Eesti haldusjaotus

Eesti haldusjaotus on Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.[1] See on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetega.

Eesti jaguneb halduslikult maakondadeks, mis on 1. järgu haldusüksused. 2. järgu haldusüksusteks ehk omavalitsusüksusteks on vallad ja linnad (vallasisesed linnad ei ole omavalitsusüksused).

Eesti
Coat of arms of Estonia.svg

See artikkel on osa sarjast:
Eesti poliitika ja valitsemine

redigeeri

MaakonnadRedigeeri

Eesti maakondi on 15:

Hiiu maakondSaare maakondLääne maakondHarju maakondLääne-Viru maakondIda-Viru maakondRapla maakondJärva maakondJõgeva maakondTartu maakondPõlva maakondVõru maakondValga maakondViljandi maakondPärnu maakond 
Eesti maakonnad (lingitud)

OmavalitsusüksusedRedigeeri

 
Eesti omavalitsusüksused pärast haldusreformi

Eestis on 79 omavalitsusüksust, mis jagunevad 15 linnaks ja 64 vallaks.[2]

Enne 2017. aasta haldusreformi oli Eestis 213 omavalitsust.

Harju maakond
Hiiu maakond
Ida-Viru maakond
Jõgeva maakond
Järva maakond
Lääne maakond
Lääne-Viru maakond
Põlva maakond
Pärnu maakond
Rapla maakond
Saare maakond
Tartu maakond
Valga maakond
Viljandi maakond
Võru maakond

AjaluguRedigeeri

MuinasaegRedigeeri

 
Muinas-Eesti maakonnad: Revala, Virumaa, Harjumaa, Järvamaa, Saaremaa, Läänemaa, Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Jogentagana, Sakala, Ugandi 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Muinasajal kujunesid Eestis välja kaheksa maakonda ja mõned iseseisvad kihelkonnad. Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad. Maakonnad olid Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Rävala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Iseseisvad kihelkonnad olid Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga.

On andmeid maakondade koostööst, kuid enamasti oli Eesti väga killustatud. Nimetused pandi rahvale maakondade järgi, kus nad elasid, kuid on esinenud ka ühisnimetusi "Eesti" ja "eestlased".

KeskaegRedigeeri

Valduste piiride arengus tähistas olulist murrangut 13. sajandil Eestis toimunud maa vallutamine Põhjala ristisõdade käigus Eestlaste muistse vabadusvõitluse käigus sakslaste ja taanlaste poolt, millega moodustusid Eesti aladel uut tüüpi feodaalsed omandisuhted. Uued maaisandad tõid kaasa Lääne-Euroopas välja kujunenud tavad maade läänistamisel, mis põhjustas aja jooksul suuri muutusi piiride vedamises ja tähistamises. Tekkisid ka uued senjööri-vasallisuhted. Endised muinaskihelkonnad jagati väiksemateks kiriklikeks haldusüksusteks, kusjuures geograafiliselt tugines see jaotus sageli varasematele linnusepiirkondadele. 13. sajandi lõpul oli kihelkondi praeguse Eesti territooriumil 59.

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse lõpuks. Selleks ajaks olid Eestis moodustatud vallutajate poolt:

Peale Eestimaa hertsogiriigi olid teised Vana-Liivimaa riigid Püha Rooma Keisririigi keisri formaalsed vasallid.

 
Vana-Liivimaa, 1260

Vaatamata ühisele katoliku usutunnistusele toimus pärast Eesti alade vallutamist taanlaste, sakslaste ja Rooma paavsti esindajate vahel nii varjatud kui ka avalik võitlus õiguse üle maavaldustele. 13. sajandil kujunesid välja Eesti maa-alal eri valitsejatele allunud võimkonnad:

Mõõgavendade ordu / Liivi ordu:

Rooma katoliku kirik:

Taani kuningriik:

Linnaõigustega linnad:

Lisaks ilmalikele ja vaimulikele valdusüksustele oli keskajal Eesti alal üheksa linna: Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Elukorraldus lähtus Liivimaal Riia õigusest ja Eestimaal Lübecki õigusest. Erandiks olid Haapsalu ja Paide, kus keskajal kehtis Riia õigus.

16. sajandRedigeeri

 
Liivimaa hertsogkonna ja Rzeczpospolita valdused 16. sajandi poliitilisel kaardil
 
Rootsi Idamereprovintsid 17. sajandil

Rzeczpospolita valdused olid Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond. Poola valdustes oleval Liivimaal moodustati halduspiirkondadena veel 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eestisse jäi 9: Tartu vojevoodkonda Tartu staarostkond, Põltsamaa staarostkond, Laiuse staarostkond, Kirumpää staarostkond ja Vastseliina staarostkond ning Pärnu vojevoodkonda Pärnu staarostkond, Viljandi staarostkond, Karksi staarostkond ja Otepää staarostkond.

Rootsi valdused olid Alutaguse, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa. Rootsi ajal (umbes 1629–1710) hakati seniseid kirikukihelkondade mõisapiirkondi nimetama valdadeks. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega ja palju oli nn lappvaldu, mis ei moodustanud kompaktset territooriumi.

Saaremaa kuulus Taanile. Taani valduse ajal oli Saaremaa jagatud ametkondadeks (15) ja vakusteks, mis koosnesid riigimaadest ja talumaadest: Sõrve ametkond (Jamaja kihelkond, Anseküla kihelkond, Abruka saar); Lümanda ametkond (Kihelkonna endised piiskoplikud alad); Kärla ametkond (Kärla kihelkond); Elme ametkond (Kaarma kihelkond); Karja ametkond (Karja kihelkond); Püha-Suuremõisa ametkond (osa Püha kihelkonna ja Kaarma kihelkonna alasid); Pähkla ametkond; Lõve ametkond; (Pagimoise) Pajumõisa ametkond; Nemmalli ametkond (Undval); Mustjala ametkond; Maasi ametkond (Pöide kihelkonna põhjaosad; Uuemõisa ametkond; Saaremõisa ametkond; Muhu ametkond (Muhu külad ja Kessulaid).

16. sajandi lõpul oli kihelkondi Eesti praegusel territooriumil 83.

Vaata ka: Läänemereprovintsid

17. sajandRedigeeri

Saaremaa oli Taani kuningriigi koosseisus kuni 1645. aasta Brömsebro rahuni, mis lõpetas aastatel 1643–1645 Rootsi ja Taani vahel kestnud sõda ülemvõimu pärast Läänemere maades.

18. sajandRedigeeri

 
Tallinna kubermang Põhja-Eestis ja Riia kubermang Lõuna-Eestis

Põhjasõja käigus vallutasid Moskva tsaaririigi väed 1704. aastal Virumaa ja Tartumaa, mis nimetati Narva provintsiks ja kuulusid 1704–1713 Ingerimaa ja Peterburi kubermangu koosseisu. Aastatel 1713–1722 kuulus Tartu provints Tallinna kubermangu.

Põhjasõja järel läksid Eesti alad 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu alusel Venemaa Keisririigi valdusse: Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos ja Viiburi lääni osaga ning linnad Riia, Dünamünde, Pärnu, Tallinna, Tartu, Narva, Viiburi, Käkisalmi ja muude eelpoolnimetatud provintside linnade, kindluste, sadamate, asulate, distriktide, randadega. Faktiliselt juba 1710. aastal Moskva tsaaririigi võimu alla läinud Eestimaal moodustati Tallinna kubermang 1719. aastal ning selle koosseisu kuulusid Põhja-Eesti maakonnad (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa), kuna Narva piirkond liideti algselt Peterburi kubermanguga.

Pärast Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. 1719. aastal viidi Moskva tsaaririigis läbi territooriumite haldusjaotuse reform, mille käigus jagati kubermangud provintsideks ja provintsid distriktideks. Tallinna kubermangu haldusjaotus, seoses tema väikese territooriumiga ei jagunenud provintsideks, vaid ainult distriktideks ja kujunes 1719. aastal järgmiselt:

1727. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu

1719. aasta haldusreformi tulemusel jaotati Riia kubermang kaheks distriktiks: Liivimaa: 1 distrikt – Saaremaa distrikt ja 3 maakonda – Pärnu, Võnnu ja Tartu maakond (eraldati Narvast ja liideti Riia kubermanguga alles 1722. aastal) ning Smolenskimaa: 5 maakonnaga. 1722. aastast liideti Tartu maakond uuesti Riia kubermanguga. 1726. aastal eraldati Smolenskimaa piirkond iseseisvaks Smolenski kubermanguks ning Riia kubermangu kuulusid ainult maakonnad – kreisid, millest Lõuna-Eesti alal asusid:

 
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783

Venemaa Keisririigi 1783. aasta haldusreformi tulemusena moodustati Tallinna ja Riia kubermangu asemel Riia ja Tallinna asehaldurkond.

1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda, Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt:

19. sajandRedigeeri

 
Eestimaa kubermang: Harju, Järva, Läänemaa ja Viru kreisid
 
Liivimaa kubermang: Pärnu, Tartu, Viljandi ja Võru kreis

Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega pärisorjuse kaotamise järel (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) hakati mõisade kaupa valdu moodustama ning need olid algul mõisade kontrolli all (mõisavald). 1866. aastast kaotasid mõisad haldusvõimu valdade üle ning vallakogukondade valitsemise seaduse alusel, mis kehtis muudatustega 1937. aastani. 1866. aasta seadusega võeti moodustatud vald mõisniku eestkoste alt ja muudeti riiklikuks haldusüksuseks. Valdade arv oli esialgu üsna suur – üle 1000. Aastatel 1891–1893 aga vähenes valdade arv mitu korda ja aastaks 1899 oli Eestis 387 valda. 19 sajandi keskel oli kihelkondi Eesti praegusel territooriumil 102.

20. sajandRedigeeri

20. sajandi alguses jagunes Eesti territoorium kahe kubermangu vahel – Eestimaa kubermangu, mis omakorda olid jagatud neljaks maakonnaks: Lääne, Harju, Järva ja Viru kreis ning Liivimaa kubermangu, mis jagunes Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru kreisiks, Valga linn kuulus Valga kreisi, lõunapoolne osa praegusest Abja vallast kuulus Valmiera kreisi (kahe viimase maakonna ülejäänud tolleaegne territoorium jäi praeguse Läti Vabariigi territooriumile). 1917. aastaks oli kihelkondi Eesti praegusel territooriumil 105, (juurde moodustati 1862. aastal Häädemeeste, 1866. aastal Emmaste kihelkond ja 1911. aastal Kõpu kihelkond).

1917. aastal sai Eestimaa kubermang Venemaa Ajutiselt Valitsuselt autonoomia ning 12. aprillist (vkj. 30. märts) 1917 kuni 24. veebruarini 1918 olid Eestimaa kubermanguga liidetud eestlastega asustatud alad Pärnumaal, Saaremaal, Tartumaal, Valgamaal, Viljandimaal ja Võrumaal. Kubermangu uut piiri Liivimaa kubermanguga täpset kindlaks ei määratud. 10. detsember 1917. toimus Narvas referendum ning 80% elanikkonnast toetas Narva liitumist Eestimaa kubermanguga. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Ivangorodist) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

 
Eesti haldusjaotus (1925)

Eesti VabariikRedigeeri

1920. aastal moodustas Eesti Vabariigi valitsus lisaks olemasolevatele Harju, Järva, Lääne, Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru maakondadele ka Petseri maakonna ja Valga maakonna. Valga maakond moodustati 6. septembril 1920,[6] enam-vähem tänapäevasel kujul, vaid senine Valga linn koos tühise ümbrusega pärines vanast peamiselt lätikeelsest Liivimaa kubermangu Valga maakonnast. Ülejäänud maakond moodustati Tartu maakonna, Viljandi maakonna ja Võru maakonna Valga-lähedastest osadest (Sangaste kihelkond, Helme kihelkond, Karula kihelkond jt).[7]

 
Eesti valdade kaart. Musta kontuuriga vanad vallapiirid, punasega 1939. aastal moodustatud vallad

Vabadussõja järgse Tartu rahu kohaselt liideti Eesti territooriumiga seni Peterburi kubermangu kuulunud Narva jõe tagused alad Narva, Piiri ja Karjati vald ning Pihkva kubermangu kuulunud Setumaa alad, idapoolne osa praegusest Mikitamäe, Värska ja Meremäe valdadest. 11 maakonda jagunes 365ks vallaks. 1922. aastal moodustati Petseri maakonnas nelja valla asemel 11 valda ja 1922. aasta lõpuks oli Eesti Vabariigis 378 valda.

1925. aastaks oli kihelkondi praeguse Eesti Vabariigi territooriumil 107 (juurde moodustati 1920. aastal Käru kihelkond ja Avinurme kihelkond). Maakonnad olid jagatud lisaks valdadele ka kihelkondadeks kuni 1926. aastani, kuid ametliku jaotusena kirikukihelkondi seejärel enam ei eksisteerinud.

Valdade arv Eestimaal säilis sellisena kuni 1921. aastal, aga järgmise 13 aastaga kaotati 18 valda, nii et 1934. aastal oli Eestis 369 valda. Suurem muudatus valdade korraldusel teostati 1939. aastal. Eesti Vabariigi presidendi 1938. aasta 7. oktoobri otsusega,[8] mis jõustus 1. aprillil 1939 ja alles jäi 365 vallast 248.

Vaata ka: 1939. aasta vallareform, Eestis 1939 kaotatud valdade loend ja Eestis 1939 moodustatud valdade loend

Eesti NSV (1940–1941)Redigeeri

 
Eesti NSV territoorium 1940. aastal

Aastatel 1940–1941 Eesti NSV halduspiirkondade jaotuses territoriaalseid muudatusi ei toimunud, säilisid Eesti Vabariigis kehtinud jaotus maakondadeks (11):

Eesti kindralkomissariaatRedigeeri

Saksa Riigi Okupeeritud Ida-alade Riigiministeeriumi Ida-alade (Ostland) Riigikomissariaadi koosseisus Eesti alad Eesti kindralkomissariaadis jagunesid kuueks piirkonnaks ja üheks allpiirkonnaks. Keskus Tallinn.

  1. Kuressaare piirkond, hõlmas Saaremaa ja Läänemaa
  2. Narva piirkond, hõlmas Virumaa
  3. Pärnu piirkond, hõlmas Pärnumaa ja Viljandimaa
  4. Tallinn-linn
  5. Tallinn-maa, hõlmas Harjumaa ja Järvamaa
  6. Tartu piirkond, hõlmas Tartumaa, Valgamaa ja Võrumaa
    1. Petseri allpiirkond, hõlmas Petserimaa

Eesti NSV (1944–1991)Redigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus

1944. aasta sügisel jäi Eesti NSV territooriumil kehtima sõjaeelne administratiiv-territoriaalne jaotus (11 maakonda ja 248 valda). Vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 23. augusti 1944. aasta seadlusele "Pihkva oblasti moodustamise kohta Vene NFSV koosseisus" likvideeriti 18. jaanuari 1945. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Petseri maakond. 1944. aasta novembris liideti Narva-tagused Eesti vallad ja Narva ülejõelinnaosa Jaanilinn, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse 24. novembri 1944. aasta "Narva jõe idakaldal asuvate asustatud punktide arvamise kohta Leningradi oblasti koosseisu" alusel Leningradi oblastiga. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1945. aasta 18. jaanuari seadlusega kinnitati territoriaalsed muudatused ja tunnistati Petseri maakond likvideerituks ning selle Eestile jäänud osa liideti Võrumaaga, Narva jõgi tunnistati Eesti NSV ja Vene NFSV piiriks ning Narva-tagused vallad Virumaast lahutatuks.

4. mail 1945 otsustas ENSV Ülemnõukogu Presiidium luua Eesti NSV-s küla töörahva saadikute nõukogud. Seadlused külanõukogude moodustamise kohta võeti vastu maakondade kaupa 1945. aasta 8. augustist 13. septembrini, igas vallas loodi 2–4 külanõukogu (v.a Pakri, Prangli, Vormsi, Kihnu ja Ruhnu vald, kus külanõukogusid ei moodustatud).

1946. aastal moodustati iseseisva maakonnana Hiiu maakond, 1949. aastal aga Jõgeva maakond ja Jõhvi maakond. 26. septembri 1950. aasta seadlusega likvideeriti Eesti NSV jaotus maakondadesse ja valdadesse ning moodustati maarajoonid (39 maarajooni, mis koosnesid 641 külanõukogust).

1952. aasta 3. mai seadlusega jaotati Eesti NSV territoorium kolmeks oblastiks – Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. Oblastiline jaotus likvideeriti 1953. aasta 25. aprilli seadlusega.

1954. aasta 20. märtsil võeti vastu seadlus Eesti NSV rajoonide piiride täpsustamise kohta ja 17. juunil samal aastal seadlus külanõukogude ühendamisest, külanõukogude arvu vähendati 641lt 320le. 1959. aasta rahvaloenduse ajal oli Eesti NSVs 27 rajooni ja 320 külanõukogu.

1963. aasta alguseks kujunes välja rajoonide jaotus, mis kehtis kuni rajoonidest maakondade moodustamiseni. 1970. aastal oli Eesti territooriumil 15 rajooni ja 235 külanõukogu. 1979. aastal oli Eesti territooriumil 15 rajooni ja 213 külanõukogu.

Taasiseseisvunud Eesti VabariikRedigeeri

Eesti taasiseseisvumise protsessis, 1991. aasta 11. juulil võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus kohaliku omavalitsuste terminite ja nimetuste korrastamise kohta, mille kohaselt kehtestati ametlikuks kasutamiseks, Eesti Vabariigi maakondade nimetused[9]:

22. veebruaril 1995 võeti Riigikogus vastu "Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus", millega on sätestatud haldusjaotus ning haldusjaotuse üksuste piiride ja nimede muutmise kord Eestis.

HaldusreformRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti omavalitsuste haldusreform

Seoses negatiivse loomuliku iibe, väljarände ja linnastumise mõjudega tõusis päevakorda haldusreform kohalike omavalitsuste arvu vähendamiseks ja nende suutlikkuse kasvatamiseks. Alates 1997. aastast kavas olnud reformi pidev venimine on pälvinud hulga kriitikat.[10][11][12]

2015. aasta aprillis ametisse astunud Taavi Rõivase teine valitsus seadis üheks eesmärgiks haldusreformi läbiviimise.[13] Reformi käigus toimunud ühinemised jõustusid 2017. aastal toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistega.

2016. aasta suve seisuga elas Eesti omavalitsustes keskmiselt 6178 inimest ja mediaan oli 1827. Ainult 41 omavalitsust (19%) ületas nõutava 5000 elaniku piiri. Omavalitsusüksuste keskmine pindala oli 204,08 km².[14]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus
  2. ↑ "Linn kui haldusüksus ja kui asustusüksus".
  3. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 125–126.
  4. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 126.
  5. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 126–127
  6. ↑ Nr. 304. Ajutise walitsemise korra § 12-a põhjal wabariigi walitsuse poolt 6. septembril 1920 a. wastuwõetud seadus Walga ja Alutaguse maakondade asutamise kohta. Riigi Teataja, nr 45, 12. juuli 1919.
  7. ↑ Määrus Valga maakonna maa-ala kindlaksmääramise kohta, Rahvusarhiiv
  8. ↑ Riigi Teataja 1938, 87, 776
  9. ↑ Kohaliku omavalitsuse terminite ja nimetuste korrastamise kohta, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadlus, Vastu võetud 11.07.1991
  10. ↑ "President Ilves: haldusreform on saamatuse musternäide" Delfi, 16. märts 2016
  11. ↑ Oliver Kund: "Riik peidab omavalitsuste probleemide osas pea liiva alla" Postimees, 4. november 2013
  12. ↑ Mari_Anne Leht: "Haldusreformi venimine näitab ka võimetust otsustada" LõunaLeht, 22. jaanuar 2015
  13. ↑ "Rõivas: valitsuse esimese aasta olulisimad otsused on haldusreform ja investeeringud julgeolekusse" Õhtuleht, 8. aprill 2016
  14. ↑ Andres Einmann: "Vaata, mis iseloomustab Eesti omavalitsusi enne haldusreformi" Postimees, 7. juuni 2016

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_haldusjaotus&oldid=5779092"