Maareform
Maareform ehk radikaalne maasuhete muutus on maaomandite ulatuslik ja põhimõtteline ümberkujundus.
Maareformi eesmärkRedigeeri
Üldjuhul püütakse maareformiga parandada ajalooselt maaomandi ja maa kasutusõigustest tekkinud moonutusi, mis võisid tuleneda koloniaalmaade võõrandamisest, nende piiramisest või varasematest reformidest.[1]
Poliitilised ja sotsiaalsed eesmärgidRedigeeri
Tavapäraselt viidi reform läbi valitsuse initsiatiivil või sise- ja välissurve tõttu, et lahendada või ära hoida majanduslik, sotsiaalne või poliitiline kriis. Reformi tegelikud motiivid võisid erineda reformija väljakuulutatud eesmärkidest, teatud plaane võisid reformijad välja kuulutada üksnes talupoegade rahustamiseks, opositsiooni õõnestamiseks, rahvusvahelise toetuse võitmiseks või oma positsiooni kaitsmiseks.
Maareformi kõige levinumaks eesmärgiks oli feodalismi kaotamine, teiseks üldiseks sihiks oli vabastada talupojad orjusest ning muuta nad aktiivseteks kodanikeks, tagastades neile selle, mis neilt väidetavalt ära oli võetud. Kolmas eesmärk oli kapitalistlikel ja 20. sajandi kommunistlikel reformijatel luua demokraatia.
Kõik maareformijad rõhutasid vajadust parandada talupoegade sotsiaalseid tingimusi ja seisundit, et leevendada vaesust ning jaotada sissetulek ja rikkus nende kasuks. Nad püüdsid luua töövõimalusi, haridus- ja tervishoiuteenuseid ning jaotada kasu kogukonnale laiemalt, kus peamiseks sihtmärgiks oli noorem põlvkond.[2]
Majanduslikud eesmärgidRedigeeri
Majandusareng on viimastel aastakümnetel saanud valitsuste ja erakondade peamiseks eesmärgiks. Oluliseks sihiks on optimaalse põllumajandustootmise edendamine. Liialt suured põllumajandusettevõtted ja üleliia väikesed põllumajandusettevõtted on ebaefektiivsed. Seetõttu on reformi sihiks optimaalse suurusega talude loomine, arvestades maa kvaliteeti, saaki ja tehnoloogia taset.[2]
Maareform võib olla kooskõlas ka teiste majandusharudega, kus ühisteks eesmärkideks on tootlikkuse tõstmine, töövõime suurendamine ning omakapitali tagamine.[3] Lisaks sellele üritavad reformijad panna maasektorit kiiremini reageerima ka teistele tööstussektori vajadustele nagu toit, tööstuslik tooraine ning välisvaluuta. Nii edeneb majandusareng ning industrialiseerimine.[2]
Reformi tüübidRedigeeri
Maareformil on võimalik läbi viia erinevatel meetoditel, nende kõigi ühine eesmärk on muuta maa-ala efektiivsemaks eelnevaga võrreldes.
Maa omandiõiguse ja omandi tingimustega seotud reformid peegeldavad üleminekut traditsioonidega seotud formaalsele ja lepingulisele maavalduse süsteemile. Sellist meetodit rakendatakse praegu Aafrika osariikides ning Vaikse ookeani lõunaosa saartel.
Üks reformi meetodeid hõlmab maaomandite ümberjagamist ühelt isikult teisele, üksikisikult rühmale või kogukonnale või vastupidi. Sellist liiki rakendatakse tänapäeval Egiptuses, Iraanis, Iirimaal, Kuubal ning Ladina-Ameerika osariikides.
Levinud lähenemisviis on jagada suured ja ulatuslikud haritavad talud väiksemateks ja intensiivsemalt haritavateks üksusteks. See võib kaasa tuua endaga väikseid üksusi, mis pärsivad tehnoloogiat, kapitaliinvesteeringuid ja mitmekesisuse arengut ning tõhusalt juhituid talusid.
Ka praeguste harjumuste muutmine võib aidata kaasa reformile, kuid need on tavaliselt pikaajalised investeeringud ning ei rahulda kohest reformi.[2]
Hindamine ja edukriteeriumidRedigeeri
Kuna maareform on väga keerukas süsteem, siis puuduvad ka sobivad vahendid maareformi edenemise mõõtmiseks ja edukuse kindlaks määramiseks. Majandusarengu puhul võib tootlikkuse kasv olla kõige olulisem näitaja reformi edukusest.[2] Eestis võib kõige õnnestunumaks nimetada 1991-2011 aastatel läbi viidud maareformi, mis pani aluse maa tsiviilkäibe tekkimisele, mis omakorda on üheks turumajanduse aluseks. Maareformi tulemusel tekkinud kinnisvaraturg on oluliselt mõjutanud Eesti majanduse arengut.[4]
Edukriteeriumid majandusvaldkonnas:
- riigi kapitali jagamine ja suurendamine põllumajanduses;
- saagikuse ja tootlikkuse suurendamine ehk suurem tõhusus;
- ressursside otstarbekam kasutamine ja tehnoloogia seisundi edendamine;
- muutus põllumajanduses ja reageerimisvõimes tööstuse ja tootmise nõudmistele.[2]
Edukriteeriumid sotsiaalvaldkonnas:
- kodanike osalemine hääletamises, esindamises ja otsuste tegemises;
- konfliktide vähendamine ja kooskõla edendamine;
- lõhe kõrvaldamine reformitava sektori ja ühiskonna arenenumate sektorite vahel.[2]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ White B., Borras S., Hall R. (27.02.2014). "Land reform". ResearchGate. Vaadatud 03.03.2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Tuma E. H. (03.10.2013). "Land reform - agricultural economics". Britannica. Vaadatud 17.02.2021.
- ↑ "LAND REFORM" (PDF). The World Bank. 01.05.1975. Vaadatud 17.02.2021.
- ↑ "20 aastat maareformi Eestis". Maa-amet. 08.03.2017. Vaadatud 03.03.2021.