Läti keel

balti keel

Läti keel (läti keeles latviešu valoda) kuulub indoeuroopa keelkonna balti rühma. See on Läti Vabariigi ametlik keel.

Läti keel (latviešu valoda)
Kõneldakse Lätis, Austraalias, Valgevenes, Kanadas, Eestis, Saksamaal, Leedus, Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias ja mujal
Piirkonnad Euroopa
Kokku kõnelejaid 1,5 miljonit [1]
Keelesugulus indoeuroopa keeled
 balti keeled
  idabalti keeled
   läti keel
Ametlik staatus
Ametlik keel  Läti
 Euroopa Liit
Keelehoole Läti Riigikeelekeskus
Keelekoodid
ISO 639-1 lv
ISO 639-2 lav
Keele leviala
Keele leviala Läti Vabariigis

Läti keelt kõnelevad peamiselt Läti elanikud ning pagulased ja nende järeltulijad Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Euroopa riikides.

Murded

muuda

Läti keelel on kolm murret. Keskläti murret, millel põhineb läti kirjakeel, kõneldakse Kesk-Lätis. Selle alla kuuluvad ka kura keelest mõjutatud kurši murrakud. Liivi murret, mis kujunes liivi keele mõju all, räägitakse Põhja-Kurzemes ja Loode-Vidzemes. Ülemläti murret kõneldakse Ida-Lätis. Latgale territooriumil räägitavat ülemläti murret nimetatakse latgali murrakuteks või latgali keeleks. See murre on olnud tugeva slaavi mõju all. Latgali keeles anti 17301865 ja 19041959 välja raamatuid ja ajakirju. Pärast Läti taasiseseisvumist on latgali keel taas kasutamist leidmas (muuhulgas ka internetis).

 
August Johann Gottfried Bielensteini läti keeleala kaart aastast 1884

Eripärad

muuda

Erinevalt leedu keelest on läti keeles (tõenäoliselt läänemeresoome substraadi mõjul) sõnarõhk alati esimesel silbil.

Järgsilpides on pikad täishäälikud lühenenud, diftongid monoftongiseerunud ja lühikesed täishäälikud (peale u) välja langenud.

Vanad silbisisesed häälikuühendid on muutunud: an>uo, en>ie, in>ī, un>ū. Eesvokaalide ees on toimunud häälikumuutused k>c ja g>dz.

Pikkades silpides (mis sisaldavad pikki täishäälikuid või diftonge või täishäälikute ühendeid kaashäälikutega m, n, ņ, l, ļ või r) on säilinud vanad silbiintonatsioonid: pikk (mãte 'ema'), katkendlik (meîta 'tütar') ja langev (rùoka 'käsi').

Kesksugu ja duaal on kadunud, instrumentaal on ainsuses kokku langenud akusatiiviga, mitmuses daativiga.

On säilinud omadussõnade definiitvorm ja indefiniitvorm.

Tegusõnadel on olevikus, minevikus ja tulevikus liht- ja liitvormid. Kolmandas isikus arvu ei eristata.

Tüpoloogia

muuda

Sõnajärg on vaba, domineerib sõnajärg SVO. Täiend on põhisõna ees.

Läti tähestik põhineb ladina tähestikul ning kasutab lisaks diakriitilisi märke (makron pikkade vokaalide tähistamiseks - ā, ē, ī, ū, vanasti ka ō; haak tähtedel š, č ja ž ning sedii tähtede ģ, ķ, ļ ja ņ, vanasti ka ŗ juures palatalisatsiooni tähistamiseks).

Võõrnimed kirjutatakse häälduspäraselt, läti meedias nõuab võõrnimede häälduspärastamist läti keele järgi Läti seadus..

Sõnavara

muuda

Peale genuiinse sõnavara on laene põhiliselt keskalamsaksa keelest (elle 'põrgu', mūris 'müür', stunda 'tund'), slaavi keeltest, peamiselt vene keelest (bļoda 'kauss', sods 'karistus', grēks 'patt') ja läänemeresoome keeltest (kāzas 'pulmad', puika 'poiss').

Ajalugu

muuda

Läti keel oli algul vaid ühe idabalti hõimu keel.

Vanim lätikeelne trükis (katoliku katekismus) pärineb 1585. aastast.

Esimesed raamatud kirjutasid põhiliselt sakslased, kes ei vallanud täielikult läti keelt. Ortograafia põhines alamsaksa ortograafial.

Läti kirjakeel arenes välja 19. sajandi teiseks pooleks.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Läti keel. Ethnologue.com, Kasutatud 26.07.2009 (inglise)

Välislingid

muuda