Metaphysics

See artikkel räägib Richard Taylori raamatust; Peter van Inwageni raamatu kohta vaata artiklit Metaphysics (van Inwagen)

---

"Metaphysics" on Richard Taylori filosoofiline raamat. Selle esimene trükk ilmus 1963, 4. trükk 1992.

Kokkuvõte 4. trüki järgi

Sissejuhatus

Mõnikord öeldakse, et igaühel on filosoofia ja igaühel on metafüüsilised vaated. See on rumalus. Inimestel on arvamused, millest mõned piirnevad metafüüsikaga, kuid vähestel on ettekujutus filosoofiast, rääkimata metafüüsikast. William Jamesi järgi ei ole metafüüsika midagi muud kui ebatavaliselt kangekaelne jõupingutus mõelda selgelt. Vähesed mõtlevad niimoodi, kui praktilisi huvisid mängus ei ole. Tavaliselt minnakse läbi elu, pidades enesestmõistetavateks neid eksistentsi, otstarbe ja tähenduse probleeme, mis metafüüsikutele tunduvad suurte mõistatustena. Mõtlemine saab alguse vajadusest ellu jääda ja elada võimalikult turvaliselt, ja enamasti sellega ka lõpeb. Tuntakse end kodus, kui mõeldakse, kuidas üht või teist asja teha. Aga metafüüsika tegeleb miksidega, mida võib vabalt kogu elu jooksul kordagi mitte küsida.

Metafüüsiline mõtlemine on mõtlemine eksistentsi kõige fundamentaalsematest probleemidest ilma suvalisuseta ja dogmaatilisuseta. Fundamentaalsed küsimused on need, millest palju sõltub. Näiteks kui metafüüsiline materialism peaks tõsi olema, nii et inimesel ei ole hinge, siis see paneb religioonile põntsu. Kui metafüüsiline fatalism peaks tõsi olema, siis on moraali traditsioonilised eeldused ümber lükatud. Kui peaks osutuma, et aja loomuse tõttu mõned väited ei ole tõesed ega väärad, on sel tõsised järelmid traditsioonilisele loogikale. Nii et erinevalt levinud eeldusest on metafüüsika filosoofia vundament, mitte harjakivi. Filosoofiline mõtlemine kaldubki välja jõudma metafüüsika probleemideni. Sellepärast metafüüsiline mõtlemine ongi nii raske. Metafüüsilise mõtlemise saadus ongi vist arusaamine, mitte teadmine. Metafüüsilistel küsimustel on vastused, ja kõik alternatiivid ei ole tõesed. Aga väga harva on võimalik tõestada ja teada, milline teooria on tõene. Aga arusaamine, mõnikord vägagi sügav, tuleb sellest, et nähakse kangekaelseid raskusi vaadetes, mis teistel alustel tunduvad ilmselt tõestena. Sellepärast saabki tark metafüüsik hoiduda otsustest metafüüsiliste vaadete üle. Ta näeb kahtlemise põhjendeid ning on seetõttu dogmaatikust targem. Kui mõni filosoof kuulutab väga enesekindlalt mõnd filosoofilist arvamust või kuulutab, et miski metafüüsikas on ilmne või et mõni metafüüsiline probleem johtub ainult mõistete segiajamisest või sõnade tähendusest, siis võib kindel olla, et see filosoof on filosoofilisest arusaamisest alles lõpmata kaugel.

Metafüüsiline probleem on lahutamatu andmetest, mis selle tekitavad. Need on tervemõistuslikud uskumused, mis enamikul inimestel enne filosoofilist järelemõtlemist on ja millest nad heameelega lahti öelda ei taha. Seevastu filosoofilised teooriad on filosoofilise järelemõtlemise saadus ning sugenevad tavaliselt katsest ühtesid andmeid teistega lepitada. Metafüüsilised andmed on näiteks filosoofiast sõltumatud uskumused, et ma olen olemas, mul on keha, mineviku asjad ei ole enam minu kontrolli all, mõnikord on mul valida erinevate tegude vahel, mõnikord ma kaalun neid, ma vananen ja suren. Metafüüsiline probleem tekib siis, kui tundub, et need andmed on omavahel vastuolus ning tarvis on teooriat, mis vastuolu kõrvaldaks. Andmed ei ole paratamatult tõesed ega iseenesest kindlad. Seda näitab vastuolude olemasolu. See, et mõnikord tuleb loobuda ilmseks peetust, teebki metafüüsika põnevaks. Metafüüsika ei saa alustada tõestatust, vaid millestki, mida usutakse. Metafüüsilised teooriad ei saa olla kindlamad kui andmed, millel nad põhinevad.

Inimeste aru ei ole nii tugev kui tahe, ja tavaliselt nad usuvad seda, mida nad tahavad uskuda, eriti kui jutt on nende enda ja nende püüdluste väärtusest. Nad ei otsi esiti tarkust, vaid õigustust sellele, mida nad kalliks peavad. Algajatel (ja mitte ainult) on tugev kalduvus hoida kinni teooriast, mis neile meeldib, hoolimata vasturääkivatest andmetest, ning sellepärast isegi andmete tõesust eitada. Aga alustada tuleb andmetest, mitte teooriast. Varem või hiljem tuleb mõnedest terve mõistuse andmetest loobuda, aga mitte meeldiva teooria kasuks, vaid teiste andmete kasuks, millest me veel vähem loobuda tahaksime.

Esimene ja kõige raskem samm on hoiduda otsustusest lõpliku tõe üle ja rahulduda probleemide tunnistamisega. Ülejäänud tõde ei tule mitte raamatute lugemisest, vaid iseendast, kui üldse.

Peatükk üks: Vajadus metafüüsika järele

On palju asju, milleta saab läbi ja milleta me oleksime võib-olla lähemal sellele, millisena Jumal või loodus meid on ette näinud. Omand, võim ja kuulsus osutuvad meeleheitlikeks katseteks anda elule mõtet. Need lähtuvad ekslikust arusaamast, et iseenda väärtust saab kaitsta ja edendada kulla või selle tänapäevaste ekvivalentide ahne kogumisega. Kui see ei õnnestu, siis tehakse neid asju lihtsalt vajadusest midagi teha. Vähesed suudavad paigal istuda, veel vähem istuda ja mõtelda. Kui inimesed on mõistusega olendid, siis küll mitte sellepärast, et nad palju mõtleksid. Nagu teistelgi loomadel, on meil rahutud soovid ja igatsused, mille tõttu me oleme pidevas liikumises. Aristoteles seostas mõtlemist esmajoones jumalatega, mitte surelikega, välja arvatud filosoofia ja metafüüsika armastajad, kelle õnn on võrreldav jumalate õnnega.

Armastus ja loodus

On aga mõned asjad, milleta läbi ei saa, vähemalt mitte ilma sügava kannatuseta ja oma loomuse vähenemiseta. Nende seas on vähemalt mõne kaasinimese armastus ja heakskiit. Kui neid ei ole, siis püütakse neid korvata teeseldud kiindumuse, meele järele olemisega ja aukartusega ning mõnikord hirmuga. Hämmastaval kombel tunduvad need aseained sageli inimeste elule tähendust andvat. Asi pole nende asjade eneste väärtuses, vaid selles, et see vajadus, mida inimesed nendega asjatult rahuldada püüavad, on sügav.

Teine vajadus, mida ei saa kõrvaldada ega suure kahjuta rahuldamata jätta, on armastus looduse vastu ja tunne, et meil on looduses oma koht. Ilma selleta saavad meist masinad, mis jahvatavad seni, kuni surm annab asjata otsitud rahu. Lapsed kipuvad pidama end maailma nabaks; need, kes armastavad loodust, muutuvad tundlikuks oma samasusest reaalsuse tervikuga, millel pole algust ja lõppu. Paljudele inimestele ongi metafüüsika raske sellepärast, et nad paigutavad end lapsikult lava keskele, omistamata muule vaimu ega hinge.

Metafüüsika ja tarkus

Üks vajadus on ka vajadus metafüüsika järele. Ilma selleta me ei saa olla täiesti mõistusega olendid. Metafüüsika ei tõota Jumalat, vabadust, surematust ega midagi sarnast, ei mõistuspärast lootust nendele ega teadmist nende kohta. Ta ei tõota üldse mitte millegi teadmist. Teadmist võib leida empiirilisest teadusest. Mis see siis on, mida ainult filosoofia saab pakkuda? See on tarkus. Lihtsalt tarkus, mitte piiritu tarkus ja võitmatu tõde, mis jääb jumalatele, mitte suur arusaamine kosmosest ja inimesest. Milles seisneb tarkuse väärtus, kui ta ei anna meile vabadust, jumalaid, hauatagust elu, mida me sügavalt igatseme?

Esiteks, tarkus säästab meid aseainetest, väärtusetutest dogmadest ja usutunnistustest. Rumalad haaravad kinni aseainetest, mis tõotavad ahnusest ja võistlemisest tulevate rumalate, haigete ja destruktiivsete soovide täitumist. Kohest veendumust, mida mõnikord tekitab lause "Jeesus armastab sind!", võetakse selle kindla tõesuse märgina; tegelikult annab see tunnistust sügavast vajadusest armastuse järele. Paljud inimesed võivad tahtlikult pagendada iseenda vältimatu hävimise ja objektiivse kindluse, isegi enne kui nad seda tõeliselt tunnevad. Nõnda on usu religioon, mis väärastab kõik ja tõstab maailma pea peale, odav metafüüsika mitte vaimust vaestele, vaid vaimust vaesunutele ja tarkusetutele, kellest mõned mõnulevad maise kuulsuse säras. Selline religioon, mis asendab mõtted tühjade sõnadega, ei ole metafüüsiliste mõtlejate religioon ega nende religioon, kes armastavad esiti Jumalat ja loodust ning iseennast kui selle peegeldust.

Nendel, kellele religioon ei lähe peale, võib üsna samasugust vajadust rahuldada ideoloogia, mis on alusetu väljamõeldis, unelus, mis on samuti metafüüsika aseaine. See annab tunnistust sügavast vajadusest metafüüsika järele.

Kes ma olen? Mis on maailm ja miks ta selline on? Miks ta ei ole kahvatu, viljatu, vaenulik ja mõttetu nagu kuu? Kuidas saab olla säärane asi nagu mina? Mis see aju on, kas see mõtleb? Kust tuleb see igatsus või tahe? Kas ta on vaba? Kas ta hävib koos minuga? Kas ta on ehk igavene? Mis on surm, ja mis on üldse sünd? Algus? Lõpp? Ja kas elu on kellavärk? Kas maailm ei paku alternatiive? Kui pakub, on sellel tähtsust? Kas saab midagi mõelda jumalate kohta? Kas neid üldse on? Kas loodus on ise enda looja ja minu looja, häll ja haud, püha ja profaanne, taevas ja põrgu? Vastused on teadmata ja jäävadki teadmatuks. Kuigi vastuseid on mõttetu otsida, jäädaksegi neid otsima. Valesid ja väljamõeldud vastuseid on kõik kohad täis. Alati ütleb keegi, et ta teab vastuseid, on need leidnud religioossest kogemusest, esoteerilisest raamatust või millestki okultsest. Nad ei leia neid. Nad ei leia midagi muud kui küsimise vajaduse haihtumise ja hirmu vastuste ees. Nad leiavad lohutuse teadmatuses. Vajadus metafüüsika järele ei kao. Enamik inimesi hoidub metafüüsikast, sest selle rada pole kerge ega pruugi viia aardeni. Eelistatakse metafüüsika vaeseid sugulasi, sest need pakuvad kõike eimillegi eest: jumalat, kes on meid eraldanud ülejäänud loodust ja tagab igaühele surematuse, ja tahet, mis on vaba looma saatust. Inimesed jäävad alati valima aseaineid. Ent ometi on metafüüsika see, mis säilitades meie sügavaima teadmatuse, pakkumata terakestki teadmist, annab siiski selle, millest ainukesena tasub kinni hoida, pagendades kõik, mis pakub midagi paremat. Metafüüsika tõotab tarkust, mis on sageli lahutamatu teadmatusest, kuid mille sära on siiski ehtne, mitte laenatud, mitte meie eredate ja isekate lootuste peegeldus.

Peatükk kaks: Isikud ja kehad

Mõnikord tekitavad kõige lihtsamad ja ilmsemad eristused kõige sügavamaid intellektuaalseid raskusi ning kõige tavalisem kogemus viib meid sügavasse teadmatusse. Näiliselt kõige lihtsamale küsimusele "Mis ma olen?" on kõige raskem vastata, tekitab hämmeldust ja viib kõige raskemate filosoofiliste spekulatsioonideni, ja ometi on see küsimus kõige tähtsam. Mis on minu sisim loomus? Mis on see mina, millega mul on kõige lähemalt tegu ja mis on minu jaoks maailma kese? Kogu moraal, metafüüsika ja õigus sõltuvad sellest. Need eeldavad, et on olemas moraalisubjektid, kellel võib olla süü. Aga moraalne vastutus on ainult teatud tüüpi asjadel, ja inimesed ei ole tegelikult niisugused, siis traditsiooniline moraal ja õigus on mõttetus. Paljud usundid eeldavad, et inimesed on vaimsed olendid, kes elavad keha surma üle. Kui see tegelikult nii pole, siis need põhinevad arusaamatusel. Sellepärast peame sellele küsimusele vastuse leidma.

Kui tuttav ja võib-olla armastatud inimene sureb, siis on loomulik mõelda, et see isik ei ole sama mis tema säilmed, sest mitte neid me ju ei tundnud ja armastanud. Usklik räägibki pigem lahkumisest kui surmast. Kui ma rõõmustan oma saavutuste üle, eriti kui neil on suur moraalne tähtsus, või kui ma kahetsen oma ebaõnnestumisi, siis vaevalt ma arvan, et mul on see hoiak oma keha või mõne selle osa suhtes; ma arvam hoopis, et mul on see selle oma osa suhtes, mis on isiklik, sest ma õnnitlen iseennast, teen etteheiteid iseendale. Sama lugu on kõigi inimestele eriomaste suhetega, nagu armastus ja sõprus, mis tunduvad ühendavat isikuid, mitte lihtsalt kehasid.

Mina ja keha reaalsus

Vaevalt saan ma kahelda enda ja oma keha reaalsuses, olgu ma siis oma kehaga samane või vaim või hing või mõtete ja tunnete kogum. Kui ma midagi muud ei tea, siis vähemalt seda, et ma olen olemas. Ja see on kooskõlas teadmatusega mina loomusest. Ma tean kindlalt, et mul on keha, kogemuse põhjal, isegi kui ma ei tea enda ja oma keha vahelist suhet ega keha loomust ja funktsioneerimist.

Mida ma ütlen, kui ma nii kindlalt ütlen, et mul on keha? Tundub, et on kolm võimalust. Esiteks, mina olengi keha. teiseks, keha on üks asjadest, mida ma oman, kuigi võib-olla erilisel kombel. Kolmandaks, mina ja keha on kaks asja, mis on erilisel kombel omavahel seotud. Kõik kolm vaadet tekitavad raskusi, ja kolmas jaguneb paljudeks teooriateks. Alustame kõige lihtsamast, ja vaatame, kas mõni teine on parem.

Materialism

Keha on materiaalne asi, kuigi ebatavaline ja väga keeruline. Kui ta poleks materiaalne, poleks põhjust teda kehaks nimetada. Kui mina olengi keha (identsusteooria), siis võib küll öelda, et mul on keha, sest öeldakse ju, et laual on neli jalga ja plaat, kuigi laud ja selle osad on sama asi. Nii et ma võingi olla oma kehaosade kogusus, kusjuures nende vahel on seos, mille tõttu ma olen materiaalne loomne elusorganism.

Selise materialistliku inimesekäsituse suur eelis on lihtsus. Inimene on keha nagu teisedki asjad. Me ei pea pead murdma keha ja vaimu suhte pärast (keha ja vaimu probleem). Surm on inimese hävimine, sest hävib see, mis moodustab elu. Inimese saatus on tema keha saatus. Sellepärast inimene muretsebki keha tervise ja heaolu ning säilimise pärast. Ja tundub, et kõigil ongi selline hoiak, olenemata filosoofilistest ja religioossetest arvamustest. Erinevus iseenda ja teiste inimeste ja asjade vahel ei pruugigi olla muud kui erinevus kehade vahel.

Sellel käsitusel on siiski väga suured raskused, mistõttu peaaegu iga teooriat, kui absurdne see lähemal vaatlusel ka poleks, on filosoofid millalgi materialismile eelistanud.

"Identsuse" tähendus

Identsuse all peab materialist mõistma enda ja oma keha täielikku ja ranget identsust. Siis peab saama mõlema kohta väita täpselt samu asju. Kas on midagi, mis on tõsi minu, aga mitte minu keha kohta, või ümberpöördult? Ma olin millalgi moraalselt laiduväärne või kiiduväärne. Kas seda võib öelda ka minu keha või mõne selle osa kohta? Kas moraalipredikaate saab ilma jämeda ebakõlata üldse füüsilistele esemetele rakendada? Või oletame, et mul on mingi sügav soov või mõte. Imelik on väita, et see on minu kehal. Kuidas saab puhtfüüsilise eseme puhtfüüsiline seisund olla suunatud millelegi või käia millegi kohta, (intentsionaalsus) mis ei ole reaalne? Või oletame, et ma olen usklik ning armastan Jumalat ja ligimest. Kas seda saab omistada kehale või mõnele kehaosale? Siin ei ole võib-olla loogilist asurdsust ega puhast väärust, aga need väited on imelikud ja pole kindel, et neil on tähendus.

Kuidas saab füüsilise eseme füüsiline seisund olla identne uskumusega? Ja kuidas füüsiline seisund saab olla väär?

Platoni dualism

Sellepärast ongi metafüüsikud ja teoloogid inimese vaimu või hinge ja keha radikaalselt eristanud ning omistanud neile erinevat laadi omadusi.

Kõige lihtsam ja radikaalsem sellistest vaadetest samastab isiku või mina vaimu või hingega ning kuulutab selle suhte kehaga peaaegu juhuslikuks hõivamise, omamise või kasutamise suhteks. Platon ja paljud teised müstilised filosoofid hinge vanglaks, savikamakaks, kust ta ükskord rõõmsalt lahkub nagu lind puurist. Isik on mittemateriaalne substants, vaim. Selle vaate on kindlalt omaks võtnud miljonid mittemõtlevad inimesed, sest see on kooskõlas religioosse raamistikuga, milles nende metafüüsilise arvamused on kujunenud, ja nad tahavad pidada end millekski enamaks kui tavaliseks materiaalseks asjaks. Ka targad filosoofid eristavad vaimu atribuute keha omadest. Mingil kujul lähtub dualism materialismi metafüüsilisest, moraalsetest ja epistemoloogilistest raskustest.

Ent dualismilgi on tõsised raskused. Esiteks, isegi kui vam või hing on lihtne, on isik kaks eraldi asja, millel pole peaaegu midagi ühist ja mille vaheline seos on õhkõrn. Selle raskuse minimeerimiseks öeldakse tavaliselt, et isik on päriselt ainult vaim ja keha pole päriselt isiku osa, kuigi keha on füüsiliste esemete seas erilisel kohal, sest ilma kehata oleks vaim päris abitu. Vaim omab keha. Aga omamine on ühiskondlik mõiste, see oleneb kokkulepetest ja seadustest. Aga keha omamine selles mõttes on teistsugune: orja keha ei oma orjapidaja, vaid ori ise. Ja muretsemine oma keha pärast on võrreldamatu muretsemisega mis tahes varanduse pärast. Hõivamine on mõiste füüsilise suhte kohta. Aga vaim ei ole füüsiline, nii et hõivamise mõiste ei rakendu. Ja kasutamise mõiste ei ole kõigi kehaosade suhtes rakendatav, sest need ei ole meie kontrolli all. Teiselt poolt, kuuldeaparaadid ja prillid ei ole kehaosad, kuigi neid kasutatakse, isegi kui ilma nendeta läbi ei saada. Ei saa ka öelda, et minu keha on see füüsiline entiteet, ilma milleta elada ei saa, sest niisugused on ka päike ja õhk.

Seos minu ja minu keha vahel on palju intiimsem ja metafüüsilisem kui need teised seosed. Minu keha on vähemalt minu osa, aga mitte lihtsalt osa, nagu käsion keha osa. Me ei tea ikka veel, kuidas vaim ja keha on seotud.

Palju teooriaid

Kui ma üldse eristan keha ja vaimu kui eri asju, siis tekivad nii rasked probleemid, et veidradki tunduvad usutavad, kui nad annavad lootust probleem lahendada. Materialistid on eitanud vaimu olemasolu ja idealistid on eitanud mateeria olemasolu, väites, et kehad eksisteerivad ainult ideedena mõnes vaimus. Teised on väitnud, et vaimu ja keha vahel on põhjuse ja tagajärje seos, nad mõjutavad teineteist: see on interaktsionism. Teised on väitnud, et kuna vaimul ei saa olla füüsilisi tagajärgi, siis mõju on ainult ühepoolne: keha toimib vaimule, tekitades teadvust, mõtteid ja tundeid; see on epifenomenalism. Teistele on mõlemad mõjud arusaamatud, et on ainult ühte liiki substantsid ning keha ja vaim on selle aspektid; see on kahe aspekti teooria. Sama raskuse ületamiseks on väidetud, et vaim ja keha on erinevad substantsid, mis ei mõjuta teineteist, kuid nende ajalood jätavad mulje põhjuslikust seosest; see on parallelism. On isegi väidetud, et parallelismi tekitab Jumal, kes loob inimese koos eelkehtestatud harmooniaga vaimse ja füüsilise ajaloo vahel. Teise teooria järgi põhjustab vaimset elu hetkest hetkesse Jumal täpses vastavuses kehas toimuvaga (okasionalism).

Peatükk kolm: Interaktsionism

Et andmete järgi ma olen olemas ja mul on keha, siis ma pean kas väitma, et ma olen keha, või väitma, et ma olen vaim, millel on keha, ja keha, millel on vaim. Teisel juhul on kõige lihtsam väita, et keha ja vaim mõjutavad teineteist põhjuslikult. Indiviidi keha ja vaim ongi niiviisi seotud keha ja vaim. Minu keha on see füüsiline ese, mida minu vaimusündmused saavad otseselt mõjutada; minu vaim on see vaim, mida minu keha sündmused saavad otseselt mõjutada. Mina koosnen niisuguses seoses olevast vaimust ja kehast.

Mingil määral kinnitab seda isikukäsitust viis, kuidas me kirjeldame mõningaid kogemusi: keha teatud seisund põhjustab puhtsubjektiivse, vaadeldamatu seisundi, mida nimetatakse valuks. See ei ole seega keha seisund, vaid on mentaalne. Oma valu või mõnd muud oma vaimuseisundit saan vaadelda ainult mina ise ja ma olen sellest vahetult teadlik. Ja minagi ei saa seda vaadelda samal viisil, nagu ma vaatlen oma keha või mõne teise keha seisundit või muutust.

On tavaline ka mõelda, et puhtvaimsel muutusel on kehas vaadeldavad tagajärjed. Näiteks hirm on puhtsubjektiivne vaimuseisund, mis tekitab higistamist ja teisi kehalisi muutusi. Pelk mõte toidule võib põhjustada süljeeritust, ja mõnel inimesel võivad hakata käed higistama palja mõtte juures kõrgetest kohtadest ja ohtlikest olukordadest. Tahtlikku tegevust kujutatakse sageli kehalise käitumisena, mille põhjuste seas on valikud, otsused, kavatsused ja tahtmised, mis on kõrvalseisjale vaadeldamatud.

Selle ümberlükkamine

See käsitus on siiski võimatu. Keha ja vaim on täiesti eraldi asjad, ja vaimu põhjuslik mõju kehale on väljaspool füüsika seadusi. Nii et inimese käitumine on ime. Mõned nõustuvad selle järelmiga, viidates sellele, et inmloomus ongi saladuslik. Aga täpsemalt vaadates ilmneb, et see ei ole lihtsalt saladuslik, vaid täiesti arusaamatu.

Oletame, et ma mõtlen kõrgetest ja ohtlikest kohtadest, teades, et istun turvaliselt tugitoolis. Varsti hakkavad mul käed higistama. Siin peab miski puhtmentaalne põhjustama kehalisi muutusi.

Aga tegelikult ei ole asi nii lihtne. Higistamise põhjusi saab kirjeldada, viitamata mittefüüsilistele, mentaalsetele põhjustele, ja ei saa ka kujutleda, kuidas need võiksid põhjustada või mõjutada näiteks ioonide difusiooni. Aga kuidas see füüsikaliste protsesside ahel algab? Algus peab olema peaajus, ja ainult seal saab toimuda keha mõjutamine vaimu poolt. Pole arusaadav, kuidas niisugust mõju käsitada. Mõtted on vaimus, need on ruumilise asukohata ja neil pole ühtki vaadeldavat omadust. Füüsilistel protsessidel on füüsilised põhjused, vaimseid põhjusi sinna vahele ei mahu.

Vastastikuse toime koht

On raske öelda, kus vaim keha mõjutab: vaimuprotsessid ei ole ju lokaliseeritavad. Mõnikord öeldakse, et see peab toimuma peaajus, aga mõju asukoht tuleb täpselt piiritleda, aga siis on protsessidel täpsed füüsilised põhjused ja vaimu mõjule ei jää kohta.

Peatükk neli: vaim kui keha funktsioneerimine

Vastuseks on väidetud, et inimesed on küll füüsilised esemed, aga neil on psühholoogilised võimed ja atribuudid, mida saab käsitada keha teatud funktsioneerimiste kaudu või isegi nendega samastada.

Epifenomenalism

Epifenomenalismi järgi ei osale mentaalsed seisundid ja sündmused (mõtted, kujutlused, ideed, tunded) füüsiliste protsesside põhjustamises, aga mõnikord on nad ise kehaliste (peamiselt närvisüsteemi) protsesside tagajärjed. Siis inimene on elus füüsiline keha, millel on vaim, ja vaim koosneb ainult teadvustatud või teadvustamata seisundite ja sündmuste pidevast jadast, mis on kehalise tegevuse tagajärg ja mitte põhjus.

See väldib raskust seoses sellega, kuidas vaim keha mõjutab, aga ka sellel on nii kohutavad tagajärjed, et peaaegu kõik alternatiivid tunduvad paremad. Esiteks on problemaatiline, kuidas füüsilistel protsessidel saavad olla tagajärjed, mis põhimõtteliselt ei saa kuuluda millegi füüsilisse kirjeldusse.

Mõtlemise väidetav üleliigsus

Kehalised protsessid on eneseküllased, vaim on nende juhuslik kõrvalsaadus, mis on inimese käitumise mõistmise ja seletamise seisukohast täiesti üleliigne. Aga tundub, et seda on täiesti võimatu uskuda: kuidas siis mõtted ei mõjuta tegevust? Vastuseks võidakse öelda, et põhjused on ilma tagajärgedeta võimatud, ja sellepärast epifenomenalismist ei järeldu, et vaimsete nähtuste puududes oleks inimese käitumine samasugune. Aga see mõttekäik ei esita epifenomenalismi õigesti: vaimunähtused ei ole mitte vaadeldava kehalise käitumise, vaid aju ja närvisüsteemi seisundite tagajärg. Ka vaadeldav käitumine, sealhulgas tahtlikud toimingud, on nende tagajärg. Neil on kahed täiesti erinevat laadi tagajärjed. Aju ja närvisüsteemi seisundid toovad vaadeldava käitumise kaasa niikuinii, vaimseid tagajärgi pole selle seletamisel tarvis arvesse võtta, nii et nende olemasolust või puudumisest ei olene ikkagi midagi. Võib küll öelda, et ilma nendeta teatud aju ja närvisüsteemi seisundeid kui nende põhjuseid ei oleks, kuid see ei tähenda, et vaimunähtused oleksid tarvilikud kehalise käitumise jaoks, sest see käitumine võiks vabalt olla teiste kehaliste seisundite tagajärg ja peab igal juhul olema mingite kehaliste seisundite tagajärg.

Jälle materialism

Me ei ole vastusele lähemale jõudnud, sest iga teooria raskused on viinud meid teooriani, millel on veel rohkem raskusi. Võib-olla me saame kindlalt järeldada ainult seda, et inimese loomus on saladuslik. Keegi ei saa ühtki neist vaadetest ilma piinlikkuseta pooldada, kui ta just ei otsusta raskusi mitte näha. Igatahes on selge, et ükski dualismi vorm ei ületa lihtsa materialismi raskusi, vaid toob lisaks probleemi, kuidas keha ja vaimu vahelist seost kirjeldada. Nii et inimloomuse metafüüsilist mõistmist tuleb otsida materialismi raames. Kõik dualismi vormid tulevad isikute ja füüsiliste esemete erinevusest: füüsilised esemed ei saa mõelda jne. Aga samad raskused on isikuliste ja psühholoogiliste predikaatide ja kirjelduste rakendamisel ükskõik millele, sealhulgas vaimudele või hingedele. Kuidas vaim saab mõelda? Kui vaim saab mõelda, miks siis keha ei võiks täpselt samamoodi mõelda? Dualistliku metafüüsika allikas saab ilmseks, kui dualistilt küsida, vaimu või hinge kirjeldust. Ta vastab, et vaim ongi see, mis mõtleb jne. Aga me alustasime sellest, et inimene mõtleb, ja inimesel on teiste ruumis ja ajas olevate objektidega palju ühist. Aga dualismi asemel oleks pidanud ütlema, et inimestel on palju ühist kõigi füüsiliste esemetega, samuti elusate füüiliste esemetega, ja nad on ainulaadsed selle poolest, et nad mõtlevad jne. See argument on täpselt sama hea kui dualisti oma, kuid ei tekita hinge ja keha vahelise seose probleemi.

Dualistlike teooriate allikas

Miks siis dualisti argumendid tunduvad usutavamad?

Esiteks võib-olla sellepärast, et füüsilist eset me kujutleme pigem elutuna. Aga me võiksime küsida, kas on midagi absurdset selles, et kivitükk ei mõtle ja inimene kui füüsiline ese mõtleb. Muidugi ei ole. Aga võidakse küsida, kuidas pelgal füüsilisel esemel saavad olla tunded. Noh, aga konna puhul see meid ei hämmasta: tal on ju keeruline närvisüsteem. Sama lugu on mõtlemisega: inimesel on ju keeruline aju. Materialist tahaks muidugi väita, et tundmine jne ongi täiesti tuntud liiki materiaalsed seisundid, aga see on asjatu lootus, ja see jääbki lihtsa materialismi raskuseks. Need seisundid ei saa olla intentsionaalsed. Näiteks on päris hästi teada, millised füsioloogilised seisundid on inimesel hirmu puhul. Aga kui need kunstlikult esile kutsuda, siis inimene ei koge hirmu. Ta ütleb, et tal on ebamääraselt hirmu sarnane seisund, aga ta ei karda midagi.

Aga sellest, et psühholoogilised seisundid ei ole identsed tuntud kehaliste seisunditega, ei järeldu, et nad pole identsed mitte mingite mateeria seisunditega. Keha ebatavalised seisundid ei ole arusaamatumad kui uus substants. Ja kui öelda, et me hinge või vaimu all lihtsalt peame silmas seda, millel on psühholoogilised seisundid, siis jääb ikkagi lahtiseks, kas see ikkagi pole keha. Millegi olemasolu ei saa järeldada definitsioonist.

Hing

Oletame, et meil on tunne, et isik ei saa olla pelk keha ja ükski keha keerukus ei saa ületada lõhet keha ja isiku vahel. Kujutleme keerulist keha, mis on elus inimesega füüsiliselt identne, aga tal on midagi puudu, et inimene olla. Nimetame seda, mis puudu on, hingeks. Me ei tea hinge kohta muud, kui et ta on see, mis kehal inimesest puudu jääb. Oletame, et see on pisike läbipaistev hävimatu kera. Aga kui me lisame selle organismile, siis me ei saavuta midagi. Kas asi on selles, et see "hing" on ise füüsiline? No teeme ta siis mittefüüsiliseks. Ka see ei muuda midagi. Me peame ütlema, mis omadused sellel lisaasjal peavad olema, et loomsest kehast saaks isik. Need ei saa olla psühholoogilised omadused, sest muidu see asi oleks juba isik; sama hästi oleksime võinud need omadused anda kehale. Selge, et pole selliseid omadusi.

Psühholoogiliste seisundite "privaatsus"

Öeldakse, et vaimu või hinge omadused on lihtsalt need, mis pole tavalisel moel vaadeldavad, kuid mida asjaosaline saab vahetu teadlikkusega tunnetada. Nii et privaatsus ongi nende seisundite mentaalsuse tunnus, ja sellest järeldatakse, et need ei ole keha, vaid vaimu omadused, ja mõnikord seda, et neid teadvustav isik on selle vaimuga identne. Aga mõnede selliste seisundite, näiteks valude kohta on absurdne väita, et need on vaimu või hinge seisundid. Oletame, et mul on katkine hammas. Öeldakse nüüd, et hambaarst saab hamba seisundit täpselt kirjeldada, teadvustamata valu, järelikult ta on teadlik ainult keha seisundist, patsient aga teadvustab keha seisundit. Aga sellisest mõttekäigust järeldub tegelikult ainult see, et mõnd oma seisundit ma saan vaadelda ainult ise. Sellest ei järeldu, et see on vaadeldamatu asja seisund. Seisundi privaatsusest ei järeldu, et see on privaatse asja seisund. Pealegi, hambavalu ju on hamba seisund. Arst võib küsida, kas hammas valutab, ja siis ta küsib just hamba kohta. Patsient tunnebki valu hambas. Oleks äärmine moonutus öelda, et valu tuntakse vaimus, ja siis kuidagi viidata hambale. Patsiendil oleks absurdne öelda, et tunneb valu vaimus või et tema vaim tunneb valu, mida kutsub esile hamba seisund. Patsient saab tõeselt öelda seda, et tema (elus keha) tunneb valu ja see valu on hambas.

Nende mõttekäikudega me ei saa pretendeerida keha ja vaimu probleemi lahendusele ega materialismi tõestusele. Inimloomus jääb saladuslikuks. Tundub siiski ilmne, et dualism ei vähenda seda saladuslikkust nig küsimustele, millele materialist ei vasta, ei vasta ka oponendid, ainult viimased peidavad need küsimused võib-olla paremini ära.

Peatükk viis: Vabadus ja determinism

Tundub ilmne, et maailmas on igal hetkel kõik detailideni määratud. Ebamäärasus on minu käsituses reaalsusest, mitte reaalsuses endas. Ja kui nüüd küsida, miks maailm just selline on, nagu ta on, siis tuleb pähe vastus: sellepärast, et ta hetk tagasi oli just selline, nagu ta oli; sellepärast ei saagi maailm teistsugune olla. Ja see ahelläheb tagasi aegade alguseni või lõpmatusse aega. Igatahes tundub, et praegune maailm on ainus, mis saaks olla, kui praegune on antud.

Determinism

Nii et kui kõigel eksisteerival on eelnevad tingimused, siis asjad ei saaks olla teisiti, kui nad on. See ongi determinismi tees. Kõik on põhjuslikult determineeritud. See kehtib nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta. Tundub, et kõik inimesed eeldavad seda oma igapäevaasjades. Mõned filosoofid on kuulutanud selle aru aprioorseks printsiibiks, teised peavad seda terve mõistuse osaks. Kui kuulen heli, siis ma vaatan, kust see tuli, ega oleta, et see tuli eikuskilt ja sel pole põhjust. Isegi loomade puhul on see nii. Kui laps või loom katsub kuuma ahju, siis ta usub kõhklematult, et valu põhjustas ahi, ja hoiab edaspidi ahjust eemale. Kui olen haige, siis lähen arsti juurde lootusega, et põhjust on võimalik teada saada ning kõrvaldada või leevendada. Ma ei arva kunagi, et põhjust pole, muidu ma ei püüaks põhjust kõrvaldada.

Determinism ja inimese käitumine

Ma olen maailma osa, nii et determinism käib ka minu ja minu osade kohta. Aga kuidas on lood minu mõtetega? Ja minu käitumisega, mis on ju tahtlik, eesmärgipärane ja võib-olla moraalse tähtsusega? Mis saab siis vastutusest oma käitumise eest ja kontrollist oma käitumise üle? Ma olen ju looduse abitu saadus ning minu teod ja see, milleks ma saan, on ette määratud. Kui ma ei saa sinna midagi parata, mida ma teen, siis ma ei ole moraalselt laidu- ega kiiduväärne. Põhjuste asukoht ega iseloom pole olulised. Lõplik vastutus kõige eest, mis on olemas, saab lasuda ainult kõigi asjade esmapõhjusel, kui see on, või mitte millelgi, kui seda pole. See vähemalt tundub determismist vältimatult järelduvat.

Determinism ja moraal

Mõned filosoofid on püüdnud säilitada determismi ja muutnud traditsioonilist moraalikäsitust. Nad räägivad endiselt kiidu- ja laiduväärsusest, kuigi teises tähenduses. Meil pole võimalik teada, millised teooriad on tõesed, saab ainult vaadata, kas üks või teine metafüüsiline teooria on kooskõlas ühe või teise moraaliteooriaga. Et uurida, kas determinism on tõene, pole mõtet kõrvutada seda moraaliteooriatega, vaid võrrelda kindlate andmetega. Võiks muidugi lihtsalt kinnitada, et ma olen moraalselt vastutav olend, kes oleks võinud oma käitumist vältida. Aga see pole kaugeltki ilmne. Aga on kaks asja, milles ma tunnen täielikku kindlust ja mis pole tingimata moraaliga seotud. Esiteks, mõnikord ma kaalutlen, kas teha ühte või teist otsust. Teiseks, mõnikord oleneb minust, mida ma teen. See kõik võib muidugi olla illusioon, aga ka igasugune filosoofiline teooria, nagu näiteks determinism, võib olla väär. Siiski on mul palju raskem kahelda, et ma mõnikord kaalutlen ja mõnikord oleneb minust, mida ma teen, kui kahelda ükskõik millises filosoofilises teoorias, sealhulgas determinismis. Nii et targemaks pole lootust saada, kui me ei sea teooriaid andmete järgi, püüdmata seada andmeid teooriate järgi.

Kaalutlemine

Kaalutlemist ei saa defineerida ega isegi kirjeldada ilma metafoorideta. Me räägime selle või tolle kaalumisest vaimus, püüdest ette näha alternatiivsete tegude tagajärgi jne, aga see ei ütle, mis kaalutlemine on, kui me seda juba ei tea. Aga kaalutlemise puhul ma eeldan teatud asjade tõesust, milleta kaalutlemine poleks võimalik. Esiteks, ma saan kaalutleda ainult iseenda käitumise üle. Kaalutledes ma püüan midagi otsustada, ja see ei ole spekuleerimine, märkide lugemine ega äraarvamine, nagu teiste inimeste (ja mõnikord iseenda) tulevikukäitumise puhul. Teise inimese käitumise üle võin kaalutleda, kui ta mulle allub, aga siis ma kaalutlen ikkagi selle üle, kas anda talle teatud ülesannet. Teiseks, ma saan kaalutleda ainult tuleviku asjade üle. Kolmandaks, ma ei saa kaalutleda selle üle, millest ma juba tean, et ma hakkan seda tegema. Neljandaks, ma saan oma tegude üle kaalutleda ainult juhul, kui ma usun, et see sõltub minust, mida ma teen.

"See oleneb minust"

Mis see tähendab, et see oleneb minust. Raske öelda, aga seda saab illustreerida.

Ma hoian näppu enda ees ja saan seda liigutada vasakule või paremale. Kui ma ütlen, et see oleneb minust, kuidas ma näppu liigutab, siis ma pean silmas, et näpu liikumine on minu otsese kontrolli all. Ma saan liigutada näppu vasakule ja ma saan liigutada näppu paremale. Mitte et ma saaksin seda vasakule ja paremale korraga liigutada.

Kas need andmed, uskumus, et ma mõnikord kaalutlen, ja uskumus, et mõnikord oleneb minust, mida ma teen, on kooskõlas filosoofilise teooria determinismiga? Ei tea veel. Igatahes valmistavad need determinismile raskust. Neid andmeid ei tohi sellepärast veel tagasi lükata.

Põhjuslik paratamatus ja loogiline paratamatus

Põhjuslikud seosed ei too kaasa loogilist paratamatust. Determinismi jaatamine või eitamine ei ütle midagi loogilise paratamatuse kohta. Kui determinism on tõene, siis on loogiliselt võimalikud mitu sündmuste käiku, aga võimalik on ainult üks. Kui determinism on väär, siis on ühtedes ja samastes tingimustes võimalikud (mitte lihtsalt loogiliselt võimalikud) mitu sündmuste käiku. Determinism räägib võimalikkusest, mis erineb loogilisest võimalikkusest. Seda võiks nimetada põhjuslikuks võimalikkuseks.

Vabadus

Kui minust oleneb, mida ma teen, siis ma olen vaba seda tegema. Mis see tähendab? Esiteks tähendab see, et minu tegevust miski ei takista. Teiseks, miski ei sunni seda. Sunnitud tegevus on minust olenematult toimuv tegevus.

Kui mõista vaba tegevust lihtsalt takistuste ja sunnita tegevusena, siis vabadus ei ole determinismiga vastuolus, sest takistuste ja sunni puudumine ei välista positiivseid põhjusi. Tundub, et on tegusid, mis on takistuste ja sunnita (vabad) ja põhjuslikult determineeritud.

Pehme determinism

Sellepärast pooldavad paljud filosoofid "pehmet determinismi", millega naiivselt arvatakse vabadust ja determinismi lepitatavat. Selle pooldajad arvavad, et nad lepitavad determinismiga ka moraalse vastutuse. Pehme determinismi kolm väidet on: 1) determinism on tõene, 2) tahtlik käitumine on vaba, kui sel pole välist sundi ega väliseid takistusi, 3) kui sundi ega takistusi pole, siis tahtliku käitumise põhjused on teatud seisundid, sündmused või tingimused tegijas endas, nimelt tema tahteaktid, valikud, otsused, soovid jne. Nii et ma olen vaba ja oma tegude eest vastutav, kui miski ei takista mul toimimast oma valiku, tahte või soovi kohaselt ega sunni mind teisiti toimima. Mu vastutusel võivad küll olla teised tingimused, näiteks arusaamine oma tegude tõenäolistest tagajärgedest.

Selle ümberlükkamine

See ei lahenda probleemi, vaid ainult maskeerib seda.

Kust need siseseisundid tulevad, mis determineerivad, mida minu keha teeb? Kas nad on minu kontrolli all? Kui ma tegin otsuse või valiku ja toimisin selle järgi, kas ma oleksin saanud teisiti valida?

Determinist kuulutab selle küsimuse mõttetuks, sest see, et ma oleksin saanud toimida teisiti, tähendab ainult seda, et ma oleksin toiminud teisiti, kui siseseisundid, mis minu teo determineerisid, oleksid olnud teistsugused, st kui ma oleksin teisiti otsustanud või valinud. Nii et küsimus oleks selles, kas ma oleksin teisiti otsustanud või tahtnud või valinud, kui ma oleksin otsustanud otsustada teisiti või valinud valida teisiti või tahtnud tahta teisiti. Ja see on mõttetus.

Küll on aga mõtet küsida, kas minu seesmised valikud, otsused ja soovid on ise põhjustatud. Ja muidugi on, kui determinism on tõene. Ja siis me ei saa vältida järeldust, et ma poleks saanud valida, tahta, otsustada ega soovida teisiti. Oleksin saanud ainult juhul, kui nende aktide põhjuste asemel oleks olnud midagi muud, aga see poleks jällegi olnud võimalik, jne.

Näited

Kui minu käitumine on pehme determinismi mainitud tingimustel vaba, siis on see vaba ka juhul, kui füsioloog saab kõiki minu tahtmisi oma suva järgi esile kutsuda. Vaevalt saaks mind sel juhul pidada vabaks ja vastutavaks tegijaks. Oletame, et teatud rohtude manustamine tekitab mul vastupandamatu soovi nende järele, ja ilma minu nõusoleku ja soovita ma langen selle soovi ohvriks ja toimin selle järgi. Kas ma toimin siis vabalt? Igal juhul ei saanud ma seda soovi valida. Ja muidugi pole tähtis, kas mind mõjutab teine subjekt või täiesti ebaisikulised jõud. Kui determinism on tõene, siis kõik minu siseseisundid, mis põhjustavad minu keha käitumist, on tingitud asjaoludest enne minu sündi.

Lihtne indeterminism

Esialgu tundub, et me võime determinismi lihtsalt eitada ning öelda, et minu vabad teod ei ole põhjustatud või et siseseisundid, mis on nende põhjused, ei ole põhjustatud. Isegi nendel tingimustel, mis olid, oli ikkagi võimalik mõni teine tegu, või siis need siseseisundid oleksid saanud olla teistsugused.

Aga see pole usutav. Vaba inimese asemel tuleb välja seosetu fantoom. Minu parem käsi on vaba ja liigub, kuidas juhtub. Keegi ei tea, mida ta järgmisel hetkel teeb. See ei ole minu käitumine, mul ei ole sellega mingit pistmist. Käe käitumine on võõra objekti juhuslik liikumine. Minu käitumine peab olema minu kontrolli all. Asja ei paranda ka see, kui minu siseseisundid, mis käitumist põhjustavad, on põhjuseta. Tulemus on sama: seosetu, kompulsiivne ja vastutuseta käitumine.

Determinism ja lihtne indeterminism kui teooriad

Nii determinismil kui ka lihtsal indeterminismil on raskused. Lihtsa indeterminismi kasuks ei räägi miski muu kui see, et ta kõrvaldab determinismi kõige suuremad raskused. Determinism on vähemalt esialgselt usutav. Inimestel tundub olevat loomulik kalduvus seda uskuda, praktiline intellekt peaaegu nõuab seda ja kogemus paistab seda alati kinnitavat. Aga determinismil on inimkäitumisega raskesti aktsepteeritavad järelmid, mida teooria modifitseerimine ei kõrvalda. Ja mõlemad teooriad tunduvad olevat lepitamatud andmetega, et minu käitumine on mõnikord kaalutlemise tulemus ja mõnikord oleneb minust, mida ma teen.

Ma saan kaalutleda ainult oma tulevikutegude üle, ja ainult juhul, kui ma juba ei tea, mida ma teen. Aga kui determinism on tõene, siis on enne iga minu tegu tingimused, mis on selleks teoks piisavad ning teevad selle vältimatuks. Kui mul on võimalik teada, mis need on ja millise käitumise jaoks need on piisavad, siis mul on iga kord võimalik ka teada, mida ma tulevikus teen, nii et ma ei saa selle üle kaalutleda. See näitab iseenesest ainult seda, et ma saan kaalutleda ainult juhul, kui ma oma käitumise põhjuslikke tingimusi ei tea; see ei näita, et niisuguseid tingimusi ei saa olla. On aga veider oletada, et kaalutlemine on lihtsalt selge teadmise aseaine. Teadmine on spekuleerimise, järelduste tegemise ja äraarvamise tingimus, ja nendel ei ole kaalutlemisega mingit pistmist. Ja mis veel hullem, nüüd selgub, et ma ei saa kaalutleda isegi mitte juhul, kui mul on võimalik ette teada saada, mida ma teen, ükskõik kas ma siis tegelikult saan seda teada. Ma saan kaalutleda ainult püüdes otsustada, mida teha. Ja see on võimatu, kui ma usun, et minu tegu on võimalik järeldada juba olemasolevatest tingimustest, isegi kui ma seda järeldust ise pole teinud. Ma ei saa siis püüda otsustada, sest pole midagi otsustada. Aga kui determinism on tõene, siis niisugune järeldamine oleks piisavalt informeeritud isikul alati põhimõtteliselt võimalik.

Siis ei saa determinismi lepitada ka sellega, et mõnikord oleneb minust, mida ma teen. Kui see minust oleneb, siis ma pean iga alternatiivset tegu tõesti saama teha. Aga kui determinism on tõsi, siis see kunagi nii ei ole, sest see, mis toimub, on alati ainus asi, mis kõige eelneva eeldusel saab juhtuda.

Veel ilmsem on, et neid andmeid ei saa lepitada lihtsa indeterminismiga. Ma saan kaalutleda ainult oma tegude üle. Aga mis tahes keha juhuslik põhjuseta liikumine ei ole minu tegu, ei ole minu võimuses. Ma ei saa selle üle kaalutleda, sest see ei olene minust, mina ei põhjusta seda.

Agentsuse teooria

Ainuke tegevusekäsitus, mis on andmetega kooskõlas, ütleb, et inimesed (ja võib-olla ka mõned teised asjad) on mõnikord ennast määravad olendid, st olendid, kes mõnikord on oma käitumise põhjused. Et tegu oleks vaba, ei piisa sellest, et tegija seda põhjustab; on tarvis ka, et mitte mingid eelnevad tingimused ei olnud selle teo sooritamiseks piisavad. Selleks et tegu oleks vaba ja ratsionaalne, peab selle sooritaja tegema seda mingil põhjendil, aga see põhjend ei saa olla teo põhjus.

Selline käsitus on kooskõlas sellega, mis inimesed enda arvates on, nimelt tegijad, mitte olendid, kelle käitumine on neist sõltumatute tingimuste tagajärg. Kui ma usun, et ma tegin midagi, siis ma usun, et teo põhjus olin mina, mitte miski minus, näiteks mõni minu subjektiivne seisund, mis ei ole minuga samane. Kui ma usun, et minu käitumise põhjus ei ole minuga samane, siis ma ei saa seda käitumist pidada oma teoks, kui ma just ei pea ennast selle põhjuse põhjuseks. Ma ei peaks seda oma teoks ka siis, kui ma teadvustaksin neid tingimusi või impulsse minus, mis seda põhjustavad. Selline käitumine mitte ainult et ei ole vaba tegevus, vaid üldse mitte tegija tegevus, vaid mehaaniline refleks.

Aga selles tegevuse- ja tegijakäsituses on kaks metafüüsilist mõistet, mis pole mujal looduses rakendatavad. Esimene on mina või isiku mõiste: see ei ole lihtsalt asjade või sündmuste kogum, vaid iseliikuv olend. Sest tema tegevust põhjustab isik, mitte mõni tema osa ega miski, mis on tema sees. Aga me ei tea, et inimene on midagi enamat kui kogum füüsilisi asju ja protsesse, mis toimivad samade seaduste järgi nagu teisedki füüsilised asjad ja protsessid. Kui selle teooria vajadused kõrvale jätta, siis pole mingit alust arvata, et tema käitumise päritolu on nii eripärane või et selle mõistmist tuleks otsida eripärasest metafüüsilisest vallast. Teiseks, see tegevusekäsitus kätkeb erakorralist põhjustamiskäsitust, mille järgi tegija, kes on substants, mitte sündmus, saab sellegipoolest olla sündmuse põhjus. Tõepoolest, kui ta on vaba tegija, siis ta saab sündmust (oma tegu) põhjustada, ilma et miski muu seda põhjustaks. See tähendab, et tegija on mõnikord põhjus, olemata eelnev piisav tingimus. Selline põhjusekäsitus on tavalisest filosoofilisest põhjusemõistest nii erinev, et tal peaks olema koguni teine nimi: põhjustamise asemel peaks ehk rääkima algatamisest või sooritamisest.

See paistab olevat kahtlane käsitus sellest, mis on isik. Aga see on kooskõlas meie andmetega, ja paistab, et ainsana. See väldib lihtsa indeterminismi absurdsust, öeldes, et inimkäitumine on põhjustatud, ja väldib determinismi raskusi, eitades, et iga põhjuste ja tagajärgede ahel on lõpmatu. Selle vaate järgi ei ole kaalutlemine absurdne, vaid täiesti ratsionaalne. Siiski kätkeb see teooria käsitust tegijatest ja nende põhjustest, mis on kummaline, kui mitte saladuslik. Vaevalt saab kedagi süüdistada, kui ta meie andmed hülgab. Need ju ei põhine muul kui üldisel nõusolekul ning võivad olla illusioonid. Võib-olla tegelikult keegi kunagi ei kaalutle, vaid ainult kujutab seda ette, ning kujutleb ekslikult, et ta on oma käitumise peremees ja oma tegude autor. Kindlasti me mõnikord eksime, uskudes, et meie käitumine on kaalutlemisega tehtud valiku tulemus. Mees võib näiteks kujutleda, et tema abiellumine on väga hoolika ja ratsionaalse kaalutlemise tulemus, tegelikult aga võivad sel olla füsioloogilised alateadlikud põhjused, mis on selliseks käitumiseks täiesti piisavad. Ja siis on võimalik, et me eksime selles alati. Paistab, et keegi ei oska kaalutlemist kirjeldada ilma metafoorideta, ja minu võimuses olemise või minust olenemise mõiste tundub olevat täiesti analüüsimatu ja defineerimatu, kui võtta seda selles mõttes, nagu agentsuse mõiste paistab vajavat.

Nii et need on kahtlased käsitused, olgugi et nad on terves mõistuses nii juurdunud. Fatalismiteooriast leiame metafüüsilisi kaalutlusi, mis paistavad need täielikult välistavat. Võib-olla me peaksime siin, nagu mujalgi metafüüsika, rahulduma raskuste avastamisega, vaadates, mis on ja mis ei ole kooskõlas veendumustega, mis meil juhtumisi on, ja saades nii palju rahuldust kui suudame arusaamisest, et kust me ka ei alusta, maailm on saladuslik, ja meie, kes me püüame sellest aru saada, on veelgi salapärasem. Selline arusaamine tekitab teatud määral õigustatud tunde, et ma olen tark, olgugi et ma saan oma teadmatusest täielikult aru.

Peatükk kuus: Saatus

Me kõik kaldume valu, ohu ja raske kaotuse hetkedel mõtlema fatalistlikult: see, mis konkreetsel hetkel juhtub, on vältimatu, me ei saa seda ära hoida. Mõnikord me leiame end meist sõltumatutest olukordadest, millest meie olemine ja saatus nii põhjalikult sõltuvad, et fatalismimõte on ülekaalukas ja mõnikord lohutav. Sõduritel olevat mõnikord niisugused mõtted. Võib-olla kalduks sellistele mõtetele igaüks, kui ta mõtleks, kui vähe ta on ise teinud, et jõuda sinna, kus ta praegu on, kui palju tema saatus on sõltunud asjaoludest ja kui palju tema elu on määranud juhused. Kui meil üldse on vabadus oma saatust kujundada, mis on kahtlane, siis ainult kitsal rajal. Kõik tähtsad asjad on otsustatud ükskõiksete asjaolude, kokkusattumuste ja juhuslike kohtumistega. Kui otsida, siis on see näha, kuid vähesed otsivad. Saatus on teinud meid selliseks, et me peame head oma saavutuseks ja halva paneme süüks maailmale, mitte iseendale, ning vaevalt mõtleme ebaisikulisest saatusest, mis mõlemat suvaliselt määrab.

Fatalism ja determinism

Determinism on teooria, et kõik sündmused on nende põhjuste tõttu vältimatud. Mõnikord püütakse seda eristada fatalismist, öeldes, et fatalismi järgi juhtuvad mõned sündmused kõigest hoolimata, st hoolimata põhjustest. Aga sel juhul on vaevalt kunagi olnud mõni fatalist.

Fatalism on uskumus, et kõik, mis juhtub, on vältimatu. See, kes pooldab üleüldise põhjuslikkuse teesi ning järelikult kogu inimkäitumise põhjusliku determineerituse õpetust, peab olema fatalist. Neid kaht teooriat saab küll sõnaliselt eristada, aga järjekindel determinist peab olema fatalist. See, et mõned deterministid ei ole fatalistid, ei näita mitte niivõrd suurt erinevust determinismi ja fatalismi vahel kui alandust, mida fatalism võib tuua, ning lohutust, mida sellest möödahiilimine võib pakkuda.

Fatalism tuleviku ja mineviku suhtes

Fatalism on see, kes usub, et see, mis juhtub, on ja on alati olnud vältimatu. Ta arvab, et see, mis tulevikus juhtub, ei olene temast, kuigi ta ei tea, mis juhtub. Fatalist mõtleb seega tulevikust nii, nagu me kõik mõtleme minevikust. Me oleme kõik minevikufatalistid. Me teame mineviku kohta nii mõndagi, aga tulevik on tume, ja seetõttu on meil kiusatus sellele külge pookida "võimalusi". Fatalist paneb sellele kiusatusele vastu. Ta suhtub tulevikku nii, nagu meie suhtume minevikku.

Fatalismi allikad

Fatalistlik mõtteviis tuleneb tavaliselt teoloogilistest ideedest või sellest, mida me peame teaduse ja loogika eeldusteks. Kui Jumal on kõikteadja ja kõikvõimas, siis pole raske oletada, et ta on korraldanud nii, et kõik juhtuks, nagu juhtub, et ta teab juba kõiki tuleviku üksikasju ning meil jääb üle ainult vaadata, kuidas asjad välja rulluvad. Ka ilma Jumalat mängu toomata ei ole raske seda oletada, et tulevik saab mineviku eeldusel olla ainult ühte moodi. Ja on ka loomulik eeldada, et on olemas tõekorpus tuleviku kohta, ja juhtub kõik see, mida see ette näeb.

Fatalistlikul vaatel on tohutud järelmid. See võimaldab vaadelda kõiki asju sama häirimatult nagu mineviku õudusi, teeb ükskõikseks teiste laidu ja heakskiidu suhtes ning vabastab süütundest. See tõotab täieliku arusaamise võimalikkust ja kõrvaldab kiusatuse näha asju inimese kurjuse ja moraalse vastutuse vaatevinklist. See mõte viib üleva aktsepteerimiseni kõige suhtes, mida elul ja loodusel on pakkuda, ja kuigi see vähendab uhkust, ülendab see tundeid, avab südant ja laiendab mõistmist.

Jumalik kõigeteadmine

Oletame, et Jumal on olemas ja on kõikteadja. Ta teab kõike, mis on tõsi. Ta teab iga propositsiooni kohta, et see on tõene või et see on väär. Ja oletame, et Jumal mõnikord teatab mõnele inimesele või kõigile midagi sellest tõest. Siis tekivad prohvetid, kes kuulutavad mingeid sündmusi ette, ja hiljem need leiavadki aset.

Osmo lugu

Oletame, et Jumal ilmutas teatud faktid valitud kirjutajale, kes (õigesti) uskudes, et need tulevad Jumalalt, pani need kirja. Tuli välja, et need on tavalise inimese Osmo elusündmused. Kirjutaja andis need välja raamatuna "Osmo elu". Raamatule ei pööratud tähelepanu, sest sisu oli tähtsusetu. Kirjutajagi imestas, miks Jumal talle kõike seda teatas. Keskkooliõpetaja Osmo leidis selle raamatu raamatukogust. Ta leiab sealt oma senise elu ja tulevase elu, ja kõik läheb nii, nagu raamatus kirjas.

Neli küsimust

Osmo võttis erakorraliste asjaolude tõttu omaks fatalismi. Mitte päris täielikult, sest ta siiski püüdis saatust ninapidi vedada. Siiski hirmutas teda just veendumus, et kõik on õige.

Miks temast sai fatalist või peaaegu fatalist? Ainult sellepärast, et olid tõesed väited tema mineviku ja tuleviku kohta, ja ta hakkas mõnesid neist uskuma, sealhulgas tuleviku kohta. Teda ei mõjutanud teoloogilised ideed, eeldused põhjusliku determinismi kohta ega muu sarnane. Osmo fatalismi alused olid ainult loogilised ja epistemoloogilised. Ta ei kahtlustanudki, et Jumal on nende väidete algallikas. Ja igatahes ta ei arvanud, et Jumal paneb teda tegema seda, mida ta teeb. Teda puudutas ainult see, et keegi näis kuidagi teadvat, mida ta on teinud ja tulevikus teeb.

Milles tema fatalism seisnes? Osmo ei uskunud, et teatud asjad juhtuvad temaga, mis ka ei oleks. See ei ole loogiliselt sidus. Ta ei arvanud, et tal oleks lennuõnnetuse oht isegi juhul, kui ta lennukisse ei lähe. Kui keegi usub, et teatud tulevikusündmus juhtub, siis ta ei kahtle, et toimuvad ka selle sündmuse toimumiseks tarvilikud sündmused. Väljend "mis ka ei oleks", mida mõned filosoofid on kasutanud fatalismi hõlpsaks ja isegi lapsikuks ümberlükkamiseks, on fatalismi kirjelduses väga ebasobiv. Osmo fatalism on lihtsalt arusaamine, et raamatus kirjeldatud asjad on vältimatud.

Muidugi me oleme selles mõttes kõik mõnede asjade suhtes fatalistid, ja metafüüsiline küsimus on see, kas seda hoiakut tuleks laiendada kõigele. Homme päike tõuseb, ja ükskord ma suren. Fatalismi küsimus on lihtsalt: millised, kui üldse mingid, sündmused on välditavad? Fatalist vastab: mitte ükski, ja polegi kunagi olnud.

Kas tema uskumus oli tõendeid arvestades õigustatud? Muidugi oli. Kui Osmo loeb oma tuleviku elu kirjeldust, oleks mõttetu talle öelda, et tulevikus on ikkagi alternatiivseid võimalusi. Osmo kahtleb ainult selles, kas need väited saavad tõesed olla. Aga tema kogemus tõestab ükshaaval kõik väited. Iga kord kui ta püüab mõnd sündmust ära hoida, see ebaõnnestub. See absoluutne ebaõnnestumine hoolimata kõigist jõupingutustest peab varem või hiljem viia mõttele, et ebaõnnestumine oli ette määratud. Ükski vägi ei saa teha tõest väidet vääraks.

Kas see uskumus on meie tõendeid arvestades õigustatud? Kas fatalism on tõene? Küsimus on selles, kas meie asjaolud on oluliselt erinevad kui Osmo omad. Meie muidugi oma elulugu niimoodi lugeda ei saa. Sellest on kahju, sest siis oskaksid kas või suurmeeste vanemad oma lapsi paremini hinnata. Aga sellel pole meie enda fatalismi seisukohast tähtsust. Tähtis on see, et kahest kaalutlusest, mis Osmo fatalismi seletavad, (1) on olemas tõeste väidete kogum tema elu kohta, 2) ta sai teada, mis need on, ja hakkas neid uskuma) on filosoofiliselt asjassepuutuv ainult esimene. Osmo vaatekoha kehtivuseks sellest piisab. See, et Osmo neid väiteid luges ja uskuma hakkas, ei muuda midagi kirjeldatu vältimatuses. Piisab nende väidete tõesusest. Ja igaühe puhul on sellised väited olemas.

Me teame mineviku ja tuleviku kohta, et seda ei saa muuta, sest see on minevikus juhtunud ja see juhtub tulevikus.

Välistatud kolmanda seadus

Fatalismi eeldus on lihtsalt see, et on tõde, ja tõel pole aja möödumisega mingit pistmist. Miski ei saa tõeseks ega lakka olemast tõene. Iga mõtestatud väide on kas tõene või väär, kolmandat võimalust ei ole. See on välistatud kolmanda seadus. Sel pole mingit pistmist väite ajavormiga ega sellega, kas keegi juhtub teadma, kas väide on tõene või väär.

Vastuväited

See mõte on inimesi algusest peale piinanud ja hirmutanud, ja filosoofid, kellel on mõnikord olnud rohkem uhkust kui taipu ja tõearmastust, on püüdnud seda kõikvõimalikel viisidel lammutada. On vähe usuartikleid, millega peaaegu igaüks nõustub, aga üks neist on kindlasti usk nende kalliks peetud vabasse tahtesse. Iga argument saatuse doktriini vastu, kui nõrk see ka poleks, võetakse kohe omaks, just nagu fatalismi ümberlükkamine nõuaks ainult selle eitamist põhjenditega, mis lastki vaevalt veenaksid.

1. Tulevikku ei saa ette näha ega tõestada, et on olemas jumal, ja isegi kui jumal on, siis ei saa tõestada, et ta saab inimeste vabu tegusid ette teada.

Aga see ei puutu asjasse, fatalismi tees ei rajane ennustamise teoorial ega teoloogial.

2. Väited ei ole millegi põhjused, neist lihtsalt järeldub miski. Sellepärast nad ei ohusta kellegi vabadust.

Aga fatalism ei väidagi seda.

3. Aetakse segi tegelikkus ja paratamatus. See, et miski tulevikus toimub, ei tähenda, et see oleks vältimatu. Keegi saab seda ära hoida, kuigi keegi ei tee seda.

See on kõige tavalisem fatalismi ümberlükkamine. Aga kui tugev on väide, et midagi saab teha, kui tegelikult seda ei tehta? Keegi pole kunagi muutnud tõest väidet vääraks. Kui mingit sündmust on kõigest väest püütud ära hoida, aga see ikkagi juhtub, siis on alust kahelda, kas seda sai ära hoida. Tõsi küll, veel suurem pingutus oleks aidanud. Aga tõsi on see, et seda ei tehtud, ja seda ei saaks vääraks teha.

4. Fatalismi argument põhineb modaalsuste segiajamisel. Sellest, et miski on tõsi, järeldub ainult, et selle eitus on väär, mitte et selle eitus on võimatu.

Jutt ei ole loogilisest võimatusest, vaid vältimatusest. See on seotud inimvõimetega. Keegi ei saa muuta tõest vääraks, isegi kui see on kontingentselt tõene.

5. Võib-olla oleks parem loobuda eeldusest, et väited on tõesed enne sündmusi, mille kohta need käivad. Tulevik on võimalikkuste vald, ja neid me ei nimetaks tõesteks ega vääradeks.

Aga see on väljamõeldis, millel pole muud alust kui püüd fatalismist lahti saada. Kaalul on välistatud kolmanda seadus, mida me ei taha tulevikule laiendada. Aga muutub ainult ajavorm. See, et väidet on tagantjärele lihtsam teada, ei sea kahtluse alla selle tõesust, vaid näitab tuttavat epistemoloogia fakti. Me ei saa end saatusest vabastada, tehes välistatud kolmanda seadusele erandeid, nagu me ei saa vaest inimest rikkaks teha, kirjutades tema hoiuraamatusse numbreid juurde. See seadus ei jäta tõese ja väära vahele nagi, kuhu oma vabadus riputada, ja see ei ütle aja kohta midagi.

Iga filosoofiline argument fatalismi vastu põhineb eeldusel, et me oleme vabad realiseerima alternatiivseid tulevikuvõimalusi. Aga see ongi küsimuse all. Kui mõni neist võimalustest on realiseerunud ja minevikku vajunud, siis tavaliselt ilmneb, et alternatiivid olid vähem reaalsed, kui tundus; aga millegipärast see ei kõrvalda nende lemmikarusaama, et see oli olemas. Metafüüsika ja loogika on nõrgemad kui arvamus, mida toidab võitmatu uhkus, ja enamik inimesi kaotaks pigem hinge kui väärikuse, mis nende arvates põhineb nende tahtevabadusel.

Võitmatu saatus

Nii et me ütleme iga asja kohta, et see ei saanudki teisiti minna. Ja see on lohutus nii õnnes kui ka hädas. Me ei kiida ega laida saatust, ei nuta selle pärast, mis oli, ei kaeba selle pärast, mis pidigi juhtuma, ei tee moraaliotsustusi.

Kas me peame siis jõude istuma, jälgides toimuvat osavõtuta, panemata oma jõudu ja headust proovile, panemata kätt külge? Sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma. Mõned raiskavad oma elu ära ja parem, kui nad poleks üldse elanud. Teised teevad palju, ja mõne elu särab nagu täht. Seda me teadsime niikuinii. Aja jooksul saame teada, milline inimene olla on meie saatus.

Peatükk seitse: Ruum ja aeg

Tundub, et sõnad "ruum" ja "aeg" käivad millegi kohta, aga võimatu on tavalisel kombel öelda, mis need on. Kui iga reaalne olend peab eksisteerima ruumis või ajas või ehk mõlemas, kuidas siis aja ja ruumi enesega on? Kas need ei ole reaalsed olendid? Kui ei ole, siis ju on kõik ajas ja ruumis eksisteeriv mittereaalne. Eriti aega on filosoofid pidanud hämaraks, mõistatuslikuks ja isegi mõistetamatuks. Saladuslik on olnud aja liikumine, aja möödumine. Kui me räägime millegi liikumisest, siis me eeldame aega, sest muutus saab toimuda ainult aja jooksul. Kuidas siis aeg saab liikuda? Mässates aja möödumise mõiste ja sellest tulevate raskuste vastu, on paljud metafüüsikud kuulutanud aja mittereaalseks, illusoorseks. See väide on metafüüsikutele peaaegu iseloomulik. Nad räägivad igavikust, mis mitte ei liigu lõputult, vaid on omamoodi ajatus, kus pole muutumist, kõdunemist ega suremist.

Ruumi- ja ajamõistete vahelised sarnasused

On sõnu, mida saab kergesti mõistetavalt kasutada nii ruumi- kui ka ajasuhete kirjeldamiseks: "koht", "kaugus", "kohalolu", "pikkus", "ulatus", "osad". Füüsilisel esemel on mõlemat laadi pikkus ja mõlemat laadi osad.

Ruumi- ja ajasuhete võrdlus

Ruumi- ja ajasuhete erinevused pole nii suured, nagu võiks arvata.

Ruumi ja aja asemel räägitakse kohtadest ja aegadest ning ruumi- ja ajasuhetest. See aitab vältida ruumi ja aja pidamist veidrateks tohutu suurteks nähtamatuteks substantsideks.

Mõned võrdlevad näited

Sageli väidetakse, et ükski objekt ei saa olla korraga kahes kohas, kuigi ta võib olla ühes kohas mitmel ajal. Ta võib jääda sinna mingiks ajavahemikuks, ja ta võidakse ära viia ning hiljem tagasi tuua. Esmapilgul tundub, et midagi sarnast ei saa olla ümberpöördult: objekt ei saa olla korraga olla kahes kohas ja teda ei saa mingisse aega tagasi tuua. Siis oleks tegu kahe objektiga. Aga objekt saab olla ühes kohas kahel ajal ainult juhul, kui ta hõivab kogu vahepealse aja, olgu siis samas kohas või teises kohas, ja tal peab olema teatud ajaline pikkus. Muidu oleks jutt kahest, mitte ühest objektist. Nüüd, objekt saab olla kahes kohas ühel ajal, kui ta hõivab ka vahepealse ruumi. Siin on kiusatus vastu väita, et kummaski kohas on ainult üks osa. Aga kui üks objekt on mitmel ajal ühes kohas, siis on tegu selle erinevate ajaliste osadega. Nii et võrdlus on täielik.

Ruumis ja ajas edasi-tagasi liikumine

Kuidas on lood objektiga, mis lahkub ja tuleb vanasse kohta tagasi? Kas on midagi sarnast asja ajalistes suhetes? Kas miski saab eemalduda oma ajast ja tagasi tulla? Kas miski üldse saab ajas liikuda? Võib küll, kui täpselt taibata, mida see tähendab.

Vaatleme objekti O, mis eemaldub oma kohast ja tuleb jälle tagasi. O on ajal 1 kohas 1 ja ka ajal 2 kohal 1; ta kestab ajast 1 ajani 2, kuid siis (millalgi selles ajavahemikus) on ta kuskil mujal, mitte kohas 1. Iga niisugune objekt liigub ruumis edasi-tagasi.

Nüüd vahetame ruumi- ja ajaterminid ära. O on kohas 1 ajal 1 ja ka kohal 2 ajas 1; ta ulatub kohast 1 kohani 2, kuid seal (kuskil selles ruumivahemikus) on ta mõnel muul ajal, mitte ajal 1. Kas see kirjeldus käib millegi kohta? Jah, niisugune on näiteks maavärin. Maavärin liigub ajas edasi-tagasi. Võidakse vastu väita, et siin on mitu objekti või et maavärin polegi objekt. Aga tal on asukoht ajas ja ruumis, tal on omadused, nagu purustavus, ja tal võib olla isegi nimi. Ja ruumis liikumine ei hävita asja identsust, ja pole ka põhjust öelda, et ajas liikumine seda teeks. Analoogiad tunduvad päris täielikud.

Ajaränd

Ajarännu puhul liigutakse ajamasinaga mööda "ajajõge". Aga selliseid lugusid ei saa mõista ajas edasi-tagasi liikumisena. Nende ebasidusus tuleb välja, kui öeldakse, varsti, st hilisemal ajal, leitakse end elavat varasemal ajal. Kujutlus varasemasse aega "naasmisest" on lihtsalt kujutlus tolle aja sündmuste taastoimumisest. Õigemini, see on kujutlus, et kõik peale iseenda on täpselt samamoodi, nagu siis oli. Võib muidugi kujutleda maailma kauges minevikus, aga mõttetu on kujutleda ennast selle tunnistajana. See ei ole sidus kirjeldus.

Aeg ja muutumine

Alati on arvatud, et ruum ja aeg on väga erinevad selle poolest, kuidas nad on kaasatud asjade muutlikkusse. Aega on alati peetud liikumise ja muutumise olemuslikuks koostisosaks, ruumi mitte. Niisugune vaade annab aga tunnistust eelarvamustest. Tavaliselt mõeldakse ajalisest liikumisest ja muutumisest. Tekkimisest ja hävimisest mõeldakse kui sündmustest ajas. See ei välista täpselt analoogseid sündmusi ruumis. Millegi liikumise all mõeldakse tavaliselt, et ühel ajal on ta ühes kohas ja teisel ajal teises kohas. Ja see on sama mis öelda, et ta ühes kohas on ühel ajal ja teises kohas teisel ajal. Kohavahetus on nii ajaline kui ka ruumiline liikumine. Muutumisest räägitakse ka siis, kui miski mingis ajavahemikus omandab ja kaotab omadusi ja suhteid, nii et tema ajalised osad on erinevad. Aga miks mitte öelda, et asi omandab ja kaotab omadusi ja suhteid ruumivahemikus, nii et tema ruumilised osad on erinevad? Näiteks traat võib olla ühes otsas sinine ja teises punane jne. See on ruumiline muutumine. Kuskil ta vahetab värvi, järk-järgult või järsku.

Ruumiliste või ajaliste asukohtade fikseeritus

Arvatakse, et asjad võivad muuta asukohta ruumis, kuid mitte asukohta ajas. Tulevikus olev asi ei saa "liikuda" minevikku. Osalt seda peetaksegi silmas, kui öeldakse, et aeg on pöördumatu. See on aga lihtsalt harjumus. Väide, et asjad ei saa muuta oma asukohta ajas, ei tähenda mitte midagi muud, kui et miski ei saa olla ühel ajal kahel ajal, ning on võrreldav väitega, et miski ei saa olla ühes kohas kahes kohas. Ja muidugi see, et kaks asja, millest üks on teise tulevik, on alati sellises suhtes, on tõsi. See on võrreldav väitega, et kaks asja, millest üks on teisest põhja pool, on igal pool sellises suhtes. Väljendid "alati" ja "igal pool" ei lisa siin midagi.

Ruumiliste ja ajaliste asukohtade vahetamine

Tundub aga, et siin on suur raskus, sest tundub, et asjad vahetavad ruumilist asukohta, kuid mitte ajalist asukohta.

Asjad saavad ruumilist asukohta muuta ainult aja möödudes, sest see võtab aega. Ajalise asukoha vahetamine tähendaks, et ühes kohas on A B suhtes tulevikus ja teises kohas on A B suhtes minevikus. A võib olla näiteks orkaan, mis liigub järk-järgult, ja B kellalöök kuskil. Siin on muidugi jälle kiusatus pidada orkaani mitmest sündmusest koosnevaks. Et see näide töötaks, ongi tarvis ruumivahemikku, kahte kohta, kus orkaan on olemas. Analoogia on täielik.

Peatükk kaheksa: Aja ja ruumi suhtelisus

Enamasti arvatakse, et aeg on suur jõgi. Sellepärast arvataksegi, et ajamasinaga saab nagu paadiga üles- ja allavoolu sõita. Arvatakse, et aeg voolab nagu jõgi, konstantse kiirusega ja ainult ühes suunas. Jõgi kulutab asju, ja asjad vananevad ajas. Jõel on kauge allikas, ja lõpuks voolab see ookeani. Filosoofid ja teoloogid on mõelnud aja algusest ning voolamatust igavikust, kuhu see suubub. Ruumi mõeldakse suure liikumatu anumana, kus kõik on laotunud ja sisaldub. Asjad liiguvad ruumis nagu kalad järves.

Viga on selles, et ajast ja ruumist mõeldakse kui asjadest. Need sõnad saavad tähenduse teatud suhetest objektide vahel.

Aeg ja liikumine

Aja mõiste on lahutamatu muutumise mõistest. "Aja möödumist" kujutletakse nagu liiva voolamist liivakellas, varju pikenemist päikesekellas või vananemist. Ööpäev on "aja hulk", mida on tarvis Maa üheks pöördeks. See on eksitav. Tuleks öelda, et üks ööpäev on järjestikuste päikesetõusude vaheline ajaline kaugus. Ajalised suhted ei ole mitte aja jõe taustal, vaid taevakehade reeglipäraste korduvate liikumiste taustal. Et sündmustele ja nende toimumise ajale osutada, võtame suvalise ajalise lähtepunkti.

Konkreetsed ajad

Nii nagu ajal kui lõputul, nähtamatul ja käegakatsutamatul asjal, ei ole reaalset olemist, ei ole reaalset olemist, kuigi filosoofid ja teised sageli kohtlevad neid kui identifitseeritavaid asju.

Kui me osutame kohtadele, siis me osutame füüsilistele esemetele, võttes arvesse nende ruumilisi suhteid. Ruumilised asukohad on puhtsuhtelised. Sama lugu on aegadega.

Aja suund

Me mõtleme, et ajal on fikseeritud suund nagu noolel või jõel. Tulevik on paratamatult ees ja minevik on paratamatult taga. Aga aja suuna omistamine ei põhine mitte aja metafüüsilisel omadusel, vaid teatud protsesside pöördumatusel, seega objektide muutumisel. Mõnedel muutumistel ei ole niisugust fikseeritud järjestust. Kella saab tagurpidi käima panna. Teistel muutumistel on fikseeritud ja muutumatu suund. Praetud muna ei saa muutuda tooreks ja koorde tagasi minna. Väidetav aja suund on ainult mõnede, mitte kõikide ajaliste protsesside (asjade seisundite vaheliste suhete) omadus. Kui kõik protsessid oleksid pööratavad, siis ei viitaks miski ajale omasele suunale.

Peatükk üheksa. Aja möödumine

Aega ruumist eristavaks on peetud aja möödumist ehk seda, et kõik asjad pidevalt liiguvad ajas. Me ütleme, et tuleviku asjad tulevad lähemale, jõuavad kätte ja hakkavad jälle kaugenema. Need väljendid eeldavad, et miski liigub, aga mitte nii, nagu tavalised asjad liiguvad. Selleks et niimoodi liikuda, piisab sellest, et olla ajas. See aja möödumine on nii hämmastav, veider ja absurdne, et mõned mõtlejad on teinud järelduse, et see on illusioon, nii et aeg ise on mittereaalne. Platon nimetas aega igaviku muutuvaks kujutiseks. Reaalne on ainult igavik, kus ei ole muutumist, saamist ega kõdunemist. Igavene ja muutumatu Jumal näeb maailma ajalise mõõtmena igavikku. Miski ei teki ega hävi, vaid lihtsalt on.

Sündmused on olemas ja üks on teisest varasem või need on üheaegsed. Ruum ja aeg on muutumatud, ja kõigel on nendes koht, neil on ruumilised ja ajalised suhted. Asjad liiguvad ruumis, aga ruum ise ei liigu. Asjad liiguvad ajas, aga aeg ise ei liigu.

Ei saa siiski eitada, et asjad ajas tunduvad olemasollu minevat, läbi olemasolu minevat ja olemasolust lahkuvat. Kui metafüüsika kuulutab selle illusiooniks, siis ta peab seda näitama. Inimeste jaoks on aja möödumine möödapääsmatu. Inimestel on nii seesmine määratus eksisteerida kui ka aru, et mõista, et nende eksisteerimise aeg on piiratud. Iseenda möödumine läbi aja on sellepärast kohutav. Inimene saab aru, et tema lõpp läheneb.

Puhas saamine

Nimetame puhtaks saamiseks möödumist ajas, mis tundub kõigi asjadega toimuvat juba sellepärast, et need on ajas. Kõik teised muutumised ja saamised eeldavad seda, see ei eelda ühtki teist. See on lihtsalt vanemaks saamine, võetuna lahus muust muutumisest.

Selle mõtte kummalisus

Selline möödumine või muutumine tundub nii kummaline, et seda kas eitatakse või püütakse seda teisiti väljendada.

Puhas saamine ei ole mitte ainult mittevaadeldav muutumine, vaid on ühitatav igasuguse vaadeldava muutumisega ning isegi järeldub sellest. Millegi vanemaks saamine on puhtaprioorne, see järeldub lihtsalt ajas olemisest. Edasi, iga sündmus on muutumine, ja imelik on mõelda sündmusi endid muutuvatena. Aga sündmused on ajas ja neil on kestus. Kestes saavad nad vanemaks ja pärast lakkamist jäävad lõputult minevikku kaugenevateks nagu kõik muu. Ja lõpuks, mineviku asjade pidev kaugenemine ja tuleviku asjade lähenemine on kummalist laadi möödumine, sest sellele ei saa mõttekalt kiirust omistada. Nendel kaalutlustel on ahvatlev kuulutada asjade möödumine illusiooniks ning öelda, et miski tegelikult ei muutu selles mõttes. Ja kui aja möödumine või voolamine on aja mõiste jaoks olemuslik, siis selle eitamine tähendaks üldse ajas olemise eitamist. See järeldus on niikuinii paljudele metafüüsikutele meeldinud, aga vaevalt on see kooskõlas ühe inimkonna kõige fundamentaalsema veendumusega. Kui kummaline ja saladuslik aja möödumine ka pole, on see surmamõistetu jaoks kohutav.

Aeg ja jõgi

Aja möödumist ei maksa võrrelda jõe voolamisega. Jõgi voolab kindla kiirusega, aga aja möödumisele ei saa kiirust omistada. Jõe voolu saab peatada, kiirendada ja aeglustada, aja puhul on mõttetu sellest rääkida. Kui inimesed ütlevad, et aeg seisab paigal, siis nad peavad silmas, et kõik peale aja seisab paigal. Ja kui räägitakse aja kiirenemisest või aeglustumisest, siis on jutt millegi muu kiirenemisest või aeglustumisest.

Tabamatu olevik

"Aeg" ja "ruum" ei ole asjade nimed ega tähista kummalisi olendeid, mis voolavad, laienevad, tõmbuvad kokku. Aja ja ruumi asemel tuleks rääkida asjade- ja sündmustevahelistest ajalistest ja ruumilistest suhetest. Ja need suhted ei muutu. Kogu maailma ajalugu, sealhulgas tulevikku, tuleb vaadelda fikseeritu ja muutumatuna.

Sündmuses minevikulisus või tulevikulisus ei ole fikseeritud ja muutumatu. Oleviku asjad tunduvad pidevalt käest libisevat. See, mis elust järele on jäänud, tundub pidevalt kokku tõmbuvat, ja juba elatu kasvavat. Küllap sellepärast vanad inimesed tegelevadki nii palju minevikuga ja mõtlevad vähe tulevikule.

Aja möödumise ehk puhta saamise filosoofilist probleemi võib sõnastada nii. Kui kõigi sündmuste ajalise eelnevuse suhted on täielikult kirjeldatud, siis me ikka veel ei tea, millised neist on minevikus ja millised tulevikus. Ja need omadused tunduvad olevat muutuvad. Ja see tundub olevat vastuolus ajakäsitusega, mida enamik filosoofe pooldab, nimelt et kõik väited aja kohta saab taandada väidetele sündmustevaheliste ajaliste suhete kohta. Üks võimalus sellest raskusest mööda saada on mõista olevikku kui teatud kindlat muutumatut hetke ning siis vaadata, kas sündmus toimub enne või pärast seda. Aga see lahendus ei tööta, sest me ei tea, kas fikseeritud olevikuhetk on praegu. Ja see muutub. Teine võimalus on siduda sündmuste ajalist võrgustikku nendest rääkimise aktiga: "praegu toimuv varjutus". Aga see "praegu" räägib üksnes sündmuste üheaegsusest ega aita aja möödumist mõista. Pealegi me ei tea, kas see rääkimise akt on olevikus. Kolmas võimalus on öelda, et olevik ei olegi ajamõiste, vaid psühholoogiline mõiste, mis räägib "näivast olevikust" (William James): öeldes, et sündmus toimub praegu, lihtsalt suhestatakse sündmus selle teadvustamisega. Aga siin tuleb jällegi küsida, kas see teadvustamine toimub olevikus. Nii et me pole ikkagi lahti saanud olevikumõistest ja oleviku tabamatusest.

Tundub, et aja möödumine jääb lahendamatuks mõistatuseks: seda ei saa kirjeldada viisil, mis ei vii absurdini. Ajalisi suhteid ei saa taandada objektidevahelistele suhetele. Muidu võiks mõelda, et maailm koosneb lõpututest asjadest ja sündmustest, mis on lihtsalt ruumis ja ajas laiali laotatud. Seda takistab aja möödumise ja oleviku põgususe taandumatuna tunduv müsteerium.

Peatükk kümme: Põhjustamine

Igaüks saab aru, mis on põhjustamine. Metafüüsika ei lisa sellele midagi juurde. Peaaegu igasugune arusaam sellest, mis toimub, sõltub põhjuslike seoste tajumisest. Mõnikord on küll põhjusi raske kindlaks teha, aga harva on asi filosoofilise arusaamise puudumises. Sõnastada seda arusaamist aga ei osata. Filosoofid pole kokku leppinud, kuidas seda teha, ja võib-olla see polegi võimalik. Siiski tasub proovida, sest vaevalt on metafüüsikas fundamentaalsemat küsimust. Kui mõni filosoof analüüsib põhjustamist valesti, siis võib arvata, et suurem osa tema filosoofiast on väär. Niisiis, mida me väidame, kui ütleme, et mingid asjad on põhjus ja tagajärg? Näited tuleb võtta igapäevaelust, mitte teadusest, sest tavainimene saab just tavaelus põhjuslikkusest aru.

Substantsid, seisundid ja seisundimuutus

Niisugused näited nagu "Telliskivi lõhkus akna", "Tulekahju sai alguse hõõguvast sigaretist" ja "Nael tegi rehvi sisse augu" näitab põhjustena objekte ehk substantse. Aga see ei ole rangelt võttes tõsi. Akna purunemist ei põhjusta mitte telliskivi kui niisugune, vaid telliskivi mõju aknale, ja see on seisundimuutus. Põhjusteks ei ole substantsid, vaid muutused nendes. Sama käib tagajärgede kohta. Kõigis tüüpilistes põhjuse ja tagajärje olukordades põhjuslikud seoses substantside muutuste või seisundite vahel, ja ainult kaudselt subjektide endi vahel. Substantsid on selles kontekstis lihtsalt käegakatsutavad asjad; seisundeid ja muutusi omistatakse substantsidele, nad on substantside predikaadid. Nii et väited kujuga "A põhjustas B" on vähemalt kõige tavalisemas mõttes väited, mis seovad substantside muutusi. Aga kuidas on lood näiteks väidetega "Õhupalli hoidis õhus vesinik" ja "Jää ei sulanud sellepärast, et seda hoiti külmikus? Siin väidetakse põhjuslikku seost, aga tundub, et mängus ei ole mitte muutused, vaid muutuste puudumine: õhupall püsib õhus, jää ei sula. Need näited illustreerivad seda, et muutuse asemel võib olla ka püsimine. Põhjuslikkus on mängus ka siis, kui muutusi hoitakse ära. Ühes näites põhjustab õhupallis oleva vesiniku seisund, et ta on õhust kergem, selle, et õhupall püsib õhus. Teises näites põhjustab see, et jää jääb külmaks, selle, et ta ei sula.

Põhjuste paratamatu seos oma tagajärgedega

Milles seisneb põhjuse ja tagajärje seos? Põhiliselt on vaieldud selle üle, kas põhjused kutsuvad tagajärjed paratamatusega esile või on tegu lihtsalt nende faktiise koosesinemisega. Kas põhjuste koosesinemine teistsuguste tagajärgedega, kui tegelikult esinevad, oleks mõistuse jaoks absurdne? Kas nii lihtsalt ei juhtu või nii ei saa juhtuda? Vaidlus on nii kaua püsinud nähtavasti sellepärast, et seda on peetud ideoloogia ja debati vaimus. Paratamatuse pooldajad on kasutanud argumendina lihtsalt paratamatuse rõhutamist, paratamatuse vastased aga on kasutanud argumendina paljusid asjassepuutumatuid seiku, näiteks et paratamatus pole empiiriliselt vaadeldav ja et empiirilised teadused sellist arusaama ei eelda. Pole mõtet poolt- ja vastuargumente ära tuua, sest paratamatu seose teooria alternatiive saab otseselt ja otsustavalt kontrollida. Võtame põhjusliku seose mis tahes analüüsi, mis põhjuslikule seosele ei viita, ja vaatame, kas saame välja mõelda vastunäite, kus asjad käivad nii, nagu analüüs ette näeb, aga põhjuslik seos puudub.

Olgu A, B, C jne tegelike asjade tegelikud muutused ja seisundid. Võtame tüüpilise tõese väite "A on B põhjus". A ja B peavad olema konkreetsed muutused, mitte muutuste liigid. Küsimus ei ole nüüd selles, kas siin on põhjuslik seos, ega selles, kust me teame, kas siin on põhjuslik seos, vaid selles: kui eeldada, et A on B on põhjus ning see on teada, mida see siis tähendab?

Pidev ühendus

Kas see tähendab näiteks lihtsalt, et A ja B on meie kogemuses pidevalt ühendatud, nii et B alati järgneb A-le? Ei, sest A ja B on ainukordsed muutused. Siin on kiusatus öelda, et B on A põhjus, kui A-le vahetult järgneb B ning A sarnastele asjadele järgnevad sarnastel asjaoludel B sarnased asjad. Mida sarnasus siin tähendab? Kui see ei ole absoluutne sarnasus, siis on sarnasusel astmed, ja öeldu ei pea paika, nii et see ei saa olla analüüs tõesele väitele, et A on B põhjus. Kui aga võtta sarnasuse asemel sarnasus relevantses suhtes, siis osutub, et need relevantsed suhted ei ole midagi muud kui olukorra need jooned, mis on põhjuslikult seotud.

Loodusseadused

Põhjusliku seose kirjeldusse on püütud sisse tuua loodusseadused. Võidakse öelda näiteks, et muutus A on muutuse B põhjus, kui on olemas seadus, et iga muutusega, mis teatud spetsiaalses suhtes sarnaneb A-ga, kaasneb või sellele järgneb alati muutus, mis teatud spetsiaalses suhtes sarnaneb B-ga. Jutt on alatisusest, mitte paratamatusest. End seadustele apelleerimine ei võimalda paratamatusest lahti saada. Toodud kujul väidet saab pidada seaduse väljenduseks ainult juhul, kui sellest ei saa järeldada mitte ainult seda, mis toimub, vaid ka seda, mis toimuks juhul, kui toimuks miski muu, mis tegelikult ei toimu. Siin on ahvatlus vastu väita, et põhjuslikud seosed avastatakse ikkagi kogemuse põhjal. Me ei vaatle paratamatuid seoseid, vaid ainult seda, mis on. Ent see ei puutu siin asjasse, sest jutt pole sellest, kuidas põhjusi tunnetatakse, vaid sellest, mis nad on.

Põhjused kui tarvilikud ja piisavad tingimused

Iga muutus toimub arvukates ja lõputult keerulistes tingimustes. Mõned tingimustest on põhjuslikud tingimused, st puutuvad sellesse muutusesse (on sellised, et ilma nendeta muutus poleks toimunud), mõned mitte. Küsimus on nüüd selles, mis eriline seos muutusega on põhjuslikel tingimustel. Kõige loomulikum oleks öelda, et põhjuslikud tingimused on need, ilma milleta muutus poleks toimunud, st muutuse tarvilikud tingimused. Siis võiks proovida põhjuslikkust defineerida nii: muutuse või püsiva seisundi B põhjus A on aset leidnud tingimuste seast nende kogum, millest igaüks on B asetleidmiseks tarvilik. Siis ka rohkem tarvilikke tingimusi pole, nii et A on B piisav tingimus. Nüüd võib sõnastada nii: muutuse või püsiva seisundi B põhjus A on aset leidnud tingimuste seast nende kogum, millest igaüks on B asetleidmiseks tarvilik ja kõik koos võetuna on B asetleidmiseks piisavad. Aga tarvilikku tingimust ja piisavat tingimust saab defineerida võimatuse kaudu: see, et A on B jaoks tarvilik, tähendab, et B-l on ilma A-ta võimatu aset leida; see, et A on B jaoks piisav, tähendab, et A-l on võimatu aset leida ilma B-ta.

Põhjuslik paratamatus

Selline analüüs viitab ikkagi paratamatusele (tarvilikkusele). Paistab, et teisiti põhjuslikke tingimusi mittepõhjuslikest eristada ei saa. Siin ei ole jutt loogilisest paratamatusest, nii et nendel, kes on öelnud, et põhjuse ja tagajärje vahel pole loogilist seost, on õigus või vähemalt seda väidet pole tarvis siin kaitsta.

Senine analüüs ei väljenda mingit väga tavalist arusaama sellest, mis on põhjus, aga sõnade tavatarvitus ongi mõnikord ebatäpne. Enamiku inimeste meelest on muutuse põhjus mingi üks silmatorkav, uus või kellegi kontrolli all olev tingimus. Asi on ilmselt selles, et teisi tingimusi peetakse enesestmõistetavateks. Neid ei jäeta mainimata mitte sellepärast, nagu nende põhjuslikku rolli eitataks, vaid sellepärast, et neid eeldatakse. Filosoofiliselt pole vahet, kas öelda, et teiste tingimuste eeldusel põhjustas tagajärje üks tingimus, või et see tingimus oli koos teiste tarvilike tingimustega põhjuseks.

Paratamatus kui hädavajalikkus

Teatud mõttes ei ole ükski konkreetne tingimus ühegi konkreetse muutuse toimumiseks tegelikult tarvilik ja ükski konkreetne tingimuste komplekt ei ole konkreetse muutuse jaoks kunagi piisav. Siis tuleks välja, et muutustel polegi põhjusi. Näiteks tiku tõmbamine pole tiku süttimiseks tarvilik, sest tikk võib süttida ka kuuma pinnaga kokku puutudes. Ja tingimuste kogum ei pruugi olla piisav, sest veega kokkupuutumine võib süttimise ära hoida. Aga see vastuväide ei arvesta, et jutt oli konkreetse sündmuse tegelikest tingimustest.

Põhjustamine ja aeg

Tagajärjed ei saa põhjustele ajaliselt eelneda. Paistab, et selles kunagi ei kahelda, kuigi selle metafüüsiline seletus pole kuigi ilmne. Kas tagajärjed peavad põhjustele ajaliselt järgnema? Kas põhjused ja tagajärjed ei või aset leida üheaegselt? Filosoofid pole neid küsimusi päriselt lahendanud. Tundub, et raskused tulevad suuresti aja loomusega seotud probleemidest. Midagi saab siiski kindlalt öelda.

Tundub, et tagajärg ei pea põhjusele järgnema, nad võivad olla ka üheaegsed. Mõnikord nad isegi algavad ja lõpevad üheaegselt, näiteks kui mootor veab autot (see pole küll tähtis, võib-olla hakkab mootor enne liikuma, aga pärast on põhjus ja tagajärg ikka üheaegsed). Kas siis põhjus ja tagajärg on alati üheaegsed? Vaevalt küll, sest muidu poleks põhjuslikku ahelat ega muutuse seletust eelnevate muutuste abil. Kui me aga ütleksime, et tagajärjed alati eelnevad põhjustele, siis toodud näide oleks vastunäiteks.

Siis saab põhjusliku seose defineerida nii. Väljend "A oli B põhjus" tähendab: A ja B leidsid aset; ja A oli tegelikult, aga ainult tegelikult aset leidnud tingimuste kogususes see tingimuste komplekt, mis oli selline, et iga tingimus neist oli B asetleidmiseks tarvilik ja kogu komplekt oli B toimumiseks piisav; ja B järgnes ajaliselt A-le või oli A-ga üheaegne.

Kui kord põhjuslikkusest aru saadakse, siis parandab see tohutult arusaamist peaaegu kõigest, mis kuulub metafüüsika alla.

Jumal

Religioosne usk jumalatesse pole vist kunagi põhinenud puhtmetafüüsilistel alustel. Usklikke on igal pool ja paljudes kultuurides on kõik usklikud, aga metafüüsiline arusaam on suhteliselt vähestel. Mõnes kultuuris pole üldse metafüüsikat, nagu näiteks vanas Iisraelis. Tundub, et usk jumalatesse põhineb inimeste soovidel ja lootustel, eriti neil, mis on seotud enesesäilitamisega. Inimestel, nagu teistelgi loomadel, on sügav tahe elada, ja peamiselt see annabki mõtte ühest päikesetõusust teiseni elamisele. Ent erinevalt teistest olenditest on inimesed võimelised täielikuks ja kohutavaks arusaamiseks, et nad vältimatult kaovad. Selle vastu nad loomulikult tõrguvad. See saab talle vaevalt tunduda muuna kui absoluutse katastroofina, kõige lõpuna, kuigi teiste surmasse ta saab suhtuda kui paratamatusse. Tõenäoliselt osaliselt selle hirmu tõttu inimesed pöörduvadki jumalate poole, kelle võimuses on surm ära võita. Religioosse usu allikad on kahtlemata keerulisemad, aga igal juhul tundub, et need pole spekulatiivses arus, vaid tahtes. Need, kellel on usk, lasevad harva metafüüsilistel kaalutlustel seda endalt ära võtta, ja need, kel usku pole, pöörduvad harva metafüüsilistel kaalutlustel. Igal pool, kus on olnud filosoofia, on olnud sügavaid mõtlejaid, kes on püüdnud leida jumalatesse või jumalasse mõistuspärase uskumise metafüüsilist alust. Isegi kui religioon ei ole õieti mõistuse, vaid usu asi, saab filosoof vaevalt küsimata jätta, kas see ei või olla ka mõistuse asi ja kas Jumala olemasolu ei saa ka näidata.

Küllaldase aluse printsiip

Oletame, et ma leian metsast endakõrguse sileda ja täiesti läbipaistva kera. See tunduks mõistatuslik ja saladuslik, aga kui järele mõelda, siis ei ole see asi iseenesest saladuslikum kui miski muu. Kui ma oleksin harjunud, et metsas on säärased kerad, aga poleks kunagi näinud tavalist kivi, siis tunduks kivi mulle sama mõistatusliku ja salapärasena. See, millega oleme harjunud, ei tundu salapärasena. On ju kummaline, et maailm eksisteerib, aga vähestele tundub see sageli kummalisena. Oletame siis, et ma leian selle kera ja imestan. Ühes asjas olen ma siis ikka kindel, et ta on olemas millegi tõttu. Isegi kui mul pole aimugi, kust ta võis tulla, kahtlen ma vaevalt selles, et on mingi seletus. Vähesed vaevuksid kaalumagi mõtet, et ta pole kuskilt tulnud ja tema olemasolul pole mingit seletust. See illustreerib metafüüsilist uskumust, mis tundub olevat peaaegu mõistuse enese osa, nimelt et iga asja olemasolul on seletus. Mitteolemasolu (mitte olemasolu lakkamine) ei vaja seletust, aga olemasolu vajab seletust. Erinevalt mitteolemasolust ei saa olemasolu võtta enesestmõistetavana. Siin on mängus küllaldase aluse printsiip: iga positiivse tõe puhul on olemas selle piisab põhjus, mis teeb ta tõeseks, lühidalt, mingi põhjus. Kontingentne tõde sõltub millestki muust, paratamatu tõde sõltub ainult iseendast, on loomu poolest tõene. Kui järele mõelda, siis osutub, et reaalsusest mõtlemisel ma eeldan seda printsiipi, kuid ei sa seda tõestada. Tundub, et see pole paratamatu tõde, aga ka kontingentseks on seda imelik nimetada. Kui püüda seda tõestada, siis tuleb varem või hiljem viidata kaalutlustele, mis on vähem usutavad kui see printsiiip ise. Raske on näha, kuidas saab seda argumendiga kaitsta, seda juba eeldamata. Sellepärast võib seda nimetada mõistuse enese eelduseks. Selle tõesust võib eitada, tundmata piinlikkust ja kartmata ümberlükkamist, aga siis kipub osutuma, et tegelikult ei eitata seda, mida see printsiip väidab. Sellepärast võtame seda antuna, mitte tõestatult tõesena, vaid sellena, mida inimeed teadlikult või teadmatult eeldavad.

Maailma olemasolu

Juhtub olema nii, et miski on olemas, näiteks maailm, ja kuigi keegi tõsiselt ei oleta, et see võiks mitte nii ei olla, et võiks üldse mitte midagi olla, tundub ometi, et iseenesest pole selles midagi paratamatut. Maailma mitteolemasolu on täiesti arusaadav ja selles pole midagi absurdset. Küllaldase aluse printsiibi järgi peaks maailma olemasolul olema alus, kui mõista maailma all kõike peale Jumala, kui Jumal on olemas. Sellest ei järeldu, et maailmakõiksusel peab olema otstarve või eesmärk, sest seletus ei pea olema teleoloogiline. Kui väita, et igal asi peab olemas olema millegi tõttu, siis on imelik, öelda, et see maailma kohta ei kehti. Võib ju öelda, et maailm on mingis mõttes puhas juhus, et pole lihtsalt mingit alust, miks üks või teine maailm peaks eksisteerima, ja sama hästi võib öelda, et maailm eksisteerib oma loomuse tõttu. Aga on vähemalt väga imelik ja meelevaldne eitada, et sellel maailmal peab olema küllaldane alus, olgu siis temast enesest sõltumatu või mitte, eeldades samal ajal, et mis tahes muul olemasoleval asjal on alus.

Tuletame meelde seda kera, mis me metsast leidsime. Vaevalt saab kahelda, et selle olemasolul peab olema seletus. Ja mitte sellepärast, et me ta metsast leidsime. Pole tähtis, kus ta on, küsimus on selles, miks ta üldse olemas on. Võtame nüüd mõttes metsa ära, ikkagi on see kontingentne asi ja ta peab olema olemas millegi muu tõttu kui ta ise. Võtame nüüd mõttes ära kogu muu maailma, ikkagi jääb see kehtima. Ja isegi siis, kui me oletame, et midagi muud pole kunagi olnud ega saa olema, nii et kera moodustab kogu füüsilise universumi. Kui iga üksiku asja olemasolul peab olema alus, siis see ei loe, kas teised asjad on olemas. Pole tähtis, kas see asi on suur (nagu maailm) või väike.

Alguseta olemasolu

See, kui kaua asi on olemas olnud, pole vastus küsimusele, miks ta on olemas. Isegi kui öelda, et ta on alati olemas olnud. Kui ka asi pole kunagi tekkinud, jääb ikkagi küsimus, miks ta olemas on. Ka maailma puhul saab küsida, miks on alati olnud miski, mitte eimiski. Ja kui küllaldase aluse printsiip on hea printsiip, siis peab olema vastus.

Loomine

Kiputakse arvama, et loomine on loomine ajas, nii et kui maailmal ei olnud algust ajas, siis Jumal ei saanud teda luua. Aga loomine on olemuslikult sõltuvus, isegi kristlikus teoloogias. Looja ja loodu võivad olla mõlemad igavesed.

Kui maailm on Jumala loodu, siis seda tulebki mõista nii, et maailma olemasolu sõltub Jumalast ning ta ei saaks Jumalat sõltumatult olemas olla. Kui Jumal on igavene, siis saab ka maailm igavene olla, kuigi ei pruugi.

Jumal

Nii et meil on tugev metafüüsiline alus väita, et Jumal kui kõige looja ("taeva ja maa looja") on olemas.

Kui maailma olemasolul peab olema alus, siis see peab olema kas maailmas eneses või väljaspool seda. Kui maailmas, siis ta eksisteerib oma loomuse tõttu, st on paratamatu olend. Siis ei oleks muidugi Jumalat tarvis. Aga see ei ole usutav, sest miski ei viita sellele, et ta oleks olemas oma loomuse tõttu, ja paljud asjad viitavad vastupidisele. Tõepoolest, see, mis on olemas oma loomuse tõttu, peab olema paratamatu ja sõltumatu. Aga me võime väga hästi kujutleda, et maailm hävib või et teda polekski kunagi olnud, ja selles pole midagi absurdset. Isegi kui oletada, et miski on alati olemas olnud ega lakka kunagi olemast, siis sellest ei järeldu, et ta eksisteerib oma loomuse tõttu. Kõigel maailmas paistab olevat lõplik kestus. Isegi kui mõni asi maailmas on igavene, siis ta ikkagi saab hävida. Hea küll, oletame, et iga asja puhul maailmas on see nii; kas see peab ka siis maailma kui terviku puhul ka nii olema? Loogiliselt on võimalik, et kaduvate asjade kogusus ise ei ole kaduv. Tervik ei pea jagama oma liikmete puudusi. Aga see ei ole ikkagi usutav. Ka maailma puhul ei viita miski sellele, et ta oleks hävimatu. Pole mingit raskust kujutleda, et maailma pole üldse olemas olnudki. Nii et paistab, et kui maailm üldse olemas on (ja see on üsna kaheldamatu) on kontingentne, siis ta sõltub millestki muust. ee, millest maailm sõltub, peab olema olemas oma loomuse tõttu või mitte. Nüüd on kaks võimalust: kas sõltuvuse ahel on lõpmatu või lõpeb millegagi, mis on olemas oma loomuse tõttu. Ent esimene on võimatu, sest see ei anna küllaldast alust, miks üldse miski on olemas. Nii et maailm peab lõppkokkuvõttes sõltuma millestki, mis on olemas oma loomuse tõttu.

"Iseenda põhjus"

See, et miski on iseenda põhjus ehk iseenda olemasolu põhjus, ei tähenda, et ta tekitab iseennast, mis oleks absurdne. See tähendab lihtsalt, et ta on olemas iseenda loomuse tõttu, nii et ta ei saa tekkida ega hävida. Ükskõik kas selline olend on olemas, midagi absurdset selles idees ei ole.

"Paratamatu olend"

Olendit, mille olemasolu ei sõltu millestki peale tema enda, võib nimetada ka paratamatuks olendiks: ta ei ole kontingentne, nii et ta on hävimatu. Tõepoolest, kui miski on olemas oma loomuse tõttu, siis ta ei saa mitte olemas olla. Selles mõistes on leitud raskusi, aga asi on selles, et seda on teiste mõistetega segi aetud. Kui on mõttekas rääkida võimatust olendist (mille loomus on nii tõttu ta on mitteolemasolev), miks siis mitte paratamatust olendist. Ja kui on mõttekas öelda, et miski on häviv, siis on ka mõttekas öelda, et miski on hävimatu.

"Algpõhjus"

Kriitikud on öelnud, et algpõhjust ei pruugi olla, sest universumi ajalugu moodustav põhjuste ja tagajärgede jada saab olla lõputu või algusetu ning peab olema lõpmatu, kui universumil pole ajalist algust. Siin on aga algpõhjuse mõistet valesti aru saadud. Algpõhjuse all ei mõelda ajaliselt esimest põhjust. Jumal kui algpõhjus ei ole olend, kes kunagi pani kõigele alguse, vaid esmapõhjus, mitte teisene põhjus, kellest oleneb kõigi teiste taevaste ja maiste asjade olemasolu. Lihtsalt Jumal on looja ülalpool selgitatud mõttes. Maailm võib sellegipoolest olla igavene, algusetu. Nagu öeldud, pole isegi mitte lõpmatu vanus millegi eksisteerimise põhjus. Kuuvalgus oleks päikesevalgusest sõltuv ka siis, kui ta oleks alati olnud.

Maailma loomus

Kõik seni maailma kohta öeldu kehtiks ka siis, kui maailm koosneks ainult pisimast liivaterast. Paljud aga on leidnud, et maailma ja tema osade loomus viitavad selgelt "üleloomulikule käele", eesmärgiga olendile, kes on maailma kujundanud, isegi kui ta pole seda loonud. Maailm ei ole liivatera, liivaterade vms kuhi ega kaos, vaid sisaldab korda ja harmooniat, rääkimata salapärast ja keerukusest, mida teadus vaevalt hoomab. Mõned maailma asjad, eriti organismid, tunduvad olevat eesmärgipärase ehitusega, ja see paneb kahtlema selles, et maailm on füüsikaliste jõudude vastastikuse toime juhuslik ja ettekavatsemata tagajärg. Charles Darwini tööde põhiline tähtsus seisnebki põhiliselt selles, et ta kaitses veenvalt teesi, et organismide ehitus on ainult näiliselt eesmärgipärane. See ei ole aga ilmne. Iga elusolendi võimed ja ehitus on täiesti sobivad tema eluviisile. Võidakse muidugi öelda, et organismi eesmärgid tulenevad tema varustusest, mitte varustus eesmärkidest, nii nagu võidakse öelda, et inimene läheb kalale ainult sellepärast, et tal on spinning kaasas, mitte et tal on spinning kaasas sellepärast, et ta läheb kalale, aga see tundub kunstlik, isegi kui evolutsiooniteooriat kõiges tunnustada. Siit algab teleoloogiline jumalatõestus. Selle variantidele on ühine, et maailma, eriti organismide eesmärgipärasena paistvast konstruktsioonist püütakse järeldada üleloomuliku loova olendi olemasolu.