Liivimaa vanem riimkroonika

Liivimaa vanem riimkroonika on Saksa ordu kroonika, mis käsitleb sündmusi 12. sajandist kuni 1290. aastani.

Käsikirjad ja väljaanded muuda

Teose originaalkäsikirja pole säilinud, seda tuntakse kahe ärakirja vahendusel. Trükki jõudis riimkroonika algul katkenditena 1787. aastal ja terviklikul kujul 1817. aastal. 1876. aastal avaldatud riimkroonika väljaanne koos Leo Mayeri tekstikriitikaga on leidnud teadlaste hulgas tunnustust ja seda peetakse parimaks algteksti analüüsiks. Sellest ilmusid uustrükid 1963. ja 1973. aastal. Kroonika on ilmunud ka viiel korral läti keeles, kahel korral inglise keeles ja ühel korral eesti keeles[1] – 2003. aastal Mayeri tööd aluseks võttes Urmas Eelmäe tõlkes. Selles on paralleelselt esitatud kroonika keskülemsaksakeelne originaaltekst ja eestikeelne tõlge. Lisaks sisaldab teos Eelmäe kommentaare kroonika tekkeloo, autori ja usaldatavuse kohta.[2] Riimkroonika on eesti keelde tõlkinud ka Eerik-Niiles Kross, kuid tema käsikirja pole trükis avaldatud.[3] Vanema riimkroonika nimi tuleneb vajadusest eristada seda Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast.[4]

Autor muuda

Kroonika autoriks peeti algul Ditleb von Alnpeket ühe ärakirja lõpus oleva nime järgi. Hiljem selgus, et selle oli sinna hiljem lisanud Lvovi bürgermeister Johann Alnpeck.[3] Teksti analüüsi põhjal on järeldatud, et kroonika autor on mõningast kirjanduslikku haridust saanud tundmatu ordurüütel,[4] kes saabus Liivimaale erinevatel hinnangutel 1278., 1279.[2] või 1280. aastal[5] ja kuulus ordumeistri lähikonda.[2][6] Teose eeskujudena on kasutatud kaasaegseid rahvuslikke eeposeid ja rüütliluulet.[4]

Kroonika oli mõeldud ettelugemiseks orduvendade ühissöömaaegade ajal, meenutamaks neile nende eelkäijate tegusid. Peale ordu poliitika ja võimu õigustamise teenis see ka kasvatuslikku eesmärki. Kroonika loodi autori enda sõnul selleks, et "teatada, mismoodi kristlus on tulnud Liivimaale".[2][4]

Kroonika paistab lõppevat enne algselt kavandatud lõppu, arvatavasti autori ootamatu surma tõttu. Teose kirjutamise alguseks on peetud 1291. aastat ja lõpetamisajaks on pakutud aastaid 1296–1298.[2][7]

Ülesehitus ja sisu muuda

Kroonika on kirjutatud keskülemsaksa murdes ja koosneb 12 017 värsireast. See käsitleb sündmusi alates Saksa kaupmeeste jõudmisest Väina suudmesse (väidetavalt enne 1143. aastat) kuni semgalite lõpliku alistamiseni 1290. aastal. Kroonika kirjeldab ennekõike Mõõgavendade ordu ja selle järglase Saka ordu Liivimaa haru võitlusi venelaste, kuralaste, semgalite ja leedulastega. Poleemikat Liivimaa piiskoppidega on välditud ja rõhutatakse kristlaste ühist võitlust paganate vastu, arvatavasti tulenevalt kroonika kirjutamise aja ordu poliitilisest suunitlusest. Ajaarvestust on peetud ordumeistrite ametiaastate järgi. Kroonika esitab sündmusi ordu vaatevinklist ja näitab ordut vaid positiivsest küljest. Sisu on militaarne ja religioossetest aspektidest räägitakse suhteliselt vähe. Vastastesse suhtutakse rüütlile omase respektiga.[8]

Kroonikat peetakse vaatamata mõnedele vigadele üldiselt usaldusväärseks, ennekõike Saksa ordu ja sõjaajaloolistes küsimustes. Samas peab arvestama autori ordukeskset lähenemist sündmustele. Leonid Arbusow noorem on teksti sisu ja usaldusväärsuse alusel kolmeks jaganud. Esimene osa kuni 1236./1237. aastani toetub ennekõike orduvendade suulistele jutustustele, mõnel juhul ilmselt ka kirjalikele allikatele. Henriku Liivimaa kroonikat pole kasutatud. Lugusid jutustatakse osade kaupa, neid omavahel segi ajades ja korrektsele kronoloogiale vähe tähelepanu pöörates. Esineb mitmeid vigu ja samuti olulisi sündmusi, mida pole teiste allikate najal võimalik tõestada ega ümber lükata.[9]

Kroonika teine osa käsitleb sündmusi 1238. kuni 1279. aastani ja seda peetakse märksa usaldusväärsemaks ja täpsemaks, ehkki seal esitatud fakte pole tihti võimalik ühegi teise allika põhjal kontrollida. Suulise pärimuse kõrval on siin rohkem kasutatud kirjalikke materjale. Kolmas osa käsitleb 1279.–1290. aasta sündmusi ja seda peetakse kõige usaldusväärsemaks osaks. Kroonika autor viibis sel ajal tõenäoliselt ise Liivimaal ning ta kirjeldab detailselt ja elavalt enda läbielatud sündmusi.[9]

Tähtsus muuda

Liivimaa vanem riimkroonika on Baltikumi 13. sajandi teise poole ajaloo olulisim jutustav allikas ja ühtlasi Saksa ordu teadaoleva ajalookirjutuse esimene suurem omakeelne esitus. Kroonika on eriti tähtis Läti ja Leedu ajaloo tundmaõppimiseks.[4]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Urmas Eelmäe (tõlkinud ja kommenteerinud) (2003). Liivimaa vanem riimkroonika. Lk 6–8
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 294.
  3. 3,0 3,1 Eelmäe 2003, lk 8
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Eelmäe 2003, lk 6
  5. Eelmäe 2003, lk 10
  6. Eelmäe 2003, lk 11–12
  7. Eelmäe 2003, lk 11
  8. Eelmäe 2003, lk 6, 8–10
  9. 9,0 9,1 Eelmäe 2003, lk 12–15

Kirjandus muuda