Rüütlimõis oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis.

Rüütlimõis Vene Keisririigis muuda

3. mail 1783 muutis Venemaa keisrinna Katariina II kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks ning 1783. aastast oli rüütlimõis eramõis (saksa keeles Privatgut), mida tohtis omada ainult kohalikku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta Kuramaal ja Liivimaal 1866. aastal, Eestimaal 1869). Rüütlimõisate omanikud olid kuni 1917. aastani Baltimaades seisusliku omavalitsuskorralduse aluseks.

Rüütlimõisa (Rittergut) suuruse alammääraks kehtestati Balti eraseadusega Eestimaal 450 tiinu, sellest 150 tiinu põllumaad ning lisaks heina- ja karjamaa, Liivimaal 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, Saaremaal 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad. Rüütlimõisa staatuse säilitasid ka kõik väiksemad mõisad juhul kui nad olid rüütlimõisana maaraamatusse kantud enne Balti eraseaduse jõustumist.

Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad (Beigut) ja karjamõisad (Hoflage) kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised.

Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisate omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk fideikomisse (Adliges Güterfamilienfideicomiβ), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa. Neid mõisaid ei tohtinud koormata ega tükeldada ning võõrandada sai neid üksnes pärandamise teel. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni (Primogenitur) põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikomissi majoraadiks.

Eesti aladel kuulus 1913. aastal sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt fideikomiss, eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikomiss uuesti.

Rüütlimõisa omanikul (mõisavanemal) oli oma mõisa territooriumil:

Rüütlimõisad olid kuni 1881. aastani vabastatud maamaksust, muudest otsestest maksudest ja majutuskohustusest: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse.

Samas oli mõisavanem kohustatud osa võtma maapäevast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid. Samuti oli mõisaomanikul rida naturaalmajanduslikke koormisi, nagu:

  • teede- ja
  • sillaehituskohustus jms.

Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast vallakohtute moodustamist vastavalt 1802.–1804. aasta talurahvaseadusele. 1865. aastal kadus mõisnikel kodukariõigus. 1866. aasta kogukonnaseadus piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja 1888. aasta politseireformi seadus kaotas selle täielikult.

Rüütlimõisad kui eriõiguslikud maaüksused kaotati Venemaal maadekreediga 9. novembril 1917. Esimese maailmasõja ajal 1918. aasta alguses ennistasid Saksa okupatsioonivõimud Baltimaades mõisnike õigused. 10. oktoobril 1919 võttis sotsialistidest enamusega Asutav Kogu vastu Eesti maata maaelanike maanälja kustutamiseks maaseaduse, mille alusel toimunud maareformi käigus võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa.[1] Lisaks sellele veel poolmõisad, mis kuulusid rüütlimõisate omanikele. Lätis toimus maareform 1920. aastal.

Rüütlimõis Saksamaal muuda

Saksamaal eksisteerisid rüütlimõisad 1945. aastani.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Harjumaa muuseum: Eesti maareformi seadus". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2010. Vaadatud 30. juulil 2009.