Ava peamenüü

EsiajaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu

KiviaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kiviaeg

Kõpu poolsaare esimesed osad ilmusid merest umbes 11 500 aastat tagasi.[1] Vanimad söeproovid dateeruvad umbes aastasse 5700 eKr.[2] Asulat ei kasutatud arvatavasti aasta ringi vaid arvatavasti kevadtalvel, kui on parim aeg viigreid ja hülgeid küttida. Hilismesoliitikumis ja varaneoliitikumis ei olnud püsiasustus võimalik, kuna tollal väga väike saar ei pakkunud piisavalt äraelamisvõimalust. Seega oli asustus suuresti sõltuvuses peamise jahilooma, hülge, arvukusest ja levikust.

Umbes 3700 eKr – 3400 eKr elasid tänasel Kõpu poolsaarel kammkeraamika kultuuri liikmed.[3] Lisaks hallhülgele on püütud pringlit, grööni hüljest ja kala. Kalapüügist on saanud Kõpu muinassaare asukate üheks elatusviisiks. Hallhüljeste, pringlite ja grööni hüljeste püügiaeg annab alust arvata, et saarel on elatud kevadtalvel, suvel ja sügisel.

Üleminek maaviljelusele toimus Hiiumaal noorema kiviaja lõpus umbes 3000 eKr.[4] Kiviaja lõpuks oli püsiasustus kogu Hiiumaal. Sellest ajastust on leitud venekirveid Nõmbast, Männamaalt, Tatermaalt, Suurepsi, Kiivera ja Pühalepa külast.[5]

PronksiaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pronksiaeg

Nooremaks pronksiajaks ehk umbes 1100 eKr – 500 eKr hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse ning Kõpus oli välja kujunenud end valdavalt viljelusmajandusest elatav kogukond.[6] Hiiumaalt on leitud mitmeid juhuleide saare eri paigust, mis tõendavad asustuse paiknemist üle terve saare. Samas ei ole pronksiajast leitud ühtegi kinnismuistist.[5]

RauaaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Rauaaeg
 
Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused tähistatud punasega. Hiiumaalt pole muinaslinnuseid leitud ning tollal oli saarel hõre asustus[7]

Hiiumaalt on leitud eelrooma rauaaega (6. sajand eKr1. sajand) kuuluvaid kivikirstkalmeid. Kivikirstkalmete rajamine eeldab paikset maaviljelusliku asustust. Kivikirstkalmeid põhjalikumalt uuritud Suurepsi, Hirmuste ja Kõpu külas.[7]

Vanemast rauaajast (2. sajand5. sajand) ei ole saarelt kinnismuistiseid leitud. Samas on asustus Kõpu külast leitud põletusmatus ja pronksist karjasekeppnõel, mis viitavad asustuse edasipüsimisele piirkonnas.[7]

Keskmisest rauaajast (5. sajand8. sajand) ei ole saarelt leitud ei kinnismuistiseid ega üksikleide.[7]

Nooremast rauaajast (9. sajand13. sajand) on leide Kõpu poolsaare ja Pühalepa küla ümbrusest. Hiiumaa muinasasutus oli hõre. Saarelt pole seni teada ühtegi muinaslinnust.[7]

Saarelt on leitud 11.–12. sajandisse kuuluvad põllujäänused. See annab alust arvata, et Hiiumaal oli hilisrauaajal asustus ning saare asustus on olnud järjepidev.[8]

KeskaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Keskaeg Eestis
 
Hiiumaa 16. sajandi I poolel: ordu alad Hiiumaal moodustasid keskajal Pühalepa ametkonna, mis kuulus Maasilinna foogtkonda; Saare-Lääne Piiskopkonna alad kuulusid Kuressaare foogtkonda. Kaardil on märgitud ka ligikaudne hiiurootsi asustus.[9]

Keskaja alguses oli saar väga hõredasti asustatud. 1228. aastal nimetatakse Hiiumaad piiskop Gottfriedi läänistamiskirjas tühjaks saareks – insula deserta. 1254. aastal läänistas piiskop saare kirdepoolse osa Saksa ordu Liivimaa harule, Käina ümbrus jäi Saare-Lääne piiskopi valdusse. 13. sajandi keskpaigas oli saarel suhteliselt tihe asustus, millele olid väidetavasti pannud aluse sakslaste vallutuste eest põgenenud inimesed nii Saaremaalt kui ka mandrilt.[9]

Ordu valdused moodustasid Pühalepa ametkonna, mis allus Maasilinna foogtile. Ordu aladele rajati Pühalepa mõis, mis hiljem kandis Suuremõisa nime. Sajandi vahetusel rajati gooti stiilis Pühalepa kirik. 16. sajandi alguses mainitakse Valipe (Vallipää) kindlustatud mõis. Tegemist on ühe vähese teadaoleva keskaegse kaitserajatisega Hiiumaal.[9]

Saare-Lääne piiskopi valduste keskuseks kujunes Käina, kuhu ehitati kirik. Ametkond paiknes arvatavasti Putkaste mõisas, mis hiljem läänistati.[9]

Reigi ümbrusse, Tahkuna poolsaarele ja Kärdla tekkis rannarootsi asustus 14. sajandil.[10]

VarauusaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti varauusaeg

Liivimaa sõja algetapile järgnenud 1563. aasta puhkenud Põhjamaade seitsmeaastane sõjas Taani ja Rootsi vahel, vallutasid rootslased Läänemaa ja ka pool Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad, septembris vallutasid rootslased kogu Hiiu saare.

Väljapaistvate teenete eest Rootsi riigile sai 1624. aastal Jakob de la Gardie valdusse kolm neljandikku saarest. Saarel algas mõisate rajamine ja talupoegade koormiste suurendamine. 1624. aastal rajati Kõrgessaare mõis koos Kõrgessaare sadamaga, mille kaudu peeti korrapärast laevaühendust Stockholmiga.

1627. aastal nimetas Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima saadetud Västeråsi piiskop Johannes Rudbeckius Eestimaal ametisse praostid sh ka Saarte-Lääne praostkonda (Hiiumaa Pühalepa, Käina, Reigi kihelkond) ning 1627. aastal eraldati ka Pühalepa kihelkonnast Reigi kihelkond.

1628. aastal rajati Hüti külla de la Gardie eestvedamisel Eesti esimene klaasikoda.[10]

UusaegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti uusaeg
 
18. sajandi lõpust 1917. aastani kuulus Hiiumaa Haapsalu kreisi. Seda nii Tallinna asehalduskonna kui ka Eestimaa kubermangu koosseisus

1710. aastal läks Hiiumaa Vene tsaaririigi koosseisu ning kuulus Eestimaa kubermangu Haapsalu ja Lääne kreisi. 18. sajandi teisel poolel sai krahvina Ebba Margaretha Stenbock ja tema pojad endale enamiku Hiiumaa mõisu. Aastatel 17551772 ehitati krahvinna eestvedamisel Suuremõisa mõis. Stenbockid hakkasid Reigi ümbruskonnas elavate vabade talupoegade koormisi suurendama. See kutsus neis esile ägeda vastupanu, mis lõppes sellega, et 1781. aastal küüditati üle 1000 hiiurootslase Katariina II käsul Ukrainasse.[10][11]

1781. aastal omandas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg Kõrgessaare mõisa.[12] 1790. aastate teisel poolel kuulus peaaegu kogu Hiiumaa Ungern-Sternbergile.[12]

1829. aastal asutati Suuremõisas kalevivabrik, mis viidi juba järgmisel aastal Kärdla. Kalevivabriku juurde kujunes töölisasula, millest kujunes tänane Kärdla linn.[12]1845. aastal oli vabrikus tööl 460 töölist.[13] Vabriku olemasolu laiendas Suursadama tegevust ja tugevdas Hiiumaa kaubanduslikke sidemeid.[13]1858. aasta suvel puhkesid Hiiumaal talurahvarahutused.[14]

1866. aastal moodustati Käina kihelkonna lõunapoolsele alale Emmaste kihelkond, Emmaste Immanueli kirik valmis 1867. aastal.[15]

1890. aastal ostsid mõisnikud Ungern-Sternbergid Hiiumaale esimese sõukruviga auriku Progress.[16] Talude päriseksostmine puudutas Hiiumaad 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mõisarendi talusid säilis kuni Eesti Vabariigi loomiseni.[17]

Uusim aegRedigeeri

Esimene maailmasõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas, Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918),Peeter Suure merekindluse eelpositsioon
 
Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni lõunatiiva moodustasid kolm rannapatareid Eestis: Tahkuna, Lehtma ja Põõsaspea. Teise maailmasõja ajal jätkati analoogilise kaitserajatise ehitamist.[18][19]

1912. aastal hakati Hiiumaale rajama Peeter Suure merekindluse Eelpositsiooni militaarrajatisi: 4 sadamat (Hirmuste, Orjaku, Heltermaa, Sõru sadam), 2 vesilennukite akvatooriumi, 4 rannapatareid (Tahkuna (nr 39), Sõru (nr 34), Hirmuste (nr 47), Lehtma (nr 38)). Rajati hulk vaatlusposte, sideliine, remonditi ja ehitati teid ning kitsarööpmeline kindlusraudtee, kaevati kaitsekraave. Rajati sõjaväelinnakuid kõigi vajalike hoonetega (kasarmud, sööklad, laod, tallid, ohvitseride elamud)[20].

Sõja alguses lahkus tsaariarmee Hiiumaalt. 1917. aasta oktoobrist kuni 1918. aasta novembrini oli saar Saksa okupatsiooni all.[21] Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender, siis toimus kalendrireform Hiiumaal koos Saaremaaga juba 1917. aasta sügisel.[22]

Eesti VabariikRedigeeri

Hiiumaa kuulus Eesti Vabariigi ajal Läänemaa koosseisu. Saarel elas umbes 16 000 inimest.[23]

Ainukeseks suurtööstusettevõtteks Hiiumaal oli Kärdla kalevivabrik umbes 400 töötajaga. Tähtsaks sissetulekuallikaks oli purjelaevandus.[23]

1920. aastal sai Kärdlast alev. 1938. aastal sai Kärdla kolmanda astme linnaks.[24]

1. aprillil asutati seniste valdade asemele Emmaste, Kõrgesaare, Käina ja Pühalepa vald.

Saar kuulus Riigivolikogu 23. valimisringkonda, kust valiti I Riigivolikogu liikmeks Karl Kaups.

Saare jagunes Käina ja Kärdla põllumeeste konvendi tegevus- ja valimispiirkonna vahel.

24. juunil 1926 peeti Kärdlas Hiiumaa I laulupäev.[25]

Teine maailmasõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas, Sõjategevus Eestis 1941. aastal, Operatsioon Siegfried
  Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Juuniküüditamine, Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), Sõjategevus Eestis (1944)
 
Vitali Navožnõhhi mälestusmärk, 1941. aastal langenud "Hiiu saarte kaitsjatele – Balti meremeestele", Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26 komandotorni juures

Baaside lepingu sõlmimise järel 28. septembril 1939 alustati esmajoones Tahkuna poolsaarele rannakaitsekindlustuste ehitamist.[26] Hiiumaale ehitati Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse Põhja Kindlustatud Sektorisse rannapatareid: nr 26, Tahkunale; nr 316, Kukerabasse Lõimastu lähedale: nr 19, Pallininal; suurtükiväepatarei Ristnal; nr 44, Tohvri ehk Sõru patarei; nr 12, Hiiesaare; Heltermaa patarei, jt.[27]

Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret asendati senine omavalitsuslik riigiaparaat uuele võimule ustavate inimestega, suurmajapidamised likvideeriti, vabaturumajandus keelati ning suurtootmisvahendid riigistati. Hiiumaa avamererand suleti ja mere äärde minek keelati.[26]. Juunis 1941 küüditati Hiiumaalt 212 inimest.[28].

28. augustil vabanesid Tallinnas Nõukogude vägede evakueerumisel Tallinnast vangidelaevalt Jaen Teär ja mootorpurjekatelt Pärnumaa ja Mihkel u 800 saarlast ja hiidlast.

Saksa vägede operatsioon Siegfried saare vallutamiseks algas 12. oktoobril 1941 meredessandiga Saaremaalt, üle Soela väina. Saar langes 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.[29]. Enne Kärdlast taganemist põletasid sovetiaktivistid Kärdla kalevivabriku.

Sajad hiidlased põgenesid 1944. aasta suvel ja hilissügisel uute massiküüditamiste hirmus kalapaatidega Rootsi. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile. Ööl vastu 3. oktoobrit evakueeriti kõik üksused ja tehnika Saaremaale. 3. oktoobriks 1944 oli saar Punaarmee poolt vallutatud.

Kogu saar kuulutati NSVL kitsendatud liikumisvabadusega piiritsooniks. Jätkati enne sõda alanud rannakindlustuste ehitamist.[30][31]

Nõukogude aegRedigeeri

  Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991), Märtsiküüditamine Hiiumaal, Hiiu maakond (1946–1950)

1946. aastal eraldati Läänemaast Hiiu maakond.[32] Kärdlast sai maakonnakeskus. Hiiumaa taasokupeerimiel militariseeiti saar, saarel kehtestati piirirežiim ning saartel taasmoodustati NSV Liidu piirivalve 11. piirivalvesalga 1., 2., 3., 4., 5. piirivalvekordonid[33] ja paigutati muud sõjaväeosad. (Vt Hiiumaa militaarmuuseum.)

25. märtsil 1949 küüditati Hiiumaalt 286 inimest.[34].

1950. aastal moodustati Hiiumaast Hiiumaa rajoon, mis eksisteeris kuni 1989. aastani.

1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa kodudesse elekter.[30]

 
Hiiumaa omavalitsusüksused enne 2013. aastat, kui Kõrgessaare vald ja Kärdla linn liitusid Hiiu vallaks

Tähtsaimaks majandusharuks sai veise- ja seakasvatus. Saarel oli üks kalurikolhoos – Hiiu Kalur, mis andis tööd umbes 1400 inimesele.[30]

KaasaegRedigeeri

1. jaanuarist 1990 moodustati Hiiumaast, Hiiumaa maakond, mis 1991 nimetati ümber Hiiu maakonnaks. Pärast Vene sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aasta lõpuni pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.[35]

Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.[35]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutsit kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 107
  2. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutsit kaugemast minevikust". Tallinn, 2004, lk 114
  3. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutsit kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 118
  4. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutsit kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 122
  5. 5,0 5,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 35
  6. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutsit kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 127
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 36
  8. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutsit kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 126
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 37
  10. 10,0 10,1 10,2 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 38
  11. Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu 2010, lk 162
  12. 12,0 12,1 12,2 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 33
  13. 13,0 13,1 Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 151
  14. Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 95
  15. Emmaste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
  16. Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu 2010, lk 195
  17. Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 41
  18. Esimese Maailmasõja patarei juhtimiskeskus kultuurimälestiste riiklikus registris
  19. Teise Maailmasõja patarei tulejuhtimistorn 2 kultuurimälestiste riiklikus registris
  20. Peeter Suure merekindlus, Militaarne Hiiumaa (Vaadatud 22.09.2013)
  21. Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 42
  22. Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega". Horisont 2013, nr 4, lk 49
  23. 23,0 23,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 43
  24. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni 2005. Tartu lk 62
  25. Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 44
  26. 26,0 26,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 45
  27. Urmas Selirand, Hiiumaa rannapatareid vol. 2, Militaarne Hiiumaa, (Vaadatud 22.09.2013)
  28. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 115
  29. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 184
  30. 30,0 30,1 30,2 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 46
  31. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 226
  32. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 125
  33. Nõukogude piirivalve Hiiumaal 1940–1992, Hiiumaa Militaarajalooseltsi poolt aastail 2011–2013 koostatud uurimus Hiiumaa Militaarmuuseumi kodulehelt
  34. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 124
  35. 35,0 35,1 Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 48

KirjandusRedigeeri

  • Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 107–127
  • Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 35–50

VälislingidRedigeeri