Läänemaa
![]() |
See artikkel on ajaloolisest Läänemaast; praeguse haldusüksuse kohta vaata artiklit Lääne maakond; Eesti sihtasutuse kohta vaata artiklit Läänemaa (sihtasutus); laeva kohta vaata artiklit Läänemaa (mootorpurjekas) |
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
Läänemaa (ladina keeles Maritima, Rotalia, saksa keeles Kreis Wiek, samuti Rotelewich – Wikke – Wikkezland – Wicia – Wikkelandia) on ajalooline maakond Eestis. Nüüdisaegne Läänemaa hõlmab ajaloolisest Läänemaast vaid keskmise osa – selle lõunapoolne ala Mihkli ja Varbla ümbruses kuulub nüüdisaegse Pärnu maakonna koosseisu ja Lihula ja Virtsu ümbrus ühines pärast omavalitsuste liitmist Pärnu Maakonnaga, idapoolsed alad Märjamaa ja Vigala ümbruses moodustavad poole tänapäeva Rapla maakonnast ning Hiiumaa on omaette maakond.
Läänemaa muinasajal muuda
Arheoloogiline kultuur muuda
Omanäoline, ajaloolise Läänemaa alale vastav kultuuripiirkond kujunes arheoloogiliste leidude järgi välja rahvasterännuajal. Üks piirkonnale eriomane tunnus oli näiteks unikaalse kujundusega valjaosade kasutamine. Läänemaa materiaalses kultuuris peegelduvad ka kontaktid Rootsi alaga. Eelviikingiaegsel ja viikingiaegsel Läänemaal puudusid samal perioodil idapoolsetel aladel arvukalt tekkinud linnus-asula-tüüpi keskused. See võis olla osalt tingitud Skandinaavia mõjudest (seal puudusid need samuti), osalt tasasest pinnamoest, mis raskendas linnuste rajamist. Palju vahendeid nõudev ringvall-linnuste ehitamine algas Läänemaal hilisrauaajal, mil kohalike ülikuperede kätte oli nii suure töö teostamiseks ilmselt piisavalt võimu ja vara kogunenud. Kalmetüüpidest olid Läänemaal alates rahvasterännuajast kasutusel kangurkalmed, maa-alused põletusmatused ja võib-olla ka maa-alused laibahauad. Alates 10. sajandist kalmete hulk kasvas, levisid kivivarekalmed ja maa-alused põletusmatused.[1]
Läänemaa Islandi saagades muuda
Varaseimate Läänemaal toimunud sündmuste mainimised võivad pärineda Islandi saagadest, kus mitmel korral mainitakse maad nimega Adalsysla, mis ilmselt vähemalt osaliselt kattus Läänemaaga. Saagad on samas osalt ilukirjanduslikud teosed, mis on tihti kirja pandud seal kajastatud sündmustest tunduvalt hiljem, ja nendes esitatud faktid on kohati kaheldavad.[2]
Snorri Sturlusoni 13. sajandi algul kirja pandud "Ynglingite saaga" kohaselt tungis oletatavasti 600. aasta paiku Rootsis valitsenud kuningas Ingvar oma sõjaväega Adalsyslasse ja rüüstas kohas nimega Stein (at Stein – "kivi juures"). Sinna ilmus arvukas vägi, keda saaga nimetab Sýslukind (ehk Sýsla sugu, mõnikord tõlgitud ka kui maarahvas või eestlased). Toimus lahing, kus kuningas langes ja Rootsi sõjamehed aeti põgenema. Pärast maeti Ingvar sinnasamasse merekaldale kalmukünka alla.[3][4] Raivo Palmaru hinnangul on Sturluson vanemat allikat ümber jutustades siiski vea teinud ja tõlgendanud originaalteksti saart märkivat väljendit kivina. Palmaru arvates tähendas algse variandi saar Saaremaad ja tegevus toimus seal ning Sturluson lisas Adalsysla saagasse inspireerituna loos nimetatud Sýsla soost.[5]
Kindlam on Läänemaa samastamine skandinaavlaste seas kasutusel olnud kohanimega Vik (saksakeelne variant Wiek; sõna tähendab lahte, merekääru või abajat).[6] Saagas Harald Kaunisjuuksest (eluaeg 9. sajandi lõpp – 10. sajandi algus) kirjeldatakse, et Vikinasse (i Víkina) minnes "raius ta seal rannas rahvast maha".[7]
Olaf Tryggvepoja saaga teatab, et jarl Eirik rüüstas 10.–11. sajandi vahetusel "kogu Adalsysla ja Eysysla (Saaremaa) ja võttis seal taanlastelt neli laeva ära ja tappis kõik pardalolijad".[8]
Njálli saaga, mis kirjeldab sündmusi vahemikus 960–1020, mainib, et keegi Thorkell olevat Adalsyslas lendlohe (flugdreka) maha löönud.[9]
Saagas Norra kuningast Sverre Sigurdssonist (elas 1177 või 1184–1202) on kirjeldus, et "nad läksid suvel Idateel Eestimaale ning laastasid seal, mis kutsutakse Píkumis...". On oletatud, et siin on nime märkimisel viga tehtud ja mõeldud oli i Víkum (ehk Läänemaal).[5][7]
Maakonna ulatus ja sisemine jaotus 13. sajandi alguses muuda
Muinasmaakondade, sh Läänemaa olemuse kohta on tänapäeva ajaloolaste seas levinud kaks erinevat vaadet. Traditsioonilise arusaama kohaselt oli tegu muinaskihelkondade (kui suveräänsete üksuste) poliitilise ja sõjalise liiduga. Sellest tulenevalt võis maakond vastavalt liitlassuhete muutumisele kasvada või kahaneda.[10][11][12] Uuema arusaama järgi olid maakonnad pigem sarnase keele ja kultuuriga ning naabermaakondadest looduslikult eraldatud piirkonnad, kus asunud kihelkonnad või linnusepiirkonnad võisid, aga ei pruukinud omavahel koostööd teha.[13][14] Sõltumata vaatenurgast on ajaloolased üksmeelel, et koostöö Läänemaa kihelkondade vahel oli nõrk, millest annab tunnistust eelkõige asjaolu, et Liivimaa ristisõja ajal ei tegutsetud alati ühiselt ja maakond vallutati osade kaupa.[15][16][17]
13. sajandi alguses piirnes Läänemaa ida poolt Revala, Harjumaa, Alempoise ja Sakala muinasmaakondadega ning läänest Läänemerega.[18] Maakonna lõunanaabri küsimus ja ulatus selles suunas on ebaselgem. Pärnu jõest kuni Laigaste nina ja Lemmejõeni ulatuvat väheasustatud rannaala on oletamisi peetud nii Läänemaa, Sakala kui Metsepole osaks, aga ka määratlemata kuuluvusega piirkonnaks.[19][20] Läänemaa põllumajandusliku maa kogusuuruseks oli Taani hindamisraamatu kohaselt 1900 adramaad, mis vastab ligikaudselt ka sealsete majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli omakorda arvatavasti 6–9 inimest.[21]
Mitmete allikate kinnitusel oli 13. sajandil Läänemaal seitse muinaskihelkonda. Suuremad ja sõjalis-poliitiliselt mõjukamad olid Ridala (Rotalia, Rotelewic) kihelkond maakonna loodeosas (hõlmas hilisemad Ridala, Martna ja Lääne-Nigula kirikukihelkonnad) ja Soontagana (Sontagana, Sontackele) kihelkond maakonna lõunaosas (tuumala Mihkli kirikukihelkond, lisaks suurem osa Audru kihelkonnast, võib-olla ka Tõstamaa ja Varbla ning Pärnu jõest lõunasse jääv ala).[20][22] Mõlema kihelkonna nime kasutati 13. sajandi allikates ka laiemas tähenduses. Ridala tähistas kohati ilmselt Läänemaa põhjaosa või kogu maakonda, Soontagana paralleelnimi oli arvatavasti Maritima (ladina keeles "mereäärne"), mis samuti mõnikord tähistas üldisemalt Läänemaa lõunaosa või tervet maakonda.[6] Kristjan Oadi oletuse kohaselt tähistas Rotalenses ehk ridalaste laiem tähendus kõiki Läänemaa kultuuriala elanikke, terra Maritima ehk Mereäärne maa oli aga poliitiline mõiste Soontagana võimuala tähistamiseks, mis hõlmas suurema osa Läänemaast. Ülejäänu võis tema arvates kuuluda Varbola linnuse võimkonda.[23]
Soontagana kihelkonnast ida pool, hilisema Pärnu-Jaagupi ja osaliselt seda ümbritsevate kirikukihelkondade alal asus Kõrve muinaskihelkond (Corbe). Soontaganast lääne ja põhja poole jäid kolm suhteliselt väikest kihelkonda: Kotsu (Cozzo, Cotze) hilisema Karuse kirikukihelkonna alal, Hanila (Haniale, Hanhele) hilisema Hanila kirikukihelkonna alal ja Lihula (Leale) hilisemate Lihula ja Kirbla kirikukihelkondade alal. Suurem ja üks Läänemaa tihedamini asustatud kihelkondi paiknes arvatavasti Kullamaa ja Märjamaa kirikukihelkondade territooriumil, kuhu lisandus võib-olla ka Vigala piirkond. Selle kihelkonna nime kirjalikud allikad aga ei maini. Heinrich Laakmann on oletanud, et kihelkonda võidi harjulaste poolt Läänemaaks kutsuda ja aja jooksul laienes see nimi kogu maakonnale (esmamainimine on 1574. aastal kujul Lenemaelsche).[6][22]
Läänemaa Liivimaa ristisõjas muuda
Riialaste ja läänemaalaste vahelise sõja algus (1211–1212) muuda
Esimene põhjalikum kirjalik allikas Läänemaa kohta on Henriku Liivimaa kroonika, mis kirjeldab Liivimaa ristisõja käigus toimunud Eestimaa vallutamise juures ka Läänemaa alistamist. Läänemaalaste esimene sõjaline kokkupuude riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu) juhitud agressiooniga oli 1210./1211. aasta vahetusel, mil need koos omale allutatud liivlaste ning liitlaseks olevate latgalite ja pihkvalastega Soontaganasse tungisid. Kihelkond rüüstati, põletati maha kolm linnust (asusid võib-olla Keblaste Taaramäel, Virussaare pelgupaigas ja Vatla maalinna kohal) ja põgenevaid inimesi taga ajades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Neljandal päeval pöörduti koos röövitud saagiga tagasi.[24][25]
Toimunu tõi kaasa läänemaalaste ühinemise juba varem moodustunud ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga riialaste vastu. 1211. aasta alguses rüüstas Soontaganast ja seda ümbritsevatest kihelkondadest kogutud vägi Metsepoles. Tegemist oli ennekõike kaugema eesmärgita kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et püüti ka hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine.[25][26]
Hiljem samal aastal ründasid ridalased ja Mereäärsed kihelkonnad kolme üksteisele järgnenud sõjaväega Metsepole ja Lēdurga liivlasi. Kättesaadud inimesed tapeti või vangistati, kariloomad rööviti. Ridalaste mainimine näitab, et nüüd astus sõtta ka Läänemaa põhjapoolne osa.[27][28] Suurem ettevõtmine oli Turaida piiramine saarlaste, ridalaste ja revalaste väe poolt. Selle sündmuse kontekstis on kroonika ridalaste all mõelnud ilmselt kõiki läänemaalasi või vähemalt maakonna põhjaosa elanikke. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema.[29][30]
Pärast Turaida lahingut otsustas Riia piiskop Albert suunata oma põhitähelepanu Eestimaa alistamisele. Ta nimetas senise Daugavgrīva kloostri abti Theoderichi Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna keskus kavatseti luua Läänemaale Lihulasse, kuid selle piirid jäid esialgu täpsemalt määratlemata.[31][32]
1212. aasta alguses liikus "kõigist Mereäärsetest kihelkondadest" kogunenud vägi Koiva jõe suudmesse, kuid kuuldes, et piiskop Albert on äsja suure hulga ristisõdijatega Riiga jõudnud, pöörduti tagasi. Peagi sõlmisid soontaganalased riialaste, liivlaste ja latgalitega kolmeaastase vaherahu.[33][34]
Läänemaa alistamine riialaste poolt (1215–1218) muuda
Veidi enne vaherahu lõppu, tõenäoliselt 1215. aasta jaanuaris-veebruaris, tegi riialaste, liivlaste ja latgalite ühisvägi sõjaretke Ridalasse, Läänemaa põhjaossa. Soontagana piiridest mindi rahumeelselt läbi ja ridalasi tabati ootamatult, mistõttu paljud neist saadi kätte ning tapeti või võeti vangi. Samuti saadi saagiks suurel hulgal kariloomi ja hõbedat. Pärast kolmepäevast rüüstamist pöörduti Liivimaale tagasi. Sõjakäigu vastuolulisi väiteid sisaldava kirjelduse tõttu on mõni autor oletanud, et seal on ekslikult kokku pandud kaks erinevat sõjakäiku, millest teine toimus hoopis 1216. aastal.[35][36]
Hiljem samal aastal osalesid ridalased saarlaste juhitud sõjalises aktsioonis Riia vallutamiseks. Samal ajal kui saarlased asusid linna piirama, pidid nad tungima Turaida liivlaste kallale, et takistada nende riialastele appiminekut. Latgalite kinnihoidmise eesmärgil käisid sakalased ja ugalased Autine linnust piiramas. Ridalased alustasid sõjakäiku Metsepole rüüstamisega, kuid kuuldes, et saarlastel Riiat vallutada ei õnnestunud, pöörduti tagasi.[37][38]
1215./1216. aasta vahetuse paiku, kui Ugandi ja Sakala olid juba Riia piiskopi võimule alistunud, liikus riialaste, liivlaste ja latgalite vägi mööda merejääd Soontaganasse, kus pärast külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Lahingu üheksandal päeval alustati rahuläbirääkimisi. Suuri kaotusi kandnud ning vee- ja toidupuuduses soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning sõlmiti rahu. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis. Pärast seda piirajad lahkusid.[39][40]
1216. aastal kavandasid saarlased uut katset Riia ründamiseks, kuhu seekord kaasati ka Polotski vürst. Eestlased (tõenäoliselt taas läänemaalased, sakalased ja ugalased) pidid seejuures jälle ründama latgaleid ja liivlasi. Vürsti ootamatu surma tõttu jäi plaan aga teostamata.[41][42]
1217. aastal, pärast riialaste lüüasaamist Otepääl, kavandasid eestlased koos Novgorodi vürstiga nende vastu suure sõjakäigu korraldamist. Septembris kogunes Navesti äärde eestlaste vägi, mille hulgas Henriku kroonika mainib esimesena just ridalasi, kellega siinkohal on ilmselt tähistatud kogu Läänemaad. Enne Novgorodi liitlaste saabumist jõudis Sakalasse aga riialaste vägi, mis Madisepäeva lahingus eestlasi võitis.[6][43][44]
1218. aasta algupoolel, pärast plaanitud saarlastevastase sõjakäiku ärajäämist nõrga merejää tõttu, suundus riialaste, liivlaste ja latgalite vägi "teiste eestlaste vastu". Teel kohati saarlasi, kes nende eest Läänemaale põgenesid. Saarlasi jälitades jõudis ka kristlaste vägi sinna ja hakkas maakonnas rüüstama. Pärast seda jäädi mõneks päevaks laagrisse ja sel ajal tulid nende juurde vanemad Hanilast, Kotsult "ja kõigist kihelkondadest, mis asuvad Ridalast kuni Revalani ja Harjumaani". Riialased sõlmisid nendega rahu tingimusel, et nad võtavad vastu ristiusu ja hakkavad maksu tasuma. Kui vanematelt oli lepingu kinnituseks pantvangid saadud, pöördus sõjavägi tagasi.[45][46]
Rootsi ja Taani katsed Läänemaad vallutada (1219–1221) muuda
Oletatavalt 1219. jaanuari paiku toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud (kuid Henriku kroonikas mittemainitud) leedulaste sõjakäik Eestimaale, mille käigus rüüstati ka Läänemaal. 1219. aasta veebruarikuise riialaste sõjaretke ajal Revalasse kasutasid nad teejuhtidena soontaganalasi.[47][48]
Enne Madisepäeva lahingut Liivimaalt lahkunud piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga pidas eestlaste ja Vene vürstide liitu riialastele väga ohtlikuks ning kohtudes Taani kuninga Valdemariga kutsusid nad teda appi, lubades vastutasuks Eestimaa, sh Läänemaa, kuningale jätta.[49] Valdemar maabuski 1219. aastal Tallinna kohal, tegi Toompea linnusest oma tugipunkti ja vallutas Revala. 1220. aastal tungis arvatavasti Taaniga kooskõlastatult Läänemaale Rootsi kuninga Johan I vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust võtsid osa ka läänemaalased. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinna pageda.[50][51][52]
Pärast seda läkitati Riiast Läänemaale preester, kellele kohalikud olevat tasunud maksu ja andnud lubaduse Taani asemel Riia kirikut teenida. Preester rööviti aga Taani esindajate poolt paljaks ja saadeti tagasi.[53]
Ülestõus (1222–1224) muuda
1222. aastal, kui kogu Eestimaa mandriosa oli Taani või riialaste võimu alla läinud, tegi Taani kuningas katse Saaremaad allutada. Saarele rajatud linnus ja seda kaitsma jäetud garnison alistati aga saarlaste ja nende poolt appi kutsutud läänemaalaste poolt. Saarlaste ärgitusel algas seepeale mandril ülestõus. 1223. aasta kevadel piirasid läänemaalased koos saarlaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega edutult Toompea linnust.[54] Pärast ülestõusu mahasurumist 1224. aastal tunnistasid läänemaalased taas Riia piiskopi ülemvõimu ja maksid vahepeal tasumata jäänud kahe aasta maksu.[55]
Läänemaa Taani, riialaste ja paavsti legaadi vahelises võimuvõitluses (1225–1227) muuda
Läänemaa kuuluvuse küsimus tekitas endiselt eriarvamusi riialaste ja Taani vahel. Konflikti sekkus vallutatud aladel ringreisi tegev paavsti legaat Modena Wilhelm. Ta kohtus Viljandis läänemaalaste esindajatega, kes palusid kaitset taanlaste ja saarlaste rünnakute vastu. Lepiti kokku Läänemaa minekus paavsti võimu alla, hiljem tunnistas Wilhelmi nõudel seda ka Taani. Paavsti võimu alla võetud maade halduriks määras Wilhelm oma kaplani magister Johannese ja lahkus ise Liivimaalt. Samal ajal viidi Läänemaal (Soontaganas, Maianpatas ja Paehalles) viimase Eestimaa mandriosa piirkonnana lõpule rahva ristimine.[56][57] Peagi kasvasid aga Taani, riialaste ja paavsti esindajate vahelised vastuolud taas üle sõjategevuseks. Riialased hõivasid paavsti võimu all olnud Virumaa, taanlased omakorda rüüstasid Läänemaal, kus magistri sõjajõud neist 50 tapsid ja 50 Maianpata linnuses sisse piirasid. Pärast kolmepäevast piiramist lubati neil siiski lahkuda.[58][59] 1227. aastal vallutas Mõõgavendade ordu Taani ja paavsti käes olnud Põhja-Eesti alad, Läänemaa läks Riia piiskopi ja ordu võimu alla.[60]
1234. aastal läks Läänemaa äsja ametisse nimetatud Saare-Lääne piiskopile. 1242. aastal anti neljandik maakonnast ordule.[60]
Läänemaa keskajal muuda
Keskajal kuulus Läänemaa Haapsalu stifti, osa maad oli läänistatud Liivi ordule. Lihula linnus oli piiskopi ja ordu ühisvalduses. Ühtsele maakonnale pandi esimene kindlam alus 13. sajandi esimesel poolel seoses Saare-Lääne piiskopkonna asutamisega. 1279 piiskopkonna uueks keskuseks asutatud Haapsalu sai hiljem ka Läänemaa pealinnaks.
Läänemaa kujunes maakonnana (Haapsalu kreisina) 17. sajandiks, hõlmates praegusest tunduvalt suurema ala: Hiiumaa ning osa Rapla ja Pärnu maakonnast.
Первый официальный атлас Российской империи (1745). Карта герцогств Эстляндского и Лифляндского, вместе с течением реки Двины
Läänemaa vallad aastal 1866 muuda
1866. aasta vallareformiga vabastati vallad mõisate eestkoste alt ja muudeti riiklikeks haldusüksusteks.[61] Sel aastal oli Läänemaal 122 valda.
- Aadma vald (aastal 1893 liideti Käina vallaga)
- Asuküla vald
- Auaste vald (aastal 1890 liideti Oru vallaga)
- Ehmja vald (aastal 1890 liideti Martna vallaga)
- Emmaste vald
- Enivere vald (aastal 1890 liideti Martna vallaga)
- Haapsalu kirikukülad (aastal 1890 liideti Asuküla vallaga)
- Haeska vald (aastal 1893 liideti Martna vallaga)
- Haimre vald
- Jõgisoo vald
- Jädivere vald (aastal 1891 liideti Vigala vallaga)
- Kalju vald
- Karuse-Tuudi vald (aastal 1870 eraldusid Karuse kirikuvald ja Tuudi vald omaette valdadeks, aastal 1891 liideti mõlemad Lihula vallaga)
- Kasari vald
- Kassari vald (aastal 1893 liideti Käina vallaga, v.a Agape küla, mis liideti Emmaste vallaga)
- Kasti vald (aastal 1891 liideti Haimre vallaga)
- Keedrika vald (aastal 1890 liideti Oru vallaga)
- Keskküla vald (aastal 1891 liideti Kasari vallaga)
- Keskvere vald (aastal 1890 liideti Martna (Kuluse) vallaga)
- Kiideva vald (aastal 1890 liideti Sinalepa vallaga)
- Kiltsi vald (aastal 1890 liideti Asuküla vallaga)
- Kirbla kirikuvald (aastal 1893 liideti Lihula vallaga)
- Kirimäe-Konvere vald (aastal 1890 liideti Taeblaga)
- Kloostri vald
- Kohatu vald (aastal 1890 liideti Sipa vallaga)
- Koluvere vald
- Konuvere vald (aastal 1891 liideti Märjamaa vallaga)
- Kuijõe vald (aastal 1890 liideti Piirsalu vallaga)
- Kulani vald (aastal 1893 liideti Paslepa vallaga)
- Kullamaa vald (aastal 1890 liideti Vaikna vallaga)
- Kõrgessaare vald
- Kõrvetaguse vald (aastal 1891 liideti Vaimõisa vallaga)
- Käblaküla vald (aastal 1893 liideti Sinalepa vallaga)
- Käblamõisa vald (aastal 1890 liideti Sinalepa vallaga)
- Käina vald
- Kärdla vald
- Käända-Soosalu vald (aastal 1868 eraldusid Käända ja Soosalu omaette valdadeks, aastal 1897 liideti Käända vald Koluvere vallaga, aastal 1891 liideti Soosalu vald Sooniste vallaga)
- Laiküla vald (aastal 1890 liideti Rõude vallaga)
- Lauguta vald (ka Lõuguta vald; aastal 1893 liideti Sinalepa vallaga)
- Lautna vald (aastal 1892 liideti Kloostri vallaga)
- Leevre vald (aastal 1890 liideti Koluvere vallaga)
- Lihula vald
- Lihula kirikuvald (aastal 1891 liideti Lihula vallaga)
- Liivi vald (aastal 1890 liideti Jõgisoo vallaga)
- Loodna vald (aastal 1890 liideti Luiste vallaga)
- Luiste vald
- Lähtru vald
- Lümandu vald (aastal 1868 eraldusid Päädeva ja Männiku omaette vallaks, aastal 1891 liideti nii Päädeva-Männiku vald kui ka Lümandu vald Vaimõisa vallaga)
- Maalse vald (aastal 1878 liideti Ehmja vallaga)
- Maidla vald (aastal 1890 eraldatakse Kullamaa kirikuvald Maidla vallast ja liidetakse Koluvere vallaga, ülejäänud Maidla vald liidetakse samal aastal Kalju vallaga)
- Martna vald (ka Kuluse vald)
- Massu vald
- Matsalu vald (aastal 1892 liideti Lihula vallaga)
- Mõisamaa vald (aastal 1891 liideti Haimre vallaga)
- Mõraste vald (aastal 1893 liideti Luiste vallaga)
- Mõtsu vald (aastal 1891 liideti Paadrema vallaga)
- Mäemõisa vald (aastal 1890 liideti Sinalepa vallaga)
- Märjamaa vald
- Nehatu-Pivarootsi vald (aastal 1891 liideti Illuste (Paatsalu) vallaga)
- Noarootsi vald (aastal 1891 liideti Paslepa vallaga)
- Nurtu vald (aastal 1891 liideti Velise vallaga)
- Ohtla vald (aastal 1890 liideti Lähtru vallaga)
- Oidrema vald (aastal 1891 liideti Veltsa vallaga)
- Orgita vald (aastal 1891 liideti Haimre vallaga)
- Oru vald
- Paadrema vald
- Paatsalu-Illuste vald (aastal 1891 nimetati Illuste vallaks, aastal 1893 nimetati Paatsalu vallaks)
- Paeküla vald (aastal 1891 liideti Märjamaa vallaga)
- Palivere vald
- Parila vald (aastal 1890 liideti Sinalepa vallaga)
- Paslepa vald
- Patsu vald (aastal 1893 liideti Jõgisoo vallaga)
- Penijõe vald (aastal 1891 liideti Lihula vallaga)
- Piirsalu vald
- Putkaste vald (Käina kihelkond) (aastal 1893 liideti Käina vallaga)
- Putkaste vald (Martna kihelkond) (aastal 1890 liideti Martna vallaga)
- Päri vald (aastal 1890 liideti Vaikna vallaga)
- Päärdu vald (aastal 1891 liideti Velise vallaga)
- Pürksi vald (Niibi läheb aastal 1890 Sutlepa valla, Pürksi-Vööla aastal 1891 Paslepa valla koosseisu)
- Rannamõisa vald (aastal 1890 liideti Haeska vallaga)
- Reopä vald (aastal 1890 liideti Piirsalu vallaga)
- Ridala kirikuvald (aastal 1890 liideti Sinalepa vallaga)
- Riguldi vald
- Roosna vald (aastal 1890 liideti Taebla vallaga)
- Räägu-Kärbla vald (aastal 1876 eraldus Lääne-Nigula kirikuvald, mis aastal 1890 liideti Taebla vallaga; aastal 1890 liideti Oru vallaga)
- Saare-Tahu vald (aastal 1872 eraldati Saare ja Tahu omaette valdadeks, aastal 1891 liideti mõlemad Paslepa vallaga)
- Saastna vald (aastal 1892 liideti Massu vallaga)
- Salajõe-Saunja vald (aastal 1890 liideti Oru vallaga)
- Saulepi vald
- Seira vald (aastal 1891 liideti Vanamõisa vallaga)
- Seljaküla vald (aastal 1890 liideti Vidruka vallaga)
- Sinalepa vald
- Sipa vald (Kullamaa kihelkond)
- Sipa vald (Lihula kihelkond) (aastal 1893 liideti Lihula vallaga)
- Sooniste vald
- Sutlepa vald
- Suure-Rõude vald (aastal 1890 nimatati Rõude vallaks, aastal 1896 liideti Martna vallaga)
- Suuremõisa vald
- Sõtke vald (aastal 1891 liideti Märjamaa vallaga)
- Taebla vald
- Teenuse vald (aastal 1890 liideti Luiste vallaga)
- Tolli vald (aastal 1891 liideti Märjamaa vallaga)
- Ungru vald (aastal 1890 liideti Asuküla vallaga)
- Uue-Varbla vald (aastal 1891 liideti Saulepi vallaga)
- Uuemõisa vald (aastal 1887 eraldusid Uuemõisa ja Osmussaare kaheks iseseisvaks vallaks, 1891 liideti Rannaküla ja Vedra külad Oru vallaga ning Vilkla, Uuemõisa ja Espre külad Asuküla vallaga)
- Uugla vald (aastal 1890 liideti Oru vallaga)
- Vaemla vald (aastal 1893 liideti Käina vallaga)
- Vaikna vald
- Vaimõisa vald (aastal 1896 liideti Märjamaa vallaga)
- Valgu vald (aastal 1891 liideti Velise vallaga)
- Vana-Varbla vald (aastal 1891 liideti Saulepi vallaga)
- Vanamõisa vald (aastal 1917 esineb Vanamõisa vald Kirbla nime all)
- Vatla vald (aastal 1892 liideti Illuste (Paatsalu) vallaga)
- Velise vald
- Veltsa vald
- Vidruka vald
- Vigala vald
- Virtsu vald (aastal 1892 liideti Massu vallaga)
- Voose vald (aastal 1891 liideti Massu vallaga)
- Võnnu-Jõesse vald (ka Võnnu vald)
- Väike-Lähtru vald (aastal 1890 liideti Suure-Lähtru ja Väike-Lähtru üheks Lähtru vallaks)
- Väike-Rõude vald (aastal 1890 liideti Rõude vallaga)
Pärast valdade reorganiseerimist oli aastaks 1897 Läänemaal 38 valda.
Läänemaa kihelkonnad 20. sajandi algul muuda
Läänemaal oli 18 kihelkonda.
Läänemaa haldusjaotus aastal 1922 muuda
Lääne maakonnas oli 1 linn, 1 alev ja 35 valda.
- Asuküla vald
- Emmaste vald
- Haimre vald
- Jõgisoo vald
- Kalju vald
- Kirbla vald
- Kolovere vald
- Kõrgesaare vald
- Käina kihelkond
- Lihula vald
- Luiste vald
- Lähtru vald
- Martna vald
- Massu vald
- Märjamaa vald
- Oru vald
- Paadremaa vald
- Paatsalu vald
- Palivere vald
- Passlepa vald
- Piirsalu vald
- Riguldi vald
- Saulepa vald
- Sinalepa vald
- Sipa vald
- Sooniste vald
- Sutlepa vald
- Suuremõisa vald
- Taebla vald
- Vaikna vald
- Velise vald
- Veltsa vald
- Vigala vald
- Vormsi vald
- Võnnu vald
Läänemaa haldusjaotus aastal 1939 muuda
Pärast haldusreformi oli Läänemaal 2 linna ja 21 valda.
- Haapsalu (maakonnalinn)
- Kärdla (linn aastast 1938)
Lääne maavanemad muuda
- Aleksander Saar (1917–1927)[62]
- Artur Kasterpalu (1930–1941)
Läänemaa lähiajalugu muuda
Aastal 1946 sai Hiiumaast omaette maakond.
Läänemaa maakond oma ajaloolistes piirides likvideeriti aastal 1950, kui senised maakonnad jagati rajoonideks. Läänemaast moodustati Haapsalu, Märjamaa ja Lihula rajoonid. Piirid ei järginud eelnevat haldusjaotust ning loodud rajoonidega liideti alasid Harjumaast ja Pärnumaast. Samuti liideti Läänemaa alasid loodud Rapla rajooni ja Pärnu-Jaagupi rajooni aladega. Nüüdisaegne Läänemaa hõlmab ajaloolisest Läänemaast vaid keskmise osa – selle lõunapoolne ala Mihkli ja Varbla ümbruses kuulub nüüdisaegse Pärnu maakonna koosseisu, idapoolsed alad Märjamaa ja Vigala ümbruses moodustavad poole nüüdisaegsest Rapla maakonnast ning Hiiumaa on omaette maakond.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 251–252
- ↑ Tõnno Jonuks. "Eesti ja kujutlus Eestist Skandinaavia saagades". Mäetagused 23, 2005, lk 130–140
- ↑ Tvauri 2012, lk 27
- ↑ Huno Rätsep. Kui kaua me oleme olnud eestlased? Oma Keel, nr 14, kevad 2007. Lk 12
- ↑ 5,0 5,1 Raivo Palmaru. "Eesti vanimais kirjalikes allikais", lk 261–269. Keel ja Kirjandus, 1980, 5
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292–298
- ↑ 7,0 7,1 Enn Tarvel. Eesti toponüüme skandinaavia ruunikirjades. Keel ja Kirjandus 1978, nr 10, lk 613–615
- ↑ Marika Mägi. "Saaremaa – muinas- ja keskaegne Kuresaar", lk 8–26. Kogumikus Kuressaare vanem ajalugu. Koostaja Kalle Kesküla. Kuressaare Raeühing, 2015. Lk 12
- ↑ Tvauri 2012, lk 28
- ↑ Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 301–302, 400–401
- ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 208–212
- ↑ Enn Tarvel. Kihelkond, Horisont 2013/1. Lk 32–37
- ↑ Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 275
- ↑ Heiki Valk, Ettekanne Eesti keskaja uurimise arutelupäeval Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video
- ↑ Tõnisson 1982, lk 407
- ↑ Kriiska 2002, lk 215
- ↑ Lang 2007, lk 277
- ↑ nt Kriiska 2002, lk 210
- ↑ Tõnisson 1982, lk 408
- ↑ 20,0 20,1 Urmas Sutrop, Liivlaste Metsepole maakonna ulatusest põhja suunas muistse iseseisvuse ajal, Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, 2011. Lk 106–116
- ↑ Tõnisson 1982, lk 388, 401
- ↑ 22,0 22,1 Tõnisson 1982, lk 407–408
- ↑ Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
- ↑ Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 75–76
- ↑ 25,0 25,1 Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XIV 10, lk 110–113
- ↑ Vahtre 1990, lk 76–77
- ↑ Vahtre 1990, lk 80–81
- ↑ HLK, XIV 12, lk 116–117
- ↑ Vahtre 1990, lk 81–84
- ↑ HLK, XV 3, lk 118–123
- ↑ Vahtre, lk 85
- ↑ HLK, XV 4, lk 122–123
- ↑ Vahtre 1990, lk 92–94
- ↑ HLK, XVI 1, lk 130–133
- ↑ Vahtre 1990, lk 100–102
- ↑ HLK, XVIII 5, lk 150–153
- ↑ Vahtre 1990, lk 103–105
- ↑ HLK, XIX 1–3, lk 156–159
- ↑ Vahtre 1990, lk 110
- ↑ HLK, XIX 8, lk 168–169
- ↑ Vahtre 1990, lk 111–112
- ↑ HLK, XIX 10, lk 170–171
- ↑ Vahtre 1990, lk 121–126
- ↑ HLK, XXI 2–3, lk 178–181
- ↑ Vahtre 1990, lk 128–129
- ↑ HLK, XXI 5, lk 180–183
- ↑ Vahtre 1990, lk 134–136
- ↑ HLK, XXII 9, lk 190–191
- ↑ Vahtre 1990, lk 129–130
- ↑ Vahtre 1990, lk 146–147
- ↑ HLK, XXIV 3, lk 214–215
- ↑ Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
- ↑ Vahtre 1990, lk 149
- ↑ Vahtre 1990, lk 153–154
- ↑ Vahtre 1990, lk 166
- ↑ HLK, XXIX 2–8, lk 257–263
- ↑ Sulev Vahtre, lk 167–169
- ↑ HLK, XXX 1–2, lk 265–267
- ↑ Sulev Vahtre, lk 169
- ↑ 60,0 60,1 Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 54–56
- ↑ Ajalooarhiiv
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2014. Vaadatud 7. aprillil 2015.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Kirjandus muuda
- Paul Ariste. Cozzo. – Keel ja Kirjandus 1960, nr 8, lk 479–481
- Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292–298
- Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk-d 95–117.
- Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk-d 24–25.