See artikkel on mõisast; linnuse kohta vaata artiklit Mujani vasallilinnus.

Mujāni mõis, ka Mujani mõis (saksa keeles Schloß Mojahn, läti keeles Mujānu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Veide kihelkonnas. Mõisakompleks asub tänapäeval Valmiera piirkonnas Kocēni vallas Mujāni külas.

Mujāni mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 101

Ajalugu muuda

Mõis on kujunenud Põhjasõja ajal õhku lastud Mujani vasallilinnuse juurde. 1390. aastal on esmamainitud kaubateel Liivi ordu piiri lähedal asuvat Mujāni mõisat (hofe to Moyane), kui seda rentis Riia peapiiskopi vasall Johann von Rosen.

15. sajandi lõpuni kuulus Mujāni Ewald Patkulile. Aastal 1494 kuulus linnus Hans Üxküllile. Aastal 1622 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Mujāni koos teiste piirkonna linnuste ja osade mõisatega riigikantsler krahv Axel Oxenstiernale, kelle kätte see jäi mõisate reduktsioonini. [1]

1727. või 1728. aastal[2] annetas Venemaa keiser Peeter II sealse valduse krahv Gustav Reinhold von Löwenwoldele. 1740. aastal oli kinnistu omanik peaökonoomiadirektor vabahärra von Mengden.[3] Koos Kauguri mõisaga kuulus Mujāni XVIII sajandi keskel ja XIX sajandil Mengdenite krahvisuguvõsale.[4]

1801. aasta 15. veebruaril omandas Mujāni 60 000 riigitaalri eest kaardiväerittmeister krahv George Heinrich Ludwig von Mengden. Vahepealsed 50 aastat kuulus valdus Meckidele ja Vietinghoffidele.[5]

1827. aastal tegi Mujāni mõisast, linnusest ja ümbruskonnast markii Paulucci pildialbumi jaoks mõõtmisi ja joonestamisi maamõõtja W. Tusch. Plaanil on näha linnuseala ja teisel pool veskipaisjärve asuv mõisa uus härrastemaja pargiga. Linnusest on järel üks läänenurgas asetsev ümartorn ja juppe nelinurkse ringmüürkastelli loode- ja kirdemüürist.[6]

XIX sajandil olid linnusest alles varemed, säilinud oli vaid mitmekorruseline nn Valge torn. Sajandi teisel poolel lasi lossi viimane omanik krahv Moritz von Mengden torni II korruse võlvid katta tsementbetooniga. Mõisakompleksist on säilinud veel ait, park ja veski varemed.

Mõisa suurus muuda

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 16 ja 1/8 adramaad, sellele allus 296 mees- ning 338 naishinge.[7] Aastal 1641 oli Mujāni ja Dūķeri mõisa suurus 29 ja 1/2 adramaad. Aastal 1734 oli mõisal adramaid 12 ja 6/8, aastal 1757 aga 16 ja 3/4. Aastal 1823 oli mõisa suurus 13 ja 19/20 adramaad.[8] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 13 ja 19/20, aastal 1881 aga 4 ja 14/80, lisaks 16 ja 37/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[9]

Karjamõisad muuda

Mõisale kuulus aastal 1816 üks karjamõis: Ellis.

Viited muuda

  1. Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, Frantzen, lk. 121
  2. Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Erster Band. Riga: 1781, lk 117 [1].
  3. Heinrich von Hagemeister, Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga, 1836, Frantzen, lk. 121
  4. Genealogisches Taschenbuch der deutschen gräflichen Häuser: 1846, Ignaz Graf von Hardegg, Gotha, lk. 400 [2].
  5. Hagemeisters Geschichte [3].
  6. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Tartu: 1942, lk 312.
  7. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 240.
  8. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 120
  9. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 233.