Gooti kunst

Gooti kunst ehk gootika, ka gooti stiil on kunstistiil keskaja Lääne-Euroopas. See järgnes ajaliselt romaanikale ja oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandi alguseni, perioodi alguse ja lõpu määratlemisel on paikkondlikke iseärasusi Euroopa eri piirkondades. Gootikale järgnes renessansskunst, mis mõnel maal arenes paralleelselt hilisgootikaga.

NimetusRedigeeri

Termin pärineb Giorgio Vasarilt, kes kasutas seda alavääristavas tähenduses renessansieelse arhitektuuri kui millegi metsiku ja barbaarse kohta ja see tuleneb Itaaliat pärast Rooma keisririigi hävimist asustanud gootide hõimu nimetusest. 19. sajandi jooksul laienes mõiste stiilinimetusena gooti arhitektuuriga samal ajaperioodil loodud skulptuurile ja maalikunstile. Kõige täpsemalt ongi gootika iseloomulikud tunnused piiritletud arhitektuuris, samas kui ülejäänud kunstiliikides on gootika nimetus omistatud palju subjektiivsemalt.

AjaluguRedigeeri

 
Tellisgootika näide Toruni raekoda (Poolas)

Gooti arhitektuur kujunes 12. sajandi esimesel poolel Île-de-France'i piirkonnas, mõned käsitlused dateerivad selle täpselt aastasse 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint-Denis' kloostri kiriku kooriruum. Teised Prantsusmaa piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkas see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääses mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300. Põhja pool Alpe valitses gooti kunst kauem kui Itaalias, kestes 16. sajandi esimese pooleni.

Sarnaselt romaanikaga kuulusid ka gooti kunstiperioodi tähtsaimad ehitised katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuri hulka. Gooti katedraal kujutas endast tervikkunstiteost, mis hõlmas skulptuuri, vitraažikunsti, metallikunsti, kullassepatööd ja teisi kunstiliike ning ühtlasi mõjutas nende edasist arengut. Ilmalik gooti arhitektuur hõlmas eriti linnades aadlielamute kõrval mitmesuguseid avalikke hooneid nagu raekojad ja gildihooned.

PeriodiseeringRedigeeri

Gooti arhitektuuris eristatakse kolme stiilifaasi, mis ilmusid erinevates piirkondades erinevatel aegadel ning arenesid sageli üksteisest lahus.

Mõnedes piirkondades, näiteks Inglismaal, Tšehhis ja Valgevenes, ei loobutud renessanss-stiili ilmudes gootika ehituspõhimõtetest, vaid püüti üksikuid renessansi elemente ettevaatlikult lansseerides gooti arhitektuuri uuele tasemele arendada. Iseloomulikud näited neist omapärastest segastiilidest on tuudorstiil Inglismaal , Portugalis manuelism ja Hispaanias Isabella gootika, Tšehhi ning Valgevene gooti arhitektuur.

Gooti arhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Gooti arhitektuur

Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.

On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Haua vabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis-Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika pärast teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmes Euroopa katedraalis.

Kui varakeskaegsetel kirikutel olid enamasti puukatused, ehitati romaani kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavalt paksud, et vastata ümarkaarte ja ristvõlvide poolt väljapoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Nad võtsid kasutusele teravkaare, mis avaldas seintele ümarkaartest väiksemat külgsurvet. XIII sajandil võeti kasutusele tellisgootika.

InglismaalRedigeeri

Inglismaale levis gootika 12. sajandi lõpus Normandia arhitektuuri vahendusel. Esimeseks gooti stiilis ehitiseks sai Canterbury katedraali uus kooriruum. Inglise gooti stiilis kirikuid eristavad teistest suured nelitistornid ja dekoorirohkus (decorated style 1270–1350).

ItaaliasRedigeeri

HispaaniasRedigeeri

Valgevene aladelRedigeeri

Valgevene aladele jõudis gooti stiil suhteliselt hilja ja andis seal kohalike arhitektuuristiilidega segunedes tulemuseks erilise valgevene gootika.

Gooti skulptuurRedigeeri

Skulptuure kohtab gootikas peamiselt kirikute välisseinte, eriti lääneportaali kaunistusena. Kiviskulptuurid kujutasid enamasti pühakuid ja piiblistseene. Gooti skulptuuridele on iseloomulik figuuride eraldatus üksteisest, mis võimaldab neid käsitleda ka arhitektuurist sõltumatult.

Gooti maalikunstRedigeeri

Gooti katedraalides oli seinapinda vähe, nii et seinamaalide asemel hakati tegema rohkem tahvelmaale. Suured aknad soodustasid vitraaži viljelemist.

Itaalias tekkis Giotto di Bondone, Duccio di Boninsegna jt mõjul mitu tahvelmaalikoolkonda, mis mõjutasid ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade maalikunsti.

Gootika EestisRedigeeri

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk u 1250.–1280. aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520.–1540. aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.

Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).

Uusgootika EestisRedigeeri

Gootika tõusis uusgootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ja Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 19. sajandi lõpulgi, historitsismi hiilgeajal, mil uusgooti stiil oli Eesti arhitektuuris teiste uusstiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõnel määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).

Vaata kaRedigeeri