Leonid Arbusow noorem

Leonid Arbusow noorem (täisnimi Leonid Hans Nikolaus Arbusow; 31. oktoober 1882 Bauska – 16. veebruar 1951 Göttingen) oli baltisaksa ajaloolane, Leonid Arbusow vanema poeg.

Elulugu muuda

Noorus muuda

Leonid Arbusow noorem veetis oma nooruse isa juures Kuramaal, 1902–1906 õppis ta Tartu Ülikoolis teoloogiat ning sai kandidaadikraadi, samal perioodil õppis ta ka ajalugu Richard Hausmanni käe all. Hiljem täiendas ta end ka Saksamaal Göttingenis ning sai 1909. aastal doktorikraadi. Tema doktoritöö "Die Beziehungen des Deutschen Ordens zum Ablasshandel seit dem 15. Jahrhundert" käsitles Saksa ordu (ja eriti Liivimaa ordu) seoseid indulgentsikorraldusega, keskse tähelepanu all olid sealjuures Liivimaa orduharu maameistri Wolter von Plettenbergi aegsed kaks ordu heaks korraldatud Moskva suurvürstiriigi vastast indulgentsikampaaniat (1503–1506 ja 1507–1510). Pärast ülikooli lõpetamist oli Arbusow lühikest aega Berliinis, kuid asus 1910. aastal elama Riiga, kus hakkas tegutsema Venemaa Läänemereprovintside Ajaloo- ja Muinsusseltsi juures (Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russlands, hiljem Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, Riia Ajaloo- ja Muinsusselts); seltsi sekretäriks oli ta valitud juba 1909. aasta sügisel. Sellesse ametisse jäi ta kuni 1935. aastani; 1935–1939 oli ta aga seltsi eestseisuse liige.

Tegevus 1910. aastatel muuda

1910. aastatel töötas Arbusow eelkõige Ajaloo- ja Muinsusseltsi heaks ning tema uurimisteemad olid mitmekülgsed, ulatudes arheoloogiast kuni libahundi- ja nõiaprotsessideni. Samuti hakkas ta tegelema Liivimaa reformatsiooni uurimise ja keskaegsete allikate avaldamisega. 1912. aastal, kui Leonid Arbusow vanem suri, viis noorem Arbusow lõpule isa pooleliolevad tööd, sealhulgas mahuka andmekogumi Liivimaa keskaegsest vaimulikkonnast ("Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. Jahrhunderts bis ins 16. Jahrhundert"; 4-osalise andmestiku viimane ja mahukaim osa ilmus 1914. aastal) ning Liv-, est- und kurländisches Urkundenbuchi II sarja 3. köite (ilmus samuti 1914). Seejärel kavatses Arbusow jätkata Urkundenbuchi ja selle paralleelväljaande Akten und Rezesse der livländischen Ständetage avaldamist, kuid 1914. aastal otsustas ta Ajaloo- ja Muinsusseltsi palvel kõigepealt kirjutada eelolevaks reformatsiooni 400. aastapäevaks Liivimaa usupuhastust käsitlev üldkäsitlus. Ehkki Arbusowil oli plaanis selleks külastada mitmeid välisarhiive, sealhulgas Saksamaal ja Vatikanis, nurjas need plaanid puhkenud Esimene maailmasõda. Seetõttu ulatus käsitlus esialgu planeeritud 1555. aasta (Augsburgi usurahu) või koguni 1561. aasta (keskaegse Liivimaa kokkuvarisemine) asemel vaid 1535. aastani (ordumeister Wolter von Plettenbergi surmani, mille kohta olid olemas allikapublikatsioonid) ning teose pealkirjaks sai "Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland" (Reformatsiooni sisseviimine Eesti-, Liivi- ja Kuramaal). See enam kui 800.leheküljeline teos on jäänud siiani kõige põhjalikumaks Liivimaa reformatsiooniaega käsitlevaks teoseks, millele on tuginenud ka hilisemad reformatsioonikäsitlused. Ehkki teos oli põhiosas valmis juba 1917. aastaks, ei saanud selle esimene osa ilmuda enne, kui 1919. aastal, kuna Vene impeeriumis oli sõja ajal keelatud saksakeelsete teoste väljaandmine ning Ajaloo- ja Muinsusseltsil nappis raha selle väljaandmiseks. Alles 1921. aastal ilmus teos täielikul kujul. 1919. aastal ilmus Arbusowi sulest ka lühem teos, mis käsitles 1520. aastate poliitilist ajalugu: "Wolter von Plettenberg und die Untergang des Deutschen Ordens in Preussen".

Tegevus Läti Vabariigis muuda

1919. aastal asus Arbusow tööle Läti Kõrgemasse Kooli, enne seda kuulus ta maist kuni augustini landesveeri. Esialgu töötas Arbusow dotsendina, 1922. aastal sai üldajaloo professoriks. Hästi läti keelt valdav Arbusow oli toonastest Läti Ülikooli ajalooprofessoritest ainus, kes oli juba varem tegelenud kohaliku piirkonna ajalooga, ning ta jätkas seda ulatuslikus mahus ka edaspidi: Arbusow kirjutas artikleid Läti keskajast, Liivimaa talurahvaõigustest, kartograafiast ning andis 1920.–1930. aastatel välja publikatsiooni Akten und Rezesse der livländischen Ständetage esimese sarja puuduolevad vihikud (need katsid aastad 1404–1459). Samuti tegi Arbusow aastatel 1926–1931 mitu uurimisreisi Vatikani arhiivi (avaldas ka 4 aruannet, mis sisaldavad allikate lühikirjeldusi, pealkirja all "Römischer Arbeitsbericht") ning alustas uurimistööd Henriku Liivimaa kroonika osas. Kuna Arbusowi uurijategevus oli enamjaolt seotud keskaegsete kirjalike allikate ning toonase saksakeelse eliidiga, siis tekkis tal vastuolusid läti ajaloolastega, kes uurisid lätikeelse talurahva ajalugu, tegid allikatepuudusel julgeid hüpoteese ning süüdistasid baltisaksa ajaloolasi minevikupildi moonutamises sakslaste kasuks. Arbusow suutis äärmuseid vältida (ta jätkas rahvusliku ajalookirjutuse eelset, 19. sajandil kujunenud baltisaksa Landesgeschichte (maa-ajaloo) koolkonna vaimus allikakeskset uurimistööd) ning mõnda aega õnnestus tal normaalselt läbi saada nii teiste baltisakslaste kui ka läti ajaloolastega.

Kuid lätlaste ja baltisakslaste erimeelsuste süvenedes, mis muutusid eriti tõsisteks pärast Kārlis Ulmanise riigipööret 1934. aastal, oli Arbusow sunnitud 1936. aastal Läti Ülikoolist lahkuma ning ta asus professorina tööle Herderi instituuti, mis oli sisuliselt baltisakslaste eraülikool ning kus Arbusow oli dotsendina töötanud ka aastatel 1921–1931.

Tegevus Saksamaal muuda

1939. aastal läks Arbusow Umsiedlungi raames Saksamaale. Esialgu tegutses ta Poseni (Poznańi) ülikoolis, 1945. aastast kuni surmani oli ta tegev Göttingeni ülikoolis. Arbusow oli ka Baltischer Historikertreffeni (Balti ajalookohtumised, toimuvad 1947. aastast) ning samuti Balti Ajaloo Komisjoni mõtte algatajaid (see loodi 1951. aastal pärast Arbusowi surma).

Pärast Teist maailmasõda tegeles Arbusow põhjalikult Läti Henriku kroonika uurimisega, mille tulemusena ilmus mõni aastat pärast tema surma Albert Baueri poolt lõpule viidud kroonika ladina- ja saksakeelne väljaanne, mida peetakse teaduslikus mõttes seni kõige õnnestunumaks. Lisaks tegeles Arbusow oma viimastel eluaastatel ka Johann Gottfried Herderi rahvaluulealase tegevuse ning keskaegse liturgilise kirjanduse uurimisega.

Teoseid muuda

"Die altlivländischen Bauerrechte". In: Mitteilungen aus der livländischen Geschichte, Bd. XXIII. Riia, 1924–26.
Die Beziehungen des Deutschen Ordens zum Ablasshandel seit dem 15. Jahrhundert: Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde der hohen philosophischen Fakultät der Georg-August-Universität zu Göttingen. Riga, 1909.
Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig: Heinsius, 1921 (osaliselt avaldatud 1919, uustrükk 1964).
"Die handschriftliche Überlieferung des "Chronicon Livoniae" Heinrichs von Lettland". in: Latvijas universitātes raksti, 15-16, 1926-1927.
Lettland in der jüngeren Eisenzeit. Riia, 1924.
Liturgie und Geschichtsschreibung im Mittelalter: in ihren Beziehungen erläutert an den Schriften Ottos von Freising (+1158), Heinrichs Livlandchronik (1227) und den anderen Missionsgeschichten des Bremischen Erzsprengels: Rimberts, Adams von Bremen, Helmolds. Bonn, 1951.
Liv-, est- und kurländische Urkundenregesten bis zum Jahre 1300. Friedrich Georg von Bunge, täiendanud Leonid Arbusow noorem, välja andnud Friedrich Benninghoven, sissejuhatus Paul Johansenilt. Hamburg, 1959.
Livland - Mark des Reiches 1207-1561 : Ein Abschnitt deutscher Verfassungs- und Rechtsgeschichte. Riia: Ostland, 1944.
Heinrichs Livländische Chronik = Henrici chronicon Livoniae. Koos Albert Baueriga. Hannover, 1955.
Römischer Arbeitsbericht, I-IV. 1928–1933.
Frühgeschichte Lettlands. Riia, 1933.
Vorläufige Übersicht über die Kartographie Alt-Livlands bis 1595. Riia, 1934.
Wolter von Plettenberg und der Untergang des Deutschen Ordens in Preussen: eine Studie aus der Reformationszeit Livlands. Leipzig, 1919.

Kirjandus muuda

Klaus Neitmann, Ilgvars Misāns (toim.), Leonid Arbusow (1882–1951) und die Erforschung des mittelalterlichen Livlands. Köln [etc]: Böhlau, 2014.