Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Saksa okupatsioon Eestis on hilisema Eesti Vabariigi maa-ala osaline või täielik okupeerimine Saksa Keisririigi vägede poolt esimese maailmasõja käigus. Juba 1915. aastal hõivasid Saksa väed Ruhnu, mis tollal kuulus ühes suure osa tänase Eestiga Liivimaa kubermangu koosseisu. 1917. aastal okupeerisid sakslased Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu. 1918. aastal juba terve Eesti.

Saksa sõdur Muhu saarel Hellamaa kiriku juures
Saksa vägede dessant Saaremaale (1917)

KronoloogiaRedigeeri

Rindejoon 1918. aastal

Lääne-Eesti saarte okupeerimineRedigeeri

Septembris 1917 otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.

29. septembril 1917 algas Saksa vägede dessant Tagalahes. Operatsiooni koodnimeks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepājasse) umbes 25 000 meest, 5000 hobust, 1400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirižaablit ning varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud Saksa okupatsioon.

  Pikemalt artiklis Operatsioon Albion
  Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Ajutine Brest-Litovski vaherahuRedigeeri

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid Nõukogude Venemaa valitsevad bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Pärast mitut vaherahu pikendamist jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased andsid 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.

Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale läks 18. veebruaril 1918 Saksa rinne idasuunas liikuma ja venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid. 18. veebruaril alustasid Saksa väed pealetungi ja vallutasid Pihkva ning Narva. Rinde keskosas Saksa 10. armee ja XLI armeekorpus tungis Smolenski suunas ja rinde lõunaosas Saksa väed hõivasid 1. märtsiks Kiievi, okupeerides lühikese ajaga Ukraina, Valgevene ja seni hõivamata alad Baltimail.

  Pikemalt artiklis Operatsioon Faustschlag

Mandri-Eesti okupeerimine ja okupatsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Mandri-Eestis

20. veebruaril 1918 maabusid Virtsus 68. armeekorpuse Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.[1] 60. armeekorpus liikus Väina jõe joonelt põhja suunas (24. veebruaril vallutati Tartu), 6. armeekorpus Pihkva peale.

 
Eesti okupeerimine Saksa okupatsioonivägede poolt 1918

Punakaardi vastupanuRedigeeri

21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele. 22. veebruaril suundusid punakaartlased raudteed mööda Riisiperesse, kus kohtasid esmakordselt Saksa regulaararmee võitlejaid ning taganesid lahinguta õhtu kella 9-ks Keilasse. Kui Saksa Keisririigi regulaarväed lähenesid Tallinnale, läks Tallinna punakaartlaste salk (umbes 400 võitlejat) staabikapten Andrei Põldi juhtimisel tõkestama sakslaste edasitungi. 23. veebruaril 1918 toimus Keila mõisa lähedal kokkupõrge punakaartlaste ja Saksa sõjaväeüksuste vahel (Keila lahing). Punakaartlased olid sunnitud taanduma. Lahingus langes 45 punakaartlast, nende seas ka Alice Tisler. Veebruaris 1918 lahkus Tallinnast Helsingi kaudu koos Balti laevastikuga Petrogradi umbes 4000 eestlast.

25. veebruaril jõudsid Saksa väed (8. armee) Tallinna ja 4. märtsiks Narva. Rakvere, Narva, Aseri, Jõhvi ja Petrogradi Tartu-Putilovi punakaardi salgad osutasid vastupanu Jõhvi lähedal 28. veebruaril ja seejärel taandusid Narva alla, pidades seal 2. ja 3. märtsil kaitselahingud. Saksa vägede survel taganesid Punakaardi salgad Jamburgi, kus neist moodustati esimesed Eesti kütivägede väeosad.

Eesti rahvusväeosadRedigeeri

Saksa kindralleitnant Adolf von Seckendorff andis 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvusväeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. 1. Eesti Diviisi Staap reorganiseeriti Eesti Sõjavägede Staabiks. 1. märtsist 1918 määrati Eesti Sõjavägede ülemjuhatajaks kindralmajor Andres Larka. Staabiülemaks määrati alampolkovnik Nikolai Reek, Kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks. Vastavalt kindral von Seckendorffi käsule 20. märtsist 1918 määrati Eesti diviis likvideerimisele 5. aprillist 1918. aastast. Eesti sõjaväe laialisaatmist põhjendati Bresti rahulepingu tingimuste täitmisega, millega keelati Saksa vägede hõivatud territooriumil asutada relvastatud organisatsioone, mis varem olid kuulunud endise Vene armee koosseisu.

20. märtsil 1918 ilmus Saksa kindrali Adolf von Seckendorffi käsk Eesti sõjavägi likvideerida, mille käigus langes sakslaste kätte 12 500 püssi, 1,6 miljonit püssipadrunit, 69 kuulipildujat, 28 suurtükki ja muud varustust.

Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta veebruarist novembrini. Seadusandlikku, kohtu- ja täidesaatvat riigivõimu Liivimaa ja Eestimaa hertsogiriikides peale Riia ja Saaremaa keiserlike kubermangude teostas Saksa vägede ülemjuhataja[2].

Taastati Vene revolutsiooni eelsed seadused, Eesti Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali Eesti rahvusväeosad. Osa baltisakslaste plaanitava Balti Hertsogiriigi vastaseid riigitegelasi ning endisi Vene Keisririigi sõjaväelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa sõjalistele vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Pärast Nikolai II troonist loobumist tundsid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa rüütelkond end olevat õigustatud taastama kohalike hertsogiriikide sõltumatust ja ühinema Balti Hertsogiriiki.

OkupatsioonivõimudRedigeeri

 
Saksa okupatsiooniväed Baltimaades 1918

Eesti ala kuulus Saksa Keisririigi poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa Keisririigi alade valitsemiseks moodustatud Ober Osti haldusalasse ning Saksa vägede juhatus määras vana haldusjaotuse kohaselt Eesti ala valitsema:

 
Saksa keisririigi I maailmasõja aegne sõjaväelise valitsuse Ober Ost haldusala

Võim okupeeritud idaaladel kuulus Saksa sõjaväelastele – Saksa relvajõudude ülemjuhatusele idas (Ober-Ost kindralfeldmarssal Baieri prints Leopoldi ja endistes Balti kubermangudes8. armee ülemjuhatusele Riias, jalaväekindral Hugo von Katheni juhtimisel.

27. augustil 1918 loobus Nõukogude Venemaa Brest-Litovski rahulepinguga vormilisest suveräniteedist Eesti- ja Liivimaa üle ja Saksa okupatsioonivõimud hakkasid sõjaväelise haldusaparaadi kõrvale kujundama tsiviiladministratsiooni. Moodustati Baltimaade sõjaväeline valitsus (Militärverwaltung im Baltenland), keskusega Riias, mille eesotsas seisis riigipäevasaadik Alfred von Gossler. Põhja-Eesti koos saartega allutati Eestimaa provintsivalitsusele. Gossler ja talle allunud Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa provintsivalitsused (Provinzialverwaltung) said korraldusi osalt 8. armee ülemjuhatuselt. Eestimaa provintsivalitsus lõpetas tegevuse 11. novembril 1918 ja 13. novembril võeti Põhja-Eestimaa provintsiaalvalitsus okupatsioonivõimudelt üle.

  Pikemalt artiklites Eestimaa provintsivalitsus ja Ober Ost

Maakonnavalitsuste juhiks määrati kindralkomandode käskkirjade alusel ohvitserist kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ja sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kui palju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus.

Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja allusid ametkonna eestseisjale.

Saksa okupatsioonivõimude tegevus EestisRedigeeri

TallinnRedigeeri

Pärast linna vallutamist ilmusid Saksa sõjaväed Tallinna liha külmutamise ruumidesse ja võtsid ruumid üle. Ülevõtmise juures viidi umbes 200 puuda linna päralt olevat sealiha ära. Samuti oli Saksa sõjavägi linnalt ära võtnud piimameierei ja 600 puuda linna heinu. Sakslased olid kinni pannud ka trükikojad, mistõttu oli võimatu trükkida leivakaarte.

Nende eluliste probleemide kõrval tundub teisejärgulisena venekeelsete tänava- ja linnaasutuste siltide kiirkorras vahetamine eesti- ja saksakeelsete siltide vastu. Linnavalitsus otsustas, et emaileeritud uulitsanimelaudasid tuleb niiviisi puhastada, et ühes eestikeelsete nimedega ka saksakeelsed jälle välja paistaksid ning venekeelsed nimed on vaja sinise värviga kinni katta.[3]

Saksa väejuhatus, kelle eesotsas seisis Põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud mingit Eesti valitsust. Kindrali jutule läinud Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Jaan Poska, kuid paaritunnine nõupidamine eestlaste esindajate ja Saksa kindrali vahel ei andnud mingeid tulemusi.

4. märtsil 1918 võtsid sakslased Voldemar Vöölmannilt linna juhtimise üle. Uue okupatsiooni aegne linnavalitsus toimis kuni novembrini 1918.

Märtsis 1918 külastas Tallinna ja Tartut Saksa idarinde ülemjuhataja Baieri prints Leopold, kes juhtis ka Saksa okupatsioonivägesid Eestis 1917–1918. Märtsi lõpul külastas Tallinnat Saksa keisri vend suuradmiral, Preisi prints Albert Wilhelm Heinrich ja veidi hiljem Saksa keisri mereväeohvitserist poeg prints Albert.

Juunis 1918 võeti kinni Konstantin Päts ja saadeti Leedusse vangilaagrisse, sama saatus tabas mitmeid teisigi Eesti juhtivaid tegelasi.

TartuRedigeeri

 
Saksa vägede paraad Tartus Raatuse tänaval (1918)

Okupatsioonivõimud panid Saksa Põhjakorpuse komandöri kindral vabahärra Adolf von Seckendorffi juhatusel kohe maksma karmi korra. Igasugused koosolekud ja meeleavaldused keelati. Tartus lasid okupandid linnarahva hirmutuseks maha Soola tänavalt juhuslikult kätte saadud põgenevate kommunistliku Läti 7. Bauska polgu soldatite salga ja uputasid laibad Emajõe jääaukudesse. Ajalehed suleti või allutati nii rangele tsensuurile, et see ületas isegi omaaegse karmi tsaaritsensuuri, kohustades lehti avaldama saksameelseid juhtkirju toimetuse enda seisukohtade pähe. Ametlikuks asjaajamiskeeleks kehtestati saksa keel ning valla- ja linnaametnikud pidid Saksa võimudele ustavust vanduma. Neis linnades, kus linnavõim oli varem olnud eestlaste käes, saadeti omavalitsus lihtsalt laiali. Tartu linnavolikogu esimees Lui Olesk ja veel 49 eestlast vangistati ja saadeti Riiga.

Okupatsioonivõimude repressiivtegevusRedigeeri

Oma tegevuses toetusid okupatsioonivõimud Eestis baltisakslastele, kelle huvides toimusid 1917. aastal ka arveteõiendamised Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteega, kelle juhtimisel algas baltisakslastele kuulunud suurmaaomandite natsionaliseerimine ja maatameestele jaotamine.

Selle tegevuse eest hukati:

Mittesobivate isikute kinnipidamiseks moodustati vangilaagreid – näiteks koonduslaagrid Naissaarel (novembris 1918 oli seal 300 kinnipeetavat) ja Pääskülas.

Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil, vangistati ka kohtuminister Otto Strandman, põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot ja Päästekomitee liige Konstantin Konik.

Balti HertsogiriikRedigeeri

Saksa vägede kaitse all asusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa rüütelkonnad taastama euroopalikke hertsogiriike ja nende alusel looma ühendatud Balti Hertsogiriiki. 9. aprillil 1918 toimus Toompea lossis Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ja Saksa okupatsioonivõimude toetusel kokku kutsutud Eestimaa seisuslik maakogu (Landesversammlung). Sellele olid kutsutud ka valdade, linnade ja vaimulikkonna esindajad (51 liikmest oli eestlasi vaid 16 vallavanemat), kes pidid valima esindajad ühtse Balti Maapäevale.

Põranda all tegutsenud Eesti Ajutise Valitsuse juht Konstantin Päts andis aga Eesti vallavanematele kaasa deklaratsiooni, mille Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets 10. aprillil Riias ka ette luges. Balti Ühendatud Maanõukogul valitud 11-liikmelisse eestseisusse kuulus Tallinna esindajana ka, Tallinna ülembürgermeister Erhard Arnold Julius Dehio.

12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad välja Balti Hertsogiriigi.

  Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Brest-Litovski vaherahuRedigeeri

 
Rindejoon idarindel Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

Keiserliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa suhetest sündis 27. augustil 1918 Berliinis Brest-Litovski rahu lisaleping, mis käsitles ka Eesti rahvusvahelist seisundit. 3. märtsil 1918 sõlmitud Bresti rahulepingu kohaselt oli Saksamaa ja Venemaa piir Baltikumis jäänud selliseks, nagu ta veebruaris paika oli pandud: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Saksamaa okupeeris Põhja-Läti ja Eesti mandriosa esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil. 27. augustil 1918 Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti- kui ka Liivimaal.

Saksa okupatsiooni lõpp EestisRedigeeri

Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti Vabariigi tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918.

7. novembrist peale olid eestlased Tallinnas leivanormide vähendamise tõttu hakanud meeleavaldamiseks kogunema. Mitmed vabrikud sh Dvigatel, Krull, Luther, Mayer, Noblessner, Balti manufaktuur, Tallinna Sadamatehased, tallinna tselluloosivabrik pandi seisma. 8. novembril koostati sotsiaaldemokraatide Karl Asti, Aleksander Oinase, Otto Sternbecki, Aleksander Tulpi juhtimisel üleskutse, milles nõuti toiduainete väljaveo lõpetamist, Saksa vägede lahkumist ja võimu üleandmist demokraatlikult valitud omavalitsusasutustele. 9. novembril kogunesid töölisesindajad Valvaja seltsimajja ja koostati kirjalik pöördumine, mis sisaldas lisaks toitlusolukorra parandamise soovile ka poliitilisi nõudmisi. Muuhulgas nõuti Saksa vägede lahkumist, võimu loovutamist Eesti asutustele (maanõukogu ning maakondade, linnade ja valdade esinduskogud), kodanikuõiguste taastamist, poliitiliste vangide vabastamist, Balti maanõukogu laialisaatmist, 8-tunnise tööpäeva sisseseadmist ning ka toiduainete väljaveo keelustamist. Tööliste 13-liikmeline delegatsioon delegatsioon käis Eestimaa sõjakubernerile Adolf von Seckendorffile nõudmisi esitamas. Eestlased esitasid 7-punktilise nõudmiste loetelu: tagada streigi- ja sõnavabadus, sh õigus esitada poliitilisi nõudmisi; loovutada võim Eesti maanõukogule ja valitsusele; keelata Saksa vägede sekkumine Eesti asjadesse ja viia väed võimalikult kiiresti välja; mitte tunnustada Baltimaade ühendatud maanõukogu, mis esindab üksnes balti aadlit; vabastada kõik poliitvangid; kutsuda uuesti kokku Eesti sõjavägi; anda luba rahvakoosolekute pidamiseks.

9. novembril jõudsid ka Saksa Novembrirevolutsiooni sündmused Eestisse ja Saksa sõjalaevadele heisati punased lipud. Tallinna asus vaid üks Saksa mereväe mereväekompanii (Marinekompagnie), kergeristleja Stralsund ja miinipanija Nautilus. 10. novembril toimunud koosolekul moodustati Tallinna garnisoni Saksa soldatite nõukogu, mis tegutses Toompea lossis ja ilma tema kaasallkirjata ei kehtinud ükski kindralkomando korraldus. 10. novembril nõustus Seckendorff endise Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poskaga kohtuma, et olukorda lahendada.

11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad Riias kõrgema poliitilise võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid Saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig Eesti Vabariiki de facto kuni rahukonverentsini. 11. november 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus, mille esimesele istungile kogunes valitsus koosseisus Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. 12. november 1918 täpsustasid Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu Vanematenõukogu ühisistungil Ajutise valitsuse koosseis ja jagati ministriportfellid. 13. novembril võtsid Eesti Ajutise valitsuse volinikud Jüri Jaakson ja Peeter Põld üle Tallinnas, parun Tolli majas (Toompuiestee 3) tegutsenud Eestimaa provintsivalitsuse. Provintsivalitsusest olid kohal vaid kaks Saksa poole esindajat – Eestimaa maapealik (Landeshauptmann) rittmeister von Zahn ja Eestimaa maadirektor (Landesdirektor) vabahärra Robert Karl Fürchtegott von Zedlitz und Neukirch. Mõlemad pooled allkirjastasid dokumendi, milles konstateeriti, et Eestimaa valitsemine on läinud provintsivalitsuselt Eesti Ajutisele valitsusele.

Lõuna-Eesti, Liivimaahalduskeskuses Riias okupatsioonivõimud keeldusid veel võimu üle andmast. Lõuna-Eesti küsimust sai hakata lahendama pärast seda, kui Saksa valitsus määras 14. novembril ametisse Baltimaade peavoliniku, kelleks sai Saksa Riigipäeva liige August Winnig. Läbirääkimised Riias, kus Eesti Ajutist valitsust esindasid Johan Jans, Ferdinand Peterson, Konstantin Konik, Ado Birk, Jaan Kriisa ja Voldemar Puhk, kestsid 16.-19. novembrini. 18. novembriks oli Baltimaade peavolinik A. Winnig valmis tingimisi Eesti Ajutist Valitsust tunnustama ja lepingu järgi pidi võim Eesti etnilistes piirdes minema hiljemalt 21. novembriks Eesti Ajutise Valitsuse kätte.

12. novembril rajati Tallinnas ja 13. novembril Tartus Saksa sõjaväelaste nõukogud, mis hakkasid Saksa okupatsioonivõimudest erinevat poliitikat ajama, neis domineerisid parempoolsed sotsiaaldemokraadid. Tallinna nõukogu koosnes 35 mehest ja jagunes kaheks: mereväelaste nõukogu ja maaväelaste nõukogu. Nõukogu, mille määrused olid sõduritele käskudeks, otsustas kohalikku valitsust tunnustada ja selle tegevusse mitte sekkuda. Nõukogu peamiseks sihiks sai demobilisatsioon ja Eestist lahkumine. Tartu nõukogu koosnes 50 inimesest ja Tartu nõukogu teatas ka, et on üheskoos kindralkomandoga kõrgema sõjaväelise võimu esindaja, ei kavatse sekkuda poliitilisse ellu ning hoolitseb kuni lahkumiseni maa julgeoleku eest.

Konstantin Päts ja Aleksander Saar vabastati Albertyni interneeritute laagrist 17. novembril ning August Peet Dünamünde (Daugavgrīva) vanglast kas 18. või 19. novembril 1918. aastal.

Saksa väed hakkasid taganema Narvast 28. novembril, Punaarmee alustas pealetungi ja vallutas Narva ning 29. novembril kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun. Baltikumi idast tungida ähvardava Nõukogude Venemaa Punaarmee peatamiseks, Eesti rahvuslikud väeosad tuli alles reorganiseerida.

MuuRedigeeri

Eesti Vabadussõja esimeses lahingus – Narva lahingus – sõdisid üheskoos Saksa okupatsiooniväed ja Eesti vabatahtlikud rahvaväelased. Seal said Vabadussõjas oma esimesed autasud – Saksa II klassi Raudristid – ka mõned eestlased.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Vastsündinud vabariik sakste kanna all
  2. Verwaltungsordnung für Liv- und Estland, 28. mai 1918, § 1 (Verordnungsblatt für Liv- und Estland, 1918, 24, 269, 7. juuni 1918): "Die gesetzgebende, richterliche und vollziehende Staatsgewalt in den Herzogtümern Livland und Estland mit Ausnahme der zu den Kaiserlichen Gouvernements Riga und Oesel gehörigen Gebiete wird vom Oberbefehlshaber ausgeübt."
  3. Tallinn ja 24. veebruar 1918. " Tallinna linnavalitsuse 28. veebruari istungi protokoll
  4. Tiiu Saarist, Evald Tõnisson. "Paide rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised". // Kaitstavad mälestised. Tallinn 1986. Lk 74–76
  5. Vaino Kenk, Elmo Ploom. "Võru rajoon". // Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn 1972. Lk 11

VälislingidRedigeeri

Eelnev
'
Saksa okupatsioon Eestis
1917–1918
Järgnev
Eesti Vabariik (1918–1940)
Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)