Vaino Väljas

Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat

Vaino Väljas (28. märts 1931 Külaküla, Emmaste vald16. jaanuar 2024) oli Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat.

Vaino Väljas
Vaino Väljas 2013. aastal
Sünniaeg 28. märts 1931
Sünnikoht Külaküla, Emmaste vald
Surmaaeg 16. jaanuar 2024 (92-aastaselt)
Erakond Eestimaa Kommunistlik Partei / NLKP
Eesti Vasakpartei
Amet ELKNÜ Tartu oblastikomitee sekretär (1951–1952)
ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär (1952–1955)
ELKNÜ KK I sekretär (1955–1961)
EKP Tallinna linnakomitee I sekretär (1961–1971)
EKP KK ideoloogiasekretär (1971–1980)
EKP KK I sekretär (1988–1990)
Eesti Vasakpartei esimees (1992–1995)

Väljas juhtis EKP Keskkomitee I sekretärina aastatel 1988–1990 Eestimaa Kommunistliku Partei reformimist ning osales oskuslikult Eesti iseseisvusliikumises. EKP KK esimese sekretärina juhtis ta 1988. aastal Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist.

Varem oli ta olnud juhtivatel kohadel Eestimaa Leninlikus Kommunistlikus Noorsooühingus ja Eestimaa Kommunistlikus Parteis. Seejärel aga NSV Liidu suursaadik Venezuela, Trinidadis ja Tobagos ning Nicaraguas.[1]

Nõukogude Liidu ajal pälvis ta Lenini ordeni, kolm Tööpunalipu ordenit ja Rahvaste Sõpruse ordeni. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Riigivapi teenetemärgi ja Valgetähe teenetemärgiga.

Elu- ja töökäik

muuda

Vaino Väljas lõpetas Kärdla Keskkooli ja 1955. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.

Komsomoli- ja parteikarjäär

muuda

Vaino Väljas töötas aastatel 1951–1980 ELKNÜ ja EKP juhtivatel kohtadel:

Aastatel 19631967 oli Vaino Väljas Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja, 19561980 EKP KK liige, 1961–1980 EKP KK büroo liige.

Väljas oli Eesti NSV Ülemnõukogu VII koosseisu, VIII koosseisu, IX koosseisu saadik ja NSV Liidu Ülemnõukogu VII–IX koosseisu saadik[2].

Tegevus suursaadikuna

muuda

1978. aastal aktualiseerus Johannes Käbini lahkumisega küsimus, kes saab EKP Keskkomitee I sekretäriks ning NLKP Keskkomitee oli valiku ees, kas otsustada internatsionalist Vaino või rahvuskommunist Väljase kasuks. Sobivaks peeti Karl Vainot.[3] Natsionalistlike vaadete tõttu suunati Vaino Väljas diplomaatilisele tööle NSV Liidu välisesindustesse, kus ta töötas aastatel 19801986 NSV Liidu suursaadikuna Venezuelas (samal ajal suursaadik ka Trinidadis ja Tobagos) ja aastatel 19861988 suursaadikuna Nicaraguas. Suursaadikuna rõhutas ta, et on pärit Eestist, mis astus vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu ja on nüüd iseseisvam kui kunagi varem.

Ainsa eestlasena on ta saanud NSV Liidu kõrgeima diplomaatilise teenistusastme – NSV Liidu erakorraline ja täievoliline suursaadik (märtsis 1980).

EKP KK I sekretärina

muuda

10. juunil 1988 kutsuti Väljas välktelegrammiga Ladina-Ameerikast Moskvasse, kus NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov teatas talle, et tal tuleb asuda EKP Keskkomitee I sekretäri ametikohale. Karl Vaino aga kutsuti Moskvasse NLKP Keskkomiteesse.[4] Pärast Karl Vaino tagandamist 16. juunil 1988 asuski Väljas EKP Keskkomitee X pleenumi otsusel tema asemele. Väljas juhtis aastatel 19881990 EKP reformimist ja osales oskuslikult ja aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises.

Aastatel 1989–1991 oli ta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi delegaat ja 1990–1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik.

 
Vaino Väljas ja Arnold Rüütel, 1988

Iseseisvusdeklaratsioon

muuda

16. november 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk, mida juhtis alalise esimehe asemel Vaino Väljas, vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda hakati hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas Moskva Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.

23.25. märtsil 1990 toimus EKP XX kongress, kus EKP jagunes kaheks. Võeti vastu avaldus iseseisva EKP loomisest, mille esimeseks sekretäriks valiti Vaino Väljas. EKP vastuvõetud programmis nähti Eestit iseseisva demokraatliku riigina. Märgiti, et demokraatlike reformide elluviimiseks on vajalik teatud üleminekuperiood, mis viib Eesti iseseisvuse taastamisele.[5]

Poliitiline tegevus pärast Eesti iseseisvuse taastamist

muuda

Pärast EKP lõhenemist juhtis Väljas aastatel 19901992 selle eestimeelset tiiba, 19921995 oli ta Eesti Demokraatliku Tööpartei esimees. 2002. aastal valiti Vaino Väljas Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei auesimeheks.[6]

Enda osalemise 1996. aasta presidendivalimistel ühe võimaliku kandidaadina välistas Vaino Väljas täielikult. "Iga poliitik peab endale aru andma, millises ajas ja ruumis ta tegutseb. Minul on see arusaam olemas. Ükskord tuleb ütelda, et aeg on otsas, mis muidugi ei tähenda loobumist kaasamõtlemisest. Kuid vaja on õigel ajal taibata, et see aeg ja see tegutsemisruum ei ole enam sinu jaoks. Õigeaegne tagasiastumine ja loobumine ei ole nõrkuse tunnus." väitis Vaino Väljas.[7]

Seisukohavõtt Eesti välispoliitika kohta

muuda

Vaino Väljas pidas 15. jaanuaril 1990 Helsingis Juho Kusti Paasikivi Seltsis kõne "Eesti – sild Ida ja Lääne vahel". Neljanda teemana selles kõnes püstitas Vaino Väljas küsimuse "Kas Eestil on oma välispoliitika?" ja vastas sellele jaatavalt. Seejuures arvas ta Eesti välispoliitikast, et see peab vastama kolmele põhinõudele: Eesti rahvuslikele huvidele; Nõukogude Liidu rahvuslikele (riiklikele?) huvidele; Lääne-Euroopa koostöö, julgeoleku ja rahu huvidele.

"Nende koordinaatide piires saame käsitleda taassündiva Eesti välispoliitikat," sõnas Väljas. Meenutanud, et Euroopa Nõukogus oli sel ajal esindatud 23 riiki, küsis ta retooriliselt: "Miks ei võiks see arv kasvada hoopis suuremaks ükskõik missugustel alustel?" "Eesti välispoliitika uueks sisuks" nimetas ta kõikide võimaluste kaasamist, et taotleda Eesti taassündi rahvusvahelises elus nii de facto kui de jure. "Toetudes /--/ traditsioonilistele väärtustele, võiks Eesti leida ka oma tulevase funktsiooni Euroopa ühiskodus ja konkreetse ülesande: kujundada silda Lääne ja Ida vahel," nentis ta. "Mitte kusagilt Euroopast ei leia te nii head Venemaa tundmist nagu Baltikumis, ja mitte kusagil Venemaal ei leia te nii head Euroopa tundmist nagu Baltikumis."

Tsitaate

muuda
  • "Õppimise kõrvalt tuli murda klassivaenlase vastupanu – tuli paljastada neid, kes rippusid veel vana küljes, tuli organiseerida kolhoose." (Rahva Hääl, 19. oktoober 1968).
  • "Eesti emigrandid on aktiivseteks abilisteks imperialistlikele ringkondadele võitluses kommunismi teooria ja praktika vastu. Nemad katsuvad igat viisi levitada maailma avalikkuses väärinformatsiooni olukorrast Balti liiduvabariikides. Nad on valmis igal väiksemalgi võimalusel teostama ideoloogilist diversiooni nõukogude rahvaste sõpruse õõnestamiseks ja kodanlik-natsionalistlikke püüdluste edendamiseks." (Teataja, 30. september 1972, tõlge vene keelest)
  • "Täna näeb rahva absoluutne enamus väljapääsu kujunenud olukorrast ühtemoodi: selleks on Eesti iseseisvus, tema suveräänsuse tagamine oma rahva ja maa asjade otsustamisel, kõigi poliitikas osalejate vastutuse tõstmine homse Eestimaa kujunemisel, selliste tingimuste loomine, kus igaüks saaks segamatult ja tulemusrikkalt oma tööd teha." (EKP Keskkomitee pleenumil 16. juunil 1988.)[8]

Teised Vaino Väljasest

muuda

Jaak Allik: "Ainsa liidrina kogu endises Nõukogude Liidus suutis Vaino Väljas juhtida oma kodumaa ja selle kõik elanikud läbi revolutsiooni nii, et siin ei valatud ühtegi piiska verd ega toimunud ühtegi vägivaldset kokkupõrget ei rahvuslikul ega poliitilisel pinnal. Olin sel ajal sündmuste vahetuks ja lähedaseks tunnistajaks ning suutsin ainult imestada, kuidas Väljas säilitas tasakaalu ning strateegilise mõtlemise võime ka siis, kui teda otseselt solvati ning rünnati nii paremalt kui pahemalt."

Mati Hint: "1990. aasta Rahvarinde valimiskampaania juhte huvitas tollal võimalikult suur võit, aga hirmus mõteldagi, kuidas ajalugu oleks võinud minna, kui mina või mõni teine antikommunist oleks kommunist Vaino Väljase asemel saanud Ülemnõukokku. Just temal oli 1990. ja 1991. aastal mängida väga meisterlik roll Eesti iseseisvumisvõitluses. Kui osa täidetud, ei tõmbunud ta isegi mitte kulisside taha, vaid lahkus lavalt. Sirge seljaga."

Heinz Valk: "Väljase suur teene meie viimase vabadusvõitluse ajal oli see, et ta suutis väga tõhusalt pareerida Moskva rünnakuid. Ta oli justkui puhvriks vabadusliikumise ja Moskva vahel. Nii et Väljase teened meie iseseisvumisel on suured. Kusjuures oluline on ka see peen mäng, mida ta tegi kompartei põhjalaskmisel. Tänu temale lagunes kompartei esiteks Moskva-meelseteks ja Eesti-meelseteks ning hiljem lakkas täielikult olemast."

Küllo Arjakas: "Novembris 1988 dirigeeris ta Eesti NSV Ülemnõukogu kümnetunnist erakorralist istungjärku nii, et isegi kõige impeeriumimeelsemad saadikud hääletasid suveräänsusdeklaratsiooni poolt. Viimase Ülemnõukogu (1990–1992) algusajal pälvis Väljas hüüdnime Suur Vaikija. Kes ja millistel asjaoludel talle sellise nime andis, jäi paraku teadmata."

Indrek Toome: "Ettekujutust, mis 1988. aasta suveks oli Eestis toimunud, tal polnud. Ta tuli otsekui teisele maale. Ning tekkinud olukord ehmatas teda üksjagu. Augustis pidi toimuma EKP pleenum, kus uus peasekretär pidi esitama oma arvamused ja ettepanekud. Tegime siis selle ettekande valmis, ent Väljasele tundusid need ettepanekud väga radikaalsed. Pleenumi saime seetõttu läbi viia alles septembris. Siis oli Väljas juba valmis meie radikaalseid ettepanekuid toetama!"[9]

Kirjutisi

muuda

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Vaino Väljas oli abielus Mai Väljasega. Nende tütar on lastearst Tiina Pärn (sündinud 1960) ja poeg ajaloolane Peeter Väljas (sündinud 1963). Nende üks tütretütar on näitleja Teele Pärn.[12] Teine tütretütar Miina Pärn on muusikaajakirjanik. Tütrepoeg Joonas Pärn on hüdrogeoloog.

Maetud Tallinna Metsakalmistule.

Viited

muuda
  1. Aivar Viidik. "Vaino Väljas – väikese rahva suur saadik" Maaleht, 28. märts 2013
  2. Vaino, Joosepi p. Väljas, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 133
  3. Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 14–19.
  4. Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 325–329.
  5. EKP REORGANISEERIMISE PROGRAMM. Rahva Hääl (1940-1995), nr. 39, 16 veebruar 1990.
  6. Vasakpoolsed.
  7. Vaino Väljas ei kandideeri presidendiks. postimees.ee, 5. september 1996.
  8. Vaino Väljas. Intervjuu Maris Makkole 16. ja 18. aprill 1996. Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. "Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991." Tallinn, SE&JS 1996. ISBN 9985-854-03-9. (2. trükk: SE&JS 2000, lk. 374
  9. Vaino Väljas – pealtnägija ja kõrvaltvaataja. Maaleht 2011. Vaadatud 17.jaanuar 2024.
  10. Sajandi saja suurkuju valimine sai läbi. epl.delfi.ee, 29. november 1999.
  11. Vaino Väljas saab Tallinna vapimärgi, ERR uudised, 28.04.2021
  12. Islander ja Gran Pescador – 90, Hiiu Leht, 26. märts 2021

Kirjandus

muuda

Raamatud

Perioodika

Välislingid

muuda
Eelnev
Karl Vaino (1978–1988)
EKP Keskkomitee esimene sekretär
1988–1990
Järgnev
Enn-Arno Sillari (1990)