Maakohus

Maakohus on Eesti kohtusüsteemi regionaalne esimese astme kohus, kus arutatakse kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju.

AjaluguRedigeeri

Ajalooliselt oli maakohus (rootsi k. häradsrätten, saksa k. Landgericht) 17. sajandil Rootsi ajal Liivimaal asutatud esimese astme kohtuasutus ja 18.–19. sajandil maaelanike (v.a talupojad) kohtuasutus[1]. Maakohtud seati Liivimaal püsivalt sisse Rootsi riigivõimu poolt, Rootsi kuninga Gustav II Adolfi ja Liivimaa kindralkuberneri (1629–1634) Johan Skytte poolt kohtureformi käigus ordonantsidega 20.05.1630 ja 1.02.1632. aastal. 1632. aasta ordonantsiga allutati maakohtutele otseselt kõik kuninga alamad, olenemata sellest, kas nad olid aadlikud, mitteaadlikud, vaimulikud või ilmalikud, ratsanikud või sõdurid kindluslaagrites. Maakohtute kompetentsi hakkasid kuuluma kriminaal- ja tsiviilasjad, mis ei olnud Tartu õuekohtu otseses alluvuses, lisaks ka halduskaristused. 1694. aasta reglemendiga, kui kaotati maavaeslastekohtud ja sillakohtud, pandi nende kohtulikud funktsioonid maakohtutele. 1703. aasta reskriptiga omistati maakohtuile nii Liivimaal kui teistes provintsides õigus langetada otsuseid aadlike kriminaalasjus, kuid säilitati kohtualusele seejuures apellatsiooniõigus Tartu õuekohtus. Maakohtud ehk kreisikohtud püsisid Liivimaal seisuslikus kohtusüsteemis kuni 1889. aastal teostatud Balti kubermangude kohtureformini, millega nad kaotati.

Põhjasõda järel Eesti alal 1710. aasta kapitulatsioonidega ning Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastal taastati suures osas 1632. aasta kohtureformide eelne kohtukorraldus. Asehalduskorra ajal (1783–1797) täitsid ajutiselt maakohtute funktsioone kreisikohtud ja alamkorrakohtud.

Maakohtu istungjärgud (maakohtu päevad) toimusid 2 korda aastas, maikuu algul ning mihklipäeva järel ning maakohtu koosseisu kuulus üks maakohtunik, kes igaks kohtupidamiseks valis oma maakonna ametimeeste ja mõisarentnike seast 4–5 (hiljem 2) assessorit. Maakohtu otsuse peale võis apellatsioonikaebuse edastada asehaldurile või kindralkubernerile Riiga. Maakohtute otsused kuulusid kontrollimisele ning lõplikule kinnitamisele Tartu Õuekohtus.

Maakohtu pädevusse kuulusid, tsiviilalal: vastastikuste võlaküsimuste, hagide, pruuniks ja siniseks löömiste, piirivaidluste, kalastuskohtade vaatluste jm üle otsustamine; haldusalal: kantseleiametnike ja kohtupristavite ametisse määramine; järelevalve osas: järelevalve advokaatide tegevuse üle; kriminaalalal: tapmiste, teedel ja tänavatel toimunud avaliku vägivalla, röövimiste, nõidumise, abielurikkumiste, kergemate õigusrikkumiste jm üle otsustamine.

Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus oli igas kreisis oma maakohus ehk kreisikohus. Kreisikohtud rajati Liivimaa kubermangus 1819. aastal mandril ja 1821. aastal Saaremaal. Liivimaa kubermangu Eesti alal asutati kolm kreisikohtut: Tartu-Võru kreisikohus Tartus, Pärnu-Viljandi kreisikohus Viljandis ja Saaremaa kreisikohus Kuressaares.,

Eestimaa kubermangus asutati kreisikohtud 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse alusel alates 1817. aastast: Harju-Järva kreiside kreisikohus (asukohaga Tallinnas), Lääne kreisis (Haapsalus) ja Viru kreisis (Rakveres).

ViitedRedigeeri

  1. 5.2.2. Maakohtud, www.eha.ee

VälislingidRedigeeri