Ava peamenüü

Eramõis on eraisikule kuuluv mõis.

Keskajal ja uusaja alguses olid eramõisad feodaalide või aadlike valduses olevad mõisad. Uuemal ajal oli eramõis (Privatgut) mõisate seas kõige levinum liik.

Enamik eramõisatest olid omakorda rüütlimõisad. Ajapikku muutusid rüütlimõisad läänivaldustest sisuliselt vabalt pärandatavateks valdusteks. Rüütlimõisa omanikule olid ette nähtud teatud privileegid ja eriõigused oma alal: kohtu- ja politseivõim, jahi- ja kalapüügiõigus, õigus pruulida õlut ja ajada viina, pidada kõrtse ja veskeid ning maksuvabadus riigi ees. Lisaks sellele olid rüütlimõisa omanikul aga riigi ees ka kohustused: võtta osa Maapäevast ja ajada riigiasju ning korraldada tee-ehitust.

Lisaks läänimõisatele oli Eestis enne 1780. aastaid ka vähesel hulgal täielikult eraomanduses olevaid mõisaid ehk alloode. 1783. aastal muutusid kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks.[1][2]

19. sajandi keskpaiku määrati kindlaks uute rüütlimõisate asutamise kord ja minimaalsuurus. Kui uuel mõisal polnud piisavalt maad, liigitati see rüütlimõisa õigusteta poolmõisaks ehk maakohaks (Landstelle). Eramõisaga sarnase õigusliku seisundiga olid rüütelkonnamõisad.[2]

Eramõisatena püsisid rüütlimõisad kuni 1919. aasta riigistamiseni ehk maareformini.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Mõisate liigid Eesti mõisaportaal (vaadatud 25. juunil 2018)
  2. 2,0 2,1 Mõisate liigid Harjumaa mõisad (õppematerjal Harju- ja Raplamaa koolidele) (vaadatud 25. juunil 2018)