Vikipeedia

Hiiumaa ajalugu

Hiiumaa ajalugu on ülevaade Hiiumaa ajaloost.

Hiiumaa

Esiajalugu muuda

Kiviaeg muuda

Kõpu poolsaare esimesed osad ilmusid merest umbes 11 500 aastat tagasi.[1] Vanimad söeproovid on dateeritud umbes aastasse 5700 eKr.[2] Asulat ei kasutatud arvatavasti aasta ringi, vaid arvatavasti kevadtalvel, kui on parim aeg viigreid ja hülgeid küttida. Hilismesoliitikumis ja varaneoliitikumis ei olnud püsiasustus võimalik, kuna tollal väga väike saar ei pakkunud piisavalt äraelamisvõimalust. Seega oli asustus suuresti sõltuvuses peamise jahilooma, hülge, arvukusest ja levikust.

Umbes 3700 eKr – 3400 eKr elasid tänasel Kõpu poolsaarel kammkeraamika kultuuri liikmed.[3] Lisaks hallhülgele on püütud pringlit, grööni hüljest ja kala. Kalapüügist on saanud Kõpu muinassaare asukate üheks elatusviisiks. Hallhüljeste, pringlite ja grööni hüljeste püügiaeg annab alust arvata, et saarel on elatud kevadtalvel, suvel ja sügisel.

Üleminek maaviljelusele toimus Hiiumaal noorema kiviaja lõpus umbes 3000 eKr.[4] Kiviaja lõpuks oli püsiasustus kogu Hiiumaal. Sellest ajastust on leitud venekirveid Nõmbast, Männamaalt, Tatermalt, Suurepsi, Kiivera ja Pühalepa külast.[5]

Pronksiaeg muuda

Nooremaks pronksiajaks ehk umbes 1100 eKr – 500 eKr hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse ning Kõpus oli välja kujunenud end valdavalt viljelusmajandusest elatav kogukond.[6] Hiiumaalt on leitud mitmeid juhuleide saare eri paigust, mis tõendavad asustuse paiknemist üle terve saare. Samas ei ole pronksiajast leitud ühtegi kinnismuistist.[5]

Rauaaeg muuda

 
Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel. Hiiumaalt pole muinaslinnuseid leitud ning tollal oli saarel hõre asustus[7]

Hiiumaalt on leitud eelrooma rauaaega (6. sajand eKr – 1. sajand) kuuluvaid kivikirstkalmeid. Kivikirstkalmete rajamine eeldab paikset maaviljelusliku asustust. Kivikirstkalmeid põhjalikumalt uuritud Suurepsi, Hirmuste ja Kõpu külas.[7]

Vanemast rauaajast (2. sajand – 5. sajand) ei ole saarelt kinnismuistiseid leitud. Samas on asustus Kõpu külast leitud põletusmatus ja pronksist karjasekeppnõel, mis viitavad asustuse edasipüsimisele piirkonnas.[7]

Keskmisest rauaajast (5. sajand – 8. sajand) ei ole saarelt leitud ei kinnismuistiseid ega üksikleide.[7]

U. aastatesse 500-600 dateeritakse skandinaavlaste “Gutasaaga” (Gutalag) jutustus, mille järgi oli suur näljaaeg (näljaaasta) ja Ojamaa (Gotland) ei suutnud oma elanikke ära toita ning 1/3 rahvast rändas üle Läänemere Eestisse (Aistland) Hiiu (Daghaiti, Dagaiþi) saarele, kuhu olevat ehitatud ka linnus[8]. Lisatakse, et loosiga väljarändamiseks määratud isikud ei soovinud heaga minna ja neid tuli relvaähvardusel sundida. Kuna ka tollane Hiiumaa ei suutnud sisserändajaid ära toita, siis liikusid nad Väina jõge pidi "Sarmaatia lagendikele" ja slaavlaste alade kaudu edasi Kreekasse.

(XVI sajandi keskpaiga kroonikas "Kimbrite ja gootide päritolu, ränded, sõjad ja kolooniad", mille on ladina keeles kirjutanud Taani preester Nicholaus Petraeus, öeldakse, et: "sajandite jooksul kasvas Gotlandi elanikkond oluliselt. Siis kutsus üks Gotlandi esimese avastaja ja valitseja Tjelvari järeltulijatest Hangvar kokku üldnõukogu, mis otsustas loosi teel riigist välja saata iga kolmanda mehe. Hangvar kogus kokku 15 000 sõdalasest koosneva armee ja sõitis "lugematute laevadega" laevastikuga Eestisse. See juhtus 903. aastal "pärast üleilmset veeuputust"".)

Arheoloogilised uuringud näitavad, et V sajandi lõpust kuni VI sajandi I poole lõpuni oli Gotlandi elanike arv oluliselt vähenenud. Samas suureneb sellel ajajaärgul Gotlandi päritolu muististe hulk Ida-Baltikumis ja Loode-Venemaal[9]. Aastatel 536-537 olid erakordselt külmad suved, samuti 540-542. Asja tegi kordades hullemaks suur katkulaine, nn. Justinianuse katk puhangutega 541-561. Tõsi on see, et praeguseni ei ole eelpoolnimetatud võimaliku ojamaalaste sisserände asustust, ega linnusejälgi Hiiumaalt avastatud[10], ent kõike eelnevat arvesse võttes tuleks saaga teatesse tõsiselt suhtuda.

Nooremast rauaajast (9. sajand – 13. sajand) on leide Kõpu poolsaare ja Pühalepa küla ümbrusest. Hiiumaa muinasasutus oli hõre. Saarelt pole seni teada ühtegi muinaslinnust.[7]

Saarelt on leitud 11.–12. sajandisse kuuluvad põllujäänused. See annab alust arvata, et Hiiumaal oli hilisrauaajal asustus ning saare asustus on olnud järjepidev.[11]

Keskaeg muuda

 
Hiiumaa 16. sajandi I poolel: Liivimaa ordu alad Hiiumaal moodustasid keskajal Pühalepa ametkonna, mis kuulus Maasilinna foogtkonda; Saare-Lääne Piiskopkonna alad kuulusid Kuressaare foogtkonda. Kaardil on märgitud ka ligikaudne hiiurootsi asustus[12]
 
Liivimaa ordu Maasilinna foogtkond, Hiiumaal ja Saaremaal

Keskaja alguses oli saar väga hõredasti asustatud. 1228. aastal nimetatakse Hiiumaad piiskop Gottfriedi läänistamiskirjas tühjaks saareks – insula deserta. 1254. aastal läänistas piiskop saare kirdepoolse osa Saksa ordu Liivimaa harule, Käina ümbrus jäi Saare-Lääne piiskopi valdusse. 13. sajandi keskpaigas oli saarel suhteliselt tihe asustus, millele olid väidetavasti pannud aluse sakslaste vallutuste eest põgenenud inimesed nii Saaremaalt kui ka mandrilt.[12]

Liivimaa ordu valdused moodustasid Pühalepa ametkonna, mis allus Maasilinna foogtile. Ordu aladele rajati Pühalepa mõis, mis hiljem kandis Suuremõisa nime. Sajandi vahetusel rajati gooti stiilis Pühalepa kirik. 16. sajandi alguses mainitakse Valipe (Vallipää) kindlustatud mõis. Tegemist on ühe vähese teadaoleva keskaegse kaitserajatisega Hiiumaal.[12]

Saare-Lääne piiskopi valduste keskuseks kujunes Käina, kuhu ehitati kirik. Ametkond paiknesVanamõisa külas asunud Alliksaare mõisas.[12]

Reigi ümbrusse, Tahkuna poolsaarele ja Kärdla tekkis rannarootsi asustus 14. sajandil.[13]

 
Krahv Jakob De la Gardie
 
Parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg

Varauusaeg muuda

Liivimaa sõja algetapile järgnenud 1563. aasta puhkenud Põhjamaade seitsmeaastane sõjas Taani ja Rootsi vahel, vallutasid rootslased Läänemaa ja ka pool Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad, septembris vallutasid rootslased kogu Hiiu saare. Pärast Maasilinna vallutamist sõlmiti Hiiumaal vaherahu taanlaste ja rootslaste vahel, mille põhjal Maasilinn, Pöide kihelkond ja Muhu saar jäid rootslaste otsesele haldamisele, Pajumõisa ametkond loode-Saaremaal aga taanlastele vastutasuks hertsog Magnusele ostetud, kuid rootslaste poolt juba 1563. aastal vallutatud Hiiumaa Käina kihelkonna eest. 1570. aastal lahkus Lüdinghausen-Wulff Saaremaalt. 1569. aasta juunis sai Berent Tittefer Pühalepa mõisa valitsejaks ja Hiiumaa foogtiks. Hiiumaa, mida valitses Hiiumaa foogt[14] hakkas Rootsi riigis kuulumaa Haapsalu lossilääni alla.[15].

 
Rootsi impeeriumi Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil

Väljapaistvate teenete eest Rootsi riigile sai 1624. aastal Läänemereprovintside Liivimaa kindralkuberner Jakob de la Gardie valdusse kolm neljandikku saarest. Saarel algas mõisate rajamine ja talupoegade koormiste suurendamine. 1624. aastal rajati Kõrgessaare mõis koos Kõrgessaare sadamaga, mille kaudu peeti korrapärast laevaühendust Stockholmiga.

1627. aastal nimetas Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima saadetud Västeråsi piiskop Johannes Rudbeckius Eestimaal ametisse praostid sh ka Saarte-Lääne praostkonda (Hiiumaa Pühalepa, Käina, Reigi kihelkond) ning 1627. aastal eraldati ka Käina kihelkonnast Reigi kihelkond.

1628. aastal rajati Hüti külla de la Gardie eestvedamisel Eesti esimene klaasikoda.[13]

Uusaeg muuda

1710. aastal läks Hiiumaa Vene tsaaririigi koosseisu ning kuulus Eestimaa kubermangu Haapsalu ja Lääne kreisi. 18. sajandi teisel poolel sai krahvina Ebba Margaretha Stenbock ja tema pojad endale enamiku Hiiumaa mõisu. Aastatel 1755–1772 ehitati krahvinna eestvedamisel Suuremõisa mõis. Stenbockid hakkasid Reigi ümbruskonnas elavate vabade talupoegade koormisi suurendama. See kutsus neis esile ägeda vastupanu, mis lõppes sellega, et 1781. aastal küüditati üle 1000 hiiurootslase Katariina II käsul Ukrainasse.[13][16]

 
 
Hiiumaa Schuberti 1850. aasta kaardil

1781. aastal omandas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg Kõrgessaare mõisa.[17] 1781. aastal andis Venemaa keisrinna Katariina II välja ukaasi Kõrgessaare mõisas elavate rootsi talupoegade ümberasumiseks Novorossiiski kraisse. Ümberasumisele sai määratud inimesi 935 (422 meest ja 513 naist) ja peale Kõrgessaare mõisa, soovisid ümber asuda teisteski mõisatest talupoegi-maaharijaid, koguarvuks oli ligi 960 hinge. 1790. aastate teisel poolel kuulus peaaegu kogu Hiiumaa Ungern-Sternbergile.[17]

 
18. sajandi lõpust 1917. aastani kuulus Hiiumaa Haapsalu kreisi. Seda nii Tallinna asehalduskonna kui ka Eestimaa kubermangu koosseisus

19. sajandi alguses, kontinentaalblokaadi tingimustes hakkasid talupojad Kõrgessaare ja Emmaste rannikul vahepeal unarusse jäänud soolaveeallikaid uuesti kasutama ja soolast vett mujalegi saatma. Nagu vastav uurimus Tallinnas näitas, andis Kõrgessaarel 36 untsi soolast vett 2 ½ untsi valget soola, millest saadi 1 unts ja 6 drahmi köögisoola. Emmastes saadi 36 untsist soolasest veest 3 untsi ja 3 drahmi väga valget soola, millest saadi 3 untsi köögisoola. Kuna Emmaste soolaallikate soolasisaldus oli kõrgem, siis hakkaski Emmaste mõisnik Jakob Pontus Stenbock Tärkmal soola tootma aurutamise teel[18].

1829. aastal asutati Suuremõisas kalevivabrik, mis viidi juba järgmisel aastal Kärdla. Kalevivabriku juurde kujunes töölisasula, millest kujunes tänane Kärdla linn.[17] 1845. aastal oli vabrikus tööl 460 töölist.[19] Vabriku olemasolu laiendas Suursadama tegevust ja tugevdas Hiiumaa kaubanduslikke sidemeid.[19]

1858. aasta suvel puhkesid Hiiumaal talurahvarahutused.[20]

1866. aastal moodustati Käina kihelkonna lõunapoolsele alale Emmaste kihelkond, Emmaste Immanueli kirik valmis 1867. aastal.[21]

1890. aastal valmis õigeusu kiriku Kuriste Jumalasünnitaja Sündimise kirik ja peale õigeusu Hiiumaa Jumalasünnitaja Sündimise koguduse loomist 1884 Kuristes algas Hiiumaal massiline õigeusku üleminek. Kuriste maakivist hoone kiriku kõrvale rajati surnuaed ja ehitati koolimaja ning elamu preestrile. Õigeusukirikus ei peetud jumalateenistusi eraldi lihtrahvale ja härrasrahvale, nii nagu seda luterlikus kirikus tehti. 19. sajandi lõpuks oli Hiiumaal ligi 1500 õigeusklikku. 19. sajandi lõpus ehitati paari aastaga lisaks Kuriste kirikule veel kaks kirikut, üks Kuri külla ja teine Puski. 1913-nda aasta alguseks oli õigeusklikest hiidlaste arv 3384-ni[22].

1890. aastal ostsid mõisnikud Ungern-Sternbergid Hiiumaale esimese sõukruviga auriku Progress.[23] Talude päriseksostmine puudutas Hiiumaad 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mõisarendi talusid säilis kuni Eesti Vabariigi loomiseni.[24]

Uusim aeg muuda

Esimene maailmasõda muuda

 
Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni lõunatiiva moodustasid kolm rannapatareid Eestis: Tahkuna, Lehtma ja Põõsaspea. Teise maailmasõja ajal jätkati analoogilise kaitserajatise ehitamist.[25][26]

1912. aastal hakati Hiiumaale rajama Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni militaarrajatisi: 4 sadamat (Hirmuste, Orjaku, Heltermaa, Sõru sadam), 2 vesilennukite akvatooriumi, 4 rannapatareid (Tahkuna (nr 39), Sõru (nr 34), Hirmuste (nr 47), Lehtma (nr 38)). Rajati hulk vaatlusposte, sideliine, remonditi ja ehitati teid ning kitsarööpmeline kindlusraudtee, kaevati kaitsekraave. Rajati sõjaväelinnakuid kõigi vajalike hoonetega (kasarmud, sööklad, laod, tallid, ohvitseride elamud).[27]

Sõja alguses lahkus Venemaa keiserlik armee Hiiumaalt. 1917. aasta oktoobrist kuni 1918. aasta novembrini oli saar Saksa okupatsiooni all.[28] Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender, siis toimus kalendrireform Hiiumaal koos Saaremaaga juba 1917. aasta sügisel.[29]

Eesti Vabariik muuda

Hiiumaa kuulus Eesti Vabariigi ajal Lääne maakonna koosseisu. Saarel elas umbes 16 000 inimest.[30]

Ainukeseks suurtööstusettevõtteks Hiiumaal oli Kärdla kalevivabrik umbes 400 töötajaga. Tähtsaks sissetulekuallikaks oli purjelaevandus.[30]

1920. aastal sai Kärdlast alev. 1938. aastal sai Kärdla kolmanda astme linnaks.[31]

1. aprillil 1939. aastal asutati seniste valdade asemele Emmaste, Kõrgesaare, Käina ja Pühalepa vald.

Saar kuulus Riigivolikogu 23. valimisringkonda, kust valiti I Riigivolikogu liikmeks Karl Kaups. Saar jagunes Käina ja Kärdla põllumeeste konvendi tegevus- ja valimispiirkonna vahel.

24. juunil 1926 peeti Kärdlas Hiiumaa I laulupäev.[32]

Teine maailmasõda muuda

 
Vitali Navožnõhhi mälestusmärk, 1941. aastal langenud "Hiiu saarte kaitsjatele – Balti meremeestele", Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26 komandotorni juures

Baaside lepingu alusel anti 1940. aastal Eesti Vabariigi territooriumil Nõukogude relvastatud jõudude vajadusteks Hiiumaal: 325 hektarit maad, Kärdla ja Kidaste rajoonis sõjaväeasulate ja aerodroomi ehitamiseks maa- ja õhujõudude jaoks ja 850 ha õppeväljade, laskevälja ja tankodroomi jaoks; 120 ha, Valli rajoonis – aerodroomi ehitamiseks; 120 ha, Vahtrepa rajoonis – operatiiv-aerodroomi ehitamiseks; 120 ha, Kuusiku rajoonis (Hiiumaal) – aerodroomi ehitamiseks (hiljem NSV Liit loobus sellest maa-alast); 250 ha, Putkaste, asunduse rajoonis – sõjaväeasula ja aerodroomi ehitamiseks; 4 200 ha, Alatu-Metsalaasi-Muru märgala; 64 ha, Hiiessaare maanina rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks; 320 ha, Tohvri rajoonis – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks ja Sõru sadam; 399 ha, Ristna maanina rajoonis – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks; 115 ha, Palli küla rajoonis – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks; 830 ha, Tahkuna rajoonis – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks. Kokku Hiiumaal 11 nimetust pindalaga 7 713 ha[33].

28. septembril 1939 alustati esmajoones Tahkuna poolsaarele rannakaitsekindlustuste ehitamist.[34] Hiiumaale ehitati Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse Põhja Kindlustatud Sektorisse rannakaitsepatareid: nr 26, Tahkunale; nr 316, Kukerabasse Lõimastu lähedale: nr 19, Pallininal; rannakaitsepatarei Ristnal; nr 44, Tohvri ehk Sõru patarei; nr 12 jt.[35]

Hiiumaal alustati ka kahe lennuvälja ehitamist, kuid varajase ning külma talve tõttu võidi ehitust jätkata vaid 1940. aasta kevadel, kui algas laevaliiklus. Lennuvälja ehitasid Balti Laevastiku 33. ja 36. ehituspataljon, lennuväljad ehitati Putkastesse ja Kaupsi. Hiiumaa lennuväljadel baseerusid BBL 12. ja 15. üksik lennuväeeskadrill – kokku 26 mitmesugust tüüpi lennumasinat sh hävitajad I-15 ja I-16.

Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret asendati senine omavalitsuslik riigiaparaat uuele võimule ustavate inimestega, suurmajapidamised likvideeriti, vabaturumajandus keelati ning suurtootmisvahendid riigistati. Hiiumaa avamererand suleti ja mere äärde minek keelati.[34] Juunis 1941 küüditati Hiiumaalt 212 inimest[36].

22. juunil pommitas Saksa lennuvägi Sõrve poolsaarel asuvaid Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse rannakaitsepatareisid. Saksa Kriegsmarine mineeris Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse Irbe väina, Soela väina, Hiiumaa ja Vormsi vahelise Hari kurguu ning Soome lahe miinitõketega. Saaremaast läänes valvasid Saksa allveelaevad U-144, U-145, U-149, takistades Liivi lahes ja Muhu väinades olevaid Nõukogude laevade sisenemist ja väljumist Soome lahest.

23. juuni varahommikul uputasid Saksa torpeedokaatrid tulelaeva „Hiiumadal” ning kaubaauriku „Liisa”. 10. augustil toimus Hiiumaa vetes, 20 meremiili Ristnast läänes nõukogude „Štš-307” ja pinnaletõusva Saksa „U-144” vaheline võitlus, kui „Štš-307” ründas kahe torpeedoga. „U-144” läks põhja koos kogu meeskonnaga.

28. augustil vabanesid Tallinnas Nõukogude vägede evakueerumisel vangidelaevalt Jaen Teär ja mootorpurjekatelt Pärnumaa ja Mihkel u 800 saarlast ja hiidlast. 13. septembril 1941 tabas lennukipomm Kärdla sadama reidil seisnud aurulaeva „Hiiula”.

Sõjategevuses Eestis 1941. aastal asusid Hiiumaal Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse Põhja Kindlustatud Sektori väeosad ja ka 16. laskurdiviisi 156. ja 167. laskurpolgu pataljonid.

  Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal#Sõjategevus oktoobris saartel, Operatsioon Siegfried

Saksa vägede operatsioon Siegfried saare vallutamiseks algas 12. oktoobril 1941 meredessandiga Saaremaalt, üle Soela väina Sõrule (täpsemalt Külaküla ja Nurste randa ning Tärkmale. Saksa vägede maabumisel osutasid nõukogude väed üsna nõrka vastupanu, tõsisemad kokkupõrked olid Tohvril, Nurstes, Käinas ja Nõmbas. Nädalaga taandusid nõukogude väed Tahkuna poolsaarele kaitseliini taha, kust suudeti meritsi Hankosse evakueerida ainult 570 inimest ja lennukitel 140. Saar langes 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte[37]. Enne Kärdlast taganemist põletasid nõukogude aktivistid Kärdla kalevivabriku.

Sajad hiidlased põgenesid 1944. aasta suvel ja hilissügisel uute massiküüditamiste hirmus kalapaatidega Rootsi. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale õhuvägede toetusel pataljonisuuruse Heltermaa dessandiga Heltermaa sadamasse. Saksa üksused taandusid Kassarile. Ööl vastu 3. oktoobrit evakueeriti kõik üksused ja tehnika Orjaku sadama kaudu Saaremaale. 3. oktoobriks 1944 oli saar Punaarmee poolt vallutatud.

  Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)#Lahingud Lääne-Eesti saartel

Nõukogude aeg muuda

1946. aasta 16. augustil eraldati Lääne maakonnast Hiiu maakond.[38] Kärdlast sai maakonnakeskus, moodustati Hiiumaa Töörahva Saadikute Nõukogu ja Hiiumaa TSN Täitevkomitee, mille esimeheks nimetati Heino Merendi[39].

Saare taashõivamise järel Hiiumaa militariseeriti, saarel kehtestati piirirežiim ning saartel taasmoodustati NSV Liidu piirivalve 11. piirivalvesalga 1., 2., 3., 4., 5. piirivalvekordonid[40]. Hiiumaale jäänud maavägedest moodustati 1947. aastal kuulipilduja-suurtükiväepolk, mille pataljonid paiknesid Kärdlas, Lõimastus ja Vaemlas, polgukool Hiiessaares. Polgu relvastuses oli vähemalt 10 tanki T-34-85 ja paarkümmend T-34 baasil liikursuurtükki. Tankodroomid olid Rehemäel Kärdla surnuaia kõrval ja Kaibaldi nõmmel. Moodustatud kuulipilduja-suurtükiväepolk kasutas polügoonina Paopei piirkonda ja 1950. aastail olid polgul polügoonid ka Niidikülas, Kassaris Sääre tirbil ja Reigis. Polgu laod olid Palukülas ja Suursadamas ning polgul olid sõjaväelinnakud Lõimastus ja Hiiessaares. Kärdla polk lõpetas tegevuse 1960. aastal. 1946. aastaks oli Nõukogude armee väeosadel kuus statsionaarset rannapatareid (100–152 mm). Kasutusele võeti sõjaeelsed Hiiessaare, Tahkuna, Palli, Ristna ja Tohvri patareipositsioonid, Kõpu poolsaarele ehitati Mustana patarei (3×127 mm). Tahkuna 180 mm patareid ei taastatud.

25. märtsil 1949 küüditati Hiiumaalt 286 inimest.[41]. 1950. aastal moodustati Hiiumaast Hiiumaa rajoon, mis eksisteeris kuni 1989. aastani.

 
Hiiumaa ja Saaremaa 1954. aasta Ameerika Ühendriikide sõjalisel kaardil

Mustana ja Hiiessaare rannapatareid vähendati juba 1950. aastal ja järgmine suurem vähendamine algas 1956. aastal. 1960. aasta sügiseks likvideeriti Ristna ja Tahkuna patareid ja 1960. aasta lõpus vahetasid Balti Laevastikus rannasuurtükiväe välja rannakaitse raketiväeosad. Kärdla polgu ja rannasuurtükiväe üksuste likvideerimisega vähenes sõjaväelaste arv Hiiumaal oluliselt. Alles jäid NSV Liidu piirivalve väeosad Hiiumaal, õhukaitse raadiolokatsioonirood Ristnas, mereväe sideväeosad. NSV Liidu mereväe hallata olid aga tuletornid koos eraisikutest personaliga. 1985. aastal toodi uue väeosana Tahkunasse teine õhukaitse raadiolokatsioonirood (u 60 meest).

Kogu saar kuulutati NSV Liidu kitsendatud liikumisvabadusega piiritsooniks, 1944. aasta Rootsi pagemisest järele jäänud paadid hävitati või koondati alalise valvega sadamatesse[42][43]. Rannavetes patrullisid piirivalvelaevad ja -kaatrid. 1992. aastaks oli jäänud viis NSV Liidu piirivalvekordonit (Suursadama, Kärdla, Kõrgessaare, Ojaküla ja Sõru), 8 tehnilise vaatluse posti ja 24 väiksemat vaatlusposti. Piiritsooni lubade süsteem tühistati 1987. aasta oktoobris, Venemaa piirivalve lahkus Hiiumaalt 1992. aasta septembris. Viimased Venemaa sõjaväelased lahkusid Hiiumaalt veebruaris 1993. aastal.

  Pikemalt artiklis Hiiumaa militaarmuuseum

1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa kodudesse elekter.[42]

 
Hiiumaa omavalitsusüksused enne 2013. aastat, kui Kõrgessaare vald ja Kärdla linn liitusid Hiiu vallaks

Tähtsaimaks majandusharuks sai veise- ja seakasvatus. Saarel oli üks kalurikolhoos – Hiiu Kalur, mis andis tööd umbes 1400 inimesele.[42]

Taastatud Eesti Vabariik muuda

1. jaanuarist 1990 moodustati Hiiumaa rajoonist Hiiumaa maakond, mis 1991. aastal nimetati ümber Hiiu maakonnaks. Pärast Venemaa sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aasta lõpuni pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.[44]

Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.[44]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 107
  2. ↑ Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn, 2004, lk 114
  3. ↑ Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 118
  4. ↑ Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 122
  5. ↑ 5,0 5,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 35
  6. ↑ Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 127
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 36
  8. ↑ Eesti ajalugu, kronoloogia. A. Mäesalu, S. Vahtre, M. Laur, T. Rosenberg, A. Liim, A. Pajur, T. Tannberg, T Vahter, kirjastus Tänapäev, Tallinn 2021, lk. 17, ISBN 978-9916-17-166-0
  9. ↑ В. Nerman. Die Vöíkerwanderungszeit Gotlands. Stockholm, 1935
  10. ↑ Eesti ajalugu, kronoloogia. A. Mäesalu, S. Vahtre, M. Laur, T. Rosenberg, A. Liim, A. Pajur, T. Tannberg, T Vahter, kirjastus Tänapäev, Tallinn 2021, lk. 18, ISBN 978-9916-17-166-0
  11. ↑ Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 126
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 37
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 38
  14. ↑ Leo Tiik, Hiiumaast. Eriti Orjakust, Reigist ja Putkastest, Kassarimaa, nr. 32, lk 12, 1 detsember 2012
  15. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Hiiumaa on ilma tekstita.
  16. ↑ Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu 2010, lk 162
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 33
  18. ↑ Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI. JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 65
  19. ↑ 19,0 19,1 Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 151
  20. ↑ Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 95
  21. ↑ Emmaste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
  22. ↑ Riho Saard. Hiiumaa ja hiidlased usutuultest tormatud ja piiratud. Tallinn 2009
  23. ↑ Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 195
  24. ↑ Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 41
  25. ↑ Esimese Maailmasõja patarei juhtimiskeskus kultuurimälestiste riiklikus registris
  26. ↑ Teise Maailmasõja patarei tulejuhtimistorn 2 kultuurimälestiste riiklikus registris
  27. ↑ Peeter Suure merekindlus, Militaarne Hiiumaa (Vaadatud 22.09.2013)
  28. ↑ Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 42
  29. ↑ Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega". Horisont 2013, nr 4, lk 49
  30. ↑ 30,0 30,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 43
  31. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni 2005. Tartu lk 62
  32. ↑ Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 44
  33. ↑ Hiiumaa 1941, militaarmuuseum.ee, Hiiumaa Militaarajalooselts 2014, lk 9
  34. ↑ 34,0 34,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 45
  35. ↑ Urmas Selirand, Hiiumaa rannapatareid vol. 2, Militaarne Hiiumaa, (Vaadatud 22.09.2013)
  36. ↑ Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 115
  37. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 184
  38. ↑ Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 125
  39. ↑ Hiiumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee isikulise koosseisu kinnitamise kohta, 20. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, 5. novembril 1946. EESTI NSV TEATAJA, Nr. 3 28. jaanuaril — 28 января 1947. lk 80
  40. ↑ Nõukogude piirivalve Hiiumaal 1940–1992, Hiiumaa Militaarajalooseltsi poolt aastail 2011–2013 koostatud uurimus Hiiumaa Militaarmuuseumi kodulehelt
  41. ↑ Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 124
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 46
  43. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 226
  44. ↑ 44,0 44,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 48

Kirjandus muuda

  • Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 107–127
  • Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 35–50

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hiiumaa_ajalugu&oldid=6620472"