Metafüüsika

See artikkel räägib filosoofia valdkonnast; Aristotelese teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Aristoteles); Baumgarteni teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Baumgarten); Richard Taylori teose kohta vaata artiklit Metaphysics

---

Metafüüsika (kreeka keeles μετά, meta, 'pärast', 'peale üle' + φυσικά, füüsika, 'loodus') on filosoofia haru, mis püüab selgitada olemise põhialuseid ning algupära, reaalsuse kogemuse piire ületavaid probleeme ja algmõisteid.

Metafüüsika üritab ületada füüsika piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogikat, püüdes jõuda mittemõõdetava reaalsuse ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspärasusteni. Traditsiooniline metafüüsika otsib vastust küsimustele "mis on?" ja "kuidas on?".

Metafüüsika uurimisobjektid on eksistents, objektid ja nende omadused, aeg ja ruum, põhjus ja tagajärg ning võimalus.

Metafüüsika kaks põhisuunda on:

• üldmetafüüsika, mis üritab üldiselt seletada reaalsuse olemust ("kas on põhimõtteid, mis käivad kõige kohta, mis on reaalne?");
• erimetafüüsika, mis otsib vastust küsimusele: "mis on lõplikult reaalne?".

Neid kahte suunda ühendab ontoloogia, mis uurib olevat, olemist ning olemisviise.

Etümoloogia

Sõna 'metafüüsika' on kasutatud esimest korda Aristotelese märkmetest koostatud teoste kogumis. Metafüüsikaks nimetati seal teoseid, mis järgnesid raamatule „Füüsika“. Eesliide 'meta-' viitabki peatükkidele “peale” füüsikat. Aristoteles ise ei nimetanud oma raamatute sisu metafüüsikaks, vaid “esimeseks filosoofiaks”. Aristotelese teoste toimetaja Andronikos Rhodosest paigutas esimese filosoofia raamatud sada aastat hiljem pärast füüsika raamatuid ja kutsus neid τὰ μετὰ τὰ φυσικὰ βιβλία (tà metà tà physikà biblía) ehk raamatuteks, mis tulevad peale raamatut "Füüsika". See kutsus esile eksimuse ka ladinakeelsetelt teadlastelt, kes tõlgendasid seda “teadusena, mis on peale füüsikat”.

Metafüüsika teaduses

Kui tavaline teadus on lõpetanud küsimuste küsimise, jätkab metafüüsika küsimist “miks?”. Füüsika põhineb kindlatel aksioomidel, mis tõestavad aatomeid, osakesi, jõude, laenguid, massi jne. Selliste tõestuste olemasolu loetakse teadusliku teooria lõpuks. Metafüüsika aga liigub edasi järgmiste küsimustega.

• Kas kõik füüsika teooriad vajavad aja ja ruumi olemasolu, objekte ja omadusi? Või piisab neist omadustest vaid ühest?
• Kui objekt muutub, kas ta jääb siis ikka samaks objektiks või mitte?
• Kas eristus objektide ja omaduste vahel on vajalik päris maailmas või meie arusaamale sellest?

Analüütiline filosoofia

Varane analüütiline filosoofia kippus metafüüsikat tagasi lükkama, olles mõjutatud loogilisest positivismist. Metafüüsika toodi analüütilisse filosoofiasse tagasi 20. sajandi teisel poolel. Filosoofid David K. Lewis ja David Armstrong töötasid välja eri teooriaid metafüüsikat puudutavatel eri teemadel: üldkehtivus, põhjuslikkus, võimalus, vajalikkus ja abstraktsed objektid.

Budistlik metafüüsika

Budistide metafüüsika esitab küsimusi reaalsuse olemuse kohta, toetudes Buddha õpetustele. Varased budistlikud tekstid räägivad rohkem eetikast ja vaimsest arengust; neist võib kohati välja lugeda, et metafüüsikast loobutakse, pidades seda kasutuks.. Metafüüsika hakkas levima peale Buddha surma abhidharma traditsioonis.

Mõiste kujunemine ja variandid

Aristotelese "Metafüüsika"

Kui Andronikos Rhodoselt 1. sajandil eKr Aristotelesest säilinud käsikirjad välja andis, paigutas ta "Füüsika" järele "Metafüüsika" (ta meta ta physika 'füüsika[raamatutele] järgnevad [raamatud]'). Selle järgi ongi metafüüsika nimetatud.

"Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolsuse uurimist.

Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi

Hegel, kes nägi senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetles "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" (§-d 33–36) metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt.

Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast).

Ratsionaalne psühholoogia ehk pneumatoloogia tegeles hinge metafüüsilise loomusega, nimelt vaimuga kui asjaga seoses liitsuse, aja, kvalitatiivse muutumise ning kvantitatiivse kasvamise ja kahanemisega. Püüti põhjendada hinge surematust. Sealjuures tugineti sageli hinge lihtsusele.

Kosmoloogia uuris maailma, selle juhuslikkust, paratamatust, igavesust, ruumilist ja ajalist piiratust, maailmas aset leidvate muutuste formaalseid seadusi, inimese vabadust ja kurjuse päritolu.

Metafüüsika marksismi järgi

Marksism andis metafüüsikale teistsuguse tähenduse. Marksismis vastandub metafüüsika dialektikale. Dialektika järgi on maailm pidevas muutumises ja arengus; metafüüsika seda eitab. Metafüüsikud käsitlevad esemeid ja nähtusi muutumatutena ja seesmiste vastuoludeta. Metafüüsilise mõtlemisviisi järgi on vastuolud omased ainult mõtlemisele ja sedagi ainult niivõrd, kuivõrd mõtlemises eksitakse.

Vaata ka

• Metametafüüsika