Maakohus
Maakohus on Eesti kohtusüsteemi regionaalne esimese astme kohus, kus arutatakse kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju.
Eesti Vabariigi kohtusüsteemis on neli maakohust, vastavalt: Harju, Pärnu, Tartu ja Viru maakohtud.
Eesti Vabariigi maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse. Menetlust eesti maakohtus reguleerivad tsiviilasjades tsiviilkohtumenetluse seadustik, kriminaalasjades kriminaalmenetluse seadustik ning väärteoasjades väärteomenetluse seadustik.
Eesti Vabariigi kohtusüsteemi maakohtud jagunevad kohtumajadeks: Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja; Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja, Haapsalu kohtumaja, Kuressaare kohtumaja, Rapla kohtumaja, Paide kohtumaja; Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja, Jõgeva kohtumaja, Viljandi kohtumaja, Valga kohtumaja, Võru kohtumaja; Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja, Narva kohtumaja, Rakvere kohtumaja.
Ajalugu
muudaAjalooliselt oli maakohus (rootsi k. häradsrätten, saksa k. Landgericht) 17. sajandil Rootsi ajal Läänemereprovintside Liivimaal asutatud esimese astme kohtuasutus ja 18.–19. sajandil maaelanike (v.a talupojad) kohtuasutus[1].
Maakohtud seati Liivimaal püsivalt sisse Rootsi riigivõimu poolt, Rootsi kuninga Gustav II Adolfi ja Liivimaa kindralkuberneri (1629–1634) Johan Skytte poolt kohtureformi käigus (Landgerichtsordinanz, 1630; Verbesserte Landgerichtsordinanz, 1632; Hofgerichtsordnung, 1632[2] ordonantsidega 20.05.1630 ja 1.02.1632. aastal. 1631. aastal oli Rootsi Liivimaa aladel 5 maakohust (rootsi k. lanträtten) (Riia, Tartu, Pärnu, Koknese ja (lühiajaliselt (1634–1638) tegutsenud) Võnnu). 1632. aasta ordonantsiga allutati maakohtutele otseselt kõik Rootsi kuninga alamad, olenemata sellest, kas nad olid aadlikud, mitteaadlikud, vaimulikud või ilmalikud, ratsanikud või sõdurid kindluslaagrites. Maakohtute kompetentsi hakkasid kuuluma kriminaal- ja tsiviilasjad, mis ei olnud Tartu õuekohtu otseses alluvuses, lisaks ka halduskaristused.
Kohtu koosseis
muudaEsimese astme kohtutes, maakohtus oli ametis kohtunik, kaks assessorit ja notar (sekretär). Kohtunikeks olid rüütelkonda kuuluvad pärusmõisnikud, Eestimaa meeskohtus olid mõlemad assessorid mõisnike hulgast, Liivimaa osas aga oli teine assessor tavaliselt õpetatud jurist, mitteaadlik, kes pidas ühtlasi ka notariametit[3].
1694. aasta reglemendiga, kui kaotati maavaeslastekohtud ja sillakohtud, pandi nende kohtulikud funktsioonid maakohtutele. 1703. aasta reskriptiga omistati maakohtuile nii Liivimaal kui teistes provintsides õigus langetada otsuseid aadlike kriminaalasjus, kuid säilitati kohtualusele seejuures apellatsiooniõigus Tartu õuekohtus. Maakohtud ehk kreisikohtud püsisid Liivimaal seisuslikus kohtusüsteemis kuni 1889. aastal teostatud Balti kubermangude kohtureformini, millega nad kaotati.
Põhjasõda järel Eesti alal 1710. aasta kapitulatsioonidega ning Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastal taastati suures osas 1632. aasta kohtureformide eelne kohtukorraldus. 1740. aastast jagati Riia kubermangu Riiamaa, Võnnumaa, Tartumaa ja Pärnumaa maakohtu ja praostkonna osadeks (saksa k. Theil)[4]. Asehalduskorra ajal (1783–1797) täitsid ajutiselt maakohtute funktsioone kreisikohtud ja alamkorrakohtud.
Kohtukorraldus
muudaMaakohtu istungjärgud (maakohtu päevad) toimusid 2 korda aastas, maikuu algul ning mihklipäeva järel ning maakohtu koosseisu kuulus üks maakohtunik, kes igaks kohtupidamiseks valis oma maakonna ametimeeste ja mõisarentnike seast 4–5 (hiljem 2) assessorit. Maakohtu otsuse peale võis apellatsioonikaebuse edastada asehaldurile või kindralkubernerile Riiga. Maakohtute otsused kuulusid kontrollimisele ning lõplikule kinnitamisele Tartu Õuekohtus.
Maakohtu pädevusse kuulusid, tsiviilalal: vastastikuste võlaküsimuste, hagide, pruuniks ja siniseks löömiste, piirivaidluste, kalastuskohtade vaatluste jm üle otsustamine; haldusalal: kantseleiametnike ja kohtupristavite ametisse määramine; järelevalve osas: järelevalve advokaatide tegevuse üle; kriminaalalal: tapmiste, teedel ja tänavatel toimunud avaliku vägivalla, röövimiste, nõidumise, abielurikkumiste, kergemate õigusrikkumiste jm üle otsustamine.
Kreisikohus
muudaVenemaa keisririigi Liivimaa kubermangus oli igas kreisis oma maakohus ehk kreisikohus. Kreisikohtud rajati Liivimaa kubermangus 1819. aastal mandril ja 1821. aastal Saaremaal. Liivimaa kubermangu Eesti alal asutati kolm kreisikohtut: Tartu-Võru kreisikohus Tartus, Pärnu-Viljandi kreisikohus Viljandis ja Saaremaa kreisikohus Kuressaares. Eestimaa kubermangus asutati kreisikohtud 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse alusel alates 1817. aastast: Harju-Järva kreiside kreisikohus (asukohaga Tallinnas), Lääne kreisis (Haapsalus) ja Viru kreisis (Rakveres).
Viited
muuda- ↑ 5.2.2. Maakohtud, www.eha.ee
- ↑ Heikki Pihlajamäki, Conquest and the Law in Swedish Livonia (ca. 1630–1710), The Northern World. North Europe and the Baltic c. 400–1700 ad. Peoples, Economics and Cultures lk 105
- ↑ Arvo Tering. Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul, "Keel ja Kirjandus" 1982, nr. 11, lk 592
- ↑ Karl E. Napiersky, "Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland: Livländische Kirchen- und Prediger-Matrikel", 1843 seite 12-13