Tekstikriitika
Tekstikriitika on kirjanduskriitika meetod, mida kasutatakse igasuguste antiiksete ja käsikirjaliste kirjandusteoste puhul. Tekstikriitika eesmärk on algteksti taastamine.
Tekstikriitika alusküsimus on: "Kas kasutatav tekst on sama, mille autor kirjutas?"
Enne trükikunsti leiutamist tuli kõik raamatud paljundada käsitsi. Kirjateose "väljaande" teostas rühm ümberkirjutajaid, kes kirjutasid ettelugemise järgi. Vead olid sel puhul paratamatud ning sageli tehti erinevates käsikirjades erinevad vigu. Palju sõltus kirjutusmaterjali vastupidavusest. Kõige odavamat "paberit" tehti papüüruse roost. Kallim oli töödeldud vasikanahk e pärgament.
Umbes 2. sajandil m.a.j võeti kasutusele köidetud käsikiri e koodeks. Koodeksi saamiseks murti papüüruselehed kokku ja õmmeldi kokku. Sama võis teha pärgamendiga. Rullraamatute ja koodeksite kiri oli jaotatud ühtlastesse, 5–7 cm laiustesse tulpadesse. Sel ajal kasutatud kreeka kiri sarnaneb meie suurtähtkirjaga, kus puuduvad kirjavahemärgid ja sõnavahed.