Adrakohus

(Ümber suunatud leheküljelt Haagikohtunik)

Adrakohus ehk haagikohus (rahvakeeles ka aakreht, aagreht või haagreht, haagrehikohus või aagrehikohus) oli maapolitseikohus, mis täitis kohapeal nii politsei kui ka madalama astme kohtu ülesandeid ning moodustati Liivimaal 15. sajandi esimesel poolel ja Eestimaal 16. sajandi alguses.

Adrakohtute moodustamine ja ülesanded

muuda

Adrakohtud tegutsesid Liivimaa kubermangus kuni sillakohtute asutamiseni 1668. aastal ja Eestimaa kubermangus kuni 1888. aastani.

Adrakohtute kui madalama astme kohtute ülesanneteks olid:

  1. tagada ühiskondlik kord ja avalik julgeolek;
  2. lahendada vasallide ja talupoegade vahelisi tülisid;
  3. teha teatavaks valitsuse korraldusi;
  4. määrata talumaade suurus atrade järgi;
  5. teha kindlaks esialgu põgenenud pärisorjadest talupoegade asukoht ning nad tagastada omanikule; edaspidi tagasi nõuda põgenenud talupojad;
  6. valvata teede ja sildade ehitamist ja korrashoidu;
  7. valvata seaduste täitmist.[1]

Hiljem lisandus nendele ülesannetele veel talupoegade toime pandud pisikuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine kergemate kuritegude eest (kuni 100 vitsahoopi, kuni 2 päeva kartsa). Samuti uurisid adrakohtud kriminaalasju, esitades materjalid maakonna- või alamkohtule, ning jälgisid kõrgemate kohtute ja valitsusasutuste otsuste täitmist. Alates 19. sajandist said adrakohtute ülesanneteks ka talupoegade rahutusi maha suruda ja süüdlasi karistada.

Adrakohtu esimeheks oli adrakohtunik (vene keeles гакенрихтер, saksa keeles Hakenrichter), mis hilisemas Venemaa Keisririigi teenistusastmete tabelis vastas IV astme kolleegiuminõunikule. Eestimaal kinnitas adrakohtuniku ametisse Eestimaa rüütelkonna peamees, teatades sellest kubernerile. Adrakohtuniku amet oli tasustamata, kuid selle täitmine andis eelduse rüütelkonna võimuredelil kõrgemale tõusta.

Mõisniku või talupoegade kogukond määras kohaliku kohtu, tavaliselt adrakohtu liikmeks hirsniku, kelle ülesandeks oli kohalike tülide lahendamine. Enamasti olid nad tavaõiguse head tundjad, kes ametlikult võisid lahendada kõiki tülisid, mis polnud piisavalt tähtsad, et sellega pidanuks tegelema kõrgema astme kohus maaisand. Tegelikult langetas lõppotsuse siiski mõisnik, kuid kui tüli otseselt temasse ei puutunud, võisid hirsnikud ka iseseisvalt otsustada. Pärast kubermangude moodustamist allusid adrakohtunikud ametlikult kubernerile ning 1796. aastast Eestimaa kubermanguvalitsusele.

Adrakohtusüsteemi loomisel jagati maakonnad adrakohturingkondadeks ehk haagidistriktideks. Esialgu oli neid igas maakonnas üks, hiljem kaks kuni kolm. Adrakohtu koosseisu kuulusid kohtunik ja kaks kaasistujat, kelle valis ringkonna mõisnike seast kolmeks aastaks Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium. Kaasistuja amet ei olnud aga aadli hulgas hinnatud ja kuna kaasistuja ei tahetud olla, tuli 1768. aastal adrakohtunike arvu suurendada seniselt neljalt (igas maakonnas üks) seitsmele: Järvamaal üks, teistes kaks kohtunikku.1798. aastal suurendati haagikohtunike arvu 11-ni.

Eestimaal oli 19. sajandi lõpus 11 adrakohturingkonda, nendest Järva kreisis kaks ning Harju, Lääne ja Viru kreisis kolm.

Ajalugu

muuda

Aina rohkemate mõisate asutamisega 15. sajandil suurenesid ka talupoegade koormised, mistõttu nad põgenesid sageli oma elukohast. Põgenemiste ärahoidmiseks ning põgenike püüdmiseks ja väljaandmiseks sõlmisid Tartu piiskop, Kärkna kloostri abt ja nende vasallid oletatavasti juba 1411. aastal kokkuleppe, millega seati ametisse adrakohtunik (Hakenrichter). 1458. aastal uuendati esialgset lepet, mis täpsustas põgenike tagaotsimise ja tagasitoimetamise korda.

Aastatel 1453–1466 sõlmiti analoogne pakt Eestimaa ja Vana-Liivimaa vasallide suurkokkutulekul, 1468. аastal kehtestati Liivimaal olnud haagikohtunike institutsioon Saksa ordu alal. 1482. aastal laienes see kogu Vana-Liivimaale. 1504. aastal sõlmiti põgenike väljaandmise kokkulepe Saare-Lääne piiskopkonna feodaalide, 1508. aastal Saksa ordu ordumeistri ja Saare-Lääne piiskopi vahel. Liivimaa ordu alal 1509. aastast kehtinud kokkuleppe järgi võidi põgenikke tagasi nõuda 30 aasta jooksul.

Liivimaa ordu maameister Wolter von Plettenberg sõlmis 1509. aastal adrakohtu kokkuleppe Tallinna kirikute ja Padise kloostri abti ning ordu käsknike ja läänimeestega. Selle tulemusena seati ametisse Läänemaale üks ja Saaremaale kaks adrakohtunikku, nendest üks stifti ja teine Liivimaa ordu maa-alale.

Liivimaal asendati adrakohtud sillakohtutega 1668. aastal. Eestimaal tegutsesid adrakohtud edasi ja nende ülesannete hulka lisandusid Rootsi ajal teisedki politsei kohustused.

Pärast Põhjasõja lõppu Eesti alal 1710. aastal oli adrakohus maapolitseikohus väiksemate tüliküsimuste lahendamiseks ning talupoegade väiksemate süütegude puhul kohtumõistja ja otsuste täideviija. Aastal 1712. avaldas Eestimaa kubermanguvalitsus publikaadi, mille alusel võis igaüks oma pärisorje, ka neid, kes olid tema juures olnud enne 1690. aastate näljaaega, välja nõuda. Aastal 1731. avaldas Eestimaa kubermanguvalitsus maapäeva nõudel ja selle alusel publikaadi, milles märgiti, et

  1. keegi ei tohi talupoega (ega muud lihtinimest) enda juures hoida üle 48 tunni, kui tal pole vastavat luba;
  2. kui talupoeg, kõrtsmik või muu lihtinimene varjab pagejat, saab ta kehalise karistuse (kümme paari vitsu) ja peab tasuma kahjud mõisnikule, mis too oli saanud pagemise tõttu;
  3. kui kubjas oli varjamisest teadlik, pidi ta saama kümme paari vitsu, mida ta võis lunastada ½ riigitaalriga paari eest;
  4. valitseja, kes varjamist teadis, kaotas karistusena aastapalga, millele lisandus veel 14-päevane vangistus, millest ta aga võis vabaneda 7 riigitaalri eest;
  5. mõisnik, kes teadis varjamisest, pidi maksma karistusena 50 riigitaalrit;
  6. tabatud pagejat võis mõisnik karistada esimese ja teise katse puhul kodukari korras, kolmandal korral tuli pageja anda kohtuvõimude kätte. Pagejate vangistamine ja väljanõudmine kuulus haagikohtunike ülesannete hulka.

Asehalduskorra ajal aastatel 17831796 adrakohtuniku amet ajutiselt kaotati, nende ülesandeid täitsid alammaakohtud.

Asehalduskorra lõppedes taastati adrakohtunike amet ja suurendati nende võimu. Adrakohtunikust sai ainuisikuline maapolitsei võimukandja, kes ainult erandjuhtudel kaasas kaks oma ringkonna mõisnikku kaasistujateks. Adrakohtunike pädevus avardus tunduvalt alates 18.–19. sajandi vahetusest, kuna toimusid talurahvarahutused ja uusi talurahvaseadusi hakati ellu viima.

Eestimaal tegutsesid adrakohtud 9. juunini 1888. aastal, mil need likvideeriti ja politsei tegevus korraldati ümber "Läänemere kubermangude politsei ümberkorraldamise seaduse" põhjal, politseilised haldusülesanded anti üle Eestimaa kubermangu kreiside politseivalitsustele..

Adrakohturingkonnad 19. sajandi lõpus

muuda

Enne adrakohtute likvideerimist 1888. aastal tegutsesid Eestimaa kubermangus järgmised adrakohturingkonnad:

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda
  1. "Ajalooarhiivi fondiloend". www.eha.ee. Vaadatud 5. detsembril 2023.