Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; poolsaare kohta vaata artiklit Hindustani poolsaar

India Vabariik on riik Lõuna-Aasias.

India Vabariik


hindi भारतीय गणराज्य
Bhāratīya Gaṇarājya
inglise Republic of India
India asendikaart
Riigihümn Jana-Gana-Mana
Pealinn New Delhi
Pindala 3 287 590 km²
Riigikeel puudub[1]
Ametlikud keeled hindi, inglise
Rahvaarv 1 326 093 247 (juuli 2020)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 403,4 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Ram Nath Kovind
Peaminister Narendra Modi
Iseseisvus 15. augustil 1947
Rahaühik ruupia (INR)
Ajavöönd maailmaaeg +5.30
Tippdomeen .in
ROK-i kood IND
Telefonikood 91

Seal elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt. Rahvaarvu poolest on India maailmas teisel ja pindala poolest seitsmendal kohal. Indial on maismaapiir Bangladeshi, Birma, Hiina, Bhutani, Nepali ja Pakistaniga. India ookeanis asuvad India ranniku lähedal Sri Lanka ja Maldiivid. Maa piirneb India ookeani, Araabia mere ja Bengali lahega.

NimiRedigeeri

Nimi "India" tuleneb Induse jõe nimest, mis pärineb vanapärsia sõnast hindūš. Selle allikas on sanskriti सिन्धु (Sindhu), Induse jõe ajalooline nimi.[3] Muistsed kreeklased nimetasid indialasi induslasteks (Ἰνδοί (Indoi)).[4]

Ingliskeelses India konstitutsioonis mainitakse India võrdväärse nimena ka nime Bharat.[5] See nimi (hindi keeles भारत (Bhārat) pärineb sanskritikeelsest nimest भारतम् (Bhāratam), mis on tuletatud hinduismi pühakirjades mainitud legendaarse kuninga Bharata nimest.

Samuti kasutatakse inglise keeles India kui terviku (ka praeguse Pakistani ja Bangladeshi ala) tähistamiseks nime "Hindustan". See pärsiakeelsest nimest هندوستان pärinev nimi tähendab hindude maad ning käis enne 1947. aastat Põhja-India ja Pakistani kohta.[6]

RiikRedigeeri

PealinnRedigeeri

India pealinn on New Delhi (inglise keeles; hindi keeles नई दिल्ली, Naī Dillī). New Delhi asub riigi põhjaosas Delhi linna territooriumi keskuses, Yamuna jõe läänekaldal. Linna juhib ametisse määratud New Delhi munitsipaalnõukogu (NDMC). New Delhi pindala on 42,7 ruutkilomeetrit.[7]

Elanike arv on 321 600 (2006).

Detsembris 1911 otsustas Suurbritannia kuningas George V, et India pealinn viiakse Calcuttast (praegune Kolkata) Delhisse. Linna ehitust alustati 1912. aastal vana Delhi kesklinnast umbes 5 kilomeetri kauguselt lõunas. Uus pealinn püstitati ametlikult 1931. aastal.[8]

RiigikordRedigeeri

India on parlamentaarse valitsemissüsteemi demokraatlik vabariik. India poliitikat korraldatakse riigi põhiseaduse raames. Riigipeaks on India president, samas kui valitsusjuhiks on India peaminister.

Indias kehtib võimude lahususe põhimõte – täidesaatev, seadusandlik ja kohtusüsteem tegutsevad üksteisest sõltumatult. Täidesaatev võim kuulub Indias presidendile, peaministrile ja valitsuskabinetile. Seadusandlikku võimu omab parlament Lok Sabha ja Rajya Sabha. Kohtusüsteemi teostavad Indias ülemkohtud, osariigikohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.

India riik põhineb föderaalsel valitsusstruktuuril, kuigi seda sõna põhiseaduses ei kasutata. India järgib kahekojalist poliitilist süsteemi ehk riigis töötab nii öelda topelt valitsus. Süsteem koosneb keskuses olevast keskvõimust ja perifeeria osariikidest. Põhiseadus määratleb nii keskvalitsuse kui ka osariikide valitsuse organisatsioonilised volitused ja piirangud. Põhiseadus on Indias hästi tunnustatud ning seda peetakse ülimaks. Kõik riigi seadused peavad vastama põhiseadusele. Põhiseaduses on säte, mis määratleb kahekojalise seadusandliku koosseisu. See koosneb ülemkojast, Rajya Sabja ehk osariikide nõukogu, mis esindab India föderatsiooni osariike, ja alamkojast, Lok Sabha ehk rahvakoda, mis esindab India inimesi tervikuna.

Lok Sabhas on 543 liiget, kes valitakse 543 India valimisringkonnast. Rajya Sabhas on 245 liiget, kellest 233 valitakse kaudsete valimistega osariigi seadusandlike assambleede liimete ühe ülekantava hääle abil. Ülejäänud 12 liiget valib ja nimetab ametisse India President. Valitsused moodustatakse iga viie aasta tagant toimuvate valimiste teel. Esimesed üldvalimised toimusid 1951. aastal, mille võitis India Rahvuskongress. 1990. aastal lõppes Indias üheparteiline võim ning poliitikat hakkas juhtima koalitsioonivalitsus. 2014. aasta aprillist maini toimunud kuueteistkümnendad Lok Sabha valimised taastasid üheparteilise valitsuse süsteemi, kuna Bharatiya Janata partei suutis koguda enamus häältest.[9]

Igapäevaseid riiki funktsioone täidavad ministeeriumid ja avaliku võimu organid. Avaliku võimu organeid juhivad India haldusteenuste ja muude eriteenuste liikmed. [10]

Lok SabhaRedigeeri

Lok Sabha ehk rahvakoda on India kahekojalise parlamendi alamkoda. Lok Sabha liikmed valitakse valimisõigusega täiskasvanute üldistel valimistel. Iga liige esindab oma valimisringkonda. Lok Sabha liikmed hoiavad oma kohti viis aastat või seni, kuni president saadab selle laiali. Rahvakoda maja asub New Delhis Sansad Bhavani Lok Sabha kodades. Lok Sabha peetakse parlamendi mõjuvõimsamaks kojaks, omades rohkem volitusi kui Rajya Sabha.[11]

Rajya SabhaRedigeeri

Rajya Sabha ehk osariikide nõukogu on India kahekojalise parlamendi ülemkoda. Rajya Sabha 233 liiget valitakse osariikide ja liiduterritooriumide seadusandlike institutsioonide poolt ning ülejäänud 12 nimetatakse ametisse India presidendi poolt. Presidendi poolt nimetatud liikmed kannavad hoolt kunsti, kirjanduse, teaduse ja sotsiaalteenuste eest. Rajya Sabha kohtub New Delhis parlamendihoones.

Rajya Sabha on võrdväärne Lok Sabhaga seadusandlikes toimingutes, välja arvatud tarnimise valdkonnas, kus viimasel on ülekaalukas volitus otsuseid teha.

Rajya Sabha osariikide esindajaks liidu seadusandlikus süsteemis. Sellest tulenevalt on Rajya Sabhal volitused, mis kaitsevad osariikide õigusi riigi tasandil.[12]

PresidentRedigeeri

India president, ametlikult India Vabariigi president, on India riigipea ja India relvajõudude ülemjuhataja. Alates 25. juulist 2017 on India president Ram Nath Kovind.

India presidendi valib kaudselt valimiskogu, kuhu kuuluvad India parlament (mõlemad kojad) ja India kõigi osariikide seadusandlikud assambleed.

India põhiseadus näeb ette, et president saab oma volitusi teostada otsese või alluva võimu kaudu, teostab kõiki presidendile antud täidesaatvaid volitusi siiski India peaminister ministrite nõukogu abiga. President tegutseb ministrite toel seni, kuni see ei riku põhiseadust.[13]

Presidendi ülesanded ja limitatsioonidRedigeeri

Presidendi peamine kohustus on säilitada ja kaitsta India riiki, mille kohta annab ta ametisse astudes ka vande. President on kõigi sõltumatute põhiseaduslike üksuste ühine juht. Kõik tema tegevused, soovitused ja järelevalve volitused täitev- ja seadusandlike üksuste üle peavad olema vastavuses põhiseadusega.

Seadusandlik võim – India president võib kõik parlamendi poolt vastu võetud seaduseelnõud kinnitada, tühistada või tagasi saata. Seaduseelnõu, mille president allkirjastab, muutub automaatselt ametlikuks seaduseks. Kui president saadab seaduseelnõu tagasi ja sama eelnõu võetakse parlamendis uuesti vastu, muutub see seaduseks ka ilma presidenti kinnituseta.

Täidesaatev võim – kuigi põhiseaduse kohaselt on presidendil kohustus tegutseda peaministri nõuandel, annab lõpliku korralduse ikka president.

Kohtuvõim – presidendil puudub pädevus muuta kohtuotsuseid.[14]

PeaministerRedigeeri

India peaminister, ametlikult India Vabariigi peaminister, on India valitsuse täidesaatva võimu juht. Alates 26. maist 2014 on India peaminister Narendra Modi.

Peaminister on parlamentaarses süsteemis valitsuse täidesaatva kabineti kõrgeim liige. Peaminister võib valida ja vallandada kabineti liikmeid ning jaotada ametikohad valitsuse liikmetele. Ta on valitsuskabineti eesistuja ja esimees.

Peaminister on India presidendi peamine nõunik ja ministrite nõukogu juht. Ta võib olla nii India Lok Sabha või ka Rajya Sabha liige, kuid peab olema poliitilise erakonna või koalitsiooni liige, mis omab enamust Lok Sabhas.

India peaministri funktsioonid on:

  1. juhtida India valitsust;
  2. juhtida erinevaid riigiorganeid;
  3. nõustada ja toetada India presidenti;
  4. esindada India riiki erinevatel rahvusvahelistel delegatsioonidel ja kohtumistel;
  5. viia ellu täidesaatvat võimu.[15]

Peaministri valitsuskabinetRedigeeri

India valitsuskabinetti kuuluvad peaminister ja ministrid. Iga minister peab olema ühe parlamendi koja liige. Kabinetti juhib peaminister, keda nõustab kabineti sekretär, kes sealjuures täidab ka India haldusteenistuse ja muude avalike teenuste juhi ülesandeid. Teised ministrid on erinevate ministeeriumite juhid või riigiministrid, kes alluvad otseselt mõnele teisele ministrile. Üldjuhul käsitlevad riigiministrid mõnda spetsiifilist aspekti valitsuse ülesannetest.

Valitsuskabineti määrab ametisse president, kes abistab täitevvõimu asjaajamistes. Vastavalt India põhiseadusele, võtab valitsuskabinet kollektiivselt vastutuse oma tegevuse üle Lok Sabha ees. Peaminister peab omama Lok Sabha enamuse toetust. Kui peaminister ei suuda presidendi korraldusel tõendada Lok Sabha tõestust, peab ta oma ametist tagasi astuma.[16]

KohtudRedigeeri

India põhiseadus näeb ette sõltumatu kohtusüsteemi, mida juhib ülemkohus. Kohtu ülesanne on kaitsta põhiseadust, lahendada keskvalitsuse ja osariikide vahelisi vaidlusi, tühistada kõik põhiseadusega vastuolus olevad kesk- või osariikide seadused ja kaitsta kodanike põhiõigusi. [17]

India ülemkohus koosneb peakohtunikust ja 30 kaaskohtunikust, kelle kõik nimetab ametisse India president peakohtuniku nõuandel.

India õigussüsteem koosneb ühtsest süsteemist nii osariikide kui ka riigi tasandil. Kohtusüsteemi kuuluvad India ülemkohus, osariigi kõrgemad kohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.[18]

India ülemkohusRedigeeri

India ülemkohus on vastavalt põhiseadusele India kõrgeim kohus. See on kõrgeim konstitutsioonikohus, omades kohtulikku kontrolli võimu. India peakohtunik on ülemkohtu juht. India ülemkohust peetakse riigi kõige mõjuvõimsamaks riigiasutuseks. Alates 18. novembrist 2019 on India peakohtunik Sharad Arvind Bobde.

Kohus koosneb maksimaalselt 34 kohtunikust. Neil on ulatuslikud volitused apellatsioon- ja nõuandva jurisdiktsiooni näol. Ülemkohtu peamiseks ülesandeks on lahendada põhiseaduslikke probleeme.[19]

ValimisedRedigeeri

India valimiskomisjon on India föderaalorgan, mis on vastu võetud põhiseaduse alusel ning mis vastutab kõigi India valimisprotsesside eest. Valimiskomisjon teeb kindlaks, et valimised oleksid vabad, erapooletud ja õiglased.

Valimiskomisjon tagab eelvalimised, valimised ja valimistele järgsed toimingud vastavalt seadusele. Kõiki valimistega seotud vaidlusi või probleeme lahendab valimiskomisjon. India ülemkohus on leidnud, et kui vastuvõetud seadused ei ole piisavad, et lahendada valimistega seonduvaid probleeme, on valimiskomisjonil põhiseaduse kohaselt volitus toimida vastavalt vajadusele. Isik, kes soovib kandideerida India valimistel, peab esitama oma kandidatuuri valimiskomisjonile, mille põhjal valimiskomisjon avaldab kandidaatide nimekirja. Partied ei tohi kampaaniateks kasutada valitsuse ressursse ega kandidaate altkäemaksuga mõjutada. Valitsus ei saa valimisperioodil algatada ühtegi projekti.

India Vabariigi valimised hõlmavad:

  1. parlamendiliikmete valimised;
  2. riigi seadusandlike assambleede valimised;
  3. riigi seadusandlike nõukogu liikmete valimised;
  4. külade ja linnade nõukogu liikmete valimised.[20]

HaldusjaotusRedigeeri

India jaguneb 28 osariigiks (states) ja 8 liiduterritooriumiks (union territories):

 
India osariigid ja liiduterritooriumid
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Liiduterritoorium

2019. aastal jagati Jammu ja Kashmiri osariik Jammu ja Kashmiri ning Ladakhi liiduterritooriumiks. 2020. aastal liideti Dadra ja Nagar Haveli ning Daman ja Diu liiduterritoorium Dadra ja Nagar Haveli ja Damani ja Diu liiduterritooriumiks.

LoodusRedigeeri

India haruldaselt mitmekesine maastik ja taimestik loovad tingimused rikkalikule loomariigile.[21]

Põhjast embab maad Himaalaja mäestik. Selle jalamilt algab Kesk-India, viljakas ja tihedalt asustatud Induse-Gangese madalik. Lääne-Indiat katab põuane Thari kõrb. Gangese madalikust lõunas külgneb Ida- ja Lääne Ghattidega Dekkani kiltmaa. Gangese madalike rikkalikku settepinnast on haritud juba tuhandeid aastaid. Tänapäeval kasvatatakse siin riisi, nisu, suhkruroogu ja kaunvilja. Dekkani kiltmaad katab must vulkaaniline pinnas ja iidsed kristalliseerunud kivimid. Mineraalirikkal kiltmaal leidub ka kulda ja teemante. Lääne- ja Ida-Ghattide nõlvadel kasvavad tiikpuu, roosipuu, salipuu ja sandlipuu. Siin kasvab ka mitmeid orhideeliike.[21]

RannajoonRedigeeri

India rannajoon on 7516 km.[22] 5423 kilomeetrit kuulub India poolsaarele ning 2094 kilomeetrit Andamani, Nicobari ja Lakshadweepi saarekettidele. Mandriosa rannajoon koosneb 43% liivarandadest, 11% kivistest kallastest, sealhulgas kaljud ja 46% mudastest või soistest kallastest.[23]

SaaredRedigeeri

Registreeritud saari on kokku 1208. See sisaldab ka asustamata saari.[24]

Andamanid ja NicobaridRedigeeri

Andamani saared, Nicobari saared ja muud saarerühmad moodustavad üheskoos India liiduala.[25] Seda tuntakse Andamanid ja Nicobarid nime all. Saared asetsevad India ookeanis, umbes 1370 km Indiast ning moodustavad piiri Bengali kaguosa lahe (läänes) ja Andamani mere (idas) vahel. Kokku on saari 572.[24]

Andamani saarte pindala on kokku 6408 km2 ning see hõlmavad rohkem kui 300 saart. Nende hulgas kolm suuremat saart on Põhja-Andaman, Kesk-Andaman ja Lõuna-Andaman ning ühiselt nimetatakse neid Suur Andamaniks.

Nicobari saared asuvad Sri Lankast umbes 1300 km ida pool.[26] Saarte pindala on 1841 km2. Nikobaarid koosnevad 19 saarest.

LakshadweepRedigeeri

India väikseim liidu territoorium Lakshadweep on saarestik, mis koosneb 36 saarest ja mille pindala on 32 km2. Territooriumi suurim saar on Androtti saar, mille pindala on 4,90 km2.

LoodusvaradRedigeeri

Indias leidub mitmeid maavarasid. Nende hulgas on kivisüsi (suuruselt neljas kivisöevaru maailmas), antimon, rauamaak, plii, mangaan, vilgukivi, boksiit, haruldaste muldmetallide elemendid, titaanimaak, kromiit, maagaas, teemandid, nafta ja lubjakivi.[27]

KliimaRedigeeri

Kliima erineb sõltuvalt laiuskraadist ja geograafilisest asukohast.

India kliimas domineerib Aasia mussoon.[28] Seetõttu on juunist oktoobrini sajab vihma, detsembrist veebruarini puhub kuivemat tuult ning märtsist maini on kliima kuiv ja kuum.

India kliimat mõjutavad tugevalt Himaalaja ja Thari kõrb. Himaalaja takistab Kesk-Aasia katabaatituulte ligipääsu, mistõttu on suurem osa India soojem kui ülejäänud alad, mis asuvad sarnastel laiuskraadidel. Thari kõrb meelitab ligi niiskusesisaldusega edala suve mussoonituuled. Need, ajavahemikul juunist oktoobrini, annavad suurema osa India sademetest.

India rannikualad on niisked ja soojad ning rohkete sadudega. Rannad ja kaguosa jäävad vihmaperioodi kõige raskemate rünnakute alla ning neid räsivad igal aastal tsüklonid ja üleujutused.[21]

Indias on ülekaalus neli suurt kliimagruppi: troopiline märg, troopiline kuiv, lähistroopiline niiske ja mägine.

Suvel on keskmine temperatuur 37,8–46,1°.[29]

  • India madalaim registreeritud temperatuur oli Ladakhis Drases –60,0°.[30]
  • Kõrgeim Indias registreeritud temperatuur oli Phalodis Jodhpuri ringkonnas Rajasthanis 51,0°.

VeestikRedigeeri

MärgalaRedigeeri

Märgalade (välja arvatud jõed) kogupindala Indias on 58 286 000 ha ehk 18,4% kogu riigist.[28]

JõedRedigeeri

Indias on 8 suurt jõesüsteemi, kokku üle 400 jõe.[31]

India pikimad jõed:[32]

  1. Indus (suurem osa Pakistanis) – 3180 km
  2. Brashmaputra (suurem osa Tiibetis) – 2900 km
  3. Ganges – 2700 km
  4. Godavari – 1450 km
  5. Narmada – 1300 km
  6. Krishna – 1280 km
  7. Mahanadi – 880
  8. Kaveri – 785 km

JärvedRedigeeri

Wular – India suurim mageveejärv

Sambhar – India suurim järv

MäestikRedigeeri

Himaalaja mäestikRedigeeri

Himaalaja mäestik moodustus umbes 30 miljonit aastat tagasi, kui India platoo eraldus Gondwanast ja põrkas põhja poole triivides kokku Euraasia laamaga. Selle kokkupõrke tulemusel kerkis maakoor üles ja moodustus kolm paralleelset mäeahelikku, mis hõlmavad tänapäeval 30 maailma kõrgeimat mäetippu.[21]

Himaalajas on 14 üle 8000 m kõrgust mäge, nende seas maailma kõrgeim mäetipp Mount Everest (8848 m).[21]

MäedRedigeeri

2017. aasta seisuga on India kõrgemad mäed järgmised:[33]

  1. Kanchenjunga – 8585,91 m (maailmas kolmas kõrgeim mägi)
  2. Nanda Devi – 7815,98 m
  3. Kamet – 7755,94 m
  4. Saltoro Kangri – 7747,91 m
  5. Saser Kangri I – 7672,12 m
  6. Mamostong Kangri – 7516,06 m
  7. Saser Kangri II – 7513,01 m
  8. Saser Kangri III – 7495,03 m
  9. Teram Kangri I – 7462,11 m
  10. Jongsong Peak – 7462,11m

MetsRedigeeri

Mets moodustab 21,67% riigi territooriumist ehk 712 249 km2.[34] Indias on ligi 188 metsatüüpi.[35]

  • Tihedat metsa on 99 278 km2, see moodustab kogu metsast 3,02%.
  • Mõõdukalt tihedat metsa on 308 472 km2, see moodustab kogu metsast 9,38%
  • Hõredat metsa on 304 499 km2, see moodustab kogu metsast 9,26 %.

India metsade hulka kuuluvad igihaljad troopilised vihmametsad Andamani ja Nicobari saartel, Lääne-Ghatis ja Kirde osariikides; Himaalaja põhjaosas asuvad kuivad alpimetsad ja pool-igihaljad vihmametsad, lehtpuu mussoonmetsad, okasmetsad, subtroopilised männimetsad madalamal vööndil ja parasvöötme mägimetsad.[36]

  • Maksimaalne puude mitmekesisus on leitud Lääne-Ghati troopilistest niisketest igihaljastest ja pooligihaljastest metsadest.
  • Minimaalne puude mitmekesisus võib märgata subtroopilistes Jammu ja Kashmiri kuivades igihaljades metsades[35]

Andamani ja Nicobari saartel on troopilised igihaljad vihmametsad ja troopilised pooligihaljad vihmametsad. Lisaks sellele troopilised märjad mussoonmetsad.[28]

TaimedRedigeeri

India territooriumil asub 12% kõikidest maailma registreeritud õistaimedest ja mitteõitsvatest taimedest. See sisaldab 15 000 liiki õistaimi, millest 35% on endeemilised. Need on koondunud Kirde-India, Lääne-Ghatsi, Loode-Himaalaja ning Andamani ja Nicobari saarte lillerikastesse piirkondadesse. [36]

India on koduks 167 erinevale liigile teravilja, hirssi, puuvilja, vürtsi, köögivilja, kaunvilja, kiud- ja õliseemnele.

LoomadRedigeeri

Indias elab võrreldes ülejäänud maailmaga umbes 7,6% imetajaid, 14,7% kahepaikseid, 6% linde, 6,2% roomajaid.[28]

Samuti leidub seal 114 eri liiki kodustatud loomi.

India roomajate ja kahepaiksete loomastiku endemism on suur. Seal on umbes 187 endeemilist roomajat ja 110 endeemilist kahepaikset.[28]

Indias elutseb mitmeid Aasia kõige haruldasemaid loomi, nagu näiteks Bengali rebane, Aasia gepard, marmorist kass, Aasia lõvi, India elevant, India ninasarvik, Aasia vesipühvel jne.

Ohustatud liigidRedigeeri

India alal leidub 172 loomaliiki, mida peetakse IUCN-i poolt ülemaailmselt ohustatuks, ehk 2,9% kogu maailmas ohustatud liikide arvust. Nende hulka kuulub 53 imetajat, 69 lindu, 23 roomajat ja 3 kahepaikset.[28]

MaakasutusRedigeeri

2018. aasta seisuga on maa jagunenud järgmiselt:[27]

Põllumajanduslikus kasutuses on 60,5% maast, sealhulgas haritava maana 52,8%, püsikultuuride all 4,2% ja püsikarjamaana 3,5%.

Metsade all on 23,1%, muud maad on 16,4%.

Niisutatud maa (aastal 2012) võtab enda alla 667 000 km2.

Aasia riikidest on kõige enam haritavat maad Indial. See on ligi 39 protsenti Aasia haritavast maast.[37]

Sümbolid ja tähisedRedigeeri

India rahvusloom on tiiger, rahvuslind paabulind, rahvuslill lootos, rahvuspuu Bengali viigipuu, rahvuspuuvili mango.

India riigipühad on vabariigi aastapäev (26. jaanuar), iseseisvuspäev (15. august) ning Gandhi Jayanti (2. oktoober). Rahvuslikke pühi on kokku 14 (nende hulgas nt jõulud, Holi, Id-ul-Zuha ja Buddha Jayanti).[21]

RahvastikRedigeeri

India rahvaarv hetkeseisuga on 1,389,012,340.[38] 2011.aastal oli naiste osakaal rahvastikus väiksem kui meeste, 940 naist 1000 mehe kohta.[39]Arvuliselt elab Inidas hetkel 710 millionit meest ja 660 millionit naist. 65% India elanikest elab maapiirkondades ja 35% linnades. Linnapiirkondades elavate inimeste osakaal on 2020. aastal kahekordistunud (17% -lt 1950. aastal) ja eeldatavasti on 2050. aastaks pool India elanikest linnapiirkondades. Alates 2020. aastast on elanikkonna osakaal vanuserühmas 0–14 aastat 26,16%, tööealise elanikkonna (15–65-aastased) osakaal on 67,27% protsenti ja 6,57% indialastest on vanuses üle 60 aasta.[40] Eeldatakse, et 2020. aastal on indialase keskmine vanus 29 aastat, Hiina puhul 37 aastat, Jaapani puhul 48; ja aastaks 2030 peaks India sõltuvussuhe olema veidi üle 0,4.[41] Laste arv jõudis Indias siiski enam kui kümme aastat tagasi ja nüüd langeb. Alla viie aasta vanuste laste arv saavutas tipu 2007. aastal ja sellest ajast alates on see arv langenud. Alla 15-aastaste indiaanlaste arv saavutas tipu veidi hiljem (2011. aastal) ja on nüüd ka languses.[42]

Mitmekesine paljurahvuseline riik, kus elavad tuhanded väikesed etnilised ja hõimurühmad. See keerukus tekkis pika ja kaasatud rände ja abielu sõlmimise protsessis. [43]Riigis on üle kahe tuhande etnilise rühma,[44] esindatud on kõik suuremad usundid (hinduism, kristlus, islam, sikhism, budism ja džainism). India põhiseadus tunnistab 22 erinevat keelt, mis on riigis levinud, millest ametlik keel on hindi keel ja seda räägitakse enamikus India linnades. Peale nende 22 keele on sadu murdeid, mis lisavad riigi mitmekeelsust.[45] Sinna hulka kuuluvad neli peamist keelte perekonda (indoeuroopa, draviidi, austroasia ja sino-tiibeti keel) ning kaks keelelist isolaati (nihali keel)[46] räägitakse Maharashtra osades ja Burushaski keelt Jammu ja Kashmiri (Kashmir) osades. 1 000 000 inimest Indias on angloindiaanlased ja 700 000 Ameerika Ühendriikide läänlast elab Indias. Nad moodustavad üle 0,1% kogu India elanikkonnast. Üldiselt ületab India rahva keelelist, geneetilist ja kultuurilist mitmekesisust ainult Aafrika mandriosa.[47]India on 1,1 miljardi inimesega rahvaarvult Hiina järel maailma riikidest teisel kohal, kus elab ligi viiendik maailma elanikkonnast.

Aastatel 1975–2010 kahekordistus rahvaarv 1,2 miljardini, jõudes 1998. aastal miljardi piirini. Prognoositakse, et India ületab Hiina ja saab 2024. aastaks maailma kõige suurema rahvaarvuga riigiks.[48] Eeldatavasti saab sellest 2030. aastaks esimene riik, kus elab üle 1,5 miljardi inimese, ja elanikkond peaks aastaks 2050 kasvama 1,7 miljardit inimest.[49]

Allolevad 2025. ja 2050. aasta rahvaarvu prognoosid.

Aasta Rahvaarv
1700 137 026 000
1725 140 413 000
1750 155 212 000
1775 198 344 000
1800 255 000 000
1825 256 469 000
1850 283 496 000
1875 300 963 000
1900 271 306 000
1925 263 071 000
1950 350 445 000
1975 600 763 000
2000 1 014 003 800
2005 1 094 985 000
2025 1 370 028 000
2050 1 706 951 000

Indias kõneldakse 2011. aasta rahvaloenduse järgi rohkem kui 1000 keelt, mille hulgast 121 keelel on üle 10 000 emakeelse kõneleja.[50] 78% elanikkonnast kõneleb indoaaria keeli, 19% draviidi keeli, 1,1% austroaasia keeli ja 1,01% Tiibeti-Birma keeli. Enim emakeelseid kõnelejaid on hindi keelel, mida rääkis emakeelena 2011. aasta seisuga 41% elanikkonnast.[51]

India suuremad linnad on Mumbai, Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmadabad, Pune, Surat ja Kanpur.

Linnades elab umbes 30 protsenti elanikest. Autot omab 2,5 protsenti elanikest.[32]

MajandusRedigeeri

India mitmekesine majandus hõlmab traditsioonilist põllumajandust külades, kaasaegset põllumajandust, käsitööd ja palju tööstusharusid ja osutatavaid teenuseid. Veidi alla poole tööjõust on põllumajanduses, kuid kolmas sektor toob sisse lõviosa sissetulekutest, moodustades ligi kolmandiku India toodangust. Alates 21. sajandi algusest on India majanduskasv olnud stabiilne, 6–7% aastas.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) andmetel oli India nominaalne SKT väärtus aastal 2020 ligikaudu 2,6 triljonit dollarit, mis tegi temast kuuenda suurima nominaalse GDP-ga riigi sel aastal. India SKT elaniku kohta oli samal aastal 1877 dollarit, mis tähendas 142. kohta maailmas. India on üks maailma suuremaid ja kiiremini kasvavaid majandusi.[52]

India tööjõu suurus on Hiina järel teine maailmas, Indias on 472 miljonit tööjõulist inimest. Peaaegu 42% nendest on põllumajandussektoris, 26,18% sekundaarses sektoris ja 32,33% teenindussektoris.[53] Üle 94% nendest töötavad nn organiseerimata sektoris, mis on sisuliselt füüsilisest isikust ettevõtjad ehk siis kalamehed, kudujad, parkalid, farmerid, istandustöölised jms.[54] Aastal 2017 maksis ainult 2% India tööjõust tulumaksu. [55]Olenemata organiseerimata sektori domineerivast osakaalust tööjõu hõives, on see ainult 57% India SKT-st või üheksa korda väiksem töötaja kohta, kui võrrelda organiseeritud sektori töölistega.[56] Nn. organiseeritud sektor koosneb riigiametnikest, riigi ettevõtetes töötavatest inimestest ja eraettevõtetes registreeritud töötajatest.

PricewaterhouseCoopersi (PwC) 2011. aasta aruande kohaselt võib India SKP ostujõud üle võtta Ameerika Ühendriikide oma aastaks 2045. Järgmise nelja aastakümne jooksul peaks India SKP kasvama keskmiselt 8% aastas, mis teeks Indiast potentsiaalselt maailma kõige kiiremini kasvama majanduse aastani 2050. Aruandes tuuakse peamised kasvutegurid, milleks on: noor ja kiiresti kasvav tööealine elanikkond, töötleva tööstuse kasv, hariduse ja insenerioskuste taseme tões ja tarbijaturu pidev kasv, mille taga on kiirest kasvav keskklass.[57] Maailmapanga sõnul peab India jätkusuutliku majandusarengu saavutamiseks keskenduma avaliku sektori reformidele, infrastruktuurile, põllumajandusele ja maaelu arengule, maaäja tööalaste eeskirjade kaotamisele, erainvesteeringute, ekspordi, hariduse ja tervishoiu soosimisele.[58]

TööstusharudRedigeeri

India on Hiina järel maailmas suuruselt teine põllumajandustootangu suuruse poolest.[59] Põhilised põllumajandus tooted on suhkruroog, riis, nisu, pühvlipiim, piim, kartulid, köögiviljad, banaanid, mais, mangod/guajaavid. [60] Uttar Pradesh, Punjab, Haryana, Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telegana, Bihar, Lääne-Bengal, Gujarat ja Maharashtra on peamise põllumajandus osariigid Indias.

Põhi tööstusharud on tekstiil, kemikaalid, toiduainete töötlemine, teras, transpordivahendid, tsement, kaevandamine, nafta, masinad, tarkvara, ravimid.[61] India loodusvarade maht on suuruselt neljas maailmas, kaevandussektor on 2,5% riigi SKT-st. Samuti on India teine suurim söe, tsemendi, terase ja suuruselt kolmas elektri tootja maailmas.[62][63][64]

India telekommunikatsioonitööstus on mobiil-ja nutitelefonide ning internetikasutajate arvu poolest maailmas suuruselt teine. Aastal 2020 oli India mobiilsidevõrgu pakkuja Bharti Airtel maailmas suuruselt teine.[65] Samuti on suurenenud India IT sektori võimsus, kui aastal 1998 oli sektori osakaal SKT-st ainult 1,2%, siis aastaks 2019 on see tõusnud 7,7%-ni. India IT sektori kasv on tingitud suurest kogusest madala kuluga, kõrgel tasemel, inglise keelt kõnelevast spetsialisti kihist ja nõudluse suurenemisest allhankeid soovivate välistarbijate poolest ning aastaks 2025 oodatakse IT-sektori osakaalu tõusu 10%-ni SKT-st.[66]

VäliskaubandusRedigeeri

Aastal 2019 oli India mahult üheksas importija ja kaheteistkümnes eksportija maailmas.[60]

Peamised ekspordiartiklid on petrooleumitooted, vääriskivid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, sõidukid ning rõivad. India on suuruselt teine tekstiili eksportija maailmas Hiina järel.[67] India on suurim üldiste ravimite tootja maailmas. India meditsiinitööstus varustab 50% maailma vaktsiini vajadustest. Samuti on riigil suul inseneride ja teadlaste ressurss, aastal 2019 tarnisid India ravimiettevõtted üle 80% antiretroviirusevastasest ravimitest, mida kasutatakse AIDS-i vastu võitlemiseks ning 50% kogu maailma vaktsiini nõudlusest.[68]

India ekspordib umbes 7500 tarbekaupa 140 riiki. India suurimad ekspordiriigid olid aastal 2019–2020 Ameerika Ühendriigid (16,94% kogu ekspordist), Araabia Ühendemiraadid (9,20%), Hiina (5,5%), Hongkong, Singapur, Ühendkuningriik, Holland, Saksamaa, Bangladesh ja Nepal.[69]

Peamised impordiartiklid on toornafta, vääriskivid, masinad, väetis ning raud ja teras. Aastal 2018 oli India maailma suurim söebriketi (27,2 miljardi dollari väärtuses), teemantide (24,9 miljardit dollarit), palmiõli, hõbeda ja mineraal või keemiliste väetiste importija.[70] Suurimad impordipartnerid olid Hiina (13,7% kogu impordist), Ameerika Ühendriigid (6,88%), Araabia Ühendemiraadid (5,8%), Saudi Araabia (5,55%), Iraak, Šveits, Hongkong, Lõuna-Korea, Indoneesia, Singapur.[71]

Sotsiaal-majanduslikud väljakutsedRedigeeri

Olenemata majanduslikust kasvust viimastel aastakümnetel, on Indias endiselt sotsiaal-majanduslikud probleemid. Umbes 88 miljonit inimest ehk 6,7% India populatsioonist, elasid allpool maailmapanga rahvusvahelise vaesuspiiri ehk 1,25 dollarit päevas.[72]

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arenguprogrammi aruande kohaselt suutis India kümne aasta perioodi (2005/2006–2015/2016) vahel vaesusest välja tuua 271 miljonit inimest.[73] Walk Free sihtasutuse aruande kohaselt elas aastal 2016 umbes 18,3 miljonit inimest (1,4% elanikkonnast) mingis tänapäeva orjanduse vormis nagu näiteks sunnitöö, lastetöö, inimkaubandus ja sunniviisiline kerjamine.[74]

Alates aastast 1991 on India majanduslik ebavõrdsus osariikide vahel kasvanud. Aastal 2007 rikkaim osariik oli üle kolme korra rikkam, kui vaeseim osariik. [75] Rikkaim liiduterritoorium või osariik on Maharashtra (420 miljardit dollarit) ning vaeseim Andaman ja Nicobari saar (930 miljonit dollarit).[76]

India on maailma neljas riik miljardäride arvu kohta, mis on indikaator ekstreemsest ebavõrdsusest. Kui 2000. aastal oli miljardäre 9, siis 2017. aastal juba 101.[77] Aastal 2020 haldas rikkaim 1% neljakordset summat, mida haldab alumine 70% populatsioonist.[78] Olgugi, et India on tippsihtkoht meditsiini turismi poolest, on riigis tervishoid luksus maksuvõimelistele. On leitud, et India osakaal on 17% ema surmadest maailmas ning 21% alla viieaastaste laste surmadest maailmas on samuti Indias.

ÜhiskondRedigeeri

KastisüsteemRedigeeri

Lõuna-Aasias on kastisüsteem olnud ühiskondliku korralduse domineeriv aspekt juba aastatuhandeid. Kast, mida tavaliselt tähistatakse mõistega jati (“sünd”), viitab rangelt reguleeritud sotsiaalsele kogukonnale, kuhu inimene on sündinud. Mõnel jatisil on ametinimetus, kuid seos kastide ja kutsealade spetsialiseerumise vahel on piiratud. Üldiselt eeldatakse, et inimene abiellub kellegagi samas jati koosseisus, järgib õige käitumise reegleid (sellistes küsimustes nagu sugulus, amet ja toitumine) ning suhtleb teiste jatisega vastavalt grupi positsioonile sotsiaalses ühiskonnas. Ainuüksi nimede põhjal on võimalik tuvastada rohkem kui 2000 jati. Siiski on tavaline, et sama nime kandvaid rühmi on mitu, mis ei kuulu samasse abieluvõrku ega kohalikku kastisüsteemi.

Hindude seas määratakse jatis tavaliselt ühele neljast suurest kastikobarast, mida nimetatakse varnadeks, millest kõigil on traditsiooniline sotsiaalne funktsioon: brahmanid (preestrid) on sotsiaalse hierarhia tipus, ja kahanevas prestiižis kshatriyas (sõdalased). Vaišjad (algselt talupojad, kuid hiljem kaupmehed) ja šudrad (käsitöölised ja töölised). Konkreetne varna, milles jati liigitatakse, sõltub osaliselt selle suhtelisest “lisandi” tasemest, mille määrab grupi traditsiooniline kokkupuude mõne “saasteainega”, sealhulgas veri, menstruatsioonivool, sülg, sõnnik, nahk, mustus ja juuksed. Kastidevahelised piirangud kehtestati selleks, et vältida konkreetse jati suhtelise puhtuse rikkumist madalama kasti reostuse tõttu. Viies rühm, panchamad (sanskriti keeles: „viis“), jäeti teoreetiliselt süsteemist välja. Varem nimetati neid puutumatuteks, kuid natsionalistlik liider Mohandas (Mahatma) Gandhi nimetas neid harijaniks (“Jumala lapsed”), nimeks, mis üks aeg sai populaarseks kasutamiseks. Antud kastis sündinud inimesed tegelesid lihttöödega. Viimasel ajal on selle klassi liikmed enda kirjeldamiseks võtnud kasutusele mõiste dalit (“rõhutud”). Ametlikult nimetatakse selliseid rühmi plaanipärasteks kastideks. Planeeritud kastide elanikud, kes kokku moodustavad umbes kuuendiku kogu India elanikkonnast, on tavaliselt maadeta ja täidavad suurema osa põllumajanduslikust tööst ning lisaks ka mitmeid rituaalselt saastavaid kastide ameteid (nt nahatööstus Chamarite hulgas, mis on suurim plaaniline Kast).[79]

PerekondRedigeeri

Perekond on oluline institutsioon, millel on enamiku indiaanlaste elus keskne roll. Perekonna mõiste ulatub tavapärasest läänelikust tähendusest kaugemale, hõlmates laiemat pereringi. Kollektivistliku ühiskonnana rõhutavad indiaanlased sageli lojaalsust ja vastastikust sõltuvust. Perekonna huvid on tavaliselt üksikisiku ees prioriteetsed ning inimese isiklikku elu mõjutavad otsused - näiteks abielu ja karjääritee – tehakse tavaliselt perekonnaga konsulteerides. Inimesed kipuvad tegutsema oma pere maine huvides, kuna üksikisiku tegu võib mõjutada pere reputatsiooni kogukonnas.[80]

Ehkki enamik pereliikmeid elavad geograafiliselt lähestikku või kuuluvad samasse ametirühma, on linnastumise ja rände kasvu tõttu nooremad põlvkonnad muutnud traditsioonilist normi. Tänapäeval on paljudel inimestel ulatuslikud perevõrgustikud, mis on levinud paljudesse erinevatesse piirkondadesse. Sidemed oma laiendatud perekonnaga välismaal on sageli palju tihedamad kui enamiku ingliskeelsete lääne ühiskondade inimestel. Välismaal elavad indiaanlased hoiavad tihedat sidet oma Indiasse jäänud perega ka regulaarsete telefonikõnede, rahaülekannete saatmise või võimaluse korral külastamise kaudu.[80]

Lapsi julgustatakse suhtlema oma tädide ja onudega, mis on sama tugevad kui nende suhted vanematega. Paljudes India piirkondades on tavaline leida kolm või neli koos elavat põlvkonda. Isa (või vanim poeg, kui isa pole kohal) on tavaliselt patriarh, samal ajal kui tema naine võib valvata kõiki leibkonda kolinud tütreid ja miniad. Suuremad perekonnad kalduvad järgima vanemate traditsioonilist hierarhiat. Linnapiirkondades elavad inimesed tavaliselt väiksemates kogukondades, kuid omavad tugevaid sidemeid oma laiema perekonnaga.[80]

SoorollidRedigeeri

Meeste ja naiste soorollide ebavõrdsus on Indias süvitsi arenenud. Pardah-nimeline tava harrastatakse peamiselt Põhja-Indias ja konservatiivsete hinduistide või moslemite perekondade seas. Vastavalt pardah'ile eeldatakse, et emased lahkuvad kodumaalt üldjuhul ainult mehe saatjana. Nüansid tavas varieeruvad rahvuste, religioonide ja sotsiaalse tausta vahel. Näiteks võivad abielus hindu naised, eriti Põhja-India piirkondades, kanda vanema meessugulase juuresolekul oma mehe poolel ghoonghat’i (teatud tüüpi loori või pearätti).

Soolise ebavõrdsuse püsimise määr on pidevas muutumises ja muutumas. Näiteks saavad India vend ja õde haridussüsteemis omandada võrdset haridust ja kohtlemist. Struktuurilise ebavõrdsuse vastu võitlemiseks on olemas ka positiivsed tegevuskavad naistele.[80]

AbieluRedigeeri

Indias pole perekonnas suuremat sündmust kui pulm, mis kutsub dramaatiliselt esile kõiki võimalikke sotsiaalseid kohustusi, sugulussidemeid, traditsioonilist väärtust, kirglikke meeleolusid ja majanduslikke ressursse. Abielu peetakse kõigi India inimeste jaoks elementaarseks ja nii öelda kohustuslikuks, mis tähistab üleminekut täiskasvanuikka. Mõned vanemad alustavad abielu korraldamist ja kaaslase leidmist juba lapse sündides, kuid enamik teeb seda hiljem.

Korraldatud abieluRedigeeri

Korraldatud abielud (arranged marriage) on levinud kogu Indias, ehkki abielusuhete ootused ja tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja usust. Abielud sõlmitakse tavaliselt kosjasobitaja, paari vanemate või mõne muu usaldusväärse kolmanda osapoole kaudu. Erinevalt varasematest aegadest, kus inimesi ei teavitatud nende tulevasest partnerist, on nüüd tavalisem, et pere konsulteerib enne pulmi paariga nõusoleku saamiseks.

Korraldatud abielusid mõjutavad peaaegu alati kasti kuuluvused. Seetõttu abielud piirduvad tavaliselt samast kastist pärit kaaslasega või mõnel juhul samast usust kaaslasega. See on osaliselt tingitud sellest, et abielude sõlmimine on perekondlik tegevus, mis viiakse läbi laiema kogukonna juba olemasolevate võrgustike kaudu. Kuigi inimesed abielluvad samas kastis, väldivad perekonnad abiellumist samas alamkastis. Korrastatud abielu ja kastide endogaamia institutsioonid võimaldavad vanematel mõjutada nii oma laste tulevikku kui ka säilitada kohalikku ja sotsiaalset struktuuri. Kastidevahelisi abielusid ei korraldata peaaegu kunagi. Selliseid abielusid tuntakse kui armastusabielusid ja need muutuvad üha tavalisemaks. Sõltumata sellest, kuidas abikaasa leitakse, konsulteeritakse abiellumisprotsessis peaaegu alati perekonnaga.

Ideaalse partneri leidmine võib olla keeruline ülesanne seetõttu kasutavad lapsevanemad oma sotsiaalvõrgustikke sobiva sotsiaalse ja majandusliku seisundiga potentsiaalsete pruutide ja peigmeeste leidmiseks. Linnaelanikud kasutavad üha sagedamini ajalehtedes salastatud abielu kuulutusi. Reklaamides teatatakse tavaliselt religioonist, kastist ja haridusest, rõhutatakse naiste ilu ja meeste (ja tänapäeval isegi naiste) teenimisvõimet ning kaasavara suurusele. Tavaliselt peetakse pulmi pere külades, olenemata sellest, kas pere elab nende külas või mõnes suuremas linnas. Pulmad võivad kesta mitu päeva ja konkreetsed tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja perede usundist.

Maapiirkondades korraldatakse perekondadevahelised kokkulepped tavaliselt ilma, et paar omavahel kohtuks. Vanemad ja teised sugulased lepivad paari nimel kokku. Linnades, eriti haritud klasside seas, vahetatakse fotosid ja mõnikord lastakse paaril kohtuda rasketes saatjaskondades, näiteks minna koos inimrühmaga tee kõrvale või kohtuda tüdruku kodu salongis, koos tema lähedased seisavad. Noored elukutselised mehed ja nende pered võivad saada päringuid ja fotosid mitme tütarlapse perekonna esindajatelt. Nad võivad saata oma sugulased kohtuma kõige lootustandvamate kandidaatidega ja seejärel minna ise ringreisile, et kohtuda noorte naistega ja teha lõplik valik. 1990. aastate alguses seob üha enam sel viisil sõlmitud abielusid India pruudid ja peigmehed Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Lähis-Idas elavate India päritolu abikaasadega.

Peaaegu kõiki India lapsi kasvatatakse lootusega, et vanemad korraldavad nende abielud, kuid üha rohkem noori, eriti kõrgkoolide haridusega inimesi, leiavad endale oma abikaasa. Armuabielusid peetakse pisut skandaalseks alternatiiviks õigesti korraldatud abieludele. Mõned noored veenavad oma vanemaid "korraldama" oma abielu inimestega, kellesse nad on armunud. Kõrgemates klassides tekivad need pooleldi korraldatud armastusabielud üha enam noorte vahel, kes on pärit veidi erineva astme kastidest, kuid on hariduse või tööalaselt võrdsed. Kui ületamiseks on tohutuid erinevusi, näiteks hindude ja moslemite või väga erineva kastiastmega hindude vahelise armastusabielu puhul, on vanemad tavaliselt palju vähem nõus ja sellega võivad kaasneda tõsised häired perekonnas.[81]

Pärast abielu sõlmimist toimuvad mitmed rikkalikud rituaalid. Igal usundi rühmal, regioonil ja kastil on veidi erinev rituaalide komplekt. Üldiselt hõlmavad kõik pulmad võimalikult palju pruutpaari sugulasi ja kaaslasi. Pruudi perekond korraldab tavaliselt suurema osa tseremooniatest ja maksab paljude päevade eest suure hulga külaliste jaoks korraldamise, sealhulgas majutuse, pidusöögi, kaunistused ja peigmehe peo kingitused. Need korraldused on sageli äärmiselt keerukad ja kallid ning mõeldud pruudi perekonna staatuse parandamiseks. Peigmehe pidu palkab tavaliselt bändi ja toob pruudile häid kingitusi, näiteks ehteid ja rõivaid, kuid need ületavad pruudi poolelt saadud kingitused tavaliselt palju.[81]

Tänapäeval jätavad perekonnad tulevastele pruutidele ja peigmeestele rohkem vabadust ise endale kaaslane leida. Perekond võib abi osutada kontaktide loomisel ja tutvustamisprotsessis, kuid üldjuhul jääb lõplik otsus pruudi/peigmehe teha.

TervishoidRedigeeri

Vana-India meditsiinRedigeeri

Alles hiljuti usuti, et meditsiin algas ja arenes Kreekas. Tegelikult indialased uurisid enne teisi rahvaid ümbritsevat loodust ja rakendasid oma teadmisi kannatuste leevendamiseks. Nende müütide järgi olid jumalad Šiva ja Dhanvantari meditsiini rajajad - möllav meri viskas kaldale koos vääriskividega õppinud arsti. Meditsiinialaseid teadmisi on kogutud pühakirjade ehk veedadenaJadžurveeda, mis on koostatud mitte varem kui 9. sajandil eKr. Hiljem, braahmanite perioodil, ilmusid erinevate kirjanike poolt tehtud veedade selgitused, viimastest on eriti tähelepanuväärsed Charaka ja Sushruta. Nende puhul on täheldatud mõistlikku vaadet haigustele ja loogilisi järeldusi ravi osas. Tõenäoliselt on kahe äsja nimetatud autori teosed kokku pandud III–IX sajandil eKr; esseed on kokku kogutud kogumikesse, mis sisaldavad erinevate kirjanike katkendeid. Lisaks kahele nimetatud teosele on säilinud paljud teised, selgitades üht või teist meditsiiniharu. Algselt tegelesid meditsiiniga üksnes braahmanid. Õpetasid meditsiini aga erilised braahmanid, keda kutsuti gurudeks. Õpetus seisnes pühade raamatute lugemises, nende seletamises, ravimite uurimises, haigete eeskujulikus kohtlemises, hariduse täiendamiseks reisisid õpilased koos õpetajaga ja vaatasid, kuidas ravib teine guru. Pärast meditsiinilise hariduse omandamist sai inimene õiguse ravida, selleks andis ta lubaduse riietuda puhtalt, lõigata habet ja küüsi, haigega suhtlemisel pidi olema rahulik hääletoon, ilmuma haige juurde tema esimesel nõudmisel, ravima ilma vastutasuta braahmane ning mitte alustama ravima ravimatuid kannatusi. India meditsiinis oli tol ajal eriti hästi arenenud kirurgia – India kirurgid eemaldasid oskuslikult kusepõiekive, katarakti, teostasid rindkere punktsiooni ja muud sellist.

India vanima teadusliku meditsiinialase teksti kirjutas esimesel sajandil õukonnaarst Caraka. See sisaldab teavet farmaatsia, õige toitumise, arstieetika ja patsiendi andmete konfidentsiaalsusest. Samuti õpetab tundma üldist haiguste patoloogiat ja ravima kõhulahtisust, palavikku, turseid, kasvajaid, pidalitõbi, naha haigusi ja kollatõve. "Sushutra Samhita" on India esimene meditsiinialane tekst, mis sisaldab kirurgiat. Neljandal sajandil Gupta impeeriumi õukonna arst Sushruta kirjutatud teos kirjeldab, kuidas sooritada operatsioone ja toob välja 125 erinevat instrumenti, mis on vajalikud opereerimiseks. Muu hulgas osati keisrilõiget, läätsekae eemaldamist, ilukirurgia protseduure, ninaoperatsioone, naha siirdamist, lahtiste luumurdude ravimist, amputatsioone ja eemaldatud jäsemete taas kinnitamist. Anatoomia tundma õppimiseks pidid kirurgid osalema lahkamistel.[82]

Veterinaaria oli neljandaks sajandiks arenenud India eripäraks tänu Hinduismi usule loomade pühadusse. Ülikud pidasid erilisi haiglaid oma hobustele ja elevantidele. Tekkis unikaalne India meditsiiniharu Hastyayurveda, mis tegeles elevantide eluea pikendamisega.[83]

AjurveedaRedigeeri

Ajurveeda (/ ˌɑːjʊərˈveɪdə, –ˈviː – /)[84] on alternatiivmeditsiinisüsteem, millel on ajaloolised juured India poolsaarel.[85] Sõna "ajurveeda" on sanskriti keelest: आयुर्वेद, Āyurveda, mis tähendab teadmisi elust ja pikaealisusest.[86]

Ajurveeda järgi koosneb inimkeha kudedest (dhatus), jäätmetest (malad) ja biomaterjalidest (doshad).[87] Seitse dhatust on plasma (rasa), veri (rakta), lihased (māmsa), rasv (meda), luu (asthi), luuüdi (majja) ja sperma (shukra). Nagu klassikalise antiikaja meditsiin, on ka Ayurveda jaganud kehalised ained ajalooliselt viieks klassikaliseks elemendiks, (sanskriti) panchamahabhuta, nimelt maa, vesi, tuli, õhk ja eeter.[88] Samuti on paarkümmend gunat (kvaliteeti või omadust), mida peetakse olemuslikuks kõikidele ainetele. Need on korraldatud kümnesse paari: raske/kerge, külm/kuum, õline/kuiv, nüri/terav, püsiv/liikuv, pehme/kõva, mittelima/lima, peenike/jäme, väike/suur ja viskoosne/vedel.[89]

Akadeemiline meditsiinRedigeeri

Kõik India kodanikud saavad tasuta ambulatoorset ja statsionaarset meditsiinilist abi riiklikes tervishoiuasutustes. Tervishoiuteenuste korraldamise eest vastutavad osariigid. Kuna riigiasutustes valitseb tõsine puudus töötajatest ja varudest, otsivad paljud leibkonnad abi eraõiguslikelt pakkujatelt ja maksavad mustalt. Madalate sissetulekutega inimeste jaoks käivitas valitsus hiljuti maksude abil rahastatud riikliku tervisekaitseskeemi (Ayushman Bharat-Pradhan Mantri Jan Arogya Yojana või PM-JAY), mis võimaldab neil saada erakliinikutes ka sularahata esimese ja teise tasandi arstiabi. Kindlatele elanikkonnarühmadele, nagu valitsuse töötajad ja vabrikutöölised, on ka vähesel määral tervisekindlustuse korraldusi. Eraõiguslik vabatahtlik kindlustus on olemas, kuid selle kasutamine on piiratud. India põhiseadus kohustab valitsust tagama kõigile "õiguse tervisele" . Iga osariik peab tagama tervishoiuteenustele üldise tasuta juurdepääsu. Tervishoid Indias on aga krooniliselt alarahastatud. Riigi tasandil vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja osutamise eest oma elanikkonnale Tervishoiuteenuste Direktoraatide ning Tervishoiu- ja Perekaitse Osakonnad. Nende hulka kuulub kogu meditsiiniabi alates esmatasandi arstiabist ja apteekidest kuni teise ja kolmanda astme haiglaravini. Need riigiasutused vastutavad ka järgmise eest: tervishoiutöötajate juhtimine ja jälgimine, föderaalselt rahastatud riiklike terviseprogrammide pakkumine, terviseteabe ja statistika kogumine toidu ja ravimite kvaliteedi kontroll, kohalike tervishoiuasutuste ja -organisatsioonide järelevalve ning alternatiivmeditsiini tavade edendamine. Arvestades, et osariigid vastutavad tervishoiutegevuse eest sõltumatult, on teenuste osutamise mudelites, kindlustuskaitses, kättesaadavuses ja juurdepääsus üleriigiliselt erinevusi. Mõningaid algatusi juhivad ja/või rahastavad ühiselt kesk- ja osariigivalitsused, nt riiklik tervisemissioon, perekonna heaolu ja rahvastiku kontrolli algatus. Kommuuni tasandil vastutavad Panchayati Raj (kohalik juhtimine) institutsioonid maapiirkondade külades rohujuure tasandi juhtimise ja haldamise eest. Need valitsusasutused mängivad olulist rolli esmatasandi tervisekeskuste loomisel ja aitavad kaasa erinevatele sotsiaalpoliitikatele sellistes valdkondades nagu haridus, põllumajandus ja transport.

TervisekindlustusRedigeeri

Riiklike ja erasektori tervishoiukulude protsent SKPst on hinnanguliselt 3,9 protsenti, mis on oluliselt madalam kui maailma keskmine 9,9 protsenti. Ligikaudu veerandi tervishoiukuludest moodustab avalik sektor. On mitmeid riiklikke kindlustusskeeme, sealhulgas RSBY, mis tagab haiglaravi enamiku haiguste ja krooniliste terviseprobleemide korral inimestele, kes elavad allpool vaesuspiiri. Ambulatoorne ravi, esmatasandi ravi ja kõrgetasemeline kolmanda taseme arstiabi ei kuulu sinna alla. Uus riiklik tervisekaitseskeem on mõeldud madala sissetulekuga isikutele. See skeem annab 500 000 INR (7007 USA dollarit) pere kohta aastas teise ja kolmanda taseme tervishoiuteenuste katmiseks statsionaarsest kuni järelravini. Abikõlblikkus põhineb leibkonna puuduse tasemel, mis on määratletud sotsiaalmajanduslike kastide loendusel. Kava hõlmab umbes 100 miljonit vaest perekonda. Abi saajad registreeritakse automaatselt süsteemis ja saavad seetõttu hüvitisi sularahata tehingutena. Riiklike kindlustusskeemide rahastamine on jagatud kesk- ja osariigivalitsuste vahel. Näiteks panustab enamik osariike 40-protsendilise osalusega riikliku tervisekaitsekava kulude katteks, ülejäänud 60 protsenti annab keskvalitsus. RSBY olemasolevast eelarvest on eraldatud riikliku tervisekaitseskeemi rahastamine, mis on 2018. aastast kahekordistunud, et katta laienevad riiklikud kindlustuskulud. Nende algatuste täiendavaks toetamiseks suurendati tulumaksumäära 3 protsendilt kuni 4 protsendile, et aastas koguda hinnanguliselt 110 miljardit INR (1,54 miljardit USD). Osariigid korraldavad ise oma tervisekavasid, enamasti RSBY eeskujul. Lisaks pakuvad oma töötajatele tervisekaitset avaliku sektori ettevõtted (riigiettevõtted) ja autonoomsed valitsusasutused, nagu kesk- ja osariigi ülikoolid. Teine oluline tervisekindlustusskeem on keskvalitsuse tervishoiuskeem, mida korraldab ja haldab Tervishoiu- ja Perekaitse Ministeerium, mis kehtib praegustele ja pensionile jäänud keskvalitsuse töötajatele ja nende ülalpeetavatele. Abikõlblikkuse tagamiseks ei ole sissetuleku- ega palganõudeid. Katvus hõlmab tervishoiuteenuseid allopaatiliste, homöopaatiliste ja alternatiivmeditsiiniliste ravimeetodite jaoks. 2019. aasta lõpu seisuga registreeriti selle skeemi kohaselt umbes 3,6 miljonit abisaajat. 2013. aastal laiendati RSBY-d miinitöötajatele. Samas kui teatud istandustöötajate rühmad allutati India elukindlustuse korporatsiooni kaudu hallatavale valitsuse sotsiaalkindlustusskeemile Aam Admi Bima Yojana (AABY), mis osutab tervisekindlustusteenuseid, mis on seotud surma ja puude määramisega alates vanusest 18 kuni 59. Oluline sotsiaalse tervisekindlustuse skeem on töötajate riiklik kindlustusskeem, mille korraldab Töö- ja Tööhõiveministeerium 10 või enama töötajaga ettevõtete tööjõule. Varem olid abikõlblikud ainult tehastes töötavad töötajad, kuid skeemi on laiendatud ka teiste tööstusharude ettevõtetele, nagu hotellid, restoranid, transpordifirmad, ajalehefirmad ja kinod. See on India ainus tõeline tervisekindlustusskeem, kuhu panustavad nii töötajad kui ka tööandjad. Praegu maksavad töötajad 0,75 protsenti oma palgast, tööandjad aga 3,25 protsenti. Töötaja riikliku kindlustuse saamiseks peab töötaja teenima kuus 21 000 INR (294 USD). Töötajate ja nende perede kindlustuskaitse hõlmab rasedus- ja sünnitusabi, samuti tööga seotud vigastuste korral töövõimetuse ja surma hüvitisi. Osariikide valitsused maksavad kaheksandiku meditsiinilise hüvitise kulutustest, kuni 1500 INR (21 USD) elaniku kohta aastas. Hõlmab see umbes 133 miljonit abisaajat. Erahaiguskindlustuse roll: 36 protsendil Indias kindlustatud isikutest on erakindlustus, mis hõlmab ainult haiglaravi. 1999. aasta kindlustuse reguleerimise ja arendamise ameti seadus lubas eraettevõtetel siseneda ravikindlustuse turule.1999. aasta seadus võimaldas erakindlustuse ostmist ka eraisikutel, kes ei ole kaetud riiklike kindlustusskeemidega. Erakindlustus moodustab praegustest tervishoiukuludest nüüd peaaegu 4,4 protsenti. Hõlmatud teenused sõltuvad kindlustusskeemist. Riikliku tervisekaitseskeemi kohaselt on teise ja kolmanda taseme arstiabi kaetud, kuid mitte ambulatoorne teenus. Keskvalitsuse tervishoiusüsteem ja töötajate riiklik kindlustuskorporatsioon katavad igat liiki abi, sealhulgas ambulatoorset ravi ja ravimeid. Muu riiklikult toetatava kindlustuskaitse alla kuuluvad kõik teise ja kolmanda taseme, haiglaeelsed ning haiglaravi järgsed raviteenused.

Esmatasandi arstiabiRedigeeri

Tervise ja Tervisekeskuste Programmi raames uuendatakse kogu riigis 150 000 alamkeskust (tervishoiusüsteemi madalaim tase), et pakkuda terviklikke esmatasandi tervishoiuteenuseid, tasuta hädavajalikke ravimeid ja tasuta diagnostikateenuseid. Toitumistoetust antakse ka kõigile tuberkuloosihaigetele ravi ajal 500 INR (7 USD) kuus. Muude esmatasandi tervishoiuteenuste pakkujate hulka kuuluvad esmatasandi tervisekeskused ja kogukonna tervisekeskused. Patsiendi registreerimine pole vajalik. Esmatasandi tervisekeskused on esimene külakogukonna ja meditsiiniabi kokkupuutepunkt. Need keskused pakuvad ravi- ja ennetusteenuseid 20 000–30 000 inimesele ning toimivad suunamisüksusena kuuele alamkeskusele, milles on neli kuni kuus voodit. Kogukonna tervisekeskused toimivad nelja tervisekeskuse suunamiskeskusena ning pakuvad ka võimalusi sünnitusabiks ja erispetsialistide konsultatsiooniks. Alamkeskus on patsientide jaoks esimene kokkupuutepunkt arstiabiga. See on mõeldud emade ja laste tervise, haiguste tõrje ja tervisenõustamise korraldamiseks 3000–5000 elanikkonnale. Kuue alamkeskuse järelevalvet teostab vähemalt üks ämmaemanda abi või üks naissoost tervishoiutöötaja, üks meessoost tervishoiutöötaja ja üks täiendav terviseedendustööd tegev tervishoiutöötaja. Kõigile meditsiinitöötajatele, sealhulgas esmatasandi arstidele ja eriarstidele, kes töötavad riiklikes ambulatoorsetes või statsionaarsetes raviasutustes, makstakse kindlat palka, mis varieerub sõltuvalt tööpiirkonnast ja spetsialiseerumisastmest. Praegu puuduvad tulemuspõhised maksesoodustused. Arstidel on lubatud osariikides erakliinikuid pidada vastavalt nende elukoha ja praktika osariigi kehtestatud määrustele. Osades osariikides, kus see on keelatud, saavad arstid täiendavat mittepraktiseerimise hüvitist. Mõned riikliku süsteemi arstid rikuvad kehtivaid reegleid, tehes riikliku tööaja sees erapraksises vastuvõtte. Samuti on mõningaid tõendeid selle kohta, et patsiendid on maksnud oma arstidele mitteametlikke makseid teenuste eest, mida eeldatavasti osutatakse tasuta, et parandada nende ravi kvaliteeti. Kogukonna tervisekeskused osutavad ka ambulatoorset eriarstiabi ning neil peab olema neli meditsiinispetsialisti (kirurg, üldarst, günekoloog ja lastearst), keda toetab parameedik ja muu personal. Neil peab olema ka 30 voodikohta, labor, röntgeniteenused ja muud rajatised. Iga keskus teenindab 80 000–120 000 inimest. Kõik ambulatoorsed eriteenused, mida kogukonna keskustes ei osutata, suunatakse piikonnahaiglatesse.

HaigladRedigeeri

Riiklikku süsteemi kasutavaid patsiente saab suunata piirkonnahaiglasse, mis on lõplik saatekeskus. Piirkonnahaiglad osutavad kogukonna tervisekeskustega sarnaseid teenuseid, nagu erakorraline abi, rasedus- ja sünnitusabi ning vastsündinute hooldus, kuid teenindatakse suuremaid linnakeskusi. 2015. aastal tegutses kokku 763 piirkonnahaiglat, mis paiknesid enamasti suure rahvaarvuga osariikides. Kesk- ja osariigi valitsuse rahastatud teadushaiglad ja hariduskeskused pakuvad eriarstiabi erinevatel erialadel, nagu oftalmoloogia, kardiotorakaalkirurgia, neuroteadused, traumad, vähk ja narkomaania. Piirkondlike haiglate tasemeid tõstetakse kolmanda taseme tervishoiuasutusteks, et parandada juurdepääsu eriteenustele ja tugevdada arstide tööjõu võimekust. Riiklikud haiglad moodustavad kogu riigis ainult umbes 10 protsenti haiglate koguarvust. Ülejäänud osi haldab peaaegu täielikult kasumit teeniv erasektor ja vähest osa heategevusorganisatsioonid. Erasektori haiglate arv on märgatavalt kasvanud riiklike asutuste ebakvaliteetse ravi ja meditsiiniturismi kasvu tõttu. Enamikus riiklikes haiglates määratakse hinnad administratiivselt. Riiklikele piirkondlikele ja kolmanda taseme haiglatele makstakse tasu iga-aastase eelarvemehhanismi kaudu, mida rahastab riik või keskvalitsus. Kõik erahaiglad tegutsevad teenustasu eest, ilma teenuse hinda standardiseerimiseta.

MeditsiiniturismRedigeeri

Meditsiiniturism ehk raviturism on turismiharu, mille puhul reisitakse meditsiiniteenuste tarbimise eesmärgil. [1] Levinuimad teenused, mille pärast välismaale reisitakse, on hambaravi, ilukirurgia ja viljatusravi. Meditsiiniturismi esmased vormid olid spaakuurordid ja sanatooriumid. [2]

Viimaste aastate jooksul on India kogunud tuntust kui meditsiiniturismi üks peamisi sihtriike. 2015. aastal oodati Indiasse üle kolme miljoni patsiendi, kellest enamiku moodustasid lääne turistid, kuid oli ka inimesi rikastest araabia maadest. Tänu turistide pidevale juurdevoolule on India tõusmas populaarsuselt esimeseks meditsiiniturismi sihtkohaks, möödudes sellega Taist. [3]

Ligi pool India meditsiiniturismisektorist on koondunud Chennai linna Lõuna-Indias, mis on oma heade haiglatega kogunud tuntust nii kohalike kui ka välisturistide seas.

India kui meditsiiniturismi sihtkohariigi populaarsuse tõusu taga on kahtlemata odavamad hinnad võrreldes teiste riikidega. Hoolimata madalatest hindadest on India paremates haiglates (tihti erahaiglad) arvestatav kvaliteet, eriti tehnika ja arstide väljaõppe osas. Paljud Indias välismaalastega töötavad arstid on ise läänes meditsiini õppinud ja praktiseerinud. Intervjuus ühe Suurbritannias õppinud India arstiga ilmnes, et mõnede protseduuride hinnad on Indias vaid 10% tavapärasest hinnast Ameerika Ühendriikides. Ehkki enamik sealsetest klientidest on kohalikud ja araabia maade kodanikud, on üha enam kasvamas Euroopa ja Ameerika turistide arv. Chennai haigla doktori sõnul tunnevad paljud Indiast pärit arstid kohustust tulla kodumaale tagasi ning tema sõnutsi on oodata üha enamate kõrgelt haritud arstide Indiasse tagasipöördumist. [4]

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis India ajalugu

India eelajaloolised paigad mäletavad aegu vähemalt 250 000 eKr, esimesed põllumajanduslikud asundused ilmusid umbes 7000. aastal eKr.[21]

Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud ka maalinguid. Paikne asustus ilmus Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks,[90] mis pärineb aastast umbes aastast 3400 eKr. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel eKr kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani eKr.[91]

Induse tsivilisatsioonile järgnes vedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr.[92] II aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse aarjalased.[91] Umbkaudu 550 eKr rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.[92] Esimene impeerium rajati Indias 321. aastal eKr, kui tundmatu seikleja Tšandragupta Maurja alistas Magadha (Biharis) valitseva Nandade dünastia valitseja ja rajas Dekkanis Narmada jõeni laienenud impeeriumi. Tšandragupta pojapojast Ašotkast (269–232 eKr) sai üks India suuremaid valitsejaid, kes laiendas Maurjae impeeriumi Afganistanist Karnatakani.[21]

3. sajandil eKr ühendasid India järk-järgult Maurya keisririigi alla Chandragupta Maurya, tema poeg Bindusara ning pojapoeg Ašoka.[93] 3. sajandist valitses Indiat Gupta dünastia; seda nimetatakse vahel "India kuldajaks".[94][95] Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund.

 
Maalid Ajanta koobastes Aurangabadis Mahārāshtra osariigis, 6. sajand

Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10.–12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning seejärel suurmogulite riigi võimu alla. Akbar Suure ajal valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia.[96][97] Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Samas panid mogulite võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel.[98] Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast.[99]

16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Hollandi Vabariik, Prantsusmaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik‎ Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. 1856. aastaks oli enamik Indiast Briti Ida-India Kompanii mõju all.[100] Aasta hiljem pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide mässuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma, kuid kukkus lõpuks siiski läbi. Konflikti tulemusel kukutati Mogulite dünastia ja India muutus Suurbritanniaga personaalunioonis olevaks keisririigiks (Briti India), vasallidele anti garantiid.

 
Mahatma Gandhi (paremal) koos Jawaharlal Nehruga, 1937. Nehrust sai 1947. aastal India esimene peaminister

Uue keskklassi kujunemine osalt tööstuse arengu, kuid enamasti haritud indialaste koloniaalvalitsusse töölevõtmise tulemusena ning brittide avalik rassism äratasid indialaste poliitilise eneseteadvuse. 1885. aastal asutati India Rahvuskongress, mis esialgu aktsepteeris Suurbritannia valitsust, kuid hiljem kujunes välja radikaalne vasak tiib, mis seadis välismaalaste õiguse valitseda Indiat kahtluse alla.[101]

India oli Rahvasteliidu asutajaliige alates 10. jaanuarist 1920. 20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise.[102] Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis.[103]

1937. aastaks olid 14 provintsiadministratsioonist 11 Rahvuskongressi all, kuid arvuka moslemi vähemuse huvide esindamine ebaõnnestus ning selle juhid võtsid 1940. aastal vastu revolutsiooni, mis nõudis autonoomse autonoomse islamiriigi Pakistani loomist.[101]

15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, kuid samal ajal eraldati islamienamusega alad, millest moodustati eraldi riik nimega Pakistan.[104] Senised vasallvalitsejad pidid liituma kas India või Pakistaniga, iseseisvumise võimalust neile ei antud. 26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon.[105]

India jagunemine ei kõrvaldanud India ja Pakistani vahelisi erimeelsusi (eriti Kashmiri, Pandžabi ja Bengali küsimuses), mis arenesid 1965. aastal sõjaks ja teravnesid uuesti 1971. aastal, peale Ida-Pakistanis iseseisva Bangladeshi moodustamist. Sõjaoht kerkis taas kui mõlemad maad arendasid 1998. aastal välja tuumarelva; ägedad kokkupõrked Kashmiri pärast 2002. aastal sisaldasid juba tuumasõja ähvardust. India sõjavägi sundis 1961. aastal portugallased nende rannikuklaavidest lahkuma, võitles 1962. aastal Hiinaga piiri pärast ja sekkus Sri Lankas, et kaitsta tamili vähemust (1986–1990).[101]

Iseseisvuse väljakuulutamisest saati on India pidanud võitlema usulise vägivalla, kastieelarvamuste, kommunistlike sisside, terrorismi ning separatistlike vastuhakkudega, eriti Jammu ja Kashmiri osariigis ning Kirde-Indias. 1990. aastatest saati on terrorism puudutanud paljusid India linnu. Indial on lahendamata piirivaidlused Hiina Rahvavabariigiga, mis 1962. aastal eskaleerusid Hiina-India sõjaks, ning Pakistaniga, millest said alguse sõjad 1947, 1965, 1971 ja 1999. India on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (toona veel Briti India nime all) blokivälisusliikumise asutajaliige.

Indial on tuumarelv; pärast esimest tuumakatsetust 1974. aastal[106] toimusid järgmised viis katsetust alles 1998.[106] Alates 1991. aastast on majandusreformid[107] toonud India maailma kiireimini kasvavate majanduste sekka.[108]

TurismRedigeeri

Turismisektor on üks kiiremini kasvav turismisektor kogu maailmas. Võrreldes muu maailmaga kasvab India turismisektor väga muljetavaldava kiirusega. 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt oli India üks kiiremini kasvavaid turismisihtkohti kogu maailmas. See oli nimekirjas üheteistkümnes, kuid kõige lootustandvam on see, et reiside ja turismi otsene panus SKPsse kasvab Indias eeldatavasti aastatel 2014–2024 keskmiselt 6,4 protsenti aastas.[109]

Turismil on India majanduse suur roll. Aruannete kohaselt panustas reisi- ja turismitööstus 2015. aastal India SKPsse kokku 124,8 miljardit dollarit. See tähendab, et ligi 6% India kogutoodangust moodustas reisimine ja turism. Valitsus teeb suuri jõupingutusi, et riik saaks puhtamaks, raudteejaamades ja avalikes kohtades rohkem mugavusi sisse viia, et populaarsetes kohtades võetakse rohkem ohutusmeetmeid kasutusele.[109]

VaatamisväärsusedRedigeeri

 
Punane kindlus

Üks India suuremaid vaatamisväärsusi on haudehitis Tāj Mahal riigi põhjaosas Agra linna lähedal. Taj Mahal on ehitatud suurmoguli šahh Džahani käsul, kes valitses kogu Indiat. Valitseja kutsus kokku oma aja suurimad kunstnikud, et püstitada armastatud naisele täiuslikem mausoleum. Päikesekiired valgustavad Taj Mahali, mis peegeldub hiigelbasseini vees kord pimestavvalge, kord roosa, kord kuldkollasena.[110] 2003. aastal külastas seda rohkem kui kolm miljonit inimest. Samuti on see UNESCO maailmapärandi nimistus.

Tähtis vaatamisväärsus on ka Punane fort (Red Fort), mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimistus.

KultuurRedigeeri

India kultuur on enam kui 4500 aastat vana.[111] Vedade ajastul (u 1750/1500–500 e.m.a) pandi alus hinduistlikule filosoofiale, mütoloogiale, teoloogiale ja kirjandusele. Tekkisid mitmed uskumused ja tavad, mida järgitakse tänaseni, näiteks dhárma, kárma, yóga ja mokṣa.[112] India paistab silma usulise mitmekesisuse poolest. Riigi levinumate usundite hulka kuuluvad hinduism, budism, sikhism, islam, kristlus ja džainism.[113] Levinuimat usundit, hinduismi, on kujundanud mitmed mõtteviisid, sealhulgas upanišadid,[114] yogasūtra, bhakti[115] ja budistlik filosoofia.[116]

KirjandusRedigeeri

 
Rabindranath Tagore (1909) oli bengali autor, kelle tööde hulka kuulus muu hulgas ka India rahvushümn Jana-Gana-Mana.

India kirjandus on üks vanimaid kirjandustraditsioone maailmas. Tuleb silmas pidada, et India kirjandus pole kunagi olnud ühtne, vaid see moodustub paljudest erinevatest kirjandusest, mis on loodud India lugematutes ajaloolistes ja kaasaegsetes keeltes.

Vanimad teadaolevad teosed on kirjutatud sanskriti[117], paali ja tamili keeles. Olulisimate sanskritikeelsete teoste hulka kuuluvad veedad (1300–500 eKr), Upanišadid (u 700–500 eKr) kui ka kaks mahukat eepost "Mahābhārata" ja "Rāmāyana". Tekstid käsitlevad hinduismi mütoloogiat ja usundiga seotud teemasid. Lisaks loodi sanskriti keeles palju muid olulisi teoseid religiooni, filosoofia, poliitika ja teaduse kohta. Hinnatuim sanskriti ilmalik luuletaja ja näitekirjanik on Kālidāsa, kelle luule on tuntud tundlike loodus- ja armastuskirjelduste poolest. Tema näidenditest on säilinud ainult kolm: "Mālavikāgnimitram", "Vikramōrvaśīyam" ja "Abhijñānaśākuntalam", mis põhineb "Mahābhārata" jutustusel. Pärast budismi teket 5. sajandil eKr sai paali keelest oluline kirjakeel, milles on muu hulgas kirja pandud theravaada koolkonna pühakiri, Paali kaanon.

Lõuna-Indias arenes klassikalisel ajajärgul esimesena kirjakeeleks tamili keel. Vanimad teosed on umbes 2000 aastat vanad. Tamili kirjanduse varajasest õitseajast pärineb Sangami kirjandus. Lisaks heroilistele tekstidele kuningatest ja sõdadest on see tuntud ka oma armastusluule poolest. Esimese sajandi paiku kirjutatud "Tolkāppiyam" on vanim tamili keele grammatika. Tuhanded armastusluuletused, mis kirjutati Madurais 1. kuni 5. sajandini, toetuvad sellele grammatikale. Hiljem said olulisteks kirjakeelteks kannada, telugu ja malayalami keel.

Keskajal avaldas islam kui uus mõttevool suurt mõju India kirjandusele. Sanskriti keel muutus üha vähem oluliseks. Ajavahemikku iseloomustab eriilmeline ja lai mõtte- ja tundeväljendus, mistõttu erinevad keskaegsed India kirjandusteosed oluliselt klassikalisest kirjandustraditsioonist.[118] Sanskritist ja keskindoaaria prakriti keeltest arenesid välja uued keeled, nagu hindustani, bengali, pandžabi ja marathi keeled, millel kujunesid omad kirjandustraditsioonid. Hinduistlikku religioosset luulet hakati nüüd kirjutama kohalikes keeltes. Uute kirjanduste silmapaistvamad esindajad on hindi autorid Tulsīdās, Kabir ja Mirabai, marathi kirjanik Dnyaneshwar ning gudžarati autor Narasinh Mehta.

Urdu luules sulandusid islami ja pärsia mõjud India elementidega. Urdu keelest sai suurmogulite õukonnakeel, mis õitses 17. sajandil ja milles kirjutati palju armastusluulet. Kõige kuulsamad näited on luuletaja Mirza Ghalibi gaseelid ja tänapäeva Pakistanis austatud Muhammad Iqbal.

19. sajandil tugevnesid Lääne mõjud India kirjanduses. Tingimused olid soodsad bengali kirjandusele, mis elas läbi õitsengu. Bengali kirjanduse tuntuim esindaja on luuletaja ja filosoof Rabindranath Tagore, keda peetakse tänapäeval India rahvuspoeediks ning kes on India ainus Nobeli kirjanduspreemia laureaat.[119] Tema viisistatud luuletustest said India ja Bangladeshi hümnid. Alates 20. sajandist kirjutavad ka paljud India kirjanikud inglise keeles.

Kaasaegne India kirjandus ei hõlma üksnes riigi kõiki suuremaid kirjakeeli, vaid käsitleb väga laia teemade ringi. Tuntuimad kaasaegsed autorid on Salman Rushdie, Arundhati Roy, R. K. Narayan, Mulk Raj Anand, Rohinton Mistry, Ruskin Bond, Amrita Pritam, Mahasweta Devi, Vikram Seth, Amitav Ghosh, Anita Desai ja Dom Moraes.

ArhitektuurRedigeeri

Suur osa India arhitektuurist, sealhulgas Tāj Mahal ja teised suurmogulite ja Lõuna-India arhitektuuri näited, ühendavad kohalikud traditsioonid välismaalt sissetoodud stiiliga.[120] Vāstu śāstra, otsetõlkes 'ehitamise teadus' või 'arhitektuur', avastab loodusseaduste ja ehitiste seoseid, kasutades geomeetriat.[121] Paljude Indias levinud arhitektuuristiilide seast on kaks tuntumat vastanduvat ajaloolist stiili hindu templiarhitektuur ja indoislami arhitektuur. Mõlematel on hulgaliselt regionaalseid alajaotusi. Hindu templiarhitektuuri jaotatakse peamiselt Põhja-India ja Lõuna-India arhitektuuriks. Põhja-India arhitektuuri hiilgeaeg oli Rashtrakuta, Hoysala, Chola, Chera, Pandyani ja Vijayanagara impeeriumi ajal. Esimene suur islamiriik Indias oli Delhi sultanaat, mille mõju all kujunes indoislami arhitektuur, mis ühendas India ja Islami arhitektuuri tunnusjooni. Suurmogulite riigi valitsemisajal kujunes suurmogulite arhitektuur, mida peetakse indo-islami arhitektuuri tippajaks ning Tāj Mahali nende panuse tipuks. Indoislami arhitektuur mõjutas ja rajput-i ja sikh-i stiile.

MuusikaRedigeeri

India muusika varieerub regiooniti. Klassikaliseks muusikaks loetakse põhja hindustani ja lõuna Karnataka muusikat ja nende erinevaid rahvapäraseid edasiarendusi.[122] Regiooniti on menukad filmi- ja folkmuusika. Tuntud näiteks folkmuusikast on baulide sünkretism.

TantsRedigeeri

 
Manipuri dramaatilises tantsuetenduses etendatakse tihti Radha ja Krišna armulugu

Paremini tuntud India rahvatantsud on Punjami bhangra, Assami bihu, Jharkhandi, Odisha ja Lääne-Bengali Jhumair ja chhau, Gujarati garba ja dandiya, Rajastani ghoomar ja Maharashtra lavani. India muusika-, tantsu ja teatriakadeemia on omistanud kaheksale tantsustiilile klassikalise tantsu staatuse. Paljud neist on jutustava vormiga ja sisaldavad mütoloogilisi elemente. Need stiilid on Tamil Nadu osariigi bharatanatyam, Uttar Pradeshi kathak, Kerala kathakali ja mohiniyattam, Andhra Pradeshi kuchipudi, Manipuri manipuri, Odisha odissi ja Assami sattriya.[123]

India vanim tantsu, draama ja muusika käsiraamat on mõttetark Bharata 2. sajandil kirjutatud natya shastra, mis on tuntud ka kui viies veeda. See õpetab, et kõik kunstid on jumalate loodud, nende endi ja inimeste meelelahutuseks. Ka madala kasti shuudrad ja heidikute klassi kuulujad tohtisid osaleda kunstides. Enamik näitlejaid ja tantsijaid oligi madalat päritolu, ka heidikute klassist. India kunst põhineb mõistetel rasa ja bhava mis tähendavad vastavalt maitse ja meeleseisund. 9 rasat - armastus, julgus, rõõm, viha, raev, kahju, hirm, üllatus ja vaimne rahu segunevad omakorda erinevate meeleseisunditega, mida on omakorda 33–49. Klassikaline tants ja draama jutustab eeposte lugusid kõrgelt stiliseeritud vormis, läbi keeruliste mudrate ehk käeliigutuste ja keha asendite. Näiteks on ainuüksi silma avamiseks vähemalt 36 erinevat viisi. Seega alustatakse klassikalise tantsu õppimist varases eas samamoodi nagu lääne ühiskonnas balletti.[124]

Põhja-India klassikaline tantsRedigeeri

Põhja-India klassikaline tants kathak on populaarne Rajastanis ja Uttar Pradeshis ja sai tugevaid mõjutusi Islami õukonnatantsust. Tantsijad on läbikumavates haaremi stiilis siidist riietes ja loorides, ning neid saadavad Pärsia stiilis trummirütmid. Tantsivad tüdrukud, keda vahel etendasid hoopis noored poisid, pöörlevad nõtkelt ümber oma telje kätega lehvitades.

Manipuri tants tuleb Kirde-Indiast, Birma piiri äärsest Manipuri osariigist. Tantsijate õrn õõtsumine ja sirged triibulised seelikud, mis meenutavad rohkem Birma rahvariideid, jätavad neist mulje, kui nukkudest keerleval alusel. Rabindranath Tagore oli vaimustatud Manipuri tantsust ja tänu tema toetusele sai see tants maailmas tuntuks. Kõikidest India klassikalise tantsu stiilidest on see tehniliselt vähenõudvaim. Manipuris valitseb uskumus, et kui iga külaelanik ei tantsi vähemalt ühe kuu aastas, saavad jumalad nii vihaseks, et saadavad neile üleujutuse või tulekahju. Kolm korda aastas peetakse täiskuul 18 tunniseid etendusi, mis on pühad ja mida osariigist väljaspool ei tohi etendada.[125]

Lõuna-India klassikaline tantsRedigeeri

Lõuna-India klassikaline tants bharata natyam on selle õpetuse puhtaima vormi esindaja ja on nime saanud natya shastra ja autori Bharata järgi. Bharata natyam'i keskus on ajalooliselt Chennais, selle kõrvale on moodsa keskusena tekkinud New Delhi. Etendus kestab kuni paar tundi. Tantsijad on tavaliselt ilusad naised, värvilistes üsna liibuvates sarides, kaunistatud peaehetes, juustes jasmiiniõied ja käte ümber kuldsed käevõrud. Tantsitakse paljajalu, lärmakate kellukestega pahkluude ümber. Etendus koosneb kolmest osast: allarippu, padas ja tillama. Viimane osa kulmineerub üha kiirenevas tempos keerutamise ja jalgade trampimisega, mis on sarnane Nataraja universumi loomise tantsule.

Kuchipudi on 17 sajandil samanimelises külas Andhra Pradeshis tekkinud klassikaline Lõuna-India tants. Ta segab pühadust sündsusetusega ja on tänapäeval väga populaarne New Delhis, Andhra Pradeshis ja Tamil Nadus.

Kathakali on enim viimistetud klassikalise tantsu vorm, mis sai alguse Malabari rannikul Kerala osariigis. Tavaliselt ōues toimuvad etendused võivad kesta kuni 12 tundi, kaasates terve meeskonna esinejaid, kes kõik on meessoost. Materjaliks on reeglina eeposed "Rāmāyana" ja "Mahābhārata". Laval on muusikud ja tantsijad, harva kui kasutatakse rekvisiite, kuid tantsijate kostüümid ja meik on ehitud ning ülikeerulised. Kandes suuri koletislike maske hüppavad ja kriiskavad tantsijad muusikute trummide ja taldrikute rütmis. Pikad värvitud küüned annavad mudra'dele võimsa lisaefekti. Kōik tantsijad näevad välja kui deemonid, kuid tundes eepost oskavad kohalikud kangelastel ja kurikaeladel vahet teha.[126]

RahvatantsRedigeeri

India rahvatantsul on peaaegu sama palju stiile kui on erinevaid külasid. Teemad peegeldavad külaelu ja tavaliselt jutustavad sündsusetuid lugusid vōrgutatud ja armukese poolt hüljatud neiudest. Kurikaelteks on nendes lugudes ka koletislik ämm või ahne maaomanik. Enamikul küladest on erilised rituaalsed tantsud haiguste ärahoidmiseks. Haigust etendav jumalus ehitakse, seejärel sõidutatakse ta muusikute ja tantsijate saatel kaarikul külapiirile ja lükatakse piiri taha naabritele. Veel on levinud kepitants, kus kahes vastassuunas liikuvas ringis hoiavad mehed ja naised kahte pulka kätes. Pidevalt kiiremini liikudes löövad nad pulki vastakuti. Tantsivad akrobaadid kes esinesid linaparkides ja festivalidel esitasid tihti Põleva mõõga neelamise ja Sütel kõndimise tantsu.[127]

Teater ja kinoRedigeeri

India teater sulatab kokku muusika, tantsu ja improviseeritud või kirjutatud dialoogi.[128] Tihti sugeneb teater hindu mütoloogiast, kuid laenab ka keskaegsetest romanssidest või sotsiaalsetest ja poliitilistest juhtumistest. India teatri hulka loetakse Gujarati piirkonna bhavai, Lääne-Bengali jatra, Põhja-India nautanki ja ramlila ning Maharashtra tamasha.[129] India teatriakadeemia (National School of Drama) asub New Delhis. See on India kultuuriministeeriumile alluv eraldi asutus.[130] India filmitööstus toodab maailma vaadatumaid filme.[131] Kinotööstus on juurdunud assami, bengali, bhodžpuri, hindi, kannada, malajalami, pandžabi, gudžarati, marathi, oria, tamili ja telugu keelekultuuris.[132]

BollywoodRedigeeri

Hindi kino ehk Bollywood, varasema nimega Bombay kino [133], on India hindikeelne filmitööstus, mis asub Mumbais. Nimi on tulnud nimedest „Bombay“ ja „Hollywood“. Koos Lõuna-India kino ja teiste India filmitööstustega moodustavad nad India kino, mis on toodetud mängufilmide arvult maailma suurim. [134] [135] Bollywood moodustab suurima sektori (43%) kassatulust, sellele järgnevad Lõuna-India telugu ja tamili filmitööstused (kokku 36%).[136] Alates 1970. aastatest on Bollywoodi populaarseim kommertsžanr olnud masala film, mis segab erinevad žanrid, sealhulgas märul, komöödia, romantika ja draama, muusikaliste numbritega. Masala filmid kuuluvad tavalised muusikalfilmide žanri alla, mille suurim produtsent alates 1960. aastatest on olnud India kino. [137] [138]

ToidukultuurRedigeeri

India rahvusköögis on mitmekesine valik piirkondlikke ja traditsioonilisi roogi. Tänu erinevatele mullatüüpidele, kliimale, kultuurile, etnilistele rühmadele ja okupatsioonidele vahelduvad road teineteisest oluliselt, kasutades kohalikke vürtse, ürte, aed- ja puuvilju. Toitumisharjumusi Indias on mõjutanud ka religioon, eriti hinduistlikud valikud ja traditsioonid,[139] Islami võimu all olek, eriti suurmogulite riik, portugallaste saabumine India edelarannikule ning Briti võimu all olek. Viimased kolm mõjutajat peegelduvad roogades nagu pilaff ja biryani, vindaloo, tiffin ja Railway lambakarri.[140] Varem olid Lõuna-Ameerikast Indiasse jõudnud kartul, tomat, mais, pähkel, india pähkel, ananass, guaav ja tšillipipar, mis muutusid India toidukultuuris tähtsaks.[141] Vastukaaluks oli India ja Euroopa vaheline kauplemine vürtsidega katalüstiks Euroopa suurtele maadeavastustele.[142]

India köök on üks maailma kõige mitmekesisemaid kööke, mida iseloomustab kogu Indias kasvatatud paljude vürtside, köögiviljade, teraviljade ja puuviljade kasutamine. Iga geograafilise piirkonna köök sisaldab laia valikut roogasid ja toiduvalmistamise tehnikaid, mis kajastavad etniliselt mitmekesise India subkontinendi mitmekesist demograafiat. India religioossed veendumused ja kultuur on mänginud mõjutavat rolli söögikultuuri arengus. Taimetoitlust praktiseeritakse laialdaselt paljudes hindu, budismi ja džainide kogukondades. India ainulaadne segu köökidest arenes laialdase kultuurilise suhtluse kaudu naaberriigi Pärsia, Vana-Kreeka, mongolite ja Lääne-Aasiaga. Uue maailma toidud, nagu tšillipipar, tomatid, kartul ja kõrvits, mille araabia ja portugali kauplejad võtsid kasutusele XVI sajandil, ning kolooniaajal kasutusele võetud Euroopa küpsetusstiilid lisasid India köögi mitmekesisusele.

India köögis on kõige olulisemad ja sagedamini kasutatavad vürtsid tšillipipar, must sinepiseeme (rai), köömned (jeera), kurkum (haldi, manjal), lambalääts (methi), asafoetida (hing, perungayam), ingver (adrak, inji) ja küüslauk (lassan, poondu). Populaarsed vürtsisegud on garam masala, mis on tavaliselt viie või enama kuivatatud maitseaine pulber, mis koosneb tavaliselt kardemonist, kaneelist ja nelgist. Igas piirkonnas on oma segu Garam Masalast. Goda Masala on populaarne vürtside segu Maharashtras. Tavaliselt kasutatakse mõnda lehte nagu tejpat (kassialeht), koriandrilehte, lambaläätse ja piparmündilehti. Karri lehtede kasutamine on tüüpiline kogu Lõuna-India köögile. Magusates roogades kasutatakse kardemoni, muskaatpähklit, safranit ja roosi kroonlehtede essentsi.

Termini "karri" all mõistetakse Indias tavaliselt pigem "kastet" kui "vürtse". India hindude, budistide ja džainide kogukondade pikaajaline taimetoitlus on avaldanud India köögile tugevat mõju. Taimetoitlased moodustavad 20–42% India elanikkonnast.[143]

Põhja-India köögis kasutatakse rohkelt piima, paneeri, ghee (selitatud või) ja jogurtit. Muud levinud koostisosad on tšillid, safran ja pähklid.

Toiduvalmistamisel kasutatakse "tawa" (võre) lamedate leibade nagu roti ja paratha küpsetamiseks ning "tandoor" (suur ja silindrikujuline kivisöeküttega ahi) naani ja kulcha küpsetamiseks. Pearoogasid nagu tandoori kana keedetakse ka silindrikujulise saviga ahjus "tandoor". Levinud on ka muud leivad, näiteks puri ja bhatoora, mida praetakse õlis. Kitse- ja lambaliha on paljude Põhja-India retseptide eelistatud koostisosad. Samosa on populaarne Põhja-India suupiste, mis on nüüdseks levinud laialdaselt ka muuhulgas terves Indias, Kesk-Aasias, Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Lähis-Idas.

Põhja-India hulka kuuluv Kashmiri piirkonna põhitoit on riis ja on seda olnud iidsetest aegadest alates. Liha koos riisiga on Kashmiri populaarseim toiduaine. Liha koos riisi, mõne köögivilja ja salatiga valmistatakse erilistel puhkudel nagu Eid. Kašmiirid tarbivad liha suurtes kogustes igapäevaselt.

Enamiku Põhja-India põhitoiduks on erinevad läätsed, köögiviljad ja roti (nisul põhinev leib). Kasutatavad sordid ja valmistusviis võivad kohati erineda. Mõned tüüpilised Põhja-India toidud, nagu erinevad kebabid ja enamik liharoogasid, on pärit moslemite invasioonist Indiasse. Pakistani köök ja Põhja-India köök on väga sarnased, peegeldades nende ühist ajalugu ja kultuuripärandit.[143]

Ida-India köök on kuulus oma magustoitude poolest. Peale maiustuste pakub Ida-India köök posta (mooniseemnetest) hõrgutisi. Traditsiooniline toit ei ole väga vürtsikas. Karrides kasutatakse üldjuhul sinepiseemneid, köömneid, musti köömneid, rohelisi tšillisid ja köömnepastat. Traditsiooniline hommikusöök sisaldab pantabhat (riis), doi-chireyt ja puuviljadega doodh-muree. Kala tarbitakse rohkelt.

Riis on Ida-India põhitera, nagu ka Lõuna-Indias. Tavaline söögikord koosneb paljudest köögiviljadest valmistatud lisanditest. Populaarsed köögiviljatoidud on Dalma, Santula ja Sukto. Populaarsed on praetud ja püreestatud köögiviljad.[143]

Lõuna-India köögi peamine toiduaine on riis, sambari (seda nimetatakse ka saaruks, tamarindist ja toovar dalist valmistatud puljongil põhinev köögiviljahautis) ja rasami (mida nimetatakse ka rasaks). Hyderabadi biryani, mis on populaarne biryani tüüp, peegeldab Lõuna-India köögi mitmekesisust.

Andhra, Chettinad, Tamili, Hyderabadi, Mangalorea ja Kerala (Lõuna-India osariigid) köökides kasutatakse erinevad maitsed ja toiduvalmistamise viise.

Tamili köögis liigitatakse toit tavaliselt kuue maitsega: magus (piim, või, magus koor, nisu, ghee (selitatud või), riis, mesi); hapu (laimid ja sidrunid, tsitrusviljad, jogurt, mango, tamarind); soolane (sool või hapukurk); mõru (mõru kõrvits, mitut liiki rohelised, kurkum, lambalääts); terav (tšillipipar, ingver, must pipar, nelk, sinep) ja kokkutõmbav (oad, läätsed, kurkum, köögiviljad nagu lillkapsas ja kapsas, cilantro). Traditsiooniline tamili köök soovitab lisada kõik need kuus maitset igasse põhitoidukorda, et tagada täisväärtuslik toitumine, tasakaalustada söögiisu ja seedimist. Tüüpiline söögikord, mida serveeritakse banaanilehel, sisaldab aurutatud riisi koos mitmesuguste köögiviljaroogadega, nagu sambar, kuiv karri, rasam ja kootu. Söögikord lõpetatakse väikese banaani, beetlipuu ja pähklitega.[143]

Lääne-Indias on kolm suurt toidugruppi: Gudžarati, Maharaštri ja Goa. Maharaštria kööki on kahte peamist tüüpi, mis tuleneb geograafilisest paigutusest. Goaga geograafiliselt sarnased rannikupiirkonnad tarbivad rohkem riisi, kookospähklit ja kala. Lääne-Ghatsi ja Dekkaani piirkondades kasutatakse kookospähkli asemel maapähklit, jowar (sorgo) ja bajra (hirss). Saraswati köök moodustab olulise osa ranniku Konkani India köögist.

Gudžarati köök põhineb valdavalt taimetoitlusele. Paljudes gudžarati roogades on suhkru või fariinsuhkru kasutamise tõttu tunda magusust. Tüüpiline gudžarati jahu koosneb Rotlist (nisujahust valmistatud leib), daalist või kadhist, riisist ja sabzi / šaakist (roog, mis koosneb erinevatest köögiviljade ja vürtside kombinatsioonidest, mis võivad olla segatud praetud, vürtsikad või magusad). Põhitoodete hulka kuuluvad omatehtud marineeritud kurgid, Khichdi (riis ja lääts või riis ja mungoa oad) ja chhaas (pett). Pearoad põhinevad aurutatud köögiviljadel ja daalidel, mis lisatakse vaghaarile, mis on kuumas õlis steriliseeritud vürtside segu, mis varieerub sõltuvalt peamisest koostisosast. Soola, suhkrut, sidrunit, laimi ja tomatit kasutatakse sageli vedelikupuuduse vältimiseks, kuna antud piirkonna temperatuur varjus ulatub 50C (120F).

Goa kööki mõjutavad selle hindu päritolu, Portugali kolonialism ja kaasaegsed tehnikad. Goa põhitoiduks on riis ja kala ning köök põhineb peamiselt mereandidel. Kingfish (Vison või Visvan) on kõige tavalisem delikatess; teiste hulgas on pomfret, hai, tuunikala ja makrell. Populaarsete koorikloomade hulka kuuluvad krabid, krevetid, tiigerkrevetid, homaarid, kalmaarid ja rannakarbid. Goa hindu köök on vähem vürtsikas, kasutab vähe või üldse mitte sibulat või küüslauku ning sisaldab erinevaid köögivilju, läätsesid, kõrvitsat, bambusevõrseid ja juuri. Goani kristlik köök sisaldab veiseliharoogasid ja tuntud Vindaloo, mille esmakordselt tutvustasid portugallased kui "vinha d'alhos".[143]

JoogidRedigeeri

Kõige populaarem jook Indias on tee, mida valmistatakse tavaliselt masala chai kujul, keetes teelehti vee, vürtside, näiteks kardemoni, nelgi, kaneeli ja ingveri ning suures koguses piima segus, et saada paks, magus, piimjas tekstuur. Erinevat sorti ja maitsega teed valmistatakse kogu riigis. Teine populaarne jook, kohv, serveeritakse suures osas Lõuna-Indias. Üks parimatest Coffea arabica sortidest kasvatatakse Karysataka Mysore ümbruses ja seda turustatakse kaubanime "Mysore Nuggets" all. India filterkohv ehk kaapi on eriti populaarne Lõuna-Indias. Muude jookide hulka kuuluvad nimbu pani (limonaad), lassi (valmistatud jogurti segamisel veega, soola, pipra, jää ja vürtsidega kuni vahutamiseni), chaach, badam doodh (piim pähklite ja kardemoniga), sharbat (puuviljadest valmistatud lill või kroonlehed) ) ja kookosvesi.[143]

Põhja-India Kašmiri piirkonna populaarsem jook on roosaka värvusega soolatud tee, mida nimetatakse "keskpäevaks". Seda valmistatakse musta tee, piima, soola ja sooda vesinikkarbonaadiga. Tee erivärv on selle ainulaadse valmistamismeetodi ja sooda lisamise tulemus. Kashmiri hindud nimetavad seda teed "Sheer Chai". Kashmiri moslemid nimetavad seda kui "Noon Chai" või "Namkeen Chai", mõlemad tähendavad soolast teed.[144]

MagustoidudRedigeeri

Mithais ehk magus maius on India köögi lahutamatu osa. Magustoite nauditakse rikkaliku söögikorra ajal kui ka India festivalidel. Mõned neist, nagu laddu, pärinevad iidsest Indiast, kuid paljud magustoidud on riiki sisse toodud Pärsiast pärit mugulite valitsejate kaudu. Paljud India magustoidud on õlis praetud toidud, mis on valmistatud suhkrust, piimast või kondenspiimast. Koostisosad ja eelistatud magustoiduliigid on piirkonniti erinevad, näiteks India idaosas põhineb enamik piimatoodetel. Paljud on maitsestatud mandlite ja pistaatsiapähklitega ning vürtsitatud kardemoni, muskaatpähkli, nelgi ja musta pipraga. Kaunistusteks kasutatakse pähkleid ja söödavaid hõbe- või kuldlehti. Populaarseteks India magustoitudeks on rasgulla, gulab jamun, jalebi, peda jne. [145]

Magustoite ja maiuseid on sadu erinevaid, mis omakorda erinevad osariikides. Allpool mõned näited läbi aegade kõige populaarsematest maiuspaladest:

Laddu on India populaarseim pidulik maiuspala. Sellest lemmik maiuspalast on palju erinevaid versioone ja kõige populaarsem on motichoor laddu. Arvatakse, et magustoidu leiutas iidne India arst Susutra, kes kasutas oma kirurgiliste patsientide ravimiseks antiseptikuna seesami laddust. Laddu on ka kõige tavalisem jumalale ohverdatav maiuspala.

Kheer on armastatuim piimapõhine puding. See on valmistatud riisi keetmisel piima ja suhkruga ning hiljem kaunistatud safraniga, kardemoniga, kuivade puuviljade ja pähklitega. Kheer, phirni ja payasam on kõik India piimapudingute erinevad variandid. Lõuna-Indias asendatakse riis vermikellidega ja roog kannab nime seviyan.

Gulab jamun tuli riiki endisest Pärsiast (Iraanist), kui moslemite valitsejad hakkasid Indiasse saabuma ja Indias dünastiaid rajama. Maiustused on valmistatud khoyast, mis on pallikujuline piimapulber. Khoyad on praetud ja kastetud suhkrusiirupisse, mida tavaliselt maitsestatakse safraniga ja roosiveega.

Gajar ka halwa on riivitud porgandist valmistatud magustoit, mida hautatakse kõigepealt piimas ja kardemonis. Seejärel praetakse segu ghee (selitatud või) ja suhkruga. Lõpuks kaunistatakse roog kuivatatud puuviljadega. Magustoit hakkas populaarseks saama mugulite perioodil ja tänapäeval pakutakse seda nii hindude kui ka moslemite festivalidel Indias, sealhulgas Diwali ja Eid al-Fitr.

Sandesh on Lääne-Bengali üks populaarsemaid maiuseid. Sandeshi valmistatakse traditsiooniliselt chennast, kalgendatud piima jäägist. Mõned usuvad, et magustoit sai inspiratsiooni juustupõhistest roogadest, mille varased Euroopa kauplejad Kolkata linna kaasa tõid.

Rasgulla, nagu sandesh, valmistatakse chennast. Neid kerakujulisi pelmeene keedetakse magusas siirupis, kuni mahl taignasse imbub. See maius on nii populaarne, et kaks India osariiki, Lääne-Bengali ja Odisha, on selle pärast aastaid vaenutsenud, kusjuures igaüks väidab, et rasgulla pärineb nende piirkonnast.

Kaju barfi on India pähklipõhine magustoit, mis sarnaneb pähklimassile. See on traditsiooniliselt rombikujuline ja on üks kallimaid maiustusi, mida riigis leidub. Seetõttu peetakse seda hinnatud kingituseks festivalide ja eriliste sündmuste ajal.

Kulfi on jäätise India versioon. Nagu paljud India magustoidud, on ka kulfi pärineb Pärsia köögist. Kulfi sai populaarseks, kui Mughalsid asusid Indiasse elama ja magustoitu mainitakse ka selle perioodi kirjanduses. Kulfi maitset süvendatakse sageli pistaatsiapähklite ja safraniga.

Jalebi on India rahva lemmik. See on rõngakujuline maiustus, mis on valmistatud jahu frittimisel, mida hiljem leotatakse siirupis. Erinevaid jalebi versioone leidub ka Iraanis ja Türgis. Selle tagasihoidliku magustoidu retsept on leitud paljudest iidsetest India kokaraamatutest, mis pärinevad 15. sajandist. Jalebis maitseb kõige paremini siis, kui seda serveeritakse soojalt.

Ghevar on delikatess, mis sai alguse Rajasthani osariigist. Magusat jagatakse tavaliselt Teej festivali ajal. Teej on kahepäevane tseremoonia, mida tähistavad abielus naised, kus jumalanna Parvatit, Lord Shiva kaaslast, kutsutakse abieluõnne saamiseks.

Ras malai on kuulus Bengali magustoit. Ras tähendab mahla ja malai kreemi ning koosneb kreemjast taignast, mis on valmistatud India kodujuustust, mis on leotatud paksu magustatud kondenspiimas.

Malpua on pannkoogitaoline magustoit, mida leidub enamasti India Odisha osariigis. Taigen on tavaliselt valmistatud jahust ja mannapudrust, kuid on piirkonniti erinev. Roa maitse parandamiseks kasutatakse kardemoni. Pärast friteerimist kastetakse malpua magusasse siirupisse ja kaetakse magusa kondenspiimaga rabri.

Mysore pak on Lõuna-Indias väga populaarne. Magustoit on valmistatud jahust, suhkrust ja ohtrast kogusest ghee'st.

Peda on valmistatud piimast ja suhkrust nagu laddu. Nagu laddu, on ka peda populaarne jumalale ohverdatav maiuspala.

Soan papdi on magustoit, millel on ainulaadne helbeline tekstuur ja mis sulab suus peaaegu nagu suhkruvatt. Türgi Pismaniye on selle India magustoiduga võrreldes lähedane. Grammijahu on peamine koostisosa, mida kasutatakse soan papdi valmistamisel, mis omakorda hõlmab väga keerukat ettevalmistusprotsessi.[146]

EtikettRedigeeri

Traditsiooniliselt süüakse toite istudes, kas põrandal või väga madalal toolil või patjadel. Enamasti süüakse ilma söögiriistadeta, kasutades selleks parema käe sõrmi (mitte vasakut, sest seda kätt kasutatakse pärast soolestiku puhastamist). India kultuur dikteerib, et kätega söömine on meeldiv kogemus, mis aktiveerib söögiriistade asemel nn kuuenda meele. Traditsiooniliselt kasutatakse sõrmi toidu temperatuuri mõõtmiseks ja kombineeritakse maitseid näiteks rebides väike kogus leiba (Roti, Naan), voltides see väikesesse taskusse, et soovitud kogus toitu kühveldada. Traditsioonilised einestamisviisid ajas on muutunud mujalt maailmast pärit söömisstiilide mõjul.

Traditsioonilised serveerimisstiilid on India piirkonniti erinevad. Universaalne esitlus on thali, suur taldrik, kus on proovid erinevatest piirkondlikest roogadest koos raita, leibade nagu naan, puri või roti ja riisiga. Lõuna-Indias kasutatakse puhastatud banaanilehte sageli hügieenilise ja visuaalselt huvitava alternatiivina taldrikutele.[143]

TähtpäevadRedigeeri

Indias on kolm suurt riigipüha: vabariigi aastapäev, iseseisvuspäev ja Gandhi Jayanti.

Kevadel[21]Redigeeri

  • Vasantahabba – üks Bangalore oodatumaid tantsupidustusi. Kogu India tunnustatud esinejaid saab näha koidust ehani.
  • Elephanta festival – klassikalise tantsu ja muusika vabaõhupidustus, kus esinevad tuntud artistid.
  • Kala Ghoda festival – kahenädalane visuaal- ja esituskunsti ekstravaganza toimub Mumbai tähtsamais piirkonnas Kala Ghodas.

Suvel[21]Redigeeri

  • Baisakhi – pidustus kuulutab Põhja-Indias viljakoristushooaja algust.
  • Rahvusvaheline lillefestival – Sikkimis leiduvate eksootiliste õistaimede näitus sisaldab muuhulgas umbes 500 orhideeliiki.
  • Rahvusvaheline mangofestival
  • Iseseisvuspäev (15. august)

SügiselRedigeeri

Talvel[21]Redigeeri

  • Vabariigi aastapäev (26. jaanuar)
  • Kõrbepidustus – kolmepäevane kultuuripidu liivadüünidel kaamelite võitluste, kaamelipolo, rahvatantsude ja muusikaga.

FestivalidRedigeeri

Traditsioonilised riidedRedigeeri

Läbi aegade on kõige tuntum olnud India traditsiooniline kleiditaoline rõivaese, mida kannavad nii mehed kui ka naised ümber keha mässituna. Sellest kujunes välja sari, mida kannavad naised ühe pika riidetükina. See mässitakse ümber vöökoha ning seotakse ühelt poolt kokku, siis mässitakse ümber keha ja üle õla. Kogupikkuses on see ligi viie ja poole meetrine ja laiuses alakeha suurune. Tänapäeval kantakse seda ka peas, või loorina näo ees. Selle alla pandakse nüüd ka alusseelik ja kinnituseks lisatakse vöö. Sari kantakse ka choli ehk erilise särgiga, mis katab peamise osa ülakehast samal ajal kui sari ise varjutab kehakontuure ja katab keha keskosa.[147]

Mehed kannavad sarnast, kuid lühemat rõivaeset, mida kutsutakse dothiks. Seda kantakse ümber alakeha samuti ümber vöökoha mässituna ja ühele poole seotuna. Ida-Indias mässitakse riie alakeha ümber, üks ots kinnitatakse vöökoha külge ja teine ots jääb kinnitamata. Põhja-Indias mässitakse riie esmalt jalgade ümber ja kinnitatakse tagant.[147]

Üks traditsiooniline rõivaese, mida ei pea õmblema, on chaddar. See on sall, mida kannavad nii mehed kui ka naised jahedama ilmaga ülakeha katmiseks, või suur loor, mida naised kannavad pea raamistamiseks või selle katmiseks. Teine selline riideese on pagri, mis on traditsiooniline turban, mida kantakse ümber pea.[147]

SportRedigeeri

India kõige populaarsem spordiala on kriket. Indian Premier League on vaatajaskonna poolest suurim kriketiliiga ja kuues suurim spordiliiga maailmas[148]. Kriketi maailmameistrivõistlused on kolmel korral toimunud Indias: aastatel 1987, 1996 ja 2011. India koondis osutus võitjaks 1983. aastal. Muud populaarsed spordialad on tennis, maahoki, sulgpall ja jalgpall.

Kõige populaarsem kohalikku päritolu spordiala on kabaddi, mida mängitakse mitmel pool Aasias. Muud levinud kohalikud spordialad on kho-kho ja tuulelohevõitlus. Kogu maailmas on tuntud male, snuuker ja polo, mille kõigi tekkelugu on seotud Indiaga.

India sportlased on olümpiamängudel võitnud kokku 28 medalit, sh 9 kuldmedalit. Suurimat edu on saatnud India meeste maahokikoondist, mis on võitnud 8 kuldmedalit.

Lisaks kriketi maailmameistrivõistlustele on India olnud Aasia mängude (1951, 1982), Rahvaste Ühenduse mängude (2010) ja noorte jalgpalli maailmameistrivõistluste (2017) korraldajariik. Tuntuimad rahvusvahelised India võistlused on tennisevõistlused Maharashtra Open, golfivõistlused India Open ja sulgpallivõistlused India Open.

Üks tuntumaid ja vanimaid India võitluskunste on Keralast pärit Kalarippayattu, mida on mainitud Sangami kirjanduses 400 eKr ja 600 pKr.[149] [150] See koosneb paljudest füüsilise treeningu etappidest: ajurveeda massaaž seesamiõliga, et muuta keha paindlikkumaks; seeria kiireid liigutusi, et saavutada kontroll erinevate kehaosade üle; ja keerulised mõõgavõitlustehnikad. [151]

Praktilist infotRedigeeri

  • Liiklus on vasakpoolne.
  • Kuupäevavorming: dd/mm/yyyy
  • Sihtnumber koosneb 6 numbrist.
  • Ametlik mõõdusüsteem: meetermõõdustik (SI).
  • Elektrivõrk: 220 V; 50 Hz
  • Telesignaal: PAL B/G
  • Majandusaasta algab 1. aprillil.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Saeed Khan. "There's no national language in India: Gujarat High Court". The Times of India, 25.01.2010. Vaadatud 27.06.2018. Inglise.
  2. The World Factbook, vaadatud 2.01.2021.
  3. "India", Oxford English Dictionary, second edition, 2100a.d. Oxford University Press.
  4. Basham, A. L. (2000). The Wonder That Was India. South Asia Books. ISBN 0-283-99257-3. 
  5. Official name of the Union. Courts Informatics Division, National Informatics Centre, Ministry of Comm. and Information Tech. Vaadatud 8.07.2007.
  6. Hindustan. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 18.06.2007.
  7. New Delhi
  8. New Delhi
  9. https://www.elections.in
  10. Constitutional structure of India
  11. Lok Sabha
  12. Rajya Sabha
  13. Constitutional Structure of India
  14. Constitutional structure of India
  15. Constitutional structure of India
  16. Constitutional Structure of India
  17. Supreme Court of India
  18. Constitutional structure of India
  19. Supreme Court of India
  20. https://www.elections.in
  21. 21,00 21,01 21,02 21,03 21,04 21,05 21,06 21,07 21,08 21,09 21,10 (2011). India. Tallinn: Koolibri. 
  22. "Incredible Islands of India".
  23. "Coastal processes along the Indian coastline".
  24. 24,0 24,1 "List of islands of India".
  25. "Andaman Islands".
  26. "Nicobar Islands".
  27. 27,0 27,1 "The World Factbook - India".
  28. 28,0 28,1 28,2 28,3 28,4 28,5 "Biodiversity Profile of India".
  29. "Weather Atlas".
  30. "Climate of India".
  31. "List of rivers of India".
  32. 32,0 32,1 Koit Rannas (2012). India - Himaalajast ookeanini. Kunst. 
  33. "Highest mountains of India".
  34. "India State of Forest Report 2019".
  35. 35,0 35,1 "Forest types and Biodiversity".
  36. 36,0 36,1 "Forest observational studies in India".
  37. "General Facts".
  38. Worldometer. "India Population". Wroldometer, 2.märts 2021. Vaadatud 2.märts 2021.
  39. National Portal of India. "India Profile". National Portal of India. Vaadatud 2.märts 2021.
  40. UN World Population Prospects 2019. "Population of India". Statistic Times, 17.mai 2020. Vaadatud 3.märts 2021.
  41. Kaushik Basu. "India's demographic dividend". BBC News, 25.07.2007. Vaadatud 16.02.2021.
  42. Hannah Ritchie. "India’s population growth will come to an end: the number of children has already peaked". Our World in Data, 15.01.2019. Vaadatud 16.02.2021.
  43. R.Champakalakshmi. "India". Britannica, 10.02.2021. Vaadatud 16.02.2021.
  44. BUREAU OF SOUTH AND CENTRAL ASIAN AFFAIRS. "U.S. Relations With India". U.S. Department of State, 9.10.2015. Vaadatud 16.02.2021.
  45. Know India. "People & Lifestyle". Know India. Vaadatud 3.märts 2021.
  46. Ethnologue Language of The World. "Ethnologue report for language Isolate". Ethnologue Language of The World. Vaadatud 16.02.2021.
  47. Library of Congress – Federal Research Division. "COUNTRY PROFILE: INDIA". Library of Congress – Federal Research Division, Detsember 2004. Vaadatud 16.02.2021.
  48. The Times of India. "India's population to surpass that of China around 2024: UN". The Times of India, 21.juuni 2017. Vaadatud 16.02.2021.
  49. Rick Gladstone. "India Will Be Most Populous Country Sooner Than Thought, U.N. Says". The New York Times, 29.02.2015. Vaadatud 16.02.2021.
  50. PTI. "More Than 19,500 Languages Spoken In India: Census". The Indian Express. Vaadatud 16.02.2021.
  51. Office of The Registrar General. "SCHEDULED LANGUAGES IN DESCENDING ORDER OF SPEAKERS' STRENGTH - 2011". 2011. Vaadatud 16.02.2021.
  52. IMF. "World Economic Outlook Database". International Monetary Fund, Oktoober 2020. Vaadatud 18.02.2021.
  53. International Labour Organization, ILOSTAT database.. "Labor force - India 2020". Vaadatud 12.02.2021.
  54. Government of India Planning Commission New Delhi. "Labour Laws And Other Labour Regulations". Vaadatud 12.02.2021.
  55. "Why Do So Few People Pay Income Tax In India?".
  56. "Measuring the unorganized sector in India".
  57. PwC. "The World in 2050".
  58. "India Overlook 2020".
  59. "India: An agricultural powerhouse of the world". Business Standard.
  60. 60,0 60,1 World Trade Organisation. "World Trade Statistical Review 2020". 2020. Vaadatud 18.02.2021.
  61. The World Factbook. "India - Economy".
  62. Investopedia. "10 Countries With The Most Natural Resources". 25 Juuni 2019.
  63. Worldsteel Association. "World Crude Steel Production - Summary".
  64. "BP Statistical Review of World Energy".
  65. [https://assets.airtel.in/teams/simplycms/web/docs/Quarterl_IR_Pack_Bharti_Airtel_Consolidated-030221.pdf"Quarterly report on the results for the third quarter and nine months ended December 31, 2020"].
  66. "INDIAN IT & BPM INDUSTRY REPORT".
  67. "Top textile exporting countries worldwide 2019".
  68. India Brand Equity Foundation. "Indian Pharmaceuticals Indistry Report (November 2020)".
  69. "India’s Top Trading Partners".
  70. The Observation of Economic Complexity. "India product Trade".
  71. Statistia. "Distribution of India's imports in financial year 2019".
  72. The Hindu. "8% GDP growth helped reduce poverty: UN report".
  73. UNDP. "271 million fewer poor people in India".
  74. "How many people are in modern slavery in India?".
  75. "Inequality in India: A survey of recent trend".
  76. The World Economic Outlook (WEO). "MOSPI Gross State Domestic Product".
  77. Oxfam International. "India: extreme inequality in numbers".
  78. Oxfam. "Wealth of India's richest 1% more than 4-times of total for 70% poorest.".
  79. Britannica. "India". Britannica. Vaadatud 3.märts 2021.
  80. 80,0 80,1 80,2 80,3 "Indian Culture". Cultural Atlas. Vaadatud 3.märts 2021.
  81. 81,0 81,1 James Heitzman and Robert L. Worden. "India: A Country Study". Washington: GPO for the Library of Congress, 1995. Vaadatud 3.märts 2021.
  82. Wolpert Stanley1991.India.Berkley:University of california press
  83. Wolpert
  84. "Ayurveda.". Oxford University Press.
  85. Meulenbeld, Gerrit Jan (1999). "Introduction". A History of Indian Medical Literature. Groningen: Egbert Forsten. ISBN 978-906980124. 
  86. Gregory P. Fields (2001). Religious Therapeutics: Body and Health in Yoga, Ayurveda, and Tantra.. SUNY Press. Lk 36. ISBN 978-0791449158
  87. Mishra, L; Singh, BB; Dagenais, S (2001). "Ayurveda: a historical perspective and principles of the traditional healthcare system in India". Alternative Therapies in Health & Medicine. 42 (2). Lk 36–42. 
  88. Underwood, E. Ashworth; Rhodes, P. (2008). "History of Medicine". Kd. 2008. Encyclopædia Britannica. 
  89. Chopra, Ananda S. (2003). "Āyurveda". In Selin, Helaine (ed.). Medicine across cultures: history and practice of medicine in non-western cultures.. Kluwer Academic. Lk 75–83. ISBN 978-1-4020-1166-5
  90. Introduction to the Ancient Indus Valley Harappa, 1996. Vaadatud 18.06.2007.
  91. 91,0 91,1 Eesti Entsüklopeedia, kd 15, "Maailma maad". Tallinn: Entsüklopeediakirjastus, 2007. "India. Ajalugu", lk 229–231
  92. 92,0 92,1 Krishna Reddy (2003). Indian History. New Delhi: Tata McGraw Hill. lk A107. ISBN 0-07-048369-8. 
  93. Jona Lendering. Maurya dynasty. Vaadatud 17.06.2007.
  94. Ancient History. National Informatics Centre. Vaadatud 15.07.2014.
  95. Heitzman, James. (2007). Gupta Dynasty. Microsoft Encarta Online Encyclopedia, 2007. Vaadatud 31.10.2009.
  96. The Mughal Legacy
  97. The Mughal World: Life in India's Last Golden Age
  98. The Mughals: The Sikhs. Vaadatud 15.07.2014.
  99. The Mughals: The Marathas.
  100. History: Indian Freedom Struggle (1857–1947). National Informatics Centre. Vaadatud 15.07.2014.
  101. 101,0 101,1 101,2 Geoffrey Parker (2007). Maailma lühiajalugu. Tallinn: TEA Kirjastus. 
  102. Markovits, Claude, toim. (2004). A History of Modern India, 1480–1950. Anthem South Asian Studies. Anthem Press. lk 345. ISBN 1-84331-152-6. 
  103. John Farndon. (1997). Concise Encyclopedia. Dorling Kindersley Limited. lk 455. ISBN 0-7513-5911-4. 
  104. John Farndon. (1997). Concise Encyclopedia. Dorling Kindersley Limited. lk 322. ISBN 0-7513-5911-4. 
  105. CIA Factbook: India. CIA Factbook. Vaadatud 10.03.2007.
  106. 106,0 106,1 India Profile. Nuclear Threat Initiative, 2003. Vaadatud 20.06.2007.
  107. Montek Singh Ahluwalia. Economic Reforms in India since 1991: Has Gradualism Worked?. Journal of Economic Perspectives, 2002 (MS Word). Vaadatud 13.06.2007.
  108. India is the second fastest growing economy. Economic Research Service, USDA. Vaadatud 5.08.2007.
  109. 109,0 109,1 Dilip Merala. "National Tourism Day in India: Did You Know These Facts About Your Own Country?". India.com, 20.jaanuar 2020. Vaadatud 3.märts 2021.
  110. (2009). Maailmaimed. Sinisukk. 
  111. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  112. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  113. Heehs, P., ed. (1 September 2002), Indian Religions: A Historical Reader of Spiritual Expression and Experience, New York University Press, ISBN 978-0-8147-3650-0, retrieved 24 July 2011
  114. Deutsch, E. (30 April 1969), Advaita Vedānta: A Philosophical Reconstruction, University of Hawaii Press, ISBN 978-0-8248-0271-4
  115. Heehs, P., ed. (1 September 2002), Indian Religions: A Historical Reader of Spiritual Expression and Experience, New York University Press, ISBN 978-0-8147-3650-0, retrieved 24 July 2011
  116. Nakamura, H. (1 April 1999), Indian Buddhism: A Survey with Bibliographical Notes, Buddhist Tradition Series (12th ed.), Motilal Banarsidass, ISBN 978-81-208-0272-8
  117. Hoiberg, D.; Ramchandani, I. (2000), Students' Britannica India: Select Essays, Popular Prakashan, ISBN 978-0-85229-762-9
  118. Das, S. K. (1 January 2005), A History of Indian Literature, 500–1399: From Courtly to the Popular, Sahitya Akademi, ISBN 978-81-260-2171-0
  119. Datta, A. (2006), The Encyclopaedia of Indian Literature, 2, Sahitya Akademi, ISBN 978-81-260-1194-0
  120. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  121. Kumar, V. (January 2000), Vastushastra, All You Wanted to Know About Series (2nd ed.), Sterling Publishing, ISBN 978-81-207-2199-9
  122. Massey, R.; Massey, J (1998), The Music of India, Abhinav Publications, ISBN 978-81-7017-332-8
  123. "South Asian Arts: Indian Dance", Encyclopædia Britannica, retrieved 17 July 2011
  124. Wolpert Stanley1991.India.Berkley.University of California Press
  125. Wolpert
  126. Wolpert
  127. Wolpert
  128. Lal, A. (2004), The Oxford Companion to Indian Theatre, Oxford University Press, ISBN 978-0-19-564446-3, retrieved 24 July 2011
  129. Karanth, S. K. (October 2002), Yakṣagāna, Abhinav Publications, ISBN 978-81-7017-357-1
  130. "The Sunday Tribune – Spectrum". www.tribuneindia.com. Archived from the original on 10 October 2017. Retrieved 4 October 2017.
  131. Dissanayake, W. K.; Gokulsing, M. (May 2004), Indian Popular Cinema: A Narrative of Cultural Change (2nd ed.), Trentham Books, ISBN 978-1-85856-329-9
  132. Rajadhyaksha, A.; Willemen, P., eds. (22 January 1999), Encyclopaedia of Indian Cinema (2nd ed.), British Film Institute, ISBN 978-0-85170-669-6
  133. Mazumdar, Ranjani. Bombay Cinema: An Archive of the City. University of Minnesota Press. ISBN 9781452913025.
  134. "Indian Feature Films Certified During The Year 2017". Film Federation of India. 31 March 2017. Archived from the original on 24 November 2018. Retrieved 25 November 2017.
  135. Richard Corliss (16 September 1996). "Hooray for Bollywood!". Time.
  136. "The Digital March Media & Entertainment in South India" (PDF). Deloitte. Retrieved 21 April 2014.
  137. Tejaswini Ganti (2004). Bollywood: a guidebook to popular Hindi cinema. Psychology Press. pp. 22–23. ISBN 978-0-415-28854-5. Retrieved 25 April 2011.
  138. "How film-maker Nasir Husain started the trend for Bollywood masala films". Hindustan Times. 30 March 2017.
  139. Dias (1 January 1996). Steward, The. Orient Blackswan. p. 215. ISBN 978-81-250-0325-0. Archived from the original on 28 May 2013. Retrieved 29 June 2012.
  140. Gesteland, Richard R.; Gesteland, Mary C. (23 February 2010). India: Cross-cultural Business Behavior : for Business People, Expatriates and Scholars. Copenhagen Business School Press DK. p. 176. ISBN 978-87-630-0222-6. Archived from the original on 28 May 2013. Retrieved 29 June 2012.
  141. D Balasubramanian (16 October 2008). "Potato: historically important vegetable". The Hindu. Chennai, India. Archived from the original on 12 July 2012. Retrieved 26 June 2012.
  142. Cornillez, Louise Marie M. (Spring 1999). "The History of the Spice Trade in India". english.emory.edu. Archived from the original on 3 October 2012. Retrieved 30 August 2016.
  143. 143,0 143,1 143,2 143,3 143,4 143,5 143,6 New World Encyclopedia. "Indian cuisine". New World Encyclopedia. Vaadatud 3.märts 2021.
  144. "De Leij: Culinary Art of Kashmir". Kashmiri Overseas Association Inc, 21.mai 2012. Vaadatud 3.märts 2021.
  145. Davidson, Alan (2014). Jaine, Tom (ed.). The Oxford Companion to Food (3rd ed.). Oxford: Oxford University Press. pp. 410–411. ISBN 978-0-19-967733-7.
  146. Mridu Rai. "India's 15 Most Popular and Mouth-Watering Desserts". Culture Trip, 23.detsember 2017. Vaadatud 3.märts 2021.
  147. 147,0 147,1 147,2 Emma Tarlo (1996). Clothing Matters: Dress and Identity in India. University of Chicago Press. Lk 26-28. ISBN 978-0-226-78976-7
  148. "Top 10 most watched sports leagues in the world". Sportskeeda.com, 16.01.2016. Vaadatud 03.02.2021.
  149. Zarrilli, Phillip B. "Actualizing Power and Crafting a Self in Kalarippayattu" (PDF). Journal of Asian Martial Arts. Archived from the original (PDF) on 28 June 2007. Retrieved 3 February 2019.
  150. Zarrilli, Phillip B. (1998). When the Body Becomes All Eyes: Paradigms, Discourses and Practices of Power in Kalarippayattu, a South Indian Martial Art. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-563940-7.
  151. Dr Ahmad Sayeed (4 October 2014). Know Your India: "Turn a New Page to Write Nationalism". Vij Books India Pvt Ltd. ISBN 9789384318680.

VälislingidRedigeeri