Turumajandus

Turumajanduse tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu.[1][2] Turumajandus põhineb spetsialiseerumisel, loomuõigusel, erainitsiatiivil, eraomandusel ja hinnamehhanismil. Turumajanduse sees eristatakse kapitalistliku majandusmudelit, vabaturumajandust ja sotsiaalse turumajandus mudelit.

Turumajanduses mõjutab investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamist turu hinnamehhanism. Turumajandusele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.

Turumajandus tekib, areneb ja püsib ühiskondades, mille liikmed väärtustavad eneseteostuse vabadust, tahavad ise otsustada mida nad teevad ning julgevad võtta enesele vastutuse enda ja oma lähendaste toimetuleku eest. Turumajanduse edu sõltub inimeste valmidusest kohaneda keskkonnas toimuvate muutustega ja muuta enda tegevust vastavalt loodushoiu, seaduste ja turu nõuetele. Turumajandusliku ühiskonna edu sõltub turu läbipaistvusest, rakendatud rahasüsteemist (see määrab majandusmudeli) ja inimeste sallivusest teistsuguste suhtes.Turumajandus on teadaolevaist tõhusaim majandusvorm ja paljudest katsetest hoolimata pole seniajani avastatud ühtegi rakendatavat alternatiivi.

Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele või laekuvad tema eelarvesse ka lõivud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel kaupu hinnamehhanismi alusel.[3]

Turumajanduse ajaloostRedigeeri

Turumajandus sündis esimestest käsitööliste ja kaupmeeste kogukondadest, kes panid aluse linnalisele eluviisile. Teadaolevatel andmetel tekkisid esimesed kaubalinnad 9. aastatuhandel e.m.a Lähis-Idas (Jeeriko), 8. aastatuhandel e.m.a Induse jõe regioonis (Mehrgarh), millest arenes hiljem välja Induse kultuur ning 6. aastatuhandel e.m.a tänase Iraagi aladel (Sumer). Vanal ajal kandsid turumajanduslikku majandusmudelit edasi Foiniikia, Kreeka ja Rooma ning keskajal esindasid seda Itaalia (Firenze, Genova, Veneetsia jt) ja Lääne-Euroopa vabalinnad.

21. sajandi alguse seisuga ei ole üheski riigis ainulist turumajandust, sest avalikku võimu esindavad asutused (institutsioonid) ei kujunda majanduskeskkonda õiguslike sätetega, vaid ka suunavad turumajanduse protsesse kasutades selleks fiskaalpoliitilisi vahendeid erineval määral.[4][5] Seetõttu tuleks neid klassifitseerida segamajandusena. Näiteks esindab Ameerika Ühendriikide majandus segamajandust (märkimisväärne tururegulatsioon, põllumajandustoetused, teadustöö ja ravikindlustuse rahastamine riigi poolt), kuigi selle aluseks on endiselt turumajandus. EL kui institutsioon realiseerib sotsiaalriigi kontseptsiooni ning selle liikmesriikide majandustes on oluliselt rohkem plaanimajanduse elemente kui angloameerika riikides. Vaidlused selle üle, kui suurt rolli peaks valitsus mängima turumajanduse suunamisel ja turu toodetava ebavõrdsusega tegelemisel, on jätkunud läbi aegade.

Turumajanduse vormidRedigeeri

KapitalismRedigeeri

Kapitalism viitab majandussüsteemile, kus tootmisüksused kuuluvad suuresti või tervenisti eraettevõtjatele ja neid juhitakse kasumi saamise eesmärgil, nad on üles ehitatud kapitali kogumiseks. Kapitalismis määrab investeeringud, sissetulekud ja hinnad üldiselt turg.

On olemas erinevaid kapitalismi vorme, millel on erinevad suhted turuga. Laissez-faire’i ja vaba turu käsitluse puhul sekkub riik hinnakujundusse ning teenuste ja toodete pakkumisse vähe või üldse mitte. Heaolukapitalismis, sekkuvas või segamajandusel põhineval kapitalismis mängivad turud domineerivat rolli, kuid on mõnel määral valitsuse poolt reguleeritud, eesmärgiga korrigeerida turutõrkeid või soodustada sotsiaalset heaolu. Riigikapitalismis toetutakse turgudele kõige vähem – riik sõltub suuresti kaudsest majandusplaneerimisest ja/või riigiomandis olevate ettevõtete akumuleerunud kapitalist.

Kapitalism on olnud läänemaailmas domineerivaks feodalismi lõpust saati. Mõiste "segamajandus" aga iseloomustab enamikku tänapäevastest majandustest, sest nad hõlmavad mõlemat – nii era- kui ka riigi omanduses olevaid ettevõtteid. Kapitalismis on hinnad nõudluse ja pakkumisega väga seotud. Näiteks, mida kõrgem on nõudlus kindla toote või teenuse järele, seda kõrgemat hinda on võimalik selle eest küsida, ning mida madalam on toote või teenuse nõudlus, seda madalamat hinda selle eest küsitakse.

TurusotsialismRedigeeri

Turusotsialism viitab erinevat tüüpi majandussüsteemidele, kus tootmisvahendid ja domineerivad majandusasutused on kas avalikus või ühingute omandis, kuid juhitud vastavalt nõudluse ja pakkumise vahekorra reeglitele. Sellist tüüpi turumajanduse juured ulatuvad klassikalisse majandusteadusesse, Adam Smithi ja mutualistidest filosoofide töödesse.[6]

Turusotsialism erineb turuvälisest sotsialismist sellega, et turusotsialismis on olemas tootmistingimused vastavalt turu nõudlusele ja ettevõtete kasumi võimalus. Kasumit, mis on saadud avalikus omandis olevatelt ettevõtetelt, võib kasutada mitmeti – seda edasiseks tootmiseks uuesti investeerides, valitsuse pakutavate ja sotsiaalteenuste otseseks rahastamiseks või jagada avalikkusele sotsiaaldividendina või tavalise maksusüsteemi kaudu.[7]

Turumajandus EestisRedigeeri

Majanduskorraldus muutus Eestis pärast taasiseseisvumist, kui pärast 50-aastast Nõukogude okupatsiooni sai käsumajandusest turumajandus. Vahetult pärast taasiseseisvumist toimus äkiline majanduslangus, mida põhjustas Nõukogude käsumajanduse kaudu saadud odava kütuse ja tooraine kaotus.

Kui Nõukogude ajal toodeti Eestis ainult pisitooteid või vahesaadusi ning lõpptooted valmisid mõnes teises Nõukogude Liidu liiduvabariigis, siis pärast iseseisvumist tuli Eesti ettevõtted ümberkorraldada. Tuli leida uusi kaubandus- ja majanduspartnereid, leida toodete müügiks uued turud.

Kuna taasiseseisvunud Eestis oli algusaastatel pidev majanduslangus ning väga paljudel ettevõtetel ja inimestel läks majanduslikult väga halvasti, tekkis paljudel inimestel vale ettekujutus turumajandusest ning eelnenud käsumajandust peeti sellest paremaks. Eesotsas Mart Laariga võeti vastu uus maksusüsteem, mis aitas ettevõtlusel Eestis areneda.[8][9]

Vaata kaRedigeeri

Viited Redigeeri

  1. Altvater, E. (1993). The Future of the Market: An Essay on the Regulation of Money and Nature After the Collapse of "Actually Existing Socialism. Verso. p. 57.
  2. Gregory and Stuart, Paul and Robert (2004). Comparing Economic Systems in the Twenty-First Century, Seventh Edition. George Hoffman. p. 538. ISBN 0-618-26181-8. "Market Economy: Economy in which fundamentals of supply also demand provide signals regarding resource utilization."
  3. Paul M. Johnson (2005). A Glossary of Political Economy Terms, MArket Economy.
  4. Tucker, Irvin B. p 491. Macroeconomics for Today. West Publishing. p. 491
  5. Altvater, E. (1993). The Future of the Market: An Essay on the Regulation of Money and Nature After the Collapse of "Actually Existing Socialism. Verso. pp. 237–238.
  6. McNally, David (1993). Against the Market: Political economy, market socialism and the Marxist critique. Verso. lk 44. ISBN 978-0-86091-606-2.
  7. Marangos, John (2004). Social Dividend versus Basic Income Guarantee in Market Socialism. International Journal of Political Economy, vol. 34, no. 3.
  8. Habicht, Hans-Laur. Käsumajandusest turumajandusse - Eesti võimalused ja valikud (viimati vaadatud 19.11.2014)
  9. Toomes, Tarvo (2007). Kommentaar: Turumajandus ja Eesti. Estonian World Review