Loogiline positivism

Loogiline positivism ehk uuspositivism (neopositivism; ingliskeelses mõistestikus samastatakse loogilise empirismiga) oli metafüüsika ja spekulatiivse filosoofia vastane hoiak, milles filosoofia taheti kujundada loogiliseks teaduskeeleks.

Loogiline positivism kujunes filosoofia suunaks 1920. aastatel Viini ringist ja oli väga mõjukas kuni 1960. aastateni. Viini ringi liikmed Moritz Schlick (1882–1936) ja Rudolf Carnap (1891–1970) uskusid, et kõiki teaduslikke lauseid on võimalik korrastada üheks ühtseks süsteemiks – ühtsusteaduseks. Aastal 1962 ilmunud Thomas Kuhni raamatust "Teadusrevolutsioonide struktuur" algas loogilise positivismi kriisi.

Loogiline positivism on filosoofias empirismi vorm, mille kohaselt teadmine on kas empiiriline teadmine või siis aposterioorne teadmine, kuid viimasel juhul on tegemist sisutühjade teadmistega.

Loogilist positivismi on pooldanud Bertrand Russell ja Viini ringi filosoofid.

Loogilisele positivismile on hiljem esitatud nii palju vastuväiteid, et tänapäeval pooldavad seda vähesed filosoofid. Eestis on loogilist positivismi pooldanud Viktor Palm.

Vaata ka muuda