Vaeslastekohus
Vaeslastekohus (vene keeles (Сиротские Суды, saksa keeles Waisengericht) oli hoolekande- ja eestkosteasjadega tegelenud erikohus.
Rootsi ajal 1646. aastal loodi Liivimaal igas maakonnas maavaeslastekohtud, mis tegelesid aadli eestkoste ja hoolekandeasjade lahendamisega. Toonase Liivimaa tänase Eesti piiresse jääval alal tegutsesid maavaeslastekohtud Tartus, Pärnus ja Kuressaares.
Eestimaa alal tegutses üks, 1715. aastal asutatud maavaeslastekohus.[1] (saksa k. Landwaisengericht), mille eesistujaks oli üks Eestimaa maanõunik ja kolm meeskohtu kaasistujat, kuni 1724. aastal anti Eestimaa alammaakohtu pädevusse ka senise maavaeslastekohtu asjaajamine, maavaeslastekohtud aga likvideeriti.
Lisaks linnade vaeslastekohtutele tegelesid isikute hoolekande- ja eestkosteasjadega Liivimaa kubermangus Valgas, Võrus, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus magistraat; Toompeal lossifoogtikohus; Rakveres, Paides ja Paldiskis tegutses aga analoogse kohtuinstantsina foogtikohus.
Vaeslastekohtu koosseis oli tavaliselt kolmeliikmeline, esimeheks üks bürgermeistritest. Kohtukoosseisu ülesandeks oli hoolitseda nende isikute (ja ka varade) huvide eest, kes seda ise kas alaealisuse, vaimsete või füüsiliste puuete, äraoleku, pillava eluviisi või muude põhjuste tõttu teha ei suutnud. Seda teostati eestkostjate ja hooldajate määramise ning nende tegevuse kontrollimise kaudu.
Asehalduskorra ajal (1783–1796) pidi linna vaeslastekohus ajutiselt vastavalt Venemaa keisririigi keskvõimu korraldustele olema magistraadiga võrdsel tasemel iseseisev asutus ning alluma otse kubermangumagistraadile, pärast asehalduskorra likvideerimist 1796. aastal taastati endine hoolekande ja eestkosteorganisatsioon.
1889. aasta kohtureform muuda
Venemaa keisririigi 1889. aasta justiitsreformiga korraldati ümber Eestimaa kubermangu kohtukorraldus ning likvideeriti linnamagistraadid ja nende juures asuvad alamkohtud. Eestkoste- ja hoolekandeasjade lahendamiseks loodi uued iseseisvad linna vaeslastekohtud Haapsalus, Kuressaares, Narvas, Paides, Paldiskis, Pärnus, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Valgas, Viljandis ja Võrus.
Uute vaeslastekohtute ülesandeid kitsendati ja osa kohtumäärusi vajas sarnaselt varasemate vaeslastekohtutega kinnitamist ringkonnakohtus.
Vaeslastekohtu asjaajamiskeeleks kehtestati vene keel. Administratiivse järelevalve korras allusid kohtud kubermanguvalitsusele, kohtuasjade otsustamisel aga vastavale ringkonnakohtule.
Vaeslastekohtud Eesti Vabariigis muuda
Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal jätkasid linna vaeslastekohtud Eesti Vabariigis oma tegevust endistel alustel. Väiksemaid asju arutati endiselt linna vaeslastekohtutes, suuremate (üle 100 000 marga) varadega seotud asju menetlesid aga aastatel 1920–1926 hoolekandekohtud. Vaeslastekohtud Eesti Vabariigis allusid administratiivasutustena Siseministeeriumile, kohtuotsuste ja tegevuse peale võis edasi kaevata ringkonnakohtusse.
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal linna vaeslastekohtud likvideeriti 1941. aastal.
Pärast Eesti okupeerimist 1941. aastal Saksa vägede poolt alustasid need aga sama aasta oktoobris uuesti tööd vanades koosseisudes ja enne 21. juunit 1941 kehtinud seaduste alusel.
Vaeslastekohtud likvideeriti lõplikult 1944. aastal[2].
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Katrin Roosileht, Vaeslastekohtud. Eesti Ajalooarhiiv 2003, ISBN 9985858352 ISSN: 14060760