Bioloogia

elu uuriv loodusteaduse haru

Bioloogia (varem on eesti keeles kasutatud ka sõnu eluteadus ja bionoomia) on loodusteaduse haru, mis uurib elu.

Kolibakter Sõnajalgtaim
Koljatmardikas Gasell
Bioloogia uurib eluga seotut. Piltidel: soolekepike, sõnajalgtaim, gasell, koljatmardikas
Koduveis
Nisu
Ümarmürkel
Adru Fucus serratus
Bakter Gemmatimonas aurantiaca
Halobakterite klassi kuuluv ürg
Bakteriofaagide hulka kuuluv viirus

Bioloogia uurib kõiki planeedil Maa elavaid organisme (nende ehitust, talitlust, kasvu, paljunemist, päritolu, evolutsiooni, levikut jne) ning organismide kooslusi.

Bioloogia tähtsamad meetodid on vaatlus, kirjeldus, võrdlus ja eksperiment.

Elusorganismidega seotud saladused on inimesi köitnud ajast aega. Üks osa uudishimust johtub tahtest kontrollida eluprotsesse ning kasutada loodusressursse. Paljudele küsimustele on leitud ka vastuseid ning see on tunduvalt parandanud inimeste elukvaliteeti.

Inimest, kes tegeleb sügavamalt bioloogiliste probleemidega, nimetatakse bioloogiks.

Kitsamas mõttes nimetatakse bioloogiaks mingi organismide liigi või laiema rühma eluviisi.

Valdkonnad muuda

Bioloogiasse kuulub hulk uurimisvaldkondi, mida sageli vaadeldakse ka omaette distsipliinidena. Nad uurivad elu eri tasandeid ja tahke:

Suuremaid organismide rühmi käsitlevad viroloogia (viirused), mikrobioloogia (bakterid, arhed ja protistid), botaanika (taimed), mükoloogia (seened) ja zooloogia (loomad). Nende raames eristatakse kitsamaid harusid, näiteks algoloogiat ja protistoloogiat.

Bioloogia üldiste ja teoreetiliste aspektidega tegelevad üldbioloogia, teoreetiline bioloogia ja biosemiootika.

Ajalugu muuda

  Pikemalt artiklis Bioloogia ajalugu
 
Carl von Linné

Mõiste "bioloogia" elusorganisme käsitleva teaduse nimetusena võeti kasutusele 19. sajandi algul. Varasemaid bioloogilisi uuringud tehti üldise loodusteaduste, filosoofia või meditsiini raames.

Vanaaja bioloogilised teadmised ja uuringud olid peamiselt kirjeldavat laadi, ehkki pakuti ka välja (tänapäeva mõistes naiivseid) seletusi eluprotsesside põhjuste kohta. Olulisemaid kirjutisi on teada Theophrastoselt, Hippokrateselt, Aristoteleselt, Plinius Vanemalt, Galenoselt.

Keskaeg tõi bioloogiasse vähe uut. Kvalitatiivne areng algas taas renessansiajal koos üldise huvi kasvuga loodusteaduste vastu. Väga oluliseks sammuks oli mikroskoobi leiutamine 17. sajandil, mis võimaldas vaadelda väiksemaid eluvorme ja avastada organismide rakulise ehituse.

18. sajandil jätkus maailma bioloogilise mitmekesisuse kirjeldamine ning arvelevõtmine, mis viis organismide teadusliku süstemaatika väljatöötamiseni, millele vahest suurima panuse andis Carl von Linné välja töötatud binaarne nomenklatuur.

19. sajandist pärineb mitu pöördelise tähtsusega saavutust: evolutsiooniteooria väljatöötamine (Charles Darwin), rakuõpetuse teke (Rudolf Wirchow jt), embrüoloogia teke (Georges Cuvier, Karl Ernst von Baer), mikrobioloogia teke (Robert Koch, Louis Pasteur), biokeemia teke (Emil Fischer, Otto Warburg jt). Sajandivahetusel hakkasid välja kujunema ka geneetika (Gregor Mendel, Thomas Hunt Morgan) ja ökoloogia.

Uued suuremad läbimurded järgnesid 20. sajandi teisel poolel pärilikkuse mehhanismide selgitamisega (James Watson, Francis Crick, Jacques Monod, Edward Lawrie Tatum, Rosalind Franklin jpt). Molekulaarbioloogia kiire areng tõi kaasa arengu ka teistes bioloogia harudes: ilmusid uued vaated evolutsioonile (Motoo Kimura, Ernst Mayr, Richard Dawkins jt), biosüstemaatikale (Lynn Margulis, Carl Woese jt), arengubioloogiale (Christiane Nüsslein-Volhard, Edward B. Lewis jt). 20. sajandi lõpu tähtsaimaks saavutuseks võib pidada mitmete organismide (kaasa arvatud inimese) genoomide täielike järjestuste kindlakstegemist.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Essential Atlas of Biology, Starling Publishers 2006, lk 7, ISBN 9789797599072. Google'i raamat

Välislingid muuda