Eestlased

läänemeresoome rahvas
(Ümber suunatud leheküljelt Eestlane)
 See artikkel räägib rahvusest; ajalehe kohta vaata artiklit Eestlane (ajaleht)

Eestlased (ka 18. ja 19. sajandil sagedase omanimetusega maarahvas) on läänemeresoome rahvus, Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel. Eestlasi on 1 060 000 – 1 110 000, neist elab Eestis 920 000 ja väljaspool Eestit 150 000 – 200 000.[1][2][3][4]

Rahvarõivais eestlased tantsimas traditsioonilist rahvatantsu. Eesti rahvakultuur on ka tänapäeval eestlaste identiteedis olulisel kohal
Sinimustvalge trikoloor on alates 20. sajandi algusest eestlaste rahvuslipp ja alates 1918. aastast ka iseseisva rahvusriigi riigilipp.
Perno Postimees ehk Näddalileht, esmanumbris (5. juuni 1857, lk 1) ilmunud essimenne terretaminne: Terre, armas Eesti rahwas!

1570. aastal avaldatud flaami kartograafi Abraham Orteliuse teoses "Theatrum Orbis Terrarum" (mida peetakse esimeseks kaasaegseks atlaseks) on Liivimaad kirjeldavas teksti osas ladina keeles märgitud: Habet haec Livonia Curones, Estones, Lettos, nationes tam moribus, quam lingua diversas ("Liivimaal elavad kuralased, eestlased ja lätlased; rahvad, kes nii kommetelt kui ka keelelt erinevad"). Alates Orteliuse atlasest on olemas tavaarusaam ja piiritletud tähistus eestlastest kui rahvast ja Eestist kui eestlaste kodumaast (mitmetel kaartidel oli see maa keskusega Tartu juures tähistatud kui Esthia).[viide?]

1857. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen lisaks senisele "maarahvale" eestikeelse omanimetusena kasutusele germaani tüvest est (vrdl saksakeelne vana ja ka mittesakslastele üldtuntud sõna E(h)sten, mis kohalikus kõnepruugis tähendas kuni 19. sajandini eelkõige Eesti talupoegi) tuletatud uue omakeelse nimetuse "eestlased", mis peagi ka eestlaste enamuse seas omaks võeti.[5]

Eestlaste etnilised alamrühmad on näiteks võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud.[viide?]

Rahvuse tõlgendamisel kasutati Eestis 20. sajandi esimeses pooles "kultuurrahva(ste)" (saksa keeles Kulturnation) põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest mitmetes suuremates ja keerulisema demograafilise ajalooga riikides, sealhulgas nt tänapäeva Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis, kus kohalikust "rahvusest" rääkides peetakse reeglina korrektseks lugeda sellesse "rahvusesse" võrdselt kuuluvaks kõiki selle riigi kodakondsusega isikuid.[viide?]

Eestlased on harjunud hindama enda kuuluvust rahvusena eelkõige keele põhjal. Kuna eesti keel kuulub läänemeresoome keelte hulka, siis on paljudele eestlastele olnud ka kuulumine "soome hõimurahvaste" hulka osa rahvuslikust eneseteadvusest.

Geneetika alusel sarnanevad eestlased oma naaberrahvastega, sh niihästi suurima läänemeresoome rahvuse soomlastega kui ka lätlaste, rootslaste ja Eesti naabruses asuvatel Loode-Venemaa aladel põliselt elavate venelastega. Kaugemate uurali keeli kõnelevate rahvastega – näiteks kolme ugri rahvaga (ungarlaste, hantide ja mansidega) sarnanevad eestlased vähem. Eestlaste geneetiline ja kultuuriline lähedus naaberrahvastega oleneb asukohast. Lõunaeestlased on geneetiliselt lähedasemad lähemas naabruses elavate lätlaste ja venelastega, seevastu lääne- ja põhjaeestlased soomlaste ja rootslastega. Ajaloolisil põhjusil on eestlastel palju kultuurilisi sarnasusi ka sakslastega.[viide?]

Rahvaarv muuda

 
Eestlaste osakaal Eesti maakondade rahvastikus (2015)

Suuremas osas puuduvad täpsed ajaloolised andmed Eesti elanikkonna suuruse ja rahvusliku koostise kohta. Seetõttu on Eesti rahvaarvu võimalik määrata vaid hinnanguliselt ja eestlaste osatähtsus selles on veelgi vaieldavam. Eri hinnangute järgi on Eesti rahvaarv olnud järgmine:[viide?]

  • 500 eKr – 7000
  • I aastatuhande algus – 50 000
  • 1100 – 200 000
  • 1240 – 120 000 või kuni 180 000 (langus ristiretke tagajärjel)
  • 1558 – 250 000 – 300 000
  • 1620 – 100 000 või kuni 140 000 (langus Liivi sõja tagajärjel)
  • 1700 – 350 000 – 400 000
  • 1720 – 150 000 – 170 000 (katku ja Põhjasõja tagajärjel)
  • 1800 – 500 000
  • 1858 – 750 000

Eestlaste arv Eesti pinnal (tuhandetes)

  • 1881 – 798 (90%)
  • 1897 – 868 (91%)
  • 1922 – 970 (87,6%, Tartu rahu järgsetes piirides)
  • 1934 – 993 (88,1%, Tartu rahu järgsetes piirides)
  • 1939 – 1000 (88,2%, Tartu rahu järgsetes piirides)
  • 1941 – 908 (91%)
  • 1945 – 831 (97,3%), osakaalu tõus Petserimaa annekteerimise tagajärjel, arvu langus II maailmasõja tagajärjel[6]
  • 1959 – 893 (74,6%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
  • 1970 – 925 (68,2%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
  • 1979 – 948 (64,7%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
  • 1989 – 963 (61,5%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
  • 2000 – 930 (67,9%, arvu langus vähese sündimuse tagajärjel, osakaalu tõus väljarände tagajärjel)
  • 2011 – 903 (69,7%, arvu langus väljarände ja vähese sündimuse tagajärjel)
  • 2019 – 908[2] (68,5%, osakaalu langus sisserände tagajärjel)
  • 2020 – 909,6 (68,4%, osakaalu langus sisserände tagajärjel)
  • 2021 – 914,9 (68,8%)
  • 2024 – 932 (67,8%, osakaalu langus sisserände tagajärjel)

Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.[7]

"Enne teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik, nii nagu Taani või Soome," ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. "Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus".[8]

Eestlased vanades allikates muuda

Eestlastega seostuvad Läänemere rahvaste kohta käivad etnonüümid Ostiatoi (Pytheas, 320 eKr), Aestyi (Diodoros, 20 eKr), Aestiorum gentes (Tacitus, 1. sajand),[9] samuti Aistorum (Jordanes, 6. sajand), Haestii (Cassiodorus, 6. sajand), Aestii (poeem Widsith, 9. sajand), Estonum (Saxo Grammaticus, 12. sajand), Estones (Henriku Liivimaa kroonika, 13. sajand), Eistr (Snorri Strurluson, Heimskringla, 13. sajand) ja Eisten (Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).[viide?]

Vanavene ürikute (leetopisside) ümberkirjutustes on kasutatud muinaseestlaste ja -vadjalaste kohta nimetust "tšuudid" (vene keeles чудь). Tšuude on mainitud Nestori kroonikas varjaagide maksualustena 859. aastal, Rjuriku ühe kutsujana Novgorodi vürstiks 862. aastal, vürst Olegi (Helge) Smolenski sõjaretke kaaslastena 882. aastal, Jaroslav Targa vastastena 1030. aasta sõjaretkel jne. Setud on tuntud Vene kroonikais "Pihkva tšuudidena".[viide?]

13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika kirjeldab Liivimaa ristisõja eelseid eestlasi järgnevalt: "Eestlased on samuti paganad, neil on palju mehepoegi. See tuleb sellest, et nende maa on suur ja nii kaugele ulatuv, et ma ei suuda seda täielikult kirjeldada. Neil on hulgaliselt vapraid mehi ja iseäranis palju maad, rohkem ei taha ma teile sellest rääkida."[10]

Henriku Liivimaa kroonikas on eestlased (Estones) selgelt eristatud liivlastest (Lyvones), semgalitest (Semigallis), leedulastest (Letones), lätlastest (Letthi), latgalitest (Letigallis), kuralastest (Curones) ja teistest.[viide?]

Samas ka eestlased ise jagunevad kroonikas ugalasteks (Ugaunensis), sakalasteks (Saccalensis), saarlasteks (Osiliensis), revalasteks (Revelenses), harjulasteks (Harionenses), järvalasteks (Gerwanenses), virulasteks (Virones) ja läänlasteks-ridalasteks (Rotalienses), kokku kaheksa suuremat.[viide?]

Ugalased, sakalased, saarlased, revalased, harjulased, järvalased, virulased ja ridalased on tõenäoliselt hõimud, kellele kuulus suurem mitme külakonnaga (kylægund) maa (provincia). Taoline etnilis-territoriaalne jaotus säilis põhijoontes sajandeid.

Suhteliselt ühtseks rahvuseks hakkasid eestlased kujunema 19. sajandil rahvusliku ärkamise ajel.[viide?]

Eestlaste kujunemine muuda

 
Eestlaste riietus 19. sajandil
 
Eduard von Gebhardt, "Eesti talumees", 1864
 
Tartu ülikoolis õppivad eestlased (rühm Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeid, 1903)
 
Tartumaa eestlased põllutööl Johannes Pääsukese foto (1913)
 
Saaremaa eestlased laeva ehitamas, Johannes Pääsukese foto (1913)

Vanimad ja esimestena pärast jää taandumist Eesti alale tulnud inimesed (Kunda 9000–5000 eKr, hiljem Narva kultuur, 5000–4000 eKr, kütid, kalastajad ja korilased) olid kahte tüüpi.[viide?] Ühed olid pikapealised, pika, kitsa ja kõrge koljuga, kõrge ninajuurega, tugevasti etteulatuva ninaga, kõrge ja mõõdukalt laia näoga pikapealised "europiidid". Tunnused osutavad edelapoolsele päritolule, praeguse Taani piirkonnast.[viide?] Teine europiidne tüüp (leiud dateeritud V aastatuhande lõppu kuni V aastatuhande algusse eKr) oli lühema peaga, madalama ja laiema näoga ja vähem etteulatuva ninaga, mis viitab mitte eriti tugevale "mongoliidsele" lisandile (K. Mark).[viide?] Kuid "mongoliidsed" tunnused võivad pärineda kromanjoonlastest[viide?] "arktilistelt europiididelt", kelle põhitoiduks oli liha.[11]

Nende järel ilmusid Eesti ja naaberaladele uued asukad (kammkeraamika kultuur, 4000–1800 eKr, taas kütid, kalastajad ja korilased). Need inimesed kuulusid protolaponoidsesse tüüpi.[viide?] Neil olid lamedamad näod, kesk- või lühipealisus, madalavõitu ninajuur, suhteliselt vähe etteulatuv, võrdlemisi lai ja madal nina. Nad võisid tulla nii Karjala, Ukraina kui ka Kasahstani poolt[12][13].[14] Kohalikega ühised asulad ja matmispaigad viitavad rahulikule läbisaamisele ja järkjärgulisele segunemisele.[viide?]

Peagi tuli uus sisserändajate laine, (venekirve ehk nöörkeraamika kultuur, 3000–1800 eKr, loomakasvatajad, algelised põllupidajad). Nad olid massiivset protoeuropiidset tüüpi, väga pikapealised, kõrge koljuga, kõrge ja keskmise laiusega näoga. Oletatakse nende lõunapoolset päritolu, kas Ida-Preisist või Volga ülemjooksult. Tulnukad käitusid kohalike suhtes sõjakalt,[viide?] hoidusid esialgu eraldi.[viide?]

Läti teadlaste (R. Denisova, R. Gravere jt) arvates järgnes 1300. aasta paiku eKr venekirvekultuuri hõimude sisserändele veel ühe rahva sisseränne. Nad olid pisemat kasvu peene kondiga (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega (kohalikud kaariest ei tundnud) lõunapoolsete põlluharijatega sarnased europiidid. Peamiselt kitsa näo poolest eristatavad sisserändajad erinesid märgatavalt varem saabunud laianäolistest.[viide?]

I aastatuhandet eKr iseloomustas saarlaste ja randlaste tihe läbikäimine Kesk-Rootsiga, millega kaasnes skandinaavlaste asumine saartele ja Eesti rannikule. "Põhjarassi" kuuluvad madala koljukõrgusega "tulnukad" olid suhteliselt pikapealised, kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed. Levisid läänepärased kivikirstkalmed, hiljem tarandkalmed. Sama tüüpi inimeste osatähtsust suurendas hiljem viikingiaeg ja rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannikualadele. Kivikirstkalmetest leitud massiivsed, pikapealised, kõrge ja väga laia näoga "europiidsed" koljud meenutavad aga Skandinaavia ja Taani kiviaja vanimate asukate koljusid ning erinevad venekirvekultuuri kandjate koljudest.[viide?]

I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande alguses suurenes Kirde- ja Kagu-Eestis Narva jõe ja Pihkva Emajõe tagant sisserännanud "tšuudide" (vadjalaste ja setude) osakaal. Nad olid "valgemere-balti rassitüüpi" keskmist kasvu inimesed, lühipealised, laiema ja madalama näoga, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga.[viide?]

Antropoloogiliste tüüpide pikaajalise, kuid ebaühtlase segunemise tulemusel jagunes Eesti rahvastik kaheks enam-vähem võrdseks osaks. Idapoolseid iseloomustavad lühipealisus, madalam ja laiem nägu ning ka lühem kasv, vererühmade erinev osakaal, samuti rida tunnuseid hammaste ehituses.[viide?]

Saarlastel ja läänlastel kujunes teine, läänebalti rassitüüp. Nad kujunesid pikkadeks, suhteliselt pikapealisteks ja kõrgenäolisteks, mis oli iseloomulik nii Kunda kultuuri algasukaile kui ka venekirvekultuuri kandjatele ja skandinaavlastele.[viide?]

II aastatuhande alguseks oli eestlaste antropoloogiline pilt enam-vähem välja kujunenud. Hilisemate rahvarännete, nälgade, taudide, sõdade mõju sellele oli väike. Rahvas püsis kuni XX sajandi alguseni oma vanade külakondade alusel moodustatud kihelkondade piires, kust võeti ka naisi. Alles linnastumine ja suurenenud liikumine lasid vabaks rahvasisese tõulise segunemise.[viide?]

Eesti Biokeskuse geneetikute sõnul on praeguste eestlaste geneetiline taust kujunenud mitme eri aegadel Läänemere kaldale jõudnud inimrühma segunemisel ja püsinud enam-vähem muutumatuna rauaajast alates.[15]

Antropoloogiline iseloomustus muuda

Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) "rassitüübi" vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).[viide?]

20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste huvipakkuvamad tunnused:[viide?]

  • juuksed on enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%);
  • silmad on hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).
  • keskmine kasv on 172,03 cm.

20. sajandi lõpu uuringute järgi on eestlaste huvitavamad tunnused:[viide?]

  • habemekasv on kas väga nõrk (3,5%), nõrk (7,7%), keskmine (45,3%), tugev (40,8%) ja väga tugev (2,7%);
  • silmad on kas heledad (64,5%), kirjud (32,8%) või tumedad (2,7%); kõige tumedamad silmad on Haapsalus, Väike-Maarjas ja Karksis, kõige heledamad Rakveres, Antslas ja Petseris;
  • juuksed on kas heleblondid (1,7%), blondid (3,6%), tumeblondid (26,2%), helepruunid (55,2%), tumepruunid ja mustad (13,3%) või ruuged (0,5%); kõige heledamad juuksed on Kohtla-Järve, Rakvere ja Väike-Maarja inimestel, kõige tumedamad saarlastel, Kagu-Eestis, samuti Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi ja Iisaku elanikel;
  • virulased, nagu ka Soome üksikute piirkondade elanikud on maailma heledamad inimesed;
  • lapsed on valdavalt heledapäised, teismeeas muutuvad nende juuksed tumedamaks;
  • keskmine kasv on eestlastel 173,2 cm, kõige pikemad on saarlased ja hiidlased, kõige lühemad setod;
  • veregruppide järgi jagunevad eestlased: 0-rühma (33,82%), A-rühma (35,3%), B-rühma (23,66%) või AB-rühma (7,2%), reesuspositiivseid on 60% ja reesusnegatiivseid 40%;
  • mongoliidsusindeks on eestlastel (24,8) – kõrgem kui soomerootslastel (10,1) ja läänesoomlastel ning väiksem kui isuritel, karjalastel, idasoomlastel ning vepslastel (30,1);
  • hambad on eestlastel kas keskeuroopa tüüpi, gratsiilset põhjatüüpi või reliktset põhjaeuroopa tüüpi. Lääne pool Tallinna–Mõisaküla raudteed esinevad peamiselt keskeuroopa tüüpi hambad (erandiks Audru), ida pool aga kõik kolm hambatüüpi läbisegi.

Rahvusvahelise uuringu järgi olid Eesti elanikud 2014. aastal maailmas pikkuselt kolmandal kohal Hollandi ja Belgia järel. Keskmine Eesti mees kaalus selle kohaselt 80 kilo ja oli 180 cm pikk ning keskmisel Eesti naisel oli pikkust 169 cm. Sajandi eest ehk 1914. aastal oleksid vastavad näitajad olnud 167 cm meeste kohta ja 157 cm naiste kohta ning siis oleks Eesti paigutunud elanike pikkuse järgi 4. kohale maailmas.[16]

Eestlaste DNA-genealoogia muuda

2012. aastal eestlaste teadaolev jaotus mees- ja naisliini pidi on võetud eri allikaist ja kajastab ligikaudseid vahekordi. Allikais leidub ka täpsemaid andmeid, kuid need on sageli mitme protsendi võrra erinevad.[viide?]

Meesliini pidi (tähed-numbrid tähistavad ühise esiisa järglasi) jagunevad eestlased Y-kromosoomi järgi haplogruppidesse N1c1a 34–40,6%, R1a1 32–37,3%, I 18–18,6% (sh I1 15%), R1b 8–9%, tühise osakaaluga E1b1b, J, T(+L) ja Q jne.[17]

Eestlastele lähedane Y-DNA haplogruppide jaotus esineb Soome, Läti, Leedu, Karjala ja Põhja-Vene (soome-ugri rahvaste asualade) meestel.[18] Naisliini pidi (tähed-numbrid tähistavad ühist esiema) jagunevad eestlased mtDNA haplogruppidesse H 43,5–49,3% (neist H1+H3 19%), U 24,5–26,9% (sh U4 5,7% U5a 10%, U5b 4,3%), J 10–10,3%, T 7,8–8,0%, samuti vähesel määral V, K, I, W, X2 (Eupedia, 2013). Eesti naiste ja nende laste (ka soomlaste ja saamide) jagunemist mtDNA haplogruppide järgi iseloomustab kõrge U-liini esindatus. Teiste liinide osakaalu poolt on eestlased, soomlased ja saamid üsna erinevad.[viide?]

Kirjaoskuse ja hariduse tase muuda

19. sajandi algul oskas lugeda ja kirjutada 45–50% eestlasi.

1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 77,7%.

1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 96,1%, neist osalise kõrgharidusega 1,1% ja täieliku kõrgharidusega 0,8%.

1959. aastal tuli 1000 elaniku kohta 21 kõrgharitut ehk 2,1%.

1990. aastal oli Eestis (eestlased ja teised elanikud kokku) 333 teadusdoktorit ja 2467 teaduskandidaati ning 1999. aastal oli Eestis 3912 teadlast ja inseneri.[19]

Silmapaistvaid eestlaste järglasi välismaal muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Eesti keele arengukava 2011–2017" elluviimise vahearuanne, lk 4
  2. 2,0 2,1 http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?DataSetCode=RV0222U
  3. https://2017.inimareng.ee/valjapoole-avatud-eesti/eestlased-maailmas/
  4. https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvaloendus__rel2021__rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad__rahvus-emakeel/RL21442
  5. Kalle Eller, "Maarahvast". – Vikerkaar 1990, nr 3, lk 72. Koguteos "Maarahva elujõud" II. Tartu, Elmatar 1998, lk 199–216.
  6. "Meie parlament ja aeg: fakte, sünmusi, dokumente, inimesi." Eesti Rahvusraamatukogu, vaadatud 13. novembril 2017.
  7. Rahvuskaaslased välismaal, EV Haridus- ja Teadusministeerium
  8. Vabariigi Presidendi Lennart Meri intervjuu saksa ajalehele Die Welt, 5. aprillil 1993
  9. "[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat". EKI.ee. Vaadatud 9. märtsil 2023.
  10. Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Värsid 367–374, lk 24
  11. Markku Niskanen, The Origin of the Baltic-Finns from the Physical Anthropological Point of View, Oulu Ülikool, 2002.
  12. Kalevi Wiik, Eurooppalaisten juuret, 2002.
  13. Kyösti Julku, Suomalaisten kaukaiset juuret, 2002.
  14. Künnap 2013
  15. Toomas Jüriado (17. jaanuar 2018). "Uudistaja 17.01.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018.
  16. "Eesti inimesed on pikkuselt maailmas kolmandal kohal" ERR Novaator, 26. juuli 2016
  17. Y-DNA haplogroups by ethnic group, Wikipedia.
  18. "Haplogroup N1c (Y-DNA)".
  19. A ja O, taskuteatmik, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.
  20. Van der Bellen, Alexander, Austria Forum
  21. NATO lahkuv peasekretär tuleb Eestisse, uuseesti.ee, 3. juuli 2009
  22. Eesti esikommunisti Karl Vaino lapselaps sai Vene valitsusaparaadi juhiks, www.DELFI.ee, 27. detsember 2011
  23. Luu-uurija, Eesti Ekspress, 10.05.2007
  24. 80aastane isa: "Mena on mu viimane hitt!" , www.ekspress.ee, 23. märts 2000
  25. Mari-Leen Albers, TOP10 kuulsatest eestlastest maailmas, Õhtuleht, 21. veebruar 2009

Kirjandus muuda

  • Hill Kulu, Eestlased maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu Ülikool. Geograafia majandusgeograafia kateeder. Tartu, 1992. 156 lk.
  • Raimo Raag, Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade. Tartu, 1999. 136 lk.
  • J. Aul, Eesti naiste antropoloogia. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Tartu. 1977.
  • Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September, 2007).
  • Virpi Lehtinen et., Y-Chromosomal Diversity Suggests that Baltic Males Share Common Fenno-Ugric-Speaking Forefathers. Human Heredity, 2002.
  • European Y-DNA haplogroups frequensis by country. Eupedia.
  • European mtDNA haplogroups frequencies by country – Eupedia.
  • European Y-DNA haplogroups frequencies by region – Eupedia.
  • Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, Eesti Raamat. 1982.
  • Henriku Liivimaa Kroonika,. Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008, (esmatrükk Vaba Eesti, 1962).
  • Raisa Denisova, The most ancient population of Latvia, 1994.
  • Raisa Denisova,The Zvejnieki Stone Age burial field: Internal Structure and Chronology, 1996.
  • H. Reiman, Eestlaste rassiline koostis, Loodus, Tartu, 1931.
  • Eesti nõukogude entsüklopeedia, 2. köide, Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Haridus, Valgus, Tallinn, 1970.
  • Eesti entsüklopeedia 11. köide, Eesti üld, Tallinn, 2002.
  • K.Mark, Антропология прибалтийско-финских народов. Valgus. Tallinn. 1975.
  • K.Mark, L.Heapost, G.Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1994
  • Ene-Margit Tiit, Eesti rahvastik, Statistikaamet, Tallinn, 2011.
  • Silvia Laul, Vadja hõimude kujunemisest, Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi, Tallinn, Valgus, 1982.
  • Lavrenti kroonika, ПСРЛ. — Т. 1. Лаврентьевская летопись. — Л., 1926. — Стлб. 1–29.
  • T. Lappalainen, V. Laitinen, E. Salmela, P. Andersen, K. Huoponen, M.-L. Savontaus, P. Lahermo, Migration Waves to the Baltic Sea Region, Annals of Human Genetics Volume 72, Issue 3, pages 337–348, May 2008

Välislingid muuda