Priekule vasallilinnus

Priekule vasallilinnus (saksa Preekuln) oli vasallilinnus Liivi orduriigi Kuramaa valdustes. Linnusekoht jääb tänapäeval Lätisse Kuramaale (Kurzeme) Lõuna-Kuramaa piirkonda Priekule linna Virga jõe vasakule ehk lõunakaldale. Linnuseala vastas on ringristmik, millesse suubuvad Aizpute, Vain̩ode, Uzvara ja Zviedru vārtu tänav. Vene tsaaririigiaegse haldusjaotuse järgi jäi Priekule Kuramaa kubermangu Aizpute ülemhauptmannschafti (maakonna) Grobiņa hauptmannschaftkonda.

Priekule vapp, millel on kujutatud vasallilinnust ümbritsenud kaitsemüüri väravat

Nimekujud

• Perkule, Prekul, Praekulln

Korffide suguvõsa vapp, kuldne liilia, mille olevat ühele Korffidest andnud vapruse eest ristisõdades saratseenide vastu Prantsusmaa kuningas Louis IX Püha

Asukoht ja paiknemine

Linnuseala paikneb umbes 50 m üle merepinna Virga jõeoru ja selle vasakpoolse oja poolt moodustatud oru vahelisel kaldaneemel ja jääb jõgedest 50–100 m kaugusele. Orukallaste kõrgus küünib 5–10 meetrini. Linnuseala juurest teeristist suunduvad maanteed eri ilmakaartesse: Durbe-Grobina, Aizpute, Embute, Vaiņode, Gramzda ja Bārta poole. Kunagise vasallilinnuse asukohast 3 km kirdesse, järvekestega pikitud soise ala servale jääb Kerru linnamägi (Ķeru pilskalns, Kerraskalns), mille kohta küll midagi täpsemalt teada ei ole.

Ajalugu

1241 on Saksamaal esmamainitud rüütel Heinrich Korffi (Henricus Corf), kes elas Lippe äärses Marki krahvkonnas. Perekonna esimeseks algkoduks sai siiski läänimees Heinrich II von Korffi poolt Münsteri piiskopkonda 1297–1309 rajatud Harkotteni vesilinnus. Harkotteni linnusest rändasid perekonnaliikmed ka Liivimaale. 15. sajandi II poolel astus üks neist – Klaus (Nicolaus) Korff Saksa ordusse ja saabus Kuramaale.

Nn Rootsi väravad, mis Kuramaa hertsogiriigi ajal vasallilinnuse väravatest ümber ehitati

1483, 10. juunil läänistas Liivi ordu meister Bernhard von der Borch Nicolausile maid Durbe kihelkonnas ja ametkonnas, sealhulgas ka vana Leedu piiri lähedastel Priekule maadel (ein stucke landes so also det im ampte und kerspel thom Durben). Sinna rajas Nicolaus Korff (Claus Korff) oma kindlustatud mõisa (vasallilinnuse-preecullsche gut) ja abiellus Anna von Pattkuliga Mujani vasallilinnusest.

1489, 16. septembril andis Kuramaa piiskop Martin Lewitz (von Kurland) Stendes välja üriku maade läänistamise kohta Embuta linnusepiirkonnas Grescheni-nimelises paigas, mis pidi jääma kusagile Priekule kanti. Mõned aastad hiljem tekkis piiriajamisel orduga Priekulni läänistuse pärast suur tüli, kuna piiskop luges neid maid vana Kuramaa-jaotuse lepingu järgi 5. aprillist 1253 endale kuuluvaks. Ordu Durbe ametkonna ja piiskopi Embuta ametkonna piir pidi minema vanade kurelaste kihelkondade Bihavelanki ja Bandava piiri mööda, kuid kuna see piir oli looduslik ja XIII sajandil jäid need alad veel Leedu vürstide mõjusfääri, siis oli piiri täpne kulgemine umbmäärane.

Priekule kaheksatahuline nn Püssirohutorn linnuseala kirdeserval. Paremal vallikraaviase

1503 septembris välja antud protestikirjas seletas järgmine Kuramaa piiskop Heinrich Basedow, et Claus Korffile on antud Priekulesse läänivaldus õigusvastaselt ja tuleks tühistada ning et see maa kuulub piiskopkonnale, kuna on see osa vanast kurelaste Dovsare kihelkonnast, mis kunagise maadejaotusega piiskopile langes. Edasi seletab piiskop, et sealtkandi talupojad on end alati piiskopi alamateks pidanud ja oma vilja, mee, käsitöökaubad ning muud asjad igal aastal Embutesse turule ja säilitada viinud. Seda võivat kinnitada ka kaks tema talupoega – Arwalen ja Einwolt Treide Mazgramzdast (Väike-Gramzda mõis umbes 5–6 km Priekule lossist kagus) ja seega kuuluvat kogu Gramzda piirkond stiftile. Tüli tõusis ka arvatavasti sellest, et ordu tugipunkt ja valdus Priekules lõikas läbi Embutest Gramzdasse ja sealtkaudu Leetu mineva maantee. Veel kuni XIV sajandi lõpuni ei olnud need piiriäärsed lõunapoolsed alad sakslaste poolt Leedust lähtuva julgeolekuohu tõttu hõivatud ja asustatud, ning Kuramaa-sisest piiriküsimust ei tekkinud. XV sajandi lõpuks oli aga olukord muutunud, asustus lõuna poole kuni päris piirini laienenud ning maadejagamine muutus taas aktuaalseks. Samuti oli sealkandis Leedu piir selleks ajaks enam-vähem paika saanud, mis muidu üsna liikuv oli ja sõltus paljuski sakslaste edust võitluses Leedu vürstidega ja igast järgnevast vaherahulepingust. Ka Gramzdas kahtlustatakse Kuramaa piiskopi vasallilinnuse olemasolu kas siis Dižgramzda (Groß-Gramsden) voi Mazgramzda (Klein-Gramsden) mõisates.

1530 suri üks Priekule maahärradest, Nikolaus Korff (võimalik, et sama Priekule linnuse asutaja), kelle abikaasa oli Brigitte von Roenne. Valduse päris nende poeg Alexander, kes oli hiljem Poola staarost Johannisbergis ja abiellus Catharina von Grothauseniga Rundāle vasallilinnusest.

1585 läänistas Rzeczpospolita kuningas Stefan Bathory oma väejuhile, Alexandri ja Catharina pojale Nicolaus II Korffile (1555–1618) sõjaliste teenete eest endise Krustpilsi piiskopilinnuse. Peale Priekule kuulusid Nicolausele ka Krievciemsi vasallilinnus ja Steinbruni mõis. Hiljem oli ooberst Nicolaus sõjanõunikuna teenistuses Kuramaa hertsogi Friedrichi juures. Nicolausel oli neli poega, kes kõik laiendasid valdusi.

1628 on Priekule valdaja Nicolaus II poeg Christian II Korff. 1606. aastast hakkasid Korffid maid juurde ostma, laiendasid majandustegevust ja ehitasid mõisakomplekse välja.

1670. aasta paiku olevat Priekules toimunud sensatsiooniline sündmus. Nimelt olevat pärimuse järgi kohalik sepp valmistanud siis mõisniku toetusel suurte tiibadega lennumasina ja startinud sellega lähedalasuva kirikutorni katuselt. Sepp teinud sellega mitu tiiru ümber lossi, liuelnud siis piki Virga orgu Embute poole ning murdnud maandumisel jala. Selle jumalakartmatu teo eest olevat "lendur" tõmmatud piinapingile ja hiljem nõiduses süüdistatuna põletatud tuleriidal.

Väravate kohal oleva Korffide vapi juures on aastaarv 1688, et ilmselt see tähistab mingit väravahoone ümberehitusaega, silindervõlvidega väravahoone ise on ehitatud XVII sajandi algul või isegi veelgi varem.

1700. aastate paiku, Põhjasõja ajal sai Priekule kannatada rootslaste rüüstamiste läbi.

1707 muutis Krustpilsist pärit Nicolaus V Korff (sünd. 1648) Priekule majoraatmõisaks ja määras oma pärijaks vanima poja Christian III Korffi. Omal ajal oli Nicolaus V Priekulni omandamiseks abiellunud oma nõo Anna Dorothea Korffiga.

1797 ehitati arvatava linnuseala loodenurgale mitmete allikate järgi uus mõisahoone. Millal vana keskaegne linnus lammutati ja laiali kanti, ei ole teada. Mõisnik oli sellal vabahärra Andreas von Korff.

1887 projekteeriti ja seejärel ehitati vana mõisahoone arhitekt Max Berchi kava järgi põhjalikult ümber. Samuti ehitati linnuseala kirdenurgale vaatetorn, mida nüüd "Püssirohutorniks" kutsutakse.

1920. aasta agraarreformini kuulus Priekule valdus von Korffidele. Korffid valitsesid seega Priekules järjepanu 437 aastat.

1944, II maailmasõja ajal said väravahooned sõjategevuses tublisti kannatada, kuna läbi umbes 10 ha mõisa pargi jooksis rindejoon. Põles väravakompleksi ülemine korrus, purustusi said seinad ja võlvid. Pargist on hiljemgi tollest ajast pärit lõhkekehasid avastatud.

1951 mõõdistas arhitekt O. Treiguts väravakompleksi ja tegi nende restaureerimiskava. 1952–1954 viidi rekonstrueerimisplaan ellu ja väravad muudeti eluhooneteks.

2001. aastal viisid väravahoonete juures uurimistöid läbi arheoloogid Ieva Ose ja Andris Caune. Kuigi väravaid kutsutakse rahvasuus "Rootsi väravateks", neil tegelikult rootslastega mingit seost ei ole.

Ehitus

Linnusealal, hilisemate ümberehitatud "Rootsi väravate" vastas asetses vana linnusehoone – ilmselts maja- või tornlinnus, mida praeguseks enam alles ei ole. Pealinnus oli ümbritsetud tõenäoliselt väravaehitisega kaitsemüüriga. Ligi 1 ha suuruse linnuseala kirdenurgas asetseb kahekorruseline kaheksatahuline tellistest torn, mis ilmselt on mõisaajal XIX sajandi lõpus rajatud varasema kaitsemüüri nurgatorni vundamendile. Väravakompleks on 8 m kõrgune hoone põhiplaaniga 14,5*9,4 meetrit, mille võlvitud alumine korrus on jaotatud 3 osaks: keskel on väravakäik ja otstes valvemeeskonna teenistusruumid. Teisel korrusel on laskeavadega ärkeltornid ja valvemeeskonna majutusruumid. Sealtkaudu läks Kuldigast ja Aizputest tulev maantee lõunasse Leedu suunas, ning võimalik, et orduriigi ja hertsogiriigi ajal korjati seal kaupade liikumise pealt mingeid tollimakse.

Praegune seisukord

Tänapäevaks on alles uusajal XVII sajandil ümber ehitatud väravakompleks, ning huvipakkuv on kaheksatahuline kahekorruseline nurgatorn linnuseala kirdenurgas, mis võib olla ehitatud XIX sajandi lõpus linnuseaegse torni vundamendile. Linnuseala loodenurgas asub uus mõisahoone, milles praegu paikneb Priekule keskkool. Linnusealalt 300 m kirdes on Virga jõel vana veskikoht ja veskitamm, ning 300 m põhja suunas piki Aizputesse viivat maanteed seisab Priekule luteri kirik.