Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; poolsaare kohta vaata artiklit Hindustani poolsaar

India (hindi keeles Bhārat, inglise keeles India), ametlikult India Vabariik (hindi keeles Bhārat Gaṇarājya, inglise keeles Republic of India) on riik Lõuna-Aasias. Riigis elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt. Rahvaarvult on India maailmas teisel ja pindalalt seitsmendal kohal. Ümbritsetud lõunas India ookeani, edelas Araabia mere ja kagus Bengali lahega, jagab ta maismaapiiri läänes Pakistaniga, põhjas Hiina, Nepali ja Bhutaniga, idas Bangladeshi ja Myanmariga. India ranniku lähedal asub lõunas Sri Lanka ja edelas Maldiivid, Indiale kuuluvatel Andamani ja Nicobari saartel on merepiir Tai ja Indoneesiaga.

India Vabariik


hindi भारतीय गणराज्य
Bhāratīya Gaṇarājya
inglise Republic of India
India asendikaart
Riigihümn "Jana-Gana-Mana"
Pealinn New Delhi
Pindala 3 287 590 km²
Riigikeel puudub[1]
Ametlikud keeled hindi, inglise
Rahvaarv 1 210 193 422
Rahvastikutihedus 368,1 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Ram Nath Kovind
Peaminister Narendra Modi
Iseseisvus 15. augustil 1947
Rahaühik ruupia (INR)
Ajavöönd maailmaaeg +5.30
Tippdomeen .in
ROK-i kood IND
Telefonikood 91

Indiast pärineb kaks maailmausundit: hinduism ja budism. Elanikkonnast moodustavad hinduistid umbes 80%, suurim vähemususund on islam umbes 100 miljoni järgijaga.

Üle 3000 aasta tagasi tekkis üks maailma esimesi kõrgtsivilisatsioone Induse kultuur. Eurooplastest kinnitasid Indias uusajal esimestena kanda portugallased. 18. sajandi keskpaigas hakkasid India ajaloos otsustavat osa etendama britid, Indiast kujunes Briti impeeriumi kroonijuveel. Aastal 1947 lõppes Briti koloniaalvõim ning valdavalt hinduistlik India ja muslimite riik Pakistan (millest 1971 eraldus Bangladesh) iseseisvusid dominioonidena ning aastal 1950 kuulutati välja India Vabariik.

Viimasel ajal on Indias olnud enamikus sektorites suur majanduskasv. India on põllumajandussaaduste netoeksportija. Tööstuses kasvab eriti tarbekaupade tootmine. Kiirelt kasvava keskklassi (200 kuni 300 miljonit inimest) tõttu on siseturul suur nõudlus. Majanduslik ja sotsiaalne kihistumine on jätkuvalt suur ning vaesemate inimesteni ei ole areng jõudnud.

NimiRedigeeri

Nimi "India" tuleneb Induse jõe nimest, mis pärineb vanapärsia sõnast hindūš. Selles allikas on sanskriti सिन्धु (Sindhu), Induse jõe ajalooline nimi.[2] Muistsed kreeklased nimetasid indialasi induslasteks (Ἰνδοί (Indoi)).[3]

Ingliskeelses India konstitutsioonis mainitakse India võrdväärse nimena ka Bharat.[4] See nimi (hindi keeles भारत (Bhārat) pärineb sanskritikeelsest nimest भारतम् (Bhāratam), mis on tuletatud hinduismi pühakirjades mainitud legendaarse kuninga Bharata nimest.

Samuti kasutatakse inglise keeles India kui terviku (ka praeguse Pakistani ja Bangladeshi ala) tähistamiseks nime "Hindustan". See pärsiakeelsest nimest هندوستان pärinev nimi tähendab hindude maad ning käis enne 1947. aastat Põhja-India ja Pakistani kohta.[5] Seda ala on nimetatud ka Ida-Indiaks, et eristada seda Ameerikas paiknevast Lääne-Indiast. Tänapäeval nimetatakse Indiaks üksnes India Vabariiki.

Asend, suurus ja piirRedigeeri

India asub Lõuna-Aasias Birma ja Pakistani vahel ning piirneb Araabia mere ja Bengali lahega. Geograafilised koordinaadid: 20 00 N, 77 00 E. India riigi pindala on 3,287,263 km2 , millest maismaad on 2,973,193 km2 ja veeala 314,070 km2. Maismaapiiri kogupikkus on 13,888 km, millest riigipiir Bangladeshiga 4142 km, Bhutaniga 659 km, Birmaga 1468 km, Hiinaga 2659 km, Nepaliga 1770 km, Pakistaniga 3190 km.[6]

India rannajoone pikkus on 7516 km.[7] Sellest 5423 km kuulub Hindustani poolsaarele ning 2094 km saartele (Andamanid ja Nicobarid, Lakshadweep). Mandriosa rannajoon koosneb 43% liivarandadest, 11% kivistest kallastest, sealhulgas kaljud ja 46% mudastest või soistest kallastest.[8]

LoodusRedigeeri

 
Vaade maastikule Rishikeshis

India mitmekesine maastik ja taimestik on elupaik rikkalikule loomastikule.[9]

India maastik hõlmab palju erinevaid ökosüsteeme - kõrbed, mäed, troopilised ja parasvöötme metsad, jõed, tasandikud ja saarestik. India on elupaigaks 7–8%-le maailmas registreeritud liikidele, sealhulgas üle 45 000 taimeliigi ja 91 000 loomaliigi, mis moodustab 8,5% maailma imetajate populatsioonist, 12,6% kõigist lindudest, 11,7% kõigist kaladest, 4,6% kõigist kahepaiksetest, 7% roomajates ja 6% kõikidest õistaimede liikidest, mis seni on dokumenteeritud.

LooduspiirkonnadRedigeeri

Indiat ümbritseb põhjas Himaalaja mäestik, mille jalamilt algab viljakas ja tihedalt asustatud Induse-Gangese madalik, ning läänes Thari kõrb. Induse-Gangese madalikust lõunas, India keskosas, külgneb Ida- ja Lääne-Ghattidega Dekkani kiltmaa. Viimast katab must vulkaaniline pinnas ja kristalliseerunud kivimid, mille hulgas leidub ka kulda ja teemante. Gangese madalike rikkalikku settepinnast on haritud juba tuhandeid aastaid ning tänavu kasvab seal riisi, nisu, suhkruroogu ja kaunvilja. Lääne- ja Ida-Ghattide nõlvadel kasvavad lisaks mitmetele orhideeliikidele ka tiikpuu, roosipuu, salipuu ja sandlipuu.[9] Araabia mere ääres on Konkani rannik ja Malabari rannik, Bengali lahe ääres on Coromandeli rannik.

SaaredRedigeeri

Registreeritud saari on kokku 1208. India saared jagunevad erinevatesse saarte rühmadesse piirkondliku jagunemise või saarte tekkelisuse põhjal. Asendi järgi eristatakse 17 saarestiku rühma, millest suurima moodustavad Andamani ja Nicobari saarestik 572 saarega Bengali lahes ja Andamani meres.

Andamanid ja NicobaridRedigeeri

Andamani saared, Nicobari saared ja muud saarerühmad moodustavad India liiduala nimega Andamanid ja Nicobarid.[10] Saared asetsevad India ookeanis, umbes 1370 km Indiast ning moodustavad piiri Bengali kaguosa lahe (läänes) ja Andamani mere (idas) vahel.[11]

Andamani saarte pindala, hõlmates rohkem kui 300 saart, on kokku 6408 km2. Nende hulgas kolm suuremat saart on Põhja-Andaman, Kesk-Andaman ja Lõuna-Andaman, kandes ühiselt nime Suur Andaman.

Nicobari saared asuvad Sri Lankast umbes 1300 km ida pool.[12] Saarte pindala (kokku 19) on 1841 km2.

LakshadweepRedigeeri

India väikseim liiduterritoorium Lakshadweep on Araabia meres asuv saarestik, mis koosneb 36 saarest ja mille pindala on 32 km2. Territooriumi suurim saar on Androtti saar, pindalaga 4,90 km2.

Nimi Lakshadweep tähendab Malayalami ja Sanskriti keeles ‘’sada tuhat saart’’. Saarestik koosneb 12 atollist, kolmest riifist, viiest uppunud ning kümnest asustamata saarest. Lakshadweepi saarestiku pealinn on Kavaratti, mis on saarestiku suurim linn. Kõik saared asuvad 220 kuni 440 km kaugusel lähimast maismaal asuvast linnast Kochist Keralas. Kogu saarestikus elab 64 000 inimest, kellest enamus on sunniidid. Põhiliselt räägitakse saartel Malayalami keelt, välja arvatult Minicoy saarel, kus räägitakse peamiselt Divehi keeles. Lakshadweepil tegeletakse peamiselt kalapüügi, kookospähklite kasvatamise ja kookoskiududest nööri valmistamisega, turism on kiirelt arenev sektor. Lakshadweep on eriti tuntud oma eksootiliste palmisalude, valgete liivarandade, korallrahude ja laguunide poolest.[13]

LoodusvaradRedigeeri

Indias on suurel hulgal loodusvarade resursse: vesi, mets, energia, haritav maa, maavarad, erinevad loomaliigid.

 
Kivisöe kaevandus Indias

Maavaradest on esindatud näiteks kivisüsi (suuruselt neljas kivisöevaru maailmas), antimon, plii, mangaan, vilgukivi, haruldaste muldmetallide elemendid, titaanimaak, kromiit, maagaas, teemandid, nafta ja lubjakivi.[6]

India vajaduste ulatus on tohutu, mistõttu ollakse ülemaailmse vee- ja kanalisatsioonikriisi peamiseks keskpunktiks. Ligikaudu 26% India elanikkonnast praktiseerib roojamist väliskeskkonda, mis on kriitiline tegur põhjavee puhtuse säilitamisekes ning aitab kaasa veega levivate haiguste edasikandumisele, kidurusele ja surmale. COVID-19 pandeemia tõttu on India peredele suur väljakutse elada ilma juurdepääsuta puhtale veele, mis omakorda mõjutab nende tervist. Need tegurid koosmõjus COVID- 19 kriisiga, on tekitanud kiireloomulise vajaduse rakendada tõhusaid meetmeid, et suurendada juurdepääsu puhtale veele ja kanalisatsioonile. Alates 2005. aastast on Water.org mänginud olulist rolli valdkonnas edusammude saavutamisel, andes 14,1 miljonile inimesele juurdepääsu puhtale veele ja kanalisatsioonile. Tehes partnerlust erinevat tüüpi organisatsioonidega, sealhulgas mikrokrediidiasutuste, eneseabigruppide föderatsioonide, eluasemefinantseerimisega tegelevate ettevõtete, kommertspankade, maksepankade, sotsiaalettevõtete ja India valitsusega, mobiliseeritakse ressursse ning jagatakse teadmisi, et parandada juurdepääsu sanitaartehnikatele ja puhtale veele.[14]

Metsaga kaetud alad on Indias väga mitmekesised- on nii niiskeid kui kuivasid troopilisi metsasid, parasvöötme ja lähistroopilisi mägimetsasid, alpimetsasid ja võsametsasid. See on üks 17 megadiversumi riigist ja seal elab 8% maailma teadaolevast taimestikust ja loomastikust. Lisaks toetavad India metsad ligi 275 miljoni inimese toimetulekut, kes sõltuvad metsadest saadavast toidust, küttepuudest, söödast ja muudest metsasaadustest. Puude kattelatvade 10% lävega, näitavad need Indias 39,1 miljonit hektarit looduslikke metsi ja 3,71 miljonit hektarit istandusi, peamiselt puitkiudude, puidu, puuviljade ja õlipalmi kohta. India riigipõhiste andmete kasutamine annab rohkem teavet nende ainulaadsete metsaökosüsteemide kohta. India metsauuring hindas oma India metsade osariigi aruandes Indias ligi 71,2 miljonit hektarit metsahulka - arv, mis hõlmab puude katmist istandustes ja muudel metsavälistel aladel. Teistes India spetsiifilistes andmekogumites on hinnatud kliimamuutustega võitlemiseks ülioluliste looduslike metsade ulatust, mis on süsiniku sidumisel 40 korda tõhusam kui istutatud metsad. WRI India taimkatte tüübi kaartide analüüs tuvastab umbes 65 miljonit hektarit looduslikke ja naturaliseeritud metsi.[15]

Haritava maa väärtus Indias oli 2016. aasta seisuga 156 463 000 hektarit. Viimati mõõdeti 55 aasta jooksul maksimaalseks väärtuseks 1984. aastal 163 618 000 ja 1961. aastal minimaalseks väärtuseks 155 806 000. Põllumaa (hektarites) hõlmab maa-ala, mille FAO on määratlenud ajutiste põllukultuuride all olevate maadena (topeltkultuuritud alad arvestatakse üks kord), ajutised niidud niitmiseks või karjamaaks, turu- või köögiaedade alune maa ja ajutiselt kesa. Haritava maa tõttu on hüljatud maa välistatud.[16]

Lisaks on maavarade hulgas esindatud rauamaak (üldiselt kõrge kvaliteediga) ja ferrosulameid - eriti mangaani ja kromiiti - ning neid on laialdaselt üle India poolsaare. Teiste kasutatavate metallmineraalide hulka kuuluvad vask, boksiit (alumiiniumi põhimaak), tsink, plii, kuld ja hõbe. Oluliste mittemetalsete ja mittekütuseliste mineraalide hulka kuuluvad, dolomiit, kivimifosfaat, ehituskivid, keraamilised savid, vilgukivi, kips, fluorospar, magnesiit ja grafiit. Peaaegu kogu India nafta pärineb Bombay avamerelt ning Gujaratilt ja Assamilt ning süsi pärineb erinevate osariikide 500 kaevandusest, nii pinnasest kui ka sügavikust. Kõige tähtsam söetootmispiirkond on Damodari jõe ääres, sealhulgas Jharia ja Raniganj põldudel Biharis ja Lääne-Bengalis, mis moodustavad umbes poole riigi toodangust ja peaaegu kogu koksikvaliteedi söest. Maagaas on vähe tähtis. Uraani toodetakse Biharis tagasihoidlikes kogustes.[17]

India on varustatud rikkaliku mineraalide valikuga geoloogilise struktuuri tõttu. India rahvuslikku majandust kontrollivad kuus põhitööstust: toornafta, naftatöötlemistooted, kivisüsi, elekter, tsement, valmis süsinikteras. Riigisiseselt tarnitavad mineraalid on India mitmekesise töötleva tööstuse jaoks oluline alus ning tagasihoidliku eksporditulu allikas.

Maavarade tegevkaevandused asuvad 11 osariigis ja moodustavad 90% kaevanduste koguarvust (Andhra Pradesh, Orrisa, Chhattisgarh, Jharkhand, West Bengal, Maharashtra, Tamil Nadu, Gujarat, Madhya Pradesh, Rajasthan ja Karnataka). Kokku on tegevkaevandusi 2999, millest 574 kaevandab sütt, 700 kaevandust tegelevad metalliliste mineraalise kaevandamisega, 1725 kaevandust kaevandavad mittemetallilisi mineraale.

KliimaRedigeeri

Kliima erineb sõltuvalt laiuskraadist ja geograafilisest asukohast. Indias on ülekaalus neli suurt kliimagruppi: troopiline märg, troopiline kuiv, lähistroopiline niiske ja mägine. India asetseb troopikavöötmes ja lähistroopikavöötmes. Suuremas osas Dekkani kiltmaast on troopiline kliima, põhjapiirkonnas on temperatuurid tunduvalt madalamad. Geograafiliste tegurite tõttu on suuremas osas Indias ja Lõuna-Aasia idapool kliima teistsugune, kui laiuskraadidele tüüpiline. Puudub pöörijoonelähedane kõrbe- ja rohtlavöönd, sest maismaa ja meri soojenevad maismaamasside ebasümmeetrilise asendi tõttu ekvaatori suhtes erinevalt. Himaalaja mõjutab suurema osa India kliimat, sest mäed kaitsevad Tsentraal-Aasia külma eest ja takistavad Kesk-Aasia katabaatituulte ligipääsu, mistõttu on suurem osa Indiast soojem kui ülejäänud alad, mis asuvad sarnastel laiuskraadidel. Thari kõrb meelitab ligi niiskusesisaldusega suvised edelamussooni.

Kogu India Himaalajast lõuna pool asetseb troopikavöötmes ja seal domineerivad Aasia mussoonid.[18] Juunist septembrini puhub edelamussoon, juunist oktoobrini sajab vihma. Õhk on sooja ookeani kohal kogunud endasse palju niiskust, mis sajab vihmana alla, kui tuuled ületavad rannikulähedasi mägesid. Detsembrist veebruarini puhub kuivemat tuult ning märtsist maini on kliima kuiv ja kuum.

Enamikus kohtades moodustavad suvemussooni (juunist oktoobrini) aegsed sademed vähemalt 80% aastasest sademete hulgast. Loodepiirkondade kõrbetes, kuhu mussoonid enamasti ei ulatu, on sademeid vähe, rannikumadalikel ja mäenõlvadel on neid palju. Mäenõlval paiknev Cherrapunji küla Meghalaya osariigis on maailma sademeterikkaim koht: sealne aasta keskmine sademete hulk on 11 000 mm. Suvine sademete hulk varieerub tugevasti ka aastati.

India rannikualad on rohkete sadudega, mistõttu jäävad rannad ja kaguosa vihmaperioodi kõige raskemate rünnakute alla ning neid räsivad igal aastal tsüklonid ja üleujutused.[9] Eriti suurt kahju kannatab kagurannik. Himaalajas uhub vihm palju mulda ja kruusa jõgedesse. Iga-aastaste üleujutuste ajal toovad Ganges ja selle lisajõed tasandikele viljakandvaid setteid. Need setted on aastatuhandete jooksul soodustanud intensiivset põllumajandust, kuid need ka raskendavad kunstlikku niisutust ja hüdroenergeetikat.

Jaanuaris ja veebruaris puhuvad kirdest talvemussoonid. Sajab vähe ja ilm on jahe. Vihmaperioodide vahele jäävad kuiva ja sooja ilmaga kevad ja sügis. Kogu Indias Himaalajast lõuna pool on kevad, suvi ja sügis väga soojad: igal aastal tuleb ette temperatuuri üle 50 °C. Eriti Gangese tasandiku niiske õhk teeb kliima mõnikord raskesti talutavaks. Lõuna-Indias on ka talvel päris soe. Dekkani kiltmaal on jahedam, Põhja-Indias esineb ka pakast.

Talvel moodustub Aasia kohal suur kõrgõhuala, mille mõju all on ka põhjapoolkera külmapoolus. Suuremas osas Indias ja lähedastel merealadel puhub sel ajal kirdemussoon. Põhja-Indias Himaalaja lähedal valitsevad loodetuuled. Kirdes asetsevad mäed takistavad Siberi külma õhu sissetungi. Dekkani kiltmaal on enamikus kohtades troopiline kliima, jaanuari keskmine temperatuur on 20–25 °C, Põhja-India tasandikel langeb see umbes 15 °C-ni. Talvel on üldiselt kuiv, kuid eriti Dekkani kiltmaa idaranniku lõunaosas, kus mussoon on kogunud Bengali lahelt piisavalt niiskust, sajab palju vihma.

Kevadel Aasia kõrgrõhkkond nõrgeneb ja kirdemussoon vaibub. Tugeva päikesekiirguse ning kuiva pilvitu kontinentaalõhu tõttu võib minna väga soojaks. Paljudes kohtades on mai aasta kõige soojem kuu.

Vastu suve läheb ilm ebastabiilseks. Edelamussoon puhken ühte lugu, tuues niisket õhku ning pilvi ja vihma. See suvemussoon on lõunapoolkera kagupassaadi jätk. Pärast ekvaatori ületamist pöördub õhuvool paremale ja puhub Kagu-Aasia poole. Seda põhjustab madalrõhkkond, mille kese on Indiast loodes. Seal, kus edelamussoon puhub mägedesse, sajab palju, paiguti üle 2000 mm aastas, Cherrapunji külas Assamis üle 12 000 mm aastas. See piirkond on samal laiuskraadil nagu Aafrika keskne kõrbepiirkond. Loode-India kõrbeosas sajab alla 200 mm aastas. Kõrb on seal sellepärast, et mäed takistavad sajuõhu ligipääsu.

Juuli keskmine temperatuur on kaugel põhjas üle 30 °C ning Dekkani kiltmaal vahemikus 25–30 °C. Meretuule, pilvede ja päikese vähesuse tõttu on juuli ja august sageli jahedamad kui mai. Mussoonisüsteem võib kirjeldatud mustrist oluliselt kõrvale kalduda: ühel aastal võib sadada keskmisest poole rohkem, teisel aastal poole vähem. Mõnikord algab suvemussoon hilja. Tuleb ette sajuta perioode ja tugevat sadu lühikese aja jooksul. Mussoonkliima võib kaasa tuua põuda, näljahäda ja üleujutusi.

Suvel on keskmine temperatuur 37,8–46,1°.[19]

  • India madalaim registreeritud temperatuur oli 1995. aastal Ladakhis Drases –60,0°.
  • Kõrgeim Indias registreeritud temperatuur oli 2016. aastal Phalodis Jodhpuri ringkonnas Rajasthanis 51,0°.

VeestikRedigeeri

Märgala ja reostusedRedigeeri

Märgalade (välja arvatud jõed) kogupindala Indias on 58 286 000 ha ehk 18,4% kogu riigist.[18] Inimesed on veekvaliteediga maadelnud tuhandeid aastaid, juba 4. ja 5. sajandil eKr, kui kaasaegse meditsiini isa Hippokrates seostas haigusi reostunud veega ja leiutas ühe esimestest veefiltritest. Täna on see väljakutse suur, tekitades eksistentsiaalseid ohte bioloogilisele mitmekesisusele ja mitmetele inimkooslustele ning ohustades majanduse arengut ja inimeste elu jätkusuutlikkust. Mida rohkem India kasvab ja linnastub, seda mürgisemaks muutuvad selle veekogud. Hinnanguliselt on umbes 70% India pinnaveest tarbimiseks praktiliselt kõlbmatu. Iga päev satub jõgedesse ja muudesse veekogudesse ligi 40 miljonit liitrit reovett, kusjuures ainult väike osa on piisavalt puhastatud. Maailmapanga hiljutine aruanne viitab sellele, et selline reostuse eraldumine ülesvoolu alandab majanduskasvu allavoolu asuvates piirkondades, vähendades nende piirkondade SKP kasvu kuni kolmandiku võrra. Hullemaks teeb selle see, et keskmise sissetulekuga riikides nagu India, kus veereostus on suurem probleem, suureneb mõju peaaegu poole SKP kasvu vähenemiseni. India saastatud aladest allavoolu on seotud põllumajandustulude 9% -line vähenemine ja järgmise etapi põllumajandussaaduste 16% -line langus. Keskkonna seisundi halvenemise kulud Indias on hinnanguliselt 3,75 triljonit INR (80 miljardit dollarit) aastas. Ainuüksi veereostusega seotud tervisekulud on hinnanguliselt umbes 470–610 miljardit INR (6,7–8,7 miljardit dollarit aastas) - need on enamasti seotud alla viieaastaste laste kõhulahtisuse suremuse ja haigestumusega ning muude rahvastiku haigestumistega. Lisaks majanduslikele kulutustele põhjustab vee reostus, kanalisatsiooni ja hügieeni puudumine ligi 400 000 inimelu kaotuse aastas. Ülemaailmselt sureb veega seotud haiguste tagajärjel igal aastal 1,5 miljonit alla viieaastast last ja 200 miljonit tööealist inimest.[20]

JõedRedigeeri

 
Godvari on kõige laiem jõgi Indias

Indias on 8 suurt jõesüsteemi, kokku üle 400 jõe.[21] India jõed võib jagada nelja rühma: Himaalaja jõed, Dekkaani jõed, Rannikujõed ja siseveekogude drenaažijõed.

Himaalaja jõed tekivad lume ja liustike sulamisel ning voolavad pidevalt aastaringselt. Mussoonikuude jooksul sajab Himaalajas suurel hulgal sademeid ja jõed paisuvad, põhjustades sagedasi üleujutusi. Dekkaani jõed on seevastu vihmaga toidetud ja seetõttu mahult kõikuvad. Rannikuäärsed jõed on pikkuselt lühikesed ja piiratud valgalaga. Lääne-Rajasthani siseveekogu kuivendus vooge on vähe, enamik neist on lühikese iseloomuga.[22]

India pikimad jõed:[23]

  1. Indus (suurem osa Pakistanis) – 3180 km
  2. Brashmaputra (suurem osa Tiibetis) – 2900 km
  3. Ganges – 2700 km
  4. Godavari – 1450 km
  5. Narmada – 1300 km
  6. Krishna – 1280 km
  7. Mahanadi – 880 km
  8. Kaveri – 785 km

JärvedRedigeeri

India füüsiliste iseärasuste osas ei saa mööda vaadata järvedest, mis katavad olulise osa Indiast. Indias on palju järvi, järgnevalt on siin mainitud vaid suuremad ja tähtsamad.[24]

Suurimad järved:

  1. Vembanad
  2. Wular – India suurim mageveejärv
  3. Chilika
  4. Pangong
  5. Pulicat
  6. Sardar Sarovar
  7. Nagarjuna Sagar
  8. Loktak

Tähtsamad järved:

  1. Kolleru - India suurim järv
  2. Sambhar - India suurim sisemaa sooljärv
  3. Puškari järv - hindude pühajärv
  4. Lonari järv- Lonari järv tekkis 50 000 aastat tagasi pärast seda, kui meteoriit tabas Maad. Hiljuti muutus Lonari järve värv üleöö roosaks ja seetõttu on see uudis olnud uudistes. Mõned eksperdid väidavad, et roosa värv võib olla tingitud vetikate olemasolust ja madalast veetasemest.
  5. Pulicati järv - suuruselt teine riimvesine - järv või laguun. Saarel asub Satish Dhawani kosmosekeskus, India eduka esimese Kuu kosmosemissiooni Chandrayaan-1 stardikoht.[24]

JoogivesiRedigeeri

India on viimaste aastakümnete jooksul parandanud munitsipaaljoogiveesüsteemide kättesaadavust kui ka kvaliteeti, kuid maapiirkonnad on jäetud tagaplaanile.

Hoolimata joogivee süsteemide kättesaadavuse täiustamisest, on paljud teised veeallikad saastunud nii bio kui keemiliste saasteainetega ning üle 21% riigis esinevatest haigustest on seotud veega. Kõigest 33% riigi elanikest on juurdepääs traditsioonilistele kanalisatsiooniteenustele.[25]

Paljudes India äärelinna maapiirkondades ainuke valik põhjaveeallikatele juurdepääsemiseks on puurkaevude puurimine. Iga uue puurkaevu loomine vähendab põhjavee hulka. India üleüldine veevaru kahaneb jõudsalt.[25]

India veekriisi põhjuseks on valitsuse planeerimise puudumine, suurenenud ettevõtete erastamine, tööstuse ja valitsuse korruptsioon. Veepuudus Indias süveneb, kuna elanikkond kasvab väga kiiresti.[25]

88 miljonil inimesel puudub juurdepääs puhtale joogiveele.[26]

MäestikRedigeeri

Himaalaja mägivöönd põhjas ja Naga-Lushai mägi idas on mägede moodustamise piirkonnad. Suurem osa sellest piirkonnast oli 600 miljonit aastat tagasi merevee all. Umbes 70 miljonit aastat tagasi alanud mägede moodustamise seerias tõusid setted ja keldrikivimid kõrgele. [27]

Himaalaja mäestikRedigeeri

  Pikemalt artiklis Himaalaja
 
Himaalaja mäestik

Himaalaja mäestik moodustus umbes 30 miljonit aastat tagasi, kui India laam eraldus Gondwanast ja põrkas põhja poole triivides kokku Euraasia laamaga. Selle kokkupõrke tulemusel kerkis maakoor üles ja moodustus kolm paralleelset mäeahelikku, mis hõlmavad tänapäeval 30 maailma kõrgeimat mäetippu.[9]

Himaalaja on maailma kõige kõrgem mäestik. See on ka üks nooremaid mäestikke ning on pidevas muutumises.

Himaalajas on 14 üle 8000 m kõrgust mäge, nende seas maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma (Mount Everest; 8848 m).[9]

MäedRedigeeri

2017. aasta seisuga on India kõrgemad mäed järgmised:[28]

  1. Kanchenjunga – 8585,91 m (maailmas kolmas kõrgeim mägi)
  2. Nanda Devi – 7815,98 m
  3. Kamet – 7755,94 m
  4. Saltoro Kangri – 7747,91 m
  5. Saser Kangri I – 7672,12 m
  6. Mamostong Kangri – 7516,06 m
  7. Saser Kangri II – 7513,01 m
  8. Saser Kangri III – 7495,03 m
  9. Teram Kangri I – 7462,11 m
  10. Jongsong Peak – 7462,11m

TaimedRedigeeri

TaimestikRedigeeri

India territooriumil kasvab 12% kõikidest teadaolevast taimeliikidest. Õistaimi on 15 000 liiki, millest 35% on endeemid. Viimaseid on peamiselt Kirde-Indias, Lääne-Ghattides, Loode-Himaalajal ning Andamanidel ja Nicobaridel.[29]

Indiast on pärit 167 liiki teravilja, rohkem kasvatatakse hirssi, puuvilja, vürtse, köögivilju, kaunvilju ning kiud- ja õliseemnetaimi.

TaimkateRedigeeri

Loodusliku taimkatte moodustab enamikus kohtades heitlehine või igihaljas troopiline mets. Põllumajandus on sajandite jooksul kahandanud metsaalasid 13%-le. Kogu Indias on metsade raiumine ja maaviljelus algset taimkatet oluliselt mõjutatud. Suured piirkonnad, sealhulgas Gangese tasandik, on valdavalt metsatud. Malabari rannikul on säilinud suured mangroovialad ja troopilised vihmametsad, kus kasvavad muu hulgas palmid, bambused ja viigipuud.

Suurem osa Hindustani poolsaarest lõuna pool Gangese tasandikku oli algselt kaetud mussoonmetsadega, kus kasvasid tiikpuud, mahagonipuud, sandlipuud ja kaksiktiibviljakud. Loode-Indias on heitlehiseid metsi ja savanne. Rajasthanis on palju Araabia-Aafrika taimeliike. Assamis ja Ida-Himaalaja madalamatel nõlvadel leidub tihedat mägivihmametsa, kõrgematel nõlvadel okasmetsa ja rododendronipõõsastikke. Sikkimis Bhutani ja Nepali vahel on puudepiir umbes 4200 m kõrgusel. Alpitaimestikus valdavad holarktilised perekonnad, näiteks nurmenukk, kivirik ja tulikas.

MetsRedigeeri

India kuulub maailma kümne riigi hulka, kus on kõige ulatuslikum metsakate ja metsatüüpide mitmekesisus. Mets moodustab kokku 21,67% riigi territooriumist ehk 712 249 km2.[30] Indias on ligi 188 metsatüüpi.[31]

  • Tihedat metsa on 99 278 km2, see moodustab kogu metsast 3,02%.
  • Mõõdukalt tihedat metsa on 308 472 km2, see moodustab kogu metsast 9,38%.
  • Hõredat metsa on 304 499 km2, see moodustab kogu metsast 9,26%.

India metsade hulka kuuluvad igihaljad troopilised vihmametsad Andamani ja Nicobari saartel, Lääne-Ghatis ja kirdeosariikides; Himaalaja põhjaosas asuvad kuivad alpimetsad ja pool-igihaljad vihmametsad, lehtpuu mussoonmetsad, okasmetsad, subtroopilised männimetsad madalamal vööndil ja parasvöötme mägimetsad.[29] Andamani ja Nicobari saartel on lisaks igihaljatele ka pooligihaljad vihmametsad ning troopilised märjad mussoonmetsad[18].

  • Maksimaalne puude mitmekesisus on leitud Lääne-Ghati troopilistest niisketest igihaljastest ja pooligihaljastest metsadest.
  • Minimaalset puude mitmekesisust võib märgata subtroopilistes Jammu ja Kashmiri kuivades igihaljades metsades.[31]

LoomadRedigeeri

Indias elab umbes 7,6% maailma imetajatest, 14,7% kahepaiksetest, 6% lindudest, 6,2% roomajatest.[18]

India on koduks kolmele ülemaailmselt ikoonilise liigi suurimale populatsioonile: Indias elab 57% kogu maailma tiigrite populatsioonist, 65% Aasia elevantide populatsioonist ja 82% India ninasarvikute populatsioonist.

India roomajate ja kahepaiksete loomastiku endemism on suur. Seal on umbes 187 endeemilist roomajat ja 110 endeemilist kahepaikset.[18]

 
India elevant

Indias elutseb mitmeid Aasia kõige haruldasemaid loomi, nagu näiteks Bengali rebane, Aasia gepard, marmorkass, Aasia lõvi, India elevant, India ninasarvik, Aasia vesipühvel jne.

Indias elab ligikaudu 500 liiki imetajaid, 2000 liiki linde ja 30 000 liiki putukaid, lisaks mitmesuguseid kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Tuntumad imetajad on India elevandid, kes elavad Karnataka, Kerala ja Odisha mägistes piirkondades. Samuti leidub Indias Bengali tiigreid, kes elavad peamiselt Sundarbansis ja Brahmaputra orus. Nende kaitseks on India valitsus loonud tiigriprojekti, millega rahastatakse nende kaitset üheksas reservaadis. India on koduks ka haruldastele väljasuremisohus Aasia lõvidele, kes elavad Giri piirkonnas Gujaratis. Muuhulgas leidub Indias ka metsikuid eesleid (Rajasthani piirkonnas), Nilgiri langureid, lõvisaba makaake, Nilgiri manguste, Malabari tsiibetkasse Lõuna-Indias ja täpilisi hirvi. Rohkem leidub leoparde ja hunte. India siseosas asuv Dekkani kiltmaa on koduks Aasia geparditele. Lisaks imetajatele leidub looduses hulganisti madusid, kahepaikseid ja roomajaid. Tuntuimad neist on krokodillid ja kuningkobrad.[32] 

Koos Indo-Hiinaga ja ümbritsevate saartega moodustab India Orientaalise. Piir Palearktisega, mille moodustavad suurem osa Aasiast ja Euroopa, on kohati ebamäärane, kuid Himaalaja on selge piir. Paljud India loomad on lähedases suguluses Aafrika liikidega, näiteks india ninararvik, india elevant ning paljud sarvlindlased ja paljud linnud sugukonnast Leiothrichidae. Teised on ainult alamliigid, sealhulgas leopard ja aasia lõvi (Giri metsas). Metsarikastes reservaatides on säilinud haruldasi liike, sealhulgas bengali tiiger, kes jahib paljusid hirvlaste liike.

Linnades ja linnade lähedal elab palju ahviliike, sealhulgas hulmanid, ja palju raipelinde. Tavalised on ka märgaladega seotud linnud, näiteks toonekurglased, haigurlased, iibislased ja kahlajad. Kokku on Indiast teada umbes 1200 linnuliiki.

Viiendik India ligi 400 maoliigist on mürgised, näiteks kobrad. Gangeses, Brahmaputras ja mujal elab pika koonuga krokodilliliik gaviaal.

Ohustatud liigidRedigeeri

India alal leidub 172 loomaliiki, mida IUCN peab üle maailma ohustatuks, ehk 2,9% kogu maailmas ohustatud liikide arvust. Nende hulka kuulub 53 imetajat, 69 lindu, 23 roomajat ja 3 kahepaikset.[18]

Väljasuremisohus olevate liikide kaitseks on Indias loodud 400 looduskaitseala ja 80 rahvusparki, mis annavad peavarju paljudele metsloomadele. Nende elupaikade kadumine ja väljasuremise oht on tingitud peamiselt keskkonnareostusest, metsade hävitamisest, inimeste sekkumisest ning salaküttimisest.

MaakasutusRedigeeri

2018. aasta seisuga on maa jagunenud järgmiselt:[6]

Põllumajanduslikus kasutuses on 60,5% maast, sealhulgas haritava maana 52,8%, püsikultuuride all 4,2% ja püsikarjamaana 3,5%.

Metsade all on 23,1%, muud maad on 16,4%.

Niisutatud maa (aastal 2012) võtab enda alla 667 000 km2.

Aasia riikidest on kõige enam haritavat maad Indial. See on ligi 39 protsenti Aasia haritavast maast.[33]

LoodusõnnetusedRedigeeri

 
Üleujutus Indias

India ainulaadne geoklimaatiline seisukord ja suur sotsiaal-majanduslik haavatavus katastroofide eest põhjustab loodusõnnetuste sagenemist. India on üleujutuste, tsüklonite, laviinide, kuuma/külma lainete, maalihede, äikese, maavärinate ja põudade suhtes väga haavatav.[34]

Riikliku katastroofijuhtimisameti andmetel on Indias umbes 40 miljonit hektarit maad üleujutuste all (umbes 12% kogu maismaa pindalast), 68% maast on põua, maalihede ja laviinide suhtes haavatav, 58,6% maismaad on maavärinaohtlik ning tsunamid ja tsüklonid on regulaarne nähtus 5700 km pikkusel 7516 km pikkusel rannikuliinil.[34]

 
Põud Indias: Niranjana jõgi

Ülemaailmse kliimariski indeksi 2019. aasta aruande kohaselt on India äärmuslike ilmastikutingimuste tõttu maailmas 14. kõige haavatavam riik. Aruandes märgiti, et 2017. aastal kaotas India katastroofide tõttu umbes 2736 inimelu, jäädes alla Puerto Ricole, kus suri 2978 inimest. Lisaks moodustasid Indias selliste õnnetuste tõttu tekkinud majanduskahjud umbes 13 789 miljonit dollarit, mis on suuruselt 4. kohal maailmas.[34]

Aastatel 1970–2009 koges India 371 looduskatastroofi, mille tagajärjel hukkus 1 51 000 ja kannatada sai 1,86 miljardit inimest. Indias on kõige sagedasem katastroof üleujutused, mis moodustavad 52% kõigist õnnetustest, järgnevad tsüklonid (30%), maalihked (10%), maavärinad (5%) ja põuad (2%).[34]

RiikRedigeeri

PealinnRedigeeri

 
Lotuse kiri India pealinnas New Delhis

India pealinn on New Delhi (inglise keeles; hindi keeles नई दिल्ली, Naī Dillī). New Delhi asub riigi põhjaosas Delhi linna territooriumi keskuses, Yamuna jõe läänekaldal. Linna juhib ametisse määratud New Delhi munitsipaalnõukogu (NDMC). New Delhi pindala on 42,7 ruutkilomeetrit[35] ja elanike arv on 321 600 (2006).

Detsembris 1911 otsustas Suurbritannia kuningas George V, et India pealinn viiakse Calcuttast (praegune Kolkata) Delhisse. Linna ehitust alustati 1912. aastal vana Delhi kesklinnast umbes 5 kilomeetri kauguselt lõunas. Uus pealinn püstitati ametlikult 1931. aastal.[36]

RiigikordRedigeeri

India on parlamentaarne vabariik, mille poliitikat korraldatakse India põhiseaduse alusel.

Indias kehtib võimude lahusus. Täidesaatev võim kuulub presidendile (riigipea), peaministrile (valitsusjuht) ja valitsusele. Seadusandlik võim on parlament Sansad, mille alamkoda on Rahvakoda (Lok Sabha) ja ülemkoda on Osariikide Koda (Rajya Sabha). Kohtuvõim kuulub India ülemkohtule, osariigikohtutele, ringkonnakohtutele ja istungikohtutele.

India on liitriik, kuigi seda sõna põhiseaduses ei kasutata. Põhiseadus sätestab nii keskvõimu kui ka osariikide volitused ja piirangud. Keskvõimul on osariikide suhtes kõik volitused, mida pole eksplitsiitselt osariikidele üle antud. Jammu ja Kashmiri osariigil on suuremate volitustega eristaatus. Osariiki valitseb valitsus, mida juhib osariigi peaminister, kelle määrab kohalik seadusandlik kogu, mis valitakse üldvalimistel viieks aastaks. Keskvalitsust esindab kuberner, kes täidab sarnast rolli nagu föderaaltasandil president. Osariigi võimud kehtestavad seadusi ja haldavad põllumajanduse, politsei ning osalt hariduse ja tööturu, kohalike finantside ja maksude jm valdkondi. Liiduterritooriume haldab föderaalvalitsus.

India põhiseadus pärineb 1950. aastast. See sätestab, et India on demokraatlik ja ilmalik vabariik. Suur osa põhiseaduse sätetest Government of India Act (1935).

Seadusandlik võimRedigeeri

  Pikemalt artiklis India parlament

Rahvakoja liikmed valitakse valimisõigusega täiskasvanute (üle 18-aastaste) üldistel valimistel. Valimisi korraldatakse iga viie aasta tagant. Rahvakoja 543 liiget valitakse 543 valimisringkonnast. Igaüks neist esindab oma valimisringkonda. Valimisringkondade arvu on mitu korda suurendatud, et hoida sammu rahvaarvu kasvuga. Kaks liiget määrab president angloindialaste esindajateks. 79 kohta on reserveeritud kastitutele ja 41 hõimurahvastele. Rahvakoja liikmed jäävad ametisse viieks aastaks või seni, kuni president saadab selle laiali. Kui president kuulutab välja erakorralise seisukorra, võib nende ametiaeg pikeneda. Rahvakoja hoone asub New Delhis Sansad Bhavani Lok Sabha kodades. Rahvakojal on rohkem volitusi kui Osariikide Kojal.[37] Rahvakojal on eksklusiivne volitus võtta vastu kulusid nõudvaid seadusi. Ta võib valitsusele umbusaldust avaldada ja võib algatada põhiseaduse muutmise protseduuri.

Osariikide Kojas on maksimaalselt 250 (praegu 245) liiget, kellest valdava enamiku (praegu 233) valivad osariikide seadusandlikud kogud ühe ülekantava hääle meetodil. Ülejäänud 12 liiget nimetab president.[38] Presidendi poolt nimetatud liikmed kannavad hoolt kunsti, kirjanduse, teaduse ja sotsiaalteenuste eest. Osariikide Koja istungid toimuvad New Delhis parlamendihoones. Osariikide Kogu on seadusandlikes toimingutes Rahvakojaga võrdväärne, välja arvatud tarnimise valdkonnas, kus viimasel on ülekaalukas volitus otsuseid teha. Osariikide Kogul on volitused, mis kaitsevad osariikide õigusi riigi tasandil.[39] Osariikide Kogu volitused seisnevad peamiselt vetoõiguses Rahvakojas vastuvõetud seaduseelnõude suhtes.

PresidentRedigeeri

  Pikemalt artiklis India president

India Vabariigi president on India riigipea ja India relvajõudude ülemjuhataja. Alates 25. juulist 2017 on India president Ram Nath Kovind.

India presidendi valib valimiskogu, kuhu kuuluvad India parlamendi mõlemad kojad ja India kõigi osariikide seadusandlikud kogud.

Presidendi ametikoht on suuresti tseremoniaalne, kuid ta võib näiteks Rahvakoja laiali saata ja võib kuulutada ühes või mitmes osariigis välja erakorralise seisukorra (viimasel juhtumil on tarvis parlamendi mõlema koja heakskiitu kahe kuu jooksul).

Kuigi India põhiseadus näeb ette, et president saab oma volitusi teostada otsese või alluva võimu kaudu, teostab kõiki presidendile antud täidesaatvaid volitusi siiski India peaminister ministrite nõukogu abiga. President tegutseb ministrite toel seni, kuni see ei riku põhiseadust.[40]

Presidendi peamine kohustus on säilitada ja kaitsta India riiki, mille kohta annab ta ametisse astudes ka vande. President on kõigi sõltumatute põhiseaduslike üksuste ühine juht. Kõik tema tegevused, soovitused ja järelevalvevolitused täitev- ja seadusandlike üksuste üle peavad olema vastavuses põhiseadusega.

India president võib kõik parlamendis vastu võetud seaduseelnõud kinnitada, tühistada või tagasi saata. Seaduseelnõu, mille president allkirjastab, muutub automaatselt ametlikuks seaduseks. Kui president saadab seaduseelnõu tagasi ja sama eelnõu võetakse parlamendis uuesti vastu, muutub see seaduseks ka ilma presidenti kinnituseta.

Kuigi põhiseaduse kohaselt on presidendil kohustus tegutseda peaministri nõuandel, annab lõpliku korralduse ikka president. Tegelik täitevvõim on siiski peaministril.

Presidendil puudub pädevus muuta kohtuotsuseid.[41]

Vaata ka India presidentide loend.

PeaministerRedigeeri

India Vabariigi peaminister on India valitsusjuht. Alates 26. maist 2014 on peaminister Narendra Modi.

Peaminister on valitsuse kõrgeim liige. Ta võib valida ja vallandada kabineti liikmeid ning jaotada nende vahel ametikohad. Ta on valitsuse eesistuja ja esimees.

Peaminister on India presidendi peamine nõunik ja ministrite nõukogu juht. Ta võib olla Rahvakoja või ka Osariikide Koja liige, kuid peab olema Rahvakojas enamust omava erakonna või koalitsiooni liige.

Peaministri ülesanded on:

  1. juhtida valitsust;
  2. juhtida riigiorganeid;
  3. nõustada ja toetada presidenti;
  4. esindada riiki rahvusvahelistes delegatsioonides ja rahvusvahelistel kohtumistel;
  5. viia ellu täidesaatvat võimu.[42]

Peaministril peab olema Rahvakogu enamuse toetus. Kui peaminister ei suuda presidendi korraldusel tõendada Rahvakogu toetust, peab ta tagasi astuma.

ValitsusRedigeeri

  Pikemalt artiklis India valitsus

Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Minister peab olema parlamendi ühe koja liige. Valitsust juhib peaminister, keda nõustab kabineti sekretär, kes on ka haldusteenistuse ja muude avalike teenistuste juht. Teised ministrid on ministeeriumite juhid või riigiministrid, kes alluvad otseselt mõnele teisele ministrile. Riigiministrid tegelevad tavaliselt mõne konkreetse osaga valitsuse ülesannetest.

Valitsuse määrab ametisse president, kes abistab täitevvõimu asjaajamistes. Valitsus vastutab Rahvakogu ees kollektiivselt oma tegevuse eest. [43]

KohtudRedigeeri

  Pikemalt artiklis India kohtusüsteem

India põhiseadus näeb ette sõltumatu kohtusüsteemi, mida juhib India ülemkohus.

India kohtusüsteem on ühtne, kohtud ei jagune föderaalkohtuteks ja osariikide kohtuteks. India ülemkohus on osariikide kõrgemate kohtute apellatsioonikohus. Kohtusüsteemi kuuluvad India ülemkohus, osariigi kõrgemad kohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.

India ülemkohusRedigeeri
  Pikemalt artiklis India ülemkohus

Ülemkohtu ülesanne on kaitsta põhiseadust, lahendada keskvalitsuse ja osariikide vahelisi vaidlusi, tühistada kõik põhiseadusega vastuolus olevad kesk- või osariikide seadused ja kaitsta kodanike põhiõigusi. [44]

India ülemkohus koosneb peakohtunikust ja 30 kaaskohtunikust, kelle kõik nimetab ametisse India president peakohtuniku nõuandel.

India ülemkohus on vastavalt põhiseadusele India kõrgeim kohus. See on kõrgeim konstitutsioonikohus. India peakohtunik on ülemkohtu juht. India ülemkohut peetakse riigi kõige mõjuvõimsamaks riigiasutuseks. Alates 18. novembrist 2019 on India peakohtunik Sharad Arvind Bobde.

Kohus koosneb maksimaalselt 34 kohtunikust. Neil on ulatuslikud volitused apellatsiooni- ja nõuandva jurisdiktsiooni näol. Ülemkohtu peamiseks ülesandeks on lahendada põhiseaduslikke probleeme.[45]

ÕiguskordRedigeeri

  Pikemalt artiklis India õiguskord

Briti vallutus tõi kaasa India õigussüsteemi muutumise inglisepärasemaks. Pärast iseseisvumist kodifitseeriti rohkem hinduistlikku ja islami õigust, eriti isiku-, perekonna- ja pärimisõiguse alal, kuid keele, terminoloogia, pretsendendi arvestamise ja muu poolest on India õigussüsteem ikka veel üldise õiguse tugeva mõju all. India karistusõigus põhineb peamiselt 1860. aastast pärineval ja 1861. aastal jõudnud karistusseadustikul (viimane parandus 1993), milles Inglismaa karistusõigust on kohandatud India oludega (arvestatud on hinduistlikke reegleid).

Hinduistlik õigusüsteem hõlmab hinduismi elementidega õiguskorrad (peale India õiguskorra ka Nepali õiguskorra). Aluseks on Manu seadused 1. sajandist pKr. Pühakirjades kirjapandud reeglid puudutavad peamiselt era- ja karistusõigust. Klassikalise, nüüdseks hüljatud hinduistliku õiguse järgi korraldas abielu perekond, asjaosaliste nõusolekul ei olnud tähtsust. Kastidevaheline abielu oli põhimõtteliselt keelatud, teatud juhtudel oli takistuseks ka perekonnanimede kokkulangemine. Abielu lahutada ei saanud, aga kui naine ei täitnud oma abielulisi kohustusi, võis mees teatud tingimustel võtta uue naise. Lesknaine ei tohtinud uuesti abielluda; uut abielu oleks peetud kehtetuks ja sellest sündinud lapsi väljaspool abielu sündinuks.

Islami sissetung 9. sajandil tõi Indiasse islami õiguse ning Briti kolonisatsioon üldise õiguse süsteemi. Nii neelas ja lõimis hinduistlik õigussüsteem endasse teiste õigussüsteemide reegleid. Brittide asutatud kohtud, mis suures ulatuses rakendasid hinduistlikku õigust, ei pidanud hinduistlikke pühakirju ainsaks õigusallikaks. Nagu Inglismaalgi, pidasid nad otsustavaks allikaks varasemaid kohtuotsuseid.

Aastal 1955 võeti Indias vastu isiku-, perekonna- ja pärimisõiguslikud seadused, sealhulgas The Hindu Marriage Act abielu sõlmimisest ja abielu õiguslikest tagajärgedes. See läänemõjuline seadus keelab polügaamia lubab lahutust ja kaotab juriidilised takistused eri kastidest inimeste abiellumiseks.

Kohtud tunnistavad vaevalt usureegleid, mis on praeguste seadustega vastuolus. Paljud inimesed elavad aga usureeglite järgi, nii palju kui võimalik.

ValimisedRedigeeri

India valimiskomisjon on põhiseaduslik föderaalorgan, mis vastutab kõigi India valimiste eest. Valimiskomisjon tagab, et valimised oleksid vabad, erapooletud ja õiglased.

Valimiskomisjon tagab eelvalimised, valimised ja valimistele järgsed toimingud vastavalt seadusele. Kõiki valimistega seotud vaidlusi või probleeme lahendab valimiskomisjon. India ülemkohus on leidnud, et kui vastuvõetud seadustest ei piisa valimistega seonduvate probleemide lahendamiseks, on valimiskomisjonil põhiseaduse kohaselt volitus toimida vastavalt vajadusele. Isik, kes soovib kandideerida India valimistel, peab esitama oma kandidatuuri valimiskomisjonile, mille põhjal valimiskomisjon avaldab kandidaatide nimekirja. Parteid ei tohi kampaaniateks kasutada riigivõimu ressursse ega kandidaate altkäemaksuga mõjutada. Valitsus ei saa valimisperioodil algatada ühtegi projekti.

India Vabariigi valimised hõlmavad:

  1. parlamendiliikmete valimised;
  2. riigi seadusandlike kogude valimised;
  3. riigi seadusandlike nõukogu liikmete valimised;
  4. külade ja linnade nõukogu liikmete valimised.[46]

PoliitikaRedigeeri

Vaata ka: India poliitika

Esimesed üldvalimised toimusid 1951. aastal, need võitis India Rahvuskongress. 1990. aastal lõppes Indias üheparteiline võim ning poliitikat hakkas juhtima koalitsioonivalitsus. 2014. aasta aprillist maini toimunud kuueteistkümnendad Rahvakoja valimised taastasid üheparteilise valitsuse süsteemi, sest Bharatiya Janata partei suutis koguda enamuse häältest.[47]

RelvajõudRedigeeri

Aastal 2006 oli relvajõudude rahuaegne suurus 1 325 000 meest. Maaväes (Bhāratīya Thalsēnā) teenis 1 100 000, mereväes (Bhartiya Nāu Senā) 55 000 ja lennuväes (Bhartiya Vāyu Senā) 170 000 meest. Reservis oli kokku 1 155 000 meest.

 
India armee - sikhide kerge jalaväerügement

Varustuses on lääne, Nõukogude ja India tooteid. India tööstus suudab toota peaaegu igat liiki varustust, sealhulgas tuumarelvi ja keskmaarakette. 1970ndatest pärinev varustus on välja vahetatud.

Taotletakse, et India merevägi oleks piirkonnas domineeriv.

Maavägi on võimeline tegutsema India piirile iseloomulikul tasamdike, džunglite ja kõrgmägedega maastikul. Tal on tähtis osa ka sisejulgeoleku tagamisel. Sisejulgeolekut tagavad esmajoones sisejulgeolekujõud, kuhu kuulub 1 721 500 meest, (reservis on 1 293 000 meest).

Sõjad ja relvajõudude missioonidRedigeeri

India igivaenlane on Pakistan, sest neil on lahkarvamused Kašmiiri asjus. Aastatel 1949, 1965 ja 1999 oldi Kašmiiri pärast sõjad. Aastal 1971 oli India sõjas Pakistaniga Ida-Pakistani (praegune Bangladesh) pärast ja 1962. aastal oli India sõjas Hiinaga.

India relvajõud osalevad ÜRO missioonides. Aastatel 1987–1990 sekkus India iseseisvalt Sri Lanka kodusõtta.

HaldusjaotusRedigeeri

India jaguneb 28 osariigiks (states) ja 8 liiduterritooriumiks (union territories):

 
India osariigid ja liiduterritooriumid
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Liiduterritoorium

2019. aastal jagati Jammu ja Kashmiri osariik Jammu ja Kashmiri ning Ladakhi liiduterritooriumiks. 2020. aastal liideti Dadra ja Nagar Haveli ning Daman ja Diu liiduterritoorium Dadra ja Nagar Haveli ja Damani ja Diu liiduterritooriumiks.

Sümbolid ja tähisedRedigeeri

Indial on riigilipp, riigivapp ja riigihümn ("Jana-Gana-Mana").

India rahvusloom on tiiger, rahvuslind paabulind, rahvuslill lootos, rahvuspuu Bengali viigipuu, rahvuspuuvili mango.

India riigipühad on vabariigi aastapäev (26. jaanuar), iseseisvuspäev (15. august) ning Gandhi Jayanti (2. oktoober). Rahvuslikke pühi on kokku 14 (nende hulgas nt jõulud, Holi, Id-ul-Zuha ja Buddha Jayanti).[9]

RahvastikRedigeeri

Demograafilised näitajadRedigeeri

  Pikemalt artiklis India demograafilised näitajad

Rahvastiku arvestus ja rahvaloendusedRedigeeri

Iga kümne aasta tagant peetakse rahvaloendus. Viimased olid 2001. aasta India rahvaloendus ja 2011. aasta India rahvaloendus.

Paljud sünnid ja surmad jäävad registreerimata.

RahvaarvRedigeeri

India rahvaarv seisuga 2. märts 2021 on 1 389 012 340.[48]

Aastatel 1975–2010 kahekordistus rahvaarv 1,2 miljardini, kusjuures miljardini jõuti 1998. aastal. Prognoositakse, et 2024. aastaks saab India Hiina ees maailma kõige suurema rahvaarvuga riigiks.[49] Eeldatavasti saab Indiast 2030. aastaks esimene riik, kus elab üle 1,5 miljardi inimese ja rahvaarv peaks aastaks 2050 kasvama 1,7 miljardini.[50]

Aasta Rahvaarv
1700 137 026 000
1725 140 413 000
1750 155 212 000
1775 198 344 000
1800 255 000 000
1825 256 469 000
1850 283 496 000
1875 300 963 000
1900 271 306 000
1925 263 071 000
1950 350 445 000
1975 600 763 000
2000 1 014 003 800
2005 1 094 985 000
2025 1 370 028 000
2050 1 706 951 000
IiveRedigeeri

Aastatel 1991–2001 moodustas aastaiive 2,1%, aastatel 2001–2011 oli see 1,8%.

Rahvaarvu kasvu ohjeldamineRedigeeri

Pärast iseseisvumist on rahvaarvu kasvu peetud üheks riigi suuremaks probleemiks. Seda on püütud ohjeldada pereplaneerimisprogrammidega. Sündimuse piiramine ei ole hinduismiga vastuolus, kuid vaesed talupojaperekonnad on sellele sageli vastu seisnud, sest laste tööga on võimalik teenida. 1970ndate keskpaigas pidi valitsus reaktsioonide tõttu peaaegu sõjaväelisele steriliseerimiskampaaniale vaeste maatööliste seas kehtestama erakorralise seisukorra ja tegema järeleandmisi. Üha rohkem on aru saadud, et rahvastiku kasv on eelkõige vaesusprobleem, ja koos keskklassi kiire kasvuga, eriti Lõuna-Indias, on sündimuskordaja üha langenud.

Imikute ja emade suremusRedigeeri

Aastal 1970 suri 1000 elusalt sündinud lapsest 137, 1994. aastal 79. Imikute suremus on maal umbes 50% suurem kui linnas. Emade suremus on umbes 4%.

Keskmine eluigaRedigeeri

Keskmine eluiga oli 1994. aastal 61 aastat, naistel pisut kõrgem kui meestel. Ajavahemikul 2006- 2011 oli keskmine eluiga meestel 65.8 aastat ja naistel 68,1 aastat.

Sooline jaotusRedigeeri

2011. aastal oli India rahvastikus 940 naist 1000 mehe kohta.[51] Indias elab 710 miljonit meest ja 660 miljonit naist.

Naiste nii väike osakaal (48%) on maailmas peaaegu ainulaadne. Asi on naiste halbades elutingimustes ja poisslaste sündimise eelistamises.

Maa- ja linnaelanikkondRedigeeri

65% India elanikest elab maal ja 35% linnas. Linnaelanike osakaal on 2020. aastaks võrreldes 1950. aastaga (17%) kahekordistunud ja eeldatavasti elab 2050. aastaks pool India elanikest linnas.

Vanuseline jaotusRedigeeri

2020. aastal oli 0–14-aastaste elanike osakaal 26,16% ja tööealise elanikkonna (15–65-aastased) osakaal 67,27% protsenti ning 6,57% indialastest oli üle 60-aastased.[52] Eeldatakse, et 2020. aastal on indialase keskmine vanus 29 aastat, Hiina puhul 37 aastat, Jaapani puhul 48; ja aastaks 2030 peaks India sõltuvussuhe olema veidi üle 0,4.[53] Laste arv kulmineerus Indias siiski üle kümne aasta tagasi ja nüüd langeb. Alla viie aasta vanuste laste arv saavutas tipu 2007. aastal ja sellest ajast alates on see arv langenud. Alla 15-aastaste indialaste arv saavutas tipu veidi hiljem (2011. aastal) ja on nüüd ka languses.[54]

SündimusRedigeeri

Sündimuskordaja on 3%.

Oodatav eluigaRedigeeri

Oodatav eluiga oli 2003. aastal 63 aastat.

Etniline koosseisRedigeeri

India on paljurahvuseline riik, kus elavad tuhanded väikesed etnilised ja hõimurühmad.[17]Riigis on üle kahe tuhande etnilise rühma[55].

UsundidRedigeeri

India on usundite ja uususundite poolest mitmekesine. India põhiseadus näeb ette usuvabaduse ning sätestab, et riigiusundit ei ole. Usukogukonnad ei saa siiski alati omavahel hästi läbi, näiteks on hinduistide ja muslimite vahel sageli vägivaldseid kokkupõrkeid. Usulise kuuluvuse järgi jaotati varasem India territoorium 1947. aastal peamiselt hinduistliku India ja peamiselt islamiusulise Pakistani vahel (viimane hõlmas ka praeguse Bangladeshi ala).[56]

Hinduism on India levinuim usund, mille järgijaid on umbes 80% rahvastikust.

Islami järgijad moodustavad India rahvastikust umbes 13,4%.

Budism järgijaid on 0,8%.

Džainism tekkis umbes samal ajal budismiga. Džainiste on Indias umbes 0,4%.

Sikhismi rajas 16. sajandil usukuulutaja Nanak Pandžabist. Selles usundis on nii hinduismi kui ka islami elemente. Sikhismil on umbes 13 miljonit järgijat.

Mumbai piirkonnas on elab umbes 120 000 parsi, kelle usund on zoroastrismi tänapäevane versioon.

Hõimurahvad on animistid või praktiseerivad rahvalikku hinduismi.

Kristlus on levinud peamiselt Lõuna- ja Kirde-Indias. Kristlasi on 2,3% rahvastikust.[56]

KeeledRedigeeri

  Pikemalt artiklis Keeled Indias

India põhiseadus mainib 22 keelt, riigikeel puudub. Peale mainitud 22 tähtsama keele kõneldakse veel sadu keeli.[57] Indias kõneldakse 2011. aasta rahvaloenduse andmetel rohkem kui 1000 keelt, kusjuures 121 keelt neist on üle 10 000 inimese emakeeled.[58] Siiski räägib suurem osa elanikest (96,71%) oma emakeelena neid keeli, mis jäävad 22 põhiseadusega kinnitatud keele alla.[58]

78% elanikkonnast kõneleb India keeli, 19% draviidi keeli, 1,1% austroaasia keeli ja 1,01% Tiibeti-Birma keeli, on kaks isoleeritud keelt: nihali keelt[59] räägitakse Maharashtras ja burušaski keelt Kashmiris.

22 tähtsamat keelt on järgmised: assami keel, bengali keel, bodo keel, dogri keel, gudžarati keel, hindi keel, kannada keel, kašmiiri keel, konkani keel, maithili keel, malajalami keel, manipuri keel, marathi keel, nepali keel, oria keel, pandžabi keel, sanskrit, santali keel, sindhi keel, tamili keel, telugu keel ja urdu keel.[60]

Kõige rohkem emakeelseid kõnelejaid on hindi keelel, 2011. aasta seisuga 41% elanikkonnast.[61]

Indias elab 1 000 000 Suurbritannia päritolu ja 700 000 Ameerika Ühendriikide päritolu inimest. Nad moodustavad üle 0,1% kogu India elanikkonnast.

India keelelist, geneetilist ja kultuurilist mitmekesisust ületab ainult Aafrika mandriosa.[62]

India on 1,1 miljardi inimesega rahvaarvult Hiina järel maailma riikidest teisel kohal, kus elab ligi viiendik maailma elanikkonnast.

Indias on üle 200 kohaliku keele, kuid enamik neist kirjakeeleta ja väheste kõnelejatega. India keeli kõneleb umbes kolmveerand rahvastikust, need on ka kultuuriliselt kõige olulisemad. Ligi veerand rahvastikust kõmeleb draviidi keeli.

Hindi keel on koos inglise keelega India ametlik keel. India osariikide piirid, mis on tõmmatud 1953 ja hiljem, järgivad suuresti keelealasid. 22 suuremat piirkondlikku keelt, sealhulgas hindi keel, on osariikide ametlikku keelt. Aastal 2003 said ametlikeks maithili keel, dogri keel, bodo keel ja santali keel. On veel 35 ametliku keele kandidaati, millest paljusid peetakse sageli siiski hindi keele murreteks.

Austroaasia keelte hulka kuuluvad kirjakeeleta munda keeled, mida kõnelevad hõimurahvad Chota Nagpuris, Bihari, Jharkhandi ja Orissa mägialadel ning Mahadeo mägedes Madhya Pradeshis. Tähtsamad neist on santali keel ja mundari keel. Austroneesia keelte hulka kuuluvad ka moni-khmeeri keeled khasi keel ja Nicobaridel kõneldavad keeled. Tiibeti-Birma keeled on Indias esindatud umbes 80 keele ja murdega, mida kõneldakse India põhja- ja idapiiri äärsetel mägistel aladel. Andamani keeli kõnelevad Andamani saarte põliselanikud. Umbes 12 keelest on säilinud ainult mõned.

Tähtsamate keelte loeteluRedigeeri

AsustusRedigeeri

India suuremad linnad on Mumbai, Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmadabad, Pune, Surat ja Kanpur. Nende seas on mõned maailma kõige suuremad linnad. Miljonilinnu on 32. Mumbais, Kolkatas ja Delhis kokku elab üle 42 miljoni inimese.

Auto on 2,5%-l elanikest.[23]

Rahvastiku tihedus on 324 in/km². See on üks maailma tihedamini asustatud riikidest. Rahvastiku tihedus varieerub 13 Arunachal Pradeshis 9294 in/km²-ni Delhi liiduterritooriumil.

Üle 15 miljoni indialase elab väljaspool Indiat. Paljud peavad Indiaga tihedat sidet ning teevad kodumaale investeeringuid ja ülekandeid.

MajandusRedigeeri

India mitmekesine majandus hõlmab traditsioonilist põllumajandust, nüüdisaegset põllumajandust, käsitööd ning palju tööstusharusid ja teenindust. Veidi alla poole tööjõust on hõivatud põllumajanduses, kuid kolmas sektor toob sisse lõviosa sissetulekutest ja annab ligi kolmandiku India toodangust. Hiljuti oli põllumajanduses hõivatud kolmveerand tööjõust ning põllumajandus andis veerandi SKT-st. Tööstus andis 24% ja teenindus 51% SKT-st. Sektorite vahel on suur tootlikkuse erinevus.

Iseseisvuse ajal on majanduspoliitikale suurt tähelepanu pööratud. Juba 1940ndate lõpus pärast iseseisvumist hakati ellu viima auahneid majanduslikke kavasid. India võttis omaks sotsialistliku mudeli. Majandust hakati suuresti riiklikult juhtima, koostades viie aasta plaane ning rakendada protektsionismi. Nõukogude Liidust sai India tähtsaim poliitiline tugi ja koostööpartner. Riik taheti industrialiseerida, saavutada majanduslik sõltumatus Suurbritanniast, ergutada majanduskasvu ning niimoodi võidelda vaesusega. Peaminister Jawaharlal Nehru seadis 1950ndatel eesmärgiks muuta vaene agraarmaa moodsaks ühiskonnaks, kus sissetulekud jaotuvad võrdselt. Seda tahtis ta saavutada kodumaisel finantseerimisel ja omandil põhineva industrialiseerimise abil. Kapitali nappuse ja soovi tõttu tõsta arengu tempot võttis riik 1956. aastal tööstuse arengu eest kogu vastutuse. See tähendas muu hulgas otsest kontrolli panganduse, energeetika ja rasketööstuse üle. Turumajandust pärssis ka tootmislitsentside süsteem tööstuses. See tõi kaasa väikese tööviljakuse, mida põhjustasid muu hulgas ettevõtete ebasoodne suurus, vananenud tehnoloogia ja ülepaisutatud personal. Alates 1970ndate lõpust, kui sai selgeks, et India majandus jääb Kagu-Aasia riikide arengust maha, hakati mõtlema, kuidas riigi arengumudelit muuta. Ent alles siis, kui Nõukogude Liit kokku varises ja avalikud eelarved ning maksebilanss 1990. ja 1991. aastal ohtu sattusid, hakati IMFi juhtimisel majanduse aluseid tõsiselt muutma. Alates 1990ndatest on majandust järk-järgult liberaliseeritud, nii et rõhk ei ole enam tööstustoodangul. Majandussektorid, mis olid reserveeritud avalikule sektorile, sealhulgas taristu, terasetööstus ning nafta- ja energiasektor, avati erainvesteeringutele. Välismaa investoritel lasti Indias kanda kinnitada, tootmislitsentsid kaotati ning riigiettevõtteid hakati erastama. Ka kapitaliturud liberaliseeriti. Suuri raskusi oli panganduse erastamisega, sest pangad olid laenudega ebarentaablitele ettevõtetele kandnud suurt kahju. Indiat püüti maailmamajandusse integreerida kaubanduspoliitika liberaliseerimisega: vähendati tolle ja muid importi piiravaid abinõusid ning India ruupia muudeti vabalt konverteeritavaks.

Liberaliseerimine ja erastamine ei ole lõpule viidud. Siiski on alates 1994. aastast majanduskasv olnud 7% ringis aastas, jäädes alla ainult Hiina omale. Seda stimuleerivad keskklassi tarbimine ja haritus, sealhulgas inglise keele oskus, ning välismaa investeeringud.

Majandus on mitmekülgne. On kõrgtehnoloogilisi sektoreid: tuumaenergeetika, nafta ammutamine, kosmoseuurimine ja infotehnoloogia. India on suur tarkvara eksportija.

Vaesus on vähenenud nii absoluutselt kui ka suhteliselt. Suured sotsiaalsed ja geograafilised kontrastid on säilinud. Näiteks on põllumajanduses tööviljakus seitse korda väiksem kui teistes majandusharudes. Aastal 2006 käivitati suur maapiirkondade tööhõiveprogramm, mille eesmärk oli 60 miljoni inimese vaesusest väljatoomine. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on India suurimateks koostööpartneriteks saanud USA ja Hiina. Nafta impordi tõttu on kasvanud on kaubandus OPECi maadega. Väliskaubanduse defitsiit on suur (2005. aastal 40 miljardit USA dollarit). Riigivõlgade teenindamine on koormav.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) andmetel oli India nominaalne SKT väärtus aastal 2020 ligikaudu 2,6 triljonit USA dollarit, sellega oli India maailmas 6. kohal. India SKT elaniku kohta oli samal aastal 1877 USA dollarit (142. koht maailmas). India on üks maailma suuremaid ja kiiremini kasvavaid majandusi.[63]

India on tööjõu suuruse poolest Hiina järel maailmas teisel kohal, tööjõulisi inimesi on 472 miljonit. Peaaegu 42% nendest on hõivatud põllumajandussektoris, 26,18% sekundaarses sektoris ja 32,33% teenindussektoris.[64] Üle 94% nendest töötab nn organiseerimata sektoris (sõltumatud kalamehed, kudujad, parkalid, farmerid, istandustöölised jms).[65] Aastal 2017 maksis ainult 2% India tööjõust tulumaksu. [66]Hoolimata organiseerimata sektori valdavast osast hõives moodustab see ainult 57% India SKT-st ehk üheksa korda väiksem töötaja kohta võrreldes organiseeritud sektori töötajatega.[67] Organiseeritud sektorisse kuuluvad riigiametnikud, riigiettevõtete töötajad ja eraettevõtete registreeritud töötajad.

PricewaterhouseCoopersi (PwC) 2011. aasta aruande kohaselt võib India SKP ostujõud aastaks 2045 Ameerika Ühendriikide omale järele jõuda. Järgmise nelja aastakümne jooksul peaks India SKP kasvama keskmiselt 8% aastas, millega India oleks maailma kõige kiiremini kasvav majandus aastani 2050. Aruandes tuuakse ära peamised kasvutegurid: noor ja kiiresti kasvav tööealine rahvastik, töötleva tööstuse kasv, hariduse ja insenerioskuste taseme tõus ja tarbijaturu pidev kasv, mille taga on kiiresti kasvav keskklass.[68] Maailmapanga sõnul peab India jätkusuutliku majandusarengu saavutamiseks keskenduma avaliku sektori reformidele, infrastruktuurile, põllumajanduse ja maaelu arengule, maa- ja tööalaste eeskirjade kaotamisele ning erainvesteeringute, ekspordi, hariduse ja tervishoiu soosimisele.[69]

PõllumajandusRedigeeri

 
Teelehtede korjamine

India on põllumajandustoodangu suuruse poolest Hiina järel maailmas teisel kohal.[70]

Põhilised põllumajandustooted on suhkruroog, riis, nisu, pühvlipiim, piim, kartulid, köögiviljad, banaanid, mais, ning mangod ja guajaavid.[71] Tähtsamad toidutaimed on riis, nisu, hirss ja kaunviljad. Tähtsamad müügiks kasvatatavad taimed on õlitaimed, suhkruroog, puuvill, džuut, tubakas, teepõõsas ja kartulid.

 
Puvilla korjandus

Peamised põllumajandusosariigid on Uttar Pradesh, Punjab, Haryana, Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telegana, Bihar, Lääne-Bengal, Gujarat ja Maharashtra.

Umbes 55% maast on ülesharitud. Iseseisvusajal on haritava maa pindala kasvanud 38%.

1960. aastatel alustati nn rohelist revolutsiooni. Valitsus toetas produktiivsete teraviljasortide, eriti nisusortide aretamist. Nisukasvatus oli levinud Pandžabis. Hiljem kaasati ka teised piirkonnad ja programmi laiendati riisile ja teistele põllumajandustaimedele. Produktiivsete teraviljasortide kasvatamine nõuab rohkelt vett, ja kunstliku niisutuse väga ulatuslikul arendamisel oli rohelises revolutsioonis keskne koht. Ka väetiste tootmine suurenes oluliselt ja hakati kasutama rohkem pestitsiide. Kõik see nõuab uusi viljelusviise ning talupoegadelt teatud algkapitali, ja uuendused olid alguses edukad eriti rikkamates piirkondades ja kõige jõukamate talupoegade puhul. 1990. aastatel kasvatati umbes kolmel neljandikul põllumaal produktiivseid sorte, ja alates 1960. aastatest oli niisutatud piirkonna pindala kahekordistunud, ulatudes rohkem kui 40%-ni haritavast maast.

Hoolimata uutest tehnikatest on tootlikus suuremas osas põllumajandusest endiselt madal ning maal on levinud vaesus. Üks peamisi põhjusi on maa ebavõrdne jaotus. 30% maarahvastikust on ilma maata ja veel 30%-l on maad alla 2 ha. Majapidamisel on keskmiselt umbes 1,7% maad ja see näitaja langeb. Need miljonid vaesed talupojad ja maatöölised on Indias suur vaesusprobleem.

Loomakasvatus on paljudele maainimestele lisasissetulekuallikas. Lehmi ja pühvleid on umbes 185 miljonit. Neid kasutatakse veoloomadena nii põllul kui ka teedel ning lehmasõnnikut kasutatakse väetisena ja põletatud kujul kütusena. Lehmad annavad vähe piima. Riik toetab piimandust uurimistöö, aretuse ja nõustamisega. On loodud piimaühistuid ligi 9 miljoni liikmega, linnade keskklassi seas kasvab piimatoodete nõudlus. Lihaveiseid ei kasvatata, sest valdav enamik India inimestest ei söö loomaliha. Kitsi ja lambaid on 185 miljonit, neilt saadakse piima, villa ja ka liha neile indialastele, kes ei ole taimetoitlased. Süüakse ka kana ja muna, kanu on umbes 490 miljonit.

KalandusRedigeeri

Kalandus on India majanduses tagasihoidlikul kohal. Kalurid kuuluvad madalamatesse kastidesse ja on traditsiooniliselt kõige vaesemate seas. Kala püütakse paatidelt mererannikult, jõgedest ja järvedest. Valitsus toetab kalakasvatust ja kaubanduslikku avamere kalapüüki. Kalasaagid kasvavad.

MäendusRedigeeri

Indias on 7% maailma teadaolevatest söevarudest ning Indis on suurimate söetootjate seas. Pool söetoodangust pärineb Biharist ja Lääne-Bengali osariigist.

Naftatoodang kasvab, kuid on väike. Puuraugud on Assamis ja Mumbai lähedal meres.

Leidub palju muid maavarasid, sealhulgas rauda, vaske, kulda, tsinki ja pliid.

TööstusRedigeeri

Peamised tööstusharud on tekstiilitööstus, keemiatööstus, toiduainetetööstus, terasetööstus, transpordivahendite tööstus, tsemenditööstus, mäendus, naftatööstus, masinatööstus, tarkvaraarendus, ravimitööstus.[72] India loodusvarade maht on suuruselt neljas maailmas, kaevandussektor annab 2,5% riigi SKT-st. India on maailmas suuruselt teine söe, tsemendi ja terase tootja ning suuruselt kolmas elektri tootja.[73][74][75]

India telekommunikatsioonitööstus on mobiil- ja nutitelefonide ning internetikasutajate arvu poolest maailmas suuruselt teine. Aastal 2020 oli India mobiilsidevõrgu pakkuja Bharti Airtel maailmas suuruselt teine.[76] Samuti on suurenenud India IT-sektori võimsus: aastal 1998 oli sektori osakaal SKT-st ainult 1,2%, aastaks 2019 on see tõusnud 7,7%-ni. India IT-sektori kasv on tingitud suurest madala kuluga ja kõrgel tasemel inglise keelt kõnelevast spetsialistide kihist ja nõudluse suurenemisest allhankeid soovivate välistarbijate poolest ning aastaks 2025 oodatakse IT-sektori osakaalu tõusu 10%-ni SKT-st.[77]

Tööstus annab 24% SKT-st.

Tööstust on riik ulatuslikult reguleerinud ja osa tähtsamaid tööstusharusid on otseselt riigi omanduses. Riik on püüdnud välja arendada tööstussektori, mis suudab Indiat varustada kõigi oluliste tööstuskaupadega, ja selleks on väliskaubandusele, investeeringutele ja tootmisele kehtestatud ranged reeglid. Alates 1991. aastast on reegleid oluliselt liberaliseeritud. Põhjuseks on olnud tiheda koostööpartneri Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ning väliskaubanduse kasvav liberaliseerumine maailmas.

Pikka aega domineerisid rasketööstus, masinaehitus ja toorainete tootmine, kuid tarbekaupade tootmine kasvab jõuliselt.

Ülemaailmsel allhangete turul on Indial võtmepositsioon. Allhanked andsid 2006. aastal 5% SKT-st. Neil on potentsiaal oluliselt kasvada. Tegeldakse näiteks USA klientidele helistamisega, raamatupidamisega, arstide diktofonidelt mahakirjutamisega ja teiste töödega, mida tänapäeva infotehnoloogia võimaldab kaugelt teha. India eelised on suhteliselt väikesed töötasud, kõrge tehniline tase ja inglise keelt kõnelevate haritud noorte olemasolu. Tänu allhangetele on tekkinud suhteliselt hästi teenivad noored, kes elavad vanemate juures (Indias lahkutakse vanemate juurest alles abielludes). Noorte tarbimiskäitumise muutumine on üks põhjus, miks linnades avatakse üha rohkem ostukeskusi.

Traditsiooniliselt India tööstuses kesksel kohal olnud tekstiilitööstus annab praegugi 12% tööstustoodangust.

Miljonid pered nii linnas kui ka maal teenivad lisasissetulekut käsitööga, näiteks kudumise, õmblemise või keraamikaga. Levinud on ka süsteem, kus ettevõtjad tellivad näiteks hambaorke, väikesi sigarette, bīṛī '​sid või ilutulestikurakette, kodus töötajatelt. Sageli valmistavad neid lapsed väga halbades tingimustes.

TeenindusRedigeeri

Teeninduse maht on suur ja kasvav nii avalikus kui ka erasektoris. Sellega on hõivatud 25% tööjõust ja see annab 60% SKT-st.[78]

Transport ja teedRedigeeri

Indias on umbes 3,2 miljonit km maanteid. Aastatel 1971–2005 kasvas teedevõrk rohkem kui kolm korda.

Maanteeliiklus kasvas aastatel 2000–2005 igal aastal 7–10% ja sõidukite arv kasvas samal ajal 12% aastas. India suure keskklassi heaolu kasv ja majanduse liberaliseerumine on toonud kaasa isiklike autode arvu suure kasvu: aastal 1971 oli neid 682 000, aastal 2003 juba 8,2 miljonit. Peale selle on 50 miljonit kahetaktilise mootoriga sõidukit, peamiselt väikesed mootorrattad ja motorollerid. See on toonud kaasa liiklusõnnetused, liiklusohutuse halvenemise ning linnade suure õhusaaste. Mõnes linnas, näites Delhis peavad bussid ja rikšad kasutama kütusena maagaasi. Teedevõrku on parandanud suured maanteed Delhi, Mumbai, Kolkata ja Chennai vahel. Rajatakse ka maanteid Srinagarist põhjas Kanyakumarini lõunas ning Porbanderist läänes Silcharini idas.

India transpordisüsteemi selgroog on raudtee. Esimene vedur läbis 1853. aastast 34 km Mumbaist Thaneni. Aastal 2002 moodustas raudteevõrk 63 100 km ja sõitjate arv oli 51 miljonit. Raudteid ehitatakse juurde. Rongid on tavaliselt aeglased, aga suurlinnade vahel sõidab üha rohkem kiirronge. Raudteed teenindab üle miljoni töötaja.

Kaubalaevu on palju. Mahu järgi arvestades pool kaubalaevastikust kuulub riigifirmale Shipping Corporation of India. Tähtsamad sadamalinnad on Mumbai, Kochi-Ernakulam, Vishakhapatnam ja Kolkata. Kõigis neis tegeldakse ka laevaehitusega. Kanali- ja jõelaevadel on tähtis koht Gangese ja Brahmaputra jõgikonnas ning Keralas Backwatersis.

India siselennuliiklus on üks kõige kiiremini kasvavaid maailmas. Reisijate arv kasvas 2006. aastal rohkem kui 20%. Mõnel liinil konkureerivad lennufirmad otseselt raudteega, eriti pärast odavlendude tekkimist. Aastal 2007 ühinesid riiklikud lennukompaniid Indian (varem Indian Airlines) ja Air India. Ka välislennuliiklus on tänu valitsuses avatud taeva poliitikale kasvanud, eriti alates 2007. aastast. Krooniliselt ülekoormatud lennujaamad jäid pudelikaelaks, kuid peaaegu kõigis India suurlinnades on kavandatud lennujaamade laiendamist.

Side ja kommunikatsioonRedigeeri

Esimestel aastakümnetel peale iseseisvumist oli Indias 23 000 postkontorit, nüüd on neid 155 000. Mobiilsidevõrk on kiiresti kasvanud ja lisandunud on umbes 5 miljonit uut kasutajat. Ligipääs Internetile on levinud kõigis suurtes linnades.

Riigi roll majandusesRedigeeri

Paljud tähtsamad sektorid on riigi omanduses. Riigile kuuluvad praktiliselt kõik pangad ja suur osa põllumajanduskaupade hulgikaubandusest. Riik reguleerib paljude põllumajanduses kasutatavate toodete, sealhulgas väetiste hinda. Ka raudteed ja suur osa bussitranspordist on avalikus omanduses. Tervishoid ja haridus on valdavalt avalik, kuid on ka palju erahaiglaid, -koole ja -ülikoole.

VäliskaubandusRedigeeri

Aastal 2019 oli India mahult üheksas importija ja kaheteistkümnes eksportija maailmas.[71]

Peamised ekspordiartiklid on naftatooted, vääriskivid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, sõidukid ning rõivad. India on suuruselt teine tekstiili eksportija maailmas Hiina järel.[79] India on suurim üldiste ravimite tootja maailmas. India meditsiinitööstus annab 50% maailma vaktsiini vajadustest. Samuti on riigil suur inseneride ja teadlaste ressurss, aastal 2019 tarnisid India ravimiettevõtted üle 80% antiretroviirusevastasest ravimitest, mida kasutatakse AIDS-i vastu võitlemiseks, ning 50% kogu maailma vaktsiininõudlusest.[80]

India ekspordib umbes 7500 liiki tarbekaupa 140 riiki. India suurimad ekspordiriigid olid aastal 2019–2020 Ameerika Ühendriigid (16,94% kogu ekspordist), Araabia Ühendemiraadid (9,20%), Hiina (5,5%), Hongkong, Singapur, Suurbritannia, Holland, Saksamaa, Bangladesh ja Nepal.[81]

Peamised impordiartiklid on toornafta, vääriskivid, masinad, väetis ning raud ja teras. Aastal 2018 oli India maailma suurim söebriketi (27,2 miljardi dollari väärtuses), teemantide (24,9 miljardit dollarit), palmiõli, hõbeda ja mineraal- või keemiliste väetiste importija.[82] Suurimad impordipartnerid olid Hiina (13,7% kogu impordist), Ameerika Ühendriigid (6,88%), Araabia Ühendemiraadid (5,8%), Saudi Araabia (5,55%), Iraak, Šveits, Hongkong, Lõuna-Korea, Indoneesia, Singapur.[83]

Sotsiaal-majanduslikud väljakutsedRedigeeri

Hoolimata majanduskasvust viimastel aastakümnetel, on Indias endiselt sotsiaal-majanduslikke probleeme. Umbes 88 miljonit inimest ehk 6,7% India rahvastikku elas allpool Maailmapanga rahvusvahelist vaesuspiiri (1,25 USA dollarit päevas).[84]

ÜRO arenguprogrammi aruande andmetel suutis India kümne aasta (2005/2006–2015/2016) jooksul vaesusest välja tuua 271 miljonit inimest.[85] Walk Free sihtasutuse andmetel elas aastal 2016 umbes 18,3 miljonit inimest (1,4% elanikkonnast) mingis tänapäeva orjanduse vormis, nagu näiteks sunnitöö, lastetöö, inimkaubandus ja sunniviisiline kerjamine.[86]

Alates aastast 1991 on India majanduslik ebavõrdsus osariikide vahel kasvanud. Aastal 2007 oli rikkaim osariik üle kolme korra rikkam kui vaeseim osariik. [87] Rikkaim liiduterritoorium või osariik on Maharashtra (420 miljardit USA dollarit) ning vaeseim Andamanid ja Nicobarid (930 miljonit USA dollarit).[88]

India on maailmas neljas riik miljardäride arvu poolest, mis näitab äärmist ebavõrdsust. Aastal 2000 oli miljardäre 9, 2017. aastal juba 101.[89] Aastal 2020 haldas rikkaim 1% rahvastikust neli korda rohkem raha kui vaesemad 70% rahvastikust.[90] Kuigi India on meditsiiniturismi tippsihtkoht, on tervishoid seal luksus, mis on kättesaadav ainult maksejõulistele. Emade surmadest maailmas leiab 17% aset Indias, samuti 21% alla viieaastaste laste surmadest.

SissetulekRedigeeri

Aastaks 2003 ei olnud indialased enam kõige vaesemad maailmas 270 miljonit inimest elas allpool India ametlikku vaesuspiiri, umbes 300 miljonil inimesel oli eurooplaste omaga võrreldav elustandard. India vaesuspiiri alla jäävate inimeste osakaal langes 54%-lt 1972. aastal 26%-ni 2006. aastal

HaridusRedigeeri

  Pikemalt artiklis India haridussüsteem

India põhiseaduse järgi peab riik hoolitsema kuni 14-aastaste laste tasuta ja kohustusliku kooliskäimise eest.

Koolisüsteem koosneb viieaastasest algkoolist ja viieaastasest jätkukoolist. Jätkukool koosneb kolmeaastasest madalamast astmest ja kaheaastasest kõrgemast astmest koos kutseõppega. Eksameid on palju.

India koolisüsteemi neli haridusastet on järgmised:

• Algharidus (6-10 aastat)

• Põhiharidus (11.-14.aastat)

• Alamastme keskharidus(14.-16- aastat)

• Ülemastme keskharidus ja kutseharidus(17-18-aastased)

Haridus toimub hindide või inglise keeles ning kõik õpilased peavad õppima oma emakeelt, hindi ja inglise keelt.[91]

Väljalangevus on suur ja iga klassiga üha kasvav. Aastal 1986 tegi kohustusliku hariduse läbi 54% õpilastest. Väljalangemise vähendamiseks on sisse seatud tasuta koolivorm, koolitoit ja õpikud ning on koolihooneid remonditud.

Ametliku statistika (1990) järgi käib algkooliastmel koolis 90% lastest, 11–13-aastastest käib koolis 50% ning 14–17-aastastest 30%. Koolis käivad rohkem poisid. Kooliskäijate protsent on osariigiti oluliselt erinev.

Kirjaoskamatus on ikka veel levinud; alles 1991. aastal ületas lugeda oskajate osatähtsus (52,9%) kirjaoskamatute osatähtsuse.

Avaliku koolisüsteemi kõrval on erakoole ja Inglise tüüpi internaatkoole. Alates 1986. aastast eriti mahajäänud haridusega piirkondades hakatud rajama andekate laste koole (Navodaya Vidyalaya'sid). Neid oli 1990. aastal 280. Kolmandik kohti on neis reserveeritud tüdrukutele.

Hariduse kohalik kavandamine ja andmine on osariikide pädevuses. Tuleb arvestada nii kohaliku usku ja keelt kui ka üleriiklikke nõudeid.

India haridustraditsioon põhineb mitmeti Briti võimu aegsetel haridustraditsioonidel, kuid on ka orienteeritud India kultuurile ja identiteedile. Üks rahvuslikule suunale alusepanijaid oli kelle algatustel pärast India iseseisvumist oli suur mõju järgnevate aastate haridusreformidele. Haridus oli India majandusarengu viie aasta plaanidesse sisse võetud. 1985. aasta haridusreform nägi ette, et tuleb välja töötada õppekavad, mis peegeldavad India kultuuri, võrdsust ja demokraatiat ning arvestavad kohalikke olusid.

Peale formaalse haridussüsteemi on olemas täiskasvanuharidus, mis põhineb kaugõppel ja avatud ülikoolidel, mida oli 1996. aastal seitse.

Igas osariigis on keskardiuse eksaikeskus v.a Acunchal Pradesh, Sikkim ja enamikes liiduterritooriumites nagu näiteks Delhi, Andaman ja Nicobar. Tegutseb ka palju tunnustamata eksamikeskusi 2018. aastal teavitati 11 illegaalse eksamikeskuse teevusest.[92]

AlgharidusRedigeeri

Algharidussüsteem algab lasteaiast ning lõpeb algkooliga (1.-5. klass). Kool on viis päeva nädalas ning mai lõpus algab 45-päevane paus.

Alamastme keskharidusRedigeeri

Alamastme keskhariduse alla kuuluvad klassid IX-X. Õppekava koostab üleriigiline pädev asutus National Council of Educational Research and Training ning õppekavade ühtlustamiseks on riiklik õppekava raamistik. Õppeainete alla kuuluvad emakeel, kohalik keel, matemaatika, loodusõpetud ja reaalained. Eksamid toimuvad 5-6 aines ja valikainetes, mida hindab kool.

Ülemastme keskharidusRedigeeri

Ülemastme keskhariduse alla kuuluvad klassid XI-XII.Õppetöö toimub indi või inglise keeles ning tunnistuse saamiseks on aja sooritada 5-6 eksamit ning eksamikekuse poolsed lisaained.

KutseõpeRedigeeri

Kutseõpe võib võimaldada juurdepääsu kõrgharidusele. Nominaalne õppeaeg on 3 aastat. 2-aastase nominaalajaga õppekavad on enamasti ülemastme keskhariduse (10+2) baasil.

ÜlikoolidRedigeeri

Indias on üks keerulisemaid kõrgharidussüsteeme kogu maailmas. Ülikoolid on haridusministeeriumi kontrolli all ning rahastus tuleb osariikide valitsuselt. Kokku on ülikoole 875. India valitsus on tugevalt edendanud teaduse ja tehnoloogia põhist kõrgharidust.

Ülikoolid jagunevad nelja kategooriasse:

  • Keskülikoolid, mis on asutatud parlamendi seadustega ning on haridusministeeriumi kõrgharduse osakonna haldusalas. 2020. aasta seisuga kuulub nende alla 54 ülikooli.
  • Osariigi ülikoolid, mida juhivad iga India osariigi valitsus ning on asutatud seadusandliku kogu seaduste alusel. 2020. aasta seisuga on neid 411.
  • Ülikoolitüüpi kõrgkoolid, on ülikoolid, mis on saanud haridusministeeriumi kõrghariduse osakonnalt autonoomia ja on ametlikult akrediteeritud staatusega, kuid neil puudub õigus nimes kasutada sõna "ülikool" 2017. aasta seisuga on selliseid ülikoole Indias 123.
  • Eraülikoolid, mis on heakskiidetud komisjoni poolt. 2017. aasta seisuga on neid 282.[93]

Pea igas India ülikoolis on tagatud ka majutusvõimalus kõigile üliõpilastele. Võrreldes paljude teiste riikidega on see üsna odav. Üliõpilaste on õigus töötada õpingute kõrvalt osalise tööajaga.[94]

KoduõpeRedigeeri

Koduõpe on Indias seadusega lubatud, kuid ei ole väga populaarne. Valitsus on seisukohal, et vanemad võivad lapsi kodus õpetad, kui neil on selleks võimalus ja vajalikud vahendid.

MeediaRedigeeri

  Pikemalt artiklis India meedia

TrükiajakirjandusRedigeeri

Hoolimata vaesusest ja kirjaoskamatusest on Indias arenenud ja õitsev ajakirjandus. Ilmub sadu päevalehti rohkem kui sajas keeles ja murdes.

Esimene ajaleht, ingliskeelne Bengal Gazette, asutati 1780.

Kõige mõjukamad päevalehed on prestiižikas The Times of India (asutatud 1838), The Indian Express (1953) ja The Hindu (1878).

Enamik lehti on väikesed eraettevõtted, aga suured ajalehed, nagu The Times of India ja The Indian Express, kuuluvad mõjukatele finantssuguvõsadele.

India usulised, sotsiaalsed ja keelelised erinevused ei ole üleriiklikule ajakirjandusele soodsad. Ingliskeelne ajakirjandus orienteerub eriti linnade haritud keskklassile ning on jäänud valdavaks ka pärast India iseseisvumist. Alates 1990. aastates on indiakeelne ajakirjandus siiski üha peale tunginud, eriti väljaspool miljonilinnu.

21. sajandi alguses on üks suuremaid päevalehti hindikeelne Dainik Jagran (asutatud 1942), mille tiraaž on üle 3,5 miljoni (2016) ning mida loetakse eriti Põhja-Indias.

Ka ajakirju on väga palju. Nende seas on tunnustatud uudisteajakiri India Today (asutatud 1975).

Kui jätta kõrvale erakorralise seisukorra aeg 1975–1977, on trükiajakirjandusel olnud suhteliselt vabad tingimused ja ajakirjandusvabadus.

TeadeteagentuuridRedigeeri

Tähtsamad üleriiklikud teadeteagentuurid on The Press Trust of India (PTI, asutatud 1947) ja United News of India (UNI, asutatud 1961).

RinghäälingRedigeeri

Raadio ja televisioon olid kuni satelliittelevisiooni tulekuni 1990ndate alguses riigi range kontrolli all.

Kuigi meelelahutustelevisioone on üha rohkem, on raadiol ja televisioonil suur osa ka riigi hariduslikus ja sotsiaalses arengus.

RaadioRedigeeri

Regulaarsed raadiosaated algasid 1990ndatel. All India Radio (AIR/Akashwani), mille peakontor on New Delhis, on üks maailma suurimaid raadiovõrke. See jõuab enamikuni India elanikkonnast.

TelevisioonRedigeeri

Aastal 1976 sai India televisioon All India Radio iseseisvaks osaks nimega DoorDarshan.

Riiklik televisioon katab kõik India osariigid ja jõuab rohkem kui 90%-ni elanikkonnast. Door Darshanil on mitu üleriiklikku kanalit ja hulk piirkondlikke jaamu.

Valitsuse hariduskavade osana on koolidesse ja suurematele väljakutele paigutatud televiisoreid ühiseks vaatamiseks.

Pärast televisiooni vabaks laskmist 1990ndatel tekkis hulk kommertstelevisioone ning paljude kanalitega kaabel- ja satelliittelevisioon levis plahvatuslikult.

ÜhiskondRedigeeri

Hindustani poolsaarele on aastatuhandete jooksul sisse rännanud mitmesugused rahvad, kes on aja jooksul osaliselt kokku sulanud. India muutis tervikuks muu hulgas Briti kolonisatsioon. Iseseisva India valitsus on püüdnud kujundada India ühist identiteeti. India ühiskond on sellegipoolest killustunud nii eri keelte ja usundite kui ka kastisüsteemi tõttu.

Indias on väga suured klassivahed. Kiiresti kasvavasse keskklass, kuhu 1990ndatel kuulus umbes 200 miljonit inimest, elab tingimustes, mis on võrreldavad Lääne-Euroopaga. Absoluutses vaesuses elavaid inimesi on Indias kõige rohkem, ÜRO hinnangul üle 400 miljoni inimese, India võimude hinnangul 250 miljonit inimest. Vaeseid on kõige rohkem rahvarohketes põhja- ja idaosariikides ning suurlinnade suurtes slummides. Paljudel vaestel on kastisüsteemist tulenevad tööhõivepiirangud. Kõigil, kes elavad allpool India ametlikku vaesuspiiri, on õigus kaardile, millega saab osta riiklikult subsideeritud toidukaupu. Maal on käivitatud taristuprojekte, mis annavad maatöölistele ja väiketalupoegadele hooajalist lisateenistust.

Töötus ja kõikuv teenistus on jäänud põhiprobleemiks nii põllumajanduses kui ka linnade mitteformaalses majanduses. 1990ndate majandusreformid on teinud töö kasvavas erasektoris ligitõmbavamaks ning avaliku sektori kärped on teinud töö riigiaparaadis vähem tasuvaks ja vähem prestiižikaks.

LinnastumineRedigeeri

Linnastumise kiirenemine mõjutab sügavalt India ühiskonna muutusi. Rohkem kui veerand riigi elanikkonnast on linnastunud. Mumbai (Bombay) on praegu maailmas suuruselt kuues linnapiirkond 18 miljoniga ja Kolkata (Calcutta) on 13 miljoni kohal neljateistkümnes. Viimastel aastatel on India suurimad linnad kasvanud kaks korda kiiremini kui väikelinnad ja külad, kusjuures paljus on see tingitud maapiirkondade ja linnade rändest. Suurimad linnad on tihedalt asustatud, ülerahvastatud, mürarikkad, saastatud ning neil puudub puhas vesi, elekter, kanalisatsioon ja korralik eluase.

Traditsioonilised kastihierarhiad on linnades nõrgad, kuid kastisidemed on endiselt olulised, kuna napp töökoht saadakse sageli kastiastmete, sugulaste ja sõprade kaudu. Leidlikkus ja visadus iseloomustavad vaeseid linnatöölisi, kes toetavad end paljude ülesannete kaudu ettevõtjate, väikekaupmeeste ja lihttöölistena.

Kasvava keskklassi auastmed ilmnevad üha enam linnades, kus haridus- ja töövõimalused neile kasuks tulevad. Nende jaoks, nagu kõigi linna elanike jaoks, kinnitatakse seoseid naabruskonna solidaarsuse, vabatahtlike ühenduste ja festivalipidustuste kaudu.

Sotsiaalsed revolutsioonid saavad linnavisionääride toetust, näiteks kasvava naisliikumise kujundajad. Suuresti haritud linnanaiste eestvedamisel püüab liikumine soolist õiglust väga erinevates küsimustes, keskendudes eriti noorte naiste kaasavara mõrvade eskaleeruvale küsimusele, mida on aastas tuhandeid. Vaeste naistöötajate ülekaalukate majanduslike vajadustega tegelevad sellised organisatsioonid nagu Ahmedabadi füüsilisest isikust ettevõtjate naiste ühendus (SEWA), mida juhib Ela Bhatt.[95]

Kastisüsteem ja hõimurahvadRedigeeri

  Pikemalt artiklites Kastisüsteem ja Ādivāsī

Lõuna-Aasias on kastisüsteem kehtinud juba aastatuhandeid. Kast (jāti 'sünd') on rangelt reglementeeritud sotsiaalne kogukond, millesse inimene on sündinud. Mõne jāti '​ga on seotud konkreetne ametinimetus, kuid läbivat seost kutsealadega ei ole. Üldiselt eeldatakse, et omavahel abielluvad ühe jāti liikmed ning inimesed järgivad oma jāti reegleid (näiteks suguluse, ameti, eluviisi ja toitumise kohta) ning suhtlevad teiste jātide liikmetega vastavalt oma jāti sotsiaalsele positsioonile. Näiteks peab kõrge jāti esindaja olema taimetoitlane ega tohi elatuda füüsilist tööd. Nimede järgi on võimalik ära tunda üle 2000 jāti. Kokku on jāti '​sid üle 3000. Ühes jāti '​s võib olla paarsada kuni mitu miljonit inimest.

Kastisüsteem on saanud alguse hinduismist, kuid on osalt laienenud ka väljapoole seda. Hinduistide seas kuulub jāti tavaliselt ühte neljast seiusest ehk varnaks, millest igaühel on traditsiooniline sotsiaalne funktsioon: braahmanid (preestrid) on sotsiaalse hierarhia tipus, järgnevad kšatrijad (sõdalased), vaišjad (algselt talupojad, hiljem kaupmehed) ja šuudrad (käsitöölised ja töölised). See, millisesse varnasse mingi jāti liigitatakse, sõltub osalt sellest, kui palju see rühm traditsiooniliselt puutub kokku mõne "saasteainega", näiteks veri, menstruatsiooniveri, sülg, sõnnik, nahk, mustus ja juuksed. Jāti '​devahelise suhtlemise piirangute eesmärk on olnud vältida jāti suhtelise puhtuse rikkumist madalamast jāti lähtuva saastamise tõttu. Viies, kõige madalam rühm, kastitud ehk pantšamad, kes tegelesid lihttöödega, jäid varnade süsteemist välja. Varem nimetati neid puutumatuteks, Mahatma Gandhi eeskujul hakati neid nimetama haridžanideks ('Višnu lapsed'), viimasel ajal on nad hakanud end nimetama dalititeks ('rõhutud'). Neil on halvemad töökohad, väiksem sissetulek ja madalam sotsiaalsem staatus. Maal on nad tavaliselt ilma maata ja nad teevad suurema osa põllumajanduslikust tööst. Nad tegelevad ka mitme rituaalselt saastava tööga, näiteks nende suurim rühm tšamarid tegelevad nahatöötlemisega. Paljud nende rühmad on registreeritud kui Scheduled Castes; neil on eesõigused neile reserveeritud kohtade näol kõrgkoolides, esindusorganites ja avaliku sektori tööhõives. Kastitud moodustavad 16% (1991) rahvastikust. Nende eluviis on sageli eripärane, näiteks söövad paljud neist söövad liha.[96]

On olemas ka jāti '​de ja varnade vaheline mobiilsus. Kõrgemasse kasti üleminekut nimetatakse sanskritiseerumiseks. Suurlinnades ei peeta kastireeglitest nii rangelt kinni nagu maal. Sõlmitakse kastidevahelisi abielusid, kuigi need on ikka veel erandlikud. Kuigi tänapäeval on palju kastineutraalseid töökohti, näiteks halduses, on kõrgematel ametikohtadel valdavalt kõrgemate kastide esindajad. Jõukus on muutunud tähtsamaks kui kast.

Ka "hõimurahvad" (põliselanikud) on väljaspool kastisüsteemi. Suur osa neist on ametlikult registreeritud kui Scheduled Tribes; need moodustavad 8,6% (2011) rahvastikust. Neid nimetatakse ka ādivāsī 'esmaasukad'. Nad on välimuselt, keelelt ja eluviisilt väga erinevad. Enamik neist elab piirkonnas Gujarati ja Rajasthani lõunaosast ja Maharashtra põhjaosast Madhya Pradeshi, Andhra Pradeshi põhjaosast ning Orissast, kus nad moodustavad olulise vähemuse, kuni kirdeosariikideni, sealhulgas näiteks Nagalandi ja Mizoramini, kus nad on enamuses. Nad elavad seal metsades või metsade ümbruses ning elatuvad metsasaadustest.

Hulk rühmi on välja suremas. Üks väiksemaid on Andamani saartel elavad onged (umbes 20 inimest). Seevastu näiteks bhilid, gondid ja santalid on rahvad, kuhu kuulub üle 5 miljoni elaniku. Mõned rühmad on ikka veel kütid-korilased, teised tegelevad alepõllundusega või on tavalised talupojad või põllutöölised. Mõned rühmad on nomaadid. Et osa neist on oma maadetelt ja metsadest välja tõrjutud, on nad sunnitud tegema linnas juhutöid. Siiski on nad suure osa oma kultuurilistest eripäradest säilitanud.

Hõimurahvastel on samasugused eesõigused nagu dalititel ning nende asualadele eraldab riik lisavahendeid. Nende staatus India ühiskonnas on sellegipoolest jäänud madalaks.

Hõimurahvad on üldisemalt egalitaarsemad kui teised India rahvad. Naiste seisund on parem. Kaasavara asemel on tavaliselt mõrsjaluna. Mõned rühmad võtavad tasapisi üle hinduistide usundi ja traditsioonid, teised püüavad oma eripära säilitada.

Vaata ka Registreeritud kastid ja hõimud Indias.

PerekondRedigeeri

Perekond on oluline institutsioon, millel on enamiku indialaste elus keskne roll, mille mõiste ulatub tavapärasest läänelikust tähendusest kaugemale, hõlmates laiemat pereringi. Kollektivistliku ühiskonnana rõhutatakse sageli lojaalsust ja vastastikust sõltuvust. Perekonna huvid on tavaliselt üksikisiku omadest tähtsamad ning inimese isiklikku elu mõjutavad otsused – näiteks abielu ja karjääritee – tehakse tavaliselt ühiselt konsulteerides. Inimesed kipuvad tegutsema oma pere maine huvides, kuna üksikisiku tegu võib mõjutada perekonna reputatsiooni kogukonnas.[97]

Ehkki enamik pereliikmeid elavad geograafiliselt lähestikku või kuuluvad samasse ametirühma, on linnastumise ja rände kasvu tõttu nooremad põlvkonnad muutnud traditsioonilist normi. Tänapäeval on paljudel inimestel ulatuslik perevõrgustik, mis on levinud paljudesse erinevatesse piirkondadesse. Sidemed oma laiendatud perekonnaga välismaal on sageli palju tihedamad kui enamikul ingliskeelsete lääne ühiskondade inimestel. Välismaal elavad indialased hoiavad tihedat sidet oma Indiasse jäänud perega regulaarsete telefonikõnede, rahaülekannete saatmise ja võimaluse korral külastamise kaudu.[97]

Lapsi julgustatakse suhtlema oma tädide ja onudega, mis on sama tugevad kui nende suhted vanematega. Paljudes India piirkondades on tavaline leida kolm või neli koos elavat põlvkonda. Isa (või vanim poeg, kui isa pole kohal) on tavaliselt patriarh, samal ajal kui tema naine võib valvata kõiki leibkonda kolinud tütreid ja miniaid. Suuremad perekonnad kalduvad järgima vanemate traditsioonilist hierarhiat. Linnapiirkondades elavad inimesed tavaliselt väiksemates kogukondades, kuid omavad tugevaid sidemeid oma laiema perekonnaga.[97]

SoorollidRedigeeri

Meeste ja naiste soorollide ebavõrdsus on Indias süvitsi arenenud. Pardah-nimeline tava mida harrastatakse peamiselt Põhja-Indias ja konservatiivsete hinduistide või moslemite perekondade seas, eeldab, et naised lahkuvad kodumaalt üldjuhul ainult mehe saatjana. Nüansid tavas varieeruvad rahvuste, religioonide ja sotsiaalse tausta vahel. Näiteks võivad abielus hindu naised, eriti Põhja-India piirkondades, kanda vanema meessugulase juuresolekul oma mehe poolel ghoonghati (teatud tüüpi loori või pearätti).[97] Konservatiivsete perekondades looritavad hindu naised oma nägu ja vaikivad vanemate meessoost abikaasade juuresolekul nii kodus kui ka kogukonnas. Minia kannab loori isegi oma ämma ees. Need tavad rõhutavad austussuhteid, piiravad heakskiitmata kohtumisi ja suurendavad perekonna autoriteetsust.[95]

Sooline ebavõrdsus on muutumas. Tänapäeval koheldakse India haridussüsteemis poisse ja tüdrukuid enamasti võrdselt, andes mõlemale võimaluse omandada haridus. Ehkki harjumused on visad muutuma ja on endiselt seotud paljude piiravate ühiskondlike ootustega, saavad haritud naised ühiskonnas rohkem võimalusi tööhõivatuse ja poliitilise esindatuse kaudu. Kasutusel on ka soorollide ebavõrdsuse vähendamist pooldavad tegevuskavad naistele.[97]

AbieluRedigeeri

 
Hindu abielu

Indias pole perekonnas suuremat sündmust kui pulm, mis kutsub dramaatiliselt esile kõiki võimalikke sotsiaalseid kohustusi, sugulussidemeid, traditsioonilist väärtust, kirglikke meeleolusid ja majanduslikke ressursse. Abielu peetakse kõigi India inimeste jaoks elementaarseks ja nii-öelda kohustuslikuks, mis tähistab üleminekut täiskasvanuikka. Mõned vanemad alustavad abielu korraldamist ja kaaslase leidmist juba lapse sündides, kuid enamik teeb seda hiljem.

Korraldatud abieluRedigeeri

Korraldatud abielud (arranged marriage) on levinud kogu Indias, ehkki abielusuhete ootused ja tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja usust. Abielud sõlmitakse tavaliselt kosjasobitaja, paari vanemate või mõne muu usaldusväärse kolmanda osapoole kaudu. Erinevalt varasematest aegadest, kui inimestele enne pulmi ei öeldudki, kellega nad abielluma peavad, on nüüd tavalisem, et pere konsulteerib enne pulmi paariga nõusoleku saamiseks.

Korraldatud abielusid mõjutavad peaaegu alati kasti kuuluvused. Seetõttu abielud piirduvad tavaliselt samast kastist pärit kaaslasega või mõnel juhul samast usust kaaslasega. See on osaliselt tingitud sellest, et abielude sõlmimine on perekondlik tegevus, mis viiakse läbi laiema kogukonna juba olemasolevate võrgustike kaudu. Kuigi inimesed abielluvad samas kastis, väldivad perekonnad abiellumist samas alamkastis. Korrastatud abielu ja kastide endogaamia institutsioonid võimaldavad vanematel mõjutada nii oma laste tulevikku kui ka säilitada kohalikku ja sotsiaalset struktuuri. Kastidevahelisi abielusid ei korraldata peaaegu kunagi. Selliseid abielusid tuntakse kui armastusabielusid ja need muutuvad üha tavalisemaks. Sõltumata sellest, kuidas abikaasa leitakse, konsulteeritakse abiellumisprotsessis peaaegu alati perekonnaga.

Ideaalse partneri leidmine võib olla keeruline ülesanne seetõttu kasutavad lapsevanemad oma sotsiaalvõrgustikke sobiva sotsiaalse ja majandusliku seisundiga potentsiaalsete pruutide ja peigmeeste leidmiseks. Linnaelanikud kasutavad abikaasa otsimisel üha sagedamini ajalehtedes ilmuvaid abielu kuulutusi. Reklaamides teatatakse tavaliselt religioonist, kastist ja haridusest, rõhutatakse naiste ilu ja meeste (ja tänapäeval isegi naiste) teenimisvõimet ning kaasavara suurusele. Tavaliselt peetakse pulmi pere külades, olenemata sellest, kas pere elab nende külas või mõnes suuremas linnas. Pulmad võivad kesta mitu päeva ja konkreetsed tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja perede usundist.

Maapiirkondades korraldatakse perekondadevahelised kokkulepped tavaliselt ilma, et paar omavahel kohtuks. Noored elukutselised mehed ja nende pered võivad saada päringuid ja fotosid mitme tütarlapse perekonna esindajatelt. Nad võivad saata oma sugulased kohtuma kõige lootustandvamate kandidaatidega ja seejärel minna ise ringreisile, et kohtuda noorte naistega ja teha lõplik valik. 1990. aastate alguses seob üha enam sel viisil sõlmitud abielusid India pruudid ja peigmehed Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Lähis-Idas elavate India päritolu abikaasadega.

Peaaegu kõiki India lapsi kasvatatakse põhimõttel, et vanemad korraldavad nende abielud, kuid üha rohkem noori, eriti kõrgkoolide haridusega inimesi, leiavad endale ise abikaasa. Armuabielusid peetakse pisut skandaalseks alternatiiviks õigesti korraldatud abieludele. Kõrgemates klassides tekivad need pooleldi korraldatud armastusabielud üha enam noorte vahel, kes on pärit veidi erineva astme kastidest, kuid on hariduse või tööalaselt võrdsed.[98]

Pärast abielu sõlmimist toimuvad mitmed rikkalikud rituaalid. Igal usundi rühmal, regioonil ja kastil on veidi erinev rituaalide komplekt. Üldiselt hõlmavad kõik pulmad võimalikult palju pruutpaari sugulasi ja kaaslasi. Pruudi perekond korraldab tavaliselt suurema osa tseremooniatest ja maksab paljude päevade eest suure hulga külaliste jaoks korraldamise, sealhulgas majutuse, pidusöögi, kaunistused ja peigmehe peo kingitused. Need korraldused on sageli äärmiselt keerukad ja kallid ning mõeldud pruudi perekonna staatuse parandamiseks. Peigmehe pidu palkab tavaliselt bändi ja toob pruudile häid kingitusi, näiteks ehteid ja rõivaid, kuid need ületavad pruudi poolelt saadud kingitused tavaliselt palju.[98]

Tänapäeval jätavad perekonnad tulevastele pruutidele ja peigmeestele rohkem vabadust ise endale kaaslane leida. Perekond võib abi osutada kontaktide loomisel ja tutvustamisprotsessis, kuid üldjuhul jääb lõplik otsus pruudi/peigmehe teha.

Naiste seisund läbi ajaRedigeeri

Veedade kultuuri ajal 1500-500 eKr oli naiste olukord päris hea. Neil oli võimalik omandada haridust. Abiellumise iga oli 17-18 aga sundust selleks ei olnud. Abielupartnerit sai naine ise valida. Abielludes sai maja ühisvaraks. Enamjaolt valitses sugude vahel võrdsus. Naiste õigused ja staatus hakkasid halvenema alates 1000 eKr seoses tootmise ja eraomandi suurenemisega. Leevendust pakkus budismi tekkimine kuna budistlikud kloostrid pakkusid naistele haridust. Samaaegselt aga propageeritakse abiellumise ea alandamist mis takistaks naistel hariduse omandamist. Dharmasuutrad 400 eKr - 100 eKr soovitasid et tüdrukud peaksid abielluma kui algab puberteet. 2 sajandil rõhutas India filosoof Yajnavalkya, et tüdrukud peaks abielluma juba enne puberteeti, selleks ajaks oli see juba saanud üldlevinud praktikaks.

Hullemaks tegi naiste olukorra 1 sajandi paiku kirjutatud Manu seadus ehk Manu smriti tuntud ka kui Manava-Dharma-shastra, mis sätestab et “lapsepõlves kuulub naine isale, nooruses mehele ja kui ta isand (abikaasa) on surnud siis poegadele. Naine ei tohi kunagi olla iseseisev." Selle seaduse kohaselt on naise ülesanne hoolitseda oma mehe eest ja kohelda teda kui jumalat. Sellest ajast hakkasid levima ka monogaamse abielu ja naiste vooruslikkuse ideed. Abielurikkumise eest olid naistele karistused karmid, seejuures meestega oldi palju leebemad. Naiste hariduse allakäik koos varase abieluga kehtestas meeste ülemvõimu ja tekitas olukorra kus naised olid sõltuvad ja alistatud. Alates 5 sajandist tekib diskussioon sati ehk leskede põletamine koos surnud abikaasaga ümber. Kuigi veedades ei ole seda ette nähtud siis 8 sajandist alates hakkasid tekstid nagu Parasarasmirti seda aktiivselt propageerima. Sellest ajast muutuski sati erinevates India paikades tavaliseks praktikaks. Samal ajal seati ka niyoga ehk surnud mehe vennaga abiellumisele piirangud ja aastaks 1000 keelati see paljudes kohtades täielikult.

11 sajandil alguse saanud moslemite sissetungiga muutus olukord veelgi halvemaks. Naistel keelati kuulumine usulistesse ja õiguslikesse organisatsioonidesse. Moslemite perioodil võeti kasutusele durkha (purdha), algas naiste eraldamine, mitmikabielu ja ühepoolse abielulahutuse õigus meestele.

Selline olukord kestis kuni 19 saj alguseni kuni Briti liberaalidest reformistid ja avalik arvamus pooldasid naiste olukorra leevendamist ja ebaoõiglaste traditsioonide keelustamist. Tööstusliku tootmise suurenemisega tekkis vajadus kaasata naisi tööjõuna, seega oldi huvitatud naiste õiguste edendamisest. Esimene samm oli William Benticki 1892 aasta määrus, mis keelustas Briti Indias sati. 1929 aasta seadusega seati tüdrukute abiellumise vanusepiiriks 14. 1937 aastal võeti vastu naiste omandiõiguse seadus millega kehtestati lese õigus pärida oma surnud abikaasa kinnisvara. Mahatma Gandhi liikumine kus naised osalesid nii vabadusvõitlejate kui ka kongressi liikmetena aitas olukorra muutumisele kaasa. 1950ndatel vastu võetud seadused Hindu Code bills parandasid hariduse, töö ja kinnisvara võimaluste kättesaadavust veelgi[99].

AmetiühingudRedigeeri

19. sajandi lõpus algas India industrialiseerimine, esimesena arendati tekstiili- ja terasetööstust. Töölisi tõi juurde raudteede ehitamine ja raudteeliiklus, kuid tekstiili- ja terasetööstuste ning raudteetöölised jäid veel vaid väikseks osaks kogu töörahvast.

Esimesed töölisi kaitsvad seadused võeti vastu Briti tekstiilitööstuse nõudmisega, mis pidas India tekstiilitööstust väikeste palkade ja pika tööajaga tööturul konkurentsi kahjustavaks.

20. sajandi esimesel kümnendil hakati looma ametiühinguid ja korraldama streike. Esimesed ametiühingud olid nõrgad aga streigiliikumine laienes. Esimene ülemaaline ametiühinguorganisatsioon All India Trade Union Congress (AITUC) loodi aastael 1919–1920. Selle esimene esimees oli ühtlasi iseseisvusliikumise ajal India Rahvuskongressi esimees. Rahvuskongress oli orienteeritud tegelema kodanlike probleemidega ja mõistis halvasti tööliste vajadusi. AITUCi liikmeskond kasvas ja ühing hakkas kaitsema töövõtjate huve. 1924. aastaks kasvas AITUCi liikmete arv 140 tuhandelt 250 tuhandele. Ühingule avaldas mõju ka vastasutatud India Kommunistlik Partei, mis Manabendra Nath Roy ideedele tuginedes rõhutas töölisliikumise sõltumatust kodanlikest rahvusliikumistest.

AITUCis puhkes võitlus kommunistliku partei, rahvuskongressi ja mittepoliitilise sotsiaaldemokraatlikult meelestatud suuna vahel. 1920. ja 1930. aastatel toimus mitu lõhenemist ja taasliitumist. Sageli oli tüliküsimuseks see, millisesse rahvusvahelisse ametiühinguorganisatsiooni astuda. Poliitilised vastuolud lahendati osalt tänu otsusele mitte astuda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Veidi aega enne teist maailmasõda taastati ühingu terviklikkus, kuid peagi tekkisid uued lõhed. Kongressipartei oli sõjas osalemise vastu, kui sõda ei puudutanud Indiat. Roy, kes oli kommunistlikust parteist välja heidetud, nägi Saksamaa ja Itaalia režiimis ohtu ja toetas nende vastu võitlemist. Kommunistlik partei oli Kominterni liini järgides sõja vastu, kuni Saksamaa 1941. aastal ründas Nõukogude Liitu. Sõja ajal võttis India Kommunistlik Partei AITUCi juhtimise üle ning jäi kommunistide mõju alla. Näiteks oli partei esimees Shripad Amrit Dange aastaid ka AITUCi peasekretär.

Kui Briti India 1947. aastal jagunes Indiaks ja Pakistaniks, asutas rahvuskongress oma ametiühinguliidu Indian National Trade Union Congress (INTUC). Aastal 1948 lahkusid rahvuskongressi sotsialistid AITUCist ning asutasid koos Roy pooldajatega oma ametiühinguliidu Hind Mazdoor Sabha (HMS). HMSil ei õnnestunud siiski jääda suureks kolmandaks jõuks ametiühinguliikumises, sest asutati United Trade Union Congress (UTUC), mis toetus regionaalsetele ja poliitilistele jõududele. Kõigil neljal organisatsioonil oli poliitiline lähtekoht, aga 1955. aastal asutati Bharatiya Mazdoor Sangh (BMS), mis lähtus hinduismist ega tunnistanud klassivastuolusid.

Kui alates 1960ndate keskpaigast lõhenes, tekkisid parteid, mis ütlesid kommunistlikust pärandist lahti. Iga partei asutas oma ametiühinguliidu, sageli erineva regionaalse fookusega, näiteks Centre of Indian Trade Unions (CITU) fookusega Lääne-Bengalile, kus emapartei CPI(M) oli mitu aastat võimul. Sotsialistlik-sotsiaaldemokraatlik HMS ei ole seotud ühegi poliitilise organisatsiooniga; sotsialistlik Praja Socialist Party lagunes 1950ndatel. HMS on pidanud läbirääkimisi AITUCi ja teiste ametiühinguliitudega, kuid ühinemist ei ole toimunud. 1990ndate keskel oli Indias 12 ülemaalist ametiühinguliitu.

Liikmete arvud kõiguvad oluliselt, sageli vastavalt poliitilisele konjunktuurile. Killustumine on töövõtjate organiseerumisele halvasti mõjunud. Ülemaalised liidud ei haara kõiki ametiühinguid. Organiseerumist raskendab ka tööhõive suur kõikumine. Ainult umbes 10 protsendil töölistest on püsiv töö. Töölised moodustavad umbes 35% rahvastikust, 10% neist kuulub ametiühingutesse.

Kõige suurem liit on alates 1990. aastatest BMS, millel on oma andmetel 7,6 miljonit liiget. Järgnevad liitude oma andmetel INTUC (4,4 miljonit), HMS (3,2 miljonit), CITU (3 miljonit) ja AITUC (1,6 miljonit). Chief Labour Commissionersi andmetel olid need arvud 1994. aastal vastavalt 3,1 miljonit, 2,7 miljonit, 1,5 miljonit, 1,8 miljonit ja 923 000. Teistel liitudel on alla miljoni liikme. Peale nimetatud liitude on ka avalikus ja erasektoris töötavate teenistujate ametiühinguliidud.

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis India ajalugu

"India eelajaloolised paigad mäletavad aegu vähemalt 250 000 eKr, esimesed põllumajanduslikud asundused ilmusid umbes 7000. aastal eKr."[9]

Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud ka maalinguid. Paikne asustus ilmus Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks,[100] mis pärineb aastast umbes aastast 3400 eKr. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel eKr kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani eKr.[101]

Induse tsivilisatsioonile järgnes veedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr.[102] II aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse aarjalased.[101] Umbkaudu 550 eKr rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.[102] [9]

Max Mülleri 19 saj keeleteooriast alguse saanud aarialaste sissetungi teooria, millele toetusid ka paljud teised teadlased on hakanud uute avastuste valguses muutuma. Teadlaste ja arheoloogide leiud ei toeta sissetungi väljastpoolt seega on tekkinud uus teooria et aarialased on India rahvad kes peale Sarasvati jõe kuivamist liikusid läänest itta.[103]

Aleksander Suure sissetungRedigeeri

Aastal 326. eKr tungis Aleksander Suur oma sõjaväega Indiasse, peale Induse jõe ületamist suundus ta Taxila poole. Ta esitas väljakutse Jhelumi ja Chenabi jõgede vahel asuva kuningriigi valitsejale kuningas Porusele. Indialased said verises lahingus lüüa kuigi nad kasutasid ka elevante, keda makedoonlased polnud kunagi varem näinud. Alexander vangistas Poruse kuid nagu ka teiste alistatud valitsejatega lubas ta tal oma kuningriigi haldamist jätkata[104].

Selle rekte käigus Hydaspese ja Induse jõgede poole lõunasse otsis Alexander üles brahminid, India filosoofid, kes oli tuntud oma tarkuse poolest ning debateeris nendega filosoofilistel teemadel. Temast sai Indias legendaarne sajanditeks olles nii tark filosoof kui ka kartmatu vallutaja.[104]

Ühes külades, kus Alexander oma sõjaväega peatus kuulus mallidele, keda peeti üheks sõjakaimaks India hõimuks. Nende rünnakus sui Alexander haavata kui nooleots tungis läbi turvise ülakehasse. Makedoonia ohvitserid päästsid ta napilt külast põgenedes.[104]

Aleksander Suur ja tema sõjavägi jõudsid Induse suudmesse 325. aasta juulikuus, ning pöördusid seejärel läände kodu poole.[104]

Maurya impeeriumRedigeeri

Aleksander Suure surmaga kaasnenud segadus andis Chandragupta Mauryale võimaluse vabastada riike kreeklaste ikke alt ning okupeerida Punjabi ja Sindhi provintsid. Hiljem alistas ta Nandade võimu Magadhas kasutades Kautilya abi, ning lõi kuulsusrikka Maurya impeeriumi 322 eKr. Chandraguptale, kes valitses 324-301 eKr, anti tiitliteks Vabastaja ja Bharata Esimene Keiser. [105]

Vanemaks saates hakkas Chandragupta huvituma rohkem religioonist ning ta pärandas trooni oma poeg Bindusarile 301 eKr. Bindusar vallutas edukalt oma 28 valitsusaastaga Dekkani kõrgmaa ning pärandas seejärel trooni oma pojale Ashokale 273.eKr. Ashokast sai mitte vaid kõige kuulsam Maurya dünastia kuningas vaid ka üks suurimaid kuningaid kogu Indias ajaloos.[105]

Ashoka, Chandragupta pojapoeg kes valitses 269-232 eKr, oli üks kuulsamaid India valitsejaid. Ashoka raidkirju on leitud kivisse ja samastesse raiutult strateegilistes India osades näiteks Lampakas (Laghman tänapäeva Afganistanis), Mahastanis (tänapäeva Bangladeshis) ja Brahmagiris Karnatakas. Mõnede raidkirjade järgi kuulutas Ashoka pärast Kalinga kuningriigi (tänapäeva Orissa) vastasele sõjakäigule järgnenud tapatalguid, et loobub verevalamisest ning hakkas toetama vägivallavaba valitsemisviisi, teisisõnu ahimsat, toetades sellega teooriat õiguslikust valitsemisest. Tema sallivus erinevate religioonide ja keelte suhtes peegeldas India mitmekesisusest ning arvatakse, et Ashoka ise oli budist. Varased budistlikud lood tõestavad, et Ashoka kutsus pealinnas kokku budistliku nõukogu, reisis tihti oma riigis ringi ning saatis budistlikke misjonäridest saadikuid Sri Lankale. [106]

Ashoka eelkäijate loodud suhted Hellenistliku maailmaga tulid talle väga kasuks. Ta saatis diplomaatilis-religioosseid missioone Süüria, Makedoonia ja Epiiruse valitsejate juurde, kes õppisid India religiossete traditsioonide, eriti budismi kohta. India loodeosas olid väga levinud Pärsia kultuuri elemendid mis võivad selgitada Ashoka raidkirjade raiumise põhjuseid - raidkirju seostati peamiselt Pärsia valitsejatega. Ashoka kreeka- ja arameakeelseid raidkirjua Kandaharis Afganistanis seostatakse samuti tema sooviga säilitada sidemeid rahvaga väljaspool Indiat.[106]

Ashoka valitsusaja lõpuks kattis Maurya impeerium kogu territooriumi Hindu Kushist Bengalini ning laius üle Afganistani, Baluchistani ja kogu India, välja arvatud väike osa Lõuna-Indias. Tema impeeriumi alla kuulusid ka Nepali ja Kashmiri orud.[107]

Peale Ashoka surma said troonile nõrgad valitsejad, mis andis provintsidele julgust nõuda tagasi oma iseseisvust. Suure impeeriumi haldamine oli raske ülesanne millega uued valitsejad toime ei tulnud ning Ashoka mantlipärijate omavaheline tülitsemine andis Maurya impeeriumi lagunemisele vaid hoogu juurde ning 1.saj pKr kehtestasid Kushanad oma valitsuse Loode-Indias.[107]

Kushana kuningriikRedigeeri

Pärast Maurya impeeriumi lagunemist 2. sajandil eKr sai Lõuna-Aasiast killustatud riikide kogum. India valveta jäetud loodeosa piir andis võimaluse paljudele sissetungidele mis leidsid aset 2.saj eKr kuni 3.saj. Nii nagu aarjalastest, said ka sissetungijatest indialased pärast sissetungi ja paikseks jäämist. See periood tunnistas ka märkimisväärseid saavutusi intellektuaalsetes ja kunstilistes valdkondades mida inspireerisid kultuuride levik ja sünkretism. Indokreeklased (baktrialased) India loodeosast andsid oma panuse numismaatika arengule, sama tegid ka Kesk-Aasia steppidest pärit shakad (sküüdid), kes olid asunud elama Lääne-India aladele. Samal ajal suruti Kesk-Aasia Mongoolia steppidest välja nomaadidest yuezhid, kes omakorda asusid elama India loodealale ning tõrjusid välja shakad ja rajasid Kushana kuningriigi (1. saj eKr – 3. saj). Kushana kuningriigi koosseisu kuulusid mõned Afganistani ja Iraani alad, lisaks India alad loodest Purushapurast (Peshawar, Pakistan) itta Varanasini (Uttar Pradesh) ja lõunasse Sanchini (Madhya Pradesh). Lühikese aja jooksul ulatus kuningriigi veel kaugemale põhja Pataliputrani.[108]

Kushana kuningriik oli kaubanduse tiigliks India, Pärsia, Hiina ja Rooma impeeriumide jaoks ning kontrollis olulist osa legendaarsest Siiditeest. Kanishka, kes valitses kaks dekaadi pääsedes troonile umbkaudu 78 pKr oli kõige märkimisväärsem Kushana valitseja. Ta pöördus budismi ning kutsus kokku suure budistide nõukogu Kashmiris. Kushanad olid patrooniks Gandharani kunstile, mis oli segu Kreeka ja India stiilidest ning Sanskriti kirjandusest. Nad algatasid ka uue ajastu 78 pKr mida tuntakse Shaka nime all. Samuti sai nende loodud kalender India poolt ametlikult tunnustatuks 22. märtsil 1957 ning on siiani kasutusel.[106]

Gupta impeeriumRedigeeri

3. sajandist valitses Indiat Gupta dünastia; seda nimetatakse vahel "India kuldajaks".[108][109] Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund.

Gupta dünastia esimene kuulus kuningas oli Ghatotkatša poeg Chandragupta I. Ta abiellus Kumaradeviga, licchavide klanni pealiku tütrega ning sellest sai Chandragupta I elus oluline verstakivi. Abieluga sai kuningas kaasavarana Pataliputra, millest sai alus tema impeeriumile ning algas licchavide abiga naaberterritooriumite vallutamine. Chandragupta I valitses Magadha (Bihar), Prayaga ja Saketa (Uttar Pradeshi idaosas) üle. Tema kuningriik laius Gangesest Allahabadini. Talle omistati ka tiitel Maharajadhiraja (kuningate kuningas). Tema valitsusaeg kestis umbkaudu 50 aastat.[110]

Chandragupta I järel asus aastal 330 troonile Samudragupta, kes valitses umbes 15 aastat. Ta oli militaarias geenius ning juhtis sõjakäiku üle Dekkani ning alistas Vindhya regiooni metsades elavad hõimud.[110]

Samudragupta mantlipärija Chandragupta II, tuntud ka kui Vikramaditya, vallutas suured territooriumid Malwas, Gujaratis ja Kathiawaris. Sellega tõi ta Guptade dünastiale veelgi rohkem rikkust ning jõukust. Tema valitsusajal toimus aktiivne kaubavahetus läänepoolsete riikidega ning suure tõenäosusega oli just Chandragupta II valitsusajal aktiivne Sanskriti suur poeet ja dramatist Kalidas koos mitmete teiste teadlaste ja õpetlastega.[110]

Guptade võimu nõrgenedes Põhja-Indias 5.–6. saj tekkisid mitmed iseseisvad väikeriigid ning algasid hunnide sõjaretked Indiasse. Hunnide pealik Toramara oli väga edukas suurte Gupta impeeriumi osade vallutamisel. Tema poeg Mihirakula oli õel barbar ning ühtlasi ka üks halvimaid türanne, kelle kks India päritolu printsi, Yasodharman Malwast ja Baladitya Magadhast kukutasid ning sellega lõppes tema võim Indias.[110]

HarshavaradhanaRedigeeri

7. sajandi alguses, pärast oma venna Rajyavardhana surma tuli Thaneswari ja Kannauj troonile Harshavaradhana (606–647 pKr). 612. aastaks oli Harshavardhana kindlustanud oma kuningriigi India põhjaosas. Aastal 620 tungis Harshavardhana oma sõjaväega Chalukya kuningriiki Dekkanis, mida valitses tol ajal Pulakesin II. Pulakesin II reageeris kohesel ning lõi Harshavaradhana väed tagasi. Thaneswari ja Kannauj kuningas oli tuntud eri religioonide tolereerimise, võimekate haldusasutuste ja heade diplomaatiliste suhete poolest. Ta hoidis diplomaatilisi suhteid Hiinaga ja saatis isegi saadikuid visiitidele, kes vahetasid Hiina valitsejatega mõtteid ning täiendasid teadmisi teineteisest. Hiina päritolu rändur, Hiuen Tsang, kes külastas Indiat Harshadvaradhana valitsusajal on edasi andnud värvikad kirjeldused sotsiaalsetest, majanduslikest ja religioossetest tingimustest kuninga valitsusajal, Tsang hindas India kuningat kõrgelt. Pärast Harshavardhana surma jäi India taas ilma kõrgemast keskvõimust.[111]

 
Maalid Ajanta koobastes Aurangabadis Mahārāshtra osariigis, 6. sajand

Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10.–12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning seejärel suurmogulite riigi võimu alla. Akbar Suure ajal valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia.[112][113] Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Samas panid mogulite võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel.[114] Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast.[115]

Briti IndiaRedigeeri

16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Hollandi Vabariik, Prantsusmaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik‎ Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. 1856. aastaks oli enamik Indiast Briti Ida-India Kompanii mõju all.[116] Aasta hiljem pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide mässuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma, kuid kukkus lõpuks siiski läbi. Konflikti tulemusel kukutati Mogulite dünastia ja India muutus Suurbritanniaga personaalunioonis olevaks keisririigiks (Briti India), vasallidele anti garantiid.

 
Mahatma Gandhi (paremal) koos Jawaharlal Nehruga, 1937. Nehrust sai 1947. aastal India esimene peaminister

Uue keskklassi kujunemine osalt tööstuse arengu, kuid enamasti haritud indialaste koloniaalvalitsusse töölevõtmise tulemusena ning brittide avalik rassism äratasid indialaste poliitilise eneseteadvuse. 1885. aastal asutati India Rahvuskongress, mis esialgu aktsepteeris Suurbritannia valitsust, kuid hiljem kujunes välja radikaalne vasak tiib, mis seadis välismaalaste õiguse valitseda Indiat kahtluse alla.[117]

India oli Rahvasteliidu asutajaliige alates 10. jaanuarist 1920. 20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise.[118] Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis.[119]

1937. aastaks olid 14 provintsiadministratsioonist 11 Rahvuskongressi all, kuid arvuka moslemi vähemuse huvide esindamine ebaõnnestus ning selle juhid võtsid 1940. aastal vastu revolutsiooni, mis nõudis autonoomse autonoomse islamiriigi Pakistani loomist.[117]

15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, kuid samal ajal eraldati islamienamusega alad, millest moodustati eraldi riik nimega Pakistan.[120] Senised vasallvalitsejad pidid liituma kas India või Pakistaniga, iseseisvumise võimalust neile ei antud. 26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon.[121]

India jagunemine ei kõrvaldanud India ja Pakistani vahelisi erimeelsusi (eriti Kashmiri, Pandžabi ja Bengali küsimuses), mis arenesid 1965. aastal sõjaks ja teravnesid uuesti 1971. aastal, pärast Ida-Pakistanis iseseisva Bangladeshi moodustamist. Sõjaoht kerkis taas kui mõlemad maad arendasid 1998. aastal välja tuumarelva; ägedad kokkupõrked Kashmiri pärast 2002. aastal sisaldasid juba tuumasõja ähvardust. India sõjavägi sundis 1961. aastal portugallased nende rannikuenklaavidest lahkuma, võitles 1962. aastal Hiinaga piiri pärast ja sekkus Sri Lankas, et kaitsta tamili vähemust (1986–1990).[117]

Iseseisvuse väljakuulutamisest saati on India pidanud võitlema usulise vägivalla, kastieelarvamuste, kommunistlike sisside, terrorismi ning separatistlike vastuhakkudega, eriti Jammu ja Kashmiri osariigis ning Kirde-Indias. 1990. aastatest saati on terrorism puudutanud paljusid India linnu. Indial on lahendamata piirivaidlused Hiina Rahvavabariigiga, mis 1962. aastal eskaleerusid Hiina-India sõjaks, ning Pakistaniga, millest said alguse sõjad 1947, 1965, 1971 ja 1999. India on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (toona veel Briti India nime all) blokivälisusliikumise asutajaliige.

Indial on tuumarelv; pärast esimest tuumakatsetust 1974. aastal[122] toimusid järgmised viis katsetust alles 1998.[122] Alates 1991. aastast on majandusreformid[123] toonud India maailma kiireimini kasvavate majanduste sekka.[124]

Vana-India meditsiinRedigeeri

Hindu mütoloogia kohaselt avaldas looja-jumal Brahma iidsed vaimsed tekstid – neli veedat – muistsetele nägijatele, keda tuntakse rišidena. Nemad andsid teadmised edasi suktade, sakritikeelsete värsside kujul. Veedades, eriti "Atharveedas", on viiteid tervisele ja tervendamisele ning ravivahenditele. Varaste tervendusmeetodite alused tunduvad olevat olnud hügieen, taimsed ravimid, religioossed rituaalid ja palved, kaasa arvatud mantrad. Haiguse esmaseks põhjuseks peeti deemonlikku seestumist, mille ravimiseks kasutati patukahetsust, palveid ja loitsimist. Siiski ei moodusta veedade tekstid ametlikku või terviklikku meditsiinisüsteemi ning väitel, nagu pärineks ajurveda otse veedadest, ei pruugi olla alust. Pigem tundub, et meditsiinisüsteem arenes aja jooksul, haarates endasse nii budistlikke kui ka muid traditsioone. Seda seisukohta toetavad tähelepanuväärsed sarnasused varaste budistlike meditsiiniliste ja hilisemate ajurveda tekstide vahel ning paistab, nagu oleks mõningaid ajurveda tekste nende esmailmumise järel teatud aja möödudes religioossetel põhjustel muudetud. On ka teada, et varaseid budistlikke munki ja järgijaid innustati inimkonna suhtes kaastunde kasvatamise harjutusena ravimisega tegelema ning et nad töötasid välja uusi ravipraktika meetodeid.

India vanima teadusliku meditsiinialase teksti kirjutas esimesel sajandil õukonnaarst Caraka. See sisaldab teavet farmaatsia, õige toitumise, arstieetika ja patsiendi andmete konfidentsiaalsusest. Samuti õpetab tundma üldist haiguste patoloogiat ja ravima kõhulahtisust, palavikku, turseid, kasvajaid, pidalitõbi, naha haigusi ja kollatõve. "Sushutra Samhita" on India esimene meditsiinialane tekst, mis sisaldab kirurgiat. Neljandal sajandil Gupta impeeriumi õukonna arst Sushruta kirjutatud teos kirjeldab, kuidas sooritada operatsioone ja toob välja 125 erinevat instrumenti, mis on vajalikud opereerimiseks. Muu hulgas osati keisrilõiget, läätsekae eemaldamist, ilukirurgia protseduure, ninaoperatsioone, naha siirdamist, lahtiste luumurdude ravimist, amputatsioone ja eemaldatud jäsemete taas kinnitamist. Anatoomia tundma õppimiseks pidid kirurgid osalema lahkamistel.[125]

Veterinaaria oli neljandaks sajandiks arenenud India eripäraks tänu hinduismi usule loomade pühadusse. Ülikud pidasid erilisi haiglaid oma hobustele ja elevantidele. Tekkis unikaalne India meditsiiniharu Hastyayurveda, mis tegeles elevantide eluea pikendamisega.[126]

TervishoidRedigeeri

  Pikemalt artiklis India tervishoid

Tervise staatus ja haiguskoormus: 68,9 on oodatav eluiga sünnil (aastates); 3,8% on rasvumise levimus; 10,4% on diabeedi levimus (2016).

Avalik tervishoid on peamiselt osariikide pädevuses. Aastal kulutati Indias tervishoiule 6% SKT-st, sealhulgas avalikule tervishoiule 1,3%. Ainult 39% ressurssidest kasutatakse detsentraliseeritud tervishoius. Aastal 1994 sai India 251 USA dollarit tervishoiule suunatud välisabi. Aastal 1992 oli Indias 4,7 arsti 10 000 elaniku kohta ja 6,8 haiglavoodit 10 000 elaniku kohta. Tervishoid on nii tulude kui ka tööhõive poolest üks suuremaid sektoreid. See hõlmab haiglaid, meditsiiniseadmete tootmist, kliinilisi uuringuid, allhankeid, telemeditsiini, meditsiiniturismi ja tervisekindlustust.[127]

India konkurentsieelis seisneb suures hulgas hea väljaõppega meditsiinitöötajates. India on teiste Aasia riikide ja lääneriikidega võrreldes kulukonkurentsivõimeline. Operatsioonid on umbes kümme korda odavamad kui USAs ja Lääne-Euroopas.

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse poolest on India 195 riigi seas 145. kohal.

India tervishoiuteenuste süsteem jaguneb avalikuks ja erasektoriks.

Kõik India kodanikud saavad tasuta ambulatoorset ja statsionaarset arstiabi riiklikes tervishoiuasutustes. Tervishoiuteenuste korraldamise eest vastutavad osariigid. Et riiklikes meditsiiniasutustes on töötajatest ja varudest tõsine puudus, otsivad paljud leibkonnad abi eraõiguslikelt abipakkujatelt ja maksavad mustalt. Väikese sissetulekuga inimeste jaoks käivitas valitsus hiljuti maksudest rahastatud riikliku tervisekaitseskeemi (Ayushman Bharat-Pradhan Mantri Jan Arogya Yojana ehk PM-JAY), mis võimaldab neil saada erakliinikutes ka tasuta esimese ja teise tasandi arstiabi. Teatud elanikkonnarühmadele, näiteks riigiteenistujatele ja vabrikutöölistele, on ka mingil määral tervisekindlustuse meetmeid. Eraõiguslik vabatahtlik kindlustus on olemas, kuid selle kasutamine on piiratud.[127]

India põhiseadus kohustab valitsust tagama kõigile õiguse tervisele. Iga osariik peab tagama tervishoiuteenustele üldise tasuta juurdepääsu. Tervishoid on aga krooniliselt alarahastatud.

Föderaaltasandil vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja osutamise eest tervishoiuteenuste direktoraatide ning tervishoiu- ja perekaitse osakonnad. Nende alla kuulub kogu arstiabi alates esmatasandi arstiabist ja apteekidest kuni teise ja kolmanda astme haiglaravini. Nende asutuste vastutusalas on ka tervishoiutöötajate juhtimine ja jälgimine, föderaalse rahastusega riiklike terviseprogrammide pakkumine, terviseteabe ja statistika kogumine, toidu ja ravimite kvaliteedi kontroll, kohalike tervishoiuasutuste ja -organisatsioonide järelevalve ning alternatiivmeditsiini edendamine.[127]

Et osariigid vastutavad tervishoiu eest sõltumatult, on teenuste osutamise mudelites, kindlustuskaitses ning teenuste kättesaadavusess osariigiti erinevusi.

Mõningaid algatusi juhivad ja/või rahastavad ühiselt keskvõim ja osariikide võimud, nt riiklik tervisemissioon, perekonna heaolu ja rahvastiku kontrolli algatus.

Kommuuni tasandil vastutavad Panchayati Raj (kohalik juhtimine) asutused maal rohujuuretasandi juhtimise ja haldamise eest. Need valitsusasutused mängivad olulist rolli esmatasandi tervisekeskuste loomisel ja aitavad kaasa erinevatele sotsiaalpoliitikatele sellistes valdkondades nagu haridus, põllumajandus ja transport.[127]

TervisekindlustusRedigeeri

Riiklike ja erasektori tervishoiukulude protsent SKPst on hinnanguliselt 3,9 protsenti, mis on oluliselt väiksem kui maailma keskmine 9,9 protsenti. Ligikaudu veerandi tervishoiukuludest moodustab avalik sektor.

On mitmeid riiklikke kindlustusskeeme, sealhulgas Rashtriya Swasthya Bima Yojana ehk RSBY, mis tagab haiglaravi enamiku haiguste ja krooniliste terviseprobleemide korral inimestele, kes elavad allpool vaesuspiiri. Ambulatoorne ravi, esmatasandi ravi ja kõrgetasemeline kolmanda taseme arstiabi ei kuulu selle alla.[127]

Uus riiklik tervisekaitseskeem on mõeldud väikese sissetulekuga isikutele. See skeem annab 500 000 India ruupiat (7000 USA dollarit) pere kohta aastas teise ja kolmanda taseme tervishoiuteenuste katmiseks statsionaarsest kuni järelravini. Abikõlblikkus põhineb leibkonna puuduse tasemel, mis on määratletud sotsiaalmajanduslike kastide loendusel. Kava hõlmab umbes 100 miljonit vaest perekonda. Abi saajad registreeritakse automaatselt süsteemis ja nad saavad seetõttu hüvitisi sularahata tehingutena.

Riiklike kindlustusskeemide rahastamine on jagatud keskvõimu ja osariikide võimude vahel. Näiteks panustab enamik osariike 40-protsendilise osalusega riikliku tervisekaitsekava kulude katteks, ülejäänud 60 protsenti annab keskvalitsus.

RSBY olemasolevast eelarvest on eraldatud riikliku tervisekaitseskeemi rahastamine, mis on 2018. aastast kahekordistunud, et katta laienevad riiklikud kindlustuskulud. Nende algatuste täiendavaks toetamiseks suurendati tulumaksumäära 3 protsendilt kuni 4 protsendile, et aastas koguda hinnanguliselt 110 miljardit India ruupiat (1,54 miljardit USA dollarit).[127]

Osariigid korraldavad ise oma tervisekavasid, enamasti RSBY eeskujul. Lisaks pakuvad oma töötajatele tervisekaitset avaliku sektori ettevõtted (riigiettevõtted) ja autonoomsed valitsusasutused, nagu kesk- ja osariigiülikoolid.

Teine oluline tervisekindlustusskeem on keskvõimu tervishoiuskeem, mida korraldab ja haldab Tervishoiu- ja Perekaitse Ministeerium, mis kehtib praegustele ja pensionile jäänud keskvalitsuse töötajatele ja nende ülalpeetavatele. Abikõlblikkuse tagamiseks ei ole sissetuleku- ega palganõudeid. Katvus hõlmab tervishoiuteenuseid allopaatiliste, homöopaatiliste ja alternatiivmeditsiiniliste ravimeetodite jaoks. 2019. aasta lõpu seisuga registreeriti selle skeemi kohaselt umbes 3,6 miljonit abisaajat.[127]

2013. aastal laiendati RSBY-d kaevuritele. Samas kui teatud istandustöötajate rühmad allutati India elukindlustuse korporatsiooni kaudu hallatavale valitsuse sotsiaalkindlustusskeemile Aam Admi Bima Yojana (AABY), mis osutab tervisekindlustusteenuseid, mis on seotud surma ja puude määramisega vanusevahemikus 18–59.

Oluline sotsiaalse tervisekindlustuse skeem on töötajate riiklik kindlustusskeem, mille korraldab Töö- ja Tööhõiveministeerium 10 või enama töötajaga ettevõtete tööjõule. Varem olid abikõlblikud ainult tehastes töötavad töötajad, kuid skeemi on laiendatud ka teiste tööstusharude ettevõtetele, nagu hotellid, restoranid, transpordifirmad, ajalehefirmad ja kinod. See on India ainus tõeline tervisekindlustusskeem, millesse panustavad nii töötajad kui ka tööandjad. Praegu maksavad töötajad 0,75 protsenti oma palgast, tööandjad aga 3,25 protsenti. Töötaja riikliku kindlustuse saamiseks peab töötaja teenima kuus 21 000 India ruupiat (294 USA dollarit). Töötajate ja nende perede kindlustuskaitse hõlmab rasedus- ja sünnitusabi, samuti tööga seotud vigastuste korral töövõimetus- ja surmahüvitisi. Osariikide valitsused maksavad kaheksandiku meditsiinilise hüvitise kulutustest, kuni 1500 India ruupiat (21 USA dollarit) elaniku kohta aastas. Hõlmab see umbes 133 miljonit abisaajat.[127]

36 protsendil Indias kindlustatud isikutest on erakindlustus, mis hõlmab ainult haiglaravi.

1999. aasta kindlustuse reguleerimise ja arendamise ameti seadus lubas eraettevõtetel siseneda ravikindlustuse turule. 1999. aasta seadus võimaldas erakindlustuse ostmist ka eraisikutel, kes ei ole kaetud riiklike kindlustusskeemidega. Erakindlustus moodustab praegustest tervishoiukuludest nüüd peaaegu 4,4 protsenti. Hõlmatud teenused sõltuvad kindlustusskeemist. Riikliku tervisekaitseskeemi kohaselt on teise ja kolmanda taseme arstiabi kaetud, kuid mitte ambulatoorne teenus. Keskvalitsuse tervishoiusüsteem ja töötajate riiklik kindlustuskorporatsioon katavad igat liiki abi, sealhulgas ambulatoorset ravi ja ravimeid. Muu riiklikult toetatava kindlustuskaitse alla kuuluvad kõik teise ja kolmanda taseme, haiglaeelsed ning haiglaravi järgsed raviteenused.[127]

Esmatasandi arstiabiRedigeeri

Tervise ja Tervisekeskuste Programmi raames uuendatakse kogu riigis 150 000 alamkeskust (tervishoiusüsteemi madalaim tase), et pakkuda terviklikke esmatasandi tervishoiuteenuseid, tasuta hädavajalikke ravimeid ja tasuta diagnostikateenuseid. Toitumistoetust antakse ka kõigile tuberkuloosihaigetele ravi ajal 500 India ruupiat (7 USA dollarit) kuus. Muude esmatasandi tervishoiuteenuste pakkujate hulka kuuluvad esmatasandi tervisekeskused ja kogukonna tervisekeskused. Patsiendi registreerimine pole vajalik.

Esmatasandi tervisekeskused on esimene külakogukonna ja meditsiiniabi kokkupuutepunkt. Need keskused pakuvad ravi- ja ennetusteenuseid 20 000–30 000 inimesele ning toimivad suunamisüksusena kuuele alamkeskusele, milles on neli kuni kuus voodit. Kogukonna tervisekeskused toimivad nelja tervisekeskuse suunamiskeskusena ning pakuvad ka võimalusi sünnitusabiks ja erispetsialistide konsultatsiooniks. Alamkeskused on mõeldud emade ja laste tervise, haiguste tõrje ja tervisenõustamise korraldamiseks 3000–5000 elanikkonnale. Kuue alamkeskuse järelevalvet teostab vähemalt üks ämmaemanda abi või üks naissoost tervishoiutöötaja, üks meessoost tervishoiutöötaja ja üks täiendav terviseedendustööd tegev tervishoiutöötaja.

Kõigile meditsiinitöötajatele, sealhulgas esmatasandi arstidele ja eriarstidele, kes töötavad riiklikes ambulatoorsetes või statsionaarsetes raviasutustes, makstakse kindlat palka, mis varieerub sõltuvalt tööpiirkonnast ja spetsialiseerumisastmest. Praegu puuduvad tulemuspõhised maksesoodustused.

Arstidel on lubatud osariikides erakliinikuid pidada vastavalt nende elukoha ja praksise osariigi kehtestatud määrustele. Osades osariikides, kus see on keelatud, saavad arstid täiendavat mittepraktiseerimise hüvitist. Mõned riikliku süsteemi arstid rikuvad kehtivaid reegleid, tehes riikliku tööaja sees erapraksises vastuvõtte. Samuti on mõningaid tõendeid selle kohta, et patsiendid on maksnud oma arstidele mitteametlikke makseid teenuste eest, mida eeldatavasti osutatakse tasuta, et parandada nende ravi kvaliteeti. Kogukonna tervisekeskused osutavad ka ambulatoorset eriarstiabi ning neil peab olema neli meditsiinispetsialisti (kirurg, üldarst, günekoloog ja lastearst), keda toetab parameedik ja muu personal. Neil peab olema ka 30 voodikohta, labor, röntgeniteenused ja muud rajatised. Iga keskus teenindab 80 000–120 000 inimest. Kõik ambulatoorsed eriteenused, mida kogukonna keskustes ei osutata, suunatakse piirkonnahaiglatesse.[127]

HaigladRedigeeri

Riiklikku süsteemi kasutavaid patsiente saab suunata piirkonnahaiglasse, mis on lõplik saatekeskus. Piirkonnahaiglad osutavad kogukonna tervisekeskustega sarnaseid teenuseid, nagu erakorraline abi, rasedus- ja sünnitusabi ning vastsündinute hooldus, kuid teenindatakse suuremaid linnakeskusi. 2015. aastal tegutses kokku 763 piirkonnahaiglat, mis paiknesid enamasti suure rahvaarvuga osariikides. Kesk- ja osariigi valitsuse rahastatud kliinilised haiglad ja hariduskeskused pakuvad eriarstiabi, näiteks oftalmoloogia, kardiotorakaalkirurgia, neuroloogia, traumade, vähi ja narkomaania alal. Piirkondlike haiglate tasemeid tõstetakse kolmanda taseme tervishoiuasutusteks, et parandada juurdepääsu eriteenustele ja tugevdada arstide tööjõu võimekust. Riiklikud haiglad moodustavad kogu riigis ainult umbes 10 protsenti haiglate koguarvust. Ülejäänud osi haldab peaaegu täielikult kasumit teeniv erasektor ja vähest osa heategevusorganisatsioonid. Erasektori haiglate arv on märgatavalt kasvanud riiklike asutuste ebakvaliteetse ravi ja meditsiiniturismi kasvu tõttu. Enamikus riiklikes haiglates määratakse hinnad administratiivselt. Riiklikele piirkondlikele ja kolmanda taseme haiglatele makstakse tasu iga-aastase eelarvemehhanismi kaudu, mida rahastab riik või keskvalitsus. Kõik erahaiglad tegutsevad teenustasu eest, ilma teenuse hinna standardiseerimiseta.[127]

Meditsiini haridusasutusedRedigeeri

Omandiline kuuluvus: pooled era ja pooled riiklikud koolid. Õppemaksud: riiklikes koolides varieeruvad sõltuvalt valitsuse omandivormist ja osariigist. Tavaliselt viie aasta jooksul 100 000–500 000 INR (1 400–7 000 USD). Erakoolide õppemaksud on viie aasta jooksul 3–5 miljonit INR (42 000–70 000 USD).[127]

RavimidRedigeeri

Oluliste ravimite loetelus olevad retseptiravimid on tasuta, kuigi neist on sageli apteekides puudus. Vaktsineerimised, HIV-ravimid ning malaaria ja teised putukate kaudu levivate haiguste ravimid on tasuta. Eelpool nimetatud nimekirja mittekuuluvate ravimite eest tuleb maksta täishinda.[127]

RahvatervisRedigeeri

  Pikemalt artiklis India rahvatervis

Umbes 30 protsendil lastest on sünnikaal alla 2500 g.

Alla viie aastastel lastel on keskmiselt 1,7 kõhulahtisuse episoodia aastas. Ilma kiire ravita on laste kõhulahtisus eluohtlik- see on kõige sagedasem väikelaste surma põhjus Indias. Laste kõhulahtisus on sagedane probleem joogivee madala kvaliteedi tõttu (ametlikult on puhas joogivesi maal kättesaadav 84 protsendile rahvastikust) ning et paljud naised ei toida oma lapsi rinnaga (linnades saab rinda 34% kolmekuistest lastest).

Lapsi vaktsineeritakse muu hulgas tuberkuloosi vastu. Ametlikult saab vaktsiini umbes 90 % lastest, kuid nähtavasti on tegelik protsent oluliselt väiksem.

Raua-, A-vitamiini ja joodipuudusest põhjustatud haigused on suhteliselt sagedased. Aastal 1995 esines 69 protsendil koolieelikutest alatoitlust.

Malaariat põeb aastas hinnanguliselt 15 miljonit India elanikku, mille letaalus on umbes 20 000.

Aastal 1993 leiti 450 000 uut pidalitõve juhtu, kuid tõhusa ravi tõttu sai samal aastal 900 000 inimest terveks.

Tuberkuloosi haigestumine kasvab. Aastal 1991 oli 1,6 miljonit juhtu, mis moodustas veerandi kõigist maailma tuberkuloosijuhtudest. Oli oodata tuberkuloosijuhtude kasvu koos AIDSijuhtude kasvuga. Jaanuaris 1995 oli teada 905 AIDSijuhtu, umbes 90 protsendil AIDSihaigetest oli ka tuberkuloos. HIV-iga nakatunute arvu hinnati 1,5 miljonile.

Hepatiit on väga sagedane. B-hepatiidi viiruse kandjaid on hinnanguliselt 43 miljonit.

Südame- ja veresoonkonnahaiguste, vähi ja õnnetuste osakaal kasvab, kuid nendesse suremise kohta ei ole usaldusväärseid andmeid.

TurismRedigeeri

25. jaanuaril tähistatakse Indias Rahvuslikku Turismipäeva. 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt oli India üks kiiremini kasvavaid turismi sihtkohti kogu maailmas, olles nimekirjas üheteistkümnes. Kõige lootustandvam on see, et reiside ja turismi otsene panus SKPsse kasvab Indias eeldatavasti aastatel 2014–2024 keskmiselt 6,4 protsenti aastas.[128]

Turismil on India majandusele suur roll. Aruannete kohaselt panustas reisi- ja turismitööstus 2015. aastal India SKPsse kokku 124,8 miljardit dollarit. See tähendab, et ligi 6% India kogutoodangust moodustas reisimine ja turism. Sektoris on ligi 40 miljonit töökohta, mis teeb selle riigi suurimaks tööandjaks. Valitsus teeb suuri jõupingutusi, et riik saaks puhtamaks, raudteejaamades ja avalikes kohtades rohkem mugavusi sisse viia ning populaarsetes külastuskohtades võetakse rohkem ohutusmeetmeid kasutusele.[128]

India turismisektorit haldab Turismiministeerium (Ministry of Tourism). Turismiministeerium on riikliku poliitika ja programmide väljatöötamise ning erinevate keskvalitsusasutuste, osariigi valitsuste ja erasektori tegevuste koordineerimise keskus turismi arendamiseks ja edendamiseks riigis, mida juhib turismiminister.

Turismi peadirektoraadil on riigis 20 kontorit ja 8 kontorit välismaal ning üks allkontor India suusa- ja alpinismiinstituut (IISM). Välismaal asuvad kontorid vastutavad peamiselt turismi edendamise ja turundamise eest oma piirkonnas ning India välibürood vastutavad turistidele infoteenuse osutamise ja väliprojektide edenemise jälgimise eest.[129]

VaatamisväärsusedRedigeeri

Põhja IndiaRedigeeri

Tāj Mahal haudehitis on üks India populaarseim vaatamisväärsus, mis asub riigi põhjaosas Agra linna lähedal. Taj Mahal on ehitatud kogu Indiat valitsenud suurmogul šahh Džahani käsul. Valitseja kutsus kokku oma aja suurimad kunstnikud, et püstitada armastatud naisele täiuslikem mausoleum. "Päikesekiired valgustavad Taj Mahali, mis peegeldub hiigelbasseini vees kord pimestavvalge, kord roosa, kord kuldkollasena."[130] 2003. aastal külastas seda rohkem kui kolm miljonit inimest. Samuti on see UNESCO maailmapärandi nimistus.

Punane kindlus Red Fort on tähtis vaatamisväärsus, mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimistus. Ehitas šahh Jahan 1648. aastal kui mogulite võimu asukoht – roll, mida ta säilitas aastani 1857. Uhke poolkuukujuline Punane kindlus New Delhis, sai nime selle ehitamisel kasutatud uimastava punase liivakivi järgi ja hõlmab enam kui kahe ruutkilomeetrist ala, mida ümbritseb suur vallikraav. Peamiselt pakuvad huvi kaks suurimat väravat: muljetavaldav Lahore värav (kindluse peasissekäik) ja peenelt kaunistatud Delhi värav, mida keiser kunagi pidulikeks rongkäikudeks kasutas.

Kuldne tempel Harmandir Sahib on Ram Dasi soovil 1577. aastal asutatud oluline sikhide ajaloo ja kultuuri keskus mis avati Amritsaris 1604. aastal. See on Sikhide kõige püham paik Indias, ehitatud hindu ja islami stiilide segus. Nimetatakse sageli kuldseks templiks kauni kuldkaunistuse tõttu. Templi alumine marmoriosa on kaunistatud lille- ja loomamotiividega. Suur kuldne kuppel tähistab lootoseõit, mis on sikhidele puhtuse sümbol.

Amer Fort (sageli kirjutatud ka "Amber") ehitati kindlustatud paleena 1592. aastal Maharaja Man Singh I käsul ja on pikka aega on olnud Jaipuri pealinn. Sealseid pealmisi vaatamisväärsusi on esimene sisehoov Jaleb Chowk, kus on palju kaunistatud elevante, ja Shila Devi tempel, mis on pühendatud sõjajumalannale. Tähelepanuväärne on ka kõrvalolev Publiku saal (Diwan-i-Am) koos peenelt kaunistatud seinte ja terrassidega, mida ahvid sageli külastavad.[131]

Püha Varanasi linn, üks Hindude peamine palverännakukeskus, piirneb võimsa Gangese jõega, mis on oluline religioosne sümbol. Varanasi on üks vanimaid siiani asustatud linnu maailmas. Gangeses suplemine on hindude jaoks väga oluline ning paljudes kohtades, mida nimetatakse "ghatideks", on trepid, mis viivad alla jõkke, kus ustavad enne palveid suplevad. Gangesega külgnevas vanas kvartalis asub 1780. aastal ehitatud Kashi Vishwanathi tempel. (huvi pakub ka Uus Vishwanathi tempel koos seitsme eraldi templiga). [[Pilt:Redfort.JPG|pisi|

Lõuna-IndiaRedigeeri

India värav Gateway of India on Mumbais asuv muljetavaldav 26 meetri pikkune vaade Araabia merele. Kuningas George V ja tema naise kuninganna Mary saabumise mälestuseks 1911. aastal ehitatud triumfikaar avati 1924. aastal suure uhkuse ja tseremooniaga ning oli mõnda aega linna kõrgeim ehitis. Ehitatud täielikult kollasest basaltist ja betoonist, on see tähelepanuväärne oma indosaratseenia kujunduse poolest ning oli India värav ka 1948. aastal, kui India iseseisvus.

MeditsiiniturismRedigeeri

Meditsiiniturism ehk raviturism on turismiharu, mille puhul reisitakse meditsiiniteenuste tarbimise eesmärgil.[132] Levinumad teenused, mille pärast välismaale reisitakse, on hambaravi, ilukirurgia ja viljatusravi. Meditsiiniturismi esmased vormid olid spaakuurordid ja sanatooriumid. [133]

Viimaste aastate jooksul on India kogunud tuntust kui meditsiiniturismi üks peamisi sihtriike. 2015. aastal oodati Indiasse üle kolme miljoni patsiendi, kellest enamiku moodustasid lääne turistid, kuid oli ka inimesi rikastest araabia maadest. Tänu turistide pidevale juurdevoolule on India tõusmas populaarsuselt esimeseks meditsiiniturismi sihtkohaks, möödudes sellega Taist. [134]

Ligi pool India meditsiiniturismisektorist on koondunud Chennai linna Lõuna-Indias, mis on oma heade haiglatega kogunud tuntust nii kohalike kui ka välisturistide seas.

India kui meditsiiniturismi sihtkohariigi populaarsuse tõusu taga on kahtlemata odavamad hinnad võrreldes teiste riikidega. Hoolimata madalatest hindadest on India paremates haiglates (tihti erahaiglad) arvestatav kvaliteet, eriti tehnika ja arstide väljaõppe osas. Paljud Indias välismaalastega töötavad arstid on ise läänes meditsiini õppinud ja praktiseerinud. Intervjuus ühe Suurbritannias õppinud India arstiga ilmnes, et mõnede protseduuride hinnad on Indias vaid 10% tavapärasest hinnast Ameerika Ühendriikides. Ehkki enamik sealsetest klientidest on kohalikud ja araabia maade kodanikud, on üha enam kasvamas Euroopa ja Ameerika turistide arv. Chennai haigla doktori sõnul tunnevad paljud Indiast pärit arstid kohustust tulla kodumaale tagasi ning tema sõnutsi on oodata üha enamate kõrgelt haritud arstide Indiasse tagasipöördumist. [135]

KultuurRedigeeri

Vedade ajastul (u 1750/1500–500 e.m.a) pandi alus hinduistlikule filosoofiale, mütoloogiale, teoloogiale ja kirjandusele. Tekkisid mitmed uskumused ja tavad, mida järgitakse tänaseni, näiteks dhárma, kárma, yóga ja mokṣa.[136] India paistab silma usulise mitmekesisuse poolest. Riigi levinumate usundite hulka kuuluvad hinduism, budism, sikhism, islam, kristlus ja džainism.[137] Levinuimat usundit, hinduismi, on kujundanud mitmed mõtteviisid, sealhulgas upanišadid,[138] yogasūtra, bhakti[139] ja budistlik filosoofia.[140]

India religioonidRedigeeri

India religioonid on hinduism, džainism, budism ja sikhism[141]. Kuigi India religioonid on seotud Indiaga ajaloo kaudu, ei ole need pärinenud ainult India alalt, vaid on osa religioossete uskumuste kooslusest[142].

Sikhism on monoteistlik religioon, mis loodi 16. sajandil m.a.j[143][144]. See arenes välja esimese guru Guru Nanaki (1469–1539) vaimsetest õpetustest[145]. Sikhismis kutsutakse jumalat imeliseks õpetajaks, kes on ajatu, vormitu, mõistetamatu ja nähtamatu looja[146]. Jumalal ei ole sikhismis kindlat sugu, kuid tõlgetes kasutatakse jumalale viidates mehelikku vormi[147]. Ebareaalsus ehk maya on selle usu peamine õpetus, mis rõhutab, et ajutised ja ebareaalsed väärtushinnangud, nagu isekus, viha, ahnus, kiindumus ja iha ehk nii-öelda viis varast, on peamised probleemid, mis suunavad inimesi ära armastusest, maya’st ja jumalast[148]. Sikhismis on keelatud abieluvälised suhted ja igasuguse religioosse auastme saamine (võidakse aga saada guru hooldajaks), lisaks sellele ei tohi lõigata juurkseid, tarvitada uimasteid, mängida hasartmänge ega süüa rituaalideks ohverdatud loomade liha.


Budism loodi Indias 4. või 5. sajandil m.a.j, selle looja on Buddha ehk Siddharta Gautama. Budismi tätsaim õpetus on eneseületusega pärast taassünde ja surma jõuda Nirvaanasse.[149][150][151]

KirjandusRedigeeri

  Pikemalt artiklis India kirjandus

[[File:Rabindranath Tagore in 1909.jpg|thumb|Rabindranath Tagore (1909) oli bengali kirjanik, kelle tööde seas oli India hümn "Jana-Gana-Mana"]] India kirjandus on üks vanimaid kirjandustraditsioone maailmas. India kirjandus pole kunagi olnud ühtne, vaid koosneb paljudest kirjandusest, mis on loodud India paljudes vanades, keskaegsetes ja tänapäevastes keeltes. Lisaks India keeltele ja draviidi keeltele on palju kirjutatud inglise keeles.

Vanimad teadaolevad teosed on kirjutatud sanskriti[152], paali ja tamili keeles.

Sanskritikeelne kirjandusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Sanskritikeelne kirjandus

India kirjanduse vanima kihistuse moodustavad veedade usundi religioossed tekstid. Olulisimate sanskritikeelsete teoste hulka kuuluvad veedad (1300–500 eKr), upanišadid (umbes 700–500 eKr) ja kaks mahukat eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana". Tekstid käsitlevad hinduismi mütoloogiat ja usundiga seotud teemasid. Lisaks loodi sanskriti keeles palju muid olulisi teoseid religiooni, filosoofia, poliitika ja teaduse alal.

Veedakirjanduse tuum on neli veedat. Tähtsaim neist on Rigveda, mille vanimad osad pärinevad tõenäoliselt 15.–13. sajandist eKr. See koosneb rohkem kui tuhandest hümnist, milles aarja preesterluuletajad ülistavad vägevaid jumalaid ja nende tegusid või kutsuvad neid appi.

Veedadele lisanduvad braahmanad, milles räägitakse veedade usundi keerulistest ohvritalitustest.

Aranjakad ja upanišadid sisaldavad ohverdamismüstikat ning esoteerilisi ja filosoofilisi vaateid.

Veedakirjandusele lisandusid suutrad – käsiraamatud, mis aforismide või väga lühikeste reeglite kujul käsitlevad preestrite tarbeks eriteadusi, näiteks foneetikat, grammatikat ja rituaale.

Veedade ajastu lõpus umbes 6. sajandil eKr toimusid suured poliitilised, ühiskondlikud ja usulised muutused, millest sai alguse hinduism. Veedade usund jäi tagaplaanile ja veedatekstid kaotasid oma algse tähtsuse, kuigi need jäid hinduismi pühakirjadeks. Hinduismis omandasid tähtsuse nii varajase hinduismi ajal tekkinud tekstid kui ka need, mis loodi hiljem hinduismi eri suundade raames. Veedakirjandusele kõige lähemal on dharmašaastrad, mis käsitlevad muu hulgas eri seisuste usulisi ja ühiskondlikke kohustusi, kuninga ülesandeid, kohtumõistmist ja poliitikat. Tähtsaim dharmašaastra on "Manu seadmuseraamat", mis praegu tuntud kujul pärineb arvatavasti 2. sajandist pKr. Väga populaarne on ulatuslik tekstide rühm puraanad, mille tekkeaeg on 4.–14. sajand pKr.

Kui veedakirjandus peegeldab preestrite valitsevat rolli, siis kaks suurt eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana" annavad tunnistust ühiskonna struktuuri muutumisest. Nendes on esiplaanil kuningavõim ja sõdalastest aadel. "Mahābhārata" on tekkinud ajavahemikus 3. sajandist eKr 3. sajandini pKr. See on jutustus hõimuvaenust, mille tegevusse on sisse põimitud jutustusi kuningatest ja kangelastest. Üheks selle osaks on kuulus õpetuspoeem "Bhagavadgītā". "Rāmājana", mille peategelane on jumalik kangelane Rāma, omandas lõpliku kuju tõenäoliselt 1. sajandil pKr. Need kaks eepost on India mahukaimad luuleteosed ning kuuluvad hinduistliku mütoloogia tähtsaimate allikate hulka.

Valmide ja muinasjuttude kogumikke koostati usuliseks otstarbeks juba ammu. Samuti loodi neid meelelahutuslikel eesmärkidel või selleks, et anda õpetust riigiasjades. Kuulsaim India valmikogumik on "Pantšatantra", mis pärineb arvatavasti esimestest sajanditest pKr. Sel teosel on olnud suur mõju ka Euroopa valmidele. "Pantšatantra" üks hilisem töötlus on "Hitopadeša". Üks tuntumaid muinasjutukogumikke on "Šukasaptati".

Indialastel on iidsest ajast olnud tung oma vaimseid tegevusi süsteemi panna. Sellest kalduvusest on sündinud käsiraamatud veedade usundi preestritele. Klassikalisel ajajärgul tegutsesid koolid, mis süstemaatiliselt tegelesid kõigi teadmisharudega, nagu näiteks grammatika, poeetika, õigusteadus, filosoofia, poliitika, erootika (tuntud on Vātsjājana "Kaamasuutra") ja loodusteadused.

Üks sanskritikeelse klassikalise kunstluule eeldusi oli keelenormide fikseerimine. Klassikalise sanskriti kodifitseerimisel etendas tähtsaimat osa grammatik Pānini (umbes 6. sajand eKr), kes oma grammatikas analüüsis geniaalse valemisüsteemi abil läbi keele kõik küljed. Muidugi analüüsiti ka luulekunsti. Kuulsaimad luuleteoreetikud olid Bhāmaha (7. sajand), Dandin (7.–8. sajand) ja Ānandavardhana (umbes 850). India klassikalise esteetika kaks põhimõistet on rasa (õieti 'maitse', siin 'meeleolu') ja alaṃkārā 'kaunistus'. Rasa tähistab meeleolusid, mis tuleb lugejal või vaatajal esile kutsuda, et ta elaks sisse tunnetesse, mida luuletuses või näidendis väljendatakse. "Kaunistusi" ehk stiili- ja kõnekujundeid kirjeldatakse teoreetilistes töödes väga üksikasjalikult. Tähtsamate kujundite seas on võrdlus (upamā), metafoor (rūpaka), hüperbool (atiśayokti) ja sõnamäng (śleṣa).

Indialased peavad "Rāmājanat" oma esimeseks kunsteeposeks. Seal kasutatakse palju stiilikujundeid, mis on hilisemas kunstluules väga olulised. Esimene oluline eepik on budistlik luuletaja Ašvaghoša (2. sajand). Hinnatuim sanskriti ilmalik luuletaja (eepik ja lüürik) ja näitekirjanik, klassikalise ajajärgu suurim kirjanik on Kālidāsa (3.–4. sajand), kelle luule on tuntud oma tundlike loodus- ja armastuskirjelduste poolest. Tema näidenditest on säilinud ainult kolm: "Mālavikāgnimitram", "Vikramōrvaśīyam" ja "Abhijñānaśākuntalam", mis põhineb "Mahābhārata" jutustusel. Paljud Kālidāsast hilisemad eepikud panid liiga palju rõhku teoreetikute täpsele järgimisele, mis ei tulnud kunstilisest küljest kasuks. Suured eepikud pärast Kālidāsat olid Kumāradāsa ja Bhatti, kes elasid 7. sajandi paiku. Nende eepilise luule aines on Rāma legend. Samal ajal tegutsesid Bhāravi ja Māgha, kes kasutasid "Mahābhārata" ainest.

Paalikeelne kirjandusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Paalikeelne kirjandus

Pärast budismi teket 5. sajandil eKr sai paali keelest oluline kirjakeel, milles on muu hulgas kirja pandud theravaada koolkonna pühakiri paali kaanon.

Tamilikeelne kirjandusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tamilikeelne kirjandus

Lõuna-Indias arenes klassikalisel ajajärgul esimesena kirjakeeleks tamili keel. Vanimad teosed on umbes 2000 aastat vanad. Tamili kirjanduse varajasest õitseajast pärineb Sangami kirjandus. Lisaks heroilistele tekstidele kuningatest ja sõdadest on see tuntud ka oma armastusluule poolest. Esimese sajandi paiku kirjutatud " "Tolkāppiyam" on vanim tamili keele grammatika. Tuhanded armastusluuletused, mis kirjutati Madurais 1.–5. sajandini, toetuvad sellele grammatikale. 


Hiljem said olulisteks kirjakeelteks kannada, telugu ja malajalami keel.

Keskaegne India kirjandusRedigeeri

Keskajal avaldas islam kui uus mõttevool suurt mõju India kirjandusele ja sanskriti keel muutus üha vähem oluliseks. Seda ajavahemikku iseloomustab eriilmeline ning lai mõtte- ja tundeväljendus, mistõttu erinevad keskaegsed India kirjandusteosed oluliselt klassikalisest kirjandustraditsioonist.[153]

Sanskritist ja Kesk-India prakrititest arenesid välja uued keeled, nagu hindustani, bengali, pandžabi ja marathi keel, millel kujunesid omad kirjandustraditsioonid. Hinduistlikku religioosset luulet hakati nüüd kirjutama kohalikes keeltes. Uute kirjanduste silmapaistvamad esindajad on hindi autorid Tulsīdās, Kabir ja Mirabai, marathi kirjanik Dnyaneshwar ning gudžarati autor Narasinh Mehta.

Urdu luules sulandusid islami ja pärsia mõjud India elementidega. Urdu keelest sai suurmogulite õukonnakeel, mis õitses 17. sajandil ja milles kirjutati palju armastusluulet. Kõige kuulsamad näited on luuletaja Mirza Ghalibi gaseelid ja tänapäeva Pakistanis austatud Muhammad Iqbali teosed.

Uusaegne India kirjandusRedigeeri

19. sajandil tugevnesid Lääne mõjud India kirjanduses. Tingimused olid soodsad bengali kirjandusele, mis elas läbi õitsengu. Bengali kirjanduse tuntuim esindaja on luuletaja ja filosoof Rabindranath Tagore, keda peetakse tänapäeval India rahvusluuletajaks ning kes on India ainus Nobeli kirjanduspreemia laureaat.[154] Tema luuletuste viisistustest said India hümn ja Bangladeshi hümn.

Alates 20. sajandist kirjutavad paljud India kirjanikud ka inglise keeles.

Kaasaegne India kirjandus hõlmab riigi kõiki suuremaid kirjakeeli ja käsitleb väga laia teemade ringi. Tuntuimad kaasaegsed autorid on Salman Rushdie, Arundhati Roy, R. K. Narayan, Mulk Raj Anand, Rohinton Mistry, Ruskin Bond, Amrita Pritam, Mahasweta Devi, Vikram Seth, Amitav Ghosh, Anita Desai ja Dom Moraes.

KunstRedigeeri

  Pikemalt artiklis India kunst

India kunst on tihedalt seotud religiooniga. Nii arhitektuur, skulptuur kui ka maalikunst on religioossed: hinduistlikud, budistlikud või džainistlikud. Islami vallutused Põhja-Indias ja hilisem Mogulite riik tõi India kunsti uue elemendi. Muslimid tõid kaasa uusi arhitektuurivorme ja -tehnikaid ning ehitasid hooneid, mis on maailma väljapaistvamate arhitektuuriteoste seas. Hiljem on suur osa India kunstist ja arhitektuurist võtnud eeskuju lääne kunstist.

India kunstitraditsioon on pikk. Leitud on tuhandeid Induse kultuurist pärit pitsateid, millele on enamasti graveeritud looma-, kuid mõnel ka inimkujutised. Tuntuim on Pashupati pitsat.[155] Järgnes pikk ajavahemik, millest pole peaaegu midagi säilinud[156]. Hilisem säilinud India kunst on peaaegu eranditult vastupidavatest materjalidest religioossete skulptuuride või müntide kujul. Võib arvata, et algselt oli oluliselt rohkem puidust ja savist taieseid ning suurehitisi, mis pole säilinud.

Päris India kunstiajalugu algab 3. sajandil eKr Maurjate riigi valitseja Ašoka ajal, kui võeti tõsiselt kasutusele kiviarhitektuur. Ašoka lasi kogu Hindustani poolsaare kaljuseintele ja kivisammastele raiuda 25 edikti, mis propageerivad budismi, millesse Ašoka oli pöördunud. Sambad koosnevad siledaks poleeritud tüvesest kapiteeliga, millel on loomafiguuriga abakus. Tuntuim on Sarnathi sammas nelja poollõviga tipus, mida on kujutatud ka India vapil.

Klassikaline periood ehk Guptade ajastu 4.–6. sajandil on India kunsti verstapost. Sel ajastul sünteesiti varasemad kunstikoolkonnad. Guptade ajastu skulptuuri iseloomustavad harmoonilised kehaproportsioonid. Paljud hinduistlikud jumalused omandasid sel ajal oma ikonograafilised tunnused. Hinduistlikud templid omandasid kuju, millest sai hilisema Põhja-India templiarhitektuuri stiilinorm.

MaalikunstRedigeeri

  Pikemalt artiklis India maalikunst

India maalikunsti võib jagada kolmeks: seinamaal, miniatuurmaal ja kangamaal.

India maalikunst algas esiajal koopamaalingutega, kuid kliimatingimuste tõttu on väga varasest ajast säilinud vaid üksikud näited. Koopamaalinguid, mille vanuseks arvatakse olevat kuni 10 000 aastat, on leitud näiteks Bhimbetka kaljukoobastest.

Freskosarnaseid seinamaale on säilinud mitmetes India arhitektuurimälestistes, kuid kõige märkimisväärsemaks peetakse 5. kuni 7. sajandi budistlikke seinamaale Ajanta kaljutemplites, mis on esimesed olulised India maalikunsti mälestised. Seal on kujutatud stseene Buddha elust ja džatakatest. Gandhāra stiilis seinamaalid Sise-Aasia kaljukoobastes umbes 3. sajandist pKr annavad tunnistust sellest, et Indias olid budistlikud maalid olemas ammu enne Ajanta perioodi. Vanimad hinduistlikud maalid on seinamaalid Badami kaljutemplis 578. aastast.

Budistlikus kunstis esinevad sageli mandalad – maagilised mustrid ja diagrammid, mis tavaliselt on budistliku universumi sümbolid. Neid kasutatakse mediteerimisel. Värvirikkad mandalad kaunistavad kloostrite ja templite seinu või siis on maalitud pildirullidele.

Kangamaalide temaatika on rahvalikum. Neid kasutasid näiteks rändlaulikud oma lugude illustreerimiseks, samuti olid need suveniirideks palveränduritele. Väga vähesed säilinud kangamaalid on vanemad kui 200 aastat, kuid on selge, et traditsioon on oluliselt pikem.

Käsikirjade illustreerimisel on Indias pikk traditsioon. Raamatute miniatuurmaalid on tehtud lagunevatele materjalidele nagu paber ja kangas. Kangamaal on kaduma läinud. Kirjandusallikate andmetel oli illustreeritud käsikirju juba esimestel sajanditel eKr. Vanimad säilinud illustreeritud käsikirjad on budistlikud palmilehekäsikirjad umbes 11. sajandist. Säilinud on ka arvukad džainistlikud illustreeritud käsikirjad 13. sajandist (džainistlikminiatuurmaal sai alguse umbes 11. sajandil Lääne-Indias). Alates 14. sajandist sai paber üldisemaks, nii et kunstnikud ei olnud enam seotud palmilehe kitsa ja pikliku formaadiga. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses hakati tegema suuremal hulgal hinduistlikke illustreeritud käsikirju. 14. sajandi lõpust 17. sajandini kasutati džainistlikus miniatuurimaalis väga stiliseeritud figuure.

 
Akbar kohtub oma poegadega Fatehpur Sikris. "Akbarnama" (1573)

Islami mõju tugevnemisega 12. sajandil muutus maalikunst kui pärsia õukonnakunsti peamine vorm järk-järgult olulisemaks. Õukonnakunsti kõrgtasemeks peetakse suurmogulite stiili, mille õitseng kestis 16.–18. sajandini. Ennekõike arenes kiiresti miniatuurmaal. Aineseks oli peaaegu eranditult ilmalik, näiteks olulised riigitegelased, õukonnaelu ning olulised ajaloosündmused. Delhi sultanaadi aegsed illustreeritud islami käsikirjad olid suuresti sõltuvad samaaegsetest Pärsia maalikoolkondadest. Akbar oli 16. sajandi teisel poolel helde metseen. Sel ajal kujunes välja iseseisev indo-islami miniatuurmaalistiil, suurmogulite maalikunst, mis sisaldas muu hulgas keisrite elulugude ja pärsia luule illustratsioone. Ka pärsia keelde tõlgitud "Mahābhārata" ja "Rāmājana" illustreeriti rikkalikult suurmogulite stiilis. Akbari poja Jahangiri ajal 17. sajandi alguses õitses portreemaal. Miniatuurmaal õitses ka teistes islami mõjualas asunud India piirkondades. Muu hulgas kujunes Dekkani kiltmaa sultanaatides välja iseseisev miniatuurmaali stiil.

Suurmogulite stiil oli vastastikuses mõjus ka Raadžputi maalikoolkonnaga, mis kujunes 16. sajandil Rajasthani kuningriikide õukondades ja millel oli ka kohalik taust. See keskendus aga valdavalt hinduistlikele teemadele, näiteks illustreeriti hinduistlikke eeposeid "Mahābhāratat" ja "Rāmājanat". Eriti hinnatud oli Krišna eluloo kujutamine. Raadžputtide õukondade rohkuse tõttu kujunes palju maalikunsti alakoolkondi. Tuntumad neist olid Bundi koolkond, Mewari koolkond, Marwari koolkond ja Kishangarhi koolkond. Kõigile neile on omane voolav stiil ja eredad värvid.[157] Sageli kujutati figuure ilma varjudeta.

Lääne-Himaalajas kujunes 17. sajandil Rajasthani koolkonnale lähedane Pahari koolkond, mille tähtsamad alakoolkonnad on Basholi koolkond, Kangra koolkond ja Guleri koolkond. Ka sellele on tunnuslikud hinduistlikud motiivid. Koolkonnale on iseloomulik maastikumaal ja figuuride vähesus.

Briti koloniaalvõim tõi maalikunstis kaasa vapustavad muutused. 19. sajandi lõpus hakkas traditsiooniline India maalikunst manduma. Selle asemel jäljendasid kunstnikud nagu Raja Ravi Varma Lääne stiile, ennekõike realismi. Paljud India kunstnikud tegid läänelikus stiilis tellimustöid (company-painting). 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leidis aset India-pärase maalikunsti taassünd. Kõige silmapaistvam oli Abanindranath Tagore'i asutatud Bengali koolkonnas. Taheti lääne mõjust vabaneda ja hakati kasutama vanemaid päritolu stiilielemente. Eeskuju võeti näiteks Ajanta seinamaalidest ja miniatuurimaalidest.

Nüüdisaja India maalikunst laenab jätkuvalt läänelikest kunstivooludest, kuid jätkab ja arendab ka India traditsioonilist maalikunsti. 20. sajandi olulisemate kunstnike seas on Jamini Roy ja Amrita Sher-Gil (1913-41). Tuntud nüüdisaja maalikunstnik oli ka Maqbool Fida Husain.

Lisaks on Indias alati olnud tugev rahvaliku maalikunsti traditsioon. Maakohtades on hoonete välisseintel sageli näha erinevaid maalinguid. Tähelepanuväärne on Madhubani stiil, mida viljeldakse Mithila piirkonnas. Üha rohkem tähelepanu saab ka India hõimurahvaste kunst.

SkulptuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis India skulptuur
 
Ašoka samba kapiteel (250 eKr), mida on kujutatud ka tänapäeva India embleemil

Religioosses kunstis on arhitektuur ja skulptuur lahutamatult seotud. Jumaluse või pühaku kuju on austusobjekt. Reljeefid kujutavad sageli õpetlikke või mütoloogilisi stseene. Dekoratiivsed on templireljeefide taime- ja loomamotiivid.

Hindustani poolsaare kõige varajasem skulptuur pärineb Induse kultuurist (3300–1700 eKr) tänapäeva Pakistani alal. Tuntuimad näited on kivist ja pronksist kujud, ehkki valdav osa leide on keraamikast ning kivist pitsatid loomade ja jumalate kujutistega.

Induse kultuuri ja budistliku perioodi vahelisest ajast on säilinud vähe skulptuure.

India monumentaalse kiviskulptuuri algust seostatakse Ašoka valitsemisajaga (270–232 eKr). Ašoka püstitas Maurjate riigi aladele nn Ašoka sambad, kuhu raiuti valitseja korraldused ja budistliku mõtte alused ning kapiteelil paiknes sümboolne loom (enamasti lõvi).[158] Varajastel budistlikel stuupadel, eriti Sanchis, on säilinud palju reljeefe, mis arenesid tõenäoliselt välja puidupõhisest traditsioonist.

Varajases India kunstis on budistlikud ehitised sageli kaunistatud stseenidega džatakatest ehk jutustustest Buddha varasematest eludest kuningate, ministrite, kaupmeeste või loomadena. Buddha ennast inimese kujul ei kujutatud, sest see oleks tähendanud tema tagasitoomist nirvaanast. Ta esineb kaunistustes erinevate sümbolite näol, näiteks ratas on õpetuse käimalükkamise sümbol[159]. Esimesed inimkujulised Buddha kujud, mis loodi kahes kunstikeskuses Gandhāras ja Mathuras (tõenäoliselt esimesena Gandhāras), pärinevad umbes 2. sajandist pKr[160]. Gandhāra skulptuuris võis see motiiv tekkida kreeka ja pärsia mõjude tõttu. Buddha hakati kujutama laineliste juuste, lõdva rüü, sandaalide ja akantuse motiiviga. Kreeka mõju on kõige tuntavam seisva Buddha riietuses ja näoilmes, seevastu istuva mediteeriva kuju kompositsioon ning ikonograafilised detailid on selgelt indialikud. Hellenismist mõjutatud Gandhāra kunstil, mis levis koos budismiga Sise-Aasiasse, ei olnud India enda kunsti arengu seisukohast tähtsust, küll aga Mathura koolkonnal, mis lõi puhtas India stiilis kultusekujusid kõigile India usunditele. India idarannikul Amaravatis õitses samal ajal kolmas kunstikoolkond. Amaravati stiil pani alguse Buddha kujutamisele Sri Lankal ja Kagu-Aasias. Džatakate motiivid jäid reljeefkaunistustel harvemaks ning rohkem rõhku hakati panema tähtsatele sündmustele Buddha elus, näiteks tema sünnile, elule lossis, askeesile ja esimesele jutlusele. Mahajaanabudismis ilmusid uued ikonograafilised vormid. Tähtis roll on seal teistel budadel, näiteks Amitābhal ja bodhisattvatel. Järgnevatel sajanditel kujunes klassikaline Buddha kuju. Buddhat kujutatakse jutlustajana seismas või siis lootoslillel erinevates asendites (aasanates), käed sümboolsetes asendites (mudra).

Tantrismi areng nii hinduismis kui ka budismis tõi religioossesse kunsti uusi motiive. Budasid ja bodhisattvaid hakati kujutama embuses oma naiseliku vastega, oma šaktiga.

Samal ajal Buddha kuju ilmumisega 1. sajandi paiku pKr hakati kujutama džainismi rajajat Vārdhamāna Mahāvīrat inimese kujul. 24 tirthankarat (vaimset juhti) eesotsas Mahāvīraga on džainistlikes templites kesksed figuurid. Kujud on tavaliselt alasti, kord seisvad, kord jalad risti istuvad. Nende ikonograafilised tunnused on püsinud muutumatutena umbes 2. sajandist pKr. Džainistide templid on sageli lihtsamalt kaunistatud kui hinduistide templid. Tohutu maamärgina seisab 19 m kõrgune askeet Gommata kuju Indragiri mäel. See on kaljusse raiutud 985. aastal.

Hinduismi tähtsamate jumaluste Višnu, Šiva ja Durga kujud ilmusid esimestel sajanditel pKr. Tavaliselt on neid kujutatud rohkem kui kahe käega. Mitu jumalat võivad sulada kokku üheks, näiteks Harihara, mille vasak pool on Višnu ja parem pool Šiva. Šivat kummardati sümboolsel kujul lingana juba enne Kristuse sündi. Pärast 3. sajandit pKr toodi hinduismi panteoni uusi jumalaid visuaalsel kujul ja jumalate iseloomulikuks atribuudiks sai vāhana 'ratsu'. Višnu vāhana on müütiline lind Garuda, Šiva vāhana on sõnn ja jumalanna Durga vāhana on lõvi. Jumalate kujud ja reljeefid mütoloogiliste stseenidega on kultuseobjektid ning ühtlasi templite kaunistused. Spetsiaalsetes käsiraamatutes (šilpašastrates) on antud üksikasjalikud juhised, kuidas iga jumalust tuleb kujutada (proportsioonid, käeasendid, sümbolid).

Guptade ajastu hõlmab kunsti, mis kujunes Guptade riigis ajavahemikul 300–480 pKr. Guptade ajastust on säilinud peaaegu ainult religioosne skulptuur ja seda peetakse Põhja-India kunsti klassikaliseks kuldajastuks. Tollal tekkis hinduistlikule kunstile omane kivipõhine raidkunst. Ka budistlik ja džainistlik skulptuur arenesid hoogsalt. Guptade skulptuuri peamised keskused olid Mathura ja Sārnāth, kust see levis muudele Põhja-India aladele. Guptade ajastu skulptuuri iseloomustavad harmoonilised kehaproportsioonid.

 
Tšolade dünastia pronksskulptuur: Šiva. 10. või 11. sajand, Tamil Nadu

Guptade ajastule järgnenud keskaegse skulptuuri tuntuimad näited on Tšandelade dünastia ja Pallavate dünastia kunst. Tšandelade dünastia ehitatud Khajuraho templid pärinevad 9.–11. sajandist ning on kuulsad oma rikkaliku skulptuuri poolest.[161] Hinduistlikud ja džainistlikud skulptuurid kujutavad igapäevaelu, mütoloogiat ja religioosseid põhimõtteid sümboolsel kujul.

Lõuna-India skulptuuris kerkis 3.–9. sajandil esile Pallavate dünastia kunst. Tuntuim näide on Mahabalipurami kaljuseintesse raiutud templid (600–700 pKr), kus on säilinud sadu skulptuure ja reljeefe. Pallavate kunstis valitsenud stiili jätkas Tšolade dünastia (850–1150 pKr), kelle kunstis on tuntud hinduistlik pronksskulptuur.

Varauusajal valitsesid suurt osa Indiast moslemid, kes skulptuuri ei viljelenud ja lasid hävitada suure osa olemasolevast religioossest skulptuurist. Siiski jätkati skulptuuri loomist, eriti Lõuna-India templites, näiteks Ranganathaswamy templis 17. sajandil.

Briti koloniaalvõimu ajal püstitati linnaväljakutele kuninganna Victoria, kuningas George V ja India kindralkuberneride monumente. Pärast India iseseisvumist valdav enamik neist eemaldati ja viidi muuseumidesse. Siiski on mõned kujud ka oma algses asukohas säilinud, näiteks kuninganna Victoria kuju Bengalurus.

ArhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis India arhitektuur

India arhitektuurile on mõju avaldanud erinevad usundid ja kultuurid.

Budistlik arhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Budistlik arhitektuur

Budistlikus arhitektuuris on kõige levinum mälestis stuupa. Stuupad olid algselt Buddha ja tema õpilaste kääpad, need on vanaaegsete kääbaste kujulised. Varsti said neist Buddha nirvaanasse mineku sümbolid ning meditatsiooni- ja palveobjektid. Hiljem hakati stuupadesse paigutama säilmete asemel ärakantud mungarüüsid, pokaale või pühakirju. Neid saab käsitada ka monumentaalsete kosmosekujutistena. Ašoka laskis ehitada palju stuupasid, aga enamik neist on hävitatud või oluliselt ümber ehitatud. Kõige vanematest stuupadest on kõige tuntumad Bharhuti stuupa (alustatud umbes 200 eKr) ja Sanchi stuupa (umbes 2. sajand eKr – 3. sajand pKr). Suur Sanchi stuupa on tüüpilise India stuupa näide. Poolkerakujuline ehitis on ümbritsetud balustraadiga, millel on neli portaali, mis on pööratud nelja ilmakaarde. Kupli peal on nelinurkne käsipuu, mille keskel on torn. Torni küljes on üksteise kohal mitu kividest sirmi.

Teised budistlikud ehitustüübid on tšaitja (tempel) ja vihaara (klooster). Tšaitjas on tavaliselt väiksem stuupa või Buddha kuju templisaali tagaplaanil. Vihaaras on kokkuehitatud mungakongid, mis ümbritsevad ühise usulise tegevuse kohta.

Vanimad säilinud kloostrid ja templid on raiutud kaljuseintesse alates umbes 3.–2. sajandist eKr kuni umbes 650. aastani pKr. Neid on muu hulgas on Bhajas, Karlis ja Elloras. Kõige tuntumad on 29 kaljukoobast Ajantas (Ajanta kaljutemplid). Nende arhitektuur näitab, et nende eeskujuks olid vabad puitehitised.

Hinduistlik arhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Hinduistlik arhitektuur

Ka paljud varajased hästi säilinud hinduistlikud templid on raiutud kaljuseintesse, sealhulgas Kailāsa tempel Elloras (8. sajand) ja selle kaasaegsed Šiva templid Elephantas. Need on rikkalikult kaunistatud seinamaalide ja reljeefidega.

Vanimad säilinud hinduistlikud kivitemplid pärinevad 5.–8. sajandist (Aihole ja Badami) järgivad lihtsat põhiplaani, mille keskmes on pühamu ise, väike pime ruum garbhagriha, kus elab jumalus, kellele tempel on pühendatud. Enam-vähem samasugune põhiplaan on hilisematel hinduistlikel templitel. Pühamu kõrval üks või mitu eri otstarbega saali (mandapat), näiteks natamandapas tantsitakse rituaalseid tantse. Pühamu kohal on torn. Portaalid on sageli toretsevad. Templit käsitatakse kosmose peegeldusena, kus templitorn vastab maailmamäele Merule, mis on universumi kese.

Põhja- ja Lõuna-Indial templiarhitektuuril on märgatavad stiilierinevused, eelkõige tornide ja portaalide kujus. Templitornid on põhjastiilis kõrged ja ümarad (śikhara), lõunastiilis madalamad ja püramiidjad (vimāna). Põhja-Indias on templitorn domineeriv element. Lõuna-Indias jättis püramiidjas portaal (gopura) hiljem templitorni varju. Islami 11. sajandi sissetungilained katkestasid Põhja-India templitraditsiooni (palju templeid ka hävitati), Lõuna-India templiarhitektuur arenes edasi. Põhja-India kuulsad templid on Lingaraja tempel (11. sajand) Bhubaneswaris, Khajuraho templid (10.–11. sajand), mis on rikkalikult kaunistatud tantristlike erootiliste skulptuuridega, ja Konarak (13. sajand) ja Jagannatha tempel (umbes 1100) Puris. Arvukate Lõuna-India templite seas on olulisemad rannatempel umbes 700. aastast Mahabalipuramis, Šiva tempel (11. sajand) Tanjore'is, Minakshi tempel (17. sajand) Madurais ja Hoyshalesvara tempel (12. sajand) Halebidis.

Džainistlik arhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Džainistlik arhitektuur

Džainismis ei ole eraldi arhitektuuristiili. Džainistid on kasutanud kohalikke arhitektuurivorme, mida nad on kohandanud oma rituaalidele. Iseloomulikud on suured templikompleksid pühadel mäetippudel. Neid rahastasid rikkad metseenid, sealhulgas suurkaupmehed ja ministrid. Abu mäele Rajasthanis rajati 1031. aastal esimene paljudest valgest marmorist templitest. Templite rajamine sinna jätkus 15. sajandini. Sravana Belgolas Karnatakas esindab Lõuna-India draviidimõjulist templistiili.

Islami arhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Islami arhitektuur

Islami vallutused 11. ja 12. sajandil tõid India usunditele kaasa tagakiusamise, pühamute hävitamise ja käsikirjade põletamise. Kõige rohkem kannatas budism — pärast 1200. aastat ei olnud Indias endas sellest suurt midagi järel.

Islami võim mõjus India kunstile ja arhitektuurile hästi. Muslimid tõid uusi ehitistüüpe – mošeed, hauasambad, paleed ja kindlused. Islami pühamud ei ole kujudega kaunistatud — figuurid on lubatud ainult eraruumides. Mošeesid ehivad kalligraafia, geomeetrilised mustrid ja stiliseeritud leheornamendid. Üks vanemaid islami ehitisi on Quwwat ul-Islami mošee Delhi-Lalkotis, mis ehitati 1193. aastal peaaegu 30 hävitatud hinduistliku ja džainistliku templi materjalist. Mošee kõrval olev minarett on 72 m kõrgune Qutb Minari, mida hakati ehitama 1199. aastal. Järgnevatel sajanditel arendati islami arhitektuuristiili edasi. Eriti Delhi, Agra ja Sikandra ümbrusesse ehitati palju mošeesid, hauasambaid ja paleesid.

Mogulite riigi valitseja Akbar (valitses 1556–1605) oli India traditsioonidele avatud. Islami ja India elementidega stiilis on ehitatud näiteks Akbari haudehitis Sikandras ja paleed Fatehpur Sikri. Akbari ajal oli tähtsaim ehitusmaterjal punane liivakivi. Tema järglased kasutasid palju valget liivakivi. Haudehitis Taj Mahāl Agras, mis on ehitatud Shah Jahani ajal 1630–1648 puhtas mogulite stiilis ilma India-päraste elementideta.

Suur osa India arhitektuurist, sealhulgas Tāj Mahal ja teised suurmogulite ja Lõuna-India arhitektuuri näited, ühendab kohalikud traditsioonid välismaalt sissetoodud stiiliga.[162]

Vāstu śāstra, otsetõlkes 'ehitamise teadus' või 'arhitektuur', avastab loodusseaduste ja ehitiste seoseid, kasutades geomeetriat.[163]

Paljude Indias levinud arhitektuuristiilide seast on kaks tuntumat vastanduvat ajaloolist stiili hinduistlik templiarhitektuur ja indo-islami arhitektuur. Kummalgi on palju piirkondlikke vorme.

Hinduistlik templiarhitektuur jaotatakse peamiselt Põhja-India ja Lõuna-India arhitektuuriks.

Põhja-India arhitektuuri hiilgeaeg oli Raštrakutade, Hoisala, Tšola, Tšera, Pandja ja Vidžajanagara riigi ajal.

Delhi sultanaadi mõju all kujunes indo-islami arhitektuur, mis ühendas India ja islami arhitektuuri tunnusjooni. Suurmogulite riigi valitsemisajal kujunes suurmogulite arhitektuur, mida peetakse indo-islami arhitektuuri tipuks; selle stiili tipuks peetakse Tāj Mahali. Indoislami arhitektuur mõjutas ka raadžputi stiili ja sikhi stiili.

Läänelik arhitektuurRedigeeri

Briti koloniaalperioodil muutusid valdavaks uusklassitsism, uusgootika ja uusbarokk. Indoislami ja Euroopa stiilide sulamist tekkis uus stiil, mida hakati nimetama indosaratseeni stiiliks.

Pärast iseseisvumist mõjutasid kohalikku arhitektuuri modernismi ideed. Üks olulisemaid modernismi Indiasse toojaid oli Le Corbusier, kes kujundas Chandigarhi linna. 1991. aasta majandusreform aitas India linnakultuuril integreeruda maailma majandusega. Viimasel ajal on toimunud suur immigreerumine maalt linna ja tööstuspiirkondadesse, mis on põhjustanud linnades kinnisvara hinna tõusu. India linnaehitust mõjutab kõige rohkem vajadus ehitada töölistele kõrgus- ja ökoloogilisi piiranguid arvestavad elamud. Tuntuimad modernsed ehitised on Lootose tempel (1986) ja IIT Hyderabad (2015).

VaibadRedigeeri

  Pikemalt artiklis India vaibad

Vaibakudumine sai Indias alguse 16. sajandil, kui Suurmogulite riigi valitseja Akbar tõi pealinna Agrasse Pärsia päritoluga kunstnikke ja käsitöölisi. Nende abiga asutas ta vaibakudumise keskused linnadesse Agra, Delhi ja Lahore. [164] 16. ja 17. sajandil olid populaarsed keeruliste taimemustritega nn mogulivaibad. Need olid võrreldavad Safaviidide aegsete Pärsia vaipadega. Vaibakudumine jätkus Warangalis, Dekkani kiltmaal ja mujal.

19. sajandil hakati jälle kasutama moguliteaegseid mustreid. Põhja-India Agras, Amritsaris ja Lahore'is on sellest ajast saadik käinud vaipade kõikuva kvaliteediga masstootmine. Vaipu koovad muu hulgas vangid.

Tavaliselt kootakse vaipu puuvillast, pinnal on villaudemed. Kašmiirist ja mujal tehakse siidvaipu. Kõikjal Indias kootakse puuvillast õhukesi vaipu dhurrie '​sis, millel on lihtsad geomeetrilised mustrid või pildid.

MuusikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis India muusika

India ulatuslikkuse ja mitmekesisuse tõttu hõlmab India muusika arvukalt žanre, mis hõlmavad klassikalist muusikat, rahvamuusikat, rokki ja poppi (Bollywood). Muusika ajalugu ulatub tagasi aasta tuhandeid ning on välja kujunenud lahutamatu osana sotsiaal-religioosest elust ning mitmet mandriosa hõlmavalt. India muusika varieerub regiooniti. Klassikaliseks muusikaks loetakse põhja hindustani ja lõuna Karnataka muusikat ja nende erinevaid rahvapäraseid edasiarendusi.[165]

Populaarseim India levimuusika vorm on filmimuusika või laulud ja muusika India filmidest, mis teeb kokku 72% kogu muusika läbimüügist.[166] Filmi muusika on sümbioos klassikalisest muusikast ja läänelikust kompositsioonist, et luua India meloodiaid. Traditsiooniliselt ei laula näitlejad filmides ise, vaid selleks kasutatakse spetsialiseerunud profesionaale ning näitlejate ülesandeks on oma huulte sünkroniseerimine meloodia ja sõnadega. India popmuusika põhineb rahvamuusika ja klassikalise muusika segust, mida toetavad üldjuhul modernsed rütmid ka muust maailmast. Pop muusika sai alguse Lõuna-Aasias tänu lauljale Ahmed Rushdi ja ta laulule "Ko Ko Korina" aastal 1966.[167]

Patriootlikud tunded on indialastega püsinud alates vabadusvõitluse ajastust. India hümni "Jana-Gana-Mana", mille on kirjutanud Rabindranath Tagore, ja "Vande Mataram", mille kirjutas Bankim Chandra Chattopadhyay, mis on India rahvuslaul, loetakse olulisemateks muusikapaladeks, mis India rahva on ühendanud.[168] .

TantsRedigeeri

  Pikemalt artiklis India tantsukunst
 
Bharatanatyami tantsija Mamallapuramis, India Tantsu Festivalil

Paremini tuntud India rahvatantsud on Punjami bhangra, Assami bihu, Jharkhandi, Odisha ja Lääne-Bengali Jhumair ja chhau, Gujarati garba ja dandiya, Rajastani ghoomar ja Maharashtra lavani. India muusika-, tantsu ja teatriakadeemia on omistanud kaheksale tantsustiilile klassikalise tantsu staatuse. Paljud neist on jutustava vormiga ja sisaldavad mütoloogilisi elemente. Need stiilid on Tamil Nadu osariigi bharatanatyam, Uttar Pradeshi kathak, Kerala kathakali ja mohiniyattam, Andhra Pradeshi kuchipudi, Manipuri manipuri, Odisha odissi ja Assami sattriya.[169]

India vanim tantsu, draama ja muusika käsiraamat on mõttetark Bharata 2. sajandil kirjutatud natya shastra, mis on tuntud ka kui viies veeda. See õpetab, et kõik kunstid on jumalate loodud, nende endi ja inimeste meelelahutuseks. Klassikaline tants ja draama jutustab eeposte lugusid kõrgelt stiliseeritud vormis, läbi keeruliste mudrate ehk käeliigutuste ja keha asendite. Näiteks on ainuüksi silma avamiseks vähemalt 36 erinevat viisi. Seega alustatakse klassikalise tantsu õppimist varases eas samamoodi nagu lääne ühiskonnas balletti.[170]

Põhja-India klassikaline tantsRedigeeri

Põhja-India klassikaline tants kathak on populaarne Rajastanis ja Uttar Pradeshis ja sai tugevaid mõjutusi Islami õukonnatantsust. Tantsijad on läbikumavates haaremi stiilis siidist riietes ja loorides, ning neid saadavad Pärsia stiilis trummirütmid. Tantsivad tüdrukud, keda vahel etendasid hoopis noored poisid, pöörlevad nõtkelt ümber oma telje kätega lehvitades.

 
"Manipuri" dramaatilises tantsuetenduses etendatakse tihti Radha ja Krišna armulugu

Manipuri tants on pärit Kirde-Indiast, Birma piiri äärsest Manipuri osariigist. Tantsijate õrn õõtsumine ja sirged triibulised seelikud, mis meenutavad rohkem Birma rahvariideid, jätavad neist mulje, kui nukkudest keerleval alusel. Rabindranath Tagore oli vaimustatud Manipuri tantsust ja tänu tema toetusele sai see tants maailmas tuntuks. Kõikidest India klassikalise tantsu stiilidest on see tehniliselt vähenõudvaim. Manipuris valitseb uskumus, et kui iga külaelanik ei tantsi vähemalt ühe kuu aastas, saavad jumalad nii vihaseks, et saadavad neile üleujutuse või tulekahju. Kolm korda aastas peetakse täiskuul 18 tunniseid etendusi, mis on pühad ja mida osariigist väljaspool ei tohi etendada.[171]

Lõuna-India klassikaline tantsRedigeeri

Lõuna-India klassikaline tants bharata natyam on selle õpetuse puhtaima vormi esindaja ja on nime saanud natya shastra ja autori Bharata järgi. Bharata natyam'i keskus on ajalooliselt Chennais, selle kõrvale on moodsa keskusena tekkinud New Delhi. Etendus kestab kuni paar tundi. Tantsijad on tavaliselt ilusad naised, värvilistes üsna liibuvates sarides, kaunistatud peaehetes, juustes jasmiiniõied ja käte ümber kuldsed käevõrud. Tantsitakse paljajalu, lärmakate kellukestega pahkluude ümber. Etendus koosneb kolmest osast: allarippu, padas ja tillama. Viimane osa kulmineerub üha kiirenevas tempos keerutamise ja jalgade trampimisega, mis sarnaneb Nataraja universumi loomise tantsuga.

Kuchipudi on 17 sajandil samanimelises külas Andhra Pradeshis tekkinud klassikaline Lõuna-India tants. Ta segab pühadust sündsusetusega ja on tänapäeval väga populaarne New Delhis, Andhra Pradeshis ja Tamil Nadus.

Kathakali on enim viimistetud klassikalise tantsu vorm, mis sai alguse Malabari rannikul Kerala osariigis. Tavaliselt ōues toimuvad etendused võivad kesta kuni 12 tundi, kaasates terve meeskonna esinejaid, kes kõik on meessoost. Materjaliks on reeglina eeposed "Rāmāyana" ja "Mahābhārata". Laval on muusikud ja tantsijad, harva kui kasutatakse rekvisiite, kuid tantsijate kostüümid ja meik on ehitud ning ülikeerulised. Kandes suuri koletislike maske hüppavad ja kriiskavad tantsijad muusikute trummide ja taldrikute rütmis. Pikad värvitud küüned annavad mudra'dele võimsa lisaefekti. Kōik tantsijad näevad välja kui deemonid, kuid tundes eepost oskavad kohalikud kangelastel ja kurikaeladel vahet teha.[172]

RahvatantsRedigeeri

India rahvatantsul on peaaegu sama palju stiile kui on erinevaid külasid. Teemad peegeldavad külaelu ja tavaliselt jutustavad sündsusetuid lugusid vōrgutatud ja armukesest hüljatud neiust. Kurikaelteks on nendes lugudes ka koletislik ämm või ahne maaomanik. Enamikul küladest on erilised rituaalsed tantsud haiguste ärahoidmiseks. Haigust etendav jumalus ehitakse, seejärel sõidutatakse ta muusikute ja tantsijate saatel kaarikul külapiirile ja lükatakse piiri taha naabritele. Veel on levinud kepitants, kus kahes vastassuunas liikuvas ringis hoiavad mehed ja naised kahte pulka kätes. Pidevalt kiiremini liikudes löövad nad pulki vastakuti. Tantsivad akrobaadid, kes esinesid linaparkides ja festivalidel, esitasid tihti põleva mõõga neelamise ja sütel kõndimise tantsu.[173]

TeaterRedigeeri

India teatris sulavad kokku muusika, tants ja improviseeritud või kirjutatud dialoog.[174] Tihti käsiteldav teema on hinduistlik mütoloogia, kuid inspiratsiooni on leitud ka keskaegsetest armastuslugudest, sotsiaalsetest sündmustest ja poliitikast. India teatri hulka loetakse Gujarati piirkonna bhavai, Lääne-Bengali jatra, Põhja-India nautanki ja ramlila ning Maharashtra tamasha.[175] India teatriakadeemia (National School of Drama) asub New Delhis. See on India kultuuriministeeriumile alluv eraldi asutus.[176]

NukuteaterRedigeeri

 
Rajasthani nukunäitleja

Hinduistlikud filosoofid hoidsid nukunäitlejaid au sees ja tõid paralleele jumala kui nukunäitleja ja universumi kui nukulava vahel. Srimad Bhagavata, eepos jumalus Krišnast lapsepõlves, jutustab sellest, kuidas ta kolme nööriga (Satta, Raja ja Tama) universumit marioneti kombel juhib.[177]

Indiast on leitud peaaegu kõiki nukutüüpe. Nukuteater on läbi ajaloo traditsioonilise meelelahutusena olulisel kohal olnud. Nagu traditsioonilises teatris, põhinevad etenduste teemad ka nukuteatris peamiselt eepostel ja legendidel. Nukkudel riigi erinevatest kohtadest on oma olemus, milles peegelduvad piirkondlikud maali- ja skulptuuristiilid.[177]

KinoRedigeeri

Kinotööstus on juurdunud assami, bengali, bhodžpuri, hindi, kannada, malajalami, pandžabi, gudžarati, marathi, oria, tamili ja telugu keelekultuuris.[178] India on maailma suurim mängufilmide tootja ning tegutsenud juba alates 1913. aastast. Hoolimata ammusest algusest, fenomenaalsest produktiivsusest ja kiirest edust, ei saanud India filmikunst valitsuselt tööstuse staatust aastani 1998. Erinevalt Hollywoodist on filmiäri Indias detsentraliseeritud.[179] India filmitööstus koosneb kogu Indias tehtud filmidest, hõlmates piirkondlikud tööstusted Andhra Pardeshis, Assamis, Karnatakas, Keralas, Maharashtras, Orissas, Punjabis, Tamil Naduandis, Lääne-Bengalis ja teistes osariikides. India filme vaadatakse laialdaselt kogu maailmas, tänu kultuurilisele ja keelelise lähedusele eriti Lõuna-Aasias ja Lähis-Idas. Tihti kasutatakse lühendit Bollywood, et viidata kogu India kinole, kuid see sisaldab ainult Bombaist pärinevat hindikeelset filmitööstust. Tegelikkuses moodustab India filmitööstuse erinevate regioonide filmikunst, mis on mõjutatud piirkondlikest keeltest, kultuurist ja ajaloost. India 1991. aasta rahvaloenduse järgi on seal eristatav 144 piirkondliku keelt, millest filme toodetakse 30. keeles. Iga osariigi suurima kõnelejate arvuga keel, nendehulgas Hindi, Bengali, Marathi, Kannada, Tamili ja Telugu, on oma piirkondliku filmitööstuse aluseks. [180]

BollywoodRedigeeri

Hindi kino ehk Bollywood, varasema nimega Bombay kino [181], on India hindikeelne filmitööstus, mis asub Mumbais. Nimi on tulnud nimedest „Bombay“ ja „Hollywood“. Koos Lõuna-India kino ja teiste India filmitööstustega moodustavad nad India kino, mis on toodetud mängufilmide arvult maailma suurim. [182] [183] Bollywood moodustab suurima sektori (43%) kassatulust, sellele järgnevad Lõuna-India telugu ja tamili filmitööstused (kokku 36%).[184]. Alates 1970. aastatest on Bollywoodi populaarseim kommertsžanr olnud masala film, mis segab erinevad žanrid, sealhulgas märul, komöödia, romantika ja draama, muusikaliste numbritega. Masala filmid kuuluvad tavalised muusikalfilmide žanri alla, mille suurim produtsent alates 1960. aastatest on olnud India kino. [185] [186]

ToidukultuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis India köök
 
(1) Põhja ja Lääne-India kodus valmistatud lõunasöök. (2) Lõuna-India Thali õhtusöök.

India köök on üks maailma mitmekesisemaid kööke, mida iseloomustab kohalike teraviljade, vürtside, köögiviljade ja puuviljade kasutamine.

Iga piirkonna toidukultuur sisaldab palju roogasid ja toiduvalmistamise tehnikaid. Taimetoitlus on laialt levinud. India köök on saanud mõjutusi Pärsiast, Vana-Kreekast, mongolitelt ja Lääne-Aasiast. Uue Maailma toiduained, nagu tšillipipar, tomat, kartul ja kõrvits, mille tõid Indiasse araabia ja portugali kaupmehed 16. sajandil. Koloniaalajal kasutusele võetud Euroopa toiduvalmistamisviisid lisasid India köögile mitmekesisust.

Sagedamini kasutatavad vürtsid on tšillipipar, must sinepiseeme (rai), köömned (jeera), kurkum (haldi, manjal), lambalääts (methi), juudavaik (hing, perungayam), ingver (adrak, inji) ja küüslauk (lassan, poondu). Populaarsed on vürtsisegud, mis on piirkonniti erinevad. Karri lehtede kasutamine on tüüpiline kogu Lõuna-India köögile. Magusates roogades kasutatakse kardemoni, muskaatpähklit, safranit ja roosi kroonlehtede essentsi.

Termini "karri" all mõistetakse Indias tavaliselt pigem kastet kui vürtse. India hindude, budistide ja džainide kogukondade pikaajaline taimetoitlus on avaldanud India köögile tugevat mõju. Taimetoitlased moodustavad 20–42% India elanikkonnast.[187]

Traditsiooniliselt süüakse toite istudes kas põrandal, väga madalal toolil või patjadel. Enamasti süüakse ilma söögiriistadeta, kasutades selleks parema käe sõrmi (mitte vasaku, sest seda kätt kasutatakse pärast soolestiku puhastamist). India kultuur dikteerib, et kätega söömine on meeldiv kogemus, mis aktiveerib söögiriistade asemel nn kuuenda meele. Traditsiooniliselt kasutatakse sõrmi toidu temperatuuri mõõtmiseks ja maitsete kombineerimiseks, näiteks rebitakse tükk leiba (roti, naan) ning volditakse see väikeseks taskuks, millega saab soovitud koguse toitu kühveldada.

TähtpäevadRedigeeri

Indias on kolm suurt riigipüha: vabariigi aastapäev (1950), iseseisvuspäev (1947) ja Gandhi Jayanti.[188]

Kevadel[9]Redigeeri

  • Vasantahabba – üks Bangalore oodatumaid tantsupidustusi. Kogu India tunnustatud esinejaid saab näha koidust ehani.
  • Elephanta festival – klassikalise tantsu ja muusika vabaõhupidustus, kus esinevad tuntud artistid.
  • Kala Ghoda festival – kahenädalane visuaal- ja esituskunsti ekstravaganza toimub Mumbai tähtsamais piirkonnas Kala Ghodas.

Suvel[9]Redigeeri

  • Baisakhi – pidustus kuulutab Põhja-Indias viljakoristushooaja algust.
  • Rahvusvaheline lillefestival – Sikkimis leiduvate eksootiliste õistaimede näitus sisaldab muuhulgas umbes 500 orhideeliiki.
  • Rahvusvaheline mangofestival
  • Iseseisvuspäev (15. august)

SügiselRedigeeri

Talvel[9]Redigeeri

  • Ülemaailmne hindi päev (10. jaanuar)
  • India armee aastapäev (15.jaanuar)
  • Vabariigi aastapäev (26. jaanuar)
  • Märtrite päev (ka Mahatma Gandhi surma-aastapäev) (30. jaanuar)
  • Kõrbepidustus – kolmepäevane kultuuripidu liivadüünidel kaamelite võitluste, kaamelipolo, rahvatantsude ja muusikaga.

Traditsioonilised riidedRedigeeri

 
India naiste riietus: salwar kameez, traditsiooniline sari ja kholi

Läbi aegade on kõige tuntum olnud India traditsiooniline kleiditaoline rõivaese, mida kannavad nii mehed kui ka naised ümber keha mässituna. Sellest kujunes välja sari, mida kannavad naised ühe pika riidetükina. See mässitakse ümber vöökoha ning seotakse ühelt poolt kokku, siis mässitakse ümber keha ja üle õla. Kogupikkuses on see ligi viie ja poole meetrine ning laiuses alakeha suurune. Tänapäeval kantakse seda ka peas või loorina näo ees. Selle alla pannakse nüüd ka alusseelik ja kinnituseks lisatakse vöö. Sari kantakse ka choli ehk erilise särgiga, mis katab peamise osa ülakehast, samal ajal kui sari ise varjutab kehakontuure ja katab keha keskosa.[189]

Mehed kannavad sarnast, kuid lühemat rõivaeset, mida kutsutakse dhotiks. Seda kantakse samuti ümber vöökoha mässituna ja ühele poole seotuna. Ida-Indias mässitakse riie alakeha ümber, üks ots kinnitatakse vöökoha külge ja teine ots jääb kinnitamata. Põhja-Indias mässitakse riie esmalt jalgade ümber ja kinnitatakse tagant.[189]

 
Traditsiooniline meeste riietus dhoti

Üks traditsiooniline rõivaese, mida ei pea õmblema, on chaddar. See on sall, mida kannavad nii mehed kui ka naised jaheda ilmaga ülakeha katmiseks, või suur loor, mida naised kannavad pea katmiseks. Teine selline riideese, mida kantakse õmblemata ümber pea seotuna, on traditsiooniline turban ehk pagri.[189]

Esimese aastatuhande alguseni India riietusesemed ei õmmeldud. Kesk-Aasiast pärit kušaanide saabumine (umbes 48 e.m.a) muutis Põhja-India eliidi seas populaarseks Kesk-Aasia stiilis lõigatud ja õmmeldud rõivad. Selliste riiete valik kasvas ning nende kasutamine laienes Delhi sultaniriigi ja Suurmogulite impeeriumi võimuletulekuga, mil kehtestati moslemite võim. Erinevate rõivaesemete seas, mis keskajal ja varauusajal Põhja-Indias kasutusele võeti ning mida tänapäevalgi kantakse, on pyjama ja shalwar’i püksid, tuunikataoline kurta ja kleiditaoline shalwar’i kameez. Lõuna-Indias kasutati samal ajal ikka veel traditsioonilist viisi mähitud ja õmblemata rõivad.[190]

Shalwar’i püksid on tavaliselt vöökohalt laiad ning alt kitsamad ja krookes, neid hoiab vöökoha peal nöör või elastne vöö[191]. Püksid on tavaliselt laiad ja kottis aga võivad olla ka alt kitsamaks muutuva lõikega, mida kutsutakse churidar’ideks[192]. Shalwar’i kameez meenutab pikka särki või tuunikat, mille õmbluskohad lõppevad vöökoha juurest ja sellest allpool on küljed jäetud lahti[192], mis muudab selle kandmise mugavamaks. Kui varem kasutati kameez’i tegemisel traditsioonilisi lõikeid, siis tänapäeval kasutatakse euroopalikest mõjutustest inspireeritud külgeõmmeldavaid varrukaid ja kraed. Kui krae puudub, sarnaneb see pigem kurta’ga. Kameez’i kandsid kõige varem mosleminaised, tänu kellele muutus riideese aina populaarsemaks.[193][194]

Kurta’t, mis on välja arenenud Kesk-Aasia rändrahva tuunikatest, kasutatakse nii igapäevaselt kui ka pidulikel sündmustel. Traditsioonilise tava järgi valmistatakse kurta puuvillast või siidist. Seda võib kanda lõdvalt või kõvasti ümber keha seotuna ja tavaliselt ulatub see kandja põlvedest natukene kõrgemale.[195] Traditsioonilise kurta käisete pikkus ulatub randmeteni ja lõige ei kitsene, varruka ääred on palistatud. Tavaliselt pole kurta’l kraed, kuid püstkrae kasutamine on populaarsemaks muutumas. Seda kannavad nii mehed kui ka naised pyjama, shalwar'i, churidar'i või teksapükstega.[195]

Viimase 50 aasta jooksul on Indias mood palju muutunud. Põhja-Indias kantakse tänapäeval sari vaid pidulikel või ametlikel üritustel[196]. Traditsioonilist salwar'i kameez'i kannavad naised churidar'i või teksapükstega[197]. Meeste kurta’de pikkus ulatub tavaliselt säärteni. Pulmadeks ja pidulikeks üritusteks kannavad keskmisest ja kõrgemast klassist mehed bandgala’t või lühikesi Nehru veste ning pükse. Peigmees ja peiupoisid kannavad šerwani'sid ning churidar'e.[197]

SportRedigeeri

India sport on väga mitmekesine, alates hõimumängudest tavalisemate spordialadeni nagu Kabaddi, kriket, sulgpall ja jalgpall.

India kõige populaarsem spordiala on kriket. Indian Premier League on vaatajaskonna poolest suurim kriketiliiga ja kuues suurim spordiliiga maailmas[198]. Kriketi maailmameistrivõistlused on kolmel korral toimunud Indias: aastatel 1987, 1996 ja 2011. India koondis osutus võitjaks 1983. aastal.

Lisaks kriketi maailmameistrivõistlustele on India olnud Aasia mängude (1951, 1982), Rahvaste Ühenduse mängude (2010) ja noorte jalgpalli maailmameistrivõistluste (2017) korraldajariik. Tuntuimad rahvusvahelised India võistlused on tennisevõistlused Maharashtra Open, golfivõistlused India Open ja sulgpallivõistlused India Open.

Kõige populaarsem kohalikku päritolu spordiala on Kabaddi, mida mängitakse mitmel pool Aasias. Muud levinud kohalikud spordialad on kho-kho ja tuulelohevõitlus. Kogu maailmas on tuntud male, snuuker ja polo, mille kõigi tekkelugu on seotud Indiaga.

Üks vanimaid India võitluskunste on Keralast pärit Kalarippayattu, mida on mainitud Sangami kirjanduses 400 eKr ja 600 pKr.[199] [200] See koosneb paljudest treeningu etappidest:

  • ajurveeda massaaž seesamiõliga, et muuta keha paindlikkumaks;
  • seeria kiireid liigutusi, et saavutada kontroll erinevate kehaosade üle;
  • keerulised mõõgavõitlustehnikad. [201]

India sportlased on olümpiamängudel võitnud kokku 28 medalit, sh 9 kuldmedalit. Suurimat edu on saatnud meeste maahokikoondis, mis on võitnud kaheksa kuldmedalit.

Praktilist infotRedigeeri

  • Liiklus on vasakpoolne.
  • Kuupäevavorming: dd/mm/yyyy
  • Sihtnumber koosneb 6 numbrist.
  • Ametlik mõõdusüsteem: meetermõõdustik (SI).
  • Elektrivõrk: 220 V; 50 Hz
  • Telesignaal: PAL B/G
  • Majandusaasta algab 1. aprillil.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Saeed Khan. "There's no national language in India: Gujarat High Court". The Times of India, 25.01.2010. Vaadatud 27.06.2018. Inglise.
  2. "India", Oxford English Dictionary, second edition, 2100a.d. Oxford University Press.
  3. Basham, A. L. (2000). The Wonder That Was India. South Asia Books. ISBN 0-283-99257-3. 
  4. Official name of the Union. Courts Informatics Division, National Informatics Centre, Ministry of Comm. and Information Tech. Vaadatud 8.07.2007.
  5. Hindustan. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 18.06.2007.
  6. 6,0 6,1 6,2 "The World Factbook - India".
  7. Islands of India
  8. "Coastal processes along the Indian coastline".
  9. 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 Anneli Kritšmann-Lekštedt Ilme Rääk (Toim). (2012). Silmaringi reisijuht. India. Tallinn: Koolibri. 
  10. "Andaman Islands".
  11. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.
  12. "Nicobar Islands".
  13. U.T. Administration of Lakshadweep. "About Lakshadweep". Govt of India. Vaadatud 06.03.2021.
  14. "India´s water and sanitation crisis". Vaadatud 28.04.2021.
  15. "What´s happening in India´s forests?". Vaadatud 28.04.2021.
  16. "India - arbale land". Vaadatud 28.04.2021.
  17. 17,0 17,1 R.Champakalakshmi. "India". Britannica, 10.02.2021. Vaadatud 16.02.2021.
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 "Biodiversity Profile of India".
  19. "Weather Atlas".
  20. "Water pollution is killing millions of Indians". Vaadatud 28.04.2021.
  21. "List of rivers of India".
  22. Know India. "Rivers". Know India. Vaadatud 21.aprill 2021.
  23. 23,0 23,1 Koit Rannas (2012). India - Himaalajast ookeanini. Kunst. 
  24. 24,0 24,1 "Important lakes of India : List of Largest Lakes of India". Vaadatud 28.04.2021.
  25. 25,0 25,1 25,2 Shannyn Snyder. "Water In Crisis - India". The Water Project. Vaadatud 3.aprill 2021.
  26. Water.org. "India's Water and Sanitation Crisis". Water.org. Vaadatud 3.aprill 2021.
  27. Know India. "Geological Structure". Know India. Vaadatud 21.aprill 2021.
  28. "Highest mountains of India".
  29. 29,0 29,1 "Forest observational studies in India".
  30. "India State of Forest Report 2019".
  31. 31,0 31,1 "Forest types and Biodiversity".
  32. "Indian Flora and Fauna". Indian Mirror. Vaadatud 06.03.2021.
  33. "General Facts".
  34. 34,0 34,1 34,2 34,3 Yashobanta Parida ja Prarthna Agarwal Goel. "India is not prepared for natural disasters". The Hindu Business Line, 3.jaanuar 2020. Vaadatud 3.aprill 2021.
  35. New Delhi
  36. New Delhi
  37. Lok Sabha
  38. https://www.elections.in
  39. Rajya Sabha
  40. Constitutional Structure of India
  41. Constitutional structure of India
  42. Constitutional structure of India
  43. Constitutional Structure of India
  44. Supreme Court of India
  45. Supreme Court of India
  46. https://www.elections.in
  47. https://www.elections.in
  48. Worldometer. "India Population". Wroldometer, 2. märts 2021. Vaadatud 2. märts 2021.
  49. The Times of India. "India's population to surpass that of China around 2024: UN". The Times of India, 21.juuni 2017. Vaadatud 16.02.2021.
  50. Rick Gladstone. "India Will Be Most Populous Country Sooner Than Thought, U.N. Says". The New York Times, 29.02.2015. Vaadatud 16.02.2021.
  51. National Portal of India. "India Profile". National Portal of India. Vaadatud 2.märts 2021.
  52. UN World Population Prospects 2019. "Population of India". Statistic Times, 17.mai 2020. Vaadatud 3.märts 2021.
  53. Kaushik Basu. "India's demographic dividend". BBC News, 25.07.2007. Vaadatud 16.02.2021.
  54. Hannah Ritchie. "India’s population growth will come to an end: the number of children has already peaked". Our World in Data, 15.01.2019. Vaadatud 16.02.2021.
  55. BUREAU OF SOUTH AND CENTRAL ASIAN AFFAIRS. "U.S. Relations With India". U.S. Department of Stateu, 9.10.2015. Vaadatud 16.02.2021.
  56. 56,0 56,1 Ministry of Home Affairs, Government of India. "DISTRIBUTION OF POPULATION BY RELIGION". Ministry of Home Affairs, Government of India. Vaadatud 7.aprill 2021.
  57. Know India. "People & Lifestyle". Know India. Vaadatud 3.märts 2021.
  58. 58,0 58,1 PTI. "More Than 19,500 Languages Spoken In India: Census". The Indian Express. Vaadatud 16.02.2021.
  59. Ethnologue Language of The World. "Ethnologue report for language Isolate". Ethnologue Language of The World. Vaadatud 16.02.2021.
  60. aakashumawat. "What is the National Language of India? List of 22 Languages of India". 07.08.2020. Vaadatud 23.03.2021.
  61. Office of The Registrar General. "SCHEDULED LANGUAGES IN DESCENDING ORDER OF SPEAKERS' STRENGTH - 2011". 2011. Vaadatud 16.02.2021.
  62. Library of Congress – Federal Research Division. "COUNTRY PROFILE: INDIA". Library of Congress – Federal Research Division, Detsember 2004. Vaadatud 16.02.2021.
  63. IMF. "World Economic Outlook Database". International Monetary Fund, Oktoober 2020. Vaadatud 18.02.2021.
  64. International Labour Organization, ILOSTAT database.. "Labor force - India 2020". Vaadatud 12.02.2021.
  65. Government of India Planning Commission New Delhi. "Labour Laws And Other Labour Regulations". Vaadatud 12.02.2021.
  66. "Why Do So Few People Pay Income Tax In India?".
  67. "Measuring the unorganized sector in India".
  68. PwC. "The World in 2050".
  69. "India Overlook 2020".
  70. "India: An agricultural powerhouse of the world". Business Standard.
  71. 71,0 71,1 World Trade Organisation. "World Trade Statistical Review 2020". 2020. Vaadatud 18.02.2021.
  72. The World Factbook. "India - Economy".
  73. Investopedia. "10 Countries With The Most Natural Resources". 25 Juuni 2019.
  74. Worldsteel Association. "World Crude Steel Production - Summary".
  75. "BP Statistical Review of World Energy".
  76. [https://assets.airtel.in/teams/simplycms/web/docs/Quarterl_IR_Pack_Bharti_Airtel_Consolidated-030221.pdf"Quarterly report on the results for the third quarter and nine months ended December 31, 2020"].
  77. "INDIAN IT & BPM INDUSTRY REPORT".
  78. Remya Lakshmanan. "Service Sector in India: A Paradigm Shift". Invest India, 14.mai 2019. Vaadatud 7.aprill 2021.
  79. "Top textile exporting countries worldwide 2019".
  80. India Brand Equity Foundation. "Indian Pharmaceuticals Indistry Report (November 2020)".
  81. "India’s Top Trading Partners".
  82. The Observation of Economic Complexity. "India product Trade".
  83. Statistia. "Distribution of India's imports in financial year 2019".
  84. The Hindu. "8% GDP growth helped reduce poverty: UN report".
  85. UNDP. "271 million fewer poor people in India".
  86. "How many people are in modern slavery in India?".
  87. "Inequality in India: A survey of recent trend".
  88. The World Economic Outlook (WEO). "MOSPI Gross State Domestic Product".
  89. Oxfam International. "India: extreme inequality in numbers".
  90. Oxfam. "Wealth of India's richest 1% more than 4-times of total for 70% poorest.".
  91. "India haridussüsteem". Vaadatud 04.05.2021.
  92. Maamees, Ulvi. "Keskharidussüsteem".
  93. Maamees, Ulvi. "Kõrgharidussüsteem".
  94. "Uuring Indias".
  95. 95,0 95,1 Center for Global Education. "Indian Society and Ways of Living". Center for Global Education. Vaadatud 10.märts 2021.
  96. Britannica. "India". Britannica. Vaadatud 3.märts 2021.
  97. 97,0 97,1 97,2 97,3 97,4 "Indian Culture". Cultural Atlas. Vaadatud 3.märts 2021.
  98. 98,0 98,1 James Heitzman and Robert L. Worden. "India: A Country Study". Washington: GPO for the Library of Congress, 1995. Vaadatud 3.märts 2021.
  99. https://www.jstor.org/stable/3516124
  100. Introduction to the Ancient Indus Valley Harappa, 1996. Vaadatud 18.06.2007.
  101. 101,0 101,1 Eesti Entsüklopeedia, kd 15, "Maailma maad". Tallinn: Entsüklopeediakirjastus, 2007. "India. Ajalugu", lk 229–231
  102. 102,0 102,1 Krishna Reddy (2003). Indian History. New Delhi: Tata McGraw Hill. lk A107. ISBN 0-07-048369-8. 
  103. https://www.jstor.org/stable/494417
  104. 104,0 104,1 104,2 104,3 "Alexander's Invasion". Know India. Vaadatud 10.03.2021.
  105. 105,0 105,1 "The Mauryan Empire". Know India. Vaadatud 10.03.2021.
  106. 106,0 106,1 106,2 Library of Congress. "The History of Ancient India". World History Encyclopedia, 15. detsember 2011. Vaadatud 10.03.2021.
  107. 107,0 107,1 "The End of the Mauryan Empire". Know India. Vaadatud 10.03.2021.
  108. 108,0 108,1 Ancient History. National Informatics Centre. Vaadatud 15.07.2014.
  109. Heitzman, James. (2007). Gupta Dynasty. Microsoft Encarta Online Encyclopedia, 2007. Vaadatud 31.10.2009.
  110. 110,0 110,1 110,2 110,3 "Gupta Dynasty". Vaadatud 10.03.2021.
  111. "Harshavardhana". Know India. Vaadatud 10.03.2021.
  112. The Mughal Legacy
  113. The Mughal World: Life in India's Last Golden Age
  114. The Mughals: The Sikhs. Vaadatud 15.07.2014.
  115. The Mughals: The Marathas.
  116. History: Indian Freedom Struggle (1857–1947). National Informatics Centre. Vaadatud 15.07.2014.
  117. 117,0 117,1 117,2 Geoffrey Parker (2007). Maailma lühiajalugu. Tallinn: TEA Kirjastus. 
  118. Markovits, Claude, toim. (2004). A History of Modern India, 1480–1950. Anthem South Asian Studies. Anthem Press. lk 345. ISBN 1-84331-152-6. 
  119. John Farndon. (1997). Concise Encyclopedia. Dorling Kindersley Limited. lk 455. ISBN 0-7513-5911-4. 
  120. John Farndon. (1997). Concise Encyclopedia. Dorling Kindersley Limited. lk 322. ISBN 0-7513-5911-4. 
  121. CIA Factbook: India. CIA Factbook. Vaadatud 10.03.2007.
  122. 122,0 122,1 India Profile. Nuclear Threat Initiative, 2003. Vaadatud 20.06.2007.
  123. Montek Singh Ahluwalia. Economic Reforms in India since 1991: Has Gradualism Worked?. Journal of Economic Perspectives, 2002 (MS Word). Vaadatud 13.06.2007.
  124. India is the second fastest growing economy. Economic Research Service, USDA. Vaadatud 5.08.2007.
  125. Wolpert Stanley1991.India.Berkley:University of california press192-193
  126. Wolpert193-194
  127. 127,00 127,01 127,02 127,03 127,04 127,05 127,06 127,07 127,08 127,09 127,10 127,11 127,12 https://www.commonwealthfund.org/international-health-policy-center/countries/india The Common Wealth Fund vaadatud= 24.03.2021
  128. 128,0 128,1 Dilip Merala. "National Tourism Day in India: Did You Know These Facts About Your Own Country?". India.com, 20.jaanuar 2020. Vaadatud 3.märts 2021.
  129. Ministry of Tourism. "About The Ministry". Ministry of Tourism. Vaadatud 17.märts 2021.
  130. (2009). Maailmaimed. Sinisukk. 
  131. Bryan Dearsley. "15 Top-Rated Tourist Attractions in India". Planet Ware, 19.november 2019. Vaadatud 17.märts 2021.
  132. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2234298/
  133. https://www.who.int/global_health_histories/seminars/kelley_presentation_medical_tourism.pdf
  134. https://economictimes.indiatimes.com/
  135. https://www.businessinsider.com/india-is-becoming-a-hub-for-medical-tourists-2014-6
  136. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  137. Heehs, P., ed. (1 September 2002), Indian Religions: A Historical Reader of Spiritual Expression and Experience, New York University Press, ISBN 978-0-8147-3650-0, retrieved 24 July 2011
  138. Deutsch, E. (30 April 1969), Advaita Vedānta: A Philosophical Reconstruction, University of Hawaii Press, ISBN 978-0-8248-0271-4
  139. Heehs, P., ed. (1 September 2002), Indian Religions: A Historical Reader of Spiritual Expression and Experience, New York University Press, ISBN 978-0-8147-3650-0, retrieved 24 July 2011
  140. Nakamura, H. (1 April 1999), Indian Buddhism: A Survey with Bibliographical Notes, Buddhist Tradition Series (12th ed.), Motilal Banarsidass, ISBN 978-81-208-0272-8
  141. Adams, C. J., Classification of religions: Geographical, Encyclopædia Britannica, 2007.
  142. Adams, C. J., Classification of religions: Geographical, Encyclopædia Britannica, 2007.
  143. Diversity and Unity in Federal Countries. McGill Queen University Press. p. 207.
  144. "BBC History of Sikhism – The Khalsa". Sikh world history. BBC Religion & Ethics. 29 August 2003.
  145. Singh, Patwant (2000). The Sikhs. New York: Alfred A. Knopf. p. 17.
  146. The Hans India 2018. "There is One God".
  147. Guru Nanak Dev Ji. Gurū Granth Sāhib. p. 15
  148. Parrinder, Geoffrey (1971). World Religions: From Ancient History to the Present. London: Hamlyn. p. 253.
  149. Gethin, Rupert (1998), Foundations of Buddhism, Oxford: Oxford University Press, pp. 27–28, 73–74. ISBN 978-0-19-289223-2
  150. Harvey, Peter (2013). An Introduction to Buddhism: Teachings, History and Practices (2nd ed.). Cambridge University Press. pp. 99. ISBN 978-0-521-67674-8.
  151. Powers, John (2007). Introduction to Tibetan Buddhism. Ithaca, NY: Snow Lion Publications. pp. 392–393, 415. ISBN 978-1-55939-282-2.
  152. Hoiberg, D.; Ramchandani, I. (2000), Students' Britannica India: Select Essays, Popular Prakashan, ISBN 978-0-85229-762-9
  153. Das, S. K. (1 January 2005), A History of Indian Literature, 500–1399: From Courtly to the Popular, Sahitya Akademi, ISBN 978-81-260-2171-0
  154. Datta, A. (2006), The Encyclopaedia of Indian Literature, 2, Sahitya Akademi, ISBN 978-81-260-1194-0
  155. Craven, 14–16; Harle, 17–18
  156. Harle, 17-20; Rowland, 46-47
  157. Stuart Cary Welch (1985). India: Art and Culture 1300-1900. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 335. 
  158. James Coffin Harle (1994). The Art and Architecture of the Indian Subcontinent, 2nd edn.. Yale University Press. Lk 22–24. 
  159. Pramod Chandra (1985). The Sculpture of India: 3000 B.C-1300 A.D. Cambridge: Harvard University Press. Lk 28. 
  160. Pramod Chandra (1985). The Sculpture of India: 3000 B.C-1300 A.D. Cambridge: Harvard University Press. Lk 28. 
  161. UNESCO. "Khajuraho Group of Monuments". Vaadatud 10.03.2021.
  162. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  163. Kumar, V. (January 2000), Vastushastra, All You Wanted to Know About Series (2nd ed.), Sterling Publishing, ISBN 978-81-207-2199-9
  164. "History and Collection of Carpets in India". Abhijna e-Museum. Vaadatud 28.04.2021.
  165. Massey, R.; Massey, J (1998), The Music of India, Abhinav Publications, ISBN 978-81-7017-332-8
  166. BBC News, Prachi Pinglay. "Plans to start India music awards".
  167. Nadeem F Paracha. "Socio-political History of Modern Pop Music in Pakistan". December 13, 2004.
  168. The Indian Express. "Rabindranath Tagore’s 77th death anniversary: Rare photos of ‘Gurudev’ with Mahatma Gandhi". August 7, 2018.
  169. "South Asian Arts: Indian Dance", Encyclopædia Britannica, retrieved 17 July 2011
  170. Wolpert Stanley1991.India.Berkley.University of California Press.161-162
  171. Wolpert.164
  172. Wolpert,Stanley1991.India.Berkley.University of California press.162-164
  173. Wolpert.165
  174. Lal, A. (2004), The Oxford Companion to Indian Theatre, Oxford University Press, lk 23, 30, 235, ISBN 978-0-19-564446-3
  175. Karanth, S. K. (October 2002), Yakṣagāna, Abhinav Publications, lk 26, ISBN 978-81-7017-357-1
  176. "The Sunday Tribune – Spectrum".www.tribuneindia.com. Vaadatud 04.10.2017.
  177. 177,0 177,1 Centre for Cultural Resources and Training, vaadatud 04.04.2021.
  178. Rajadhyaksha, A.; Willemen, P., eds. (22 January 1999), Encyclopaedia of Indian Cinema (2nd ed.), British Film Institute, ISBN 978-0-85170-669-6
  179. Lakshmi Srinivas. "The active audience: spectatorship, social relations and the experience of cinema in India". Sage Publications, 1. märts 2002. London. Vaadatud 17.03.2021.
  180. Hafeez, Erum. "History and Evolution of Indian Film Industry". Iqra University, detsember 2016. Vaadatud 17.03.2021.
  181. Mazumdar, Ranjani. Bombay Cinema: An Archive of the City. University of Minnesota Press. ISBN 9781452913025.
  182. "Indian Feature Films Certified During The Year 2017". Film Federation of India. 31 March 2017. Archived from the original on 24 November 2018. Retrieved 25 November 2017.
  183. Richard Corliss (16 September 1996). "Hooray for Bollywood!". Time.
  184. "The Digital March Media & Entertainment in South India" (PDF). Deloitte. Retrieved 21 April 2014.
  185. Tejaswini Ganti (2004). Bollywood: a guidebook to popular Hindi cinema. Psychology Press. pp. 22–23. ISBN 978-0-415-28854-5. Retrieved 25 April 2011.
  186. "How film-maker Nasir Husain started the trend for Bollywood masala films". Hindustan Times. 30 March 2017.
  187. New World Encyclopedia. "Indian cuisine". New World Encyclopedia. Vaadatud 3.märts 2021.
  188. "Public Holidays". Lonely Planet. Vaadatud 28.04.2021.
  189. 189,0 189,1 189,2 Emma Tarlo (1996). Clothing Matters: Dress and Identity in India. University of Chicago Press. Lk 26-28. ISBN 978-0-226-78976-7
  190. Roshen Alkazi (2002). "Evolution of Indian Costume as a result of the links between Central Asia and India in ancient and medieval times". Lk 464–484. ISBN 978-0-19-565789-0
  191. Stevenson, Angus; Waite, Maurice (2011), Concise Oxford English Dictionary: Book & CD-ROM Set, Oxford University Press, p. 1272, ISBN 978-0-19-960110-3
  192. 192,0 192,1 Stevenson, Angus; Waite, Maurice (2011), Concise Oxford English Dictionary: Book & CD-ROM Set, Oxford University Press, p. 774, ISBN 978-0-19-960110-3
  193. Tarlo, E. (1 September 1996), Clothing Matters: Dress and Identity in India (1st ed.), University of Chicago Press, pp. 28 ISBN 978-0-226-78976-7
  194. Tarlo, E. (1 September 1996), Clothing Matters: Dress and Identity in India (1st ed.), University of Chicago Press, pp. 133 ISBN 978-0-226-78976-7
  195. 195,0 195,1 Shukla, Pravina (2015), The Grace of Four Moons: Dress, Adornment, and the Art of the Body in Modern India, Indiana University Press, p. 71, ISBN 978-0-253-02121-2
  196. Dwyer, Rachel (2014), Bollywood's India: Hindi Cinema as a Guide to Contemporary India, Reaktion Books, pp. 244–245, ISBN 978-1-78023-304-8
  197. 197,0 197,1 Dwyer, Rachel (2014), Bollywood's India: Hindi Cinema as a Guide to Contemporary India, Reaktion Books, pp. 244–245, ISBN 978-1-78023-304-8
  198. "Top 10 most watched sports leagues in the world". Sportskeeda.com, 16.01.2016. Vaadatud 03.02.2021.
  199. Zarrilli, Phillip B. "Actualizing Power and Crafting a Self in Kalarippayattu" (PDF). Journal of Asian Martial Arts. Archived from the original (PDF) on 28 June 2007. Retrieved 3 February 2019.
  200. Zarrilli, Phillip B. (1998). When the Body Becomes All Eyes: Paradigms, Discourses and Practices of Power in Kalarippayattu, a South Indian Martial Art. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-563940-7.
  201. Dr Ahmad Sayeed (4 October 2014). Know Your India: "Turn a New Page to Write Nationalism". Vij Books India Pvt Ltd. ISBN 9789384318680.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "UDYAD" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus India kohtaRedigeeri

VälislingidRedigeeri