Metafüüsika

See artikkel räägib filosoofia valdkonnast; Aristotelese teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Aristoteles); Baumgarteni teose kohta vaata artiklit Metafüüsika (Baumgarten); Richard Taylori teose kohta vaata artiklit Metaphysics

---

Metafüüsika (kreeka keeles μετά, meta, 'pärast', 'peale üle' + φυσικά, füüsika, 'loodus') on filosoofia haru, mis püüab selgitada olemise põhialuseid ning algupära, reaalsuse kogemuse piire ületavaid probleeme ja algmõisteid.

Metafüüsika üritab ületada füüsikalisi piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogikat, püüdes jõuda mittemõõdetava reaalsuse ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspärasusteni. Traditsiooniline metafüüsika otsib vastust küsimustele:

• Mis on?
• Kuidas on?

Metafüüsika uurimisobjektideks on eksistents, objektid ja nende omadused, aeg ja ruum, põhjus ja tagajärg ning võimalus.

Metafüüsika kaks põhisuunda on:

• üldine metafüüsika, mis üritab olla universaalne viis seletada reaalsuse olemust: "kas on põhimõtteid, mis käivad kõige kohta, mis on reaalne?"
• spetsiifiline metafüüsika, mis otsib vastust küsimusele "mis on lõplikult reaalne?"

Neid kahte suunda ühendab ontoloogia, mis uurib olevat, olemist ning olemisviise.

Etümoloogia

Sõna 'metafüüsika' kasutati esimest korda Aristotelese teoste kogumis „Füüsika“ teoste kohta, mis järgnesid raamatule „Füüsika“. Eessõna "meta"- viitab peatükkidele “peale” füüsikat. Aristoteles ise ei nimetanud oma raamatute sisu metafüüsikaks, tema nimetas seda “esimeseks filosoofiaks”. Aristotelese teoste toimetaja Andronicus of Rhodes paigutas esimesed filosoofia raamatud sada aastat hiljem pärast füüsika raamatuid ja kutsus neid τὰ μετὰ τὰ φυσικὰ βιβλία (tà metà tà physikà biblía) raamatuteks, mis tulevad peale raamatut "Füüsika". See kutsus esile eksimuse ka ladinakeelsetelt teadlastelt, kes tõlgendasid seda “teadusena, mis on peale füüsikat”.

Metafüüsika teaduses

Kui tavaline teadus on lõpetanud küsimuste küsimise, jätkab metafüüsika küsimist “miks?”. Füüsika alused on ehitatud kindlatele aksioomidele, mis tõestavad aatomeid, osakesi, jõude, laenguid, massi jne. Selliste tõestuste olemasolu loetakse teadusliku teooria lõpuks. Metafüüsika aga liigub edasi küsimustega: Kas kõik füüsika teooriad vajava aja ja ruumi olemasolu, objekte ja omadusi? Või piisab neist omadustest vaid ühest? Kui objekt muutub, kas ta jääb ikka samaks objektiks või mitte? Kas eristus objektide ja omaduste vahel on vajalik päris maailmas või meie arusaamale sellest?

Tagasilükkamine

18. saj filosoof David Hume on väitnud oma ekstreemsetes vaadetes metafüüsika vastu, et kogu tõeline teadus vajab kas matemaatilisi või faktilisi tõestusi. Kõik, mis jääb mõõdetavast välja, on väärtusetu.

Teadlased ja filosoofid, kes eiravad kogu metafüüsikat, nimetatakse loogilisteks positivistideks.

Protsessi metafüüsika

Protsessi metafüüsika väidab, et muutus ja püsivus kaks igapäeva kogemuste alust. Varem arvati nendeks põhiliselt olevat: olemus ja püsivus. Protsessi mõtlejate kohaselt on tähtsal kohal meie reaalsuse loomisel: uudsus, vool ja juhus.

Analüütiline filosoofia

Varane analüütilne filosoofia kippus metafüüsikat tagasi lükkama, mõjutatult loogilisest positivismist, metafüüsika toodi analüütilisse filosoofiasse tagasi 20. saj teisel poolel. Filosoofid David K. Lewis ja David Armstrong töötasid välja erinevaid teooriaid erinevatel metafüüsikat puudutavatel teemadel: üldkehtivus, põhjuslikus, võimalus, vajalikus ja abstraktsed objektid.

Budistide metafüüsika

Budistide metafüüsika esitab erinevaid küsimusi reaalsuse olemuse kohta, toetudes Buddha õpetustele. Varased budistide tekstid räägivad rohkem eetikast ja vaimsest arengust; mõnedest kohtadest võib välja lugeda, et mõte metafüüsikast kantakse maha, nimetades seda ebakasulikuks ning määramatuks. Metafüüsika hakkas levima peale Buddha surma Abhidharma traditsioonis, kus usutakse, et nähtus dharma ülim füüsiline ja vaimne juhtum loob kõik, mida me tajume ning seostab seda kõigega meie ümber.

Mõiste kujunemine ja variandid

Aristotelese "Metafüüsika"

Kui Andronikos Rhodoselt 1. sajandil eKr Aristotelesest säilinud käsikirjad välja andis, paigutas ta "Füüsika" järele "Metafüüsika" (ta meta ta physika 'füüsika[raamatutele] järgnevad [raamatud]'. Selle järgi ongi metafüüsika nimetatud.

"Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist.

Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi

Hegel, kes näeb senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetleb "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" (§-d 33–36) metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt.

Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast).

Ratsionaalne psühholoogia ehk pneumatoloogia tegeles hinge metafüüsilise loomusega, nimelt vaimuga kui asjaga seoses liitsuse, aja, kvalitatiivse muutumise ning kvantitatiivse kasvamise ja kahanemisega. Püüti põhjendada hinge surematust. Sealjuures tugineti sageli hinge lihtsusele.

Kosmoloogia uuris maailma, selle juhuslikkust, paratamatust, igavesust, ruumilist ja ajalist piiratust, maailmas aset leidvate muutuste formaalseid seadusi, inimese vabadust ja kurjuse päritolu.

Vaata ka

• Metametafüüsika