Trinidad ja Tobago
Trinidad ja Tobago on saareriik Kariibi mere kaguosas Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikeste Antillide saarestikus.
Trinidadi ja Tobago Vabariik
| |||
Juhtlause | Together we aspire, together we achieve ('Koos püüdleme, koos saavutame') | ||
---|---|---|---|
Riigihümn | Forged from the Love of Liberty | ||
Pealinn | Port of Spain | ||
Pindala | 5128 km² | ||
Riigikeel | inglise | ||
Rahvaarv | 1 399 490 (2020[1]) | ||
Rahvastikutihedus | 272,9 in/km² | ||
Riigikord | Parlamentaarne vabariik | ||
President | Christine Kangaloo | ||
Peaminister | Keith Rowley | ||
Iseseisvus | 31. august 1962 | ||
SKT | 42,78 mld USA dollarit (2017)[2] | ||
SKT elaniku kohta | 31 200 dollarit (2017) [2] | ||
Valuuta | Trinidadi ja Tobago dollar (TTD) | ||
Ajavöönd | Maailmaaeg −4 | ||
Tippdomeen | .tt | ||
ROK-i kood | TRI | ||
Telefonikood | 1–868 |
Riigi maa-ala koosneb 23 saarest, mille seas suurimad on Trinidad ja Tobago. Riigil on merepiir lõunas Venezuelaga, põhjas Grenadaga, kirdes Barbadosega ja kagus Guyanaga.
Trinidadi saar oli Hispaania koloonia alates Christoph Kolumbuse saabumisest 1498. aastal kuni Hispaania kuberneri Don José María Chacóni kapituleerumiseni 18 sõjalaevast koosnenud Suurbritannia laevastikule 18. veebruaril 1797.[3] Samal ajal jõudis Tobago kuuluda Hispaaniale, Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile ja Kuramaa hertsogiriigile. 1802. aastal läks Trinidad ja 1814. aastal Tobago ametlikult Suurbritannia võimu alla, kuid mõlemad saared jäid kuni 1889. aastani administratiivselt eraldi kolooniateks.[4] Trinidad ja Tobago iseseisvus 1962. aastal ja vabariik kuulutati välja 1976. aastal. Iseseisvumisest saadik on saareriik kuulunud Rahvaste Ühendusse.
Erinevalt enamikust ingliskeelsetest Kariibi riikidest on Trinidad ja Tobago tänapäeval arenenud tööstusriik, mille peamisteks tuluallikateks on rasketööstus (eelkõige energeetika, keemiatööstus ja metallitööstus), toiduainetööstus ja turism.[2]
Loodus
muudaTrinidad ja Tobago asub Kariibi meres paiknevas Väikeste Antillide saarestikus. Riigi territooriumi moodustavad 23 saart. Trinidadi ja Tobago pindala on 5128 km².[2] Sellest 4827 km² (94%) moodustab Trinidadi saar, kus asuvad riigi pikimad vahemaad maismaal: 143 kilomeetrit põhjast lõunasse ja laius 61 kilomeetrit idast läände. Tobago saare pindala on 303 km², suurimad vahemaad 42 km põhjast lõunasse ja 12 km loodest kagusse.[5] Teistest saartest on tuntumad Chacachacare, Monos, Huevos, Gaspar Grande, Väike-Tobago ja Saint Giles.
Vaatamata sellele, et Trinidad ja Tobago kuuluvad Väikeste Antillide koosseisu, erineb nende saarte päritolu saarestiku muudest saartest. Trinidad moodustas algselt osa Lõuna-Ameerikast, Tobago on aga vulkaanilist päritolu. Mõlemad saared paiknevad Lõuna-Ameerika mandrilaval ja neil asuvad mäeahelikud on jätkuks Venezuela Andidele.[6] Saari eraldab mandrist Paria laht, kaugus Venezuela rannikust on umbes 10,6 km.
Geoloogiline ehitus
muudaTrinidadi Põhjaahelik koosneb peamiselt juura ja kriidi ajastu moondekivimitest. Põhjaosa tasandike aluspinna moodustab õhuke kiht nooremaid merelist päritolu purdkivimeid. Lõuna poole jääv Trinidadi Keskahelik koosneb valdavalt kriidi ja eotseeni ajastute settekivimitest, aheliku lõuna- ja idanõlvadel esineb miotseenist pärinevaid moodustisi. Selle lõunaküljele jäävad ka Naparima tasandik ja Nariva soo.
Lõunatasandiku moodustavad miotseeni ja pliotseeni ajastutest pärinevad liiv, savi ja kruus. Nende all peituvad nafta- ja maagaasivarud, mida on eriti rikkalikult Los Bajose murrangust põhja pool. Trinidadi Lõunaahelik kujutab endast kolmandat antiklinaalset kurdu. See koosneb mitmetest künkaahelikest, millest tuntumad on Kolmainu künkad (inglise keeles Trinity Hills, hispaania keeles Colinas de Trinidad). Kivimitest domineerivad liivakivi, savikilt, aleuroliit ja savid, mis on välja kujunenud miotseeni ajastul ja kurdunud pleistotseeni ajastul. Selles piirkonnas on laialt levinud tõrvaliivad ja mudavulkaanid.
Pinnamood
muudaValdava osa Trinidadi saarest hõlmab madal tasandik, kuid on ka kolm mäeahelikku. Kaks neist kulgevad paralleelselt, kujutades endast pigem kõrgustikke, sest ei ulatu kõrgemale 325 meetrist. Saare põhjaosas paiknevas Põhjaahelikus asub riigi kõrgeim punkt – Aripo mägi (940 m). Veidi madalam on El Tucuche mägi (936 m). Trinidadi lääneosas La Brea linna lähistel asub maailma suurim looduslik asfaldijärv Pitch Lake.
Tobago saare pinnamoodi kujundab mäeahelik, mis ulatub peaaegu üle kogu saare – selle pikkus on 29 km ja kõrgus kuni 640 m. Mäeahelikust põhjas ja lõunas asuvad viljakad tasandikud.
Veestik
muudaTrinidadi saare kaks suurimat jõge on Ortoire (pikkus 50 km, suubub Atlandi ookeani) ja Caroni (pikkus 40 km, suubub Paria lahte). Tobagol leidub arvukalt ojasid ja väikseid jõgesid, kuid vaatamata sellele pole Tobagol erinevalt Trinidadist probleeme üleujutuste ja pinnase uhtumisega. Trinidadi saarel leidub märgalasid.
Taimestik
muuda44,1% riigi pindalast on kaetud metsaga [7]. Taimestikus on ülekaalus igihaljad puud, Trinidadi saare keskosas ja tuulealustel loodenõlvadel asuvad savannid ja hõrendikud. Taimede hulgas kohtab nii Lõuna-Ameerikale kui ka Antilli saartele omaseid liike. Metsades kasvab üle 50 väärispuude liigi, teiste seas hispaania seeder, balsapuu, sandlipuu, küpress ja harilik vanill.[8] Suured maa-alad on kakao ja teiste kultuurtaimede istanduste all.
Saartel on levinud melonkaktused, Tobagol kasvab eriti rohkelt liiki Melocactus broadwayi. Trinidadil leidub haruldane käpaline – harilik liblikkäpp, mille populatsioon on tööstuslik-kaubandusliku kasutuse tõttu vähenemas.
Saarte mitmekesine taimestik on hästi kaardistatud, kokku on sealt leitud umbes 3300 eri taimeliiki, nende seas ka 59 endeemi.[9]
Trinidadi ja Tobago seenestik ei ole lõpuni kaardistatud, kuid teada on vähemalt 1647 liiki, nende seas ka mitmed samblikud.[10][11][12] Kindlasti on tegelik liikide arv oluliselt suurem, sest hinnanguliselt on maailma seeneliikidest avastatud vaid umbes 7%.[13] Esimene katse kaardistada Trinidadi ja Tobago endeemseid seeneliike andis tulemuseks arvu 407.[14]
Informatsioon saartel leiduvate mikroorganismide kohta on lünklik. Täpsemalt on teada vaid merevetikate kohta, mida on leitud umbes 200 liiki.
Loomastik
muudaTrinidadi ja Tobago loomastik sarnaneb Lõuna-Ameerika loomastikuga.[8] Kokku on saartel loendatud 467 linnuliiki (neist 1 endeemiline), üle 100 imetaja, umbes 90 roomajat (neist 1 endeemiline), umbes 30 kahepaikset (neist 1 endeemiline), 50 mageveekala ja vähemalt 950 merekala. Selgrootute kohta on andmed märksa puudulikumad. Siiski on teada umbes 650 liblika-, 672 mardika- (ainuüksi Tobago saarel) ja 40 koralliliiki.[9]
Saartel võib kohata muuhulgas punast iibist, mis on ka riigi rahvuslind, kaimaneid, otselotte, aguutisid, leeguane, opossumeid, kaputsiinahve, üle 40 koolibri liigi (koolibri on kujutatud Trinidadi ja Tobago vapil). Tobago ja väiksemad saared on pesitsuspaigaks paljudele lindudele, kellest võib mainida näiteks antilli türkiispääsukest ja valgesaba-öösorri. Saartel elab suurel hulgal käsitiivalisi – leidub virviklaste, lehterkõrvlaste, lehtninalaste ja lõugnopslaste sugukonna esindajaid.
Keskkonnakaitse
muudaTrinidadi ja Tobago elusloodus on saarte mandrilise päritolu tõttu naabersaartega võrreldes väga mitmekesine. 1. augustil 1996 ratifitseeris riik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja on välja töötanud tegevuskava bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Valitsus on esitanud neli aruannet, mis kirjeldavad elluviidud samme bioloogilise mitmekesisuse kaitsel, ja tunnistanud selle valdkonna olulisust ka riigi elanikkonna heaolu tagamisel.[15] Saartel on 17 looduskaitseala ja 40 metsakeeluala, mille kogupindala on 153 000 hektarit. Tobago edelarannikule on loodud merekaitseala.[8]
Kliima
muudaTrinidadil ja Tobagol valitseb troopiline kliima, mida mõjutavad saartel kirdetuuled. Trinidadi aasta keskmine õhutemperatuur on +26 °C. Vihmaperiood kestab juunist detsembrini, sel ajal on keskmine õhuniiskus 55–87%. Aasta keskmine sademete hulk on 2110 mm. Tobago kliima on veidi jahedam, kuid suures osas Trinidadi kliimaga sarnane. Aasta keskmine sademete hulk on sellel saarel isegi suurem, umbes 2500 mm.
Aasta võib jagada kaheks: vihmaperiood kestab saartel juunist detsembrini ja kuivaperiood jaanuarist maini. Trinidad ja Tobago asub troopiliste tsüklonite piirkonnast lõunas ning seetõttu orkaanid saari enamasti ei ohusta.
Kõrgeim Trinidadil ja Tobagol mõõdetud õhutemperatuur on +39 °C, madalaim +12 °C.[16][17]
Riik
muudaRiigikord
muuda- Vaata ka: Trinidadi ja Tobago riigipeade loend
Riigi poliitiline süsteem rajaneb Suurbritannia parlamentaarse demokraatia mudelil ehk niinimetatud Westminsteri süsteemil.[18] Trinidad ja Tobago on parlamentaarne vabariik. Kehtib 1976. aasta põhiseadus. Vastavalt põhiseadusele on riigipea viieks aastaks valitav president. Presidendi valib parlamendi mõlema koja liikmetest koosnev valijameeste kogu. Üks inimene võib presidendi ametis olla maksimaalselt kaks järjestikust ametiaega. Alates 2023. aastast on riigi president Christine Kangaloo, kes on esimene naine sellel ametikohal.
Kuna parlamentaarse süsteemi tõttu on presidendi volitused piiratud, on täidesaatva võimu peamine teostaja peaminister oma valitsuskabinetiga. President on kohustatud peaministriks nimetama selle erakonna esimehe, kellel on parlamendi alamkojas kõige suurem toetus. Tavaliselt on see valimised võitnud erakonna esimees. Alates 2015. aastast on riigi peaminister Keith Rowley. Trinidadi ja Tobago valitsusse kuulub koos peaministriga 31 ministrit[19].
Trinidadi ja Tobago parlament on kahekojaline. Alamkoda nimetatakse esindajatekojaks ja sinna kuulub alates 2007. aasta parlamendivalimistest 41 liiget. Varem oli alamkojas 36 liiget. Ülemkoda nimetatakse senatiks. Sinna kuulub 31 senaatorit, kellest 16 nimetab peaminister, 6 poliitilise opositsiooni juht ja 9 president. Ka valitsuse liikmed kuuluvad parlamenti ja osalevad selle istungitel[18].
Parlamendivalimised toimuvad iga viie aasta järel. Trinidadil ja Tobagol toimib kaheparteisüsteem, kus poliitilisel maastikul domineerivad kaks suurt parteid. Tänapäeval on nendeks sotsiaaldemokraatlik Ühinenud Rahvuskongress (asutatud 1989) ja sotsiaalliberaalne Rahva Rahvusliikumine (asutatud 1955). Lisaks tegutseb riigis hulk väiksemaid erakondi. Alates 2015. aastast on võimul Rahva Rahvusliikumine.
Tobago saarel on olemas ka oma kohalik ühekojaline parlament. Sellesse kohalikku parlamenti kuulub 12 saadikut, kes valitakse eraldi valimistel neljaks aastaks.[2]
Riigi õigussüsteem põhineb inglise tavaõigusel. Kõrgeim kohtuvõim kuulub Trinidadi ja Tobago ülemkohtule. Ülemkohtu esimehe määrab ametisse president peaministri ja opositsiooni juhiga peetud konsultatsioonide tulemusel, teised kohtunikud määrab ametisse president ekspertidest koosneva komisjoni ettepanekul. Põhiseaduse kohaselt on kohtuvõim oma tegevuses täidesaatvast võimust sõltumatu.[2][20]
Rahvusvahelised suhted
muudaTrinidadi ja Tobago välispoliitika põhialustena on deklareeritud austus teiste riikide iseseisvuse suhtes, sekkumise vältimine teiste riikide siseasjadesse, kinnipidamine rahvusvahelisest õigusest ja lepingutest, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsustest.[21]
Riik kuulub mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, olles üks Kariibi Ühenduse (CARICOM) juhtriikidest. Trinidad ja Tobago osaleb Kariibi ühisturus, riigi pealinnas Port of Spainis asub aga 2005. aastal asutatud Kariibi Kohus. Teistest tähtsamatest rahvusvahelistest organisatsioonidest ja gruppidest kuulub Trinidad ja Tobago Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (liitus 18. septembril 1962), Rahvaste Ühendusse, Ameerika Riikide Organisatsiooni, Maailma Kaubandusorganisatsiooni, G-77 ja AKV riikide hulka. Mitteühinemisliikumise liikmena ei kuulu Trinidad ja Tobago ühtegi sõjalise koostöö organisatsiooni.
Trinidadis ja Tobagos asuvad 30 välisriigi ja Euroopa Liidu esindused.[22] Riigi enda diplomaatilised esindused paiknevad 14 välisriigis. Euroopas on Trinidadi ja Tobago esindused Brüsselis, Genfis ja Londonis.[23]
Eesti kodanikud võivad Trinidadis ja Tobagos turismi eesmärkidel viibida kuni 30 päeva viisavabalt. Eesti diplomaatilist esindust ega aukonsulit riigis ei ole.[24]
Riigikaitse
muudaRiigikaitse eest vastutavad Trinidadi ja Tobago Kaitsejõud, kuhu kuuluvad maaväerügement, rannavalve, õhukaitse ja reservüksus.[25] Kaitsejõud asutati pärast riigi iseseisvumist 1962. aastal. Trinidadi ja Tobago kaitsevägi on osalenud nii kodumaistes konfliktides nagu 1990. aasta islamiäärmuslaste riigipöördekatse mahasurumine kui ka rahvusvahelistel missioonidel nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahukaitsemissioon Haitil aastatel 1993–1996.
Relvajõudude ülemjuhataja on vastavalt põhiseadusele Trinidadi ja Tobago president.
Tegevteenistuses on umbes 4000 meest, kellest 2800 teenib maaväes. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oleks Trinidad ja Tobago mobilisatsiooni korral võimeline relvade alla panema enam kui 245 000 meest vanuses 18–49 eluaastat.
Haldusjaotus
muudaTrinidad ja Tobago on jagatud alates 1990. aastast 15 haldusüksuseks: 1 autonoomseks piirkonnaks, 9 piirkonnaks ja 5 omavalitsuseks.
- Autonoomne piirkond
- Piirkonnad
- (Linnalised) omavalitsused
Inimõigused
muudaRahvusvahelise inimõigusorganisatsiooni Freedom House aruande kohaselt tõusis Trinidad ja Tobago 2006. aastal osaliselt mittevabade riikide hulgast vabade riikide hulka. Seda tänu riigi sotsiaal- ja majanduspoliitilisele arengule, kuigi toodi välja ka raskeid probleeme: kuritegevuse kõrge tase, naiste diskrimineerimine, rahvustevaheline vaen, terrorism ja korruptsioon kohtusüsteemis.[26] Ka ajakirja The Economist eksperdid hindasid kõrgelt Trinidadi ja Tobago edusamme kodanikuvabaduste, pluralismi ja valimisprotsessi arendamisel, kuid leidsid samas, et poliitilise kultuuri tase tervikuna jätab veel soovida.[27]
Kuritegevus on ka praegu üks riigi suuremaid probleeme. 2011. aastal kuulutas peaminister Kamla Persad-Bissessar vägivaldsete kuritegude järsu kasvu tõttu välja erakorralise olukorra. Selle raames korraldati riigis suuri haaranguid: vahistati 4000 inimest ja konfiskeeriti 117 miljoni USA dollari väärtuses narkootikume. Taoline massiivne võitlus kuritegevusega tõi kaasa ka kahtlusi inimõiguste rikkumises, kuid Freedom House'i reitinguga 2,0 on riik püsinud vabade riikide nimekirjas. Kõik põhiõigused on riigis tagatud. Probleeme on endiselt korruptsiooniga, Transparency Internationali 2011. aasta korruptsiooniindeksis oli Trinidad ja Tobago maailma 183 riigi seas 91. kohal. Väheefektiivne on võitlus võimu kuritarvitustega, eriti politseis ja teistes jõuametkondades.[28]
Naiste osalus ühiskonnaelus näitab kasvu: 2010. aastal astus ametisse riigi esimene naispeaminister, esindajatekojas oli 2012. aasta seisuga aga 12 naist ja senatis 8 naist. Samal ajal on aga koos muu kuritegevusega riigis kasvanud ka naiste vastane vägivald. Nende kuritegudega võitlemine on väheste tulemustega, 2009. aastal mõisteti seksuaalkuritegudes kahtlustatavatest süüdi vaid 3 protsenti.[28]
Probleem on olnud homoseksuaalsete inimeste diskrimineerimine. Kriminaalseadustiku kohaselt on samasooliste seksuaalvahekord kuni aprillini 2018 kriminaalkorras karistatav.[29] Immigratsiooniseadus keelab homoseksuaalsetel mittekodanikel riigi territooriumile sisenemise.[30] Kumbagi seadust praktikas siiski järjekindlalt ei rakendata. Detsembris 2012 Suurbritannia geiaktivistile Lance Price'ile saadetud erakirjas lubas peaminister Kamla Persad-Bissessar astuda samme homo- ja transsooliste inimeste diskrimineerimise lõpetamiseks.[31] 12. aprillil 2018 tunnistas Trinidadi ja Tobago kõrgema kohtu kohtunik seksuaalkuritegude seaduse 13. ja 16. artikli põhiseadusega vastuolus olevaks – need artiklid olid keelustanud meestevahelise seksuaalvahekorra ja näinud selle eest ette kuni 25-aastase vangistuse.[32][33]
Sümbolid ja tähised
muuda- Pikemalt artiklis Trinidadi ja Tobago lipp
- Pikemalt artiklis Trinidadi ja Tobago vapp
- Pikemalt artiklis Trinidadi ja Tobago hümn
Trinidadi ja Tobago riiklikud sümbolid on lipp, vapp ja hümn. Kõik need pärinevad 1962. aastast, mil riik saavutas iseseisvuse.
Trinidadi ja Tobago lipu värvid on punane, valge ja must. Punane sümboliseerib Trinidadi ja Tobago elujõudu, päikese valgust ja soojust ning saareriigi elanike vaprust ja sõbralikkust. Kahte punast välja eraldav valge triip on meri, mis ühendab Trinidadi ja Tobago saari, sümboliseerides ühtlasi rahva puhtaid püüdlusi ja inimeste võrdsust. Valgele triibule kantud kitsam must triip on side, mis ühendab Trinidadi ja Tobago rahvast. See väljendab tugevust, ühtsust ja jõukust. Ühtlasi kujutavad need kolm värvi kolme elementi – tuld, vett ja maad.[34]
Trinidadi ja Tobago vapil on kujutatud kolme lindu. Need on punaiibis, venetsueela tšatšalaka ja koolibri, kellest kaks esimest on ka Trinidadi ja Tobago rahvuslinnud. Samuti on vapil kujutatud merd, maad, kolme mäetippu ja kolme laeva. Arvu kolm läbiv kasutamine sümboliseerib kolmainsust, mille järgi on nime saanud Trinidadi saar. Kolm laeva Kastiilia ristidega purjedel meenutavad ühtlasi saarte avastaja Christoph Kolumbuse ekspeditsiooni, mis koosnes kolmest laevast. Vapil on ka riigi juhtlause – "Together we aspire, together we achieve" (eesti keeles 'koos püüdleme, koos saavutame').[35]
Riigi hümniks on Patrick Castagne'i kirjutatud laul "Forged from the Love of Liberty", millest pidi algselt saama Lääne-India Föderatsiooni hümn. Pärast föderatsiooni lagunemist valiti lugu Trinidadi ja Tobago riigihümniks.
Muudest sümbolitest on Trinidadil ja Tobagol lisaks rahvuslindudele ka rahvuslill ja rahvuspill. Rahvuslilleks on trinidadi tuppsaba, mille üks ingliskeelne nimi on Chaconia. See nimi on taimele antud Trinidadi viimase Hispaania kuberneri José María Chacóni auks. Lille punane värv langeb kokku riigi lipul ja vapil domineeriva punasega.[36] Riigi rahvuspill on 20. sajandi esimesel poolel Trinidadil ja Tobagol leiutatud terastrumm ehk steel pan.[37]
Riigipühad
muudaTrinidad ja Tobago on mitmekultuuriline riik, kus tähistatakse eri kultuuri- ja usutraditsioonide pühi. Riiklikeks tähtpäevadeks on tunnistatud järgmised pühad:[38]
- uusaasta – 1. jaanuar;
- ülestõusmispühad – liikuv püha, riiklikud tähtpäevad on nii esimene kui ka teine püha, samuti neile eelnev suur reede;
- spirituaalsete baptistide vabastamispäev – 30. märts, spetsiifiline püha, millega märgitakse aastatel 1917–1951 karismaatiliste ehk spirituaalsete baptistide liikumisele kehtinud tegevuskeelu tühistamist;
- indialaste saabumise päev – 30. mai, tähistatakse Indiast pärit elanike jõudmist Trinidadile ja Tobagole;
- Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha – liikuv püha, oluline eelkõige katoliiklastele;
- töörahvapüha – 19. juuni, samatähenduslik Euroopas 1. mail tähistatava töörahvapühaga;
- emantsipatsiooni päev – 1. august, sümboliseerib neegerorjade vabastamist ja orjuse kaotamist;
- ‘Īd al-Fitr – liikuv püha, muslimite iga-aastase paastu ramadaani lõpp;
- iseseisvuspäev – 31. august, Trinidadi ja Tobago iseseisvuse väljakuulutamise (1962) mälestuspäev;
- vabariigi päev – 24. september, sel kuupäeval 1976. aastal valiti ametisse Trinidadi ja Tobago Vabariigi esimene president;
- divali – liikuv püha, hinduistlik usupüha, millega tähistatakse headuse võitu kurjuse üle;
- jõulud – 25.–26. detsember.
Rahvastik
muudaDemograafilised näitajad
muuda- Vaata ka: Trinidadi ja Tobago asulate loend
Viimased rahvaloendused on Trinidadis ja Tobagos aset leidnud 2000. ja 2011. aastal. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis kokku 1 114 772 inimest, kellest 44 190 inimest Tobago saarel.[39] 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis kokku 1 328 019 inimest, kellest 60 735 inimest Tobago saarel.[40]
Hilisemad andmed on hinnangulised. Neist selgub, et kui 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi esimesel kümnendil saarte elanikkond püsivalt kasvas, siis viimastel aastatel on see emigratsiooni tõttu püsivas languses. 2017. aastal oli Trinidadil ja Tobagol 1 218 208 elanikku, kellest 96% elas Trinidadi saarel. Enamik ülejäänud 4% elanikest elas Tobago saarel, ülejäänud saared on valdavalt asustamata. Perioodil 2013–2015 vähenes rahvaarv riigis 2862 inimese võrra, aastatel 2015–2017 veel 4155 inimese võrra. 2016. ja 2017. aasta võrdluses oli vähenemine 0,2%.[2]
2010. aasta hinnangu kohaselt elas linnades 14% riigi rahvastikust. Riigi pealinn Port of Spain ei ole riigi suurim linn. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas seal 49 301 inimest, 2013. aastal hinnati linnaelanike arvuks 50 464. Pealinnast on rahvarohkemad Chaguanas (2000 – 67 433, 2013 – 80 386 elanikku), San Fernando (2000 – 55 419, 2013 – 57 726 elanikku) ja San Juan (2000. aasta andmed puuduvad, 2013 – 56 696 elanikku).[41]
Rahvastiku koosseis
muudaTrinidadi ja Tobago rahvuslik koosseis on väga mitmekesine, peegeldades saarte koloniaalset minevikku. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid 40% rahvastikust india päritolu rahvad (Hindustani poolsaarelt 19. sajandil sisserännanud istandustööliste järglased), 37% neegrid (Aafrikast toodud neegerorjade järglased) ja 20,5% segarassidest inimesed, peamiselt mulatid. Segarassist inimeste seas moodustavad omaette põneva rühma alates 16. sajandist Venezuela aladelt sisse rännanud indiaanlaste ning Trinidadi ja Tobago neegrite järglased, keda tuntakse Cocoa Panyoli nime all. Ülejäänud 2% sisse mahtusid kõik muud rahvad, kelle seas moodustavad omakorra suurimad rühmad euroopa päritolu rahvad, hiinlased ja araablased.[2][42]
Keeled
muudaTrinidadi ja Tobago ainus riigikeel on inglise keel, täpsemalt selle kohalik dialekt, mida nimetatakse mitteametlikult Trinidadi inglise keeleks ning ametlikult Trinidadi ja Tobago standardiseeritud inglise keeleks. Kõnekeelena kasutatakse peamiselt kahte inglise keelel põhinevat kreoolkeelt, Trinidadi kreoolkeelt ja Tobago kreoolkeelt, milles on inglise keele kõrval märgata indiaani, hispaania, aafrika ja india keelte mõjusid. Trinidadi kreoolkeelt on olulisel määral mõjutanud ka prantsuse keel.[43]
Enamus india päritolu elanikke rääkis algselt bhodžpuri keelt, kuid selle kasutus on aja jooksul vähenenud ning praegu tehakse katseid seda keelt säilitada.
Hispaania keelt kõneleb umbes 5% rahvastikust.[44] Aastatel 1498–1797 oli hispaania keel saartel ametlikuks keeleks, seejärel asendati see prantsuse keelega ja 1870. aastal inglise keelega. 2005. aastal andis valitsus hispaania keelele esimese võõrkeele staatuse ja moodustas hispaania keele ellurakendamise sekretariaadi, mille ülesanne on propageerida selle keele õppimist. Programmi eesmärgid soovitakse saavutada 2020. aastaks, selleks on hispaania keel viidud algkoolide õppekavasse ja kehtestatud osale riigiametnikest hispaania keele valdamise nõue.[45]
Religioon
muuda2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli saartel kõige enam kristlasi, sealhulgas katoliiklasi (21,6%), nelipühilasi (12%), anglikaane (5,7%), baptiste (6,9%) ja adventiste (4,1%).[2]
Teistest usunditest olid suurima järgijaskonnaga hinduism (18,2%) ja islam (5%). Mitteusklikke oli 2,2% elanikest.[2]
Aastatel 2000–2011 vähenes kõige enam katoliiklaste (~8%), anglikaanide (~3%) ja hinduistide (~3%) arvukus, kõige enam kasvas aga nelipühilaste (~4%) arvukus. Nelipühilased on sellega tõusnud kristlike usuliikumiste seas arvukuselt teisele kohale. Pidevalt on suurenenud ka inimeste hulk, kes ei soovi andmeid oma usulise kuuluvuse kohta avaldada või peavad ennast küll usklikuks, aga ei seosta ennast ühegi konkreetse usundiga – 2011. aastal oli selliseid inimesi vastavalt 11,1% ja 8,4%.[2]
1956 rajati katoliiklik Port of Spaini peapiiskopkond. 2016 seisuga tegutses riigis 62 katoliku kogudust, 46 ilmikpreestrit ja 60 regulaarvaimulikku.[46]
Majandus
muudaTrinidad ja Tobago on üks Kariibi mere piirkonna rikkamaid riike, mis kuulub maailma 70 kõrge sissetulekuga riigi hulka. Novembris 2011 kustutas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon Trinidadi ja Tobago arengumaade nimekirjast.[47] 2012. aastal oli Trinidadi ja Tobago sisemajanduse kogutoodang (SKT) 20 400 USA dollarit elaniku kohta, mis paigutas riigi maailma riikide edetabelis 62. kohale. 2014. aastaks oli see kasvanud 32 200 dollarini elaniku kohta, tõstes Trinidadi ja Tobago maailma riikide seas 55. kohale.[48] Viimastel aastatel on riigi SKT hakanud taas langema, 2016. aastal oli langus 5,4% ja 2017. aastal 3,2%.[2]
Riigi valitsused on valdavalt ajanud neoliberaalset majanduspoliitikat. 1995. aastal läbi viidud majandusreformid aitasid kaasa majanduskasvule ja väliskapitali sissevoolule.[8] Trinidadi ja Tobagot hinnatakse kui investoritele hõlpsalt ligipääsetavat ja soodsat riiki. Citibanki ekspertide hinnangul on tegemist Kariibi regiooni kõige tugevama ja dünaamilisema majandusruumiga.[49]
Kui ajalooliselt rajanes saarte majandus suhkruroo kasvatamisel ja rummi tootmisel, siis praegu on selle nurgakivid energeetika, rasketööstus, toiduainetööstus ja turism.
Tööstus
muudaEnergeetika ja keemiatööstus
muudaTrinidadi ja Tobago majanduse üks põhialuseid on energeetikasektor, mis andis 2010. aastal 44% riigi sisemajanduse kogutoodangust, 83% eksporditulust ja 58% avaliku sektori tuludest. Energeetikasektorist moodustas 48% nafta ja maagaasi kaevandamine ning tootmine, 24% naftakeemiatoodete valmistamine, 15% kaevandatud toorme rafineerimine ja 13% energeetikateenused. Vaatamata energeetika olulisusele riigi majanduses töötas seal ainult 3% kogu tööjõust.[50]
Energeetikasektoris leidub nii riiklikke kui ka erafirmasid, nii kodu- kui ka välismaist kapitali. Suurim riiklik nafta- ja gaasitööstusettevõte on Petrotrin, mis andis 2010. aastal 40% riigi naftatoodangust. Ülejäänud 60% jagunes erafirmade vahel, millest kolm suurimat on välismaised ettevõtted BP Trinidad and Tobago, Repsol ja BHP Billiton. Alates 1980. aastatest on naftatoodang järjekindlalt vähenenud, kuid 2000. aastate algusest on kiirelt kasvanud maagaasi tootmine. 58% kaevandatud gaasist eksporditakse veeldatud maagaasina. Gaasitööstuses domineerivad samuti kolm välismaist ettevõtet – BP Trinidad and Tobago, British Gas ja EOG Resources Trinidad. Veeldatud maagaasi tootmises on monopoolne seisund ühisettevõttel Atlantic LNG.[50]
2014. aastal tootis Trinidad ja Tobago hinnanguliselt päevas 81 260 barrelit naftat, olles sellega maailma riikide seas 48. kohal (2012. aastal olid vastavad näitajad 135 000 barrelit ja 46. koht). 2013. aasta seisuga ulatus riigi maagaasitoodang 42,8 miljardi m³, olles sellega maailma riikide seas 20. kohal (2010. aastal vastavalt 42,46 miljardit m³ ja 25. koht).[2]
Nafta- ja gaasitööstuse kõrval on olulisel kohal ka loodusliku asfaldi kaevandamine ja tootmine. Riigis asub maailma suurim asfaldijärv, mille pindala on umbes 40 hektarit. Asfaldi tootmisega tegeleb seal firma Lake Asphalt of Trinidad and Tobago.
Põllumajandus
muudaAjalooliselt oli Trinidad ja Tobago majanduse üks aluseid suhkruroog, millest toodeti nii suhkrut kui ka rummi. Põllumajanduse osakaal riigi majandusest on olnud pidevas languses. 2014. aasta andmetel moodustas põllumajandussektor vaid 0,5% riigi sisemajanduse kogutoodangust ja selles oli hõivatud kõigest 3,8% tööjõust.[2] Peamiselt kasvatatakse endiselt suhkruroogu, kakaouba ja tsitrusvilju, mida eksporditakse nii põllumajandustoodanguna kui ka ümbertöötatuna toiduainetööstuse saadusteks. Olulisel kohal on ka kohvioa-, teravilja-, juurvilja- ja lillekasvatus.
Väliskaubandus
muudaTrinidadi ja Tobago peamised ekspordiallikad on nafta, maagaas, nende kõrvalsaadused ja keemiatööstuse tooted. Maagaasi eksporditi 2013. aastal 19,8 miljardit m³ (2010. aastal 20,38 miljardit m³), valdav osa sellest veeldatud maagaasina, millega oldi maagaasi eksportivate riikide edetabelis 14. kohal. Toornaftat eksporditi 2012. aasta andmetel 30 800 barrelit (2009. aastal 55 240 barrelit) päevas, millega oldi riikide seas 51. kohal. Naftakeemiatooteid toodeti 2012. aasta andmetel 111 000 barrelit (2008. aastal 165 100 barrelit) päevas ja sellest eksporditi 109 000 barrelit (2008. aastal 148 600 barrelit) päevas, mis asetas Trinidadi ja Tobago maailma riikide seas 44. kohale.[2]
Muude ekspordiallikate seas on olulisel kohal terasetooted, joogid, teraviljatooted, suhkur, kakao, kohv, juurviljad ja lilled.
Impordis domineerivad mineraalkütused, tehnilised määrdeained, masinad, transpordiseadmed, toidukaubad, kemikaalid ja elusloomad.[2]
Trinidadi ja Tobago peamine kaubanduspartner on Ameerika Ühendriigid, mille roll ekspordis on küll aja jooksul vähenenud. Kui 2011. aastal andsid Ameerika Ühendriigid 43,6% ekspordist ja 32,8% impordist, siis 2014. aastal andsid nad 29,1% ekspordist ja 34,6% impordist. Ekspordis on viimastel aastatel muutunud üha tähtsamaks Lõuna-Ameerika riigid: kui 2011. aastal järgnesid ekspordis Ameerika Ühendriikidele Hispaania (5,1%), Lõuna-Korea (4,8%) ja Jamaica (4,6%), siis 2014. aastal olid suuremad ekspordipartnerid Ameerika Ühendriikide järel Argentina (9,3%), Brasiilia (6,6%), Tšiili (5,9%) ja Peruu (4,5%). Impordis on tähtsamad partnerid lisaks Ameerika Ühendriikidele Brasiilia (2014 – 7,7%, 2011 – 10,7%), Gabon (2014 – 6,2%, 2011 – 5,7%), Hiina (2014 – 6,1%, 2011 – 4,2%), Venemaa (2014 – 5%, 2011 – 6,2%) ja Kanada (2014 – 4,1%, 2011 – 5,1%).[2]
Turism
muudaTurism on üks Trinidadi ja Tobago majanduse aluseid, kuigi selle osakaal majandusest ei ole sama suur kui paljudes teistes Kariibi mere piirkonna riikides. Riiki külastanud inimeste arv oli aastaid pidevas kasvus, jõudes 2005. aastal 463 190 inimeseni aastas. Pärast seda on turistide arv hakanud vähehaaval, kuid järjekindlalt langema. 2010. aastal külastas riiki veel vaid 387 559 inimest.[51]
Viimasel kümnendil on üha olulisemaks muutunud ökoturism, mille levikut soodustab saarte omapärane ja mitmekesine elusloodus. Trinidad ja Tobago on ka hinnatud piirkond rannapuhkuse veetmiseks, enamik kuurorte ja rannahotelle koos suurte liivarandadega asub Trinidadi saare põhjaosas.
Kultuurituristid külastavad meelsasti paastuaja eel veebruari lõpus või märtsi alguses toimuvat karnevali.
Rahandus
muudaTrinidadi ja Tobago rahaühik on Trinidadi ja Tobago dollar (TTD), mis võeti käibele 1964. aastal. Kuni 1993. aastani oli dollari kurss riiklikult fikseeritud, pärast seda on vahetuskurss olnud ujuv.[49] 7. aprillil 2013 võrdus 1 TTD 0,15577 USA dollariga, 17. detsembril 2015 võrdus 1 TTD 0,15823 USA dollariga.[52]
Trinidadi ja Tobago aastane inflatsioon oli septembris 2015 4,84%. Perioodil 1957–2015 oli riigi keskmine aastane inflatsioon 7,47%. Rekordilise taseme saavutas see mais 1974, jõudes 24,50%.[53]
Riigi avaliku sektori võlakoorem ulatus 2012. aasta hinnangutel 46,6% sisemajanduse kogutoodangust, kuid on viimastel aastatel vähenenud. 2013. ja 2014. aasta hinnangutel oli see 39,5% sisemajanduse kogutoodangust, mis paigutas Trinidadi ja Tobago maailma riikide seas 106. kohale. Riigi keskmine maksukoormus oli 2014. aastal 31,5% (2012 – 32,3%) sisemajanduse kogutoodangust. Riigieelarvet iseloomustab kerge puudujääk, mis moodustas 2014. aastal 1,5% (2012 – 2,7%) sisemajanduse kogutoodangust.[2]
Pangandus
muuda2010. aasta seisuga tegutses Trinidadis ja Tobagos 8 panka, millel oli kokku üle 100 kontori. Finantsasutuste varad moodustasid 41 miljardit USA dollarit, sealhulgas kommertspankade varad 16 miljardit USA dollarit.[49]
Riigi pangandussüsteemi üle teostab järelevalvet Trinidadi ja Tobago Keskpank, mis tegutseb 1986. aastal vastu võetud seaduse alusel. Sama seadus kehtestas riigis ka hoiuste tagamise süsteemi, mille kohaselt kuuluvad kommertspanga maksejõuetuse korral hüvitamisele hoiused kuni 75 000 Trinidadi ja Tobago dollarini.[49]
Transport
muudaTrinidadi ja Tobago transpordivõrk on samuti Kariibi mere maade üks arenenumaid.
Maismaatranspordi aluseks on maanteedevõrk. 2000. aasta andmetel oli riigis 8320 km autoteid, neist 4252 km kõva kattega.[2] Ühistransport on Trinidadi ja Tobago saartel korraldatud busside, väikebusside ja taksodega. Saarte bussiliine haldab 1. mail 1965 asutatud riigiettevõte Public Transport Service Corporation.[54] Riigis kehtib vasakpoolne liiklus.
Trinidadi saare raudteed ei ole enam kasutusel. Reisijatevedu raudteel lõppes 1968. aastal, hiljem lõpetati ka kaubavedu. Aastal 2008 avaldati kava rajada liiklusummikute vähendamiseks kaks uut raudteeliini, kuid need ei realiseerunud ja kogu projekt tühistati septembris 2010.[55][56]
Õhutranspordi jaoks on riiki rajatud 5 lennujaama, neist 2 kõva kattega maandumisradadega.[2] Riigi tähtsaim lennujaam on Trinidadi saarel Piarco linnas asuv Piarco rahvusvaheline lennujaam, mis avati 8. jaanuaril 1931. Lennujaamas on kaks terminali, lõuna- ja põhjaterminal. Uuem põhjaterminal rajati 2001. aastal, vanem lõunaterminal renoveeriti tervikuna 2009. aastal. Lennujaama pindala on 680 hektarit ja selle maandumisraja pikkus on 3200 m.[57] Lennujaama kasutab oma baasina 2006. aastal asutatud Trinidadi ja Tobago rahvuslik lennufirma Caribbean Airlines, mille aktsiate enamuse kuulub Trinidadi ja Tobago valitsusele ning mis pakub ühendusi Ameerika Ühendriikide, Kanada ja mitmete Lõuna-Ameerika riikidega. 2010. aastal omandas Trinidadi ja Tobago valitsus ka Jamaica rahvusliku lennufirma Air Jamaica, mille liine asus alates 26. maist 2011 teenindama samuti Caribbean Airlines.[58]
Riigi suurimad sadamad on Point Fortin, Point Lisas, Port of Spain ja Scarborough. Kuigi saareriigina on Trinidadi ja Tobago jaoks oluline meretransport, kuulus riigi kaubalaevastikku 2010. aasta seisuga vaid 4 kodumaal registreeritud laeva; veel 2 laeva oli registreeritud välisriikides.[2] Regulaarne parvlaevaühendus toimib Trinidadi sadama Port of Spaini ja Tobago sadama Scarborough' vahel. Jaanuarist 2008 on võimalik Port of Spaini ja San Fernando vahel liikumiseks kasutada veetaksosid[59].
Nafta ja maagaasi transpordiks Trinidadi ja Tobago sadamatesse kasutatakse torujuhtmeid. 2010. aastal oli riigis 671 km gaasitorusid ja 334 km naftatorusid.[2]
Ajalugu
muudaVanimad jäljed inimtegevusest Trinidadil ulatuvad 7000 aasta taha, lubades seda saart pidada vanimaks inimasustusega piirkonnaks Antillide saarestikus.[60] Enne eurooplaste tulekut asustasid saari indiaanlased: esmalt Lõuna-Ameerika maismaalt, Orinoco jõe suudmealalt umbes aastal 250 eKr saartele saabunud keraamikat tundvad hõimud, kes sealt hiljem teistele saartele edasi liikusid; hiljem vahetusid kultuurid mõnesaja-aastaste intervallidega.
Vahetult enne eurooplaste saabumist saari asustanud, aravaki ja kariibi keeli kõnelenud hõimud jõudsid sinna ilmselt 14. sajandi alguses. Neist leidub saartel jälgi kuni 18. sajandi lõpuni, kuid seejärel assimileerusid nad lõplikult muude elanikkonna rühmadega.
Trinidadi ja Tobago hilisemat ajalugu on periodiseeritud enamasti Trinidadi saare poliitilis-administratiivse kuuluvuse põhjal: Hispaania periood (1498–1797), Suurbritannia periood (1797–1962) ja iseseisvuse aeg (alates 1962. aastast).
Hispaania periood
muudaTrinidadi ja Tobago elanike esimene kokkupuude eurooplastega leidis aset 1498. aastal. 31. juulil jõudis Trinidadi vetesse oma kolmandal avastusretkel Christoph Kolumbuse laevastik, kuhu kuulusid kolm väikest laeva – karakk Santa María ning karavellid El Correo ja La Vaquenas. Kolumbus oli lubanud nimetada maa, kuhu ta jõuab, Püha Kolmainsuse auks ja nii sai Trinidadi saar oma nime. Selle otsuse õigsust kinnitava märgina näis asjaolu, et esimene looduslik objekt, mida meremehed laevadelt märkasid, oli kolmetipuline künkaahelik saare lõunaosas. Nad randusid järgmise päeva, 1. augusti hommikul tänapäeva Point Erini lähistel. Inimasustust märkasid hispaanlased alles 2. augustil piki lõunarannikut seilates. Kolumbuse ekspeditsioon viibis Trinidadi ümbruse vetes ja saartel kuni 13. augustini.
Kolonisaatorite andmetel olid saared sel ajal tiheda asustusega. Hispaanlased eristasid rahulikke indiaanlasi ehk aravakke ja sõjakaid indiaanlasi ehk kariibe. Kuigi 1510. aasta andmetel oli Trinidad asustatud ainult või peamiselt aravakkidega, sundis orjade puudus piirkonnas kuulutama ka sealseid elanikke 1511. aastal kariibideks, mis andis orjakaupmeestele vabad käed nende püüdmiseks. Hispaanlaste püsiasustust saartel sel ajal veel ei olnud.
1530. aastal sai Antonio Sedeño õiguse Trinidadi ja Tobago koloniseerimiseks. Tema püüdis esimesena 1532. aastal Trinidadile kolooniat rajada, kuid sai indiaanlastelt lüüa. Kuna tal ei õnnestunud uusi asunikke saartele meelitada, loobus ta 1534. aastal talle neli aastat varem antud õigusest. 1553. aastal sai saare asustamiseks õiguse Juan Sedeño, kuid tema isegi ei kasutanud oma õigust. Esimese teadaoleva koloonia rajas 1569. aastal Juan Troche Ponce de León ja see asus tõenäoliselt kaasaegse Laventille'i lähistel. See hüljati juba järgmisel aastal. Alaline asustus tekkis alles 1592. aastal kui Antonio de Berrio rajas San José de Oruña koloonia. Tänapäeval kannab see Saint Josephi nime ning on riigi vanim linn.
Tobago jäi veel pikaks ajaks asustamata. Seegi saar sai oma tänapäevase nime hispaanlastelt, ilmselt seal rohkelt kasvanud tubakataime järgi. Esimese tõsisema katse saare asustamiseks tegid hispaanlased 1614. aastal, kuid see ebaõnnestus ja edaspidi haarasid initsiatiivi teiste riikide kolonistid[61]. 17. sajandil püüdsid Tobagot koloniseerida Holland, Kuramaa, Inglismaa ja Prantsusmaa. Esimesena ja kõige kauem suutsid saart enda valduses hoida hollandlased (1628–1637, 1654–1666, 1667–1672, 1674–1677, 1678–1684).[62] Hollandlased nimetasid saart Nieuw Walchereniks. Nende esimese koloonia Fort Flushingi hävitasid 1637. aastal hispaanlased, hilisematel aastatel tuli neil võidelda inglaste rünnakutega.[61]
Kuramaalased üritasid saart koloniseerida alates 1637. aastast, kuid esimese püsiva koloonia suutsid Tobagole rajada alles 1654. aastal. Kuramaalased saabusid 80 perekonna ja 149 sõduriga. Nad nimetasid saare ümber Uus-Kuramaaks ja rajasid Jakobstadti asunduse, mis sai koloonia keskuseks. Viis aastat jagasid nad kontrolli saare üle hollandlastega, kuid Euroopas toimuv sõjategevus takistas neil uusi koloniste juurde tuua ning 1659 loovutasid kuramaalased oma koloonia kiirelt kasvavale hollandlaste kolooniale.[61] Kuramaalased pöördusid saarele tagasi 1680. aastal ja nende koloonia püsis 10 aastat. Isegi pärast Tobagolt lahkumist 1690 pidas Kuramaa hertsogiriik seda oma seaduslikuks valduseks ja nimetas kuni hertsogiriigi likvideerimiseni 1795. aastal sinna ametisse titulaarseid kubernere.[62]
Inglismaa võimu all oli saar osaliselt või täielikult aastatel 1639–1640, 1666, 1672–1674 ja alates 1762. aastast. Prantsusmaa hoidis Tobagot enda kontrolli all aastatel 1666–1667, 1677–1678 ja 1748–1749. 1732. aastal püüdsid saare põhjarannikul kanda kinnitada isegi Rootsi kolonistid, kuid said kohalikelt indiaanlastelt lüüa. 18. sajandi esimesel poolel oli 1684. aastal Aix-la-Chapelle'i rahuga neutraalseks territooriumiks kuulutatud saar valdavalt eurooplaste poolt asustamata.[62]
Samal ajal püsis Trinidadil stabiilselt Hispaania võim. 1717. aastal liideti saar Uus-Granada asekuningriigiga. Perioodil, mil Uus-Granada asekuningriik oli likvideeritud (1724–1739), allus Trinidad Santo Domingos resideerinud kindralkubernerile. Trinidadi viimane kuberner José María Chacón meelitas saartele revolutsioonide eest põgenenud prantslasi ja haitilasi, pannes aluse prantsuse mõjudele Trinidadi ja Tobago kultuuris.
Kristluse leviku seisukohalt oli oluline Hispaania katoliiklike ordude tegevus, kelle misjonärid saabusid saartele koos ilmalike kolonistidega. 1687. aastast määrati saarte misjoni eest vastutama kaputsiinide ordu, 1713. aastal võtsid nende rolli üle ilmikvaimulikud. Kuna misjonäre nappis, siis oli saarte elanike pöördumine ristiusku aeglane ja nende vaimulike vajaduste rahuldamine viletsal tasemel. Misjonäride ja indiaanlaste vahel tekkis ka konflikte, nii on tuntud 1. detsembril 1699 aset leidnud Arena veresaun, kus indiaanlased tapsid oma preestrid, rüvetasid kiriku ja ründasid piirkonnas viibinud kuberneri.
Kõige laastavamalt mõjus põliselanikkonnale hispaanlaste kehtestatud majanduslik-õiguslik süsteem, mis on tuntud encomienda nimetusega ja mis muutis indiaanlased sisuliselt sunnitöölisteks. Rasketesse tingimustesse sunnitud indiaanlaste suremus oli kõrge, ellujäänud aga assimileerusid kasvavas tempos teiste etniliste rühmadega. 1777. aasta rahvaloenduse andmetel oli alles veel ainult 2000 aravaki indiaanlast, 1797. aastaks vähenes nende arv aga veel tuhande võrra.
Suurbritannia periood
muudaEsimesena läks Suurbritannia võimu alla Tobago saar. Britid kuulutasid selle oma valduseks 1762. aastal ja 10. novembril 1763 Seitsmeaastase sõja lõpetanud Pariisi rahuga tunnistas Prantsusmaa ametlikult Tobago kuulumist Suurbritanniale. 1764. aastal sai sellest uus Briti koloonia. Ameerika iseseisvussõja ja Napoleoni sõdade ajal läks saar veel kahel korral Prantsusmaa valdusse (1781–1793, 1801–1803), kuid 30. juunil 1803 sai Tobagost taas Briti valdus, milleks see jäi kuni Trinidadi ja Tobago iseseisvumiseni 1962. aastal.[62] Ametlikult kinnitati Tobago staatus Briti kolooniana 1814. aastal Pariisi rahuga.
Trinidad püsis Hispaania valduses 1797. aastani. 18. veebruaril 1797 saabus Trinidadi rannikule 18 laevast koosnenud Briti sõjalaevastik Sir Ralph Abercromby juhtimisel. Hispaania viimane kuberner José María Chacón mõistis, et tema ressursid ei ole piisavad inglastele vastupanu osutamiseks ja alistus. Nii sai ka Trinidadist Briti koloonia. Prantsusmaa tunnistas Suurbritannia võimu Trinidadi üle ametlikult 25. märtsil 1802 sõlmitud Amiens'i rahuga.[3]
19. sajandil oli saarte valdav sissetulekuallikas suhkruroo kasvatamine. Kui 1807 keelustas Suurbritannia parlament orjakaubanduse, tekkis saarte istandustes peatselt tõsine tööjõupuudus. Pärast orjuse kaotamist 1833. aastal püüdsid Briti Kariibi mere kolooniad sellest seadusest mööda hiilida, kinnistades endised neegerorjad veel kuueks aastaks õpipoiste staatuses istanduste juurde, kus nad enne orjadena töötasid. See tõi kaasa neegrite rahumeelse protestiliikumise, survet taolise piirangu kaotamiseks avaldasid ka Suurbritannia abolitsionistid. Lõplikult said Trinidadi ja Tobago orjad vabaduse 1. augustil 1838, mil kuue aasta õpipoisistaatuse nõue kaotati.[63] 1. augusti tähistatakse tänapäeval saartel riikliku tähtpäevana – emantsipatsiooni päevana.
Orjanduse kaotamisest tingitud tööjõu nappust asusid plantaatorid leevendama odava tööjõu sisseveoga mujalt maailmast. Esialgu toodi sisse peamiselt hiinlasi ja Lääne-Aafrika neegreid. 19. sajandi keskel tulid nende asemele indialased. Esimesed india töölised saabusid saartele 30. mail 1845. Lisaks emigreerus Trinidadile ja Tobagole mitmeid vabastatud neegerorje teistest Väikestes Antillides asunud koloniaalvaldustest.
19. sajandi teisel poolel muutus suhkruroo kasvatamise asemel üha olulisemaks kakao kasvatamine. Selle laiendamiseks soodustati kakaooa kasvatamises kogenud Venezuela talunike ja plantaatorite immigratsiooni, mis suurendas taas saarte kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Suhted etniliste gruppide vahel olid üsna pingelised, võimendudes eriti majanduslanguse perioodidel. Kõige verisem sündmus oli 30. oktoobril 1884 San Fernando linnas aset leidnud Hosay' veresaun, kus Briti sõdurid avasid tule meelt avaldanud india tööliste pihta, tappes eri andmetel 9–22 inimest[64].
Nafta puurimist alustasid edukalt 1857. aastal Trinidadi saarel La Brea linna lähistel ameeriklased. Laialdasem nafta ammutamine algas alles 50 aastat hiljem, 1907. aastal. Siis rajati ka puurkaevude haldamiseks ja tooraine transportimiseks vajalik taristu. 1910. aastal oli saavutatud toodang 47 000 barrelit päevas ja edaspidi kasvas see aasta aastalt.
1. jaanuaril 1889 moodustati Trinidadi koloonia ja Tobago koloonia ühendamisel Trinidadi ja Tobago koloonia, mille esimeseks kuberneriks sai senine Trinidadi kuberner Sir William Robinson.[65]
Oma esinduskogu ei olnud koloonial kuni 1925. aastani. Sel aastal moodustati esimene seadusandlik nõukogu, mille 13 liikmest 7 valiti vabadel valimistel ja 6 nimetas ametisse kuberner. Valimistel kehtisid varanduslikud piirangud ja naiste valimisiga oli meeste valimiseast oluliselt kõrgem. Esimesed valimised, kus kõik kodanikud said osaleda võrdsetel alustel, toimusid 1946. aastal.
Saarte enesemääramisliikumise juured olid Teise maailmasõja eelses ametiühinguliikumises. 1937. aasta töölisrahutusi juhtinud Tubal Uriah Butler moodustas 1945. aastal esimese poliitilise partei, mis on tuntud asutaja nime järgi Butleri parteina. See võitis 1950. aastal toimunud üldvalimised, mille järel nimetati ametisse ka koloonia esimene peaminister. Butlerit peeti liiga radikaalseks poliitikuks, seetõttu valiti esimeseks peaministriks Albert Gomes.
1955. aastal asutas ajaloolane ja poliitik Eric Williams uue erakonna Rahva Rahvusliikumine, mis on üks kahest Trinidadi ja Tobago põhilisest erakonnast tänapäevani. See erakond võitis 1956. aasta parlamendivalimised, juhatades sisse Trinidadi ja Tobago iseseisvumisele viinud perioodi.
Iseseisvus
muudaSuurbritannia püüdis 1958. aastal moodustada oma Lääne-India kolooniatest iseseisva föderaalriigi Lääne-India Föderatsiooni nime all, kuid föderatsiooni täpses struktuuris ei suudetud kokku leppida ja peatselt lahkus föderatsioonist Jamaica. Trinidadi ja Tobago peaminister Eric Williams keeldus seejärel suurendamast oma riigi sissemakseid föderatsiooni eelarvesse ja mais 1962 saadeti föderatsioon laiali.
31. augustil 1962 kuulutas Trinidad ja Tobago ennast iseseisvaks eraldi riigina. Valitsusjuhina jätkas Eric Williams, riigipeaks jäi Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, keda kohapeal esindas kindralkuberner. 1. augustil 1976 kuulutati välja vabariik ja sama aasta 24. septembril valiti riigi esimeseks presidendiks saarte viimane kindralkuberner Sir Ellis Clarke.
1960.–1990. aastateni andsid saareriigi poliitilises elus tooni mitmed äärmusliikumised ja rahvustevahelised pinged. 1960. aastate lõpus kujunes väga tugevaks neegrite ülemvõimu taotlev Black Poweri liikumine. Nende korraldatud marsid ja meeleavaldused sundisid valitsust 1970. aastal välja kuulutama erakorralise seisukorra. Vahistati liikumise 15 juhti, kuid see tõi omakorda kaasa liikumist toetanud sõdurite mässu. Tänu rannavalve lojaalsusele õnnestus viis päeva kestnud mäss siiski maha suruda.
1981. aastal suri 25 aastat peaministri ametis olnud Eric Williams, kuid tema Rahva Rahvusliikumine suutis veel viieks aastaks võimule jääda. 1986. aasta parlamendivalimised võitis Arthur Robinsoni Taastamise Rahvusliit, mis püüdis ühendada india ja aafrika päritolu trinidadlasi ühtseks poliitiliseks blokiks. Robinsoni peamiselt neegreid soosiv poliitika viis peatselt koalitsiooni lõhenemiseni ja indialaste esindajate lahkumiseni koalitsioonist 1988. aastal. Indialasest ametiühingujuht Basdeo Panday asutas uue erakonna Ühinenud Rahvuskongress, millest kujunes edaspidi Rahva Rahvusliikumise kõrval riigi teine peamine partei.
Juulis 1990 viis äärmuslik neegermuslimite rühmitus Jamaat al Muslimeen läbi riigipöördekatse. Relvastatud isikud hõivasid parlamendihoone ning võtsid peaministri ja parlamendiliikmed pantvangi. Pärast viis päeva kestnud vastasseisu kaitsejõudude ja politseiga andsid mässulised alla. Valitsus amnesteeris hiljem kõik 114 riigipöördekatses osalenut ja valitsuse otsus sai ka kohtu heakskiidu.
Kõik need sündmused viisid 1991. aasta parlamendivalimistel Taastamise Rahvusliidu lüüasaamiseni ja Rahva Rahvusliikumise võimule naasmiseni. Alates sellest ajast on vaheldumisi võimul olnud Rahva Rahvusliikumine ja Ühinenud Rahvuskongress; viimase esindaja Kamla Persad-Bissessar oli peaminister 2010–2015. Kuigi mõlemad erakonnad võib poliitilisel spektril liigitada vasaktsentristlikuks, on mõlemad ellu viinud liberaalset majanduspoliitikat ja püüdnud meelitada riiki välisinvesteeringuid.
Riigis on tõsiseks probleemiks kuritegevus, eriti relvastatud kuritegevus (sh uimastikaubandus), mis sundis valitsust 2011. aastal taas välja kuulutama lühiajaliselt erakorralise seisukorra ja kaasama kaitsejõud võitlusse relvastatud kurjategijatega. Ka Jamaat al Muslimeen kujutab endiselt ohtu riigi poliitilisele stabiilsusele.
Haridus
muudaTrinidadi ja Tobago kirjaoskuse tase on 98,6%, mis on üks kõrgemaid maailmas.[49]
Riigi haridussüsteemi esimene aste on lasteaed ehk eelkool, kuhu lapsed pannakse tavaliselt 2,5 aasta vanuses. See haridusaste ei ole kohustuslik, kuid põhikooli minekuks peavad lapsed olema omandanud lugemis- ja kirjutamisoskuse. Viieaastaselt lähevad lapsed põhikooli, mis kestab seitse aastat. Põhikool on ainus kohustuslik haridusaste. Põhikooli lõpus toimub riiklik tasemeeksam, mille alusel määratakse õpilase tasemele vastav keskkool. Keskkool kestab viis aastat.
Põhi- ja keskharidus riiklikes koolides on kõigile tasuta, kuid leidub ka tasulisi erakoole. 1994. aastast tegutseb riigis ka kaks erakooli, mille õppekava vastab Ameerika Ühendriikide ja Kanada standarditele. Keskhariduses on hõivatud umbes 70% 12–15-aastastest lastest, enamik teisi selle vanuserühma lapsi õpib kutseõppeasutustes.[49]
Keskkooli lõpul sooritavad õpilased piirkondliku Kariibi Eksaminõukogu kinnitatud lõpueksamid, mille tulemusel väljastatakse neile ühtne Kariibi keskharidustunnistus. See võimaldab neil jätkata haridusteed teiste Kariibi mere riikide, Ameerika Ühendriikide, Kanada või Suurbritannia ülikoolides. Paremad õpilased võivad jääda keskkooli veel kaheks aastaks ja sooritada seejärel kõrgema taseme lõpueksamid.[49]
Bakalaureuseõpe Trinidadi ja Tobago kõrgkoolides on tasuta, valitsus rahastab ka teatud osa magistriõppe programmidest. Riigis tegutsevad Lääne-India Ülikool (asutatud 1948, hõlmab 18 ingliskeelset Kariibi mere piirkonna riiki ja territooriumit), Trinidadi ja Tobago Ülikool (asutatud 2004), Lõuna-Kariibi Ülikool (asutatud 1927, adventistidele kuuluv eraülikool) ning Trinidadi ja Tobago Teaduse, Tehnika ja Rakendusteaduste Kolledž (asutatud 2000), samuti mitmed väiksemad kohalikul tasandil akrediteeritud õppeasutused.
Kultuur
muudaNii nagu on kirev Trinidadi ja Tobago rahvastik, nii kujutab ka sealne kultuur endast mitmete kultuuride ja traditsioonide sünteesi. Kõige enam on viimasel kahel sajandil kohalikule kultuurile mõju avaldanud endine emamaa Suurbritannia ja peamine kaubanduspartner Ameerika Ühendriigid, kus elab ka arvukas trinidadlaste kogukond. Varasemad mõjud pärinevad peamiselt Aafrika kultuuridest, mille tõid endaga kaasa neegerorjad, ja prantsuse plantaatoritega 18. sajandil saartele jõudnud katoliiklikust prantsuse koloniaalkultuurist. Oma jälje on jätnud ka india päritolu inimeste sissevool.
Muusika
muudaTrinidad ja Tobago on kalüpsomuusika sünnimaa. Kalüpso on stiililt lähedane reggae-muusikale ja põhineb aafriklastest orjade laulutraditsioonidel. Teine muusikastiil, mis saartelt pärineb, on soca. Soca põhineb kalüpsomuusikal, kuid sellele on lisandunud tugevad india muusika mõjud, näiteks kasutatakse mitmeid india pille nagu dholak, dhantal ja tabla.
Mõlemad muusikastiilid kasutavad Trinidadi ja Tobago päritolu pilli, terastrummi, mida tuntakse steel pani nime all. See instrument võeti algsel kujul kasutusele 1930. aastatel ning saarte elanikud ise väidavad uhkustundega, et see on ainus 20. sajandil leiutatud akustiline pill. Tänapäeval on need enamasti naftavaatidest valmistatud instrumendid, millel mängitakse bambusest pulkadega.[66][67] Steel panil musitseerivaid kollektiive nimetatakse terasbändideks (steel band). 1995. aastal moodustati Trinidadi ja Tobago Kaitsejõudude terasorkester (Trinidad and Tobago Defence Force Steel Orchestra), mis on ainus steel pani kasutav sõjaväeorkester maailmas.[68]
Riigi pealinnast Port of Spainis sündisid Suurbritannias Ladina-Ameerika muusika viljelemisega kuulsust kogunud Edmundo Ros ja poplaulja Nicki Minaj.
Kirjandus
muudaTrinidadi ja Tobago kirjanikud on pälvinud rahvusvahelise tunnustuse, neist kahe – Vidiadhar Surajprasad Naipauli ja Derek Walcotti – loomingut on hinnatud Nobeli kirjandusauhinna vääriliseks. Naipaul, kes on nii Bookeri auhinna (1971) kui ka Nobeli auhinna (2001) laureaat, on elanud palju aastaid Suurbritannias, kuid tema teoste tegevus toimub valdavalt Trinidadil. Walcott, kes sai Nobeli auhinna 1992. aastal, sündis küll Saint Lucial, ent on alates 1953. aastast elanud peamiselt Trinidadis ja Tobagos, olles ühtlasi teatri Trinidad Theatre Workshop asutaja ja juhatuse liige.
Trinidadi ja Tobago kirjanikest väärib veel mainimist Cyril James, eelkõige trotskistlik teoreetik, kes avaldas poliitiliste tekstide kõrval ka jutustusi, näidendeid ja esseistikat. Tuntud kirjanik on ka Vidiadhar Naipauli noorem vend Shiva Naipaul, kes samuti elas ja kirjutas peamiselt Suurbritannias.
Daniel Defoe romaanikangelase Robinson Crusoe üksikuks saareks on peetud Tobago saart.[69] Tegelaskuju loomiseks inspiratsiooni andnud Alexander Selkirk elas küll hoopis Vaikses ookeanis asunud Más a Tierra saarel, mis nimetati 1966. aastal Robinson Crusoe saareks.
Teatri- ja filmikunst
muudaAmeerika Ühendriikides õppinud tantsija ja koreograaf Beryl McBurnie rajas 1948. aastal saareriigi esimese rahvatantsuteatri, mis sai nimeks Väike-Kariibi Teater. Teater asus riigi pealinnas Port of Spainis, selle esimesele hoonele pani nurgakivi ameerika laulja Paul Robeson.
Mitmete kohalike ja lääne autorite loomingut on lavale toonud 1959. aastal luuletaja Derek Walcotti algatusel asutatud Trinidad Theatre Workshop.
Trinidadi päritolu teatriinimestest on rahvusvahelise tunnustuse pälvinud Geoffrey Holder ja Heather Headley, kes on mõlemad võitnud Tony auhinna. Holder on silma paistnud ka filminäitlejana, Headley aga lauljana. Mõlema karjäär on kulgenud peamiselt Ameerika Ühendriikides.
Rahvakultuur
muudaRiigi kultuurielu peamiseks sündmuseks võib pidada iga-aastast Trinidadi karnevali. Selle traditsiooni juured on Ida-Aafrika rituaalides, mille neegerorjad endaga Trinidadile ja Tobagole kaasa tõid, kuid sellele on tugevat mõju avaldanud 18. sajandi teisel poolel saarele jõudnud katoliiklik prantsuse koloniaalkultuur. Karneval toimub veebruari lõpus – märtsi alguses, enne suurt paastu. Sellega käivad kaasas maskeraad, tantsud, pidutsemine tänavatel ja kohalike ansamblite võistlused. Iga-aastane karneval on toimunud alates orjuse kaotamisest 1838. aastal. Vaid Teise maailmasõja aastatel jäeti karneval julgeolekukaalutlustel korraldamata.[70][71]
Ülestõusmispühade nädala teisipäeval korraldatakse Tobago saarel Buccoo külas kodukitsede võiduajamist. See on küllaltki uus traditsioon, mille algatas 1925. aastal Barbadoselt pärit Samuel Callender. Rikaste seas olid sel ajal populaarsed hobuste võiduajamised, mida vaesed ei saanud endale lubada ja nii pakkuski Callender välja vaesemale elanikkonnale võimaluse asendada hobused kitsedega. Hobuste võiduajamised toimusid lihavõttenädala esmaspäeval ja kitsede võistlus kohe järgmisel päeval. Tänapäeval kasutatakse võistlustel spetsiaalselt koolitatud ja treenitud võistluskitsi.[72]
Riigi pealinnas Port of Spainis on lisaks Rahvusmuuseumile muidki muuseume ja kunstigaleriisid.
Toidukultuur
muudaTrinidadi ja Tobago rahvusköök põhineb kreooli, India ja Hiina köögi traditsioonidel. Kreooli roogadest on rohkem levinud callaloo, makaronitoidud ja punased oad; India köögist on üle võetud karrikaste. Vaatamata Hiina päritolu elanike vähesele osakaalule on Hiina köök saartel laialt levinud.
Trinidadi ja Tobago rahvustoit on callaloo supp, mille peamine koostisosa on rebashein, harilik taro või kollavõhk (kõiki neid taimi tuntakse kreooli köögis üldnimetusega callaloo või kallaloo). Lisanditena kasutatakse selles roas sealiha, krabiliha ja teravat tšillipiprakastet.
Sport
muudaTrinidadi ja Tobago populaarseimad spordialad on kriket, jalgpall ja netball.
Kriketit mängitakse kõikjal Kariibi regiooni riikides. Rahvusvahelistel testkriketi, ühe päeva kriketi ja Twenty20 kriketi võistlustel osalevad Trinidadi ja Tobago mängijad Lääne-India kriketikoondise koosseisus. Sinna kuuluvad 15 inglise keelt kõneleva Kariibi riigi parimad mängijad. Saareriigil on olemas ka riigi kriketikoondis, mis osaleb Kariibi regiooni sisestel kriketivõistlustel. 2007. aastal korraldas Trinidad ja Tobago koos teiste Kariibi riikidega kriketi maailma karikavõistlused. Saareriigi viimaste aastakümnete kuulsaim kriketimängija on Brian Lara, kes lõpetas oma rahvusvahelise karjääri 2007. aastal. Kriketimaailmas tunti teda hüüdnimega "Port of Spaini prints".
Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondis pääses 2006. aastal esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistlustele, olles võitnud 16. novembril 2005 toimunud kvalifikatsioonimängu Bahreini vastu. Selle saavutusega läks Trinidad ja Tobago jalgpalli ajalukku rahvaarvu poolest väikseima riigina, kes on maailmameistrivõistlustele kvalifitseerunud. Jalgpallikoondise treener oli sel ajal hollandlane Leo Beenhakker ja kapten Tobago saarelt pärit Dwight Yorke. Varem on Trinidad ja Tobago olnud maailmameistrivõistlustele kvalifitseerumisele lähedal 1974. aastal (kaotas Haitile) ja 1990. aastal (kaotas Ameerika Ühendriikidele).[73]
Trinidadi ja Tobago jalgpalli kõrgliiga kannab nime TT Pro League ning see asutati 1999. aastal eesmärgiga tugevdada riigi jalgpallikoondist ja aidata kaasa klubijalgpalli arengule riigis. Liigasse kuulub kümme jalgpalliklubi. Viimaste kümnendite kuulsaim jalgpallur on Dwight Yorke, kes mängis aastatel 1998–2002 Inglismaa klubis Manchester United FC ja lõpetas tippspordis karjääri 2010. aastal. Rahvuskoondises mängis ta 20 aastat (1989–2009) ja lõi kokku 19 väravat.
Netball'i populaarsus on viimastel aastatel vähenenud. 1979. aastal toimusid Port of Spainis netball'i maailmameistrivõistlused, kus Trinidadi ja Tobago naiskond jäi jagama esikohta Austraalia ja Uus-Meremaa naiskondadega.
Muudest meeskondlikest spordialadest harrastatakse professionaalsel tasemel veel ragbit, korvpalli ja pesapalli.
Trinidad ja Tobago olümpiamängudel
muudaKohalik olümpiakomitee asutati 1946. aastal. Trinidad ja Tobago osales esimest korda olümpiamängudel 1948. aastal, veel enne riigi iseseisvumist Suurbritannia võimu alt. Neilt esimestelt suveolümpiamängudelt sai tõstja Rodney Wilkes hõbemedali. Esimese kuldmedali tõi riigile 1976. aastal kergejõustiklane Hasley Crawford, kes võitis meeste 100 meetri jooksu. Kokku on Trinidadi ja Tobago sportlased aastatel 1948–2020 võitnud 3 kuld-, 5 hõbe- ja 11 pronksmedalit. Riigile seni edukaimatel, 2012. aasta suveolümpiamängudel võitsid Trinidadi ja Tobago sportlased 1 kuld-, 1 hõbe- ja 2 pronksmedalit. Teise olümpiakulla tõi riigile odaviskaja Keshorn Walcott, kes viskas oda 84,58 m.[74] 2008. aasta suveolümpiamängudel 4×100 meetri teatejooksus algselt hõbemedali võitnud Trinidadi ja Tobago meeskond sai pärast Jamaica võistkonna diskvalifitseerimist üheksa aastat hiljem kuldmedali. Taliolümpiamängudel osalesid Trinidadi ja Tobago sportlased esimest korda 1994. aastal.
Viited
muuda- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.3.2022.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 Trinidad and Tobago CIA: The World Factbook, 7.12.2015. Vaadatud 13.04.2018.
- ↑ 3,0 3,1 Carmichael, Gertrude. The History of the West Indian Islands of Trinidad and Tobago, 1498–1900. London, Alvin Redman, 1961, pp. 40–42.
- ↑ Carmichael, Gertrude. The History of the West Indian Islands of Trinidad and Tobago, 1498–1900. London, Alvin Redman, 1961, p. 52.
- ↑ Ülevaade Trinidadi ja Tobago loodusest.
- ↑ Trinidad and Tobago Maps of the World. Vaadatud 1. aprillil 2013.
- ↑ Ülevaade Trinidad ja Tobago metsadest..
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Тринидад и Тобаго Энциклопедия Кругосвет. Vaadatud 1. aprillil 2013.
- ↑ 9,0 9,1 Fourth National Report of Trinidad and Tobago to the Convention on Biological Diversity Government of the Republic of Trinidad and Tobago, 2010. Vaadatud 1. aprillil 2013.
- ↑ Baker, R. E. D.; Dale, W. T. Fungi of Trinidad and Tobago. – Mycological Papers, Vol. 33 (1951), pp. 1–121.
- ↑ Dennis, R.W.G. Fungus Flora of Venezuela and Adjacent Countries. London, Her Majesty's Stationery Office, 1970.
- ↑ Cybertruffle's Robigalia – Observations of fungi and their associated organisms cybertruffle.org.uk. Vaadatud 1. aprillil 2013.
- ↑ Kirk, P. M.; Cannon, P. F.; Minter, D. W.; Stalpers, J. Dictionary of the Fungi. Edn 10. CABI, 2008.
- ↑ Fungi of Trinidad & Tobago – potential endemics cybertruffle.org.uk. Vaadatud 1. aprillil 2013.
- ↑ Country Profile – Trinidad and Tobago Convention on Biological Diversity. Vaadatud 1. aprillil 2013.
- ↑ August Climate History for Port of Spain Myweather2.com. Vaadatud 2. aprillil 2013.
- ↑ January Climate History for Port of Spain Myweather2.com. Vaadatud 2. aprillil 2013.
- ↑ 18,0 18,1 Trinidad and Tobago Parliament Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ Government Ministries The Government of Trinidad and Tobago. Vaadatud 20. septembril 2015.
- ↑ Supreme Court: Overview The Judiciary of Trinidad and Tobago. Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ Foreign Policy Trinidad and Tobago Ministry of Foreign Affairs. Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ Diplomatic Missions in Trinidad and Tobago Trinidad and Tobago Ministry of Foreign Affairs. Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ Trinidad and Tobago Diplomatic Missions Trinidad and Tobago Ministry of Foreign Affairs. Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ Trinidad ja Tobago reisiinfo Välisministeerium. Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ "Trinidad ja Tobago kaitsejõudude koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2018. Vaadatud 28. aprillil 2018.
- ↑ Freedom in the World 2006: Trinidad and Tobago Freedom House. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ The Economist Intelligence Unit’s index of democracy The Economist, 2007. Vaadatud 3. aprillil 2013.
- ↑ 28,0 28,1 Freedom in the World 2012: Trinidad and Tobago Freedom House. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ Sexual Offences Act Laws of Trinidad and Tobago. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ Immigration Act Laws of Trinidad and Tobago. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ Jenkin, Matthew. Trinidad and Tobago PM says she will end gay hate Gay Star News, 18.12.2012. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ Верховный суд Тринидада и Тобаго декриминализировал однополый секс Gay.ru, 13.04.2018 (vaadatud 13.04.2018)
- ↑ Judge strikes down sodomy law in Trinidad and Tobago Metro Weekly, 12.04.2018 (vaadatud 13.04.2018)
- ↑ National Symbols of Trinidad and Tobago: The National Flag National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ National Symbols of Trinidad and Tobago: The Coat of Arms National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ National Symbols of Trinidad and Tobago: The National Flower National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ National Symbols of Trinidad and Tobago: The National Instrument National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ Official Public Holidays 2012–2014 Government of the Republic of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ Trinidad & Tobago 2000 Housing and Population Census Central Statistical Office. Vaadatud 13. aprillil 2018.
- ↑ Trinidad & Tobago 2011 Housing and Population Census Central Statistical Office. Vaadatud 13. aprillil 2018.
- ↑ "Trinidad and Tobago: largest cities and towns and statistics of their population". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. juuni 2013. Vaadatud 2. aprillil 2013. World Gazetteer. Vaadatud 2. aprillil 2013.
- ↑ Trinidad ja Tobago. – Eesti Entsüklopeedia, 9 : Sun–Türg. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 524.
- ↑ Ferreira, Jo-Anne Sharon. The Sociolinguistic Situation of Trinidad and Tobago University of the West Indies. Arhiivikoopia. Vaadatud 2. aprillil 2013.
- ↑ Perejoan, María Grau; Monera, María Pilar Gea. El Español en Trinidad y Tobago. Centro Virtual Cervantes, 2007. Vaadatud 2. aprillil 2013.
- ↑ Secretariat for the Implementation of Spanish The Ministry of Tertiary Education and Skills Training. Vaadatud 2. aprillil 2013.
- ↑ Ülevaade Port of Spaini peapiiksopkonnast. Catholic-Hierarchy.
- ↑ Gopie, Rajiv. Are we developed? Trinidad Express, 3.11.2011. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ Country Comparison: GDP – Per Capita CIA World Factbook. Vaadatud 13. detsembril 2015.
- ↑ 49,0 49,1 49,2 49,3 49,4 49,5 49,6 Trinidad and Tobago Investment Guide 2011–2012 Citibank. Vaadatud 4. aprillil 2013.
- ↑ 50,0 50,1 Trinidad and Tobago: Selected Issues IMF Country Report No. 12/128, June 2012. International Monetary Fund. Vaadatud 5. aprillil 2013.
- ↑ Stopover Arrivals To Each Destination By Months 2002 To December 2010 Trinidad and Tobago Tourism Development Company. Vaadatud 7. aprillil 2013.
- ↑ TTD – Trinidadian Dollar XE.com. Vaadatud 13. detsembril 2015.
- ↑ Trinidad and Tobago inflation rate Trading Economics. Vaadatud 13. detsembril 2015.
- ↑ About Us Public Transport Service Corporation. Vaadatud 8. aprillil 2013.
- ↑ Trinidad rapid rail consortium confirmed Railway Gazette International, 14.04.2008. Vaadatud 8. aprillil 2013.
- ↑ News in Brief Railway Gazette International, 13.11.2010. Vaadatud 8. aprillil 2013.
- ↑ History of Piarco International Airport Airports Authority of Trinidad and Tobago. Vaadatud 8. aprillil 2013.
- ↑ About us: History Caribbean Airlines. Vaadatud 8. aprillil 2013.
- ↑ Water taxis sail eight times tomorrow Government of the Republic of Trinidad and Tobago, 30.12.2008. Vaadatud 8. aprillil 2013.
- ↑ Banwari trace in Trinidad – the oldest site in the West Indies The University of the West Indies. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ 61,0 61,1 61,2 Ramerini, Marco. Dutch and Courlanders on Tobago: A History of the First Settlements, 1628–1677 Colonial Voyage. Vaadatud 13. aprillil 2013.
- ↑ 62,0 62,1 62,2 62,3 Trinidad and Tobago World Statesmen.org. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ Dryden, John. "Pas de Six Ans!" – Seven Slaves & Slavery: Trinidad and Tobago 1777–1838. Port of Spain, 1992, pp. 371–379.
- ↑ Mohapatra, P. P. "Following Custom"? Representations of Community among Indian Immigrant Labour in the West Indies, 1880–1920. – Coolies, Capital and Colonialism: Studies in Indian Labour History. Cambridge University Press, 2007, p. 182.
- ↑ Governors of Trinidad and Tobago: Sir William Robinson, 1885–1891[alaline kõdulink] National Library of Trinida and Tobago. Vaadatud 13. aprillil 2013.
- ↑ About steelpan Tony Guppy. Vaadatud 9. aprillil 2013.
- ↑ Steel Pans – 20th Century Percussion h2g2.com. Vaadatud 9. aprillil 2013.
- ↑ Trinidad and Tobago Regiment Government of the Republic of Trinidad and Tobago. Vaadatud 9. aprillil 2013.
- ↑ Louis Rhead. LETTER TO THE EDITOR: "Tobago Robinson Crusoe's Island" The New York Times, 5. august 1899
- ↑ Trinidad Carnival Trinidad and Tobago – The True Caribbean. Vaadatud 9. aprillil 2013.
- ↑ Carnival Around the World: Port of Spain, Trinidad and Tobago Carnaval! Vaadatud 9. aprillil 2013.
- ↑ Goat Racing History and Culture of Tobago. Vaadatud 9. aprillil 2013.
- ↑ Blood, Peter Ray. Pulse The Trinidad Guardian, 18.11.2005. Arhiivikoopia. Vaadatud 12. aprillil 2013.
- ↑ The Olympic Games National Library of Trindad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Trinidad ja Tobago |