Läänemereprovintsid

Östersjöprovinserna; Baltiska provinserna
	eesti Läänemereprovintsid
	Riia
	Rootsi impeeriumi Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil

Läänemereprovintsid ehk Idamereprovintsid (rootsi keeles Östersjöprovinserna) olid 16.–18. sajandini Rootsi kroonile kuulunud maa-alad Läänemere idarannikul ning Soome lahe ida- ja lõunarannikul. Rootsi kuningale alluvaid valdusi, kuid mitte Rootsi kuningriiki kuuluvaid maa-alasid: Käkisalmi lään, Ingeri provints, Eestimaa provints ja Liivimaa provints.

Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu, Rootsi dominioonid, Rootsi aeg

Läänemereprovintside pealinn oli algselt piirkonna suurim linn Riia.

Läänemereprovintside valitsemine muuda

Kindralkubernerid muuda

Nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli Rootsi kuninga määratud ning talle vahetult alluvad Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkubernerid. Eestimaa kuberner ja kindralkuberner resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner aastatel 1629–1632 Tartus ja seejärel Riias. Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid resideerisid aastatel 1617–1651 Nyenis ja 1651–1706 Narvas.

Aastatel 1561–1674, Eestimaal kuberner ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner;
Aastatel 1621–1710, Liivimaa kindralkubernerid
Aastani 1642. valitses Rootsi Ingerit ja Käkisalmi lääni Liivimaa kindralkuberner, seejärel määrati Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid.

Vastavalt 1634. aasta Rootsi „valitsemiskorraldusele” (regeringsform) oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada.

Kindralkubernerid olid Rootsi kuninga esindajad haldusterritooriumil ja oma haldusalal:

olid nad sõjaväe kõrgemad juhid (v.a välivägedesse puutuvates küsimustes); nad korraldasid ja jälgisid piirkonna sõjaliste kaitserajatiste ehitamise ja seisukorra üle; piirkonnas asuvate sõjaväeosade moonaga varustamise üle; korraldasid piirkonnas sõjaväeosade liikumist ja transporti;
nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke,
jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest, sisse- ja väljareisivate isikute kontrolli (nn passide alusel), maksude laekumise, reduktsiooni läbiviimise, linnade käsitöö ja kaubanduse edendamise
teostas järelevalvet linnaraadi ja kohtute üle ning
teostas järelevalvet kiriku- ja kooliasjade üle.

Provintside valitsemine muuda

Kindralkuberneri juures oli valitsusasutusena 1629. aastal moodustatud kubermanguvalitsus ja kantselei, mille oli rootsi (Schwedische Registratur) ja saksakeelne registratuur (Deutsche Registratur), kuna provintsisisene ametlik kirjavahetus baltisakslastest koosneva omavalitsuse Liivimaa maapäevaga toimus saksa keeles. Rootsi keskvõimuga Stockholmis toimus aga kirjavahetus rootsi keeles. Kindralkuberneri juures tegutses nõuandva organina kohaliku Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja harilikult kohalikest aadlikest valitud asekuberner.

Piirkondlikud erinevused muuda

Põhja-Eesti tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi Rootsi kuningriigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, hiljem Rootsi-Poola sõja tulemusel liidetud Liivimaad kohtles Rootsi võim teisiti. 1580. aastate alguses liigendasid Rootsi võimukandjad Põhja-Eesti aadli omavalitsuse ja kohtu- (haagikohtunike ja vasallikohtu-) ringkondadena Harju-, Järva-, Lääne- ja Virumaa kreisiks ehk maakonnaks. Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli Rzeczpospolitalt vallutatud territoorium, mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi provintsidest Liivimaa kindralkubermang, 10. detsembril 1629. aastal nimetati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt ametisse ka Liivimaa kindralkuberner. 1630. aastast said riigihaldusliku tähtsuse Liivimaa Lõuna-Eesti Tartu- ja Pärnumaa kreisid (mis olid olnud 1582–98 Poola presidentkonnad ja 1598–1625 Tartu- ja Pärnu jt Põhja-Läti vojevoodkonnad). Rzeczpospolita võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka Lõuna-Eestile – sellele vihjavaid lubadusi olid, enne piirkonna vallutamist jaganud varasemad Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt, Rootsi riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile).

Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval – Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud. Rootsi kroonile alluvate maa-alade ehk dominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...", mille alusel varem Rootsi kuningriigi poolt vallutatud Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa, erinevalt 16.–17. sajandil liidetud maa-aladest.

Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale (Eesti distrikt ja Läti distrikt). Distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. Vene aja alguses distriktid kaotati.

Rootsi krooni Idaprovintsid, 17. sajandil

Rootsi Läänemereprovintsid ja Rzeczpospolita valdused 1686. aastal

Ducatuum Livoniae et Curlandiae, nova tabula, Frederick de Witti 1705 avaldatud kaart

Läänemereprovintsid liideti Rootsi krooni alluvusse järk-järgult

1561 alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn.
1581 pärast Paide vallutamist, kogu allutati Rootsi võimule kogu Põhja-Eesti.
1617 liideti Ingeri sõja tulemusel Rootsi valdustega Karjalas Laadoga järvest lääne ja põhja pool asunud Käkisalmi lään.
1629 loovutas Poola Altmargi vaherahuga kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti ja Liivimaa Rootsi võimu alla.
1645 Brömsebro rahuga sai Rootsi Taanilt oma valdusse Saaremaa ja Muhu saare.
1660 Oliwa rahuga omandas Rootsi viimase osana Ruhnu saare.

Läänemereprovintside territoorium muuda

Eestimaa provints muuda

Rootsi võimu kehtestamisele Eestis eelnes Liivi sõda (Vene-Liivi sõda). Juriidiliselt kehtestati Rootsi ülemvõim siis, kui 1561. aastal Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Pljussa vaherahuga (1583) sai Rootsi kuningriik endale Moskva tsaaririigilt: Eestis (Narva ja Tartumaa), Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas Käkisalmi lääni.

Rootsile kuuluvatest Põhja-Eesti aladest, nimelt neljast maakonnast (Läänemaast (koos Hiiumaaga), Harjumaast, Järvamaast ja Virumaast) moodustati Eestimaa ehk Eestimaa provints, mida vahel nimetati ka Eestimaa hertsogkonnaks, kuna koos maadega omandas Rootsi kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. Provintsi keskus oli Tallinnas. Esimeseks Eestimaa asehalduriks ja Rootsi kuninga asemikuks määrati Klas Horn.

1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis ühtseks tervikuks, Eestimaa hertsogkonnaks. Provintsi eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks:

Tallinna linnuselään,
Paide linnuselään,
Rakvere linnuselään,
Narva linnuselään,
Haapsalu linnuselään,
Koluvere linnuselään ja
Lihula linnuselään, mida juhtisid asehaldurid (Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.

Linnuseläänidel, mis hõlmasid riigile kuuluvaid läänistamata maid, põhinev halduskorraldus kehtis kuni 1620. aastateni. Linnuseläänid jagunesid omakorda mõisaläänideks, mida juhtisid foogtid. Ühtaegu jagunes maa, eriti aadli omavalitsuse alal, Harju, Viru, Järva ja Lääne maakonnaks.

Eesti alade ühendamisega Rootsi võimu alla moodustas Põhja-Eesti koos Hiiumaaga Eestimaa kubermangu, 1673. aastast aga Eestimaa kindralkubermangu. Rootsi riigi võimu kõrgemaks esindajaks Tallinnas oli Rootsi võimu algperioodil enamasti asehaldur (saksa keeles Statthalter), 17. sajandi 1. poolest aga üha enam Eestimaa kuberner, 1673. aastast aga Eestimaa kindralkuberner.

Tallinna linn muuda

Pikemalt artiklis Rootsi asehaldur Tallinnas

Juriidiliselt kehtestati Rootsi ülemvõim Tallinnas, kui Vene-Liivi sõjas 1561. aastal Tallinna linna (6. juunil) ning Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Aastatel 1561–1710, kuulus Tallinn iseseisva haldusterritooriumina Rootsi kuningriigi, Läänemereprovintside Eestimaa provintsi, mida valitses aastatel 1561–1674, Eestimaal asehaldur ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner. Esimeseks Rootsi kuninga asemikuks määrati 1561. aastal Tallinnas vabahärra Lars Ivarsson Fleming.

Pikemalt artiklis Tallinna ajalugu#Rootsi aeg Tallinnas

Ingerimaa muuda

Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri

Moskva ja Rootsi vahel Liivi sõja lõpetanud Pljussa vaherahuga (1583) sai Rootsi kuningriik endale Moskva tsaaririigilt: Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega), Karjalas Käkisalmi lääni ja Eestis (Narva ja Tartumaa). Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile. 1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

Pikemalt artiklis Ingeri sõda, Stolbovo rahu

Ingeri sõja (1610–1617) lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. Narva linnast sai Rootsi Idaalade pealinn ning see lahutati Eestimaa kubermangust ja liideti Rootsi Ingeriga.

Liivimaa provints muuda

Rootsi-Poola 1626–1629 aastate sõja tulemusena sõlmiti Rootsi ja Rzeczpospolita vahel 1629. aastal Altmargi vaherahu, millega Rzeczpospolita loovutas Rootsile suure osa Liivimaa hertsogkonnast, Pärnu vojevoodkonna, Tartu vojevoodkonna ning Riia linna. Altmargi vaherahu tingimustel läksid Poola Üle-Väina hertsogkonna valdused, mis jäid põhja poole Daugava jõge, Rootsile. Rzeczpospolita säilitas vaid Võnnu vojevoodkonna maa-alad, millest moodustati Liivimaa vojevoodkond, keskusega Daugavpilsis.

Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa provints, keskusega Riias, kuhu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi provintsidest Liivimaa kindralkubermang, 10. detsembril 1629. aastal nimetati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt ametisse ka Liivimaa kindralkuberner.

Eesti alalt kuulusid Liivimaa provintsi Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad (endised Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond), hõlmates kogu Lõuna-Eesti mandriosa. Lätimaalt kuulusid provintsi Riia kreis ja Võnnu kreis.

Riia linn muuda

Pikemalt artiklis Rootsi asehaldurid Riias

1621.–1625. aasta Poola-Rootsi sõjas piirasid Rootsi väed Riia linna. 1621. aastal läks Riia nagu kogu Liivimaa Rootsi kuningriigi koosseisu.

Pikemalt artiklis Riia ajalugu#Rootsi-Poola sõjad

Saaremaa provints muuda

Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma (algselt Taani ja hiljem Rootsi) asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. 1645. aasta Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa, mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

Rootsi suurvõimu ajastu valdused Läänemere ümber

Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaa hertsogiriigile kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa tsaaririigi võimu alla. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel, selline jaotus püsis 1917. aastani.