Rundāle vasallilinnus

Rundāle vasallilinnus (saksa Ruhenthal) oli Liivi ordule kuuluv väike piirilinnus. Linnuse asukoht on tänapäeval Lätis Bauska piirkonnas Rundāle vallas Pilsrundāle külas Īslīce jõe vasakpoolse lisajõe Dzirnupe ('veskioja') suudmekoha lähedal oleval veskitiigi saarel. Paik jääb Semgallia (Zemgale) kultuuriajaloolise piirkonna keskossa.

Nimekujud

Nimi Ruhenthal ('rahu org') pidi ilmselt tähistama ja näitama piiriorgu, mis piltlikult öeldes valvas rahu üle Vana-Liivimaa lõunapiiril vastu Leedut.

Vanad saksakeelsed nimekujud ajaloolistes dokumentides: Ruwendall, Ruvendael, Rovenndaell, Ruwenthall, Rauhental, Ruendaell, Ruenthall, vanad lätikeelsed nimekujud: Runde, Rundapils.

Ajalugu

1280. aastasse paigutab ajaloolane Arndt linnuse asutamise daatumi, kuid arvestades tollaseid sündmusi, see eriti tõenäoline ei ole. Tollal oli maa veel poolenisti ristisõdijate poolt alistamata ja maal elasid semgalid, kes parasjagu ülestõusuga ametis olid. Vaevalt oli sakslastel mahti selles olukorras mingi väikse linnuse asutamise peale mõelda kusagil kaugemal piirialadel.

1281. aasta kohta teatab Liivimaa vanem riimkroonika, et üks palverändur ja rüütel, härra Rüwenist võidelnud Semgallias koos oma kaaskonnaga kuni rahu kehtestamiseni semgalitega, siis aga pöördunud tagasi koju Marki krahvkonda Ruhris Vestfaalis. Seda XIX sajandi lõpuks varemetesolevat linnust, millest ta pärines, nimetati Ruenthaliks ja varemalt Ruwendalliks.

1457. aasta 22. juulil, Maarja-Magdaleena päeval ja pärast Bauska ordulinnuse ehitamise lõpetamist eelneval aastal läänistas ordumeister Johann von Mengede Bauskast läänes vastu Leedu piiri Hinrick Vogelerile ja Arndt Windhövelile ulatusliku maa-ala, millesse kuulus ka 9 km kaugusel asetsev tulevane linnusekoht Islice jõe ääres.

1467 koostatud Liivimaa linnuste nimekirjas Rundalet märgitud veel ei ole.

Rundale maamõis on tekkinud juba XV sajandi lõpus.

Grothuside aadliperekonna vapp

1494 läänistas Liivi ordu meister Walter von Plettenberg Bauska piirkonna oma vennale Johann von Plettenbergile. Mõnedel andmetel võis linnus tekkida Rundalesse juba tema omanikuksoleku ajal.

1505 ostis Otto von Grothus mõisa 7000 Riia marga eest Johann von Plettenbergilt. Lepingu järgi läks valdus 100 aastaks Grothusidele. 1505-1681 oli mõis von Grothuside aadliperekonna valduses. Arvatakse, et nemad asutasidki Rundale vasallilinnuse. 1492 on teateid Eestis Virumaal tegutsenud orduvasallist Otto Grothußist.

1555 on Rundalet mainitud Liivimaa linnustenimekirjas.

XVII sajandi keskpaigast võivad pärineda hilisema lossi restaureerimise käigus leitud malmist valatud naisepeakujulised piilarikonsoolid ja vapikujutistega hauaplaaditükid, mis kuulusid Hildebrandt von Grothusi ja tema naise, sündinud von Baeri haudade juurde.

1681 olid Grothusid sunnitud võlgade tõttu linnusmõisa müüma. Pidevate omanikevahetuste tõttu jäi mõis laokile ja linnusehoone hakkas lagunema.

1721 koostati inventariseerimisakt, mille järgi oli linnuse suurde saali sisse seatud ait, mööblist oli alles 3 kappi, 7 voodit ja 23 tooli.

1735. aasta 26. juunil ostis tulevane Kuramaa hertsog krahv Ernst Johann Biron vana Rundale linnusmõisa 42000 riigitaalri eest oma isikliku lossi rajamise eesmärgil. Läbirääkimised kinnistu omandamiseks algasid juba 1733 kammerhärra E. J. Butlari vahendusel. Juba sama aasta augustis 1735 saabus Rundalesse kuulus arhitekt Francesco Bartolomeo Rastrelli, et koostada uue lossi ehitusplaanid ja valmistada selle jaoks ette ka ehitusplats. Biron läks samal ajal Leetu ja ostis sealt omale 104 vangi-orja, kes pidid hakkama tegema raskemaid töid. Võimalik, et ületalve elasid nad vanas linnusehoones.

1736 sai ehitusprojekt valmis, 24. mail pandi uuele lossile nurgakivi ja sama aasta sügisel hakati Rastrelli käsul vana Grothuside residentslinnust lammutama. Nurgakivi panekul õnnistas uut ehitust Mežotne kirikuõpetaja Joachim von der Horst, kes mainis ka oma avakõnes, et kõrgeauline hertsog käseb lammutada vana Rundale (Ruhen-Thal) linnuse ning selle asemele vanast 200 sammu kaugusele ehitada uue neljakandilise lossi. Vanas linnusest kasutati ära peaaegu kõik, mis võimalik: uuele ehitusele läksid maakivid, tellised ja isegi mört. Lisaks püstitati uute telliste tootmiseks 12 põletusahju, kuid vana linnus tõmmati ikkagi täielikult maatasa.

1740. aastaks sai esimene ehitusetapp lossi peahoone mahus valmis. Ehitusel töötas samaaegselt 286 müürseppa ja üleüldse korraga 1500 inimest. Ehitustöölised, käsitöölised ja kunstnikud toodi peaasjalikult kohale Peterburist.

Ehitus

Veskipaisjärves asetsev järskude kallastega linnusesaar, mis on ristkülikukujuline ja mõõtmetega u 25*30 m, jääb praeguse lossikompleksi peasissepääsust 175 m ida poole. Itaalia päritolu vene arhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli poolt 1734 mõõdistatud ja joonistatud plaanil on kujutatud loode-kagusuunaline ristkülikukujuline massiivne majalinnus, mille kõigis neljas nurgas asetsevad kaitsetornid: lõuna- ja läänetipus nelinurksed ning põhja- ja idatipus ümmargused tornid. Veskioja möödub linnuse idaküljelt, kuid tiiki joonisel kujutatud ei ole. Ehituslikult on tegemist vasalli majalinnusega, mis võis tugineda tiigi ülespaisutamisel ka veekaitsele. Otstarbe järgi oli ilmselt tegemist ka vastu Leedut asuvate piirialade vahilinnusega. Majalinnust ümbritseda võinud lisakaitsemüüri kohta andmeid pole.

Mõnede läti uurijate arvates võis tegemist olla konvendihoonelaadse hoonetiibadega ja väikese siseõuega kindlusehitisega, millel siis olid ka nurgatornid, kuid usutavam on majalinnuse variant.

Praegune seisukord

Veskitiigis on alles saar, millel linnuserajatis asetses. Veskitiiki on suure Rundāle lossi restaureerimistööde käigus ka kuivaks lastud ja mudast puhastatud, kuid saarel arheoloogilisi kaevamistöid ei ole tehtud. Nähtavaid vundamendimüüre maapinnal näha ei ole. Ümber hilisema lossihoone rajatiste nelinurkse platsi jooksis ka kraavisüsteem, millel olid suured maakividest jalgsillad, kuid need on lossikompleksi väljaehitamise aegsed ja ei kuulu linnuse eksisteerimise ajajärku.