Eestimaa rüütelkond
Eestimaa rüütelkond (saksa keeles Hoch- und Hochwolgeborne Ritterschaft des Herzogthums Ehstland, vene keeles Эстляндское дворянство) oli Eestimaa kesk-, varauusaja ja uusaja seisuliku ühiskonna territoriaalseisuslik omavalitsus aastatel 1252–1920.
| Estländische Ritterschaft | |
 | |
 | |
| Asutatud | 1252 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1920 |
| Tüüp | mõisnikest koosnev avalik-õiguslik korporatsioon |
| Peakorter | Kiriku plats 1, Tallinn |
| Tegevuspiirkond | Eestimaa |
| Ametlikud keeled | saksa keel |
| Juht | Rüütelkonna peamees |
| Peaorgan | Maanõunike kolleegium |
Eestimaa hertsogiriigi Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju ja Viru vasallide ühendust (Universitas vasallorum in Estonia constituta), mille kohta on varaseimad säilinud dokumendid aastast 1252.
Eestimaa rüütelkond Rootsi võimu all muuda
1561. aasta 4. juuni – 6. juuni andsid Harju- ja Virumaa vasallidest 13. sajandil moodustatud Harju-Viru rüütelkond (vasalkond) ja Järvamaa aadelkond, koos Tallinna linnaga ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le, millega Põhja-Eesti läks Vene-Liivi sõja ajal Rootsi võimu alla.
Pärast Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmist ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogiriigiks, oli see ustavusvandeleping, koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna Estländische Ritterschaft moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond ning neile laienesid samad privileegid.
Eestimaa rüütelkond oma esindusorgani otsusega sõlmis võõrvalitsejatega Kapitulatsioonilepingu ja tunnistas uut võõrvõimu, taotles ja sai kinnituse iga uue riigivalitseja troonileasumise puhul oma seniste õiguste, privileegide ja tavade kinnitamist.
Taani ja Rootsi kuningriigi ning Venemaa keisririigi keskvõim ei sekkunud rüütelkonna poolt Eestimaa siseelu juhtimisse ja selle korraldamine oli jäetud siinse rüütelkonna hoolde.
Rüütelkonna õigusi piiras alles Venemaa keiser Aleksander III, kes erinevalt senistest valitsejatest ei kinnitanud Eestimaa ja teiste Balti rüütelkondade privileege. 1880. aastate II poolest algas Balti erikorra otsustav piiramine: saksa keel asendati siinses kohtu-, haldus- ja haridussüsteemis vene keelega, 1888.–1889. aastate reformidega kaotati aadli politsei- ja kohtuvõim, rüütelkond jäi alles kui seisuslik omavalitsusorganisatsioon.
Organisatsioon ja juhtorganid muuda
Eestimaa rüütelkonna liikmete (aadlisuguvõsade) nimekiri oli fikseeritud 1756. aastast Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikli koostamisega, rüütelkond oli kinnine seisuslik korporatsiooniks.
Eestimaa Maapäev muuda
Eestimaa Rüütelkonna kõrgemaks võimuorganiks oli iga kolme aasta tagant toimuv Eestimaa rüütel- ja maiskonna Eestimaa Maapäev (Landtag), milles osalesid kõik täiskasvanud Eestimaa rüütel- ja maiskonna liikmed. Rüütelkonda kuulusid ainult aadlimatriklisse kantud isikud ning isikuid võidi kanda matriklisse ainult maapäeval hääletamisel kohalviibinud kvoorumist 3/4 hääli saanud isikuid. Rüütelkonda mittekuulunud isikutele (landsassenid) kuulus Eestimaal 7,7% maavaldustest.
Eestimaa Rüütlipäev muuda
Kitsamaks Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikkelisse kantud mõisaomanike esindusorganiks oli Eestimaa Rüütlipäev (Rittertag).
Korralised Maapäeva istungid toimusid iga 3 aasta järel Tallinnas ja kestsid 3–4 nädalat ning nendel osalemine oli kohustuslik. Erakorralisi Maapäeva istungeid kutsuti kokku vajaduse järgi. Rüütelkond teostas kuni 1917. aastani läbi rüütelkonna Maapäeva otsuste kohalikku võimu.
Maapäeva kompetentsi kuulus: kõigi temast sõltuvate ametnike valimine, kohalike maksude määramine, rüütelkonna maaomavalitsuse eelarve vastuvõtmine, kiriku- ja kooliolude korraldamine, mitmesuguste riigivõimu ettepanekute arutamine, aadli huvide kaitsmine riigivõimu ees.
Eestimaa rüütelkonna peamees muuda
Pikemalt artiklites Eestimaa rüütelkonna peameeste loend ja Aadlimarssal
Rüütelkonna Komitee muuda
Tähtsamate asjade otsustamiseks nii maapäevade istungite ajal kui ka vaheaegadel kutsuti kokku Rüütelkonna Komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid: rüütelkonna peamees, maanõunikud (12) ja 12 kreisisaadikut (4 maakonnast), kes valiti maakondade (kreiside) Kreisipäevadel. Rüütelkonna Komitee otsuseid pidi kinnitama Maapäev.
Maapäeval valiti rüütelkonna peamees, kes valiti 3 aastaks ja kes juhatas aadelkonna omavalitsust, jooksvat asjaajamist, komisjonide tööd ja esindas rüütelkonda, oli vahelüliks riigi ja aadli vahel ning ka Maapäeva eestseisja.
Maanõunike kolleegium muuda
Maapäeval valiti ka ametisse 12 maanõunikku, kellest koosnev Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Lisaks rüütelkonna elu juhtimisele oli Maanõunike kolleegiumil veel kaks olulist ülesannet: moodustada nõuandev organ kubernerile, kes ei langetanud ühtki olulist otsust ilma maanõunikega nõu pidamata ning rüütelkonna peamehe kandidaatide esitamine maapäevale. Juhul kui maapäeval jagunesid hääled peamehe kandidaatide vahel võrdselt, oli maanõunike kolleegiumil otsustav hääleõigus. Kolleegiumi töös osales ka sageli Eestimaa rüütelkonna rittmeister (sõjaline juht). Eestimaa kubermangu kuberneri eesistumisel moodustas Maanõunike kolleegium Eestimaa kõrgeima kohtuinstantsi – Eestimaa ülemmaakohtu.
- Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna maanõunik ja Kategooria:Eestimaa maanõunikud
Eestimaa aadlilipkond oli Saksa ordu kõrgmeister Heinrich Dusemeri korraldusel 23. mail 1350 moodustatud regulaarsõjaväeüksus, mis eksisteeris 1712. aastani. Aadlililpkonna ülalpidamiskohustus oli aadliseisusest ülikutel, ka ohvitserid olid aadliseisusest, reakoosseisu moodustasid aga eesti talumehed.
Tegevorganiks igapäevaküsimuste lahendamisel oli Rüütelkonna kantselei, mis asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna hoones Toompeal ja mis koosmes 1. ja 2. sekretärist (linnaraadides oli sellise isiku ameti nimetus sündik) ning rüütelkonna juures tegutsevate erinevate komisjonide sekretäridest.
Rüütelkonna kantselei muuda
- Rüütelkonna kantselei (1.) sekretär.
- Johann Wolmar von Stackelberg (1736–1775), Rk sekretär
- 1787–1800, Jakob Georg von Berg, Rk sekretär
- 1803–1806, Karl Johann Emanuel von Ungern-Sternberg, Rk sekretär
- Heinrich Fabian Ferdinand Staël von Holstein, Rk sekretär
- Arend Friedrich von Stackelberg (1783–1846), Rk sekretär
- 1844–1850, Reinhold Wilhelm von Samson-Himmelstjerna, Rk sekretär
- 1851– , Reinhold Friedrich von Budberg-Bönninghausen, Rk sekretär
- 1857–1876, August von Gernet, Rk sekretär[1]
- krahv Karl Gotthard von Manteuffel, Rk sekretär
- 1886–1899, krahv August Emil Paul Igelström, Rk sekretär
- Oskar Gustav Konrad Woldemar von Löwis of Menar, Rk sekretär
- 1902–1911, parun Eduard von Stackelberg, 1. sekr
- 1911–1914, parun Benjamin von Schilling, sekr[2]
- 1914–1918, Berend von Wetter-Rosenthal
- 1918. aasta märtsist alates Otto Wilhelm Oskar von Schulmann
Rüütelkonna kantselei 2. sekretär
- 1902–1910, Arved von Grünewaldt
- 1911–1914, parun Nathanael von Stackelberg
- 1914–1915, Otto von Schulmann (kohusetäitja)
- 1915–1918, Valerio von Grünewaldt (1888-1953) (kohusetäitja)
Majandussekretär
- 1902–1918, Erich von Samson-Himmelstjerna
- asetäitja 1915–1917, Rurik von Wetter-Rosenthal
Maksukomisjoni sekretär
- 1902–1918, Eduard von Bodisco
Provintsi vaeslastekohtu sekretär
- 1902–1908, Gottwalt von zur Mühlen
- 1908–1915, Ernst von Samson-Himmelstjerna
- 1915–1918, Gustav von Sivers
Provintsi teedekomisjoni sekretär
- 1901–1918, Jakob von Mühlendahl
Arhivaar
- 1877–1883, Carl Friedrich Wilhelm Russwurm
- 1902–1909, parun Harald von Toll
- 1909–1918, parun Paul von der Osten-Sacken
- 1911–1918, justiitsarhivaar parun Paul von Ungern-Sternberg
Provintsi tervishoiukomisjoni sekretär
- 1905–1918, Dr. Reinhold von Wistinghausen
- abi Georg von Sivers
Provintsi telefonikeskjaama sekretär
- 1912–1918, Valerio von Grünewaldt
Matriklikomisjoni sekretär
- 1902–1909, parun H von Toll
- 1909–1910, Arved von Grünewaldt
- 1911–1914, parun Nathanael von Stackelberg
- 1914–1918, parun Georg von Wrangell[3]
- Rüütelkonnal olid palgalised ametnikud, kes jagunesid valitavateks ja nimetatavateks ametnikeks. Valitavad ametnikud valis maapäev, nendeks olid Eestimaa rüütelkonna sekretär, majandussekretär, vaeslastekohtu ja teedekomisjoni sekretär ning fideikommisside komisjoni juhataja, Eestimaa rüütelkonna arhivaar, maamaksukomisjoni sekretär, tervishoiu- ja veterinaarkomisjoni sekretär, noorem rüütelkonna sekretär ning telefoniameti juhataja. Nimetatavate rüütelkonnaametnike seas olid peale kirjutajate ja teenijate ka näiteks rüütelkonna genealoog ja Kuuda leprosooriumi juhataja. [4]
Rüütelkonna juures tegutses rida ajutisi või alalisi komisjone ja komiteesid:
- Matriklikomisjon,
- Agraarkomisjon,
- Reguleerimiskomisjon (Regulierungskommission),
- Eestimaa Rüütelkonna Teedekomisjon (Estländische Landeswegekommission),
- Melioratsioonikomisjon,
- Eestimaa Maamaksu Komisjon,
- Maal Asuvate Tööstusettevõtete Hindamise Komisjon,
- Laenukomisjon,
- Fideikomisside Komisjon,
- Küttepuude ja Õlgede Varumise Komisjon,
- Tallinna Küttepuudega Varustamise Komisjon,
- Stipendiumikomisjon,
- Eestimaa Tervishoiu Komisjon,
- Veterinaaralane Komisjon,
- Viinatootjate Komitee,
- Telefonikomitee.
Seadusandlik tegevus muuda
Eestimaa rüütelkonna tegevuses olid väga olulised aadlike ajaloolised privileegid ja omandiõigusdokumendid, mida väga hoolsalt säilitati.
- 1546. aastal otsustati koondada kõik Eestimaa vasallide ja läänimeeste õigusi tõendavad ürikud ja aktid ühtsesse kogusse, selle nimeks sai Rüütelkonna Punane Raamat, ametliku nimega: „Üldine Harju-Viru vaba rüütli- ja maaõigus” (saksa Das gemeine freie Ritter- und Landrecht der Lande Harrien und Wierland).
- 1597. aastal koondas aga Moritz Brandis õigusi kinntavad dokumendid „Eestimaa vürstkonna rüütliõigustesse” (Ritterrechte der Fürstenthums Ehsten).
- 1650. aastal koostasid Tallinna linnusekohtu assessor Philipp Crusius ja Kaspar Maier 6-köitelise „Eestimaa hertsogkonna maa- ja rüütliõiguse” (Рыцарское и земское право эстляндского крестьянства, Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Landrechte), mille kehtivust st. rüütelkonna õigusi 27. jaanuaril 1699 kinnitas Rootsi kuningas Karl XII.
- 1780. aastal võeti Maapäeval vastu otsus hüpoteegisüsteemi korrastamiseks ja hüpoteegiraamatute sisseseadmiseks ning abinõude rakendamisest tarbetute kulutuste, pillamise ja toreduse vastu võitlemiseks. [5]
- 1796. aastal võeti vastu "aumehelik kokkulepe", et talupoegade koormisi võetakse vastavalt vakuraamatutele ja korralikud talupojad võivad omada vallasvara. Ametliku seadusena seda veel välja ei antud.
- 1802. aastal võttis Maapäev vastu talurahvaregulatiivi, mis jõustus pärast keiser Aleksander I poolset kinnitamist ja mis on tuntuks saanud nime "Iggaüks" all, millega fikseeriti senised mõisakoormised, talupoegadele anti õigus omada vallasvara ning pärandada nende kasutuses olevat maad, piirati talupoegade müüki ning asutati valla- ja kihelkonnakohtud, loodi spetsiaalne komisjoni, mis ühtlustas üle kubermangu koormisi ja koostas uued vakuraamatud.
- 1804. aastal võttis Maapäev vastu kaks dokumenti: "Eestimaa Tallorahwa Seädus", mis fikseeris peamiselt talupoegade koormisi ehk teoorjust, ja "Eestimaa Tallorahwa Kohto-Seadus ehk Walla-Kohto Kässo-ramat", mis kajastas talupoegade isiklikke õigusi ja vallakohtute tegevust. Eestimaa talurahvaseadused talupoegadele olid Liivimaa talurahvaseadustest ebasoodsamad.
- 1845. aastal kinnitati kodifitseeritud Balti provintsiaalseadustiku I ja II osa Venemaa keisririigi keiser Nikolai I poolt.
- 1864. aastal kinnitati Friedrich Georg von Bunge poolt kodifitseeritud Balti provintsiaalseadustiku III osa.
Eestimaa rüütel- ja maiskond muuda
Eestimaa rüütelkonna moodustasid Eestimaa maakondade (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa) aadlimatriklisse kantud aadliperekonnad. Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäeval olid aga esindatud ka mitteimmatrikuleeritud aadlisuguvõsad ning kodanikest mõisaomanikud. Rootsi võimu ajal olid Eestimaal veel Rootsi teenistusaadlikud, kes siin maid saanud, keda aga rüütelkonna liikmeiks ei võetud, sest Rootsi aadlisse kuulumine ei taganud iseenesest immatrikuleerimist Eestimaal.
Selle eelduseks, et omada õigust osaleda maapäeval pidi omama mõisa Eestimaal, rüütlimõisa võisid omada Eestimaal, Saaremaal ja Kuramaal ainult aadlimatriklisse immatrikuleeritud, Liivimaal aga kõik pärilikud aadlikud. Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse mittekantud mõisnikel oli hääleõigus vaid kohalike maksude ja andamite küsimuses.
Tegevus Rootsi kuningriigi Eestimaa kubermangus muuda
Rootsiaegses Eestis oli rüütelkonna omavalitsusorgan moodustatud kohalikest aadelkonna esindajatest ning autonoomia (sõltumatus) oli võrdlemisi täielik, kuna Rootsi riigivõim püüdis tulla vastu kohaliku aadli soovidele, kes oli ainus maapiirkondades reaalne kohalikku võimu teostav seisus. Hiljem (1680. aastast) seoses mõisate reduktsiooniga kaotati autonoomia peaaegu täielikult. Keskvõimuks sai Rootsi kuningas ning Eestis tegutses kuninga esindajana "asevalitseja" (hiljem nim. Eestimaa kuberneriks). Ta määrati ametisse ja kutsuti ära kuninga poolt. Eestimaa rüütelkond koondas kohalikke aadlikke ja kaitses nende õigusi Rootsi riigivõimu eest Karl XI absolutistlikus valitsusreformis ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi. Nende maharahustamiseks lubati, et endised omanikud võivad oma mõisatesse rentnikeks edasi jääda.
Balti Hertsogiriigi asutamine muuda
Eestimaa rüütelkond kuulutas 13. detsembril 1917 deklaratsiooniga Eestimaa hertsogiriigi Nõukogude Venemaast sõltumatuks ja 12. aprillil 1918, Saksa okupatsioonivägede kaitse all, kuulutas Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa ning Riia Maanõukogu Riias välja Balti Hertsogiriigi.
Rüütelkonna likvideerimine muuda
Eestimaa Rüütelkond likvideeriti Eesti Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920 vastu võetud "Seisuste kaotamise seaduse" alusel. Rüütelkonna järglasorganisatsioonina tegutses Eesti Vabariigis Eestimaa Üldkasulik Ühing.
Rüütelkonna esindajad emigratsioonis muuda
Pärast Teist maailmasõda moodustasid nelja Läänemereprovintside rüütelkondade esindajad Balti Rüütelkondade Liidu (Verband der Baltischen Ritterschaften), mis jaguneb kaheksaks territoriaalorganisatsiooniks Saksamaal ja lisaks veel üks Kanadas ja üks Rootsis. Liidu liikmeskond ulatub kuni 2200 liikmeni. [6]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ August von Gernet (1830 – 1878) Eestimaa rüütelkond Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
- ↑ Schilling, Benjamin Bar. v. (1885-1915), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
- ↑ Eduard von Dellingshausen, Kodumaa teenistuses, Kirjastus Olion, Tallinn, 1994, ISBN 5-460-00226-5, lk 219–220
- ↑ Toomas Hiio, Lagunemise ajastu põhidokumente, TUNA 2012 nr 2, lk 127
- ↑ Julius Põldmäe, Uhkus ajab upakile (Simuna), Horisont, 1999/1
- ↑ Eestimaa rüütelkond 750, Tuna, 2003-1
Kirjandust muuda
- August Wilhelm Hupel: Materialen zu einer estländischen Adelsgeschichte ("Nordische Miscellaneen" St. 18–19, lk. 12–546.), Riga: 1789
- Ewers, G. von (1822). Ritter- und Landrechte des Estländischen Ritterschaft.(saksa keeles)
- Damier, Paul Eduard (1837). Wappen-buch sämmtlicher zur ehstländischen Adelsmatrikel gehöriger Familien. Reval: P. E. Damier's Kupferstich.(saksa keeles) E-kataloog ESTER
- Carl Arvid von Klingspor: Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter. Stockholm 1882 Baltisches Wappenbuch, 1882 Link
- Wedel, Hasso von (1935). Die estländische Ritterschaft vornehmlich zwischen 1710 und 1783: das erste Jahrhundert russischer Herrschaft. Berlin.(saksa keeles)
- Walther Freiherr von Ungern-Sternberg (1960). Geschichte der Baltischen Ritterschaften, Limburg: Lahn (saksa keeles)
- Georg von Krusenstjern; parun Wilhelm von Wrangell (1967). Die Estländische Ritterschaft, ihre Ritterschaftshauptmänner und Landräte, Limburg: Lahn (saksa keeles)
- Heide W. Whelan (1999). Adapting to Modernity. Family, caste and Capitalism among the Baltic German Nobility, Köln Weimar Wien: Böhlau Verlag (inglise keeles)
- Rüütelkond kinkis endale. Päevaleht, 13. veebruar 1927, nr. 43, lk. 3.
- Tiit Saare (2006). Eesti mõisnike vapid, Tallinn: Argo.
- Protokolle der Estländischen Ritterschaft. Halbband 1: Protokolle der Estländischen Ritterschaft 1914–1920. Halbband 2: Berichte an den ordentlichen Landtag der Estländischen Ritterschaft 1914. Anträge und Entwürfte. Protokolle des Estländischen Landratskollegiums 1914–1918. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2011.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eestimaa rüütelkond |
- http://www.baltische-ritterschaften.de/
- Eestimaa rüütelkonna kohta Eesti Ajaloo Arhiivis
- Eestimaa rüütelkonna genealoogiline käsiraamat, 1 ja 2 köide: Görlitz 1930
- Eestimaa rüütelkonna genealoogiline käsiraamat, 3 köide: Görlitz 1930
- Kirjanduse nimekiri
- Eestimaa rüütelkond Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis
- Adolf Richters Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd. 3, Estland. Eestimaa rüütelkond Adolf Richteri Eestimaa adressraamatus