Mustla

Mustla
Pindala	2,1 km² (2020)
Elanikke	811 (1.01.2020)
EHAK-i kood:	5084
Koordinaadid	58° 14′ N, 25° 52′ E

See artikkel räägib alevikust Viljandi maakonnas; teiste samanimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Mustla (täpsustus).

Mustla on alevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas.

Mustla, Posti tänav

Aastatel 1938–1979 olid Mustlal linnaõigused. Aastatel 1991–2017 (kuni Eesti omavalitsuste haldusreformini) asus Mustla alevikus Tarvastu valla halduskeskus. Mustlas on tehtud komöödiafilmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" filmivõtted.

Vihmase Mustla aleviku keskväljak

AjaluguRedigeeri

Mustla tekkis 19. sajandi lõpul, kui Tarvastu mõis ja kirikumõis hakkasid Mustla kõrtsi juurde krunte müüma.

19. ja 20. sajandi vahetusel sai Mustlast Tarvastu kihelkonna keskus. 1899. aastal asutati Mustla Põllumeeste Selts, 1914. aastal valmis (1962. aastal tulekahjus hävinenud) seltsimaja. Mustlas tegutses Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja ja köster Hans Wühner

Mustla alevRedigeeri

Aleviõigused sai Mustla 18. juunil 1926, seoses asula eraldamisega Tarvastu vallast; kehtima hakkasid need 1. jaanuarist 1927.

Pikemalt artiklis Mustla alevivolinike loend 1934

Mustla linnRedigeeri

Mustla sai kolmanda astme linna staatuse 1. mail 1938 jõustunud linnaseadusega^[4], Mustla linnavanem oli Johan Rekand^[5].

Pikemalt artiklis Mustla linnavolinike loend 1939

Mustla kaotas linna staatuse 1979. aastal, kui Mustla liideti tollase Tarvastu külanõukoguga.

KultuurRedigeeri

Mustlas asub Tarvastu muuseum, Tarvastu kalmistu ja Viljandimaa päästeteenistuse Mustla komando muuseum.

Mustla aleviku Posti tänaval on miljööväärtuslik lõik Õnne tänavast Vabriku tänavani. Selle pikkus on umbes pool kilomeetrit ning see hõlmab ka aleviku südamikku koos Tünni kõrtsi, turuplatsi, postkontori, bussijaama ja pangakontoriga. 1930. aastatel töötasid neis majades kaks restorani, kingsepa- ja õmblustöökoda, lihakarn ning mitu poodi ja pangakontorit^[6]. Posti tänav 27 sihvakal nurgatorniga majas asus Eesti ajal Ühispank ja juuksur, kuid maja omanik jäi pangale võlgu ja pidi maja võlgade katteks ära andma. Nõukogude ajal läks maja Viljandi Tarbijate Ühistule^[7].