Küllaldase aluse printsiip

Küllaldase aluse printsiip kõige lihtsamal kujul väidab, et miski ei saa toimuda ilma põhjuseta. Kaasaegne sõnastus küllaldase aluse printsiibist on omistatud Gottfried Wilhelm Leibnizile, kuigi ideed on kasutanud mitmed varasemad filosoofid nagu Anaximandros, Parmenides, Cicero, Archimedes, Spinoza, Avicenna, Thomas Aquinas, Platon ja Aristoteles. Mõned filosoofid on seostanud küllaldase aluse printsiipi põhimõttega ex nihilo nihil fit.

Piisava põhjenduse põhimõte on vastuoluline põhimõte, mis kuulub loogika valdkonda, kuid mille seletamisel on kasutatud ka teiste valdkondade ideid nagu metafüüsika, epistemoloogia ja ontoloogia.

Sõnastus

Põhimõttel on mitmeid väljendusi, millest kõige paremini saab kokku võtta järgmiselt:

• Iga X-i puhul, kui X eksisteerib, on olemas küllaldane põhjendus, miks X eksisteerib.
• Iga sündmuse E korral, kui E toimub, on olemas küllaldane põhjendus, miks E toimub.
• Iga väite P korral, kui P on tõene, on olemas küllaldane põhjus, miks P on tõene.

Piisavat selgitust võib mõista nii põhjuste tingimustel või põhjustajate osas. Leibniz ei erista neid kahte ning sellest tulenevalt on põhimõte väga erinev, sõltuvalt sellest, mis tõlgendus on antud.

On avatud küsimus, kas piisava põhjuslikkuse põhimõtet saab rakendada loogilise ülesehitusega aksioomidele nagu matemaatiline või füüsikaline teooria, kuna aksioomid on eeldused, mis ei ole süsteemis õigustatud. Põhimõte väidab, et kõik väited, mida peetakse süsteemis õigeks, on ilma tõestamata aluseks teooria ülesehitamisel.

Loogika

Küllaldase aluse printsiip oli üks neljast tunnustatud mõttelaadist 18. ja 19. sajandil Euroopa loogika pedagoogikas ja arutluskäigus ning ka filosoofias üldiselt. Mõistusseadused on põhilised loogika reeglid, millel on filosoofia ajaloos pikk traditsioon, mis üheselt määrab kuidas mõtlemine peab olema ratsionaalne. Mõne vastuolulise mõtteviisi kaotamiseks on irratsionaalsus.

Loogilise mõtlemise põhireeglid:

• Mittemiski ei saaks olla nii nagu ta on, kui selleks puuduks alus.
• Kõigel mis on, peab olema põhjus, miks see nii on.
• Otsustusel või mõttel peab olema kindel ja tõene alus.
• Otsustus või mõte peab olema kindel tõde või see peab olema teiste otsustuste kaudu tõestatud.
• Õige mõtlemise objektiks on faktid ja tõestused.
• Ükski väide ei saa olla tõene ilma küllaldase aluseta.

Leibnizi vaade

Leibniz eristab teadmiste selguse, täpsuse ja kooskõlastuse kriteeriumitega kahesuguseid tõdesid:

1. Mõistustõed, mis kehtivad paratamatult. Paratamatult kehtiv otsus tähendab, et kontradiktoorne (mõisted, milles üks eitab teist) vastand on loogiliselt võimatu (Nt matemaatilised ja loogilised laused). Mõistustõdede kontrollimiseks pidi seega piisama loogikaseadustest (samasuse, vasturääkivuse ja välistatud kolmanda seadusega).
2. Faktilised tõed, mis on juhusliku kehtivusega (kogemuste andmed ja faktid, nende suhtes on võimalik vastandotsus). Faktiliste tõdede kontrollimiseks oli tema poolt avastatud küllaldase aluse printsiip.

Leibniz mõistis küllaldase aluse printsiipi kaheti:

1. Küllaldase aluse printsiip kui tunnetusteoreetiline põhimõte, et ükski väide ei saa olla tõene ilma küllaldase aluseta. Loogikas mõistetakse seda tavaliselt neljanda õige mõtlemise põhireeglina, mis nõuab meilt oma seisukohtade argumenteerimist.
2. Küllaldase aluse printsiip kui ontoloogiline põhimõte, mille järgi on kõigel eksisteerival olemasoluks küllaldane alus. Teisisõnu on maailmas kõik seletatav. Taoline ontoloogiline põhimõte on loogiliselt sama, mis mitteküllaldase aluse printsiip.

Et anda millelegi ammendav seletus, tuleb ära näidata selle küllaldane alus. Kõigepealt tuleb välja selgitada kumba liiki tõega on tegemist, seejärel asuda vastavas valdkonnas otsima sellele tõele kohast küllaldast alust. Selleks tuleb rajada kõik tõed ühele alusele, mille põhjal kõikvõimas (jumal) aktualiseeris just ühe võimalikkuse teise asemel. "...mitte miski ei juhtu, ilma et oleks võimalik põhjendada, miks see juhtus nii, nagu juhtus, ega mingil muul viisil."

Monadoloogia

Leibniz püüdles objektiivse tõsikindluse poole, mistõttu alustas ta mina asemel jumalast.

Läbi metafüüsikasüsteemi sai tema substantsi küsimuse nimeks monadoloogia. Selle järgi on olemasolevate nähtuste aluseks lihtsad substantsid ehk monaadid. Monaad on individuaalselt eksisteeriv osake ning neid on lõpmata palju. Monaad on substantsina jagamatu, ta ei koosne teistest monaadidest.

Kui Spinoza võrdles inimest terviku ilminguna, siis Leibnizi jaoks võrduski inimene tervikuga.

Kui inimene on monaad, siis jumal on loov monaad ehk algmonaad, kõik teised monaadid kiirguvad temast. Jumal on täiuslik monaad, kes on aegade algusest määranud monaadide tegevuse (ettemääratud harmoonia põhimõte). Kui jumal on loonud monaadid ja kogu nende ajaloo, siis on jumal valinud maailma.

Küllaldase aluse printsiip viis Leibnizi lõpuks tõdemuseni, et tegelik maailm on kõigist maailmadest parim, sest kõik muu läheks vastuollu võimalikkuse aktualiseeriva loovjõuga. Praeguses maailmas on võimalikult suurim kord ühendatud suurima võimaliku mitmekesisusega. Kõik halb, mis maailmas esineb ainult rõhutab head-tervik on parim võimalik.

Arthur Schopenhaueri vaade

Arthur Schopenhauer leidis, et küllaldase aluse printsiip suunab meid alati küsima - miks? Vastused võivad aga olla nelja liiki ning vastavalt on ka küllaldase aluse printsiibil neli rakendust:

1. Füüsikaline seletamine: füüsikalises maailmas seletame nähtusi põhjuste kaudu.
2. Loogiline seletamine (põhjendamine): me põhjendame ühtede väidete tõesust teiste väidete tõesuse kaudu.
3. Matemaatiline seletamine: me seletame miks on näiteks teatud matemaatilisel objektil sellised omadused.
4. Moraalne seletamine: inimeste tegusid me seletame motiivide (sisemiste põhjuste) kaudu.

Vaata ka

• Põhjuslikkus
• Liikumatu liigutaja
• Ex nihilo nihil fit