Vikipeedia

Vedaanta

Vedaanta (sanskriti keeles वेदान्त, vedānta, ‘veedade lõpp’) on veedade autoriteeti tunnistava hinduistliku filosoofia peasuund, üks kuuest koolkonnast ehk daršanast.

Vedaanta ideid väljendavad upanišadid, «Bhagavadgītā» ja Bādarājana Brahmasūtra. Nendele teostele on paljud india õpetlased hiljem kirjutanud hulgaliselt kommentaare.[1] Vedaanta filosoofia üks kesksemaid teemasid on üldise ja üksiku (brahmani ja aatmani) vahekord.

Alakoolkonnad muuda

Vedaanta tuntumad alakoolkonnad on järgmised.

  • Advaita ('mittekahesus') ehk advaita vedaanta on kõige tuntum alakoolkond, mille olulisemad õpetajad olid Gaudapada (u 500. a) ja Adi Shankaracharya (8. sajandist) ning uuemal ajal Swami Vivekananda ja Ramakrishna Paramahamsa. Nimetus "advaita" viitab aatmani ja brahmani samasusele.
  • Bhedabheda ('erinev-mitteerinev') on alates 7. sajandist või isegi juba 4. sajandist kestnud višnuistlik traditsioon või koolkondade rühm, mille kohaselt inimene 'ise' ehk jīvatman on brahmanist nii erinev kui ka mitteerinev.[2]
    • Dvaitādvaita ('kahesus-mittekahesus') või svabhavikabhedabheda on 7. sajandil Nimbārka poolt rajatud õpetus, mis arendas bhedabheda ideid edasi. Selle kohaselt on brahman, hing (chit) ja mateeria (achit) ühe ja sama tegelikkuse avaldumised. Brahman on kontrollija (niyanta), hing on tajuja (bhokta) ja materiaalne maailm ehk universum on tajumise objekt (bhogya). Brahman on Krišna, ülim allikas, kõikteadja, kõikvõimas ja igavene.[3]
    • Achintya Bheda Abheda ('käsitamatult erinev-mitteerinev') on 16. sajandil Chaitanya Mahaprabhu poolt rajatud Gaudiya-višnuistlik koolkond, mille kohaselt on loomise ja looja (Krišna) ning Jumala ja tema energiate suhted käsitamatud.[4][5]
  • Vishishtadvaita ('üheselt mittekahene') on 12. sajandist Nathamuni, Yāmuna ja Ramanuja õpetuste alusel kestnud višnuistlik koolkond, mille kohaselt on brahman ainus reaalsus ning kõik on vaid brahmani lugematud ilmingud.
    • Akshar-Purushottam Darshan on 19. sajandil Swaminarayan'i õpetustel rajanev suund, filosoofilises mõttes lähedane Ramanuja Vishishtadvaita'le, kuid märksa detailsem.[6] 2018. aastal tunnistas 17. Sanskriti Maailmakongress, et Purushottam Darshan on iseseisev vedaanta traditsioon.[7]
  • Dvaita ('kahesus') on 13. sajandil Madhvacharya poolt rajatud višnuistlik koolkond, mille kohaselt on aatman ja brahman (kui Višnu) täiesti erinevad.[8][9] Brahman on universumi looja, kõikteadja ja kõikvõimas ning eraldi hingedest ja mateeriast.[10] Individuaalne hing peab tundma tõmmet ja armastust ning alistuma täieliku pühendumusega Višnule, kes ainsana saab teda lunastada.[11]
  • Suddhadvaita ('puhas mittekahesus) on 16. sajandil Vallabha poolt rajatud višnuistlik koolkond, mille kohaselt on kogu universum reaalne ning brahman avaldub Krišnana. Ontoloogiliselt sarnaneb see advaitaga, kuid empiirilist maailma peetakse brahmani avaldumiseks, mitte sellest eraldi olevaks. Kõik, igaüks, igal pool – hing või keha, elus või elutu – on igavene Krišna, kelle juurde leiab tee läbi pühendumuse (bhakti).[12][13][14]


Viited muuda

  1. ↑ Ida mõtteloo leksikon: Vedaanta
  2. ↑ Nicholson, Andrew J. (2010). Unifying Hinduism: Philosophy and Identity in Indian Intellectual History. Columbia University Press. ISBN 978-0-231-14987-7.
  3. ↑ Sharma, Chandradhar (1994) [1960]. A Critical Survey of Indian Philosophy (Reprint ed.). Motilal Banarsidass. ISBN 978-81-208-0365-7.
  4. ↑ Kaviraja, K.G. Sri Caitanya-caritamrita. Bengali text, translation, and commentary by AC Bhaktivedanta Swami Prabhupada. Bhaktivedanta Book Trust.Madhya 20.108-109 Archived 11 May 2008 at the Wayback Machine "It is the living entity's constitutional position to be an eternal servant of Krishna because he is the marginal energy of Krishna and a manifestation simultaneously one with and different from the Lord, like a molecular particle of sunshine or fire."
  5. ↑ Prabhupada, A.C.Bhaktivedanta Swami (1972). Bhagavad-gita as it is. Bhaktivedanta Book Trust Los Angeles, Calif.7.8 Archived 19 July 2013 at the Wayback Machine.
  6. ↑ Aksharananddas, Sadhu; Bhadreshdas, Sadhu. Swaminarayan's Brahmajnana as Aksarabrahma-Parabrahma-Darsanam. Oxford University Press. ISBN 9780199086573.
  7. ↑ 17th World Sanskrit Conference Recognizes Bhagwan Swaminarayan's Akshar-Purushottam Darshan as a Distinct Vedanta Tradition. "Professor Ashok Aklujkar said [...] Just as the Kashi Vidvat Parishad acknowledged Swaminarayan Bhagwan's Akshar-Purushottam Darshan as a distinct darshan in the Vedanta tradition, we are honored to do the same from the platform of the World Sanskrit Conference [...] Professor George Cardona [said] "This is a very important classical Sanskrit commentary that very clearly and effectively explains that Akshar is distinct from Purushottam."
  8. ↑ Stoker, Valerie (2011). "Madhva (1238-1317)". Internet Encyclopedia of Philosophy. Retrieved 2 February 2016.
  9. ↑ von Dehsen, Christian (1999). Philosophers and Religious Leaders. Routledge. ISBN 978-1573561525.
  10. ↑ Sharma, B.N. Krishnamurti (2014) [1962]. Philosophy of Śrī Madhvācārya (Reprint ed.). Motilal Banarsidass Pvt. Ltd, lk 353–354. ISBN 978-8120800687.
  11. ↑ Brahmani kontseptsioon dvaita vedaantas on niivõrd sarnane monoteistlikule ja igavesele Jumalale, et mõned varajase koloniaalaja indoloogid nagu George Abraham Grierson pidasid varajasi Indiasse rännanud kristlasi selle mõjutajateks, kuid hilisemad uurijad lükkasid selle teooria ümber. – Vrd: Kulandran, Sabapathy; Hendrik, Kraemer (2004). Grace in Christianity and Hinduism. ISBN 978-0227172360.
  12. ↑ Bryant, Edwin (2007). Krishna : A Sourcebook. Oxford University Press. ISBN 978-0195148923.
  13. ↑ Dandekar, R. (1987), "Vedanta", MacMillan Encyclopedia of religion.
  14. ↑ Pahlajrai, Prem. "Vedanta: A Comparative Analysis of Diverse Schools". Asian Languages and Literature. University of Washington.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vedaanta&oldid=6355401"