Aristoteles

Aristoteles (384 eKr Stageira7. märts 322 eKr Chalkis) oli vanakreeka filosoof, polühistor, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.

Aristoteles. Koopia Lysippose (4. sajand eKr) kaotsiläinud pronksskulptuurist (1.–2. sajand pKr). Louvre.

Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele.

Aristotelese filosoofia on filosoofia ajaloos pika aja kestel olnud alustrajav. Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. See oli esimene arutlemise formaalne süsteem: Aristoteles pani tähele, et deduktiivse arutluse kehtivus ei sõltu selle sisust[1]. Aristotelesel on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika), esteetikas (eriti katarsise teooria), eetikas, riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias, retoorikas, füüsikas, psühholoogias, matemaatikas, metafüüsikas[1].

Atomistikat Aristoteles ei pooldanud.

Loogika on Aristotelese kogu uurimistöö foon. Loodusfilosoofias kasutab ta loogikat kõrvuti vaatlusega, et esitada üldisi, põhjuslikke väiteid. Näiteks bioloogias kasutab ta liigi mõistet, et esitada empiirilisi väiteid üksikute loomade funktsioonide ja käitumise kohta. Ta ei ole reduktiivne materialism, vaid peab iga elusa looma puhul keha mateeriaks ja hinge vormiks.[1]

Kuigi Aristotelese metafüüsilised tööd põhinevad kindlalt vaatlusel, tunnistab ta mitteempiirilise teadmise võimalikkust. Metafüüsikas väidab ta, et peab olema lahutatud ja muutumatu olev, mis on kõigi teiste olevate allikas. Eetikas on ta seisukohal, et ainult vooruslikuks saades on võimalik jõuda eudaimonia '​ni, õnneni või õndsuseni, mis on inimese parimar laadi elu.[1]

Aristoteles oli kakskümmend aastat Platoni õpilane, kuid lükkas tagasi tema ideedeõpetuse. Ta oli rohkem kogemusele orienteeritud kui Platon ja Sokrates.[1]

Aristoteles asutas Ateenas filosoofiakooli Lykeioni ning oli esimene peripateetik.[1]

Aristoteles arvatakse kõigi aegade suurimate filosoofide hulka. Mõju poolest hilisemale filosoofiale võistleb temaga ainult Platon. Carlo Natali (2013:3) hinnangul sündis Aristotelese näol uut tüüpi filosoof, kes pani aluse uut tüüpi filosoofiastiilile. Hilisantiigist kuni renessansini olid tema teosed Lääne-Euroopas väga mõjukad ning tema filosoofia ei ole tänini aktuaalsust kaotanud.[2]

Aristoteles kirjutas võib-olla kakssada traktaati, millest on säilinud umbes 31. Need on loengumärkmed ja mustandid (pragmateiad), mis polnud mõeldud avaldamiseks, kuid on vanimad säilinud täielikud filosoofilised traktaadid. Tema säilinud tööde temaatika ulatub loogikast, metafüüsikast ja vaimufilosoofiast eetika, poliitikateooria, esteetika ja retoorikani ning bioloogiani (märkimisväärsed on tema loomakirjeldused). Kõigis neis valdkondades on tema teooriad toonud mõistmist, kohanud vastuseisu, tekitanud vaidlusi ja pälvinud püsivat huvi.[2]

EluluguRedigeeri

Sünnikoht ja perekondRedigeeri

 
Aristoteles. Rooma marmorkoopia Lysippose pronksskulptuurist

Aristoteles sündis Chalkidike poolsaarel Stageira polises (Natali 2013: 6).[3]

Aristotelese perekonna kohta annab rikkalikku teavet tema testament. Kõik Aristotelese biograafid alates tema koolkonda kuulunud Hermipposest (3. sajand eKr) on toetunud sealsetele faktidele, lisades oma tõlgendused ja lisandused. "Vita Marciana" (1 ja 10) teatab: "Aristoteles oli Nikomachose ja Phaistise poeg, mõlemad olid pärit Machaoni, Asklepiose poja suguvõsast... Aristoteles sündis Diotrephese ajal [384/383 eKr]." Diogenes Laertios (5.1 ja 5.9) ütleb: "Aristoteles, Nikomachose ja Phaistise poeg, stageiralane. Nikomachos viis oma põlvnemise tagasi Machaonini, kes oli Asklepiose poeg... Apollodoros ütleb oma "Kroonikates", et [Aristoteles] sündis 99. olümpiaadi esimesel aastal [384 eKr]. Dionysios Halikarnassosest (esimene kiri Ammaiosele) ütleb: "Aristoteles oli Nikomachose poeg; too viis oma suguvõsa ja kutsumuse tagasi Machaonile, Asklepiose pojale. Tema ema Phaistis põlvnes ühest Stageira koloniseerinud chalkislaste ekspeditsiooni juhist. Ta sündis 99. olümpiaadil, kui Diotrephes oli Ateenas arhont, ja nii oli ta Demosthenesest kolm aastat vanem."[4]

Aristotelese isast Nikomachosest on Carlo Natali hinnangul teada ainult nimi. Testamendis teda ei mainita. Mitme allika järgi suri ta noorelt; uusplatoonikute biograafiate järgi määrati ta valvuriks. Üks Aristotelese varasemaid biograafe Hermippos väitis, et Nikomachos pärineb ühest asklepiaadide kuulsamatest harudest. Hilisantiigi biograafid (Diogenes Laertios 5.1.1, Vita Marciana 2, Vita Vulgata 1, Vita Latina 2) ütlevad, et ta oli Makedoonia kuninga Amyntas III ihuarst ja sõber. Kõik see võib olla väljamõeldis, aga 4. sajandi lõpus eKr süüdistasid Epikuros ja Timaios Aristotelest selles, et ta on ohjeldamatu ning on müünud rohtusid või praktiseerinud arstina. Seda mainivad Diogenes Laertios, Aristokles, Athenaios ja Aelianus. Tegu võis olla "peente" vihjetega Aristotelese isa elukutsele. David Sedley arvates[5] pärinevad need väited tõesti Epikuroselt, kuigi vaenulik toon pärineb tema õpilaselt.[6]

Aristotelese ema oli Thestis või Phaistis, keda on mainitud ka Aristotelese testamendis. Dionysios Halikarnassosest ütleb, et Aristotelese ema pärines Stageira asutanud chalkislastest, aga Thukydidese väitel asutasid Stageira kolonistid Androse saarelt. Polise asutajate järglaseks nimetamine tähendas austusavaldust. Phaistis oli tõenäoliselt siiski Chalkisest pärit, sest teist korda Ateenast lahkudes asus Aristoteles sinna elama; testamendist ilmneb, et tal oli seal maja ja aed (Diogenes Laertios 5.14). Mõlemad vanemad olid tõenäoliselt kreeka päritolu.[7]

Aristotelesel oli ka vend Arimnestos, kes suri lastetult enne teda ning keda ta testamendis mainib. Ta soovis, et testamenditäitjad püstitaksid temast tehtud püsti tema mälestuseks, sest ta suri ilma lasteta (Diogenes Laertios 5.15).[8]

Uusplatoonikute biograafiate teatel lapsendas Aristotelese pärast isa surma Atarneusi kodanik Proxenos. Chrousti järgi toimus see 370–369 eKr. Sel juhul oli Proxenosel Aristotelese elus tähtis koht. See seletaks ka Aristotelese lähedast vahekorda Atarneusi türanni Hermiasega. Ibn Abī Uşaybi‘ah, kes tõlkis araabia keelde ühe uusplatoonilise Aristotelese eluloo, väidab, et Proxenos oli Platoni sõber ning sellepärast saatiski Aristoteles Akadeemiasse: "Proxenos, tema isa volitatu, andis noormehe Platonile üle. Mõned jutustavad, et ta usaldati Platonile kuuletudes Kõigeväelise Isanda Jumala oraaklile Pythioni templis. Teised ütlevad, et see juhtus nii ainult sellepärast, et Proxenos ja Platon olid sõbrad." (Aristotelese elu 3). Proxenosest ei ole peaaegu midagi teada.[9]

Aristoteles laskis oma testamendis pühendada raidkujud Proxenosele, Nikanorile ja Nikanori emale: testamenditäitjad pidid "tagama, kui Gryllionilt tellitud kujud on valmis, et need pandaks püsti, üks Proxenose oma, üks Proxenose oma, mille ma kavatsein tellida, ja üks Nikanori ema oma" (Diogenes Laertios 5.15). Proxenos oli nähtavasti Nikanori isa ja Nikanor oli veel elus. Paistab, et Aristoteles oli oma kasuvenna Nikanori lapsendanud. Ühes Ephesose fragmentaarses raidkirjas mainitakse, et "Nikanoril, Stageira Aristotelese pojal" on proxenia eesõigus. Aristotese testamendis (Diogenes Laertios 5.12) oli Nikanor määratud teiseks testamenditäitjaks Makedoonia väejuhi Antipatrose järel. Nikanor pidi abielluma Aristotelese tütrega, "kui tüdruk on jõudnud sobivasse ikka". Nähtavasti oli Nikanor perekonna vanim meessoost liige: "kui tüdrukuga peaks midagi juhtuma enne abiellumist (ärgu seda juhtugu ja see ei juhtu) või pärast abiellumist, aga enne laste saamist, on Nikanoril võim hallata nii lapse kui ka kõige muu suhtes, tema ja meie väärilisel viisil. Nikanor vastutab tüdruku ja poiss Nikomachose eest kõiges, mis neid puudutab, ja nii, et ta huvitub nende asjadest, nagu ta oleks isa ja vend." Nikanor oli sel ajal nähtavasti ohtlikul reisil, võib-olla väejuhina, sest Aristoteles teeb testamendis ohverdusi tema turvaliseks tagasitulekuks. Paljud uurijad (Eduard Zeller, Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff, Helmut Berve, Marian Plezia, Olof Gigon jt) usuvad, et see Nikanor oli Nikanor Stageirast, üks Aleksander Suure väejuht.[10]

AkadeemiasRedigeeri

Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama, nii et kui Aristoteles 17-aastaselt Ateenasse läks[11][1], oli tal juba kalduvus loodusteaduslikule uurimistööle.

18.–37. eluaastal elas Aristoteles Platoni õpilasena Ateenas[12][1] ning paistis Akadeemiasse kogunenud õpilaste seas silma. Kuigi Aristotelesel tekkisid filosoofilised lahkarvamused Platoni ja paljude tema õpilastega, jäi nende vahekord sõbralikuks. Sel ajal omandas Aristoteles oma entsüklopeedilised teadmised filosoofilisest traditsioonist, mida ta oma töös laialdaselt kasutab[1].

Aristoteles lahkus Ateenast Platoni surmaaja paiku 348 eKr või 347 eKr[1]. Lahkumise üks seletus on see, et kuna Aristoteles oli võõramaalane, sai tema asemel Akadeemia juhiks Platoni sugulane Ateena kodanik Speusippos[1]. Teine võimalus on see, et Aristoteles oli sunnitud põgenema, sest Makedoonia kuninga Philippos II kasvav võim tõi kaasa Makedoonia-vastaste meeleolude leviku Ateenas (Chroust 1967)[1].

AtarneusesRedigeeri

Pärast Platoni surma 347 eKr[viide?] läks Aristoteles koos Platoni õpilase Xenokratesega[viide?] Väike-Aasias asuva Atarneuse valitseja Hermiase õukonda[1]. Hermias oli Akadeemias õppinud. Aristoteles abiellus Araeneuses Hermiase sugulase või kasutütre Pythiasega[1]. Hermias mõrvati 344 eKr mässu käigus. Aristoteles võis Atarneuses olla Makedoonia saadik või spioon (Chroust 1972)[1].

MytilenesRedigeeri

Pärast kolme aastat Atarneuses läks Aristoteles perekonnaga Mytilenesse.

MakedooniasRedigeeri

342 eKr[viide?] kutsus kuningas Philippos II ta kodulinna Stageirasse[viide?] tulevase Aleksander Suure õpetajaks (Diogenes Laertios 5.1.3–4)[1]. Aleksander oli 12-aastane. Umbes 335 eKr läks Aleksander Aasia-sõjaretkele.

LykeionisRedigeeri

Aristoteles, kes oli pärast õpilase troonile asumist olnud mitteametlik nõuandja, läks tagasi Ateenasse ja avas seal renditud ruumides[1] oma filosoofiakooli Apollon Lykeiosele pühendatud salu kõrval paiknenud gümnaasiumis, mida kutsuti Lykeioniks. Selle nimega hakati kutsuma ka kooli. Kooli hakati nimetama ka peripateetikute kooliks: Aristotelesel olevat olnud kombeks arutada õpilastega filosoofiat gümnaasiumit ümbritsevates sammaskäikudes (peripatos) edasi-tagasi jalutades (peripateō).

Aristoteles õpetas Lykeionis 335322 eKr. Sellesse aega jääb tõenäoliselt suurem osa tema säilinud kirjutisi[1]. Nagu Platongi, kirjutas ta dialooge, kus ta esitas oma õpetust ilukirjanduslikus ja arusaadavas vormis. Samal ajal kirjutas ta traktaate, mille lugemine nõuab suuremat ettevalmistust. Nendel on loengumärkmete iseloom ning need olid mõeldud lugemiseks Aristotelese äraolekul[1]. Vahendeid oma uurimistööks sai Aristoteles Aleksander Suurelt. Aristotelese viimastel eluaastatel tema suhted Aleksandriga pingestusid, sest Aristoteles oli kuningale soovitanud Kallisthenest, kes aga langes ebasoosingusse ja karistuse alla. Ometi pidasid ateenlased teda Aleksandri sõbraks ja Makedoonia ülemvõimu esindajaks. Pärast Aleksandri surma esitati Aristotelesele süüdistus jumalateotuses (Diogenes Laertios 5.1.5.)[1], nagu enne teda ka Anaxagorasele ja Sokratesele.

ChalkisesRedigeeri

Aristoteles lahkus Ateenast, kui kool oli tegutsenud 13 aastat,[1] öeldes, et ei taha anda ateenlastele võimalust kolmandat korda filosoofia vastu patustada. Ta asus elama oma maamajja Chalkises Euboial. Seal ta suri varsti, 322 eKr, 63-aastasena (Diogenes Laertios 5.1.10.)[1]. Surma põhjus oli pikaajaline haigus.

Välimus ja iseloomRedigeeri

Aristoteles oli keskmisest väiksemat kasvu. Diogenes Laertiose teatel oli Aristoteles kõhn mees, kes kandis epakaid riideid, moodsat soengut ja mitut sõrmust[1].

Ta oli õilis ja heasüdamlik mees, kes armastas oma perekonda ja sõpru, kohtles oma orje hästi, oli oma vastaste suhtes aus ja õiglane ning oli tänulik oma heategijatele.

SissejuhatusRedigeeri

Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma.

Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Platon kirjutas mitukümmend filosoofilist dialoogi (vestluse vormis arutlust) ja mõned kirjad. Kuigi varajased dialoogid tegelevad peamiselt teadmiseni jõudmise meetodiga ning hilisemad põhiliselt õiglusega ja praktilise eetikaga, väljenduvad neis seisukohad eetika, metafüüsika, mõistuse, teadmise ja inimelu küsimustes. Meelte kaudu saadakse Platoni järgi ainult arvamusi, mis on segased ja ebapuhtad, teadmiseni aga jõuab üksnes kontemplatiivne hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidos'test ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks.

Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad. Aristotelese tähtsamate teoste seas on "Füüsika", "Metafüüsika", "Nikomachose eetika", "Poliitika", "Hingest", "Luulekunstist", "Kategooriad", "De interpretatione", "Esimene analüütika" ja "Teine analüütika".

ÕpetusRedigeeri

Aristotelese õpetus modifitseerib Platoni õpetust.

LoogikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Aristotelese loogika

Aristotelest peetakse lääne loogika rajajaks (sõltumatud loogikatraditsioonid tekkisid Indias ja Hiinas). Tema "Organon", kuhu kuuluvad "Kategooriad", "De interpretatione", "Esimene analüütika", "Teine analüütika", "De sophisticis elenchis" ja "Toopika", moodustas kaua aega traditsioonilise loogikaõpiku. Aristoteles ise nimetas seda osa oma õpetusest analüütikaks. Kuigi Aristotelese loogikat nimetatakse sageli kunstiks, ei ole see kunst (technē) Aristotelese mõttes, sest see ei ole suunatud eesmärgile endast väljapool.[1]

19. sajandi lõpus leiti võimsam loogika formalism, mis vahetas Aristotelese loogika välja. Siiski on sel üht-teist pakkuda ka tänapäeval.[13]

Aristotelesel ei ole loogika isoleeritud valdkond. Loogika eesmärk on pakkuda heade ja halbade arutlusvormide uurimise, liigitamise ja hindamise süsteem. Eesmärk ei ole näidata, et teadmine on võimalik, sest Aristoteles ei ole kuigi skeptiline.[13]

"Organon"Redigeeri

  Pikemalt artiklis Organon

Antiikaja kommentaatorid nägid loogikas laialt rakendatavat hoolika mõtlemise tööriista. See peegeldab mõtet, et loogika on filosoofia tööriist, kuigi mitte tingimata osa[14]. Nad panid Aristotelese loogikatraktaadid kokku omamoodi õpikuks, millele nad panid nimeks "Organon" 'tööriist'. Sellesse kuuluvad "Kategooriad", "De interpretatione", "Esimene analüütika", "Teine analüütika", "Toopika" ja "De sophisticis elenchis". Teemade seas on propositsioonide loogikaline ehitus, arutluste (süllogismide) õige ehitus, induktsiooni ja deduktsiooni erinevus, teadusliku teadmise loomus, loogikavead ja diskussioonitehnikad.[13]

"Organoni" teoste traditsioonilises järjestuses on esimene "Kategooriad". See tegeleb muu hulgas lihtterminitega (ühenduseta öeldavatega) (subjektide ja predikaatidega), mis ühendatuna (ühenduse järgi) moodustavad lihtväiteid, ja iseloomustab esmaseid substantse predikatsiooni esmaste subjektidega. See sisaldab ka kümne kategooria käsitluse erilise rõhuga substantsi, kvantiteedi, suhte ja kvaliteedi kategooriale.[15]

Teisena on järjekorras "De interpretatione", mis arutab nimi-ja tegusõnade ühendamisel saadavaid väiteid ning sisaldab väidetevaheliste mitmesuguste modaalsete suhete käsitlust.[16]

"Analüütikate" põhiteema on tõestus (epideixis), kehtiva deduktiivse arutluse tüüp, või süllogism (syllogismos), mida rakendatakse teaduslikus teadmises (epistēmē). "Esimene analüütika", mis sisaldab süllogistliku arutlemise formaalset teooriat, näitab, kuidas väited ühendatakse arutlusteks, ja "Teises analüütikas" analüüsitakse tõestusi kui seletavaid süllogisme, mis lähtuvad algprintsiipidest. See teos ühendab teaduse ülesehituse analüüsis süllogistliku järeldamise mõiste teaduse algprintsiipide loomuse teooriaga.[17]

"Toopika" tegeleb peamiselt dialektilise vaidlusega, ja teos "De sophisticis elenchis" käsitleb mitmesuguseid eksijäreldusi dialektilises arutluses. Selle teose lõpus ütleb Aristoteles, et erinevalt tema teistest uurimustest, näiteks retoorika käsitlusest, mis tuginevad eelkäijate tulemustele, ei ole süllogistlikku arutlemist enne teda uuritud.[18]

Loogikaküsimustest on juttu ka teistes teostes, näiteks mittevasturääkivuse printsiibist "Metafüüsikas", vähem rangetest arutlusvormidest "Retoorikas", intellektuaalsetest voorustest "Nikomachose eetikas" ning tõesuse ja vääruse erinevusest traktaadis "Hingest".[13]

"Retoorika", mis ei ole "Organoni" osa, tegeleb retoorilise argumentatsiooni kasutamisega kuulajate veenmiseks.[19]

TähistamineRedigeeri

Teos "De interpretatione" algab arutlusega tähendusest: kirjutatud sõnad on lausutud sõnade sümbolid, lausutud sõnad on mõtete sümbolid (16a3–8). Seda tähistamise teooriat võib mõista semantikana, mis seletab, kuidas eri tähestikud saavad tähistada ühte ja sedasama kõneldavat keelt ja eri keeled ühtesid ja samu mõtteid. See teooria seob ka sümbolite tähenduse loogilise järeldamisega, sest teatud lausungite hulk nõuab sidumust mõtetega, mida need lausungid tähistavad, ja sellega, mis neist järeldub. Kuigi Aristoteles loogikat (analüütikat) ei defineeri, nagu John Cook Wilson (1926: 30–33) märgib, võib seda nimetada mõtlemisteaduseks, mille ülesanne ei ole mitte inimeste tavamõtlemise kirjeldamine, vaid tõestamine, mida oma sidumustest lähtudes tuleb mõelda. Aristotelese loogika elemendid on meie teadlikus mõtlemises implitsiitsed, Aristotelese analüüs teeb selle eksplitsiitseks (Cook Wilson 1926: 49).[1]

Mõtlemine ei ole Aristotelese järgi tingimata sõnaline (näiteks moraaliotsuseid tehakse sõnadeta), kuid loogika puhul on mugav toetuda sõnadele.[13]

KategooriadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kategooriad

Teoses "Kategooriad" kujutab Aristoteles maailma koosnevana substantsidest — eraldi üksikutest asjadest, millele saab omistada mitmesuguseid tunnuseid või omadusi. Iga substants on ühtne tervik, mis koosneb tihedasti põimunud osadest. Aristoteles omistab esmaseid substantse ja teiseseid substantse. Esmane substants on (lihtsamal juhul) sõltumatu (lahutatav) objekt, mis koosneb mateeriast ja mida saab iseloomustada vormiga. Näiteks üksik organism, näiteks inimene, on esmane substants. Teine substants on sugu või liik, millesse esmane substants kuulub, näiteks inimene, hobune, loom. Aristotelese süllogistika räägibki sellest, kuidas teisestele substantsidele (ja kaudselt ka esmastele asjadele) omadusi omistada.[13]

"Kategooriates" (4.1b25–2a4) loetleb Aristoteles kümme kategooriat – kümme viisi millegi kirjeldamiseks:

  1. substants (ousia): millegi tähistamine näiteks hobuse või inimesega tähendab selle näitamist substantsina, sellele substantsiaalse olemuse omistamist
  2. kvantiteet: kui öeldakse näiteks, et sein on nelja jala pikkune, kirjeldatakse seda kvantiteedi poolest
  3. kvaliteet: kui öeldakse näiteks, et katus on valge, siis omistatakse sellele kvaliteet
  4. suhe: kui öeldakse näiteks, et A on B-st kaks korda raskem, siis kirjeldatakse nendevahelist suhet
  5. "millal": kui öeldakse näiteks, et miski toimus eelmisel aastal, siis öeldakse, millal see toimus
  6. "kus": kui öeldakse näiteks, et miski toimus turul, siis öeldakse, kus see toimus
  7. asend: kui öeldakse näiteks, et inimene on istuv, siis kirjeldatakse tema asendit
  8. omamine: kui öeldakse näiteks, et inimene on riides, siis kirjeldatakse, mida ta omab
  9. tegevus: kui öeldakse näiteks, et kokk on porgandit lõikuv, siis kirjeldatakse tema tegevust
  10. talumine (mingi tegevuse objektiks olemine): kui öeldakse näiteks, et puud on koldes põletatavad, siis öeldakse, mis puudega tehakse või et nad on tule mõju all.

Kommentaatorite väitel on tegu kas olemise eri kirjeldustega või olemise eri liikidega. (Olla substants, olla kvantiteediga, olla kvaliteediga jne tähendab olla mingil viisil.) See, et kategooriaid on kümme, ei ole põhimõttelise tähtsusega, Aristotelesel on ka lühemaid kategooriate nimekirju, näiteks "Teises analüütikas" (I.22.83a22–24) loetleb ta seitse predikatsioonitüüpi (kategooriat). Pole selge, kas Aristoteles peab silmas, et pikemad loendid ammendavad võimalikud kirjeldustüübid. Uurijad on täheldanud, et substantsikategooria on teistest põhimõtteliselt erinev, sest substants on see, mis miski kõige täielikumalt ja täiuslikumalt on.[13]

PredikatsioonRedigeeri

Aristoteles kujundab süntaktilised tõesuse, predikatsiooni ja definitsiooni mõiste.[13]

Selleks et kirjutatud lause, lausutud lausung või mõte oleks tõene või väär, peab see Aristotelese järgi sisaldama vähemalt kahte terminitsubjekti ja predikaati. Lihtne mõte või lausung, näiteks "hobune", peab olema ühendatud teise terminiga, näiteks "kiire", et saada ühend, mis kirjeldab reaalsust tõeselt või vääralt. Kirjutatud lausel "hobune on kiire" on tähendus sellepärast, et ta tähistab lausutud lauset, millel omakorda on mõte sellepärast, et ta tähistab mõtet, et hobune on kiire (De interpretatione 16a10–18, Kategooriad 13b10–12, Hingest 430a26–b1). Aristotelese järgi on tähenduslikel lausetel kaht liiki koostisosad – esiteks nimisõnad ja nendest tuletatud ilma ajavormita ja aspektita sõnad, ja teiseks tegusõnad, milel on ajavorm ja aspekt. Kuigi igasugune kõne koosneb nende koostisosade ühendustest, kitsendab Aristoteles loogika väidetele, mis väidavad või eitavad millegi kohalolu minevikus, olevikus või tulevikus (17a20–24).[1]

Ideaalses väitlauses on vähemalt kolm sõna: subjekt (substantsi nimetav sõna), predikaat (omadust nimetav sõna) ja koopula ehk köide (siduv tegusõna). Näiteks kui öeldakse "Sokrates on tark", siis "Sokrates" on subjekt, "tark", mis tähistab omadust olla tark, on predikaat, ja sõna "on", mis Sokratese ja tarkuse ühte jaatusse kokku seob, on koopula. Sümbolite abil võib seda tähistada "S on P", kus S tähistab subjekti ja P predikaati. Lause "Sokrates on tark" on väitlause, mis väljendab väidab, et miski on maailma kohta tõene.[13]

Aristotelese analüüsi järgi on väited predikatsiooni juhtumid, kus predikaat P omistatakse subjektile S lausega kujul "S on P." Et iga väide väljendab Aristotelese järgi midagi olemise kohta, siis selle kujuga väljendeid tuleb lugeda kui "S on (on olemas) kui P"[20].[1]

Näidisjuhtumil on subjekt teisene subjekt ja predikaat on selle paratamatu või olemuslik omadus, näiteks "linnud on sulgedega", "kolmnurkade sisenurkade summa võrdub kahe täisnurgaga", "tuli on ülespoole liikuv". Aristoteles vaatab sellele kitsendusele mingil määral läbi sõrmede. Näiteks võib öelda, et "viha on ebaeetiline". Aga viha ei ole substants, vaid substantsi omadus. Ometi saab viha kohta mitmesuguseid asju öelda. Siiski saab Aristotelese järgi seda, mida väitlause väljendab, suurema õigusega teadmiseks nimetada, kui substants tähistab teisest substantsi.[13]

Tõesus ja väärusRedigeeri

Ainult väitlaused (väidet väljendavad täislaused) saavad olla tõesed või väärad. (Laused võivad olla ka näiteks palved, küsimused ja käsud, mis ei ole tõesed ega väärad.) Väitlause saamiseks tuleb ühendada sõnad. Üksikud sõnad ja fraasid, näiteks "Sokrates", "üles-alla hüppav" ja "erepunane", ei ole tõesed ega väärad. "Metafüüsikas" ütleb Aristoteles: "öelda oleva kohta, et ta on, ja mitteoleva kohta, et ta ei ole, on tõene," ja "öelda oleva kohta, et ta on, ja mitteoleva kohta, et ta ei ole, on tõene" (Metafüüsika 4 7.1011b25). Tõene väitlause on vastavuses sellega, kuidas asjad on. Aga Aristoteles ei esita veel päriselt tõe vastavusteooriat. Kui näiteks öeldakse "Igal ämblikul on kaheksa jalga" (subjekt tähistab ämblikku kui sugu, predikaat tähistab kaheksajalgsuse seisundit), siis selle tõesus tähendab, et kui me hakkama vaatlema, mitu jalga ämblikel on, me peaaegu alati leiamegi, et neil on kaheksa jalga.[13]

Liigid ja soodRedigeeri

Iga tõese predikatsiooni korral on kas subjekt või predikaat samast kategooriast või subjektitermin osutab substantsile ja predikaaditermin mõnele teisele kategooriale. Esmased substantsid on indiviidid, teisesed substantsid on indiviididest koosnevad liigid ja sood (Kategooriad 5 2a11–18). Kui kõik mõne liigi või soo indiviidid oleksid hävinud, siis ei saaks liiki ja sugu olevikus ühegi subjekti kohta tõeselt preditseerida.[1]

Iga indiviid on mingit liiki ja seda liiki preditseeritakse indiviidi kohta. Iga liik kuulub mingisse sukku, ja seda sugu preditseeritakse liigi kohta ja iga seda liiki indiviidi kohta (Kategooriad 5 2b13–22). Näiteks kui Kallias on inimese liigist ja inimese liik kuulu looma sukku, siis inimest preditseeritakse Kalliase kohta ja looma preditseeritakse nii inimese kui ka Kalliase kohta. Indiviid Kallias pärib predikaadi "loom", sest ta on inimese liiki. See pärimine ei laiene indiviidi osadele, näiteks ei saa Kalliase käe kohta inimest tõeselt preditseerida. Sugu saab jagada selle liikmete liigierisuste järgi.[1]

DefinitsioonRedigeeri

Indiviidi ehk esmast substantsi defineerida ei saa, küll aga saab defineerida tema liigi, andes soo ja kõik liigierisused. Liigierisus on predikaat, mis käib mõne kategooria alla. Kategooriaid võib vaadelda taksonoomilise skeemina, predikaatide korrastamise viisina või metafüüsilise õpetusena olevate sugudest. Igal juhul ei saa subjekti kohta kunagi preditseerida esmast substantsi (Kategooriad 5 3a6), predikaat võib käia mitme kategooria alla (Kategooriad 8 11a20–39 ) ja mõnda terminit, näiteks "hea", saab preditseerida kõikides kategooriates (Nikomachose eetika 6 1096a23–29). Definitsioonini ei vii mitte tõestamine, vaid teised uurimisviisid – dialektika, mis teeb soos jaotusi, ja induktsioon, mis saab üksiknäidete vaatlemisest liigierisusi välja tuua.[1]

Väidete tüübid ja loogiline ruutRedigeeri

Aristotelese järgi peavad kõik väitlaused midagi kas jaatama või eitama või jaatama, aga mitte mõlemat korraga. Samuti võivad need väita, et miski on paratamatu, miski on võimalik või miski on võimatu. Aristotelese modaalloogika on raskesti tõlgendatav. Ühes kuulsas näites räägib ta hüpoteetilisest merelahingust ning mainib, et väitlause paratamatu tõesus ei kõrvalda tulevikusündmuste määramatust: on paratamatult tõene, et homme on või ei ole merelahing, aga sellest ei saa järeldada kummagi alternatiivi paratamatut tõesust (De interpretatione 9.19a30–32). Aristoteles rõhutab, et meie uskumused tuleviku kohta ei määra, kas üksikväitlaused on tõesed. (Väitlause paratamatu tõesus (materiaalne paratamatus, mitteloogiline paratamatus, metafüüsiline paratamatus) erineb deduktiivselt kehtiva arutluse järelduse paratamatusest (formaalne paratamatus, deduktiivne paratamatus, loogiline paratamatus).)[13]

Aristotelese väitel saab kõiki väitlauseid väljendada subjekti, koopula ja predikaadi abil ning liitväitlaused on selliste väidete kogumid.[13]

Aristoteles eristab üksiktermineid ja üldtermineid. Üksikterminid (näiteks "Sokrates") käivad üksikute asjade kohta, üldterminid (näiteks "ämblikud") asjade rühmade kohta (kõigi sellesse rühma kuuluvate asjade kohta). Üldtermineid saab kasutada ka rühmade osade (mõnede rühma kuuluvate asjade kohta): näiteks kõik ämblikud on kaheksa jalaga, aga ainult mõned ämblikud on raamatkopsudega. Omadust saab rühma kohta, mille kohta üldtermin käib preditseerida üldiselt või mitteüldiselt.[13]

Aristoteles eristab nelja kategooriliste väitlausete (kategooriate või sugude vahelisi suhteid väitvate lausete) tüüpi, mille võrdlemise abil saab süllogismi kehtivust kontrollida:

Igaühel neist on kvantiteet: tegu on üldväite (üldotsustusega), kui see sisaldab üldpreditseerimist (käib subjektiklassi kõikide elementide kohta); tegu on osaväite (osaotsustusega), kui see sisaldab osapreditseerimist (käib ainult mõnede subjektiklassi elementide kohta). Igaühel neist on kvaliteet: tegu on kas jaatava väitega (jaatava otsustusega) või eitava väitega (eitava otsustusega). Sõnad "kõik", "mitte ükski" ja "mõned" (st 'vähemalt üks') määravad väitlause kvantiteedi. Öeldise kõnelaad (jaatav kõne või eitav kõne) määrab väitlause kvaliteedi.[13]

Üksiksubjektiga väitlauseid, näiteks "Sokrates on tark", käsitleb Aristoteles üldväiteid väljendavana, justkui oleks jutt kõikidest Sokratese juhtumitest.[13]

Need väitlauseliigid ei välista alati üksteist. Kui üldväide on tõene, siis ka vastav osaväide on tõene.[13]

Nende väidete tõetingimusi määravad suhted:

Need suhted võtab kokku loogiline ruut, mida kasutasid keskaja loogikud: kui S ja P on samad, siis

  • A ja E on vastupidised;
  • A ja O ning E ja I on vasturääkivad;
  • I allub A-le ja O allub E-le;
  • I ja O on osavastupidised.[1][13]

Loogilise ruudu põhisisu esitab Aristoteles teoses De interpretatione (6.17a25–27).[13]

Otsene järeldamineRedigeeri

Traditsioonilises loogikas räägitakse Aristotelest inspireerituna otsese järelduse tüüpidest. Tegu on järeldusvormidega, mille puhul väitlauset teisendatakse kuidagi (selle terminid korraldatakse ümber).

  • Näiteks saab väitest järeldada sellele alluva väite: näiteks sellest, et kõik S-id on P-d, järeldatakse, et mõned S-id on P-d.
  • Ümberpööramise puhul vahetavad S ja P kohad, näiteks sellest, et ükski S ei ole P, järeldub otseselt, et ükski P ei ole S.
  • Muutmise puhul eitatakse predikaati ja ühtlasi muudetakse kvaliteeti: näiteks sellest, et mõned S-id on P-d, järeldub otseselt, et mõned S-id ei ole mitte-P-d.
  • Vastandamise ehk kontrapositsiooni puhul eitatakse mõlemat terminit ja muudetakse terminite järjekorda: näiteks sellest, et kõik S-id on P-d, järeldub otseselt, et kõik mitte-P-d on mitte-S-id.[13]

MõtlemisseadusedRedigeeri

  Pikemalt artiklis Mõtlemisseadused

Mõtlemisseaduste ehk loogikaseaduste kui kogu loogika vundamendi mõiste hakkas traditsioonilises loogikas levima 18. sajandil. Tavaliselt tuuakse välja samasuse seadus, vasturääkivuse seadus ehk vasturääkivust välistav seadus ja välistatud kolmanda seadus (mõned autorid lisavad küllaldase aluse seaduse). Nende ideede allikas ei ole ainult Aristoteles ja Aristoteles ka ei tuletanud oma loogikat teadlikult nendest seadustest, küll aga eeldab tema loogika neid ja ta teeb nendest ka juttu ning mõnikord ka vihjab neile. Traditsioonilises loogikas peeti neid seadusi ilmseteks ning nendega nõustumist loogika eelduseks.

  • Samasuse seadus ütleb, et iga asi on iseendaga identne: A on A, kus A on üksik asi, liik või sugu. Aristoteles ei sõnasta seda seadust otsesõnu, aga "Metafüüsika VII raamatus (17.1041a16–18) ta ütleb: "see, et asi on tema ise, on vastus kõikidele niisugustele küsimustele, nagu miks inimene on inimene ja muusik muusaline." Seda, et asi on tema ise, peab Aristoteles nähtavasti ilmseks. See võimaldab samaväärseid termineid üksteisega asendada. Siit on võimalik välja jõuda ka analoogia ja induktsioonini. Aristoteles kirjutas "Toopikas" (I.7.103a19–20): "kogu vee kohta öeldakse, et ... see on sama mis kogu vesi ... teatud sarnasuse tõttu". Kui vesi on vesi, siis kõigel, mis on vesi, peavad olema samad vee omadused.
  • Vasturääkivuse seadus ütleb, et loogiliselt korrektsed väitlaused ei saa sama asja jaatada ja eitada. Aristoteles sõnastab selle mitmel moel. "On võimatu, et keegi usuks, et sama asi on ja ei ole." ("Metafüüsika 4, 3.1005b23–24) "Sama atribuut ei saa samal ajal kuuluda samale subjektile samas suhtes." (3.1005b19–20.) "Kõige vaieldamatult kõikidest uskumustest on see, et vasturääkivad väited ei ole samal ajal tõesed." (6.1011b13–14.) Vasturääkivuse seadust saab esitada kujul "mitte (A ja mitte-A)."
  • Välistatud kolmanda seadus ütleb, et iga väitlause peab olema kas tõene (ja mitte väär) või väär (ja mitte tõene): "On paratamatu et, jaatus või eitus on tõene või väär" (De interpretatione 9.18a28–29) Seda võib esitada välistava disjunktsioonina: kas A on tõene või A on väär.[13]

Neid loogikaseadusi on vaidlustanud näiteks intuitsionistid ja dialeteistid. Aristotelese pooldajad väidavad, et vastuargumendid tulevad märkamata kahemõttelisusest, teadaoleva segiajamisest tegelikuga, väärast või staatilisest identsuse teooriast või muust arusaamatusest.[13]

OlemasolueeldusedRedigeeri

Aristotelese loogika kriitikud eeldavad sageli, et Aristoteles püüdis teha sedasama mis tänapäeva loogika. Tänapäeva loogikud eeldavad, et üldväited mitteolemasolevate objektide kohta on tõesed, aga osaväited on väärad. See on vastuolus traditsioonilise loogilise ruuduga, mille järgi osajaatav väide allub üldjaatavale väitele, st üldjaatava väite tõesusest järeldub osajaatava väite tõesus. Sellepärast peavad mõned tänapäeva loogikud Aristotelese loogikat ebaadekvaatseks. Aga Aristotelese oli teine eesmärk: ta töötas välja loogika teaduse jaoks, seetõttu ei pidanud see käima olematute objektide kohta. Tegu on teadliku valikuga. Aristotelese teadus otsib definitsioone, st asja olemust (to ti ēn einai, 'mis-sel-oli-olla') tähistavaid fraase (Toopika I.5.102a37). Et olematud entiteedid ei saa miski olla, siis Aristotelese järgi neil ei ole olemust ja neid ei saa ka defineerida. "Teises analüütikas" ta ütleb, et kitshirv, kitse ja hirve hübriid, on võimatu. "Mitte keegi ei tea selle loomust, mida ei ole olemas – me võime teada fraasi või nime "kitshirv" tähendust, kuid mitte seda, mis on kitshirve olemuslik loomus." (II.7.92b6–8). Sellepärast me ei saa kitshirve ka defineerida ega teaduslikult uurida.[13]

Vorm ja sisuRedigeeri

Mõnede tänapäeva loogikute järgi on loogika filosoofiline uurimine, mis ei tegele väitlausete sisuga, vaid vormiga. Aristotelese loogika on metafüüsiline. Näiteks lausetel "Kõik linnud on sulelised" ja "kõik Tremblayd on punase kübaraga" on Aristotelese järgi väga erinev loogiline staatus. Esimeses lauses on subjekti ja predikaadi vahel paratamatu seos, sest sulelisus on linnule olemuslik. Aga kui mõni Tremblay oleks rohelise kübaraga, oleks ta ikka Tremblay; see, et Tremblay on punase kübaraga, on aktsidentaalne. Aritotelese loogika arvestab ka seda metafüüsilist erinevust, mis tänapäeva loogika seisukohast loogikat ei puuduta. Seda, et S on P, väljendab Aristoteles nii: P kuulub S-ile. Näiteks nokkloomale kuulub nokk. See ei tähenda mitte seda, et nokk on nokklooma küljes, (kui nokka pole, on tegu lihtsalt vigastatud nokkloomaga), vaid seda, et nokklooma loomus nõuab nokka. See kuulumine on paratamatu loomuga. Induktiivne üldistus ei ole Aristotelese järgi statistiline, vaid puudutab loomust. Kui näiteks mõnel ämblikul on kolm jalga ära rebitud, ei ole see Aristotelese silmis tõsine vastunäide väitele, et kõik ämblikud on kaheksa jalaga, sest see ei kõrvalda paratamatut seost ämbliku ja kaheksajalalisuse vahel. Üksikud ebatäiuslikkused ei muuda asjade loomust. Järeldused, mida üldväitest tehakse, on Aristotelese silmis rangemad, kui see väide väljendab paratamatut seost. Väite loogiline staatus sõltub väite sisust.[13]

SüllogistikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Süllogistika

Süllogistika on predikatsiooniteoorial põhinev teooria, mis näitab, kuidas teha eeldustest järeldusi. Süllogism on arutlus, mille puhul eeldusteks võetud kategoorilistest väitlausetest tõestatavalt järeldub järeldusena mingi muu väide (Esimene analüütika 24b18–22). Eeldused esitavad tõendid. Aristotelese süllogismi põhikujus on suureeldus, väikeeeldus ja järeldus: näiteks kui A-d preditseeritakse kõikide B-de kohta (suureeldus) ja B-d preditseeritakse kõikide C-de kohta (väikeeeldus), siis A-d preditseeritakse kõikide C-de kohta (järeldus). See väide kuulub formaalsesse loogikasse, sest muutujate A, B ja C väärtusi ei mainita ja need ei kuulu süllogismivormi[21]. Subjektitermin ehk väiketermin C on järelduse subjekt. Predikaaditermin ehk suurtermin A on järelduse predikaat. Väiketermin ja suurtermin esinevad eri eeldustes. Kesktermin B seob esineb mõlemas eelduses ning võimaldab väike- ja suurterminit järelduses siduda. Suureeldus sisaldab suurterminit ja keskterminit, väikeeeldus sisaldab väiketerminit ja keskterminit. Süllogistikat nimetatakse mõnikord ka terminiloogikaks.[1][13]

Süllogismi tuntuim illustratsioon (ei pärine Aristoteleselt) on niisugune:

  • Kõik inimesed on surelikud.
  • Sokrates on inimene.
  • Järelikult Sokrates on surelik.

Kesktermin on siin "inimene" (M), väiketermin "Sokrates" (S) ja suurtermin "surelik" (P). Arutlusel on formaalne kuju:

  • Suureeldus: Kõik M-id on P-d.
  • Väikeeeldus: Kõik S-id on M-id.
  • Järeldus: Kõik S-id on P-d.[13]

Keskajal pandi kehtivatele süllogismidele kolmesilbilised nimed, milles täishäälikud vastasid kategoorilise väitlause kvaliteedile ja kvantiteedile. Antud süllogismivormi nimi on Barbara (igas silbis on A, kõik väited on üldjaatavad. Barbara on tänapäeva mõttes kehtiv: kui eeldused on tõesed, peab ka järeldus tõene olema. Tänapäeva loogikaõpikutes tõestatakse süllogismide kehtivus kas reeglite või Venni diagrammide abil. Reeglid on näiteks niisugused: "kui suurtermin ja väiketermin on järelduses üldised, peavad nad ka eeldustes üldised olema"; "kui üks eeldus on eitav, peab järeldus olema eitav"; "eeldustes peab kesktermin olema vähemalt ühel korral piiritletud ("esinema täies mahus"). Venni diagrammid koosnevad omavahel lõikuda ja üksteist ja teisi ringjoonte ümbritseda võivatest ringjoontest ja annavad ülevaate terminite mahttude vahelistes suhetest.[13]

Figuurid ja moodusedRedigeeri

Süllogisme liigitatakse figuuride ja mooduste järgi. Liigitus neljaks figuuriks pärineb Aristoteleselt, liigitus moodusteks keskaja loogikutelt. Süllogismi figuuri määrab kesktermini asend eeldustes. Näiteks Barbara figuur on MP-SM (esimene figuur). Mooduse määrab kategooriliste väitlausete tüüpide asetus. Näiteks Barbara moodus on AAA. Figuuride ja mooduste tabelist on näha, millised süllogismid kehtivad. Fred Sommers ja George Englebretsen (2000) on leiutanud tavalisest predikaatloogikast kohasema arvutuse süllogismide kehtivuse kindlakstegemiseks.[13]

Loogiline paratamatusRedigeeri

Aristoteles eristab loogilist paratamatust metafüüsilisest paratamatusest, mille järgi näiteks kõik linnud on sulelised. Kehtiv süllogism on loogiliselt paratamatu: kui eeldused on tõesed, siis on paratamatu, et järeldus on tõene. Süllogism on Aristoteles järgi "kõne, milles kui teatud asju on väidetud, siis nendest järeldub paratamatusega miski väidetust erinev". (Esimene analüütika, I.1.24b18–20.) Sõna syllogismos tähendabki õigupoolest 'deduktsioon'. "Esimeses analüütikas" otsib Aristoteles väitlausete paare, millest midagi paratamatult järeldub. Kõigepealt aktsepteerib ta, et mõned süllogismivormid ("täiuslikud süllogismid"), näiteks Barbara ja Celarent, on ilmselt kehtivad. "Ebatäiuslikud süllogismid" tõlgib ta samm-sammult "täiuslikeks", kasutades ümberpööramist või lähtudes vasturääkivusest või vastupidisusest. Näiteks tõestab Aristoteles "Esimeses analüütikas" (I.5.27a5–7), et eeldustest "Ükski P ei ole M" ja "Kõik S-id on M-id", järeldub "Ükski S ei ole P". Nimelt, kui ükski P ei ole M, siis saame ümberpööramise teel, et ükski M ei ole P; sellest ja teisest eeldusest järeldubki meie järeldus. (Cesare on taandatud Celarentile.) Teistel juhtudel tõestab Aristoteles, et õiget süllogismi saada on võimatu, näidates, et tõesed eeldused viivad ilmselt vääradele või vastuolulistele järeldustele. Peale selle tuletab Aristoteles süllogismide üldised reeglid, liigitades neid figuuride järgi.[13]

Aristotelese süllogismid käivad esmajoones liikide ja sugude kohta. Üldväited on võimalikud tänu liikide ja sugude olemasolule. Kõige rangema süllogistika puhul on tarvis eeldada metafüüsilist paratamatust. Süllogismide abil tehakse kindlaks asjade loomus.[13]

Keskaja loogikud formuleerisid printsiibi dictum de omni et nullo: seda, mida jaatatakse või eitatakse terviku kohta, tuleb jaatada või eitada osa kohta (nad viitasid "Esimesele analüütikale" (I.1.24b27–30)). Mõnede autorite väitel on Aristotelese väited vähemalt ühitatavad deflatsioonilise tõeteooriaga, aga võib-olla oleks parem öelda, et keskendatus kehtivusele formaalses loogikas läheb tagasi Aristotelesel implitsiitse eristuseni loogilise paratamatuse ja propositsioonilise tõesuse vahele. Aristotelese süllogismides ei räägita tõesusest ja väärusest. Kui jutt on kehtivusest, siis jäetakse väitlausete tõesuse või vääruse küsimus kõrvale. Eelduste tõesuse tagamine on arutluse hindamisel küll oluline, kuid Aristotelese loogika ei ole tõeväärtusfunktsionaalne. Tõeväärtusest Aeistoteles otsesõnu ei räägi. Aristoteles tahab enamasti teada, millist teadmist saab eeldatavalt tõestest eeldustest kindlalt järeldada.[13]

Tõestavad ja dialektilised süllogismidRedigeeri

Kuigi süllogismivormi saab kasutada dialektikas, kus suurtermin A on C-ga seotud väiketerminiga B usutavalt, mitte paratamatult, (Teine analüütika 81b10–23), huvitab Aristotelest peamiselt süllogistika kasutamine tõestavas arutlemises, st eeldustest järelduse järeldamisel. Tõestav süllogism ei tegele ainult arvamusega, vaid tõestab põhjuse, vastab miks-küsimusele (Teine analüütika 85b23–26).[1]

Süllogistikat saab rakendada dialektiliselt, kui eeldused pärinevad üldisest arvamusest, traditsioonist või tarkadelt. Dialektilise süllogismi puhul ei ole eeldused paratamatud põhilaused (Toopika 100a25–b21). Retoorilisel tõestusel on mõni niisugune eeldus, mis ei ole paratamatu, vaid kõigest tõenäoline (enamasti juhtuv).[1]

Kui eeldusi teatakse ning näidatakse, et neist järelduvad mingid järeldused, saadakse tõestuslik teadmine. Tõestav süllogism on paratamatu (Teine analüütika 73a21–27), sest see järeldus preditseerib eelduse subjekti kohta midagi paratamatult tõest. Tõestuslikku teadmist omatakse siis, kui eeldusi teatakse ja neist on tuletatud paratamatu järeldus, sest eeldustes antud põhjus seletab järeldust (Teine analüütika 75a12–17, 35–37). Järelikult sõltub kehtiv tõestus teadaolevatest eeldustest, mis sisaldavad selle soo terminit, kuhu kuulub järelduses mainitav liik (Teine analüütika 76a29–30).[1]

InduktsioonRedigeeri

On vaidluse all, mida peab Aristoteles silmas induktiivse süllogismi all. Kuigi ta räägib sellest napisõnaliselt, pakub täiendavat ainest tema käsitus selle analoogidest retoorikas, nimelt analoogiaargumendist ja näiteargumendist. Igatahes peab Aristoteles induktsiooni (epagōgē) arutlusvormiks, mis algab üksikute asjade tajuga ning lõpeb arusaamisega, mida saab väljendada üldise väitlausega või ka mõistega. Tutvus üksikjuhtudega võimaldab jõuda üldise arusaamiseni liigist või soost. On alust arvata, et induktsioon on Aristotelese silmis esmajoones vahetu arusaamise ilmutamine, mitte arutlusvorm. Siiski annab ta "Esimeses analüütikas" (II.23–24), illustreerides induktsioonist lähtuvat süllogismi arrutlusega sapita (st puhtavereliste) loomade pikaealisusest. Ta väidab, et vaatlustest, et üksikud sapita loomade liigid on pikaealised, saab teha üldise järelduse, et sapitus on pikaealisuse põhjus. Tema argument on niisugune: kõik inimesed, hobused, muulad jne on pikaealised; kõik inimesed, hobused, muulad jne on sapita loomad; järelikult kõik sapita loomad on pikaealised. Kuigi sellist arutlust ei peeta tänapäeval kehtivaks, väidab Aristoteles nähtavasti, et tegu on induktiivse süllogismiga, st "induktiivse deduktsiooniga". Selle arutluse kehtivuse formaalseks tagamiseks kasutab ta konverteeritavuse mõistet: selle loogikareegli järgi on terminid, mis katavad samad juhtumid, vastastikku asendatavad. Et terminid "inimesed, hobused, muulad jne" ja "sapita loomad" käivad sama soo kohta, on nad konverteeritavad. Kui pöörata terminid ümber, siis lausest "kõik inimesed, hobused, muulad jne on sapita loomad" saab "kõik sapita loomad on inimesed, hobused, muulad jne". Kui me paneme algsesse arutlusse selle lause, siis saame Barbara. Aristoteles peab seda ümberpööramist metafüüsiliselt õigustatuks.[13]

Et Aristoteles peab seda induktiivset süllogismi nähtavasti kehtivaks, eeldavad David Ross, Richard McKirahan (1992), Francis Peters[22] ja paljud teised kommentaatorid, et ta peab silmas täielikku induktsiooni, üldistamist üksikjuhtumite täielikust loetlemisest. Ent täielik induktsioon ei ole siin füüsiliselt võimalik. Mõned kommentaatorid lisavad, et sapita loomade näide on haruldane juhtum ning Aristotelese meelest annab induktsioon enamasti ainult tõenäolise uskumuse. Ent see väide ei arvesta, et Aristoteles teeb selget vahet range induktsiooni ja retoorilise induktsiooni vahel. Mõnede kommentaatorite arvates Aristoteles ei märganud induktsiooni nõrkust. Ent see tuleneb Aristotelese vähesest tundmisest. Mõned autorid (John McCaskey (2007), Paolo Biondi[23], Lambertus Marie de Rijk (2002)) väidavad, et Aristotelese järgi ei ole induktsiooni puhul asi mitte loetlemises, vaid loomuse arukas taipamises. Aristotelese järgi ei sõltu induktiivne süllogism mingi rühma iga liikme empiirilisest ülevaatamisest, vaid üldisest aruaktist, mis toimib taju kaudu. See sarnaneb tänapäeva mõistes abduktsiooniga ja parima seletuse järeldamisega.[13]

Aristotelese jaoks ei ole induktsiooni puhul asi mitte niivõrd ennustamises kui loomulikest liikidest arusaamises. Ennustused tehaksegi loomuse alusel. Aristoteles peab ranget induktsiooni kehtivaks sellepärast, et see leiab millegi loomupärased omadused. Näiteks arusaamine, et kõik ämblikud on kaheksajalgsed (st kõik kahjustamata ämblikud on kaheksajalgsed) ütleb midagi ämbliku loomuse kohta.[13]

Kuigi süllogismid on Aristotelesel peamiselt rühmadevaheliste seoste seletamiseks, on induktsiooni puhul tarvis tegelda ka üksikute asjadega, sest induktsioon algab Aristotelese järgi tajust ja tajuda saab ainult üksikuid asju. Mõnede kommentaatorite järgi saab induktiivne süllogism liikuda ainult väiksematelt rühmadelt suurematele, aga väiksema rühma kohta ei saa üldistust teha, kui eelnevalt ei vaadelda üksikuid asju. Tegelikult Aristoteles mainibki üksikute asjadega tegelevaid süllogisme, näiteks Toopika 78b4–6, 78b13–15, Teine analüütika 93a29–31. Formaalses analüüsis võib üksiktermineid võtta üldterminitena või üldiste klasside esindajate kohta käivatena. Üksiku asja või rühma kuuluvate üksikute asjade kohta tähelepanekute kogumine võib viia õige üldistuseni.[13]

Tänapäeval mõistetakse deduktsiooni ja induktsiooni tavaliselt (erandiks on deduktivistid) nii, et deduktiivsed arutlused on kehtivad ja induktiivsed arutlused on kehtetud. Mõned kommentaatorid omistavad sellise arusaama ka Aristotelesele, ent see eristus vastab paremini Aristotelese eristusele teadusliku arutluse ja retoorilise arutluse vahel. Induktiivne süllogism on Aristotelese järgi teaduslik induktsioon.[13]

Deduktsioon sapita loomade pikaealisuse kohta võiks Aristotelese vaimus olla niisugune:
Kõik sapita loomad on pikaealised.
Kõik inimesed, hobused, muulad jne on sapita loomad.
Järelikult kõik inimesed, hobused, muulad jne on pikaealised.
See on Barbara. Vastav induktsioon on:
Kõik inimesed, hobused, muulad jne on pikaealised.
Kõik inimesed, hobused, muulad jne on sapita loomad.
Järelikult kõik sapita loomad on pikaealised.
See süllogism on konverteeritav Barbaraks. Niisugune ongi Aristotelesel deduktsiooni ja induktsiooni erinevus.[13]

Aristotelese jaoks on range süllogismi väiketerminil, suurterminil ja keskterminil ka metafüüsiline tähtsus. Meie deduktsioonis ka induktsioonis tähistab väiketermin liike ja üksikuid asju (inimesed, hobused, muulad jne), kesktermin tähistab nende loomust (sapitus), ja suurtermin tähistab selle loomusega paratamatult kaasas käivat omadust (pikaealisus). Deduktsiooni puhul tõestatakse, et mingi omadus (suurtermin) kuulub liikidele (väiketermin), sest tal on teatud loomus (kesktermin). Induktsiooni puhul tõestatakse, et mingi omadus (suurtermin) kuulub loomuse (kesktermin) juurde, sest ta kuulub liikidele (väiketermin). Deduktsioon tõestab väiketermini seost suurterminiga kesktermini kaudu, induktsioon tõestab kesktermini seost suurterminiga väiketermini kaudu. (Esimene analüütika II.23.68b31–35.) Induktsioonis on terminid lihtsalt teisiti paigutatud.[13]

Induktsioonil ja deduktsioonil on Aristotelese järgi kolm erinevust. Esiteks, induktsioon liigub üksikult üldisele, deduktsioon üldiselt üksikule. Teiseks, induktsioon liigub vaatluselt keelele (tajult lausetele), deduktsioon keelelt keelele (lausetelt lausetele). Kolmandaks, induktsioon teeb loomuse kindlaks või seletab seda, deduktsioon rakendab või näitab loomust. Sapita loomade näites seletab induktsioon üksiku liigi loomust: sapita loomade loomuses on pikaealisus. Samas näites rakendab deduktsioon seda tulemust üksikutele liikidele: kui me teame, et sapita loomade loomuses on pikaealisus, siis me saame seda omadust üksikute liikide puhul näidata.[13]

Induktiivsel süllogismil on pärast konverteerimist sama loogiline vorm nagu deduktiivsel süllogismil. Ent selleks et induktsioon oleks edukas, on tarvis teada, et konverteerimine on võimalik, ja selleks on tarvis aruakti, mis tunneb ära metafüüsilised suhted.[13]

TeadusRedigeeri

Abstraheerimise ja induktsiooni teel jõutakse lõpuks teaduse baaseelduste teadmiseni. Tõelise teadmise omandamine printsiipide ja baaseelduste kohta on sageli uurimistöö staadium, milleni jõutakse kõige viimasena. See, mis on eelnev loomuse või olemasolu järjekorras, on järgnev nii muutuste järjekorras kui ka teadmise järjekorras. Me alustame sellest, mis on meile ilmsem tajus, ja kui teaduslik uurimistöö on lõppenud, jõuame lõpuks selleni, mis on paremini teada iseenesest. Seega on avastamine regressiivne. Me alustame segastest tajumuste massidest, analüüsime need osadeks ning jõuame lõpuks nende kogemusmasside koostisosade ja põhjusteni, millest me alustasime. Siis saab teaduse täielikult esitada tõestavate süllogismidena, mis esitavad meeltega tajutavate faktide põhjused. Nii et avastuseni jõutakse kogemuse, induktsiooni ja dialektika abil, asjade põhjuste mõistuspärane esitus kasutab aga tõestusi. Tõestus on Aristotelese järgi kehtiv arutlus, mille eeldused on tõesed, paratamatud ja paremini teada kui järeldus. Sellisele ideaalile on kõige lähedasem matemaatika.

Aristotelese loogika on mõeldud teaduse tarbeks. Süllogismid on mõeldud argumentideks. Teaduse eesmärk on seletus. Teadus teeb loogilisi järeldusi, mis jõuavad tõeni. Teaduses kasutatavatel seletavatel süllogismidel on sama vorm nagu argumenteerivatel süllogismidel. Eristika jääb Aristotelesel retoorika valda, teadus tõe valda. Teaduse süllogismid annavad induktsiooni teel seletuse ning rakendavad või illustreerivad seda deduktsioonis.[13]

"Teadusele" vastav vanakreeka sõna on epistēmē, mis tähendab ka 'teadmine'. Teadus on Aristotelesel kõige rangem diskursiivne teadmine, mis vastandub pelgale arvamusele (doxa). Teadus käib üldise ja paratamatu kohta, mitte üksiku ja kontingentse kohta, ning on teoreetiline, mitte praktiline. Aristoteles usub, et teadmist kui õigustatud tõest uskumust väljendab kõige paremini teaduslik tõestus ehk apodeiktiline süllogism ehk teaduslik süllogism (apodeixis). Ta nõuab sellelt, et selle eeldused oleksid tõesed, esmased, vahetud, järeldusest paremini teada, järeldusele eelnevad ja järeldust põhjustavad (Teine analüütika I.2.71b20–22). Teaduslik tõestus peab andma teavet üksikute asjade loomuliku liigi kohta ja peab andma üldise teadmise (epistēmē). On vaidluse all, mida üks või teine täpselt tähendab. Üldreeglina ei ole järeldus autoriteetsem kui eeldused. Paremat või usaldatavamat teadmist ei saa tuletada halvemast või vähem usaldatavast teadmisest. Et teaduslik tõestus on teadmise kõige rangem võimalik vorm, tuleb alustada täiesti fundamentaalsetest ja võimalikult kindlatest eeldustest, mis pärinevad vahetult vaatlusest ja kinnitavad maailma paratamatut ehitust autoriteetsel ja täiesti vastuvaidlematul moel.[13]

Ideaaljuhul leiab teadus liikide definitsioonid, mis toovad välja soo (suurema loomuliku liigi) ja liigierisuse ehk erisuse (tunnuse, mis eristab seda liiki teistest liikidest selles soos). Praktikas räägib Aristoteles sageli olemuslike omaduste asemel paratamatutest omadustest. Millegi defineerimiseks tuleb kindlaks teha tema loomus, olemuslikud ja paratamatud omadused.[13]

Kui Aristoteles esitab oma bioloogilise uurimistöö tulemusi, ei püüa ta kasutada metafüüsiliselt korrektseid süllogisme, kuigi võidakse öelda, et ta kasutab entümeeme, väljaütlemata eeldustega süllogisme. Suurem osa tema loodusteaduslikest uurimustest ongi historia, teoreetilisele teadmisele eelnev vaatlemine ning faktide ja arvamuste kogumine.[13]

Ka teoloogia on teadus, kuivõrd see tegeleb üldiste ja paratamatute printsiipidega. Teadusliku teadmiseni tuleb siiski jõuda taju kaudu. Kogemus maailmast annab teadmise
induktsiooni kaudu. Aristoteles esitab teaduse induktiiv-deduktiivse mudeli. Üksikuid liike hoolikalt vaadeldes jõuab teadlane definitsioonini, mis seletab mingit loomust, ja seejärel tõestab selle loomuse järelmid. "Teises analüütikas" (II.16-17.98b32–34, 99a24–26) mainib Aristoteles seletust, miks heitlehised taimed talvel lehed kaotavad. Nähtavasti usuti siis, et põhjuseks on mahla kalgendumine lehealusel. Aristotelese järgi toimub niisugune induktsioon:
Viinapuu, viigipuu jne on heitlehised.
Viinapuu, viigipuu jne on mahlakalgendajad.
Järelikult kõik mahlakalgendajad on heitlehised.
See induktsioon annab "heitlehise" definitsiooni. "Heitlehine" on definiendum, mahla kalgendamine on definiens. Kui meil nüüd on "heitlehise" definitsioon, siis me saame seda kasutada esimese eeldusena, tõestades midagi näiteks laialehiste puude soo kohta:
Kõik mahlakalgendajad on heitlehised.
Kõik laialehised puud on mahlakalgendajad.
Järelikult kõik laialehised puud on heitlehised.
Nii Aristotelese järgi teadus töötabki. Vaatlusest jõutakse induktiivse süllogismina esitatud induktsiooni teel definitsioonini ning definitsioonist teadusliku tõestusena esitatud deduktsiooni teel tõestatud teadmiseni.[13]

Teadus on põhjuste (aitia) otsimine. Näites selle kohta, et planeedid ei vilgu sellepärast, et nad on maale lähedal (Teine analüütika I.13) eristab Aristotel fakti teadmist ja põhjendusega fakti teadmist. Range teadlane püüab saavutada põhjendatud fakti teadmist, mis seletab, miks miski on nii, nagu see on. Mahlakalgendus on heitlehisuse põhjus, mitte ümberpöördult. Sellepärast on mahlakalgendus kesktermin. Deduktsioon
Kõik mahlakalgendajad on heitlehised.
Kõik laialehised puud on mahlakalgendajad.
Järelikult kõik laialehised puud on heitlehised.
on põhjendiga fakti teadmine, sest see näitab, miks laialehised puud on heitlehised.[13]

Aristoteles eristab seda, mis on meie jaoks rohkem teada, ja seda, mis on loomu poolest ehk iseenesest rohkem teada: "Loomulik tee viib meie jaoks teadaolevamatelt ja selgematelt asjadelt loomu poolest selgematele ja teadaolevamatele; sest meile teadaolevad ja lihtsalt teadaolevad asjad pole samad." (Füüsika I.1.I.184a15) Teaduses liigutakse üldiselt tagajärjelt põhjusele, sellelt, mida me enda ümber näeme, asjade varjatud päritolule. Heitlehisus on meile ligipääsetavam, sest me vaatleme seda, aga mahlakalgendamine kui seletav printsiip on iseeneses teadaolevam, sest see kehastab põhjust. Mahlakalgendamisest teadasaamine on tunnetuses edasiminek. Teadus peab näitama parimat teadmist, isegi kui vahetu taju seda ei näita.[13]

Jan Łukasiewicz (1957: 32) ütleb, et "mõned veidrad filosoofilised eelarvamused, mida ei saa mõistuspäraselt seletada", panid varajased kommentaatorid väitma, et süllogismis peab suureeldus olema esimene. Aga asi on selles, et suureeldus on definitsioon, mis seletab asja loomust, millest kõik muu sõltub. See on teaduslikult esimene, sest ta toob välja nähtuse põhjuse.[13]

Homne merelahingRedigeeri

Välistatud kolmanda seaduse järgi on paratamatu, et homme kas on merelahing või homme ei ole merelahingut. Et aga merelahingut ei ole veel toimunud ega toimumata jätta, siis paistab, et tuleb öelda, et üks alternatiiv on paratamatu, aga mõlemad alternatiivid on võimalikud (De interpretatione 19a22–34) (Malink 2013).[1]

Mittediskursiivsed arutlusedRedigeeri

Aristotelese eristus diskursiivse teadmise (teadmine arutluse kaudu) ja mittediskursiivse teadmine (teadmine aru (nous) kaudu) on suguluses keskaegse eristusega ratio ("mõistus", arutlus) ja intellectus '​e ("aru", otsene arusaamine, otsene intellektsioon) vahel. Aristotelese loogikas on alguses mittediskursiivne teadmine, millest saab toetada diskursiivne teadmine. Traditsiooniliselt nimetatakse mittediskursiivse teadmise võimet kaemuseks (intuitio). Seda arulise hindamise võimet võiks nimetada taibuks. See on mõistuse liik: see ei eelne mõistusele ega ole väljaspool mõistust, vaid on mõistuse enda tegevus (Teine analüütika II.19, Nikomachose eetika IV.6.).[13]

Teadus on Aristotelesel ainult üks inimintellekti ilming. Viie intellektuaalse vooruse seas on veel seas on nous, kunst (technē), filosoofiline tarkus ja moraalne otsustustetegemine (Nikomachose eetika, VI.3–8.) Ent teadmise omandamise puhul on esmane nous. Selle alla käivad intellekti kõige fundamentaalsemad toimingud, millel põhineb igasugune arusaamine ja millest järeldamiset kõik muu sõltub. Teadmine algab tajust, aga taju mõtestamiseks on vajalik nous. "Teises analüütikas" (II.19.100a3–10) Aristoteles, et taju tekitab mälu, mis koos nous '​iga tekitab kogemuse (empeiria), mis tekitab kunsti (technē) ja teaduse. Arusaamise laienemise (mittediskursiivne induktsioon) abil teisendab nous vaatlust ja mälu nii, et tekib teadmine (ilma arutlemiseta). See kaemuslik teadmine on isegi usaldatavam kui teadus. Aristoteles ütleb: "ühtki teist laadi mõte peale nous '​i ei ole õigem kui teaduslik teadmine" ja "miski peale nous '​i ei saa olla tõesem kui teaduslik teadmine". (100b8–10).[13]

Nous annab teadmise algprintsiibid (archai) – mõisted, üldised propositsioonid, definitsioonid, loogikaseadused, eriteaduse algprintsiibid ja moraalimõisted, näiteks voorused. Sellepärast tulebki nous '​i pidada eksimatuks. Ei saa väita, et intellekti algprintsiibid on kaheldavaks, ja siis esitada nende abil autoriteetseid väiteid teadmise võimalikkuse või võimatuse kohta. Kui hakata kahtlema nous '​is, mis on intellekti toimimise kõige fundamentaalsem tasand, siis tuleb kahelda kõiges, mis on sellele rajatud – teaduses, filosoofias, teadmises, loogikas, järeldamises jne. Aristoteles ei püüa algprintsiipe tõestada. Mõtlemise alguses on koht, kus tuleb lakata küsimast. Katse midagi absoluutselt tõestada viiks lõputu regressini: "On võimatu, et oleks absoluutselt kõige tõestus; oleks lõputu regress, nii et ikkagi ei oleks tõestust." (Metafüüsika, 1006a6–8.) Aristoteles ei tõesta näiteks vastuolu printsiipi, kuigi ta ütleb, et tähenduslik tõde eeldab seda.[13]

Joseph Owens, G. E. L. Owen ja Terence Irwin on väitnud, et algprintsiibid algavad dialektikast ning vähendavad nous '​i tähtsust. Algprintsiipideni jõutakse arutlemise nõrgema vormi abil, mis keerleb ümber endoxa – paljude inimeste või tarkade inimeste vanasõnalike arvamuste. Robin Smith väidab vastu, et mõte, et paljas arvamus saab tekitada range teadmise, on vastuolus Aristotelese seisukohaga, et vähem usaldatav teadmine ei saa anda piisavat loogilist tuge usaldatavamale teadmisele. Endoxa '​st saavad Aristotelese järgi alguse dialektilistele ja eetilistele arutlustele. Nad on talletunud tarkuse ja õige arvamuse varamu, võimas intellektuaalne vahend. Seal võivad vägevalt avalduda algprintsiibid, mille teised mõtlejad ja varasemad põlvkonnad on avastanud, aga Aristoteles ütleb "Teise analüütika" lõpus ja mujal, et millegi tunnistamine algprintsiibiks sõltub otseselt nous '​ist. "Nikomachose eetikas" ütleb ta: "algprintsiipe haarab nous." (VI.6.1141a7.)[13]

Lambertus Marie de Rijk (2002: I.2.53, 141-142) ja D. W. Hamlyn eitavad induktiivse süllogismi tähtsust ning samastavad induktsiooni (epagōgē) nous '​iga. Tõsi, ilma nous '​ita ei saaks ära tunda väiketermini ja kesktermini pööratavust ega definitsioone, eristada aktsidentaalseid omadusi paratamatutest ja olemuslikest. Aristoteles pakub definitsioonide avastamiseks jagamismeetodi, millega asju jagatakse aina väiksemateks allrühmadeks, aga seegi meetod sõltub täielikult nous '​ist. (Teine analüütika II.13). Mõned tänapäeva kommentaatorid hoiatavad, et mittediskursiivse arutlemise rõhutamine viib täieliku ratsionalismi või platonismini. Ent Aristoteles ei pea nous '​i all silmas puhast, kehatut mõtet. Algprintsiipideni jõudmiseks on tarvis empiirilise ja ratsionaalse koostööd.[13]

Aristotelese järgi on olemas kõikidele uurimisvaldkondadele omased algprintsiibid (koinai archai), nagu vastuolu printsiip ja välistatud kolmanda seadus, ja igal eriteadusel on oma algprintsiibis. Nendeni jõutakse kas autoriteetide ütlusi dialektiliselt läbi vaadates või iseseisvalt, ainest analüüsi teel koostisosadeks jagades. Aristoteles ütleb: "Meile on alguses kõige ilmsemad ja selgemad pigem hägused asjad; hiljem saavad nende jagamise teel tuttavaks elemendid ja alged. Sellepärast tuleb minna üldistelt asjadelt üksikutele; sest tervik meeltetaju kaudu on teadaolevam, aga üldine on mingi tervik; sest ta hõlmab paljusid asju üldise osadena. ... Ja lapsed hüüavad alguses kõiki mehi isadeks ja naisi emadeks, hiljem aga teevad kummalgi vahet." (Füüsika I.1.184a22–184b14.) Nii nagu lapsed õpivad oma vanemaid teistest inimestest eristama, õpivad need, kes mingit teadust edukalt uurivad, eristama eri loomulikke liike, mis moodustavad teadusliku nähtuse. See eelneb induktsioonile ja deduktsioonile. Kui meil on osad või aspektid, saame nende üle teaduslikult arutada.[13]

Dialektika ja retoorikaRedigeeri

Argumentatsiooniteoreetikud on kritiseerinud formaalse loogika ülevõimu, kurtes, et kalduvus sümbolilisele loogikale jätab alles ainult tühjade märkide abstraktse matemaatika, mida suurematele probleemidele kasulikul moel rakendada ei saa. Formaalse loogika pooldajad vastavad, et nende spetsiaalne formalism võimaldab täpsust, mis pole teisiti saavutatav, ja keskendumine propositsioonide sisulisele tõesusele või tähendusele viib tähelepanu loogikalt kõrvale. Aristoteles ei kuulu kumbagi leeri. Ta küll annab süllogismi formaalse analüüsi, kuid loogika on tal eelkõige vahend maailma kohta tõeste väidete saamiseks. Ta uurib ka vähem rangeid arutlusvorme (dialektika ja retoorika).[13]

Paistab, et Aristoteles mõtleb dialektika all arutluse või arutleva dialoogi üldist tehnilist uurimist. Retoorika all mõtleb ta (eriti mitteakadeemilisele publikule suunatud) veenmise kunsti uurimist. Aristotelese loogikas on koht nii kõikide arutluste üldisele uurimisele kui ka teaduslikele arutlustele, retoorikale, mitmesugustele vaidlustehnikatele, juriidilisele argumenteerimisele, ristküsitlusele, moraaliarutlustele, analüüsile ja mittediskursiivsele kaemusele.[13]

Aristoteles eristab ranget loogikat ja veenmise loogikat. Range loogika eesmärk on epistēmē, tõene uskumus selle kohta, mis on igavene, paratamatu, üldine ja muutumatu. (Mõnikord räägib Aristoteles ka teaduslikust teadmisest selle kohta, mis on enamasti.) Veenmise loogika eesmärk on vastuvõetav, tõenäoline või veenev uskumus – arvamus, mitte teadmine. Selle aine on ligikaudne tõde, endoxa, konkreetsele publikule vastuvõetav arutlemine või väited aktsidentaalsete omaduste või kontingentsete sündmuste kohta. Veenvatel süllogismidel on sama vorm nagu rangetel süllogismidel, kuid need teevad oma järeldused kindlaks nõrgemal moel. Range loogika süllogismid on deduktiivsed ja induktiivsed, veenmise loogika annab entümeeme, analoogiaid ja näiteid. Entümeem on deduktsioon, mis tegeleb asjadega, mis võivad üldiselt olla teistsugused, kui nad on, asjadega, mis on enamasti ainult üldiselt tõesed, või tõenäolisuste ja märkidega (Retoorika I.2.1357a). Ta mainib ka, et "entümeem" võib tähendada arutlust, mille eeldused on puudu (Retoorika 1.2.1357a16–22.) Näiteks võidakse öelda, et loom on poeginud, sest tal on piima, (Retoorika 1357b14–16) toomata ära teist eeldust. Niisugust deduktiivset järeldamisvormi nimetab Aristoteles ka märkide järgi arutlemiseks või tõendite järgi arutlemiseks, sest see, et loomal on piima, on selle märk ja tõend selle kohta, et loom on poeginud[1]. Kuigi tundub, et poegimise fakt tundub vahetult haaratavana, on tegu järeldamisena[1].[13]

Nii nagu dialektika otsib tõde, otsib retoorika vahendeid, kuidas tõde keele abil haarata (Retoorika 1354a1). Retooriline tõestus ehk entümeem on süllogism, mis rangelt võttes kuulub dialektikasse (Retoorika 1355a8–a10.). Et retoorika kasutab mõistust arutluste sõnastamiseks, võib see väära kasutamise puhul palju halba teha. See ei ole iga hinna eest veenmise kunst, nagu mõned sofistid õpetasid, vaid keelekasutuse fundamentaalselt teiseisikuline viis, mis võimaldab kuulajal otsustuseni jõuda (William Grimaldi 1972: 3–5.). Retoorika on veenvate punktide leidmine iga ainese korral (Retoorika 1355b12–22).[1]

Analoogia ja näideRedigeeri

Induktiivse süllogismi vasted veenmise loogikas on analoogia ja näide. Näide on õigupoolest analoogia ja entümeemi kombinatsioon. Tänapäeval mõistetakse analoogiat nii, et see tugineb objektide otsesele võrdlusele. Aristotelesel toetub analoogia ka üldisele printsiibile. Näide (paradeigma) koosneb kahest sammust. Esiteks, kuna teatud loomusega üksikutel asjadel on teatud omadus, siis kõigel, millel on see loomus, on see omadus. Seda induktiivset üldistust nimetab Aristoteles analoogiaks (samasusarutluseks). Teiseks, kuna me teame, et kõigel, millel on see loomus, on see omadus, saame deduktsiooni teel järeldada, et ka mingil uuel näitel, millel on see loomus, on see omadus. Seda sammu nimetab ta entümeemiks.[13]

"Retoorikas" (I.2.1357b31–1358a1) esitab Aristoteles järgmise arutluse. Oletame, et me tahame väita, et valitseja Dionysos küsib ihukaitsjat, et hakata despoodiks. Esiteks, me saame viidata analoogiale varasemate juhtumitega, mil valitsejad on küsinud ihukaitsjat, ning teha sellest üldreegli. Me võime öelda, et Peisistratos, Theagenes ja teised tuntud türannid plaanitsesid hakata despoodiks, nad küsisid samuti ihukaitsjat, ning sellepärast igaüks, kes küsib ihukaitsjat, plaanitseb hakata diktaatoriks. Ja nüüd saame astuda teise sammu ning väita, et Dionysos plaanitseb hakata despoodiks. See ei ole Aristotelese järgi range, vaid tõenäolisusel põhinev arutlus. Aga kui tuleb rajada mõni otsus, näiteks kas rahuldada ihukaitsja andmise taotlus, tõenäolisele tagajärjele, siis tuleb arvestada varasemaid näiteid; retooriku ülesanne on nende näidetega kursis olla ning sõnastada neid nii, et selle teadmise põhjal midagi soovitada[1].[13]

VeenmineRedigeeri

Aristoteles toob välja kolm veenmisviisi: ethos, pathos ja logos. Esiteks, veenab kõneleja iseloom, kui tema kõnelemisviis teeb ta usutavaks. Teiseks, kuulajad lasevad end veenda, kui kõne tekitab neis emotsioone. Kolmandaks, veenab kõne ise, kui väide on tõestatud sobivate veenvate argumentidega. (Retoorika, I.2.1356a2–21.) Tõhusad argumenteerijad peavad moraalist aru saama ning oskama kuulajaid veenda, et nad on head, usaldusväärsed inimesed, keda tasub kuulata (see on kõige tähtsam[1]); tundma emotsioonide üldisi põhjusi ning oskama konkreetsetel kuulajatel emotsioone esile kutsuda; ja oskama kasutada loogikatehnikaid, et esitada veenvaid argumente. Need kolm veenmisviisi peavad olema tasakaalus[1]. Retoorika eesmärk ei ole mitte tõde, vaid veenmine. Retoorika vahendeid saab kasutada amoraalsetel ja ebaausatel eesmärkidel, kuid süstemaatiline ülevaade retoorikast on avalikes huvides.[13]

ToposedRedigeeri
  Pikemalt artiklis Topos

Aristoteles ei ütle, mis topos 'koht' on, igatahes on toposed seotud soovitatavate strateegiatega edukaks argumenteerimiseks. Mõnede uurijate arvates on nimi seotud mnemoonilise vahendiga, mis meelespidamiseks kasutab seostamist tuttavate kohtadega. "Toopikas" ja "Retoorikas" annab Aristoteles nõu, kuidas leida ja meeles pidada sobivaid eeldusi, kuidas oponenti üle trumbata, kuidas leida häid analoogiaid jne. Toposte hulgas on arutlused selle üle, kuidas argumenteerida, milline alternatiiv on parem, kuidas termineid tõhusalt asendada, kuidas läheneda soo ja omaduse küsimustele, kuidas argumenteerida põhjuse ja tagajärje üle, kuidas käsitleda sarnasust ja erinevust jne. Mõnede kommentaatorite arvates võidi toposeid kasutada õppetöö käigus koos harjutuste ja standardtekstidega või endoxa nimekirjadega või isegi valmis argumentidega, mis tuli pähe õppida.[13]

Retoorika liigitusRedigeeri

Retoorika jaguneb kaalutlevaks loogikaks, kohturetoorikaks ja näitamise retoorikaks. Kaalutlev retoorika tegeleb tulevikuga, sellega, mida teha, arutades teguviiside häid ja halbu külgi. Kohturetoorika tegeleb minevikuga, eriti sellega, mida tehti ja kas see oli õiglane. Näitamise retoorika tegeleb olevikuga, sellega, mis on õilis või alatu, mida tuleb kiita või laita (Retoorika 1358b6–16). Kõigi liikide puhul arvestab retoorik sarnasusi ja erinevusi, et teha tõenäoline ennustus selle kohta, mis on polisele oluline.[1]

Sarnasuste märkamineRedigeeri

Taibukatele filosoofidele, retoorikutele ja luuletajatele on ühine võime märgata sarnasusi erinevates asjades. Näiteks ütles Archytas, et kohtunik ja altar on suguluses, sest see, kellele on ülekohut tehtud, pöördub mõlema poole (Retoorika 1412a10–14). See sarnasuste ja erinevuste märkamine on osa sellest, mis eristab neid, kes elavad head elu, nendest, kes kõigest elavad (De sensu et sensibilibus 437a2–3). Samamoodi on luule suurim saavutus kasutada häid metafoore, sest see on sarnasuse vaatlemine (Luulekunstist 1459a6–9). Luule on filosoofia ja retoorika lähedane sugulane, kuid erineb neist selle poolest, et ta on fundamentaalselt mimeetiline, kunstiliselt jäljendav.[1]

ApooriaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Apooria

Sõna aporia tähendab algselt kohta, millest ei ole väljapääsu. Metafoorselt mõeldi apooria all hämmeldust, ummikut, paradoksi või peamurdmisülesannet, mida hoolimata pingutusest ei õnnestu lahendada. Aristoteles ütleb, et filosoofid alustavad apooriatest ja lahendavad näilised paradoksid. Aristoteles alustab paljusid traktaate diaporia '​ga, ülevaatega varasemate mõtlejate apooriatest. Apooriaid ei saa lahendada termineid ümber tõstes; see nõuab arukust ja loovat taipu.[13]

LoogikaveadRedigeeri

Lühikeses teoses "De sophisticis elenchis" esitab Aristoteles mõjuka loogikavigade teooria. Esituse napi ja hämara stiili tõttu on täpne tähendus vaidluse all. Loogikavigade all mõistab Aristoteles varjatud arutlusvigu. Loogikavead jagunevad keelelisteks ja materiaalseteks. On vaidluse all, mida Aristoteles ühe või teise loogikavea all silmas pidas. Keeleliste loogikavigade seas on homonüümia (sõnaline mitmetähenduslikkus), kahemõttelisus (amfiboolia ehk grammatiline mitmetähenduslikkus), alusetu üldistus ehk compositio (osade segiajamine tervikuga), alusetu lihtsustus ehk divisio (terviku segiajamine osadega), rõhuasetus (mitmetimõistetavus vale häälduse või vale lauserõhu tõttu) ja kõnekujund (kahemõttelisus väljendusviisi tõttu). Materiaalsete loogikavigade hulgas on dicto simpliciter ad dictum secundum quid ehk erandi moonutamine (erandi märkamatajäämine), secundum quid et simpliciter ehk dicto secundum quid ad dictum simpliciter ehk erilisuse ignoreerimine (ennatlik üldistus või ebaõige kvalifitseerimine), ignorantia elenchi, konsekvendi jaatamine (tagajärje eeldamine tagab ühe võimaliku põhjuse kohalolu), aluse ennetamine ehk petitio principii, väär põhjus ja ebaõige küsimus (kahe või enama küsimuse maskeerimine üheks küsimuseks).[13]

Ebaõige küsimuse näide on: "Kas tuleks kuuletuda tarkadele või oma isale?" (De sophisticis elenchis 12.173a21.) Kuuletuda tuleks mõlemale, aga küsimus on sõnastatud nii, nagu tuleks kõrvale jätta üks kohus, et täita teist. Siin on kaks küsimust, mis on ebaõigesti kokku pandud. Konsekvendi jaatamise kohta toob Aristoteles niisuguse näite: "Et pärast vihma on maa märg, siis me eeldame, et kui maa on märg, siis on sadanud; kuna aga see ei järeldu paratamatult." (De sophisticis elenchis 5.167b5–8.) Samal tagajärjel võivad olla eri põhjused. Paljud Aristotelese näited on täiesti ebaveenvad eksijäreldused: näiteks alusetu lihtsustus, mille järgi 5 on nii paaris kui ka paaritu arv, sest ta jaguneb paarisarvuks 2 ja paarituks arvuks 3. (De sophisticis elenchis 4.166a32–33.) Siin pakub teoreetilist huvi, mis on valesti. Aristotelest huvitab ka eksijärelduste omavaheline seos. Enamasti ta ei eelda süllogismivormi.[13]

MoraaliarutlusedRedigeeri

Aristoteles on vooruseetik, kes vaatab moraalile iseloomu poole pealt. Eetiline inimene kujundab endale võime teha harjumuslikke otsuseid, mis on suunatud hüvele, usaldatavad iseloomujooned, näiteks ausus, heldus, üllameelsus ja julgus. Ainult inimesed oskavad eristada õiget ja vale. Inimese mõistuse juurde käib praktiline tarkus (phronēsis), "tõene ja põhjendatud võimeseisund asjadeks, mis on inimesele head või halvad." (Nikomachose eetika VI.5.1140b4–5). Praktiline tarkus toimib sarnaselt nagu teadus. Nous '​i abil saadakse arusaam konkreetsetest voorustest ja siis dedutseeritakse, kuidas neid konkreetsetes olukordades rakendada. Mõned uurijad teevad ranget vahet vooruse kui moraaliarusaamadeni jõudmise võime ja praktilise tarkuse kui nende rakendamise võime vahel, aga see ei mõjuta moraalimõtlemise põhiehitust. Harjumusest ja näidetest jõutakse moraalisilma kasutava moraaliinduktsiooni teel voorusteni ning nendest moraalideduktsiooni (praktilise süllogismi) teel konkreetsete moraalsete tegudeni. Moraaliinduktsiooniga jõutakse lapsepõlvest alustades harjumuse ja kasvatusega ajapikku julguse, aususe, ustavuse ja teiste voorusteni. Edukas moraalne toimija "peab sündima otsekui silmaga, millega õigesti otsustusi teha ning valida seda, mis on tõeliselt hea." (Nikomachose eetika VI.7.1114b6–8.) Kui see moraalisilm on piisavalt arenenud, saab moraalinorme konkreetsetele eluolukordadele rakendada. Selleks ei formuleerita mõttes arutlusi, vaid tehakse mõistlikke otsuseid, tehes seda, mis on antud olukorras moraalselt nõutav. Aristoteles viitab selles seoses praktilisele süllogismile, mille tulemus on "järeldus, mis on tegu." (Loomade liikumine 701a10–12.) Oletame, et olen jõudnud lubaduste täitmise vooruseni ning rakendan siis seda küsimusele, kas ma peaksin vennalt laenatud raha tagasi maksma. Vastav teoreetiline süllogism oleks:

  • Lubaduste täitmine on hea.
  • Vennale võlgu oleva raha tagasimaksmine on lubaduste täitmise juhtum.
  • Järelikult vennale võlgu oleva raha tagasimaksmine on hea.

Vastavas praktilises süllogismis on järeldus see, et ma maksan vennale raha tagasi. Moraaliarutlus on Aristotelese järgi küll vähem range arutlemise vorm kui teadus, kuid asi on põhiliselt selles, et teaduslikud tõestused tegelevad universaalidega, praktiline süllogism aga lõpeb üksiku teoga, mis peab sobima kontingentsete asjaoludega. Moraal ei ole suvaline ega subjektiivne.[13]

Moraaliotsuste tegemine ei ole mehaaniline, algoritmiline protseduur. Aristoteles rõhutab konteksti tähtsust. Moraal nõuab teravat taipu, mis paneb tähele, teeb vahet, analüüsib, hindab, üldistab ja lõpuks otsustab. "Nikomachose eetikas" arvab ta praktilise tarkuse viie intellektuaalse vooruse hulka. Aristoteles räägib ka väiksematest moraalsetest voorustest, mille seas on hea kaalutlemine (euboulia), teoreetiline moraaliaru (synēsis) ja kogenud moraaliotsustusvõime (gnōmē). Ta samastab moraalse puudujäägi kroonilise teadmatusega või (tahtenõrkuse ehk akraasia korral) hootise teadmatusega.[13]

Teoreetiline filosoofiaRedigeeri

Aristoteles eristab teoreetilist filosoofiat, mille eesmärk on kontemplatsioon, ja praktilist filosoofiat, mille eesmärk on tegutsemine või valmistamine. Teoreetilises filosoofias uurib esimene filosoofia liikumatuid ja materiaalsetest asjadest lahutatud esemeid, matemaatika uurib liikumatuid ja mittelahutatud esemeid ning loodusfilosoofia uurib liikuvaid ja mittelahutatud esemeid (Metafüüsika 1026a6–22). Esimene filosoofia saab olla täiesti täpne, sest selle esemed on muutumatud, ja saab anda kõige sügavamas mõttes teadmise. Ka matemaatika on täiesti kindel, sest selle esemed on muutumatud; et aga iga liiki matemaatilisi objekte, näiteks kolmnurki, on potentsiaalselt lõpmata palju, nõuavad matemaatilised tõestused abstraheerimist. Loodusfilosoofia annab vähem täpse teadmise, sest looduslikud asjad on mitmekesised ja muutlikud, nii et tuleb tähelepanu pöörata empiirilistele faktidele.[1]

MuutumineRedigeeri

Aristotelese loodusfilosoofia püüab saada teoreetilist teadmist muutuvatest asjadest. Kõikidel tekitatud asjadel, sealhulgas tehislikel asjadel ja juhuse saadustel on tekitav allikas, aga looduslikku muutumist põhjustab asja seesmine alge ja põhjus, mida võib nimetada asja loomuseks (Füüsika 192b8–20). Asja loomuse haaramine tähendab võimet seletada, miks ta olemuslikult tekitati: loomus ei anna lihtsalt muutumisse panust, vaid on ka muutumise kui niisuguse esmane määraja (Sarah Waterlow 1982: 28). Kuigi mõnede autorite arvates on alged Aristotelesel episteemilised, seletavad mõisted, on need paremini mõistetavad ontoloogiliselt – ainukordsete pidevate loomustena, mis valitsevad loodusolendite tekkimist ja enesesäilitamist. Asja loomusest arusaamine tähendab eelkõige arusaamist, kuidas olev end oma loomusega näitab. Säärane arusaamine on õige seletus ainult niivõrd, kui saadakse aru olevatest endist, nagu nad end annavad (Russell Winslow 2007: 3–7). Alged on Aristotelesel muutumise algus ja lõpp (Füüsika 235b6). Looduslik muutumine on kahesugune. Substantsiaalne muutumine toimub siis, kui tekitatakse substants (Füüsika 225a1–5), näiteks kui taime seeme tekitab teise sama liiki taime. Mittesubstantsiaalne muutumine toimub siis, kui muutuvad aktsidentaalsed omadused, näiteks küpseva granaatõuna värvus.

MaailmRedigeeri

Maailm on Aristotelese järgi Maa kui fikseeritud keskme ümber tiirlevate taevakehade suletud süsteem. Taevakehade liikumised leiavad aset paratamatute printsiipide kohaselt, kuid meie teadmine nendest liikumistest ei ole täpne, sest nad on meist liiga kaugel. Kuualused sündmused aga on teataval määral muutlikud (pole selge, kas mängus on ka objektiivne juhuslikkus), kuid meie teadmine neist on täpsem, sest nad on meile lähedal. Seetõttu saame substantside arengust ja käitumisest aru, kui vaatleme, kuidas asjad enamasti on. Kuualuste asjade kohta on võimalik mingi objektiivne teadmine.

Universumi keskmes on liikumatu Maa, mida ümbritseb tule, õhu ja vee kiht. Taevakehad asuvad kontsentrilistes sfäärides ning liiguvad koos nende sfääride liikumisega. Ka Maa ise on sfäär, seda tõestas see, et laevad kadusid horisondi taha. Kuu, päike, planeedid ja kinnistähed on tehtud viiendast elemendist, millel erinevalt õhust, maast, tulest ja veest ei ole muud muutumist peale kohavahetuse. Kõige välimine sfäär sisaldab kinnistähti. Väljaspool universumit ei ole midagi, ei tühja ruumi ega täidetud ruumi, kuid kogu universum on täidetud mingi mateeriaga, nii et tühja ruumi ta ei sisalda. Igal elemendil on oma loomulik koht. Maiste asjade koht on maakera keskmes, mispärast kõik kehad kukuvad sinnapoole. Vee loomulik koht on maapinna peal, õhul ümber maa ja tule loomulik koht on kõrgel õhus, sellepärast põleb ta alati ülespoole. Asjad universumis moodustavad hierarhia, mis algab elementidest, mille loomulik liikumine viib neid kas alla (vett ja maad) või üles (õhku ja tuld). Edasi tulevad elementide segud, siis elusolendid. Taevasfääride liikumise põhjustavad vaimsed substantsid. Nende liikumise põhjus on lõppkokkuvõttes nende vaimsete substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik.

Mateeria ja vormRedigeeri

Üldjuhul vaatleb Aristoteles erinevalt Platonist vormi (eidos't) füüsilises maailmas eneses kätkevana. Igal füüsilisel asjal on vorm (ehitus) ja mateeria, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Mateerial on potents võtta vorme. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Elemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Need elemendid kujutavad endast algmateeriat (vormita mateeriat), mille vormiks on üks alg-kvaliteedivormide kombinatsioonidest (vastavalt kuum-kuiv, kuum-niiske, külm-niiske ja külm-kuiv). Asjal kui mateeria ja vormi kombinatsioonil on võime (potents) võtta omakorda teatud vorme. Et see teoks saaks, on tarvis mõnd asja, millel see vorm juba tegelikult (aktuaalselt) on. (Tõsi küll, see ei ole päris alati nii. Erandiks on näiteks alamate loomade isetärkamine.) Põhjus meenutab alati tagajärge; tagajärg eeldab sama vormiga põhjuse toimet.

PõhjuslikkusRedigeeri

Aristotelese põhjuslikkuseprintsiibil on kaks alust. Esiteks leidis Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki (ex nihilo nihil fit). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat (mateeria) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine (kasvamine ja kahanemine), kohavahetus ning tekkimine ja hävimine) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks. Vormid, mille mateeria võtab, peavad aga tulenema asjadest, millel selline vorm juba on. Elusolenditel eristas Aristoteles kahesugust tegelikkust (aktuaalsust): vorm on esimene tegelikkus ja toimimine on teine tegelikkus. Toimimine järgneb vormile (on vormi suhtes sekundaarne). Teiseks lähtus Aristoteles analoogiast sellega, kuidas käsitööline loob mingist materjalist mingi eseme. Vorm, mille käsitööline materjalile annab, peab tema arus juba eelnevalt olemas olema. Looduse toimimine on samamoodi teleoloogiline: alati kui põhjused toimivad, realiseeruvad kavandid.

JumalRedigeeri

Aristotelese üldine kontseptsioon ei jäta kohta loovale ega kavandavale jumalusele. Loomulike liikide fikseeritus ja füüsilise maailma igavene olemasolu tulenevad tema põhjuslikkuseprintsiibist ning mateeria ja vormi lahutamatust ühtsusest. Kui mateeria ei saa kunagi eksisteerida nii, et tal poleks mingit vormi, ning vormid on mateeria staatilised ja dünaamilised tunnused ning kui mateeria omandab vormi üksnes tänu materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed.

Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist – omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat.

TunnetusRedigeeri

Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidos'ed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima.

Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest

  • esiteks, kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
  • teiseks, kui leiab aset muutumine, siis peab olema miski, mis samaks jääb.

Et inimaru suudab neid vorme asjadest abstraheerida ning passiivse aruna (passiivse intellektina) säilitada, siis puudub vajadus meenutamise (anamnesise) ja hinge eeleksistentsi teooria järele.

HingRedigeeri

Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus). Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili. Ent aktiivne intellekt on kehalisusest vaba ning seetõttu kehalised muutused teda ei mõjuta, nii et ta on hinge ainus osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend. Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab.

Aristotelese õpetuse alusel on voorus hinge teatud toimimisvõime ja Aristoteles jagab hinge kaheks:

  • Mittemõistuslik hingejagu
    • Toituv hing, millel puudub kokkupuude mõistusega, eetilise mõõtega (söömine, paljunemine)
    • Püüdlev hing, kust kasvavad välja inimese püüdlused, mis panevad ta tegutsema. See on mõistuslikult kujundatav hingejagu.
  • Mõistuslik hing
    • Praktilise mõtlemise võime on suunatud püüdlevale hingele, püüdes leida loomupüüdlustele voorustega kooskõlastuvat vormi
    • Teoreetilise mõtlemise võime on suunatud teoreetilise tegevuse tarvis vajalike loomutäiuste saavutamisele.

Inimesele iseloomulik täiuslikkusRedigeeri

Inimesele iseloomulik täiuslikkus ja inimese elu eesmärk on teoreetiline elu – maailma loomuse ja maailma Algpõhjuse kontempleerimine. Selle tegevusega jäljendab inimene Jumalat täiuslikemal talle kättesaadaval viisil.

EetikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Aristotelese eetika

Hea eluRedigeeri

Aristoteles lähtus sellest, et enamik inimesi soovib elada head elu. Küsimus on selles, milles see seisneb. Elu headus on objektiivne; inimesed võivad valida elu, mis pole parim. Et seda ära hoida, soovitab Aristoteles järele mõelda, mis on heale elule iseloomulik. Ainuke hea elu ja inimelu kõrgeim vorm on elu, mis on mõistusega kooskõlas. Inimese kõrgeim hüve peab olema niisugune, et

  1. selle poole püüeldakse selle enda pärast (Nikomachose eetika 1094a1);
  2. teisi asju soovitakse selle pärast (1094a19);
  3. seda ei soovita teiste asjade pärast (1094a21);
  4. see on täielik (teleion): see on alati valimist väärt ja seda valitakse alati selle enese pärast (1097a26–33);
  5. see on eneseküllane (autarkēs): kui see on olemas, siis pole elul midagi puudu (1097b6–16).

Kui hea elu kriteeriumid on paigas, siis on lihtne välistada ülima hüvena näiteks nauding ja au.

Kõigile kriteeriumidele vastab eudaimonia ('õnn, õitseng').

EudaimoniaRedigeeri

Eudaimonia saavutatakse oma loomuse, võimete täieliku teostamisega. Inimene ei saa valida oma loomust ja võimeid.

Inimesed on üksmeelel, et eudaimonia on ülim hüve, kuid saavad sellest erinevalt aru, nii et üksmeel on näiline.

Kui inimesel on otstarve (ergon), tuleb see välja selgitada, sest see, mis on hea, sõltub otstarbest. Inimesele iseloomulik on mõistusega hinge tegev elu. (Nikomachose eetika 1097b22–1098a4) Eudaimonia on mõistusega hinge tegevus kooskõlas voorusega (1098a16–17)

VoorusRedigeeri

Voorus ehk loomutäius (aretē) on mis tahes suurepärasus. Kui Aristoteles ütleb, et eudaimonia seisneb tegevuses kooskõlas voorusega (kat' aretên; 1098a18), siis ta peab silmas, et see on suurepärane tegevus.

Hea elu on tegev, seisundist ei piisa, sest meid kiidetakse hea elu eest, aga me väärime kiitust ainult selle eest, mida me teeme (Nikomachose eetika 1105b20–1106a13). Et tegutseda tuleb vooruslikult, siis peab filosoof määrama, milles seisneb voorus konkreetsete vooruste, näiteks julguse juures.

EsteetikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Aristotelese esteetika

Aristoteleselt pärinevad esimesed pikemad filosoofilised uurimused konkreetsetest kunstivormidest. Enamik tema teostest luule kohta on kaotsi läinud, säilinud on ainult "Poeetika" ("Luulekunstist"). Sel teosel on olnud renessansiajast saadik tohutu kultuuriline mõju, sest kirjanikud järgisid tema luulereegleid ja kriitikud tema kriitikareegleid, kuigi moonutatult. Meie arusaam kunstist võlgneb palju sellele raamatule. "Poeetika" on vastus luule hukkamõistule Platonil. Platonile vastandudes, kuigi paljusid eeldusi temaga jagades, loob Aristoteles uue teooria. Aristoteles kirjutab vaheldumisi filosoofina ja luulesõbrana. Ta lahkab tragöödiaid bioloogi kombel tähelepanelikult ja seab standardi järgnevale esteetikale.[24]

Aristoteles kirjutas "Poeetika" aastal 335 eKr või hiljem. Säilinud on I raamat (tragöödiast ja eeposest). II raamat (komöödiast) on kaotsi läinud. Nagu teisedki Aristotelese säilinud tööd, on see loengumärkmete vormis, väljajättude ja kõrvalepõigetega. Tekst on halvasti säilinud. On ainult kaks keskaegset käsikirja koos tõlgetega araabia ja ladina keelde. Teosel on selge ülesehitus ja mõttekäik. Argumentatsioon on hästi jälgitav, kui pidada silmas, et põhiküsimused on mis on luule, mis liiki luule on tragöödia ja mis on tragöödia olemuslikud elemendid. Aristoteles püüab seletada oma aja kirjandust ja publiku kogemust sellest. Tragöödia töötab hästi, kui see algab luuletaja teadmistega, esitab üldväiteid ning annab vooruslikule täiskasvanule täiendavat moraaliharidust. Sellepärast peab ta riigis olema. Platon oli tahtnud luulet pagendada ning esitanud sellele hulga süüdistusi, mida Aristoteles tahab ümber lükata: teadmine ei toeta luulet, sest luuletajad on teadmatud (Sokratese apoloogia 22b–c, Ion 534a) ja sõltuvad inspiratsioonist (Ion 534b–e, Phaidros 245a), luule levitab ebatõdesid (Politeia 337–391), luule ei saa esitada üldväiteid, sest see väljendab luuletaja privaatset seisukohta (Protagoras 347c–e) või kujutab üksikuid draamategelasi (Politeia 605), luulele omane idiosünkraasia teeb selle mõistuspäratuks (Politeia 605c). Aristotelese argumendi elemendid esinevad kokkusurutud kujul tema tragöödia definitsioonis: "Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, <teatud> suurust omava tegevuse jäljendus, <jäljendus erinevates> osades erineval kujul maitsestatud kõnega, <jäljendus, mis jäljendab> tegevaid <isikuid endid>, mitte <neist> jutustades, <jäljendus,> mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest." (1449b24–28)[25] Siin on eriti tähtsad neli sõna, mille abil Aristoteles näitab tragöödia väärtust: "puhastus" (katarsis), "jäljendus" (mimees), "tegevus", "tõsine".[26] 1 Aristoteles ei esita puhastuse (katarsise) teooriat. Ta kasutab seda sõna ainult tragöödia definitsioonis ja veel korra muus tähenduses (1455b15). Ent see, et ta mainib seda definitsiooni lõpus, näitab, et tegu on tragöödia otstarbe või eesmärgiga. Ka "Poliitika" VIII raamatus räägib ta puhastusest, mida muusika ja luule toovad, lubades rääkida sellest rohkem teoses luulest. Tragöödia definitsioonis on jutt puhastusest "sellistest kannatustest (pathēmata)", nimelt kaastundest, hirmust ja sarnastest emotsioonidest. Kaastunnet ja hirmu äratatakse kõige rohkem siis, kui näidatakse tegelasi ja nende seiklusi täpselt õigesti (1453a10): "See on selline, kes pole eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse poolest ning kes ei satu õnnetusse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse tõttu, olles nende hulgast, kes on nimekad ja edukad, nagu Oidipus, Thyestes ja silmapaistvad mehed sellistest suguvõsadest."[25] Kangelased peavad olema piisavalt korralikud, et vaataja tunneks neile kaasa, kuid mitte nii hiilgavad, et ebaõnn oleks teenimatu (1452b34–36). See ärataks moraalset tülgastust, mis häiriks puhast hirmu ja kaastunnet. Nähtavasti mõtleb Aristoteles puhastuse all "naudingut, mis tuleneb kaastundest ja hirmust"[25] (1453b11). On võimalikud ka teised tõlgendused, sest sõna võis tähendada ka soolte tühjendamist lahtisti või klistiiri abil. 19. sajandi keskpaigast on kiputud Aristotelese puhastust mõistma nii, et tragöödia uhub välja metsikud ja ebasoovitavad kired, lastes neil vabalt voolata, kuni jõuame tagasi emotsioonideta olekusse. Tragöödia äratatud hirmus elame välja palju väikesi hirme, mis me muidu alla neelame. Selline tõlgendus oli olemas ka antiikajal, näiteks Proklose kommentaaris Platoni "Politeiale". Uusajal juurdus see "Poeetika" kommentaarides, kuni sellest sai üldtunnustatud arusaam. Aga Aristoteles ei omista emotsioonidele kvantiteeti, mis lastakse välja või hoitakse tagasi. Tema arvates aitab emotsiooni väljendamine seda emotsiooni tugevdada, näiteks need, kes regulaarselt oma viha välja lasevad, muutuvad ägestuvamateks (Nikomachose eetika II.1103b18). See tõlgendus eeldab ka, et kõigil on tarvis kirgedest vabaneda, aga Aristotelese arvates tuleb kirgi regulaarselt ja hästi reguleeritult väljendada (1109a25–29). See tõlgendus on vastuolus ka selle vaimuga, mida Aristoteles "Poliitika" VIII raamatus ütleb mousikē (muusika ja luule) kohta. Mousikē aitab harida emotsioone, sest lauludes on õiged pildid vihast, julgusest ja teistest joontest (1340a19–21). Need pildid äratavad meis emotsiooni (1340a13). Rõõm kogu elamusest harjutab hinge nautima voorust päriselus (1340a22–27). Kui kaastunde ja hirmu äratamine viib puhastuseni (ning rõõmuni põnevatest kirgedest) ning see tekitab eetilise harjumuse, siis puhastus ongi harjutamine. Emotsioonide harjutamisel pole mingit pistmist nende väljalaskmisega. Emotsioone tuleb kalibreerida, et need oleksid vastavuses päriselu olukordadega, mis neid esile kutsuvad. Katarsis on selle vaate järgi emotsioonide selitus (Leon Golden, Richard Janko, Martha Nussbaum). Tragöödia õpetab, mis tunne on tunda hirmu ja kaastunnet ja mis puhul on need kohased. See on osa teekonnast eetilise käitumise juurde, sest Aristotelese eetika seob eetilise käitumise hästi harjutatud emotsioonidega. See tõlgendus aitab mõista ka Aristotelese Platoni-vastast argumenti. Need emotsioonid, mis Platonile ei meeldi, on tragöödias küll olemas, aga need hoopis soodustavad eetilist toimimist. Need mitte ei kahjusta meie mõtlemisvõimet, vaid aitavad emotsioone mõistlikumaks muuta. Aristotelese järgi peaksid inimesed oma tundeid ja otsustusi eluaeg parandama. Tõsi küll, Aristoteles ütleb "Poliitikas" ka, et puhastus on kergendus, mis aitab hingel rahuneda (1342a7–15). Kui selitus on mingisugune valgustus, siis see tõlgendus näitab, kuidas luule toob arusaamise naudingu (1448b13). Aga see on ainult emotsioonidest arusaamine, ja sellest ei piisa Platoni rünnakute tõrjumiseks. Mõned tõlgendajad ei seosta katarsist üldse emotsioonidega. Nende tõlgenduses ei tähenda pathēmata mitte kirgi, vaid draama sündmusi. Katarsis on narratoloogiline puhastus: näidendi lahendus korrastab sündmused (Gerald Else, Alexander Nehamas). Sidus ja tähenduslik süžee on tragöödia eesmärk. See tõlgendus on vähemuses. Selle eelis on see, et see otsib "Poeetikast" argumenti selle kohta, mida kirjandus teab ja kuidas ta seda ütleb.[27]

Jäljendamine (mimees) saavutatakse luules rütmi, keele ja harmoonia abil (Luulekunstist 1447a13–16, 21–22). Mõned või kõik neist elementidest on omased ka teistele kunstiliikidele: maalikunst jäljendab visuaalselt samade vahenditega, tantsukunst ainult rütmiga; luule on otsekui hääle saanud muusika, milles ühendatakse hääl ja diskursiivne tähendus. Aristotelest huvitavad eelkõige need luule liigid, mis jäljendavad inimeste tegusid ning kuuluvad komöödia ja tragöödia alla. Komöödia jäljendab halvemaid inimesi ja tegusid, mis vastavad inimese madalamale loomusele. Need jäljendused ei ole põlastusväärsed ega valusad, vaid lihtsalt naeruväärsed või moonutatud, ja nende vaatamine pakub naudingut (Luulekunstist 1449a31–38). Tragöödia jäljendab suurepäraseid ja täielikke tegusid. Erinevalt komöödiast, mis on episoodiline, on tragöödial ühtne süžee, mis lõpeb kaastunde ja hirmu esitamisega ning seega kirgede puhastusega (1449b24–28). Tragöödia juures on kõige tähtsam see, kuidas ta kasutab lugu, et viia publiku hinged puhastuseni (1450a32–34). Et asja, näiteks looma ilu või suurepärasus seisneb kindla suurusega osade korrastatuses (1450b35–38), peavad ka tragöödia osad olema proportsionaalsed. Tragöödia võime hinge juhtida sõltub loo pöördest äratundmise hetkel, mil peategelane liigub teadmatusest teadmisse. Parimal juhul langeb see äratundmine kokku kavatsuse pöördumisega, nagu Sophoklese "Kuningas Oidipusega", kus Oidipus tunneb end ära sellena, kellele oli ennustatud, et ta mõrvab oma isa ja abiellub oma emaga. See hetk tekitab publikus kaastunnet ja hirmu, täites traagilise jäljenduse eesmärgi (1452a23–b1). Jäljendava luule tekitatud kaastunne ja hirm tekitavad erilaadset naudingut (1453b11–14). Kuigi jäljendus ise on tehnika ehk kunst, on see nauding inimestele omane. Et luule suudab emotsioone tekitada ja hinge juhtida, piirneb ta nii hea loomuse kui ka hullumeelsusega (1455a30–34). Näidendeid kirjutatakse ja lugusid loetakse Aristotelese järgi sellepärast, väikeste erinevustega helid võib niimoodi ritta panna, et tekivad konventsionaalsed sümbolid, mis nimetavad konkreetseid asju, mistõttu kuulmisel on aktsidentaalne omadus toetada tähenduslikku kõnet, mis on õppimise põhjus (De sensu et sensibilibus 437a10–18). Kuigi heli ei ole seesmiselt tähenduslik, saab hääl kanda hingestatud tähendust, andes edasi mittekohalolevate asjade võimalikku väljanägemist (Hingest 420b5–10, 27–33). Luule kasutab selle loomuliku võime ära, jäljendades keele abil oskuslikult tegelikkust, nõudmata, et asjad oleksidki niisugused, nagu neid kujutatakse (Luulekunstist 1447a13–16). Lahtiseks jääb küsimus, kuidas peaks luuletaja kasutama oma võimet hinge tõeste või väärade jäljendustega juhtida: kas ta peaks jäljendama asju, nagu nad on või nagu nad peaksid olema. Kuigi õigsuse mõõdupuu pole luules sama mis poliitikas (1460b13–1461a1), pole selge, kuidas ja kui palju peaks riik luuleloomet piirama.[1]

Aristotelese mõju ja retseptsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklites Aristotelism ja Uusaristotelism

Aristotelese töid loeti vanaajal palju ja tema koolkond oli mõjukas sajandeid pärast tema surma. Tema koolist sai alguse peripateetikute liikumine, mille tähtsaim esindaja oli Aristotelese õpilane Theophrastos. Hilisantiikajal kirjutati Aristotelese teoste kommentaare: esimene kommentaator oli Alexandros Aphrodisiasest, kommentaatorite seas olid ka uusplatoonikud Simplikios, Syrianos ja Ammonios.[1]

Keskajal tõlgiti Aristotelese teosed araabia keelde. Selle mõjul ilmusid islami aristotelistid, kelle seas olid Ibn Bājjah (Avempace) ja Ibn Rushd (Averroes). Juudi filosoofiatraditsioonis nimetab Maimonides Aristotelest filosoofide peameheks ja kasutab Tanahi sisu analüüsimisel Aristotelese mõisteid. Aristotelese loogikaalased teosed olid Lääne-Euroopas alates 5. sajandist pKr Boethiuse ladinakeelsete kommentaatoride kaudu saadaval. Suurem osa Aristotelese teoseid sai ladina keeles saadavaks viissada aastat hiljem; see viis 11. ja 12. sajandil Aristotelese ideede taassünnini Euroopas. 1260ndatel aastatel puhkes Pariisi ülikoolis vaidlus, milles osalesid Averroese pooldajad, kelle järgi mõtlemine toimub otseselt Jumala valgustava tegevuse tõttu, ja need, kelle järgi igal inimesel on eraldi aktiivne intellekt[28]. Sajandeid kestis vaidlus realismi ja nominalismi pooldajate vahel selle üle, kas universaalid on reaalsed või eksisteerivad ainult nime poolest, (universaalidetüli). Aquino Thomas, Johannes Duns Scotus, William Ockham, Jean Buridan jt väljapaistvad skolastikud pidasid Aristotelest filosoofiliseks autoriteediks ja mainisid teda oma töödes lihtsalt "Filosoofina"; Aristotelese tõlgendamise asjus oli nende vahel lahkarvamusi.[1]

Alates 16. sajandist hakkasid loodusfilosoofid ja teised mõtlejad skolastikat ründama, nii et löögi alla sattusid ka Aristotelese seisukohad. Mikołaj Koperniku heliotsentriline maailmasüsteem vastustas Aristotelese maailmasüsteemi, mille järgi maailma keskmes on Maa. Galileo Galilei näitas katseliselt, et mõned Aristotelese füüsikateooria ennustused ei pea paika, näiteks ei kuku raskemad kehad kiiremini kui kergemad kehad. René Descartes ründas Aristotelese teleoloogiat, pooldades looduse, sealhulgas eluslooduse mehhanitsistlikku käsitust. Thomas Hobbes kritiseeris Aristotelese tajuteooriat, leides, et vormide kandumine läbi õhu on ebausutav. David Hume'i silmis olid põhjuslikud väed liiga salapärased. Immanuel Kant ja utilitarism rajasid eetika kohusele, mitte õnnele (eudaimonia). Charles Darwin näitas, et bioloogilised liigid ei ole igavesed, mis õõnestas Aristotelese liigikontseptsiooni. 19. sajandi lõpus töötas Gottlob Frege välja formaalse loogika uued alused, nii et see ei pidanud enam rajanema süllogistikal. 20. sajandi alguseks tundus Aristotelese filosoofia olevat suurema suuremalt jaolt vananenud ja ebaaktuaalne.[1]

20. sajandi teisel poolel hakkas levima uusaristotelism: mõned filosoofid hakkasid mõnesid Aristotelese seisukohti pooldama. Vooruseetika sai alguse Elizabeth Anscombe'i artiklist "Modern Moral Philosophy" (1958)[29] Anscombe väitis et deontoloogilisele eetikale ja utilitarismile omane moraalireeglite põhisus ei ole veenev, sest moraalikäsu mõiste on kaotanud tähenduse, kui seda enam ei peeta Jumalalt pärinevaks. Käsupõhine moraalikäsitus on sillutanud tee moraalirelativismile ja moraalinihilismile. Vooruseetika rajab moraali moraalireeglite asemel iseloomuseisunditele. Näiteks Michael Thompson[30] on välja töötanud uusaristotelliku loomuliku normatiivsuse teooria. Poliitikafilosoofias tegi Hannah Arendt[31] eristuse avaliku sfääri ja privaatsfääri ehk erasfääri vahel ning pidas nendevahelisi pingeid ajaloolise muutuse alusjõuks.[1]

21. sajandil on mõned filosoofid hakanud pooldama ka seisukohti Aristotelese teoreetilisest filosoofiast. Nancy Cartwright ja John Pemberton[32] on taaselustanud looduslike vägede kui looduse fundamentaalontoloogia osa. Stewart Umphrey[33] väidab, et loomulikud liigid on reaalselt olemas. Sydney koolkond pooldab uusaristotelikku matemaatiliste objektide ontoloogiat[34].[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 1,39 1,40 1,41 1,42 1,43 1,44 1,45 1,46 1,47 1,48 1,49 1,50 1,51 1,52 Justin Humphreys. Aristotle (384 B.C.E.—322 B.C.E.), Interneti filosoofiaentsüklopeedia.
  2. 2,0 2,1 Christopher Shields. Aristotle, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2020.
  3. "Aristoteles, Nikomachose ja Phaistise poeg, stageiralane" (Diogenes Laertios 5.1). "Filosoof Aristoteles oli pärit Stageira linnast, ja Stageira oli Traakia polis, Olynthose ja Methone lähedal." (Vita Marciana 1).
  4. Natali 2013: 8.
  5. David Sedley. Epicurus and His Professional Rivals. – Jean Bollack, André Laks (toim). Études sur l'Epicurisme antique, Lille 1976, lk 119–160 – 11, 130, 132, 153n8.
  6. Natali 2013: 8–11.
  7. Natali 2013: 11.
  8. Natali 2013: 11.
  9. Natali 2013: 11–12.
  10. Natali 2013: 12.
  11. Diogenes Laertios 5.1.9.
  12. Diogenes Laertios 5.1.9.
  13. 13,00 13,01 13,02 13,03 13,04 13,05 13,06 13,07 13,08 13,09 13,10 13,11 13,12 13,13 13,14 13,15 13,16 13,17 13,18 13,19 13,20 13,21 13,22 13,23 13,24 13,25 13,26 13,27 13,28 13,29 13,30 13,31 13,32 13,33 13,34 13,35 13,36 13,37 13,38 13,39 13,40 13,41 13,42 13,43 13,44 13,45 13,46 13,47 13,48 13,49 13,50 13,51 13,52 13,53 13,54 13,55 13,56 13,57 13,58 13,59 13,60 13,61 13,62 13,63 13,64 13,65 13,66 13,67 L. F. Groarke. Aristotle: Logic, Interneti filosoofiaentsüklopeedia.
  14. Code 1999: 40.
  15. Code 1999: 40.
  16. Code 1999: 40.
  17. Code 1999: 40.
  18. Code 1999: 40.
  19. Code 1999: 40–41.
  20. Bäck 2000: 11.
  21. Jan Łukasiewicz 1957: 10–14.
  22. F. E. Peters. Greek Philosophical Terms: A Historical Lexicon, New York: NYU Press 1967.
  23. Paolo Biondi. Aristotle: Posterior Analytics II.19, Quebec, Q.C.: Les Presses de l'Université Laval 2004.
  24. Pappas 2001:15.
  25. 25,0 25,1 25,2 Aristotelese "Luulekunstist" Jaan Undi tõlkes
  26. Pappas 2001:15–16.
  27. Pappas 2001:16–18
  28. Ralph McInerny. Aquinas Against the Averroists: On There Being Only One Intellect, Purdue University Press 2002.
  29. G. E. M. Anscombe. Modern Moral Philosophy. – Philosophy, 1958, kd 33, nr 124, lk 1–19.
  30. Michael Thompson. Life and Action, Cambridge, MA: Harvard University Press 2008.
  31. Hannah Arendt. The Human Condition, 2. trükk, University of Chicago Press 1958.
  32. [[Nancy Cartwright (filosoof)|]], [[John Pemberton (filosoof)|]]. Aristotelian Powers: Without Them, What Would Modern Science Do? – Ruth Groff, John Greco (toim). Powers and Capacities in Philosophy: The New Aristotelianism, Routledge 2013, lk 93–112.
  33. Stewart Umphrey. Natural Kinds and Genesis, Lanham: Lexington Books 2016.
  34. James Franklin. Aristotelianism in the Philosophy of Mathematics. – Studia Neoaristotelica, 2011, kd 8, nr 1, 2011, lk 3–15. Veebiversioon.

VäljaandedRedigeeri

  • Immanuel Bekker (toim). Aristotelis Opera, 1831–1836.
  • Aristotle in 23 Volumes, Cambridge, M.A.: Harvard University Press; London: William Heinemann Ltd., 1944 ja 1960 (vanakreeka ja inglise keeles).
  • Jonathan Barnes. Complete Works of Aristotle, Princeton University Press 1984 (inglise keeles).
  • Terence Irwin, Gail Fine. Aristotle: Selections, Translated with Introduction, Notes, and Glossary, Indianapolis: Hackett 1995 (inglise keeles).

KirjandusRedigeeri

  • Diogenes Laertios 5.1.
  • Jacob Bernays. Grundzüge der verlorenen Abhandlung des Aristoteles über die Wirkung der Tragödie, Breslau 1858.
  • George Grote. Aristotle, London: Thoemmes Continuum 1880.
  • Richard Shute. On the Process by which the Aristotelian Writings Arrived at their Present Form, Oxford: Oxford University Press 1888.
  • Ermenegildo Pistelli (toim). Iamblichi Protrepticus, Lipsiae: In Aedibus B.G. Tubneri 1888.
  • Adolfus Busse, Maximilianus Wallies (toim). Ammonius Hermeiou. Pars I: Ammonius in Aristotelis categorias commentarium, Berlin: G. Reimeri 1895.
  • Werner Jaeger. Studien zur Entstehungsgeschichte der Metaphysik des Aristoteles, Berlin 1912. Veebis
  • Werner Jaeger. Aristoteles. Grundlegung einer Geschichte seiner Entwicklung, Berlin 1923. Veebis
    • Aristotle: Fundamentals of the History of his Development, 1934, 2., parandatud trükk Clarendon Press 1948; 1962.
  • John Cook Wilson. Statement and Inference, kd 1, Clarendon 1926.
  • T. Barth. Das Problem der Vieldeutigkeit bei Aristoteles. – Sophia, 1942, 10, lk 11–30.
  • Jan Łukasiewicz. Aristotle's Syllogistic From the SMansiontandpoint of Modern Formal Logic, 1951; 2. trükk Clarendon 1957.
  • Gerald Else. Aristotle's Poetics: The Argument, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1957.
  • K. J. Hintikka. Aristotle and the Ambiguity of Ambiguity. – Inquiry, 1959, 2, lk 137–151. Uus versioon: K. J. Hintikka.

Time and Necessity, Oxford: Clarendon Press 1973, ptk 1.

  • K. J. Hintikka. Aristotle's Different Possibilities. – Inquiry, 1960, 3, lk 17–28. Ka: K. J. Hintikka. Time and Necessity, Oxford: Clarendon Press 1973, ptk 1.
  • G. E. L. Owen. Logic and Metaphysics in Some Earlier Works of Aristotle. – I. During, G. E. L. Owen (toim). Aristotle and Plato in the Mid Fourth Century, Göteborg: Almqvist and Wiksell 1960. Ümbertrükk: Jonathan Barnes,

M. Schofield, R. Sorabji (toim). Articles on Aristotle, kd 3, London: Duckworth 1979.

  • G. E. L. Owen. Tithenai ta Phainomena. – Suzanne Mansion (toim). Aristote et les problèmes de méthode, Louvain: Nauwelaerts, 1961, lk 83–103.
  • J. Owens. The Doctrine of Being in the Aristotelian Metaphysics, 2. trükk, Toronto: Pontifical Institute of Mediaeval Studies 1963.
  • Anton-Hermann Chroust. Aristotle's Politicus: A Lost Dialogue. – Rheinisches Museum für Philologie, Neue Folge, 1965, kd 108, nr 4, lk 346–353.
  • G. E. L. Owen. Aristotle on the

Snares of Ontology. – J. R. Bambrough (toim). New Essays on Plato and Aristotle, London: Routledge 1965.

  • Anton-Hermann Chroust. Eudemus or on the Soul: A Lost Dialogue of Aristotle on the Immortality of the Soul. – Mnemosyne, Fourth Series, 1966, kd 19, nr 1, 1966, lk 17–30.
  • Anton-Hermann Chroust. Aristotle Leaves the Academy. – Greece and Rome, 1967, kd. 14, nr 1, lk 39–43.
  • G. E. L. Owen. The Platonism of Aristotle. – Peter Strawson (toim). Studies in the Philosophy of Thought and Action, Oxford University Press 1968, lk 147–174.
  • Jonathan Barnes. Aristotle's Theory of Demonstration. – Phronesis, 1969, 14, lk 123–152.
  • W. Leszl. Logic and Metaphysics in Aristotle, Padua: Antenore 1970.
  • K. J. Hintikka. Different Kinds of Equivocation in Aristotle. – Journal of the History of Philosophy, 1971, 9, lk 368–372.
  • Anton-Hermann Chroust. Aristotle's Sojourn in Assos. – Historia: Zeitschrift für Alte Geschischte, 1972, kd 21, nr 2, lk 170–176.
  • William Grimaldi. Studies in the Philosophy of Aristotle's Rhetoric, F. Steiner 1972.
  • J. L. Ackrill. Aristotle's Definitions of Psuchē. – Proc. Arist. Soc., 1972–73, 73, lk 127–129. Ümbertrükk: Articles on Aristotle, kd 4.
  • J. L. Ackrill. Aristotle on 'Good' and the Categories. – S. M. Stern, A. Hourani, V.

Brown (toim). Islamic Philosophy and the Classical Tradition, Oxford: Cassirer 1972, lk 17–25. Ka: Articles on Aristotle, kd 2.

  • J. M. Cooper. The Magna Moralia and Aristotle's Moral Philoso

phy. – American Journal of Philology, 1973, 94.

Aristoteleselt eesti keelesRedigeeri

VälislingidRedigeeri