Vikipeedia

Eestimaa rüütelkond

Eestimaa rüütelkond (saksa keeles Hoch- und Hochwolgeborne Ritterschaft des Herzogthums Ehstland, vene keeles Эстляндское дворянство) oli Eestimaa kesk-, varauusaja ja uusaja seisuliku ühiskonna territoriaalseisuslik omavalitsus aastatel 1252–1920.

Eestimaa rüütelkond
Estländische Ritterschaft
Coat of arms of Swedish Estonia correct colours.svg
Eestimaa Rüütelkonna hoone.jpg
Asutatud 1252
Tegevuse lõpetanud 1920
Peakorter Kiriku plats 1, Tallinn
Tegevuspiirkond Eestimaa
Ametlikud keeled saksa keel
Juht Rüütelkonna peamees
Peaorgan Maanõunike kolleegium

Eestimaa hertsogiriigi Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju ja Viru vasallide ühendust (Universitas vasallorum in Estonia constituta), mille kohta on säilinud dokumendid aastast 1252.

Eestimaa rüütelkond Rootsi võimu allRedigeeri

1561. aasta 4. juuni – 6. juuni andsid Harju- ja Virumaa vasallidest 13. sajandil moodustatud Harju-Viru rüütelkond (vasalkond) ja Järvamaa aadelkond, koos Tallinna linnaga ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le, millega Põhja-Eesti läks Vene-Liivi sõja ajal Rootsi võimu alla.

Pärast Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmist ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogiriigi oli see ustavusvandeleping, koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna Estländische Ritterschaft moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond, ning neile laienesid samad privileegid.

Eestimaa rüütelkond oma esindusorgani otsusega sõlmis võõrvalitsejatega Kapitulatsioonilepingu ja tunnistas uut võõrvõimu, taotles ja sai kinnituse iga uue riigivalitseja troonileasumise puhul oma seniste õiguste, privileegide ja tavade kinnitamist.

Taani, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi keskvõim ei sekkunud rüütelkonna poolt Eestimaa siseelu juhtimisse ja selle korraldamine oli jäetud siinse rüütelkonna hoolde.

Rüütelkonna õigusi piiras alles Venemaa keiser Aleksander III, kes erinevalt senistest valitsejatest ei kinnitanud Eestimaa ja teiste Balti rüütelkondade privileege. 1880. aastate II poolest algas Balti erikorra otsustav piiramine: saksa keel asendati siinses kohtu-, haldus- ja haridussüsteemis vene keelega, 1888.–1889. aastate reformidega kaotati aadli politsei- ja kohtuvõim, rüütelkond jäi alles kui seisuslik omavalitsusorganisatsioon.

Organisatsioon ja juhtorganidRedigeeri

Eestimaa MaapäevRedigeeri

Eestimaa Rüütelkonna kõrgemaks võimuorganiks oli iga kolme aasta tagant toimuv Eestimaa rüütel- ja maiskonna Eestimaa Maapäev (Landtag), millel osalesid kõik täiskasvanud Eestimaa rüütel- ja maiskonna liikmed. Rüütelkonda kuulusid ainult aadlimatriklisse kantud isikud ning isikuid võidi kanda matriklisse ainult maapäeval hääletamisel kohalviibinud kvoorumist 3/4 hääli saanud isikuid. Rüütelkonda mittekuulunud isikutele (landsassenid) kuulus Eestimaal 7,7% maavaldustest.

Eestimaa RüütlipäevRedigeeri

Kitsamaks Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikkelisse kantud mõisaomanike esindusorganiks oli Eestimaa Rüütlipäev (Rittertag).

Korralised Maapäeva istungid toimusid iga 3 aasta järel Tallinnas ja kestsid 3–4 nädalat ning nendel osalemine oli kohustuslik. Erakorralisi Maapäeva istungeid kutsuti kokku vajaduse järgi, rüütelkond teostas läbi rüütelkonna Maapäeva otsuste kaudu kohalikku võimu, kuni 1917. aastani.

Maapäeva kompetentsi kuulus: kõigi temast sõltuvate ametnike valimine, kohalike maksude määramine, rüütelkonna maaomavalitsuse eelarve vastuvõtmine, kiriku- ja kooliolude korraldamine, mitmesuguste riigivõimu ettepanekute arutamine, aadli huvide kaitsmine riigivõimu ees.

Eestimaa rüütelkonna peameesRedigeeri

  Pikemalt artiklites Eestimaa rüütelkonna peameeste loend ja Aadlimarssal

Rüütelkonna KomiteeRedigeeri

Tähtsamate asjade otsustamiseks nii maapäevade istungite ajal kui ka vaheaegadel kutsuti kokku Rüütelkonna Komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid: rüütelkonna peamees, maanõunikud (12) ja 12 kreisisaadikut (4 maakonnast), kes valiti maakondade (kreiside) Kreisipäevadel. Rüütelkonna Komitee otsuseid pidi kinnitama Maapäev.

Maapäeval valiti rüütelkonna peamees, kes valiti 3 aastaks, ja kes juhatas aadelkonna omavalitsust, jooksvat asjaajamist, komisjonide tööd ja esindas rüütelkonda, oli vahelüliks riigi ja aadli vahel ning oli ka Maapäeva eestseisja.

 
Rüütelkonna peamees (1902–1918) Eduard von Dellingshausen
 
Viimane rüütelkonna peamees Otto von Lilienfeld

Maanõunike kolleegiumRedigeeri

Maapäeval valiti ka 12st eluajaks ametisse valitud maanõunikku, kellest koosnev Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Lisaks rüütelkonna elu juhtimisele oli maanõunike kolleegiumil veel kaks olulist ülesannet. Maanõunike Kolleegium moodustas ta nõuandva organi kubernerile, kes ei langetanud ühtki olulist otsust ilma maanõunikega nõu pidamata ja rüütelkonna peamehe kandidaatide esitamine maapäevale ja otsustav hääleõigus juhul, kui maapäeval jagunesid hääled võrdselt. Kolleegiumi töös osales ka sageli Eestimaa rüütelkonna rittmeister (sõjaline juht). Eestimaa kubermangu kuberneri eesistumisel moodustas Maanõunike Kolleegium Eestimaa kõrgeima kohtuinstantsi – Eestimaa ülemmaakohtu.

  Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna maanõunik ja Kategooria:Eestimaa maanõunikud

Eestimaa aadlilipkond oli Saksa ordu kõrgmeister Heinrich Dusemeri korraldusel 23. mail 1350 moodustatud regulaarsõjaväeüksus, mis eksisteeris 1712. aastani. Aadlililpkonna ülalpidamiskohustus oli aadliseisusest ülikutel, ka ohvitserid olid aadliseisusest, reakoosseisu moodustasid aga eesti talumehed.

Tegevorganiks igapäevaküsimuste lahendamisel oli Rüütelkonna kantselei, mis asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna hoones Toompeal ja selle 1. ja 2. sekretär (linnaraadides oli sellise isiku ameti nimetus sündik) ning rüütelkonna juures tegutsevate erinevate komisjonide sekretärid.

Rüütelkonna kantseleiRedigeeri

Rüütelkonna kantselei 1. sekretär.

Rüütelkonna kantselei 2. sekretär

Majandussekretär

Maksukomisjoni sekretär

Provintsi vaeslastekohtu sekretär

Provintsi teedekomisjoni sekretär



Arhivaar

Provintsi tervishoiukomisjoni sekretär

Provintsi telefonikeskjaama sekretär

  • 1912–1918, Valerio von Grünewaldt

Matriklikomisjoni sekretär

Rüütelkonnal olid palgalised ametnikud, kes jagunesid valitavateks ja nimetatavateks ametnikeks. Valitavad ametnikud valis maapäev, nendeks olid Eestimaa rüütelkonna sekretär, majandussekretär, vaeslastekohtu ja teedekomisjoni sekretär ning fideikommiss’ide komisjoni juhataja, Eestimaa rüütelkonna arhivaar, maamaksukomisjoni sekretär, tervishoiu- ja veterinaarkomisjoni sekretär, noorem rüütelkonna sekretär ning telefoniameti juhataja. Nimetatavate rüütelkonnaametnike seas olid peale kirjutajate ja teenijate ka näiteks rüütelkonna genealoog ja Kuuda leprosooriumi juhataja[3].
 
Eestimaa rüütelkonna hoone, Tallinnas Toompeal, aadressil Kiriku plats 1

Rüütelkonna juures tegutses rida ajutisi või alalisi komisjone ja komiteesid:

  • Matriklikomisjon,
  • Agraarkomisjon,
  • Reguleerimiskomisjon (Regulierungskommission),
  • Eestimaa Rüütelkonna Teedekomisjon (Estländische Landeswegekommission),
  • Melioratsioonikomisjon,
  • Eestimaa Maamaksu Komisjon,
  • Maal Asuvate Tööstusettevõtete Hindamise Komisjon,
  • Laenukomisjon,
  • Fideikomisside Komisjon,
  • Küttepuude ja Õlgede Varumise Komisjon,
  • Tallinna Küttepuudega Varustamise Komisjon,
  • Stipendiumikomisjon,
  • Eestimaa Tervishoiu Komisjon,
  • Veterinaaralane Komisjon,
  • Viinatootjate Komitee,
  • Telefonikomitee.

Seadusandlik tegevusRedigeeri

Eestimaa rüütelkonna tegevuses olid väga olulised aadlike ajaloolised privileegid ja omandiõigusdokumendid, mida väga hoolsalt säilitati.

Eestimaa rüütel- ja maiskondRedigeeri

Eestimaa rüütelkonna moodustasid Eestimaa maakondade (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa) aadlimatriklisse kantud aadliperekonnad. Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäeval olid aga esindatud ka mitteimmatrikuleeritud aadlisuguvõsad ning kodanikest mõisaomanikud. Rootsi võimu ajal olid Eestimaal veel Rootsi teenistusaadlikud, kes siin maid saanud, keda aga rüütelkonna liikmeiks ei võetud, sest Rootsi aadlisse kuulumine ei taganud iseenesest immatrikuleerimist Eestimaal.

Selle eelduseks, et omada õigust osaleda maapäeval pidi omama mõisa Eestimaal, rüütlimõisa võisid omada Eestimaal, Saaremaal ja Kuramaal ainult aadlimatriklisse immatrikuleeritud, Liivimaal aga kõik pärilikud aadlikud. Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse mittekantud mõisnikel oli hääleõigus vaid kohalike maksude ja andamite küsimuses.

Tegevus Rootsi kuningriigi Eestimaa kubermangusRedigeeri

Rootsiaegses Eestis oli rüütelkonna omavalitsusorgan moodustatud kohalikest aadelkonna esindajatest ning autonoomia (sõltumatus) oli võrdlemisi täielik, kuna Rootsi riigivõim püüdis tulla vastu kohaliku aadli soovidele, kes oli ainus maapiirkondades reaalne kohalikku võimu teostav seisus. Hiljem (1680. aastast) seoses mõisate reduktsiooniga kaotati autonoomia peaaegu täielikult. Keskvõimuks on Rootsi kuningas ning Eestis tegutses kuninga esindajana "asevalitseja" (hiljem nim. Eestimaa kuberneriks). Ta määrati ametisse ja kutsuti ära kuninga poolt. Eestimaa rüütelkond koondas kohalikud aadlikud ja kaitses nende õigusi Rootsi riigivõimu eest Karl XI absolutistlikus valitsusreformis ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi ning nende maharahustamiseks lubati, et endised omanikud võivad oma mõisatesse rentnikeks edasi jääda.

Balti Hertsogiriigi asutamineRedigeeri

Eestimaa rüütelkond kuulutas 13. detsembril 1917 deklaratsiooniga Eestimaa hertsogiriigi Nõukogude Venemaast sõltumatuks ja 12. aprillil 1918, Saksa okupatsioonivägede kaitse all, kuulutas Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa ja Riia Maanõukogu Riias välja Balti Hertsogiriigi.

Rüütelkonna likvideerimineRedigeeri

Eestimaa Rüütelkond likvideeriti Eesti Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920 vastu võetud "Seisuste kaotamise seaduse" alusel. Rüütelkonna järglasorganisatsioonina tegutses Eesti Vabariigis Eestimaa Üldkasulik Ühing.

Rüütelkonna esindajad emigratsioonisRedigeeri

Pärast Teist maailmasõda moodustasid nelja Läänemereprovintside rüütelkondade esindajad Balti Rüütelkondade Liidu (Verband der Baltischen Ritterschaften), mis jaguneb kaheksaks territoriaalorganisatsiooniks Saksamaal ja lisaks veel üks Kanadas ja üks Rootsis. Liidu liikmeskond ulatub kuni 2200 liikmeni[5].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Schilling, Benjamin Bar. v. (1885-1915), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
  2. ↑ Eduard von Dellingshausen, Kodumaa teenistuses, Kirjastus Olion, Tallinn, 1994, ISBN 5-460-00226-5, lk 219–220
  3. ↑ Toomas Hiio, Lagunemise ajastu põhidokumente, TUNA 2012 nr 2, lk 127
  4. ↑ Julius Põldmäe, Uhkus ajab upakile (Simuna), Horisont, 1999/1
  5. ↑ Eestimaa rüütelkond 750, Tuna, 2003-1

KirjandustRedigeeri

  • August Wilhelm Hupel: Materialen zu einer estländischen Adelsgeschichte ("Nordische Miscellaneen" St. 18–19, lk. 12–546.), Riga: 1789
  • Ewers, G. von (1822). Ritter- und Landrechte des Estländischen Ritterschaft.(saksa keeles)
  • Damier, Paul Eduard (1837). Wappen-buch sämmtlicher zur ehstländischen Adelsmatrikel gehöriger Familien. Reval: P. E. Damier's Kupferstich.(saksa keeles) E-kataloog ESTER
  • Carl Arvid von Klingspor: Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter. Stockholm 1882 Baltisches Wappenbuch, 1882 Link
  • Wedel, Hasso von (1935). Die estländische Ritterschaft vornehmlich zwischen 1710 und 1783: das erste Jahrhundert russischer Herrschaft. Berlin.(saksa keeles)
  • Walther Freiherr von Ungern-Sternberg (1960). Geschichte der Baltischen Ritterschaften, Limburg: Lahn (saksa keeles)
  • Georg von Krusenstjern; parun Wilhelm von Wrangell (1967). Die Estländische Ritterschaft, ihre Ritterschaftshauptmänner und Landräte, Limburg: Lahn (saksa keeles)
  • Heide W. Whelan (1999). Adapting to Modernity. Family, caste and Capitalism among the Baltic German Nobility, Köln Weimar Wien: Böhlau Verlag (inglise keeles)
  • Rüütelkond kinkis endale. Päevaleht, 13. veebruar 1927, nr. 43, lk. 3.
  • Tiit Saare (2006). Eesti mõisnike vapid, Tallinn: Argo.
  • Protokolle der Estländischen Ritterschaft. Halbband 1: Protokolle der Estländischen Ritterschaft 1914–1920. Halbband 2: Berichte an den ordentlichen Landtag der Estländischen Ritterschaft 1914. Anträge und Entwürfte. Protokolle des Estländischen Landratskollegiums 1914–1918. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2011.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eestimaa_rüütelkond&oldid=6401615"