Vikipeedia

Eesti haldusjaotus

Eesti haldusjaotus on Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.[1] See on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetega.

Eesti jaguneb halduslikult maakondadeks, mis on 1. järgu haldusüksused. 2. järgu haldusüksusteks ehk omavalitsusüksusteks on vallad ja linnad (vallasisesed linnad ei ole omavalitsusüksused).

Maakonnad muuda

Eesti maakondi on 15:

 Hiiu maakondSaare maakondLääne maakondHarju maakondLääne-Viru maakondIda-Viru maakondRapla maakondJärva maakondJõgeva maakondTartu maakondPõlva maakondVõru maakondValga maakondViljandi maakondPärnu maakond
Eesti maakonnad (lingitud)
Lipp [2] Vapp [2] Maakond Asendikaart
    Harju maakond  
    Hiiu maakond  
    Ida-Viru maakond  
    Jõgeva maakond  
    Järva maakond  
    Lääne maakond  
    Lääne-Viru maakond  
    Põlva maakond  
    Pärnu maakond  
    Rapla maakond  
    Saare maakond  
    Tartu maakond  
    Valga maakond  
    Viljandi maakond  
    Võru maakond  

Omavalitsusüksused muuda

 
Eesti omavalitsusüksused pärast haldusreformi

Eestis on 79 omavalitsusüksust, mis jagunevad 15 linnaks ja 64 vallaks.[3]

Harju maakond
Hiiu maakond
Ida-Viru maakond
Jõgeva maakond
Järva maakond
Lääne maakond
Lääne-Viru maakond
Põlva maakond
Pärnu maakond
Rapla maakond
Saare maakond
Tartu maakond
Valga maakond
Viljandi maakond
Võru maakond

Enne 2017. aasta haldusreformi oli Eestis 213 omavalitsusüksust.

Ajalugu muuda

Muinasaeg muuda

  Pikemalt artiklis Muinasmaakond
 
Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel

Muinasajal kujunesid Eestis välja kaheksa maakonda ja mõned iseseisvad kihelkonnad. Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad. Maakonnad olid Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Rävala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Iseseisvad kihelkonnad olid Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga.

On andmeid maakondade koostööst, kuid enamasti oli Eesti väga killustatud. Nimetused pandi rahvale maakondade järgi, kus nad elasid, kuid on esinenud ka ühisnimetusi "Eesti" ja "eestlased".

Keskaeg muuda

Valduste piiride arengus tähistas olulist murrangut 13. sajandil Eestis toimunud maa vallutamine Põhjala ristisõdade käigus Eestlaste muistse vabadusvõitluse käigus sakslaste ja taanlaste poolt, millega moodustusid Eesti aladel uut tüüpi feodaalsed omandisuhted. Uued maaisandad tõid kaasa Lääne-Euroopas välja kujunenud tavad maade läänistamisel, mis põhjustas aja jooksul suuri muutusi piiride vedamises ja tähistamises. Tekkisid ka uued senjööri-vasallisuhted. Endised muinaskihelkonnad jagati väiksemateks kiriklikeks haldusüksusteks, kusjuures geograafiliselt tugines see jaotus sageli varasematele linnusepiirkondadele. 13. sajandi lõpul oli kihelkondi praeguse Eesti territooriumil 59.

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse lõpuks. Selleks ajaks olid Eestis moodustatud vallutajate poolt:

Peale Eestimaa hertsogiriigi olid teised Vana-Liivimaa riigid Püha Rooma Keisririigi keisri formaalsed vasallid.

 
Vana-Liivimaa, 1260

Vaatamata ühisele katoliku usutunnistusele toimus pärast Eesti alade vallutamist taanlaste, sakslaste ja Rooma paavsti esindajate vahel nii varjatud kui ka avalik võitlus õiguse üle maavaldustele. 13. sajandil kujunesid välja Eesti maa-alal eri valitsejatele allunud võimkonnad:

Mõõgavendade ordu / Liivi ordu:

Rooma katoliku kirik:

Taani kuningriik:

Linnaõigustega linnad:

Lisaks ilmalikele ja vaimulikele valdusüksustele oli keskajal Eesti alal üheksa linna: Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Elukorraldus lähtus Liivimaal Riia õigusest ja Eestimaal Lübecki õigusest. Erandiks olid Haapsalu ja Paide, kus keskajal kehtis Riia õigus.

16. sajand muuda

Rzeczpospolita alad
 
Liivimaa hertsogkonna ja Rzeczpospolita valdused 16. sajandi poliitilisel kaardil

Rzeczpospolita valdused olid Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond. Poola valdustes oleval Liivimaal moodustati halduspiirkondadena veel 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eestisse jäi 9: Tartu vojevoodkonda Tartu staarostkond, Põltsamaa staarostkond, Laiuse staarostkond, Kirumpää staarostkond ja Vastseliina staarostkond ning Pärnu vojevoodkonda Pärnu staarostkond, Viljandi staarostkond, Karksi staarostkond ja Otepää staarostkond.

Rootsi alad

Rootsi võimu kehtestamisega Eestimaal 1561. aastal, andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud (4. juuni) ning Tallinna linn (6. juuni). 1581- aastal pärast Paide vallutamist, kogu allutati Rootsi võimule kogu Põhja-Eesti.

1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis üheks provintsiks. Provintsi eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks: Tallinna, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuselääniks, mida juhtisid asehaldurid: Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas. Tallinn kuulus iseseisva haldusterritooriumina Rootsi kuningriigi, Läänemereprovintside Eestimaa provintsi.

Linnuseläänidel, mis hõlmasid riigile kuuluvaid läänistamata maid, põhinev halduskorraldus kehtis kuni 1620. aastateni. Linnuseläänid jagunesid omakorda mõisaläänideks, mida juhtisid foogtid ja vakusteks. Ühtaegu jagunes maa, eriti aadli omavalitsuse alal, Harju, Viru, Järva ja Lääne maakonnaks. Eesti alade ühendamisega Rootsi võimu alla moodustas Põhja-Eesti koos Hiiumaaga Eestimaa hertsogkonna ehk vürstkonna alad.

Rootsi valdused Eestimaal olid Alutaguse, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa. Taani kuningale kuulunud Läänemaa omandati alles Põhjamaade seitsmeaastase sõja 1570. aastal lõpetanud Stettini rahulepingu. Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Saaremaa jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahuni.

Taani alad

Saaremaa kuulus Taanile. Taani valduse ajal oli Saaremaa jagatud ametkondadeks (15) ja vakusteks, mis koosnesid riigimaadest ja talumaadest: Sõrve ametkond (Jamaja kihelkond, Anseküla kihelkond, Abruka saar); Lümanda ametkond (Kihelkonna endised piiskoplikud alad); Kärla ametkond (Kärla kihelkond); Elme ametkond (Kaarma kihelkond); Karja ametkond (Karja kihelkond); Püha-Suuremõisa ametkond (osa Püha kihelkonna ja Kaarma kihelkonna alasid); Pähkla ametkond; Lõve ametkond; (Pagimoise) Pajumõisa ametkond; Nemmalli ametkond (Undval); Mustjala ametkond; Maasi ametkond (Pöide kihelkonna põhjaosad; Uuemõisa ametkond; Saaremõisa ametkond; Muhu ametkond (Muhu külad ja Kessulaid).

16. sajandi lõpul oli kihelkondi Eesti praegusel territooriumil 83.

17. sajand muuda

 
Rootsi Idamereprovintsid 17. sajandil

Saaremaa oli Taani kuningriigi koosseisus kuni 1645. aasta Brömsebro rahuni, mis lõpetas aastatel 1643–1645 Rootsi ja Taani vahel kestnud sõda ülemvõimu pärast Läänemere maades.

1618. aastal läänistati Rakvere linnuselään: Rakvere linnuse ala 20 adramaa ja Toolse linnusega hollandlasele Reinoud van Brederodele (1567–1633), kes oli Hollandi saadikuna osalenud Stolbovo rahuläbirääkimistel ning 1631. aastal andis Gustav II Adolf Brederodele ka Rakvere linna. 1623. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Laiuse linnuse ja mõisa koos Jõgeva, Tähkvere ja Vaimastvere mõisaga, mis üheskoos moodustasid Laiuse linnuselääni, Henrik Klasson Flemingile.

Rootsi ajal (umbes 1629–1710) hakati seniseid kirikukihelkondade mõisapiirkondi nimetama valdadeks. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega ja palju oli nn lappvaldu, mis ei moodustanud kompaktset territooriumi.

1629. aastal loovutas Rzeczpospolita Altmargi vaherahuga kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti ja Liivimaa Rootsi võimu alla. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa provints, keskusega Riias, kuhu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Rootsi-Poola sõja (1626–1629) tulemusel vallutatud Liivimaast ja Ingerimaa ja Käkisalmi provintsidest moodustati 1629. aastal Liivimaa kindralkubermang. 1630. aastast said riigihaldusliku tähtsuse Liivimaa Lõuna-Eesti Tartu- ja Pärnumaa kreisid (mis olid olnud 1582–98 Poola presidentkonnad ja 1598–1625 Tartu- ja Pärnu jt Põhja-Läti vojevoodkonnad). Eesti alalt kuulusid Liivimaa provintsi Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad (endised Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond), hõlmates kogu Lõuna-Eesti mandriosa. Lätimaalt kuulusid provintsi Riia kreis ja Võnnu kreis. Mõisate reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale (Eesti distrikt ja Läti distrikt).

Saare- ja Läänemaal: 1625. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav II Adolf Haapsalu lossilääni koos Haapsalu linna ja sealse kindlusega krahv Jakob De la Gardie'le ja viimane ühendas selle oma teiste Läänemaal ja Harjumaal asuvate maavaldustega ning moodustas neist Haapsalu härraskonna; 1627. aastal moodustas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Pärnu krahvkonna, mille valdajaks sai Böömimaa aadliku ja sõjamehe krahv Heinrich Matthias von Thurni poeg ooberst krahv Franz Bernhard von Thurn-Valsassina; 1628. aastal läänistas Rootsi kuninganna Kristiina Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele,

Vaata ka: Läänemereprovintsid

18. sajand muuda

 
Ducatuum Livoniae et Curlandiae, nova tabula, Frederick de Witti 1705 avaldatud kaart

Põhjasõja käigus vallutasid Moskva tsaaririigi väed 1704. aastal Virumaa ja Tartumaa, mis nimetati Narva provintsiks ja kuulusid 1704–1713 Ingerimaa ja Peterburi kubermangu koosseisu. Aastatel 1713–1722 kuulus Tartu provints Tallinna kubermangu.

 
Tallinna kubermang (1719–1783) Põhja-Eestis ja Riia kubermang (1713–1783) Lõuna-Eestis

Põhjasõja järel läksid Eesti alad 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu alusel Venemaa Keisririigi valdusse: Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos ja Viiburi lääni osaga ning linnad Riia, Dünamünde, Pärnu, Tallinna, Tartu, Narva, Viiburi, Käkisalmi ja muude eelpoolnimetatud provintside linnade, kindluste, sadamate, asulate, distriktide, randadega. Faktiliselt juba 1710. aastal Moskva tsaaririigi võimu alla läinud Eestimaal moodustati Tallinna kubermang 1719. aastal ning selle koosseisu kuulusid Põhja-Eesti maakonnad (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa), kuna Narva piirkond liideti algselt Peterburi kubermanguga.

Pärast Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. 1719. aastal viidi Moskva tsaaririigis läbi territooriumite haldusjaotuse reform, mille käigus jagati kubermangud provintsideks ja provintsid distriktideks. Tallinna kubermangu haldusjaotus, seoses tema väikese territooriumiga ei jagunenud provintsideks, vaid ainult distriktideks ja kujunes 1719. aastal järgmiselt:

1727. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu

1719. aasta haldusreformi tulemusel jaotati Riia kubermang kaheks distriktiks: Liivimaa: 1 distrikt – Saaremaa distrikt ja 3 maakonda – Pärnu, Võnnu ja Tartu maakond (eraldati Narvast ja liideti Riia kubermanguga alles 1722. aastal) ning Smolenskimaa: 5 maakonnaga. 1722. aastal liideti Tartu maakond uuesti Riia kubermanguga. 1726. aastal eraldati Smolenskimaa piirkond iseseisvaks Smolenski kubermanguks ning Riia kubermangu kuulusid ainult maakonnad – kreisid, millest Lõuna-Eesti alal asusid:

 
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783

Venemaa Keisririigi 1783. aasta haldusreformi tulemusena moodustati Tallinna ja Riia kubermangu asemel Riia ja Tallinna asehaldurkond.

1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda, Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt:

19. sajand muuda

Venemaa keisririigis olid maakonnad aadli seisuslik omavalitsusüksus, mille pädevuses olid kohtu- (vasallikohtud aastani 1889, kreisikohtud 1783–96 ja 1816–89), politsei-, kooli- (kreiskoolid 1804–72) ja rahandusringkonnad (kreisirenteid aastast 1863). Kui 1783. aastast kehtestati Venemaa keisririigis asehalduskord, moodustati Paldiski, Viljandi ja Võru maakond, Paldiski kreis aga kaotati koos asehalduskorraga 1796. aastal. Pärnu- ja Viljandimaa ning Tartu- ja Võrumaa kujunesid pärast asehalduskorra kaotamist kaksikmaakondadeks: kreiside maakonnavalitsused asusid Pärnus ja Tartus, kuid Viljandi- ja Võrumaal olid omaette sillakohturingkonnad, kreisipolitseivalitsus ja kreisiarst. Iseseisvateks maakondadeks said Viljandi- ja Võrumaa pärast 1888. aasta politseireformi. Omavalitsuslikeks haldusüksusteks muutusid kõik Eesti maakonnad alles 1917. aastal.

 
Eestimaa kubermang: Harju, Järva, Läänemaa ja Viru kreisid
 
Liivimaa kubermang: Pärnu, Tartu, Viljandi ja Võru kreis

Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega pärisorjuse kaotamise järel (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) hakati mõisate kaupa valdu moodustama ning need olid algul mõisate kontrolli all (mõisavald). 1866. aastal kaotasid mõisad haldusvõimu valdade üle ning vallakogukondade valitsemise seaduse alusel, mis kehtis muudatustega 1937. aastani. 1866. aasta seadusega võeti moodustatud vald mõisniku eestkoste alt ja muudeti riiklikuks haldusüksuseks. Valdade arv oli esialgu üsna suur – üle 1000. Aastatel 1891–1893 aga vähenes valdade arv mitu korda ja aastaks 1899 oli Eestis 387 valda. 19 sajandi keskel oli kihelkondi Eesti praegusel territooriumil 102.

20. sajand muuda

20. sajandi alguses jagunes Eesti territoorium kahe kubermangu vahel – Eestimaa kubermangu, mis omakorda olid jagatud neljaks maakonnaks: Lääne, Harju, Järva ja Viru kreis ning Liivimaa kubermangu, mis jagunes Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru kreisiks, Valga linn kuulus Valga kreisi, lõunapoolne osa praegusest Abja vallast kuulus Valmiera kreisi (kahe viimase maakonna ülejäänud tolleaegne territoorium jäi praeguse Läti Vabariigi territooriumile). 1917. aastaks oli kihelkondi Eesti praegusel territooriumil 105, (juurde moodustati 1862. aastal Häädemeeste, 1866. aastal Emmaste kihelkond ja 1911. aastal Kõpu kihelkond).

Autonoomne Eestimaa kubermang muuda

1917. aastal sai Eestimaa kubermang Venemaa Ajutiselt Valitsuselt autonoomia ning 12. aprillist (vkj. 30. märts) 1917 kuni 24. veebruarini 1918 olid Autonoomse Eestimaa kubermanguga liidetud Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alad: Saare maakond, Pärnu maakond, Tartu maakond, Viljandi maakond ja Võru maakond. Kubermangu uut piiri Liivimaa kubermanguga täpset kindlaks ei määratud. 10. detsember 1917. toimus Narvas referendum ning 80% elanikkonnast toetas Narva liitumist Eestimaa kubermanguga. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Ivangorodist) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

 
Eesti haldusjaotus (1925)

Eesti Vabariik muuda

Kuni Eesti iseseisvuseni oli 2 maaomavalitsusühikut – kubermang ja maakond (saksapäraselt kreis). Iseseisvuse saavutamisega langes ära kubermang ja jäi alles maakond. Eesti vabariik jaotati administratiivselt kümnesse maakonda (hiljem 11). Haldusjaotuse aluseks oli Vene Ajutise Valitsuse seadus „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korraldamise määrus” (30.03.1917) ja selle elluviimise määrus (22.06.1917), millest tulenevalt oli kohalikuks valitsuseks omavalitsus. 1920. aastal moodustas Eesti Vabariigi valitsus lisaks olemasolevatele Harju, Järva, Lääne, Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru maakondadele ka Petseri maakonna ja Valga maakonna. Valga maakond moodustati 6. septembril 1920,[7] enam-vähem tänapäevasel kujul, vaid senine Valga linn koos tühise ümbrusega pärines vanast peamiselt lätikeelsest Liivimaa kubermangu Valga maakonnast. Ülejäänud maakond moodustati Tartu maakonna, Viljandi maakonna ja Võru maakonna Valga-lähedastest osadest (Sangaste kihelkond, Helme kihelkond, Karula kihelkond jt).[8]

 
Eesti valdade kaart. Musta kontuuriga vanad vallapiirid, punasega 1939. aastal moodustatud vallad

Vabadussõja järgse Tartu rahu kohaselt liideti Eesti territooriumiga seni Peterburi kubermangu kuulunud Narva jõe tagused alad Narva, Piiri ja Karjati vald ning Pihkva kubermangu kuulunud Setumaa alad, idapoolne osa praegusest Mikitamäe, Värska ja Meremäe valdadest. 11 maakonda jagunes 365ks vallaks. 1922. aastal moodustati Petseri maakonnas nelja valla asemel 11 valda ja 1922. aasta lõpuks oli Eesti Vabariigis 378 valda.

1920. aastal oli Eestis 12 linna: Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Paldiski, Petseri, Pärnu, Tallinn, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru ning 14 alevit: Jõgeva, Jõhvi, Kilingi-Nõmme, Narva-Jõesuu, Nõmme, Otepää, Tapa , Türi, Antsla, Kunda, Kärdla, Mõisaküla, Põltsamaa ja Võõpsu. 1921. aastal said aleviteks Kallaste, Mustvee, Sindi ja Tõrva, 1923. aastal Elva ja Suure-Jaani, 1925. aastal Keila ning 1926. aastal Mustla.

1926. aastal muudeti Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi alev nende elanike soovil linnadeks. 1927. aastal sai linnastaatuse Tõrva ja 1936. aastal Otepää.

  Pikemalt artiklites Eesti linnad, Eesti alevite loend ja Eesti valdade loend

1925. aastaks oli kihelkondi praeguse Eesti Vabariigi territooriumil 107 (juurde moodustati 1920. aastal Käru kihelkond ja Avinurme kihelkond). Maakonnad olid jagatud lisaks valdadele ka kihelkondadeks kuni 1926. aastani, kuid ametliku jaotusena Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kirikukihelkondi seejärel enam ei eksisteerinud.

Valdade arv Eestimaal säilis sellisena kuni 1921. aastal, aga järgmise 13 aastaga kaotati 18 valda, nii et 1934. aastal oli Eestis 369 valda. Suurem muudatus valdade korraldusel teostati 1939. aastal. Eesti Vabariigi presidendi 1938. aasta 7. oktoobri otsusega,[9] mis jõustus 1. aprillil 1939 ja alles jäi 365 vallast 248.

Vaata ka: 1939. aasta vallareform, Eestis 1939 kaotatud valdade loend ja Eestis 1939 moodustatud valdade loend

Eesti NSV (1940–1941) muuda

Aastatel 1940–1941 Eesti NSV halduspiirkondade jaotuses territoriaalseid muudatusi ei toimunud, säilisid Eesti Vabariigis kehtinud jaotus maakondadeks (11):

Eesti kindralkomissariaat muuda

Saksa Riigi Okupeeritud Ida-alade Riigiministeeriumi Ida-alade (Ostland) Riigikomissariaadi koosseisus Eesti alad Eesti kindralkomissariaadis jagunesid kuueks piirkonnaks ja üheks allpiirkonnaks. Keskus Tallinn.

  1. Kuressaare piirkond, hõlmas Saaremaa ja Läänemaa
  2. Narva piirkond, hõlmas Virumaa
  3. Pärnu piirkond, hõlmas Pärnumaa ja Viljandimaa
  4. Tallinn-linn
  5. Tallinn-maa, hõlmas Harjumaa ja Järvamaa
  6. Tartu piirkond, hõlmas Tartumaa, Valgamaa ja Võrumaa
    1. Petseri allpiirkond, hõlmas Petserimaa

Eesti NSV (1944–1991) muuda

  Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus
 
Eesti NSV piiride muutused:
1944. aastal eraldati 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon, hilisem Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid)
1945. aastal eraldati Eesti NSV-st Narva-tagused vallad, Leningradi oblasti Kingissepa rajooni

1944. aasta sügisel jäi Eesti NSV territooriumil kehtima sõjaeelne administratiiv-territoriaalne jaotus (11 maakonda ja 248 valda). Vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 23. augusti 1944. aasta seadlusele "Pihkva oblasti moodustamise kohta Vene NFSV koosseisus" likvideeriti 18. jaanuari 1945. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Petseri maakond. 1944. aasta novembris liideti Narva-tagused Eesti vallad ja Narva ülejõelinnaosa Jaanilinn, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse 24. novembri 1944. aasta "Narva jõe idakaldal asuvate asustatud punktide arvamise kohta Leningradi oblasti koosseisu" alusel Leningradi oblastiga. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1945. aasta 18. jaanuari seadlusega kinnitati territoriaalsed muudatused ja tunnistati Petseri maakond likvideerituks ning selle Eestile jäänud osa liideti Võrumaaga, Narva jõgi tunnistati Eesti NSV ja Vene NFSV piiriks ning Narva-tagused vallad Virumaast lahutatuks.

4. mail 1945 otsustas ENSV Ülemnõukogu Presiidium luua Eesti NSV-s küla töörahva saadikute nõukogud. Seadlused külanõukogude moodustamise kohta võeti vastu maakondade kaupa 1945. aasta 8. augustist 13. septembrini, igas vallas loodi 2–4 külanõukogu (v.a Pakri, Prangli, Vormsi, Kihnu ja Ruhnu vald, kus külanõukogusid ei moodustatud).

1946. aastal moodustati iseseisva maakonnana Hiiu maakond, 1949. aastal aga Jõgeva maakond ja Jõhvi maakond. 26. septembri 1950. aasta seadlusega likvideeriti Eesti NSV jaotus maakondadesse ja valdadesse ning moodustati maarajoonid (39 maarajooni, mis koosnesid 641 külanõukogust).

1952. aasta 3. mai seadlusega jaotati Eesti NSV territoorium kolmeks oblastiks – Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. Oblastiline jaotus likvideeriti 1953. aasta 25. aprilli seadlusega.

1954. aasta 20. märtsil võeti vastu seadlus Eesti NSV rajoonide piiride täpsustamise kohta ja 17. juunil samal aastal seadlus külanõukogude ühendamisest, külanõukogude arvu vähendati 641lt 320le. 1959. aasta rahvaloenduse ajal oli Eesti NSVs 27 rajooni ja 320 külanõukogu.

1963. aasta alguseks kujunes välja rajoonide jaotus, mis kehtis kuni rajoonidest maakondade moodustamiseni. 1970. aastal oli Eesti territooriumil 15 rajooni ja 235 külanõukogu. 1979. aastal oli Eesti territooriumil 15 rajooni ja 213 külanõukogu.

8. augustil 1989 võttis ülemnõukogu vastu otsuse „Haldusreformi läbiviimisest Eesti NSV-s“, milles sätestati, et aastatel 1990–1994 tuleb läbi viia haldusreform, mis peab hõlmama:

  1. rahvavõimu vabariigisisese detsentraliseerimise omavalitsuslikele juhtimistasanditele ning riikliku ja omavalitsusliku juhtimise kindlapiirilise eristamise;
  2. territoriaalse haldusstruktuuri reorganiseerimise. Haldusreformi alustamise tähtajaks on 1. jaanuar 1990 sellest hetkest jõustuva seadusandluse alusel“.

Kohalike rahvasaadikute nõukogude valimisseaduse[10] ja ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse[11] alusel valitud maakondade ja vabariikliku alluvusega linnade volikogud asusid tegevusse 1. jaanuarist 1990 tegutsesid valdade, alevite ja linnade kui esmatasandi kohaliku omavalitsuse esindusorganid valimisjärgselt vastavate asutavate kogudena, vastavate valdade, alevite ja linnade omavalitsusliku staatuse kinnitamise hetkest aga volikogudena… 1. jaanuarist 1990 olid rajoonid (15 rajooni) nimetatud ümber maakondadeks.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik muuda

Eesti taasiseseisvumise protsessis, 1991. aasta 11. juulil võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus kohaliku omavalitsuste terminite ja nimetuste korrastamise kohta, mille kohaselt kehtestati ametlikuks kasutamiseks Eesti Vabariigi maakondade nimetused[12]:

22. veebruaril 1995 võeti Riigikogus vastu "Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus", millega on sätestatud haldusjaotus ning haldusjaotuse üksuste piiride ja nimede muutmise kord Eestis[13]. Eesti territooriumi haldusüksuste (linnade ja valdade) nimistu:

Haldusreform muuda

  Pikemalt artiklis Eesti omavalitsuste haldusreform

Seoses negatiivse loomuliku iibe, väljarände ja linnastumise mõjudega tõusis päevakorda haldusreform kohalike omavalitsuste arvu vähendamiseks ja nende suutlikkuse kasvatamiseks. Alates 1997. aastast kavas olnud reformi venimine on pälvinud hulga kriitikat.[14][15][16]

2015. aasta aprillis ametisse astunud Taavi Rõivase teine valitsus seadis üheks eesmärgiks haldusreformi läbiviimise.[17] Reformi käigus toimunud ühinemised jõustusid 2017. aastal toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistega.

2016. aasta suve seisuga elas Eesti omavalitsustes keskmiselt 6178 inimest ja mediaan oli 1827. Ainult 41 omavalitsust (19%) ületas nõutava 5000 elaniku piiri. Omavalitsusüksuste keskmine pindala oli 204,08 km².[18]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus
  2. ↑ 2,0 2,1 Maakondade lipud, vapid, teenetemärgid
  3. ↑ "Linn kui haldusüksus ja kui asustusüksus".
  4. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 125–126.
  5. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 126.
  6. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 126–127
  7. ↑ Nr. 304. Ajutise walitsemise korra § 12-a põhjal wabariigi walitsuse poolt 6. septembril 1920 a. wastuwõetud seadus Walga ja Alutaguse maakondade asutamise kohta. Riigi Teataja, nr 45, 12. juuli 1919.
  8. ↑ Määrus Valga maakonna maa-ala kindlaksmääramise kohta, Rahvusarhiiv
  9. ↑ Riigi Teataja 1938, 87, 776
  10. ↑ RT/89/26/ 346
  11. ↑ ÜVT/89/34/ 517
  12. ↑ Kohaliku omavalitsuse terminite ja nimetuste korrastamise kohta, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadlus, Vastu võetud 11.07.1991
  13. ↑ Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine, RT I 1995, 40, 567
  14. ↑ "President Ilves: haldusreform on saamatuse musternäide" Delfi, 16. märts 2016
  15. ↑ Oliver Kund: "Riik peidab omavalitsuste probleemide osas pea liiva alla" Postimees, 4. november 2013
  16. ↑ Mari_Anne Leht: "Haldusreformi venimine näitab ka võimetust otsustada" LõunaLeht, 22. jaanuar 2015
  17. ↑ "Rõivas: valitsuse esimese aasta olulisimad otsused on haldusreform ja investeeringud julgeolekusse" Õhtuleht, 8. aprill 2016
  18. ↑ Andres Einmann: "Vaata, mis iseloomustab Eesti omavalitsusi enne haldusreformi" Postimees, 7. juuni 2016

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_haldusjaotus&oldid=6532732"