Ladina keel

Romaani keel itali rühmast

Ladina keel (lingua Latina) on indoeuroopa keelkonna itali rühma kuuluv keel, mida algselt kõnelesid latiinid Latiumi maakonnas, mille keskus oli Rooma.[viide?]

Ladinakeelne piibel aastast 1407

Ladina keel on surnud keel, kuid ta elab edasi ladina kõnekeelest (vulgaarladina keelest) kujunenud romaani keeltes. Siiski on Euroopas tänapäeval veel umbes 100 inimest, kes on suutelised ladina keelt täiesti vabalt rääkima.[1]

Vanimaid säilinud ladina keele mälestisi on nn duenos-inskriptsioon.

Rooma riigikeelena oli ladina keel üks tähtsamaid antiikaja keeli. Rahvastiku elava kõnekeelena kadus ladina keel käibelt 8. sajandil.[2] Keskajal püsis see kiriku- ja teaduskeelena, osalt ka halduskeelena. Kuigi ladina keel on hiljem neist valdkondadest taandunud, on arstiteaduses ja bioloogias ladinakeelsed nimetused ja oskussõnad kasutusel tänapäevalgi. Ka muu sõnavara ammutamine ladina keelest jätkub. Ladina keele ja selle kaudu vanakreeka keele osiseid on hulgaliselt eestigi võõrsõnavaras (ladina keelest näiteks aula, kommunism, vitriin).[viide?]

Vatikanis on ladina keel riigikeel.[viide?]

Enamikus Euroopa keeltes kasutatakse ladina kirja, mis võeti algselt kasutusele ladina keeles kirjutamiseks.[viide?]

Vaata ka muuda

 
Ladina keelest põlvnevad romaani keeled (20. sajandit kujutaval kaardil)

Viited muuda

Välislingid muuda