Mujani vasallilinnus

See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Mujāni mõis.

---

Mujani vasallilinnus (saksa keeles Mojahn, läti Mujāni) oli Riia peapiiskopkonna nn "liivlaste poolel", kuid juba arvatavasti lätlaste asualal (Lääne–Talavas) paiknenud vasallilinnus, mis asub Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, linnulennult 34 km kaugusel Lemsalust (läti keeles Limbaži) ja 16 km Augstrozest idas, ning 9 km Volmarist (Valmiera) läänes, kunagise Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa Ordu valduste piiril, Anuļa oja vasakkaldal, orgude ja küngastega tihedalt liigestatud maastikul, umbes 55 m kõrgusel üle merepinna. Administratiivselt jääb ta Kocēni piirkonna (Kocēnu novads) Kocēni valda (Kocēnu pagasts) ja Mujāni külasse. Anuļa läheb enne Koiva jõkke suubumast üle Ümera (Jumara) jõeks.

Kocēni piirkonna vapp.

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi kuulus linnus Liivimaa kubermangu Volmari kreisi Volmari kihelkonda (Kirchspiel Wolmar).

Üxküllide vapp 1475. aastast

Nimekujud

• Muyan,
• Moyan,
• Maian,
• 1782 – Mojehne.

Mujāni vasallilinnus. Vaade poolenisti allesolevale nn Valgele tornile oktoobris 2011

Ajalugu

Linnus on oma lõplikul kujul ehitatud arvatavasti 16. sajandi algul Lielstraupe (Suure-Raupa) vasallilinnuse omaniku Fabian von Roseni soovil. Linnuse juurde kuulusid ka Duckershofi, Wohlfahrti ja muud mõisad.

1390. aastal on esmamainitud kaubateel Liivi ordu piiri lähedal asuvat Mujani mõisat (hofe to Moyane), kui seda rentis Riia peapiiskopi vasall Johann von Rosen.

15. sajandi lõpuni kuulus Mujani Ewald Patkulile. Omanik ehitas sajandi lõpus veski lähedale künkale linnuse välismüürikindlustused.

Kaardiväljavõttel on kujutatud Mujani vasallilinnuse põhiplaani, kõrvalasetsevat mõisat, veskit, veski paisjärve, kalatiike ja lähemat ümbruskonda XVII sajandil

1494 kuulus linnus Hans Üxküllile.

XV ja XVI sajandi vahetusel kuulusid linnus ja mõis Üxküllidele. Ilmselt on ka linnusteehitajatel Üxküllidel Mujani arendamise ja väljaehitamise puhul suur roll, kuna näiteks kunstiajaloolane ja linnusteuurija Armin Tuulse paigutab nn "Valge torni" rajamisperioodi ehitusdetailide ja tornistiili järgi XV sajandi lõppu.

1503 on Mujanit esmamainitud Riia peapiiskopkonna linnuste nimekirjas, kui Hans Üxküll müüs veski ja linnuse Johann Patkulile, kellelt läks see jälle omakorda edasi Hans Rosenile. Patkulid (Pattkul) elasid Mujanis juba XV sajandi lõpus. 1480ndate paiku nais Saksamaalt Kuramaale saabunud orduvasall, rüütel ja Priekule vasallilinnuse rajaja Klaus Korff Mujanist omale abikaasaks Anna von Pattkuli.

1555 on linnus Liivimaa losside nimekirjas peapiiskopi vasalli Roseni pärandina.

1601 kevadel said linnuse sakslastest Poola alamate käest oma valdusse rootslased, sama aasta juulis hõivasid selle uuesti poolakad.

1606 ründasid linnust uuesti rootslased, kuid ei suutnud seda vallutada.

1622 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Mujani koos teiste piirkonna linnuste ja osade mõisatega riigikantsler krahv Axel Oxenstiernale, kelle kätte see jäi mõisate reduktsioonini.

1633 plaaniti linnust moderniseerida ja tugevdada, kuid töödeni ei jõutud ja Põhjasõja järel jäi see varemetesse.

XVII sajandil, Rootsi riigi ajal oli linnus veel täiesti kaitse- ja kasutuskõlbulik.

Linnus hävines Põhjasõja ajal. Ilmselt lasid järelejäänud rajatise õhku vene armee lõhkamiskomandod.

1727 või 1728. annetas vene keiser Peeter II suurema osa valdusest krahv Gustav Reinhold von Löwenwoldele; väiksemast riigi valdusse jäänud osast kujunes aga [[Dūķeri mõis]]. 1740 oli kinnistu omanik kindralökonoomia direktor parun Mengden. Koos Kaugershoffi mõisaga kuulus Mujani XVIII sajandi keskel ja XIX sajandil Mengdenite krahvisuguvõsale.

1782 kirjutab A. W. Hupel Mujani kohta, et "varemalt oli siin hea asukoha tõttu kindel linnus, millest nüüdseks aga vaid vähesed jäänused paistavad. Mõisa piirides asub Blaubergi (läti Sillakalnsi) mägi, mis on ümbruskonna kõrgeim".

1801. aasta 15. veebruaril omandas Mujani 60 000 riigitaalri eest kaardiväe rittmeister krahv George Heinrich Ludwig von Mengden. Vahepealsed 50 aastat kuulus valdus Meckidele ja Vietinghoffidele.

1827. aastal tegi Mujani mõisast, linnusest ja ümbruskonnast markii Paulucci pildialbumi jaoks mõõtmisi ja joonestamisi maamõõtja W. Tusch. Plaanil on näha linnuseala ja teisel pool veskipaisjärve asuv mõisa uus härrastemaja pargiga. Linnusest on järel üks läänenurgas asetsev ümartorn ja juppe nelinurkse ringmüürkastelli loode- ja kirdemüürist.

19. sajandil olid linnusest alles vaid varemed peale mitmekorruselise nn Valge torni.

19. sajandi teisel poolel lasi lossi viimane omanik Moritz Menghede torni II korruse võlvid katta tsementbetooniga.

Ehitus

Ehitusstiililt on tegemist kahe ümara suurtükitorniga varustatud tüüpilise laagerkastelliga. Linnus ehitati Jumara jõe silla lähedale Lemsalu–Volmari teel, väikese künka otsa veskipaisjärve ääres. Linnuse põhiplaan moodustas peaaegu ruudu küljepikkusega umbes 37,5 meetrit. Linnuse nurgad olid orienteeritud põhiilmakaartesse. Selle loodeküljele, kaitseks avatud maa poole olid nurkadesse ehitatud ümarad suurtükitornid; kaguküljel aga asetses peasissekäik ja ruumid neljamehelisele valvemeeskonnale. Läänepoolse, 9 m kõrguse suurtükitorni läbimõõt oli 13 meetrit ja seinapaksus 3 meetrit. Torni seintes on käigud, mis viivad keldrisse ja ülakorrusele. Põhjapoolsest suurtükitornist on ainult vähesed jäänused järgi. Tornidevahelises loodemüüris on 1,2 m paksused sambad.

Lõunast kaitses linnust järsk ja kõrge mäekülg, mille all lainetas lisaks ka veskitammiga suletud paisjärv. Kaitseehitiste hulka kuulus ka tugevasti müüriliinist kagu poole väljaulatuv veskikompleks. Ringmüüri sees leidus väheseid kivist hooneid, arvatavasti olid need enamjaolt puidust või vahvärktehnikas ehitised. Kastelli põhjapoolse nurga ümber oli rajatud müüride täiendavaks kaitseks suurtükitule vastu eelkaitseehitis – nn parhammüüriga muldkindlustus. Nii eelkindlustus, peamüürid, kui ka tornid olid suhteliselt madalad, tulirelvade purustusjõud kasvas horisontaalis, üle kõrgete müüride kuulide lennutamine muutus piiramistehnikas juba vananenud sõjandusprintsiibiks.

Mujani ja Rozbeķi vasallilinnuste puhul on tegemist 2 kõige viimasega 12st (algselt isegi 15) Riia peapiiskopkonna nn Liivi poolel ehitatud linnusest, kui tulirelvade areng juba traditsioonilise linnuseehituse loojangut tähistas ja seni tagasihoidlikud parhamitega muldkindlustused võimsateks ning ehitamisel töömahukateks bastionitega kindlusteks üle kasvasid.

Praegune seisukord

Alles on üks väliskaitsemüüri loodenurgas paiknenud suurtükitorn – nn Valge torn. Veskist on järel alusmüürid.