Vikipeedia

Võnnu kreis

Võnnu kreis ehk Võnnu maakond (saksa keeles Kreis Wenden, läti keeles Cēsu apriņķis, vene keeles Венденский уезд, ka Цесисский уезд) oli haldusüksus Üle-Väina hertsogkonnas (1566−1582), Rootsi Liivimaal (1629−1721), Venemaa keisririigi Riia kubermangus (1721−1783), Riia asehaldurkonnas (1783−1796) ja Liivimaa kubermangus (a-st 1888; Võnnu-Valga kaksikkreis 1796−1888), Läti Vabariigis (1920−1940), Läti NSV-s (1940−1941 ja 1944−1949) ja Läti kindralkomissariaadis (1941−1944).

Võnnu kreis
saksa keeles Kreis Wenden
läti keeles Cēsu apriņķis
vene keeles Венденский уезд
Elanikke: 124 208 [1] Muuda Vikiandmetes
Kreisilinn: Võnnu

Territoorium

muuda

Võnnu Poola-ajal 1566−1621

muuda

Võnnu ala kuulus Liivi sõja ajal ühena neljast distriktist Üle-Väina hertsogkonna koosseisu. 1582. aastal muudeti see presidentkonnaks ja 1598. aastal vojevoodkonnaks. Selline korraldus jäi püsima Rootsi vallutuseni 1621. aastal. Ametlikult läksid Daugava jõest põhja poole jäänud alad Rootsile Altmargi vaherahuga 1629. aastal.

Territoorium Rootsiaegses Võnnu kreisis

muuda

Võnnu kreis Riia kubermangus 1721−1783

muuda

Pärast Liivimaa Venemaaga liitmist 1710. resp. 1721. aastal kuulus Võnnu ühena neljast suurest kreisist Riia kubermangu koosseisu. See piirnes põhjas suures osas Tartu kreisiga ja vähemal määral ka Pärnu kreisiga, idas Pihkva provintsi Irboska maakonnaga (kuni 1772), kagus Poolale kuuluva Polocki vojevoodkonnaga (kuni 1772), lõunas Kuramaa hertsogiriigiga ja läänes Riia kreisiga. Kreisi pealinn oli Võnnu.

1765. aastal kuulus kreisi koosseisu 30 kihelkonda:[3]

Võnnu kreis Riia asehaldurkonnas 1783−1796

muuda
 
Võnnu kreis 1783. aasta kaardil
 
Liivimaa kubermangu Võnnu kreis Ludwig August Mellini kaardil "Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel" (1798)
  Pikemalt artiklis Riia asehaldurkond

Keisrinna Katariina II laiendas Venemaal 1775. aastal kehtestatud asehalduskorralduse 1783. aastal ka Liivimaale. Riia kubermangu asemel moodustati nüüd Riia asehaldurkond. Senisest suurest Võnnu kreisist eraldati kaheksa kihelkonda omaette Valga kreisiks; kuus kihelkonda liideti Riia kreisiga. Vähenenud territooriumiga Võnnu kreis piirnes nüüd kirdes Valga kreisiga, idas ja lõunas Polotski asehaldurkonnaga ning läänes Riia kreisiga. Kreisi pealinnaks jäi Võnnu.

Kreisi koosseisu kuulus 16 kihelkonda:

Võnnu-Valga kaksikkreis 1796−1888

muuda

Pärast Katariina II surma tühistas tema poeg keiser Paul I 1796. aastal asehalduskorralduse. 1783. aastal Võnnu kreisi aladest omaette kreisiks eraldatud Valga liideti nüüd taas Võnnuga Võnnu-Valga kaksikkreisiks. Selline korraldus kehtis 1888. aastani, mil Võnnu ja Valga eraldati omaette maakondadeks. Võnnu-Valga piirnes põhjas Tartu-Võru kaksikkreisiga, idas Vitebski kubermanguga (1796−1802 Valgevene kubermanguga) ja läänes Riia-Volmari kaksikmaakonnaga.

Võnnu-Valga kaksikkreisi sillakohturingkonnad

muuda

Võnnu-Valga kaksikkreisi kihelkonnad olid jaotatud kaheksaks sillakohturingkonnaks:[4]

  1. sillakohturingkond, kihelkonnad: Võnnu, Āraiši, Rauna, Dzērbene kihelkond
  2. sillakohturingkond, kihelkonnad: Kalsnava, Ļaudona, Bērzaune, Lazdona kihelkond
  3. sillakohturingkond, kihelkonnad: Cesvaine, Liezēre, Piebalga-Jaunpiebalga kihelkond
  4. sillakohturingkond, kihelkonnad: Liepmuiža, Ērgļi, Vestiena, Skujene, Vecpiebalga kihelkond
  5. sillakohturingkond, kihelkonnad: Aluliina, Apekalnsi kihelkond
  6. sillakohturingkond, kihelkonnad: Smiltene, Koivaliina, Cirgaļi kihelkond
  7. sillakohturingkond, kihelkonnad: Gulbene, Tirza kihelkond
  8. sillakohturingkond, kihelkonnad: Valga, Luke, Ēvele, Härgmäe, Trikāta kihelkond.

Võnnu kreis 1888−1920

muuda

1888. aastal jagati senine kakskikkreis kaheks: Võnnu ja Valga said omaette maakondadeks. Kirdes piirnes maakond Valga kreisiga, idas ja lõunas Vitebski kubermanguga, läänes Riia kreisiga ja loodes Volmari kreisiga. Kreisi pealinn oli Võnnu.

1909. aastal oli kreisis kihelkondi 19:[5]

Võnnu kreisi vallad 1913. aastal

muuda
  • Baižkalni (Friedrichshof)
  • Bērzaune (Bersohn-Schloß)
  • Branti (Horstenhof)
  • Bučauska (Butzkowsky)
  • Cesvaine (Schloß Seßwegen)
  • Cirsti (Zirsten)
  • Drabeši (Drobbusch)
  • Drusti (Drostenhof)
  • Dzelzava (Selsau)
  • Dzērbene (Schloß Serben)
  • Ērgļi (Erlaa)
  • Gatarta (Gotthardsberg)
  • Graši (Geistershof)
  • Grostona (Großdohn)
  • Irši (Hirschenhof)
  • Irši koloonia (Kolonie Hirschenhof)
  • Jaunpiebalga (Neu-Pebalg)
  • Jaunrauna (Ronneburg-Neuhof)
  • Jumurda (Jummerdehn)
  • Kalsnava (Alt-Kalzenau)
  • Kārļi (Karlsruhe)
  • Kārzdaba (Kerstenbehm)
  • Kosa (Kosenhof)
  • Kraukļi (Gravendahl)
  • Kusa (Kussen)
  • Lazdona (Lasdohn)
  • Lenči (Lenzenhof)
  • Liepa (Lindenhof)
  • Liepkalne-Ozoli (Linden)
  • Liezere (Lösern)
  • Līvi (Livengemeinde)
  • Lubāna (Lubahn)
  • Lubeja (Lubey)
  • Ļaudona (Laudohn)
  • Ļaudona-Odziena (Odsen)
  • Mārciena (Martzen)
  • Mārsnēni (Marzenhof)
  • Mēdzula (Meselau)
  • Meirāni (Meiran)
  • Nēķene (Nötkenshof)
  • Ļaudona-Odziena (Odsen)
  • Ogre (Ogershof)
  • Patkule (Gilsen)
  • Prauliena (Praulen)
  • Priekuļi (Freudenberg)
  • Rāmuļi (Ramelshof)
  • Ranka (Ramkau)
  • Rauna (Schloß Ronneburg)
  • Saikava (Friedrichswald)
  • Sarkaņi (Heydenfeld)
  • Sausnējas (Saussen)
  • Sāviena (Sawensee)
  • Sērmūkši (Sermus)
  • Skujene (Schloß Schujen)
  • Vecpiebalga (Alt-Pebalg)
  • Veismaņi (Weißenstein)
  • Vējava (Fehgen)
  • Veļķi (Hohenbergen)
  • Veselauska (Wesselshof)
  • Vestiena (Festen)
  • Vietalva (Fehteln)
  • Vietalvas-Odziena (Odensee)
  • Võnnu (Schloß Wenden)

Viited

muuda
  1. ↑ http://demoscope.ru/weekly/ssp/rus_gub_97.php?reg=21
  2. ↑ Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland (1843), seite 11
  3. ↑ Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie. IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773, lk 373-80 [1].
  4. ↑ Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W. F. Häcker, 1855, lk 38 [2].
  5. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.

Kirjandus

muuda
  • Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 252-3 [3].
  • Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W. F. Häcker, 1855. Lk 30-1 [4].
  • Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie. IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 373jj [5].
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836 [6].
  • Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 140jj [7].

Välislingid

muuda
  Võnnu kreis – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Võnnu_kreis&oldid=6690990"