Järvamaa

Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajaloolisest maakonnast; praegusest maakonnast vaata artiklit Järva maakond

Järvamaa (saksa keeles Kreis Jerwen; vanades ürikutes ja kaartidel Gerwa – Jerwia – Ieruen – Iervia – Iervenland – Iervenlandia) on üks Eesti vanimaid maakondi. See kujunes enne 13. sajandit ja oli üks Kesk-Eesti tähtsamaid.

Paide ordulinnus rajati 13. sajandil Järvamaa ja Alempoisi piirialale

Maakonnast lääne poole jäävad alad ei kuulunud muistse Järvamaa koosseisu, vaid olid osa Alempoisi muinaskihelkonnast ehk väikemaakonnast.

Tänapäevase Järvamaa pealinn on Paide.

NimiRedigeeri

Järvamaa nime algupära nähakse sõnas "järv". Nime varased üleskirjutused Henriku Liivimaa kroonikas esinevad kujul Gerwa, Gerwen, Gerwia, kuna alamsaksa ortograafia tingib eesvokaali ees oleva j-i asendamise g-ga ja tähestikus puuduva ä märkimise e-na.[1] Järvamaa nime näilist sobimatust maakonna järvevähesusega seletab Enn Tarvel kunagiste teistsuguste loodusolude ja sõna "järv" algkuju eri tähendusega. Tuhandeid aastaid tagasi oli Järvamaal rohkesti soid, lodusid ja padusid. Tarveli hinnangul on sõna "järv" laenatud liigniiskeid alasid tähistavast balti sõnast jaura (jaurajarvajärva), samal ajal kui järvi võidi kunagi märkida hoopis sõnaga "vesi". Nime tekkeajaks pakub Tarvel välja venekirveste kultuuri (ja baltlaste) Baltikumi jõudmise aega. Keele ja geograafia järgi on oletatakse, et see oli umbes 3000–4000 aastat tagasi.[2]

AjaluguRedigeeri

Arheoloogiliste leidude põhjal oli muinasaja lõpu Järvamaa lähedane Ranniku-Eesti kultuurialale.[3] Maakonnas oli 13. sajandi alguses palju põlispõlde ja võrdlemisi tihe asustus. See ilmneb Taani hindamisraamatust, kust kirjutati Järvamaa 2000 adramaast.[4][5] Järvamaa piirnes kirdes Virumaaga, läänes Harjumaaga, edelas Alempoisiga, lõunas Nurmekunna ja Mõhuga ning kagus Vaigaga.[6]

Järvamaal oli 13. sajandi alguses Taani hindamisraamatu andmetel kolm muinaskihelkonda.

On arvatud, et üks neist kihelkondadest paiknes maakonna lääneosas hilisema Peetri, Anna ja osalt Paide kirikukihelkonna alal. Täpsemalt paiknes Järvamaa Henriku Liivimaa kroonikas mitu korda mainitud külas Carethen ehk Kareda (tõenäoliselt Suur-Kareda). Kareda oli Järvamaa keskus. Kroonikast selgub, et sinna jooksid kokku teed kogu maakonnast ja Paide kihelkond oli Järvamaal keskne.

Teist kihelkonda on arvatud paiknevat maakonna idaosas, hilisema Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonna alal.

Kolmandat kihelkonda arvatakse asuvat Järvamaa põhjaosas hilisema Ambla ja Järva-Madise kirikukihelkonna territooriumil.[7][8]

Liivimaa Henriku kroonika kohaselt kutsuti üht Virumaaga külgnevat kihelkonda Loppegundeks.[9] Paul Johanseni arvates viitas see nimi Järvamaa idaosas (Järva-Jaani ja Koeru alal) olnud kihelkonnale, ta pakkus nimevariandiks Lõpekonna.[2]

Alternatiivse kihelkondadeks jagunemise on esitanud Enn Tarvel. Lähtudes seisukohast, et kihelkonnad said tavaliselt nime mõne küla järgi, seostab ta Loppegunde muinaskihelkonda Amblas asunud Leppe külaga (tänapäeval Läpi) ja Leppede mõisaga (hiljem Lehtse). Tarvel arvab, et Loppegunde hõlmas Ambla ja Koeru kirikukihelkonna territooriumi. Johanseni Lõpekonna-tõlgendust nimetab ta seejuures "kvaasietümoloogiliseks nimeseletuseks", millel teaduslikkusele pretendeerivates kirjutistes ei tohiks kohta olla. Ülejäänud kahe muinaskihelkonna tuumikala ühtis Tarveli hinnangul hilisema Peetri ja Koeru kirikukihelkonnaga.[2]

Kristjan Oad on oletanud, et Kareda ülikute võimu alla kuulus lisaks oma kihelkonnale ka põhjapoolne kihelkond (Loppegunde), sest kui Karedal nõustuti ristiusku vastu võtma, ei sõlmitud Loppegundes uut ristimislepingut.

Järvamaa läänepoolse kihelkonna paigutab Oad Harjumaale Loone ülikute võimualasse, sest osa järvalasi käis Taani vastu võitlemas ja nende lähim Taani suhtes vaenulikkust üles näidanud keskus oli Loonel.[10]

 
Jäneda linnamägi – Järvamaa ainsa teadaoleva muinasaegse linnuse asupaik

Muinasaja lõpu Järvamaalt on teada suhteliselt vähe linnuseid. Ainus kindlamalt nooremasse rauaaega dateeritud linnus asus maakonna põhjaosas Jänedal. Rahvatraditsioonis on linnamägedeks peetud veel teisigi kohti, kuid ei ole leitud märke linnuste olemasolust. Samas on neid arheoloogiliselt vähe uuritud.[8][11]

Võõrvõim JärvamaalRedigeeri

Järvamaa alistus 1218 Riia piiskopile, langes 1220 taanlaste kätte, allus 1227 Mõõgavendade ordule ja läks 1228 Stensby lepingu alusel Liivi ordu kätte. 1265 ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi piirialale Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja talupoegade arv suurem kui mujal Eestis.

1561 alistus Järvamaa Rootsile. Liivi sõjas sai maakond rängalt kannatada. Rootsi valitsemisajal alates aastast 1584, kui moodustati Eestimaa kubermang, sai Järvamaast selle üks maakond, mille maakonnalinn oli Paide. 1805 ja 1858 toimusid seal talurahvarahutused ning 1860. aastail levis ümberasumisliikumine. Talude hulgaline päriseksostmine algas 1880. aastatel, varem kui mujal Põhja-Eestis.

Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal määrati Järva maakonna komissariks Aleksander Veiler.

Samuti valiti Järvamaa Maakonnanõukogu, kuhu kuulusid:

28. veebruaril 1918 toimus Saksa vägede ja punakaartlaste vahel Orina lahing.

Järvamaa kihelkonnad 20. sajandi algulRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 100
  2. 2,0 2,1 2,2 Enn Tarvel. Järvamaa alguloost. Keel ja Kirjandus, 1979, 1, lk 31–35
  3. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 251
  4. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 401
  5. Järva maakond, Eesti entsüklopeedia 12, 2003; muudetud 2011
  6. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  7. Tõnisson, lk 403–404
  8. 8,0 8,1 Priit Lätti. Asustuspildist muinasaegsel Järvamaal – asustuskeskused ja linnused. Mäetagused. 2005, 28
  9. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XXIV 5, kommentaar 24, lk 216–217
  10. Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  11. Tõnisson, lk 314–315, 404
  12. Teel iseseisvusele

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri