Reggae

Reggae on 1960. aastate paiku Jamaical sündinud muusikastiil. Läbi reggae väljendati 1960 aastate lõpus Jamaical sotsiaalsete, poliitiliste ning majanduslike raskustega kaasnevaid tundeid. Reggae tunneb ära eripärase rütmi järgi: seda iseloomustavad vasturütmi aktsendid ja aeglaselt ühtlane tempo, mis loob lõdvestunud ja sünkopeeritud groove`i.

USA õhujõudude bänd mängib regepala "Say No"

Regelugu "Tea Roots" kombineerituna Hiina rahvapärase viiulimänguga

Reggae mõjutas drastiliselt jamaikalaste identiteeti ja andis sügava spirituaalse ning kultuurilise tähtsuse Jamaica rahvale.

Reggae muusikastiil oli tugevalt mõjutatud traditsioonilisest mento-muusikast, samuti Ameerika džassist, rütmibluusist ning ska ja rocksteady muusika kooslusest.

Mõiste kujunemine

Jamaica inglise keele sõnaraamatu 1967. aastal välja antud sõnaraamatust selgub, et enne  reggae kasutati terminit rege, mis võis tähendada nii “kaltse, räsituid riideid” kui ka “tüli, protesti”. Reggae muusikatermin sündis 1968. aastal muusikalise koosseisu The Maytals rocksteady muusika hitiga "Do The Reggay".

Ajalugu

Reggae eelkäijad

Reggae on olnud peamine Jamaica muusikastiil juba aastast 1960. See Jamaica rahvamuusika pärineb 1960. aastate ska ja rocksteady kõlast.  Need kaks muusikaharu olid tugevalt mõjutatud traditsioonilisest Kariibi mento- ja kalüpso- stiilidest, aga ka rütmibluusist ja Ameerika džässist.

Mento – traditsiooniline Jamaica rahvamuusika, mis arenes välja pärisorjuse ajaperioodil. See Aafrika ja Euroopa mõjude värvikas segu lõi aluse reggae õitsengule. Jamaica koloniseerimine 1500.–1600. aastatel tõi kaasa eri rahvaste segunemise, mille tulemuseks oli mento-stiili omapärane kõla. Mento instrumentatsioon koosnes põhiliselt pillidest nagu kitarr, rhumba box, flööt, bandžo ja kontrabass. Mento saavutas oma populaarsuse haripunkti 1950. aastatel.

1950. aastate lõpuks kujunes välja uus muusikastiil nimega ska. Antropoloog Ken Bilby on ska kohta öelnud : "Ska sündis siis, kui Jamaica linnamuusikud hakkasid mängima Põhja-Ameerika rütmibluusi – stiili, mis oli saarele tunginud imporditud plaatide ja raadiosaatjate kaudu Miamist ja mujalt USA lõunaosast." Mõned ska aegade suurimad staarid on Derrick Morgan, Jimmy Cliff, Maytallid ja Skatelites.

1966. aastaks hakkas huvi ska-biidi vastu raugema, artistid tüdinesid tuttavatest muusikalistest seadetest ja korduvatest põhirütmidest. Rock steady kontseptsioon tõi uue heli, mida ska artistid olid otsinud.

Rocksteady’ l oli aeglasem rütm ning suurem fookus bassi- ja trummide partii osas. Just 1970. aastatel kujunes välja reggae bassi iseloom. Aeglase tempo tõttu olid bassiliinid ühtlasemad, korduvamad ning meeldejäävamad. Oma uudsuse tõttu sai rocksteady muusika kohe edukaks. Kuid ka seetõttu, et tantsijad ei pidanud nii palju energiat kulutama ning jaksasid kauem tantsupõrandal viibida. Uued staarid, kes sündisid Jamaica muusikakultuuri rocksteady faasi olid: The Techniques, Slim Smith, Lloyd Parks ja Desmond Dekker.

Rocksteady haripunkt oli 1966. aasta keskpaigast 1967. aastani kuniks artistid hakkasid eksperimenteerima erinevate rütmimoonutustega. Väidetavalt tegi Derrick Morgan seda esmalt oma varasema hiti "Fat Man" remiksiga, kasutades orelit, et rütmikitarriga teatud stiilis taustaks mängida. Ning see kitarri mängumeetod tekitas kriipiva müra, mis kõlas nagu "reggae, reggae, reggae".

Reggae-muusika sõnum

Reggae on tuntud oma sõnades sotsiaalse kriitika ja religiooni traditsiooni kajastuse poolest, kuigi paljud laulud räägivad ka kergematest ja isiklikematest teemadest, nagu armastus ja sotsialiseerumine. Samuti on paljudes reggae lugudes lauldud orjapõlve mäletamisest. Reggae andis hääle neile, kes tahtsid väljendada oma sõnumit seoses kultuuriliste, ühiskondlike ja/või poliitiliste probleemidega. Reggae pakkus samastumist ja vastuvõetavust tõrjututele ja kannatanutele. See oli vahend emotsioonide, unistuste ja muidugi elu valust tingitud kaebuste väljendamiseks.

Reggae-muusikat peeti tööriistaks töölis- ja alamklassi inimestele, et end võimulolijatele väljendada. Reggae pälvis esmalt jamaikalaste heakskiidu ning edasi levis välismaale, eesmärgiga kaotada rassism ja ühiskonna kihistus. Pingutustest rassismi ja klasside kaotuse suunas arenes usk nimega Rastafarism, mille ideoloogiat kanti sedasi reggae-muusikaga.

James Walvini raamatus „Black Ivory” kirjeldab üks laul kodusoovi "If we want to go in a Ebo/ Me can't go there! /Since dem tief me from a Guinea/ Me can't go there! ". Paljud reggae laulud olid loodud meelelahutuseks, kuid mis olulisem, aja veetmiseks ja raske töö valu leevendamiseks.

Muusikaline karakteristika

Stiililiselt sisaldab reggae mõningaid muusikaelemente rütmibluusist, džässist, mento`st, kalüpsost, Aafrika-, ja Ladina- Ameerika muusikast kui ka teistest žanritest. Reggae`le tunnuslik lavapilt koosneb kahest kitarrist, millest üks on rütmikitarr ja teine soolokitarr, bassist, trummidest, kongadest ja klahvpillidest, lisaks veel mitu vokalisti.

Reggae teise ja neljanda löögi rõhuaetus noodistatult.

Reggae`t mängitakse alati 4/4 taktimõõdus või svingis, kuna selle sümmeetriline rütmimuster ei kattu teiste taktimõõtudega nagu näiteks 3/4.

Kõige kergemini märgatav iseärasus on reggae`l teise ja neljanda löögi rõhutamine (ingl. “off-beat”), mis viitab tavaliselt sünkopeerimisele ning takti nõrkade löökide rõhutamisele, mis tõuseb kõige rohkem esile rütmikitarril või klahvpillil. Teise ja neljanda löögi rõhuasetus kombineeritakse soolotrummi või rim shot hoobiga kolmandal löögil. Reggae harmoonia on tihtipeale lihtne ja koosneb kõigest 2–3 akordist. Need lihtsad korduvad akordistruktuurid lisavad hüpnootilise efekti, mida reggae vahest edasi annab. Kuid Marley kirjutas ka keerukamaid akordi–struktuure ja ansambel Steel Pulse on sageli kasutanud ka väga kompleksseid akordi süsteeme.

Reggae rütm on sageli aeglasem kui ska’l ja cksteady’l. Just see aeglane 4/4 taktimõõdus rütm, teise ja kolmanda löögi rõhuasetus ja meloodiline bassiosa eristabki reggae teistest muusikažanritest.

Tuntumaid esindajaid

Desmond Dekker

Dekker oli üks esimesi Jamaica vokaliste, kes tegi ajalugu väljaspool oma sünnimaad. Reggae teerajaja, laulja ning järjepidev hitiväljaandja ska-, rocksteady ja reggae muusikaliste faaside ajal 1960.–1970. aastal. Samuti oli Dekkeril osa Bob Marley karjääri edendamisel.

Jimmy Cliff

1960. aastatest saati oli Jimmy Cliff üks olulisematest reggae esindajatest, kes aitas kaasa reggae globaliseerumisele, nii oma võimsate rahu ja ühtsuse lauludega kui ka peaosaga 1972. aasta filmis „The Harder They Come”. Cliffi osavõttu nii suure kultuurilise tähtsusega filmis võib nimetada kõige nähtavamaks panuseks maailma reggaest teadlikuks muutmisel.

Toots and the Maytals

Toots and the Maytals on tuntud kui bänd kes populariseeris termini “reggae” oma 1968. aasta singliga “Do the Reggay”. Kuigi nad ei saavutanud sellist ärilist edu, nagu saavutasid The Wailers, oli nende tähtsus reggae ajaloos ligilähedane Wailersile. Nende uhkus oli Jamaica saare karismaatilisem eeslaulja Toots Hibbert. Maytals oli bänd, kes kõige selgemalt demonstreeris seoseid Jamaica helide ning Ameerika rütmibluusi vahel.

The Wailers

Bob Marley, Peter Toshi ja Bunny Waileri juhitud ansambel, üks populaarsemaid bände, kes tõid reggae ülemaailmsele tasandile. Suurim reggae-staar oli Bob Marley, kes salvestas hitte ühe Jamaica populaarseima produtsendi Coxsone Doddi juures ning on maailmas väga tuntud.

Bob Marley (1980)

Bob Marley

Bob Marleyt peetakse reggae-muusika näoks mitmel olulisel põhjusel. Peamiselt teatakse žanri parima laulukirjutaja ja muusikuna. Marley oli erakordne, kuna ta suutis koguda rahvusvahelise publiku, kunagi reetmata oma reggae artisti juuri või oma kodumaad Jamaicat. Lisaks oli ta harras rastafaarlane.

Välislingid

• reggae.ee