Upanišadid (sanskriti keeles upaniṣad) on veedakirjanduse ehk šruti osa ning brahmanismis, hinduismis ja vedaantas pühakirjad.

Nimetus

muuda

Sanskriti mõistet upaniṣad on tõlgendatud mitmeti.

8. sajandil elanud India õpetlase Šankara järgi on see tulenenud sõnaühendist upa (juures) ja ni-ṣad (istuma), tähendades seega (õpetaja) jalge ees maas istumist ning seesugune tõlgendus on tänapäeval valdav.[1]

1896. aastal pani saksa indoloog Hermann Oldenberg selle etümoloogia kahtluse alla ning 1986. aastal esitas Harry Falk, samuti saksa indoloog, teistsuguse tõlgenduse, mille kohaselt upanišadide kujunemise ajal märkis sõna hoopis (varjatud) seost, alluvussuhet, mis on omane maailma kosmilisele korrale.[2] Ameerika sanskritoloog Patrick Olivelle kinnitab sama: sõna upanišad sünonüüm sanskriti keeles on bandhu, mis tähendab seost või vastavust.[3]

Upanišadid on loodud braahmanatest ja aranjakatest hilisemal ajal, vanimad neist tõenäoliselt I aastatuhande keskpaiku eKr, seega enam-vähem samal ajal budismi ja džainismi esilekerkimisega. Veedakirjanduse jaotuses peetakse neid braahmanate ja aranjakate alajaotuseks ning nad jaotuvad nelja ossa, vastavalt neljale vedale.

Traditsiooniliselt räägitakse 108 upanišadist, neist 12 suuremat nimetatakse ‘peamisteks upanišadideks’ (sanskriti keeles mukhya-upaniṣad). Viimaste hulgas on tuntuimad Aitareya-upaniṣad, Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad, Chāndogya-upaniṣad, Kena-upaniṣad ja Taittiriya-upaniṣad.

Sisult ja vormilt kujutavad upanišadid endast filosoofilisi vestlusi ja arutelusid õpetaja ja õpilaste vahel. Neis käsitletakse paljusid filosoofilisi teemasid, mis sugugi alati ei tugine veedade autoriteedile, vaid rõhutavad inimese isikliku tunnetuse ja mõistmise tähtsust.

Upanišadid esindavad uut tüüpi, nn filosoofilist mõtlemist, mis on aga veel tihedalt seotud mütoloogilise mõtlemisega. Neis arendatakse välja idee aatmanist ehk isikulisest hingest, mis materiaalse maailma vangistuses sansaaras üha uuesti ümber sünnib, kuna sõltub eelnevatest tegudest. Eesmärgiks on sellest vangistusest vabanemine ehk mokša. Kuna individuaalne ise ehk aatman on upanišadide järgi tegelikult samane jumaliku alge brahmaniga, siis seisneb vabanemine selle samasuse mõistmises.[4]

Upanišadid keskenduvad järgmistele põhiteemadele:

  • Ühe seos kõigega ja kõige seos ühega – individuaalne alge (ātman) ja universaalne alge (brahman) vastanduvad kui üks ja kõik ning samas sulanduvad üksteisesse. Inimese individuaalsus tekib kõiksusest ja lõpuks inimene lahustub taas kõiksuses.
  • Ihu psühhofüsioloogiline analüüs ja klassifikatsioonisüsteemid, mis hõlmavad kõiki tajuvõimeid ja vägesid, mis inimeses on.
  • Karma seaduse ja ümbersünniõpetuse alged.
  • Jooga alged – kõrgematele vaimsetele tasemetele jõutakse mõtluse või askeesiga.
  • Filosoofilise mõtlemise alged – kirjeldatakse ja väärtustatakse teadmise teed (jñānamārga).
  • Mõistmise ja vabanemiseni jõutakse vaimse teejuhi (guru) abil.[5]

Upašinadidest oli väga kõrgel arvamusel saksa filosoof Arthur Schopenhauer, kes luges neid ladinakeelses tõlkes, mis oli tehtud pärsia keele vahendusel sanskritist[6].

Eesti keeles

muuda
  • Aitareya-upaniṣad Andres Herkeli tõlkes (1996), samuti katkendeid (2002);
  • Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad (katkendid) ja Chāndogya-upaniṣad (katkendid) Martti Kalda tõlkes (2008).
  • Upanišadid Mait Rauna tõlkes (2020).

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "Upanishad" Online Etymology Dictionary.
  2. Harry Falk, Vedisch upaniṣád. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft 1986, nr 136/1, lk 80–97.
  3. Patric Olivelle, Upaniṣads. A New Translation by Patrick Olivelle. Oxford World’s Classics. Oxford University Press, Oxford, New York 1996, lk liii.
  4. Ida mõtteloo leksikon: upanišadid
  5. Martti Kalda, "Upanišaadide koht śruti kirjanduses" – Akadeemia 1996, nr 9, lk 1871–75; Andres Herkel, "Kuidas lugeda upanišaade?" – lk 1881–84
  6. http://www.schopenhauer-buddhismus.de/Schopenhauer/Schopenhauer_Upanischaden/schopenhauer_upanischaden.html

Kirjandus

muuda