Axel Oxenstierna

Krahv Axel Oxenstierna af Södermöre (16. juuni 1583 Fånö mõis, Uppland – 28. august 1654 Stockholm) oli Rootsi riigitegelane.

Axel Oxenstierna

Axel Oxenstierna monument Riddarhuseti ees Stockholmis.

EluluguRedigeeri

Sündis vabahärra Gustaf Gabrielsson Oxenstierna (1551–1597) ja Barbro Axelsdotter Bielke (1556–1624) pojana. Tema isa oli aastatel 1585–1588 Tallinna ja Eestimaa asehaldur ja noorem vend, Tallinnas sündinud vabahärra Gabriel Gustafsson Oxenstierna (1587–1640), Rootsi riigidrots aastatel 1634–1640.

Ta oli Gustav II Adolfi lähim sõber ja peale viimase surma valitses kuninganna Kristiina (1626–1689) nooruse tõttu riigikantslerina eestkostevalitsuse eesotsas olles aastatel 1632–1644 Rootsi riiki. Tema algatusel kavandas Rootsi Riiginõukogu 1640 Narva muutmist riigi teiseks pealinnaks, kus kuningas resideeriks igal neljandal aastal.

19.novembril 1645 sai ta Smålandis asunud Södermöre krahvkonna krahviks ja immatrikuleeriti 1647. aastal krahvisuguvõsana nr. 4 Oxenstierna af Södermöre Rootsi rüütelkonda.^[1]

Ta on maetud perekonna hauakambrisse (rootsi Oxenstiernska gravvalvet) Jäderi kirikus (rootsi Jäders kyrka) Södermanlandis.

PerekondRedigeeri

Abiellus 5. juunil 1608 Anna Åkesdotter Bååtiga (1579–1649), kes oli hertsog Karli nõunik Åke Johansson Bååti ja Kristina Trolle tütar. Abielust sündisid:

Gustaf (1609–1629), kammerhärra
Johan Oxenstierna (1611–1657), riigitegelane, Rootsi delegaat Vestfaali rahu sõlmimisel, Rootsi Pommeri kindralkuberner
Kristina (1612–1631), 1628 aastast Gustaf Carlsson Horn af Kanckase (1592–1657) abikaasa
Katarina (1612–1661), 1640 aastast vabahärra Johan Jespersson Cruus af Edeby (1617–1644) abikaasa
Erik Oxenstierna (1624–1656), riiginõunik ja riigikantsler, Tallinna ja Eestimaa asehaldur.

Teised lapsed: Johan (1610–1610), Beata (1613–1617), Barbro (1615–1617), Åke (1616–1617), Maria (1618–1618), Gabriel (1620–1620) ja Jakob (1621–1621) surid kõik noorelt.^[2]

MõisadRedigeeri

Lisaks Smålandis asunud Södermöre krahvkonna oli ta 1614 aastast Kimito (Kemiö) ja 1619 aastast Nynäse (Nousiaineni Nyynäinen) vabahärra Soomes, ning ka Fiholmi ja Tidö härra Rootsis.

Eestimaal kuulus talle teiste hulgas Läänemaal Lihula linnuseläänis asunud ja 1597. aastal isalt päritud Vanamõisa (Wannamois) mõis, Martna kihelkonnas Suure-Lähtru mõis (Lechtigall), Virumaal Vohnja (Fonal), Vatku (Watküll) mõis.^[3] ja Püssi ja Roela mõisad.

Tartumaal Otepää kihelkonnas 1625 aastast Otepää (Odenpäh) ja Kambja kihelkonnas 1630 aastast Prangli ("Alt"-Wrangelshof) mõis, kuid vahetas need 1636 aastal Herman Wrangeli Valgamaal Ēvele kihelkonnas (saksa k. Kirchspiel Wohlfahrt) asunud Ēvele mõisa ("Alt"-Wohlfahrt) vastu.

Liivimaa Läti alal Vidzemes kuulusid talle (nimi läti keeles Aksels Ūksenšerna): Valgamaal lisaks Ēvele mõisale ("Alt"-Wohlfahrt), ka Trikāta (Trikaten) koos Lipšukalnsi (Lipskaln), Lubu (Lubbenhof), Plāņi (Planhof), Vijciema (Wiezenhof) ja Vecbrenguļi (Alt-Wrangelshof) mõisaga, ning Vecvāle (Alt-Sackenhof) Trikāta kihelkonnas (Kirchspiel Trikaten). Võnnumaal Võnnu linnuselään (Schloß Wenden), Priekuļi (Freudenberg) ja Lenči (Lenzenhof) Võnnu kihelkonnas (Kirchspiel Wenden), ning Bānuži (Kudling) Skujene kihelkonnas (Kirchspiel Schujen). Volmarimaal Valmiermuiža (Wolmarshof) ja Mujāni (Mojahn) Valmiera kihelkonnas (Kirchspiel Wolmar); Breslava (Breslau) Matīši kihelkonnas (Kirchspiel St. Matthiä); Vecate ("Alt"-Ottenhof) Mazsalaca kihelkonnas (Kirchspiel Salisburg); Veļķi (Welkenhof) Rubene kihelkonnas (Kirchspiel Papendorf); Burtnieki lossimõis (Schloß Burtneck) koos Jaunburtnieki (Sternhof) ja Rencēniga (Ranzen) Burtnieki kihelkonnas (Kirchspiel Burtneck).^[4] ^[5]