Hiidlased

Hiiumaa põlisasukad

Hiidlased on Läänemere saare Hiiumaa põlisasukad.

Hiidlaste seltsid

muuda
 
Ernst Hermann Schlichting "Hiiu naised rukist lõikamas", 19. sajandi keskpaik

Hiiumaal on tavaks jagada inimesi seltsideks elukoha, kunagiste tegevuste ja ka päritolu järgi. Eri aegadel on käibel olnud poolsada seltsinimetust, millest aktiivsemalt on kasutatud kümmekonda. Hiidlaste seltsideks jagamine sai alguse hiljemalt 19. sajandil, kui saare eri kihelkondades elavate inimeste vahel tihenes läbikäimine. See tõi teistele nähtavaks naaberpiirkonna eripärad. Viimasel põhinevadki suures osas hiidlaste seltsinimetused. Peaaegu kõikide nimetuste tekke kohta leidub legend. Tuntumad seltsid on "kohvilähkrid", "tõrvakõplased", "vandiraijujad", "odratolgused", "kannatliku seltsi hiidlased", "toobrihiidlased", "pätakavallamehed", "läätserokamehed", "ehthiidlased", "vesihiidlased", "märahiidlased", "hobuhiidlased", "koldselöuamehed".[1]

Seoses Kärdla kalevivabriku arenguga levis kohvijoomise komme Kärdla vabrikuasulas. See tekitas naaberkülade inimestes kadedust ning Kärdla elanike hakati kutsuma "kohvilähkriteks". Tubala küla lähedal pidavat olema maa sees vai, mis Hiiumaad merepõhjas kinni hoiab. Seetõttu on Tubala ja Nõmba küla inimesi on nimetatud "ehthiidlasteks". Hausma ja Paluküla rahvast on hüütud "läätserokameesteks" või "läätsaleememeesteks". Seda seepärast, kuna neis külades olnud põllupind nii vilets, et seal andis rahuldavat saaki vaid lääts. Kärdla elanikud andsid Pühalepa valla elanikele Paladelt Partsini nimetuseks "hapupiimalähkrid" või "hapupiimalehkrid". Kättemaksuks pandud nimetus peegeldas seda, et neis piirkondades oli peamiseks joogiks hapupiim. Pühalepa valla elanike teatakse üldiselt "pätakavallameeste" või "suurevallameestena". Vallas endas aga käib nimetus peamiselt Suuremõisa ja Heltermaa ümbruse elanike kohta. Nimi tuleneb jalavarjudest – pätakatest – mida kohalikud mehed talvel kandsid. Pühalepa valla inimesi on Kassari elanikud kutsunud "heilutajateks", kuna nad hääldasid sõna alguse h-häälikut eriti selgelt. "Hh-heltermaameesteks" nimetati Heltermaa küla rahvast. Heltermaa ja Tärkma elanike, kes käisid hobusega talvel üle mere, nimetati "hobuhiidlasteks".[2]

Oder, millest õlut tehti, kasvas Käina ümbruses väga hästi. Käinast Pühalepa poole jäävatel saare viljakamatel aladel elavaid inimesi kutsuti selle pärast "odratolgusteks". Kassari elanike on saare kuju ja rohkete jäneste tõttu nimetatud "jänesesaaremeesteks". Jausa küla oli tuntud rohkete veskite poolest. Veskitelt heljus alailma jahutolmu ning seetõttu nimetati küla elanike "jähusepeaga jäusameesteks". Lelu metsades peeti huntidele ajuhjahti ning selle järgi hakati sealseid elanikke nimetama "hundijõlklasteks". Tuntud puidust esemete valmistajad elasid Pärnseljal, Ühtril, Tatermal ja teistes Hiiumaa metsakülades. Neid kutsuti "toobrihiidlasteks". "Märahiidlased" elasid Jausa ja Emmaste otsa vahel. Rohke hobuste kasvatamine andis piirkonnale sellise nime.[3]

Hiiumaal kutsuti üldiselt mehi isasteks ja naisi emasteks. Kuna Emmaste kihelkonna nimi sarnaneb sõnaga "emaste", siis hakati piirkonna elanikke kutsuma "emasteotsameesteks", Käina kandis kutsuti neid pilavalt "naisteotsameesteks". Teise seletuse järgi sai piirkond nime sellest, et Emmastes käisid mehed sageli merd sõitmas, siis korraldasid kogu elu naised. "Vesihiidlasteks" peeti Käinas eelkõige Sõru ja Tohvri kandi elanike. Samas oli see nimetus laiemalt kasutusel meremeeste pilkenimena. Tärkma külas elasid "varatõusjad". Kuna kohalikud elanikud pidid kaugel heinamaal ja metsas käima, siis olid nad sunnitud vara ärkama. Külama külast põhja pool Emmaste kihelkonnas elasid "koldselöuamehed". Erinevalt teistest seltsinimetustest on sellel palju tõlgendusi. Erinevate versioonide järgi on nimi piirkonnale antud hüljeste küttimise, nastikute rohkuse, või tootmise, päikese peegelduse ja muu sarnase pärast. Haldi, Mänspe, Õngu, Kiivera ja Nõmme külade elanikke on kutsutud "liivastrampijateks". Seda piirkonnas asuvate randade rohke liiva tõttu.[4]

"Vandiraiujad" elasid Mardihansu lahest Tahkuna otsani välja. Kõpu poolsaarel tegeleti laialt rannast laudade, palkide ja muu vara korjamisega, mida lained maale tõid. Kõpu külas ja selle ümbruse elanike nimetati "tõrvakõplasteks". Kõpu küla ümbruses kasvasid väga vaigused ja tõrvased männid, millest aeti tõrva, mis oli tuntud üle saare. Laiemas mõttes nimetatakse "tõrvakõplasteks" kogu Kõpu poolsaare elanike. Puski külast Taresteni jäi "kannatliku seltsi hiidlaste" asuala. Tegemist on väheviljakate piirkondadega ja kus põldude harimine nõudis rohkesti kannatust.[5]

"Ämblikud", ka "ämblikmehed", on Kidaste külas ja lähedal olnud ammu enne seda, kui ämblikmees Hollywoodi jõudis.

Lisaks eespool nimetatud seltsidele kutsusid hiidlased mujalt saarele asunuid "isehakanud hiidlasteks". Pärimuse kohaselt peab väljastpoolt Hiiumaale tulnu elama seal kas kaheksa või kümme aastat, enne kui ta võib ennast hiidlaseks lugeda ja vastavalt oma asukohale mõnda seltsi kuuluda. Üheks uuemaks seltsiks on "suvehiidlased" või "võsahiidlased", kelleks nimetatakse saarel suvitajaid.[6]

Hiidlasi ja teisi Hiiumaaga seotud inimesi

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Eesti Vaimse Kultuuripärandi Nimistu Inimeste gruppideks jagamine päritolukoha ja kunagise eristuva omaduse või tegevuse järgi Hiiumaal. Vaadatud 20.02.2015.
  2. Endel Saar "Hiiumaa - kiviajast tänapäevani. Lk 50-53.
  3. Endel Saar "Hiiumaa - kiviajast tänapäevani. Lk 53-59.
  4. Endel Saar "Hiiumaa - kiviajast tänapäevani. Lk 59-63.
  5. Endel Saar "Hiiumaa - kiviajast tänapäevani. Lk 64-67.
  6. Endel Saar "Hiiumaa - kiviajast tänapäevani. Lk 67-68.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
  • Hiidlaste seltsid Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu