Aquino Thomas

(Ümber suunatud leheküljelt Thomas Aquinas)

Püha Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (itaaliapäraselt Tommaso d'Aquino; arvatavasti 1225 Roccasecca7. märts 1274 Fossanova) oli Itaalia päritolu dominkaani munk, katoliku vaimulik ja pühak ning Kiriku doktor. Ta oli väga mõjukas skolastiline filosoof, teoloog ja jurist. Skolastilises traditsioonis tuntakse teda ka kui Doctor Angelicus ja Doctor Communis.

Aquino Thomas
St-thomas-aquinas.jpg
Carlo Crivelli, San Domenico altarimaal, 1476, kujutab Thomas Aquinost
Sündinud 1. veebruar 1225
Surnud 7. märts 1274 (vanus 49)
Fossanova Abbey (Kirikuriik)
Amet teoloog, filosoof

Ta oli esimene klassikalistest loomuliku teoloogia pooldajatest ja pani aluse tomismile. Tema mõju Lääne filosoofiale on olnud suur ja uusaja filosoofias leidsid tema ideed palju kajastust, eriti eetika, loomuõiguse, metafüüsika ja poliitilise teooria valdkondades. Erinevalt mitmetest oma kaasaegsetest Katoliku kirikus, võttis Thomas omaks mitmed Aristotelese – keda ta kutsus hüüdnimega "Filosoof" – ideid, üritades aristotelismi siduda kristluse printsiipidega. Tema tuntuimateks teosteks on "Teoloogia summa" (Summa Theologiae) ja "Summa paganate vastu" (Summa contra Gentiles), lisaks on ta kirjutanud kommentaare erinevatele pühakirja tekstidele ja hümne.[1]

Teda peetakse üheks Katoliku kiriku ajaloo suurimaks teoloogiks ja filosoofiks.[1] Inglise filosoof Anthony Kenny on Thomast nimetanud "üheks tosinast läänemaailma suurimast filosoofist".[2]

ElukäikRedigeeri

Thomas sündis tõenäoliselt 1225. aasta alguses (ajavahemikus 1224–1226)[3]) jõukas[3][4] Itaalia kõrgaadli perekonnas, Napoli territooriumil linna lähedal[3] oma isa krahv Landolfo lossis Roccaseccas[5]. Loss oli olnud perekonna valduses üle saja aasta[3]. Loss asus Mõlema Sitsiilia kuningriigis Aquino krahvkonnas Lazio ja Campania piiril pea aegu poolel teel Rooma ja Napoli vahel võrdsel kaugusel Frosinonest ja Cassinost, pisut idas Rooma ja Napoli vahelisest teest (kunagine Via Latina)[6]. Asukoht paavsti ja keisri piiril sundis Thomase perekonda laveerida paavsti ja keisri vahel, kes koos teistega pretendeerisid võimule Monte Cassino kloostri üle[6].

Suguvõsa oli pärit algselt Lombardiast. Andmed nende kohta ulatuvad 887. aastasse. Roccasecca loss kuulus neile alates 10. sajandi lõpust. Aquino krahvkond oli 1137. aastani suguvõsa vanema haru käes. Aquino perekonnanimi pärineb sellest harust, mitte Aquino linnast. Teine haru päris hiljem Acerra krahvkonna, mille krahv oli 1221. aastal esimene Tommaso d'Aquino (Tommaso I d'Aquino), kes valitses asekuningana Apenniini poolsaare lõunaosa. Hilisem Thomase isa Landolfo ei kuulunud sellesse suguvõsa kõige vägevamasse harusse, tema tiitel oli lihtsalt miles. Ta oli alates 1210. aastast keiser Friedrich II pooldaja. Keiser määras ta 1220 Terra di Lavoro "kohtunikuks", ja sellena oli ta Acerra krahvi jurisdiktsiooni all.[6]

Oma ema, Theate krahvinna Theodora kaudu oli Thomas suguluses Hohenstaufenite dünastiaga. Vanematel oli üheksa last, Thomas oli poegadest noorim[3].

Landulfi vend Sinibald oli lähedal asuva[3] benediktlaste algse kloostri abt Monte Cassinos. Perekond soovis tõenäoliselt, et ka Thomasest saaks selle kloostri abt: see oleks perekonnale võimu juurde toonud[3]. See oleks olnud aadliperekonna noorema poja tavaline tee. Viiendal eluaastal saadeti Thomas kloostrisse õppima. Ta jäi sinna elama, teenima ja õppima umbes kümneks aastaks[3].

Sügisel 1239 asus Thomas Napoli ülikoolis teoloogiat õppima. Selleks tuli kõigepealt õppida vabasid kunste ja filosoofiat. Ta luges tõlkes hiljuti avastatud Aristotelese kirjutisi, mida talle võis tutvustada Petrus Iirimaalt.[3]

Napoli ülikoolis õppimise keskel, aprillis 1244, astus Thomas dominiiklaste ordusse[3]. Tegemist oli hiljuti asutatud uut laadi orduga – rändjutlustajate orduga. Et see ei olnud perekonnale meelepärane, siis saatis ema tema vennad teda kinni võtma ning koju tooma[3]. Vennad tegid seda 1244. aasta lõpus või 1245. aasta alguses teel Rooma[viide?][3]. Teda hoiti üks või kaks aastat kinni San Giovanni lossis, et sundida teda oma sihtidest taganema. Thomas jäi kindlaks oma otsusele olla dominiiklane[3]. Ta pandi koduaresti[3]. Varajaste elulugude järgi[viide?] toodi ahvatluseks kohale isegi prostituut[3], kelle Thomas aga ära ajas. Nähtavasti arvasid vanemad, et noormees rahuldab oma lihahimud ja hakkab mõistma oma perekondlikke kohustusi[3]. Thomas olevad ajanud prostituudi kuuma ahjuroobiga toast välja, ja kui uks tema järel kinni lõi, teinud sellega uksele musta risti[3]. Lõpuks andis ema järele[3]. Hoolimata nendest tülidest jäi Thomas oma perekonnale truuks; mõnikord peatus ta reiside ajal perekonna lossides, ja elu lõpus oli ta oma õemehe testamenditäitja[3].

Sügisel 1245 pöördus Thomas dominiiklaste juurde tagasi[3]. Dominiiklased, kes tunnustasid Thomase annet, saatsid ta õppima Kölni ülikooli[viide?] Albert Suure juurde. Koos Albertiga läks ta Pariisi ülikooli[viide?]. Seal õppis ta 1245–1248. Kui Albert viidi uuesti üle Kölni ülikooli, võttis ta Thomase oma abina kaasa. Ta jäi veel mitmeks aastaks Alberti juurde, samal ajal arvatavasti õpetades[viide?]. Albertilt sai Thomas mitmekülgse hariduse ning Albert tegi Thomasest ka Aristotelese õpetuse veendunud pooldaja[viide?].[3]

Aastal 1252 läks Thomas Pariisi magistrikraadi omandama. Tal tekkis seal raskusi, sest ülikooli professorid olid kerjusmunkade suhtes vaenulikud. Lõpuks sai ta siiski magistrikraadi kätte ja hakkas 1257 õpetama. Pariisis õpetas ta mitu aastat. Seal kirjutas ta ka mitu oma teost ja alustas tööd mitme teise kallal. Aastal 1259 viibis ta ühel oma ordu tähtsal kapiitlil Valenciennes'is. Paavst Urbanus IV kutsus ta Rooma (seetõttu ei saa tema Rooma minemise aeg olla varasem 1261. aasta teisest poolest). Aastatel 12691271 tegutses ta jälle Pariisis. Aastal 1272 volitas Firenze provintsikapiitel teda asutama uue studium generale vabalt valitud kohta, ja ta valis Napoli.

Kaasaegsete kirjelduste järgi oli Thomas suurt kasvu, tüse ja tõmmu, suure peaga ja poolkiilas. Tema käitumine oli peen, lahke ja armastusväärne. Vaidlustes säilitas ta enesevalitsuse ning võitis vastaseid oma isiksuse ja õpetatusega. Tema maitse oli lihtne. Kaaskondsetele avaldas erilist muljet tema mälu. Keskendunult mõeldes unustas ta sageli ümbruse. Oma mõtteid väljendas ta süstemaatiliselt, selgelt ja lihtsalt.

1274. aasta alguses saatis paavst ta Teisele Lyoni kirikukogule. Thomas asus teele, kuigi ei tundnud end hästi. Teel peatus ta venna- või õetütre lossis ning jäi seal tõsiselt haigeks. Ta tahtis lõpetada elupäevad kloostris. Et läheduses dominiiklaste kloostrit ei olnud, viidi ta tsistertslaste kloostrisse. Ta suri Fossanova kloostris Sonnino lähedal 7. märtsil 1274.

1323 kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.

FilosoofiaRedigeeri

Usk ja mõistusRedigeeri

Thomase vaated usu ja mõistuse vahekorrale erinesid paljude kaasaegsete omadest.[3]

Evidentsialistide järgi peab uskumuse tugevus olema proportsioonis selle kasuks rääkivate tõendite hulgaga. Tõendid uskumuse kasuks on kas uskumuse vastavus enesestmõistetava, kaheldamatu või meeltekogemusest vahetult ilmse propositsiooniga või see, et uskumust toetab hea argument, nimelt argument, mis algab enesestmõistetavatest, kaheldamatutest või meeltekogemusest vahetult ilmsetest eeldustest. Evidentsialism ei ole ühitatav traditsioonilise religioosse vaatega, mis Thomasel on jumaliku usu kohta: see, kellel on jumalik usk, et p, usub, et p, Jumala annina, ja usub mõistlikult, et p, tugeva veendumusega, mitte isikliku arusaamise alusel, miks p on tõene, vaid mõistliku uskumise alusel, et Jumal on jumalikult ilmutanud, et p on tõene. Jumalik usk on Thomase järgi teatud laadi teadmine tunnistuse põhjal.[3]

Thomase vaade erineb ka fideismist, mille järgi tõdesid Jumala kohta on võimalik saada ainult usu kaudu, mõistus ei saa neid filosoofiliselt tõestada.[3]

Separatismi järgi on filosoofia ja loodusteadus ilmutatud teoloogiaga ühismõõdutud tegevused või harjumused. Jutt usu ja teaduse konfliktist tuleb sellest, et usu ning filosoofia või teaduse loomus aetakse segi.[3]

Erinevalt evidentsialismist omistab Thomas parimat laadi elus olulise tähtsuse nii usule kui ka mõistusele. Erinevalt fideismist arvab ta, et mõistus eraldi saab leida tõdesid Jumala kohta. Erinevalt separatismist tunnistab ta, et ilmutatud teoloogia ja filosoofia tegelevad sama teemaga. Siiski ei ole Thomase järgi võimalik, et jumaliku usu ja teoloogia leitud tõdede ning mõistuse ja filosoofia leitud tõdede vahel oleks reaalne ja oluline vastuolu. Teoloogil tuleb muuhulgas selgitada, miks vastuolud usu ja mõistuse vahel on näilised. Thomas püüabki oma teoloogilistes töödes näidata usu ja mõistuse ühitatavust. Seda on peetud üheks tema olulisemaks panuseks teoloogiasse.[3]

Keha ja hinge vahekorrastRedigeeri

Thomas uskus, et inimese hing on sündides tabula rasa ehk valge leht ning kõik teadmised tuleb omandada meelekogemuste kaudu. Aquino Thomas lähtub inimese mõistest, püüdes leida inimese olemisprintsiipe tema olemasolu analüüsides. Inimene on Jumala poolt loodud. Thomas rõhutab, et inimene on Jumala poolt loodud kehalis-vaimsena. Inimese kehaline loomus ei ole järelikult loomise puudujääk, vaid Jumala kavatsuslik, inimese olemusmääratluse aspekt. Hing ei ole loodud kehast varem ja sõltumatult. Jumal lõi inimese tervikliku kehalis-vaimse olevusena. Thomas kummutab uusplatoonilise käsitluse ehk dualismi idee. Hing ja keha pole kaks iseseisvat entiteeti, nagu väitis Platon, vaid ühtse isiku mitteiseseisvad aspektid. Platoni kohaselt taanduvat inimese olemushingele, mis on aktsidentaalselt ühendatud kehaga, seetõttu võib ühest kehast teise rännata. Thomase arvates ei ole näha ratsionaalset põhjust, miks Jumal hinge kehaga ühendas. See ühendus paistis hingele olevat loomuvastane. Inimese kui keha ja hinge ühendus oleks midagi ebaloomulikku. Selle vahekorra õige käsitluse võtmeks on Thomase järgi hülemorfismi printsiip – hing ja keha on teineteisega vormi ja mateeria suhtes. Mõistuslik hing kujutab endast inimese ainsat substantsionaalset vormi. Kõike, mida inimene on – kehaline olend, elusolend jne – on ta kui olemusvormi kaudu. Hinge loomus on olla intellekt ja keha vorm. Hing vajab oma loomuse teostamiseks keha. Keha ei ole pelk kest, vaid hinge eneserealisatsiooni meedium. Thomas uskus, et igal elusolendil on hing, mis annab kehale kuju ja on selle ühtsuse printsiip ning inimene on psühhofüüsiline tervik. Loomadest ja vaimolenditest eristab meid ratsionaalne element. Intellekt, mis tegeleb vaimsete asjadega, on surematu ja seega, vastupidi Aristotelesele, väidab Thomas, et füüsiline surm pole veel meie lõpp. Et saaksime nautida igavest elu, peab hing, mis loomuomaselt kuulub kokku kehaga, sellega viimsel kohtupäeval taas ühinema.

Süstemaatilised teosedRedigeeri

  • Commentaria in quattuor libros Sententiarum, 1254–1256.
  • "Summa contra gentiles" ("Summa paganate vastu"), 1264.
  • "Summa theologica" ehk "Summa theologiae" ("Teoloogia summa"), aastatel 1266–1273 (v 1265–1274).
  • Compendium theologiae ad Fratrem Reginaldum, 1896.

Muid teoseidRedigeeri

 
Super Physicam Aristotelis, 1595

Vaata kaRedigeeri

TomistidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Marie-Dominique Chenu. "St. Thomas Aquinas". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 20. veebruar 2018. Inglise keeles.
  2. Aquinas, Thomas (1993). Selected Philosophical Writings. Oxford University Press. lk Xi. ISBN 0192835858.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 Christopher M. Brown. Thomas Aquinas (1224/6—1274), Filosoofia internetientsüklopeedia.
  4. Thomase sünniaeg on arvutatud lähtudes tema surmaajast ning varajaste biograafiate andmetest tema vanuse kohta tema surmahetkel. Enamik uurijaid nõustub dateeringuga 1224 või 1225, kuid võimalik on ka 1226 või isegi 1227. (Torrell 2005)
  5. Thomase sünnikohaks on peetud ka Napolit ja Aquinot, kuid nüüdseks on veenvalt näidatud, et see on Roccasecca loss. (Torrell 2005)
  6. 6,0 6,1 6,2 Torrell 2005.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri