Hispaania keel

Hispaania keel (ka kastiilia keel; hispaania keeles español, castellano) on indoeuroopa keelkonna romaani rühma kuuluv keel, mis on pärit Kastiilia piirkonnast Hispaanias.

Hispaania keel (español)
Kõneldakse	Hispaanias, Ladina-Ameerikas, Ameerika Ühendriikides ja mujal
Kokku kõnelejaid	527 976 150
Keelesugulus	indoeuroopa keeled  itali keeled   romaani keeled    iberoromaani keeled     hispaania keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	21 riigis
Keelehoole	Hispaania Keele Akadeemiate Assotsiatsioon (Kuninglik Hispaania Keele Akadeemia ja 21 muud hispaania keele akadeemiat)
Keelekoodid
ISO 639-1	es
ISO 639-2	spa
██ Ainus ametlik keel ██ Üks ametlikest keeltest ██ Laialt kasutusel mõnes USA osariigis

Seda kõneles 2012. aasta seisuga 45,9 miljonit inimest Hispaanias ja 528 miljonit kogu maailmas. Emakeelena kõnelejate arvu poolest on see hiina keele järel teisel kohal.

Hispaania keel kuulub iberoromaani keelte hulka. Selle lähimad sugulased on portugali, galeegi ja asturleoni keel.

Hispaania keel kujunes Pürenee poolsaarel kõneldud vulgaarladina keelest pärast Lääne-Rooma keisririigi kokkuvarisemist 5. sajandil. Vanimad teadaolevad tekstid, mis sisaldavad hispaaniakeelseid sõnu, pärinevad 9. sajandist ja on kirja pandud Põhja-Hispaanias. 16. sajandi alguses jõudis hispaania keel His paania kolooniatesse, eelkõige Ameerikasse, aga ka Aafrikasse, Okeaaniasse ja Filipiinidele.

Umbes 75% tänapäeva hispaania keele sõnavarast pärineb ladina keelest. Samuti on mõjusid antiiksest Kreekast. Teine suurim mõjutaja on olnud araabia keel Al-Ándalusi (711–1492) aegadest. Araabia keelest pärineb umbkaudu 8% sõnavarast.

Hispaania keel on üks kuuest ÜRO ja üks 24-st Euroopa Liidu ametlikust keelest.

Ajalugu

Rooma aeg

Hispaania keel on kujunenud ladina kõnekeelest, mida nimetatakse vulgaarladina keeleks.

Ladina keelt hakati Hispaania alal kasutama, kui Pürenee poolsaar järk-järgult liidendati Rooma riigiga ning selle rahvad ja kultuurid romaniseeriti. Need sündmused said alguse Teise Puunia sõja alguses 218 eKr, kui Rooma väed maabusid poolsaare kirderannikul, et hoida ärdaa üle Itaaliasse jõudnud Hannibali väe täiendamist vägedega Kartaago territooriumilt Pürenee poolsaare lõunaosas. Pärast kartaagolaste lüüasaamist ja nende riigi Euroopa-osa pealinna (praeguse nimega Cádiz) vallutamist 206 eKr hakati Hispaania ala tasapisi koloniseerima. Lääne ja edela suunas tungiti edasi kaks sajandit, kuni 19 eKr vallutati Pürenee poolsaare põhjarannik (praegune Galicia, Astuuria, Santanderi provints ja osa Baskimaast). Ladina keelt ei surutud peale, vaid kohalikud elanikud õppisid seda Rooma asunikelt, ametnikelt, sõduritelt ja kaupmeestelt mugavuse ja prestiiži pärast. Idas ja lõunas, kus roomlaste sisseränne oli varasem ja rohkem, võeti ladina keel üle kiiremini, mujal aeglasemalt ja Baskimaal pole ladina keele ülevõtmine lõpuni jõudnudki. Nähtavasti oli ladina keel ibeeri ja vanakreeka keele (Kataloonia ja Valencia piirkonna alal) ja tartessi keele 1. sajandiks pKr täielikult välja vahetanud.

Seal, kus ladinistumine toimus tiheda kokkupuute tõttu Kesk-Itaaliaga ning linnastumise, heade maanteede ja linnastumise tõttu kiiremini, kasutati kirjakeelele (klassikalisele ladina keelele) lähedasemat keelt. Hispaania keel kujunes Burgose provintsi ala põhjaosas, kuhu ladina keel jõudis hilja ning nähtavasti eriti kõnekeelsel kujul. Kui Rooma riik kokku varises, polnud enam põhjust keelt normile lähendada, nii et eripärased jooned jäid püsima.

Pürenee poolsaarel säilinud romaani keelte põhjal võib järeldada, et sealsetel vulgaarladina keele variantidel oli mitu ühist erijoont võrreldes teiste piirkondade vulgaarladina keelega.

Esiteks, kuna Hispaanias algas ladinastumine varem kui teistel ladinastunud aladel, siis võib arvata, et Pürenee poolsaare romaani keeled on säilitanud ladina keele arhailisi jooni 3. ja 2. sajandist eKr. Nende seas võib olla helitu bilabiaalne frikatiiv [ɸ], millest hilisemas ladina keeles sai helitu labiodentaalne frikatiiv [f]. Sõnavaras on väljendeid, mis leiduvad klassikaeelsetel kirjanikel, nagu Plautus, Ennius ja Terentius, kuid Rooma kirjanikel alates 1. sajandist eKr enam mitte, mis aga säilisid Pürenee poolsaare ladina keeles:

• hispaania, portugali cansar 'väsitama' < campsare (campso) 'kaarega ümber purjetama', varajane vanakreeka laen, mida pärast 2. sajandit eKr kirjanduses ei leidu
• hispaania cueva, portugali cova 'koobas' < klassikaeelne omadussõna cova 'õõnes', vrd 'klassikaline cava, kust prantsuse cave 'kelder‘
• hispaania 'cuyo, cuya, portugali cujo, cuja < cuius, cuia, cuium' 'kelle', vorm, mis oli juba 1. sajandil eKr käibelt kadunud
• hispaania además, demás, portugali demais ‘peale selle’ < demagis, mida ei leidu kirjasõnas pärast 2. sajandit eKr
• hispaania hablar, portugali falar 'rääkima' < klassikaeelne fabulari 'vestlema'
• hispaania querer 'soovima' peegeldab tõenäoliselt sõna quaero klassikaeelset tähendust 'soovima', mis leidub Terentiusel (2. sajandi algus eKr; hiljem hakkas see sõna tähendama 'otsima'.

Teiseks, Pürenee poolsaare ladina keeles säilis klassikalise ladina keele vorme, mis mujal kadusid. Näiteks säilitasid ladina arvsõnad quadraginta ... nonaginta 'nelikümmend ... üheksakümmend' hispaania ja portugali keeles rõhu eelviimase silbi vokaalil ī (hiljem > e): cuarenta, quarenta ... noventa, kuna muude piirkondade romaani keeltes nihkus rõhk eelmise silbi vokaalile a: prantsuse quarante, itaalia cinquanta. Järgmistel juhtudel säilitas hispaania keel (enamasti koos portugali keelega) klassikalise ladina keele sõna, mis mujal ei säilinud või säilis ainult samasugustel perifeersetel aladel, nagu Alpid, Lõuna-Itaalia, Sitsiilia, Sardiinia, Rumeenia):

• hispaania arena, portugali areia, rumeenia arină 'liiv' < klassikaline ladina arena 'liiv' (vrd prantsuse sable, itaalia sabbia'
• hispaania ciego, portugali cego, katalaani cec, keskitaalia cieco 'pime' < klassikaline 1adina caecus (sihitav caecum) 'pime' (vrd prantsuse aveugle, põhjaitaalia orbo)
• vanahispaania, sardi cras, lõunaitaalia crai 'homme' < cras 'homme' (vrd prantsuse demain, itaalia domani, Rumeenia mâine)
• hispaania hervir, portugali ferver, rumeenia fierbe < klassikaline ladina ferveo 'keema' (vrd prantsuse bouillir, itaalia bollire, katalaani bullir)

Põhjapoolsemad alad, nagu näiteks Kastiilia, jäid Rooma riigi mõjualast välja ja nende keelde tõi muudatusi läänegootide võim. Seetõttu oli nende keel tol perioodil veidi normiväline. Rooma impeeriumi langemisega kadus ka ladina keele prestiiž, mistõttu hakkasid mitmed piirkonnad kohalikku ladina keelt mugandama.

Hispaania keel on arenenud, võttes üle uuendusi teistelt rahvusrühmadelt. Kõige suurema panuse hispaania keelele on andnud araablased, kes valitsesid Hispaania aladel 8.–15. sajandil. Rekonkista ehk taasvallutuse ajal hakkasid inimesed lõunasse vallutatud aladele tagasi liikuma, tuues endaga kaasa kastiilia keele, mis ajapikku asendas rivaali araabia keele. Järgnevatel aastatel tekkisid veel erinevad keelenormid Sevillas ja Toledos.

15.–16. sajandi maadeavastusperioodil levis hispaania keel ka üle mere Ameerikasse, Kanaaridele, Balkanile ja Filipiinidele. 16. sajandil hakati Hispaanias kõneldavat baski keelt kasutama kirjanduslikel eesmärkidel.

Kuldajastul (17. sajandil) muutus kastiilia keel põhiliseks kirjandus- ja hariduskeeleks Galicias ja aladel, kus räägiti katalaani keelt. See põhjustas erinevates piirkondades mitmekeelsuse. 19. sajandi keskel sai ka katalaani keel kirjandusliku ja kultuurikeele staatuse.

Tänapäeval on mõisted kastiilia ja hispaania keel sünonüümid ning esindavad rahvuslikku keelt, mida räägitakse Hispaanias ja 20 riigis Ameerika mandril (k.a Puerto Rico).

Hispaania keele kirjapilt

Hispaania keel kasutab ladina tähestikku, mis näeb välja järgnev:

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, Ñ, O, P, Q, R, S, T, U, V, W, X, Y, Z. (Ch, Ll).

Lisaks tavapärastele kasutatakse pööratud küsi- ja hüüumärke ¿ ja ¡. Samuti on hispaania keeles kasutusel akuutne hääldusmärk vokaalide peal: á, é, í, ó, ú. See märgib rõhulist silpi, lisaks kasutatakse seda üksiksilbiliste homofooniliste (sama häälduse, kuid erineva tähendusega) sõnade eristamiseks – si ("kui") ja sí ("jah"). Ainsad diakriitilised märgid on täht ⟨ñ⟩, mida peetakse erinevaks tähest ⟨n⟩, ning mõnikord ⟨u⟩ peal kasutatav treema, näiteks sõnas bilingüe (eesti k "kakskeelne").

Hispaania keele grammatika

Nimi- ja omadussõna süsteemidel on kaks sugu ja kaks arvu. Hispaanias keeles on artikleid, eessõnu ja määrsõnu, mis on ainsuses kesksoost. Hispaania keeles on umbes viiskümmend pööratud verbivormi. Verbi pööramise põhimõtted on järgmised:

• verbi aeg: minevik, olevik ja tulevik;
• kaks minevikku: lõpetatud ja kestev minevik;
• kolm isikut: esimene, teine ja kolmas;
• kaks arvu: ainsus ja mitmus;
• kolm verbivormi: infinitiiv ehk pöördsõna algvorm, oleviku kesksõna ja mitmuse kesksõna.

Samuti kasutatakse erinevaid verbivorme, mis väljendavad formaalsust ja mitteformaalsust. Hispaania keele süntaks on eesti keelele vastupidine – täiendsõna asub tavaliselt pärast nimisõna (näiteks gato grande "suur kass", gato tähendab kassi ja grande suurt). Hispaania keel on klassifitseeritud kui subjekt-verb-objekt keel, kuigi nagu enamikus romaani keeltes, on sõnade järjekord varieeruv ja sõltub pigem lausest endast kui süntaksist. Hispaania keel võimaldab ära jätta subjekti määravad asesõnad, sest neid näitab pöördelõpp.

Hispaania keele fonoloogia

Hispaania keele hääldus on foneemiline ehk häälduspärane – loetakse, nagu on kirjas, kuid nelja erandiga. Neli peamist fonoloogilist jaotust toetuvad (1) foneemile /θ/ (teeta), (2) /s/-le silbi lõpus ja selle helimuutusele, mille käigus suulise konsonandi häälduskoht liigub häälekõrisse, (3) (s)-i hääldusele ja (4) foneemile /ʎ/ (mis muutus y-ks).

• Foneem /θ/ (hääldatakse, kui c on enne e-d ja i-d ning ⟨z⟩ mujal) on helitu frikatiiv (nagu inglise keeles thing), mida kasutab enamik Hispaania elanikkonnast, eriti põhja- ja keskosas. Teistes kohtades, näiteks Kanaari saartel ja Lõuna-Ameerikas, liitub /θ/ /s/-ga ning sellist hääldust kutsutakse seseo'ks. Foneemilist kontrasti väljendatakse hispaania keeles sõnaga distinción.
• Tähte ⟨h⟩ sõna alguses ja ⟨s⟩ sõna lõpus ei hääldata.
• Tähele ⟨s⟩ vastab hispaania keeles hääletu susisev [s̺]. Enamus hispaaniakeelsest elanikkonnast Ameerikas hääldab seda nagu tavalist s-i.
• Foneemi /ʎ/ kirjapilt on ⟨ll⟩ ning hääldatakse kui ⟨j⟩, selline nähtus kannab nime yeísmo.

Hispaania keele dialektid

Astuuria dialekt

Geograafiliselt eristatakse kolme dialekti – lääne-, kesk- ja idakeelt –, mille nimetus sõltub sellest, kus seda räägitakse. Sünonüümid Astuuriaga on järgmised: bable, asturiano y leonés. Seda mõju ei leia ainult Hispaanias, vaid ka Miranda do Douros, Portugalis, kus see on ametlikult tunnustatud. Mõned astuuria keele fonoloogilised omadused (võrdlus kastiilia keelega):

• lõppvokaalide sulgemine (e -> i, o -> u): neñu (niño), saltu (salto) või estien (este);
• täishäälikute ⟨i⟩ ja ⟨í⟩ sisestamine enne viimast vokaali: fuíu-fue, blandiu-blando;
• ladina konsonantliku rühma säilimine: palumbu-paloma;
• konsonantühendi mbr lühendamine ⟨m⟩-iks: hombre -> home, lumbre -> lume;
• hääliku ⟨n⟩ palataliseerimine (hääldamine hääliku suulaelähedases keeleasendis): ñariz-nariz; ñalga-nalga;
• hääliku ⟨l⟩ palataliseerimine: lluna-luna; llichi-leche;
• artiklikasutus omastava asesõnaga: a la mi casa;
• mitmuse -as asemel -es: les cases, les vaques (kastiilia keeles las casas, las vacas).

Aragoni dialekt

Aragoni dialekti on räägitud Aragonose Püreneede piirkondades. Mõned fonoloogilised tunnused, mis kinnitavad ladina päritolu, on järgmised:

• ei hääldata sõnaalgulist f-i: farina-harina;
• helitud konsonandid p, t, k: marito (marido); napo (nabo);
• säilitatakse esialgsed rühmad -pl, -cl ja -fl: plover (llover), clamar (llamar) ja flamaradapor (llamarada);
• sõnalõpu -ico kasutamine: gatico, cielico;
• metatees: probe-pobre; pedricar-predicar;
• Prosoidi aktsendi muutus (prosoidi aktsent on silbi hääldamise üks variant): catolíco-católico; arbóles-árboles.

Leóni dialekt

• Ei esine yeísmo-nähtust;
• erisused /s/ ja /θ/ vahel;
• hääliku ⟨d⟩ osaline kaotamine: canta(d)o;
• lihtsustatud kaashäälikuühendite p, t, k kasutamine: corruto (corrupto); perfeto (perfecto).

Kastiilia dialekt

Peamine tunnus, mis eristab kastiilia dialekti, on kalduvus muuta kaashäälikute gruppe, näiteks /kt/ (/θt/); aθto/ (/akto/). Häälikut ⟨d⟩ hääldatakse pehmelt, mis on tingitud Kastiilia elanike kõnemaneerist: /madriθ/ (Madrid); /deθiθ/ (decid).

Hispaania (kastiilia) kirjakeel põhineb Kastiilia murdel. See on üldiselt arusaadav kõikidele hispaania keele kõnelejatele.

Hispaania lõunamurded

On iseloomulikke tunnuseid, mis eristavad lõunapoolseid murdeid põhjapoolsetest. Need on järgmised:

• kaashäälikute nõrgendamine: comer-comé; vender-vendé; animal-animá; Madrid-Madrí;
• Yeísmo – ei eristata foneeme /ʝ/ ja /λ/;
• osa sõnu hääldatakse häälikute /s/, /d/ ja /θ/ puhul nii, nagu oleks tegemist raske hingamisega [ma'dri] (Madrid). S-i püüdlus põhjustab kaashäälikute geminatsiooni (geminaat – pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi ), mis on omavahel kontaktis: abysmal [a'bimmal].

Andaluusia dialekt

Andaluusia dialektile iseloomulikud tunnused:

• seseo ja ceceo nähtused: seseo eksisteerib Andaluusia lääne- ja keskosas. Andaluusia põhjapiirkond eristab foneeme /s/ ja /θ/, samal ajal on see ühenduses lõunaosaga, kus domineerib ceceo;
• ⟨X⟩-i hääldamine (ortograafiline ⟨h⟩): coger [ko'he];
• ⟨D⟩ intervokaali kaotamine: comido [ko'mio]; comprado [kom'prao];
• heheo-nähtus: hääliku ⟨s⟩ asemel hääldatakse silbi alguses [h]: sí [hi]; demasiado [dema'hiao].

Nende tegurite pärast on andaluusia dialekti kõla teiste dialektidega võrreldes palju pehmem ja voolavam.

Extremadura dialekt

Jagatakse foneetilisi tunnuseid, mida varem näidati ⟨x⟩-i hääldamise kaudu või toetuti ladina ⟨f⟩-ile (mida hääldamisel ei kasutata). Extremadura dialekt on vastupidine aragoni dialektile, mis säilitab hääliku ⟨d⟩. Lisaks võib Extremaduras kohata seseo-nähtust.

Murcia dialekt

Murcias, nagu ka Extremaduras, jagatakse eespool nimetatud foneetilisi tunnuseid (näiteks hääliku ⟨x⟩ kasutamine). Lisaks esineb Murcias intervokaalse ⟨d⟩ kadumine (Granada -> Graná), yeísmo ning seseo (piirkonna lõunaosas).

Kanaari saarte dialekt

Kanaari saarte dialekt erineb teistest hääletu postalveolaarse afrikaadi [t̠ʃ] häälduse poolest, mis kõlab nagu [t̠ʝ]. Selge näide on sõna muchacho (poiss), mida hääldatakse [mu't̠ɨat̠ʝo] või [muyayo]. Samuti eksisteerivad Kanaari saartel seseo ja yeísmo.

Hispaania Kanaari saarte dialekt sarnaneb Kariibi mere hispaaniakeelse murdega, mida iseloomustab hingatud ⟨s⟩, kaashäälikud ja ⟨h⟩ hääldus.

Gibraltari dialekt

Gibraltaril levinud llanito dialekt on kombinatsioon Andaluusia hispaania keelest ja Briti inglise keelest. Gibraltari ja Briti ülemereterritooriumide olemasolu on andnud omapärase keelekombinatsiooni.

Hispaania keel Eestis

Eestis on võimalik hispaania filoloogiat õppida bakalaureuseõppes peaerialana Tallinna ülikoolis ja Tartu ülikoolis. Lisaks on Tallinnas kaks keeltekooli, mis on spetsialiseerunud ainult hispaania keelele: Hispaania Maja ja Centro Picasso. Hispaania keel on veel paljude keeltekoolide õppekavas.

Vaata ka

• Mehhiko hispaania keel

Kirjandus

• Ralph Penny. A History of the Spanish Language, 2. trükk, Cambridge University Press 2002.