Kõrgkeskaeg

Kõrgkeskaeg oli Lääne-Euroopas vara- ja hiliskeskaja vaheline periood 11., 12., ja 13. sajandil (1000–1300). Selle aja kiire Euroopa elanikkonna kasv tõi enesega suuri sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi. Elanikkonna kasv oli seotud Keskaja Kuuma Ajaga (900–1300), mis oli eelduseks põllumajanduse arengule ja toitumuse paranemisele. Rahvaarvu ja põllumajandussaaduste kasv sai aluseks sel ajal toimunud linnaelu taastumisele ja linnastumisele.

Teistes piirkondades ja ka Eestis on keskaeg piiritletud eelnevast erinevalt. Eesti keskaja alguseks loetakse alles Põhjala ristisõdade lõppu Eestis 13. sajandi teise veerandi algul, kui siinne territoorium sai allutatud Taani Kuningriigi ja Mõõgavendade ordu võimu all.

Euroopa ärkamine

Aeg, kui sai Itaalias alanud "Euroopa ärkamisega" teoks senise pimeda aja lõpp. Naasmine maailmalõpu ootuse juurest maailmas elamise juurde. Tsiviliseerituse (linnad) ja kultuuri juurde (romaanika ja gootika). Seega hariduse ja ülikoolide, gildide ja tsunftide juurde. See tähendas ka skolastikat ja skolastilist humanismi. Periood mahub angloameerika ajaloolaste poolt feodalismi all mõeldud ajaperioodi alla (1000–1300). Täpsemalt küll klassikalise feodalismi alla.

Kõrgkeskaja olemus

Varakeskajal oli veel raske rääkida germaani rahvastest, maadest ja riikidest. Germaanlasi ühendasid enam hõimuliidud kui rahvaks olemine. Enese seotus enam kogukonna kui oma (ränd)maaga. Merovingide pärulusega seotud frangi alade poegadele pärandamises olid esiplaanil veresidemed mitte ühtse maa hoidmine. Just kohaliku aadli tõus läbi majordoomuste Pippinite võimuletulekuni, Karolingide dünastia rajamine ja benefiitside tekkimine ilmutasid endas üha kasvavat enese sidumist maaga ja selle rahvaga. Vastutuse teket selle kaitsmiseks ja kindlustamiseks. Järjepideva ja korrastatud põlluharimise taastamist.

Kõik see tähendas Frangi maa ja rahva sisulist teket. Neist kinnihoidmine kasvas äärmuseks, mis läbi oma benefiitsidesse klammerdumine, lootuses neid pärandada, tõi lõpuks killustumise. Ja seda selgemalt sai maa ja rahva teke ilmseks kui frangi uus aadlikristlus ja raskeratsavägi kõrgkeskaja algusest peale (910) suutis vastupanematu hooga vabastada, kokku siduda ja mõtestada kogu Lääne-Euroopa. Kasvatada üles kristlike vaadetega rüütliseisuse ja -kultuuri, panna maksma pärusvaldustele (feoodid) ja aumehe sõnale (vasallisuhted) tugineva korra. Maa ja rahvas! Ehitada see täis kindlusi, kus oli omaette õukondlike suhete maailm. Nii oli kõrgkeskaja olemuseks Euroopa ärkamine ja selle ülesehitamine ühtse maa ja rahvana, ühes ühendavas usus ja (ladinakeelses) kirjasõnas. See viis lõpuks juba rahvuslike eneseteadvuste tekkimise võrseteni, vajaduseni tunnetada end selles ühtsuses isikupärasena ja elu läbi ka omaenese silmade kogevana. Uus vajadus ja siht sai omakorda järgneva hiliskeskajal tekkinud rahvuste, nende kultuuride, kirikute ja riikide tekke aluseks. Kuid nüüd juba teades ja tundes, et on olemas Lääne-Euroopa ja et ollakse eurooplased! Tõsi küll, seda veel läbi kristluse. Kuid juba sellise, kus Kristust ei kujutatud enam kuningliku valitseja ja kohtumõistjana, vaid inimliku kannatajana.

Kõrgkeskajale omane

Varem tekkinud aadlikristluse najal kiriku ümberkorraldamine, Euroopa turvamine, seisusliku feodalismi maksmapanemine, linnastumine (käsitöö, rahandus, kaubandus). Keskseks oli maa, seda nii pärusomandina kui sellele kinnistatud pärisorjadena. See oli sõdalastest rüütlite tekkimise ja võimul olemise aeg. Pärast klassikalist feodalimi muutusid rüütlid juba palgasõdalasteks ja senjööri-vasalli isiklikud ausuhted ja vastastikused kohustused asendusid välise õukondliku mänguga looritatud rahasuhetega.

Peamised märksõnad

kliima paranemine, põllumajandussaaduste kasv, rahvaarvu kasv ja linnastumine
arenesid (juutide toel) rahasuhted ja valdavalt linnadega piirduv rahamajandus
aadlikristluse najal kiriku ja kloostrite ümberkorraldamine ja keskendamine
uudse raskeratsaväega sissetungijate tõrjumine, laienema asumine, ristisõjad
aadlist rüütlite kujundamine, rüütlikultuuri (kirjanduse) ja õukondade teke
pandi maksma ja arendati välja feodaalne korraldus, ehitati üles keskaegne linnuste ja nende õukondade maailm
kloostrikoolide kõrval toomkoolide väljaareng, ülikoolide loomine, skolastika
kaubanduse areng ja lõpuks kaugkaubanduse teke (selle Bütsantsilt ülevõtmine)
linnakomuunide ja tsunftide loomine, tsunftikäsitöö kasv ja õitseaeg
võitlus linnaõiguste eest, linnakodaniku seisuse teke (burger), linnade liidud
kujunes lõplikult välja seisuslik elukorraldus
lõpus algas uue riigimõtlemise ja tsentraliseeritud riikide teke

Kõrgkeskaja algus

Võti kõrgkeskaja terviklikuks hõlmamiseks ja mõistmiseks on 10. sajandi alguses. Siis (910) loodi aadlikristlusele tuginev Cluny klooster, sai sealt alguse paavstikiriku ja ordudeni viinud reformiliikumine (Cluny reform), kloostrihariduse najal rüütliseisuse kujunemine ja ristisõdadeni viinud vaimsus.

Samal ajal (910) loodi ka Saksa riik, mis peatas ungarlaste ründed ja mille kiriku- ja Itaalia poliitika kujundas Euroopat 13. sajandi lõpuni. Saksa riigi edu tugines uue väeliigina kasutusele võetud raskeratsanikele. Just need tagasid Euroopa kaitsevõime, laienemise ja feodalismi maksmapanemise.

Kolmas määrav tegur oli Normandia loomine (910). Just sealt tulnud normannid vabastasid Lõuna-Itaalia Bütsantsi alt ja Sitsiilia moslemite käest. Normannid olid ka esimese ristsõja liidrid ja Inglismaa vallutajad. 10. sajandiga seostub ka kaubanduse ja linnaelu elavnemine Itaalias, linnakomuunide loomine ja linnamüüride ehitamisele asumine. 11. sajandil algas juba järjepidev võitlus linnaõiguste eest, muu Euroopa linnastumislaine ja tekkis linnakodaniku seisus (bürger). Kogu sellele ajale oli omane Itaalias alanud kaubanduse ja rahanduse taastumine ja kaugkaubanduse väljaarenemine. Kuid selleks tuli esmalt Euroopa vabastada (Ibeeria, Sitsiilia, Lõuna-Itaalia). Peatada viikingite, saratseenide ja ungarlaste rünnakutega seotud oht, kaasata skandinaavlased ja lääneslaavlased, murda muhameedlaste võim merel ja võtta üle Bütsantsi roll kaugkaubanduses. Pärast rahamajanduse ülesehitamist ja kirikupoolset tunnustamist hakati selle ämmaemandaks olnud juute 13. sajandi lõpus (kiriku toetusel) lääneriikidest välja saatma.