Vikipeedia

Tartu Jaani kirik

Tartu Jaani kirik on keskaegne tellisgootika stiilis kirik Tartus, mis on tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesest poolest, praeguse hoone vanimad osad pärinevad 14. sajandist. Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati aastatel 1944–2005.

Jaani kirik
Riik Eesti Eesti
Asukoht Tartu
Tartu maakond
Koordinaadid 58° 22′ 58″ N, 26° 43′ 13″ E
Kaart
Tartu Jaani kirik ja selle naabruses asuv kortermaja (enne renoveerimist).

Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on kuulsad selle poolest, et need pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud – algselt ligi 2000 – on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Praeguseks on neist säilinud ligikaudu kolmandik. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linna kodanikke.

Kirik on pühitsetud Ristija Johannesele ja seda kasutab Tartu Ülikooli-Jaani kogudus.

Ajalugu

muuda
 
Kirik 1794. aastal

Tartu Jaani kirikut (Der S. Johannis Kirche zu Dorpat) puudutav ürikuline teave on napp ja seega ebapiisav kiriku ehitusajaloo rekonstrueerimiseks. Kirikut on esmamainitud juba 14. sajandil. Ürikutest on teada, et 1323. aastal määras paavst Johannes XXII Tartu Jaani kiriku plebaaniks Tartu toomkiriku kanooniku Berardus Suerwerdina[1]. 1345. aastal on Johannes Russenberg oma testamendis annetanud kaks marka Tartu Jaani kiriku ehitamiseks.[2] Samas ei võimalda kumbki teade määratleda kiriku enda seisukorda või ehitusjärku vastaval ajahetkel.[3]

Arheoloogilised andmed on kiriku algajaloo osas kõnekamad ning nendest võib järeldada, et ilmselt on kirik rajatud varem hoonestatud alale.[4] Esialgu on ehitis olnud puidust – praeguse kiriku kesklöövi alalt on leitud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus ida-läänesihilise puitehitise fragmente.[5][6] Radiosüsiniku meetodil dateerimise järgi pärinevad leitud puitdetailid 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. Samas viitavad hilisemad kalibreeritud dateeringud asjaolule, et leitud jäänused pärinevad pigem saksa vallutusele järgnenud perioodist, s.t puitkirik on rajatud pärast 1224. aastat.[7] Tartu Jaani kirik oli maakoguduse kirikuks, seistes linna ja ümbruskonna eestlaste teenistuses.

16. sajandil sai Jaani kirik kannatada Liivi sõjas. Kui Poola kuningas Stefan Bathory 1582. aastal saksa Maarja kiriku jesuiitidele oli loovutanud, anti 30. märtsil 1583. aastal Jaani kirik linna kasutada. Kirikut kasutasid saksa ja eesti kogudused.

Raehärra Friedrich Konrad Gadebuschi järgi oli 1593. aastal Jaani kiriku väljaminekute loetelus tasu kellalööjatele selle eest, et nad tõrjusid jumalateenistuse ajal sigu ja koeri kiriku ukse eest kaugemale. Gadebuschilt pärineb seegi fakt, et enne Põhjasõda tehtud mõõtmiste järgi oli Jaani kiriku kõrgus tornitipust maapinnani 41 sülda, tipust müüritipuni 21,5 sülda.

Kiriku tornikiiver kaeti plekiga 1671. aastal, sest laastukatus oli tuleohtlik. Plekksepp saanud oma töö eest 160 riigitaalrit ja kuus vaati õlut.

1683. aastast on teada Tartu Jaani kiriku kalmistu vanim plaan.

Põhjasõjas, Tartu piiramisel venelaste poolt 1704. aastal sai kirik raskesti kannatada. Selle järel peeti mõnda aega saksakeelseid jumalateenistusi Jaama mõisale kuuluvas küünis seni, kui jõuti lõpule Jaani kiriku restaureerimisega.

Tartu õhkimisel Põhjasõjas hävisid 1708. aastal torni ülaosa ning kesklöövi ja kooriruumi võlvid. Teadaolevalt sai Jaani kirik Põhjasõjas tabamusi kokku 37 pommist. 19. juulil, viis päeva pärast linna vallutamist, käskinud feldmarssal Šeremetjev kiriku puhtamaks kasida, et Peeter I saaks seal oma lähema kaaskonnaga jutlust kuulata. Lisaks mainitud purustustele oli Tartu Jaani kiriku altar ja kantsel viidud Pihkvasse. Friedrich Konrad Gadebuschi andmeil oli kolmest kirikukellast kaks antud Narva kirikule, üks Tartu vene kirikule. Hiljem on Tartu raad neid korduvalt Jaani kirikule tagasi nõudnud. Varemetes Jaani kirikus polnud võimalik jumalateenistusi pidada, mistõttu kogudus oli sunnitud hakkama koos käima küünis.

 
Tartu Jaani kirik 1860. Louis Höflingeri värviline litograafia

1724. aastal küsis vabahärra von Taube kroonult kiriku kordategemiseks raha ning nõudis tagasi ka altarit ja kantslit. Veel samal aastal kinkis kindralkuberner kirikule oreli. 1737. aastal saadi kirikule katusekivid ja järgmisel aastal hakati ehitama hävinud torniosa. 1. mail 1739 paigaldati Jaani kirikule tornikuul koos kukega. 1741. aastal hakati torni plekiga katma.

1744. aastal telliti kirikule kaks ajanäitajat. 1760. aastal tegi kellassepp Christian Minnepot uued kellamehhanismid, sest kellad ei käinud täpselt. Vasksepp Brackmann meisterdanud kahele uuele kellale osutid. 1. jaanuaril 1761 näitasid Jaani kiriku uued kellad linlastele jälle õiget aega.

1775. aastal oli Tartus suur tulekahju. Tuli algas Jaani kiriku lähedalt, kuid kirik suudeti päästa, kuigi aknad jõudsid süttida.[8]

1785 – teada on, et sel aastal oli Jaani kalmistu alles (varem, juba 1773. aastal keelati linnadesse matmine ja kaotati ära ka linnasisesed surnuaiad). Siiski ei olnud kalmistut kauaks, see tasandati siledaks 18. sajandi viimasel aastakümnel.

 
Jaani kiriku interjöör 1901. aastal

Aastatel 1820–1830 rekonstrueeriti kiriku interjöörid arhitekt Georg Friedrich Geisti kavade kohaselt, eeskujuks antiiktempel. Hävitati enamik interjööris leidunud skulptuure, ülejäänud müüriti kinni või krohviti üle.

6. mail 1836 andis Dörptsche Zeitung teada, et Tartu kunstnik Ludwig von Maydell kinkis Jaani kirikule altarimaali. 1842. aastast peale, mil valmis uus Maarja kirik, oli Jaani kirik jäänud ainult saksa koguduse kasutada. Ka Peetri kogudus kasutas aastatel 1870–1884 Jaani kiriku ruume. Piiskop dr. Carl Ferdinand Maximilian Anton Walteri õhutusel asutati 1856. aastal Tartu Jaani koguduse juurde läti kogudus, selle koguduse õpetajaks olid kuni 1890. aastani Jaani koguduse õpetajad-diakonid. Hiljem teenisid kogudust mitmed õpetajad, samuti lätlasist usuteaduskonna üliõpilased, kuni 1903. aastal õnnistati Kuramaal Grenz Hofis Tartu linna teiseks vikaarõpetajaks lätlaste kogudusele professor dr. Otto Emil Seesemann.

Aastatel 1899–1904 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti Wilhelm Bockslaffi juhtimisel. Välisskulptuuridelt eemaldati krohvikihid, osa hävinud skulptuure asendati koopiatega. Kesklööv sai talalae.

1939. aastal baltisakslaste ümberasumisega Eestist jäi Tartus sakslastele kuuluv Jaani kirik koguduseta ning võeti Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku valdusse.[9]

Ööl vastu 26. augustit 1944 pommitasid linnast taganenud sakslased Tartut. Süttis ka Jaani kirik, tules lagunes müüride krohv ning paljastusid ammu unustatud keskaegsed skulptuurid[10]. Kirik jäi rohkem kui 50 aastaks varemetesse.

1952. aastal varises kokku kesklöövi põhjasein. Ajaloolane Olev Prints avastas varem krohvi all varjul olnud terrakotaskulptuuride rikkuse. Aastatel 1954–1965 teostati vundamentide kaevamised ning müüristiku ja ehisdekoori uurimine, mida juhtis Olev Prints.

1989. aastal oli suuremate restaureerimistööde algus, arhitekt Udo Tiirmaa. Ehitusfirmana alustas kiriku taastamist Poola firma PKZ, pärast poolakate lahkumist 1991. aastal jätkas tööd OÜ Wunibald Ehitus.

EELK Tartu Jaani kogudus taasasutati 1997. aastal. Esimene jumalateenistus toimus 1997. aasta jõulude ajal. 1999. aastal sai kirik uue tornikiivri ning paigaldati kaks uut pronksist kirikukella. Kellade nimed on Peetrus ja Paulus, nende valamist rahastati suure annetuste kampaaniaga.

2002. aastal hakkas ehitustöid peatöövõtjana juhtima AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg, eesmärgiks lõpetada kiriku taastamistööd 2004. aasta detsembris. 2003. aastal paigaldati Saksa ettevõttes Mahr projekteeritud kiriku õhkküttesüsteem. 2003. aastal võitis disainibüroo Laika, Belka & Strelka (sisearhitektid Malle Jürgenson ja Tea Tammelaan ning kunstnik Krista Lepland) Tartu Jaani kiriku sisekujunduse võistluse. 2004. aasta jaanuaris paigaldati esimesed kirikuaknad. Alustati kiriku põranda katmist punaste põrandatellistega.

29. juunil 2005 toimus Tartu Jaani kiriku taaspühitsemine. Aastatel 2005–2006 valmistas tekstiilikunstnik Anu Raud kiriku altarilauale ja lugemispuldile gobelääntehnikas katted (neljas liturgilises värvis, kokku kaheksa eset). Tartu Jaani kiriku taasavamine nimetati Tartu aasta kultuurisündmuseks ja sellele anti 2005. aastal Tartu Kultuurikandja aunimetus.

Arhitektuur

muuda
 
Jaani kiriku lõunafassaad

Fassaad

muuda

Jaani kirik on üks Eesti keskaegse gooti arhitektuuri tähtteoseid ning ka Põhja-Euroopas ainulaadne oma terrakotaskulptuuride kogu poolest. Oma pika ajaloo jooksul on kiriku ilme teinud läbi suuri muutusi. Pärast Tartu õhkimist ja põletamist 1708. aastal, mille käigus kiriku kesklööv ja võlvid purustati, muudeti 1830. aastatel järgnenud rekonstrueerimistööde käigus nii interjööri kui ka kiriku üldkuju. Lähtudes ehitusmeister Georg Friedrich Wilhelm Geisti kavadest, kaeti keskaegsed detailid suures osas kinni või hävitati.[11]

Oma lõplikus keskaegses vormis kujutas Jaani kirik endast kolmelöövilist läänetorniga basiilikat. Kooriruum oli ühelööviline ning selle põhjapoolsel küljel asus Lüübeki kabel. Uusaja jooksul läbis kirik aga mitmeid juurde- ja ümberehitusi.[12]

 
Terrakotakuju Jaani kiriku seinal

Jaani kirik on hea näide Kesk ja Põhja-Euroopas levinud ning Lõuna-Eestissegi jõudnud tellisgootikast. Kiriku seinad on laotud suureformaadilistest tellistest nn vendi seoses (kaks pikikivi vahelduvad ühe sidekiviga), nende keskaegne viimistlus on nähtaval vaid vähestes kohtades. Eriti tähelepanuväärsed on hoone seinu mööda kulgevad niššidesse paigutatud terrakotapeadest ja poolfiguuridest moodustuvad friisid. Arvukad simsid seintel on laotud pruuni, musta ja rohelist värvi glasuuritud tellistest.[13] Sokkel, mille kujundus pärineb Wilhelm Bockslaffi aegsetest restaureerimistöödest 20. sajandi alguses, on vooderdatud maakiviplaatidega. Kohati on kiriku välisseinal näha ka selle algset vormistust, kus maakivi kõrval on kasutatud tellist.[12]

 
Jaani kirik vaatega idast

Nii pikihoone kui ka kooriruumi seinad on varustatud tugipiilaritega, mis on ilmselt säilitanud oma keskaegse kuju, v.a nende glasuurkividest veelauad, mis pärinevad täielikult restaureerimistöödest. Akende vahel paiknevad ka valgmikseinu liigendavad väikesed kontraforsilaadsed müürieendid.[14]

Kiriku läänepoolsel fassaadil asuv peaportaal on rikkalikult profileeritud ning neljaastmeline, kuigi algselt oli ilmselt astmeid kuus. Portaali sokkel pärineb hiljutistest restaureerimistöödest ning moodustub graniitplaatidest. Peaportaali kroonib ehisviil ehk vimperg, mille dekoratsiooniks on 15 ristikukujulise ülaosaga nišši terrakotaskulptuuridele. Keskmine neist kujutab Kristust. Keskajast pärinevad figuurid on asendatud koopiatega. Kiriku külgportaalid asuvad põhja- ja lõunaküljel.[15]

Akende palestiku kujunduses on kasutatud nii mandelvööti kui süvarihva. Aknad on olnud liigendatud profiiltellistest vahepostidega. Aknad olid enamjaolt jaotatud kolmeks, külglöövi otstes ja kooriosas kaheks osaks.[15]

Kiriku lõunaküljel asuvad Lübecki kabel ja 18. sajandil ehitatud, Christian Wilhelm von Münnichi perekonnale kuulunud hauakabelid.

Kirik on 63 meetrit kõrge.[16]

Interjöör

muuda

Pikihoone on kolmelööviline ja viietraveeline, kuid põhiplaanilt ebasümmeetriline – kesklööv laieneb trapetsikujuliselt, olles idas 1,15 m laiem kui läänes.[17]

Pikihoone idaseinal asub võidukaar, mille kohal kulgeb terrakotasavist poolfiguuride friis ning avar teravkaarne nišš. Seal paiknes varem suurejooneline krutsifiksigrupp, mis nüüd on konserveerimiseks alla võetud.[17]

Kiriku lääneseina liigendavad arkaadikaari toetavad seinapilastrid. Kesklöövi tsoon on kujundatud nišina, mis katab enamiku seinapinnast. Pikihoonet tornivõlvikuga ühendava kõrge kaarava kohal kulgeb seinal terrakotapeadest moodustuv friis ning seitse suuremat baldahhiini all istuvat terrakotafiguuri. Kompositsiooni kroonib teravakujulisse kolmikkaarsesse nišši paigutatud Kristus.[17]

 
Jaani kiriku interjöör

Kõige rikkalikumalt on kujundatud kesklööv, mille kõrgseintest on üsna hästi säilinud lõunapoolne. Tellistest laotud soklitele toetuvad neljatahulised piilarid, mis on ääres kaunistatud mandelvöödiga. Piilaritüvestel on varem paiknenud suured baldahhiinide all istuvad ja seisvad skulptuurid. Piilarite ülaosas asuvad skulptureeritud terrakota-kapiteelid. Nende eenduvatele konsoolidele toetusid samuti istuvad figuurid baldahhiinidega. Kõrgseintel kulgeb taas peadefriis ning profileeritud simss. Simsi ja valgmiku vaheline tsoon on väga ebatavaline, olles liigendatud kolme teravkaarse, mandelvöödiga raamistatud nišiga – tegu on pseudotrifooriumiga. Kogu õhtumaa gootikas haruldaselt on need nišid taas täidetud skulptuuridega. Ebatraditsiooniline on ka see, et pseudotrifoorium asub seal, kus tavaliselt paikneb valgmik.[17]

Suurem osa kiriku originaalvõlvidest on hävinud, keskaegsed võlvid on säilinud vaid osaliselt pikihoones. Roidvõlvide kesksed roidetellised on olnud lillemotiviidega, sh roosi ja liilia kujutisega kaunistatud.[18]

Kiriku kooriruum on hulknurkse lõpmikuga. Siinsed aknapalendid on pikihoone omadega sarnased, kuid aknad kaheosalised, v.a keskmine kolmeosaline idaaken.[18] 20. sajandi alguses paigaldati kooriruumi kaheksa vitraažakent Vana Testamendi prohvetite ning apostlite kujutistega, kuid neist on säilinud vaid fotod. Plaanid ka teistele akendele vitraaže tellida ei teostunud ning needki vitraažid hävisid 1944. aastal teise maailmasõja käigus.[19]

Koori põhjaküljel asub kahevõlvikuline ristroidvõlvidega käärkamber. Võlvikonsoolideks on terrakotapead, kuigi nende näod on maha raiutud. Käärkambri põhjaküljel on leitud võimalikke jälgi kaminast, mis Eesti keskaegses ehituspraktikas on erakordne.[20]

Kiriku lõunaküljel paiknenud Lüübeki kabeli müüristik on suurel määral hilisemate muudatuste käigus lammutatud.[20] Ka pikihoone põrand on algselt paiknenud praegusest vähemalt poole meetri võrra kõrgemal.[20]

Terrakotafiguurid

muuda

Jaani kiriku terrakotadekoor on olnud vägagi rikkalik ning skulptuuride koguarvu hinnata suhteliselt keeruline, sest suur osa neist on nii purustuste kui ümberehituste käigus hävinud. Kiriku fassaadidel võis algselt paikneda umbes 200 terrakotast poolfiguuri. Eriti suured kaod on interjööris ning hävinud on ka enamik päiskivisid. Praeguste hinnangute kohaselt on Jaani kirikus keskajal olnud skulptureeritud elemente u 2000, millest tänapäevani on säilinud vaid ligikaudu kolmandik. Tartu Jaani kirikut võib pidada keskaegse Euroopa kõige rikkalikuma terrakotadekooriga rajatiseks.[21]

Arvukuse kõrval on tähelepanuväärne ka kiriku skulptuuride monumentaalsus. Võidukaare kohal asunud krutsifiksigrupp oli valmistatud elusuuruses, nt neitsi Maarja figuur on 160 cm pikkune – tegu on ühe suurejoonelisima terrakotakompositsiooniga keskaegsel õhtumaal. Nende valmistamine pidi olema väga töömahukas, kuna kõik Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on individuaalselt käsitsi modelleeritud, mitte vormidega valmistatud. Seetõttu ei ole ükski figuuridest teistega täpselt samasugune.[21] Oma ikonograafiliselt programmilt kujutavad identifitseeritavad skulptuurid Kristust, neitsi Maarjat, Ristija Johannest, apostleid, pühakuid jne.[21] Ka mõnedel võlvipäiskividel on olnud kujutatud Kristuse, neitsi Maarja ja evangelistide sümboleid, talumkapiteelidel taimekoori, vapiliiliaid ja lendlohesid.[22]

Jaani kiriku dekoor on olnud algselt polükroomne – skulptuurid olid värvitud –, kuid nii polükroomia kui ka savisse uuristatud tekstid on peaaegu täielikult hävinud.[20]

Kiriku kaunistamisel oli lisaks kasutatud veel nii ornamentaalseid kaunistusi kui ka figuraalseid maalinguid. Alates 1950. aastatest on aga halbade ilmastikutingimuste või valede konserveerimismeetodite tõttu suur osa maalingutest hävinud ning neist on säilinud vaid väga napid fragmendid.[23]

Vaated kirikule

muuda
  •  
    Vaade idast
  •  
    Vaade altari suunas
  •  
    Altar
  •  
    Vaade peaukse suunas
  •  
    Peaportaal
  •  
    Rekonstrueerimine 2004. aastal
  •  
    Vaade kirikule Rüütli tänavalt
  •  
    Kiriku kellad

Kogudus

muuda
  Pikemalt artiklis Tartu Jaani kogudus

EELK Tartu Jaani kogudus taasasutati 1997. aastal. Esimene jumalateenistus toimus 1997. aasta jõulude ajal. 2001. aastal ühines Tartu Ülikooli kogudus Tartu Jaani kogudusega ning ühendatud kogudus kannab nime Tartu Ülikooli-Jaani kogudus.

Viited

muuda
  1. ↑ Leonid Arbusow, Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert – Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik, Mitau, 1913, lk 207
  2. ↑ Die Revaler Rathslinie nebst Geschichte der Rathsverfassung und einem Anhange über Riga und Dorpat., Reval: Franz Kluge, 1874, nr 2819
  3. ↑ Kaur Alttoa, Tartu Jaani Kirik – Eesti kirikud III, Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 46
  4. ↑ Kalle Lange, Varasematest uurimistöödest Tartu Jaani kirikus – Tartu arheoloogiast ja vanemast ehitusloost : artiklite kogumik = Zur Archäologie und älteren Baugeschichte Tartus, toim. Heiki Valk, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995, lk 43–44
  5. ↑ Romeo Metsallik, Tartu arheoloogilisest uurimisest – Tartu arheoloogiast ja vanemast ehitusloost : artiklite kogumik = Zur Archäologie und älteren Baugeschichte Tartus, toim. Heiki Valk, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995, lk 23
  6. ↑ Romeo Metsallik, Tartu arheoloogiliste uuringute esialgseid tulemusi : magistritöö, juh. V. Trummal, Tartu: Tartu Ülikool, 1992, lk 46jj
  7. ↑ Andres Tvauri, Muinas-Tartu : uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost = Prehistoric Tartu : a study of the settlement history of the Tartu prehistoric hillfort and settlement , Tartu/Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2001, lk 71, 76–77
  8. ↑ Tartu. Tartu linna-uurimise toimkonna korraldatud ja toimetatud. Tartus, 1927, lk 11
  9. ↑ Sakslasi manitsetakse ikkagi kiirustama ärasõitu, Postimees (1886-1944), nr. 275, 12 oktoober 1939
  10. ↑ Hillar Palamets Lugusid toonasest Tartust, Kleio 2003, lk 285
  11. ↑ Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 9.
  12. ↑ 12,0 12,1 Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 15.
  13. ↑ Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik, Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 15–16.
  14. ↑ Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik, Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 16.
  15. ↑ 15,0 15,1 Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 17.
  16. ↑ Emporis. "Jaani Kirik". Vaadatud 22.09.2021.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 18.
  18. ↑ 18,0 18,1 Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 21.
  19. ↑ Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 63.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 22.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 Alttoa, Kaur. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 37.
  22. ↑ Raam, Villem (üldtoimetaja). Eesti arhitektuur, 4. köide, Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Tallinn: Valgus, 1999, lk 23–24.
  23. ↑ Alttoa, Kaur. Tartu jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk 10.

Kirjandus

muuda
  • Kaur Alttoa "Tartu Jaani kirik" 2011 (monograafia)

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu_Jaani_kirik&oldid=6743806"