Anu Raud

eesti tekstiilikunstnik ja õppejõud

Anu Raud (sündinud 10. mail 1943 Moskvas) on eesti tekstiilikunstnik, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 2016)[1], Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.

Anu Raud
Anu Raud, arvamusfestival 2014.jpg
Anu Raud 2014. aasta Arvamusfestivalil
Sündinud 10. mai 1943 (79-aastane)
Moskva
Rahvus eestlane
Haridus Eesti Riiklik Kunstiinstituut
Tegevusala tekstiilikunstnik, õppejõud
Tuntud teoseid
  • "Kodutuled" (1979)
  • "Laulupeole 150" (2019)
  • "Tartu rahu 100" (2020)
Tunnustus Loend...
Sugulased Valda Raud (ema), Mart Raud (isa), Annus Raud (vend), Eno Raud (poolvend).

ElukäikRedigeeri

Lõpetas 1961. aastal Tallinna 22. keskkooli, kus tollal õpetasid Toomas Lepiksaar ja Kaljo Põllu. Astus järgmisel aastal Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1967.

Aastatel 1967–1970 oli Anu Raud Uku kunstnik.

Aastatel 1970–1972 oli Anu Raud TA Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori aspirant; 1972–1995 Eesti Kunstiakadeemia vanemõpetaja, dotsent; 1994–2001 Viljandi Kultuurikolledži professor, talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri juhataja; 2001–2006 Eesti Kunstiakadeemia rahvakunsti õppetooli professor, alates 2009 emeriitprofessor.[2]

Ta on Heimtali koduloomuuseumi hooldaja.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks kunsti alal valiti ta 2016. aastal. Ta kuulub akadeemias humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonda.

Mark Soosaar on teinud temast dokumentaalfilmi "Anu Raud – elumustrid" (2002). 2021. aastal ilmus Anu Rauast režissöör Erle Veberi film "Pärand. Anu Raud".

LoomingRedigeeri

Anu Raud on üks omanäolisemaid loojaid eesti kunstis. Kogu oma teadliku elu jooksul on ta süvenenud oma rahva kunstipärandisse. Sealt leitut on ta terviklikult mõtestanud oma tegevuses õpetaja, vaibakunstniku, kirjaniku, muuseumilooja ja talupidajana. Erilise tähendusega on Anu Raua vaibalooming, kust võib leida kõik eesti kultuurile olulised püsiväärtused. Loodus, kodu ja rahvakunst on tema loomingu tuumikuks.[2]

Oma esimese vaiba "Mets" valmistas ta peatselt pärast kunstiinstituudi lõpetamist.[3] Ukus töötades kuulusid tema tööpiirkonda saared. Eriti tihedaks kujunesid sidemed Kihnuga, kus kunstnik elas sisse rahvakunsti maailma.[3] Loodus, kodu ja rahvakunst on tema loomingu tuumikuks. Neist kolmest jutustab ka Anu Raua üks tuntumaid vaipu "Kodutuled" (1979), mille eest ta pälvis Kristjan Raua nimelise preemia.[3] Anu Raua looming on näiteks ka Viljandi Jaani kiriku tellimusel valminud "Teerist".[3]

Õppejõuna on Anu Raud olnud osaline Eesti tekstiilikunstnike järelkasvu koolitamisel 1972. aastast kuni tänaseni, olles juhendanud nii Eesti Kunstiakadeemia, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kui ka Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilaste rahvakunsti praktikaid. Teda võib pidada terve põlvkonna esivanemate pärandit austavate tekstiilikunstnike innustajaks ja juhendajaks.

1991. aastal Anu Raua poolt isatallu asutatud tekstiilesemete muuseumitoast on kasvanud välja Heimtali koduloomuuseum, mille ta kinkis 100. sünnipäevaks Eesti Rahva Muuseumile.[2] 

IsikunäitusedRedigeeri

  • 2013 "Eesti asi", Tallinna Kunstihoone ja Tallinna Jaani kirik
  • 2014–2015 "Lõpik", Rannarahva Muuseum ja Viimsi Püha Jaakobi kirik
  • 2018 "Isamaastikud", Eesti Rahva Muuseum
  • 2018–2019 "Issaristike", Tallinna Jaani kirik

Teoseid kogudesRedigeeri

TunnustusRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Tema ema oli tõlkija Valda Raud, isa oli kirjanik Mart Raud, vend on tõlkija Annus Raud ja poolvend oli kirjanik Eno Raud.

ViitedRedigeeri

  1. "Teaduste Akadeemia valis kolm uut liiget" ERR Novaator, 7. detsember 2016
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat. Faktid ja arvud XXIV (51) 2018. Tallinn, 2019, lk 62
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Maire Toom, Anu Raud annab edasi esivanemate elutunnet, Hommikuleht, 23.12.1994.
  4. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3101
  5. Aasta tekstiilipreemiad. Eesti Tekstiilikunsnike Liidu veebisait.
  6. "Rahvusmõtte auhind". Tartu Ülikool. Vaadatud 9. detsembril 2022.

VälislingidRedigeeri