August Wilhelm Hupel

August Wilhelm Hupel (25. veebruar (vkj 14. veebruar) 1737 Buttelstedt, Saksi-Weimari hertsogiriik18. jaanuar (vkj 6. jaanuar) 1819 Paide) oli pastor, kodu-uurija ja literaat.

August Wilhelm Hupel
August Wilhelm Hupeli mälestuskivi Paides Reopalu kalmistul

Elulugu muuda

August Wilhelm Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis diakoni ja pastori Christian Friedrich Hupeli ning aadlipäritolu Barbara Christiana von Spankau vanima pojana.

Ta õppis Weimari gümnaasiumis ja aastatel 17541757 Jena ülikoolis. Ehkki ta plaanis esialgu õppida arstiks, valis ta lõpuks isa soovitusel ikkagi teoloogia. Et Hupeli isa suri tema ülikooliõpingute ajal, pidi ta need kiiresti lõpetama ning asuma pere ülalpidamiseks soodsat teenistuskohta otsima.

Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikult kodunes ta aga ruttu, jäädes paigale kogu oma ülejäänud eluks.

Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal Äksi koguduse pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiižsema Põltsamaa kihelkonna Niguliste koguduse pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud.

Pastorina paistis Hupel silma tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalist ja rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ja majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani).

Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest neljaköitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (17721785) ning jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ja "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele.

Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset jätkväljaannet Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ja uuendajana. Lisaks oli Hupel muudegi väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal.

Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse. Siiski ei saa teda pidada estofiiliks, sest ta pidas senist valitsus- ja ühiskonnakorraldust igati sobivaks ning nõudis vaid majanduslikke ja talupoegade eluolu parandavaid muudatusi, mitte aga elukorralduse radikaalset muutmist. Hupeli ettevaatlik suhtumine ilmnes ka Prantsuse revolutsiooni ajal, millele ta oli algusest peale täielikult vastu.

1805. aastal kolis Hupel Paidesse, kus jätkas kaastööd teadusajakirjadele ning tegi koostööd silmapaistva eesti keele arendaja Johann Heinrich Rosenplänteriga. August Wilhelm Hupel maeti Reopalu kalmistule. Tema hauakoht on teadmata, kuid kalmistule on püstitatud mälestuskivi.

Teosed muuda

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

Välislingid muuda