Vaesus on täisväärtusliku elu alalhoidmiseks vajalike piisavate materiaalsete ja ka kultuuriliste vahendite puudus[1].

Vaesus

Jagatakse absoluutseks ehk primaarseks vaesuseks ja suhteliseks ehk sekundaarseks vaesuseks[1]. Absoluutne vaesus viitab sellele, et rahuldamata on esmatähtsad vajadused elu alalhoidmiseks – puuduvad toit ja peavari[1]. Suhteline vaesus tähendab, et inimene elab allpool toimetulekupiiri, sügavas materiaalses ilmajäetuses ning kui leibkonnas on tööealisi liikmeid osalevad nad tööturul üldse mitte või minimaalselt. Suhtelises vaesuses inimesed kogevad oma väikese sissetuleku tõttu sageli sotsiaalset tõrjutust, kuna nad ei saa endale lubada elementaarseid elutingimusi, maksta üüri või kommunaalkulusid, maksta hambaravi eest, süüa täisväärtuslikku toitu või osta endale vajalikke esemeid. 2019. aasta seisuga elas Eestis suhtelises vaesuses 20,7% ja absoluutses vaesuses 2,3% elanikkonnast.[2]

Kui absoluutne vaesus Eestis kahaneb, siis suhteline vaesus kasvab. 2020. aasta seisuga elab Eestis suhtelises vaesuses 17% lastest (see erineb tugevalt piirkonniti: Ida-Virumaal elab suhtelises vaesuses 30% ja Valgamaal iga teine laps). Iga teine pensionär Eestis on vaesusriskis, üksi elavatest pensionäridest on vaesusriskis 80%.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. (Vaadatud 04.09.2012).
  2. "Sotsiaalne tõrjutus ja vaesus". Eesti Statistikaamet.
  3. Koppel, Kaupo. "Eesti vaesus on võtnud uue näo". Praxis, 9. märts 2020.

VälislingidRedigeeri