Õhtune Aarti Haridwari linnas Har-Ki-Pairi Ghatil
Hinduismi sümbol - Pranava "Om"
Havani tseremoonia Gangese kaldal Rishikeshis

Hinduism on veedadega seotud india õpetuste ja religioonide üldnimetus. Laiemas mõttes tähendab hinduism india ühiskonnakorraldust, religiooni ja kultuuri üldse, kitsamas mõttes aga veedadest alguse saanud, brahmanismiga jätkunud ning hiljem budismi ja džainismi mõjul muutunud traditsioonide kogumit viimasel paaril aastatuhandel.[1],

Hinduism on üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab mitmesuguseid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks ja see usund on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.

Hinduismi järgijate arv kasvab kiiresti. 2010. aastal hinnati hinduistide arvu kogu maailmas umbes 950 miljonile, mis oli umbes 14% maailma rahvastikust.[2] Seda peetakse järgijate arvult kolmandaks usundiks maailmas.[3] Indias on umbes 80% elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on Nepalis, Bangladeshis, Indoneesias, Malaisias, Tais, Sri Lankal, Pakistanis jm. Briti ülemvõim Indias soodustas hinduismi levikut Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesia ja Filipiinideni. Maailma suurim hinduistlik tempel, Angkor Wat, asus muistse Khmeri impeeriumi pealinnas Angkoris, tänapäevase Kambodža alal.

Sajandite jooksul kujunes hinduismis kõrgelt arenenud filosoofia, mida esindavad klassikalised kuus koolkonda ehk daršanat, samuti kirjandus, mille väljapaistvaimateks teosteks on eeposed «Mahābhārata» ja «Rāmājana».

Hinduismi peamiseks sihiks on vabanemine ehk mokša ja selleni jõudmisel on põhikontseptsiooniks individuaalse surematu hinge aatmani ühinemine jumaliku absoluudi brahmaniga. Selleni püütakse jõuda mitmesuguste vaimsete harjutuste abil, millest tuntumad on pühendumine ja jooga.

Hinduism on väga salliv: peamine nõue on (vähemalt formaalselty) tunnistada Veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.

Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne, maagiline, filosoofiline jne.

MõisteRedigeeri

 
Rigveda geograafia ja Harappa linn

Mõiste "hinduism" võeti kasutusele 19. saj esimesel poolel Euroopas. Sõna algpäritolu on seotud Induse (Sindhu) jõega ning selle piirkonna rahva ja kultuuriga. Sindhu pärsiakeelne versioon on Hindu, millega hakati tähistama indialasi ja Indiat (Hindustān) üldse ning selle põhjal loodi ka mõiste hinduism.[1] Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi hindudeks.

Alates 8. sajandi alguses hakkasid islamiusulised Indiat vallutama. Moslemid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemoslemitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani".

Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.

Hinduismi järgijad ise tähistavad oma traditsiooni enamasti sanskritikeelse terminiga sanātana dharma – ‘kestev seadmus’.[1]

AjaluguRedigeeri

Hinduismi juured ulatuvad 3000 eKr Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.

Varajane faas: veedade usundRedigeeri

 
Braahman viib läbi ohverdamistseremooniat havanit Kerala osariigis Indias

Hinduismi varajast perioodi, umbes 1500 – 800 eKr, nimetatakse veedade ajastuks, mis viitab nende alustekstide loomise ajale. Veedasid peetakse tänapäevalgi pühadeks, kuigi nende tegelik mõju ja tähendus hinduismis on võrreldes varasemaga tunduvalt vähenenud.[1]

Veedade religioon oli polüteistlik ja selle mütoloogia sarnanes teiste muistsete indoeuroopa rahvaste, eriti iraanlaste, mütoloogiaga. Üldiselt arvatakse, et veedade religiooni kandjateks olid aarjalased, kes tungisid Indiasse mitme lainena alates II aastatuhande keskelt eKr. Mõned tänapäeva India teadlased arvavad aga, et nii veedade religioon kui ka aarjalased on põliselt India päritolu. Viimane sedastus asetaks hinduismi tekkimise palju varasemasse aega ning siis hõlmaks hinduism ka Induse kultuuri aegseid ideid ja uskumusi. Kuid ka vastupidisel juhul võis veedade religioon saada mõjutusi enne seda India pinnal eksisteerinud draviidide religioonist, millest paraku ei ole kirjalikke mälestisi. Hilisemad religioossed arusaamad ning mütoloogia on juba segu aarjalaste ja draviidide traditsioonidest.[1]

Teine faas: brahmanismRedigeeri

Veedade perioodile järgnes umbes 800 eKr brahmanism, mis on oma nime saanud braahmanite keskse osa järgi kultuses ja ühiskondlikus elus. Seoses budismi ja džainismi esilekerkimisega I aastatuhande teisel poolel eKr kaotas brahmanism endise mõjujõu, eriti oli see märgatav Ašoka valitsemisajal 3. saj eKr ja Kušaanide impeeriumis esimestel sajanditel.[1]

Brahmanism oli preestritekeskne ohverdamisreligioon. Braahmanitest preestrid sooritasid ohverdamistseremooniaid puja'sid, mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus riitustel tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.

Kolmas faas: hinduismRedigeeri

Hinduismi uus tõus algas Guptade valitsemisajal 4.–6. saj. Järgmistel sajanditel kujunes hinduism põhijoontes niisuguseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Kõige olulisemateks pühadeks raamatuteks said puraanad ja eeposed, jumalatest tõusid esile Šiva ja Višnu ning mõjukaks sai bhakti suund. Kui pärast muslimite vallutusi 8.–13. saj kadus budism Indiast täielikult, jäi hinduism põhiliseks omamaiseks religiooniks. Kuigi muslimid püüdsid pidevalt ka “paganlikku” hinduismi välja juurida, ei õnnestunud see neil ning Briti kolonisatsiooni all (mis sai alguse 17. saj lõpu vallutustest) tugevnes hinduism taas. Üheks soodustavaks teguriks oli asjaolu, et Briti võimud tegid koostööd hinduismi järgivate maharaadžadega.[1]

Brahmanismi-järgset hinduismi on raske nimetada ühtseks religiooniks, sest see hõlmab väga erinevaid suundi ja koolkondi. Kõikide nende põhilisteks ühistunnusteks on veedade (formaalne) austamine ning teo (sanskriti keeles karma) ja teovilja (sanskriti keeles karmaphala) seaduse ning ümbersünni õpetuste tunnistamine. Veedade pühadus on samas üsna nominaalne ja tänapäeva hinduism veedasid eriti ei aktsepteeri. Samuti tõlgendavad hinduismi eri suunad veedasid üsna erinevalt nii nagu ka teo ja teovilja ning ümbersünni mõisteid.[1]

Pühad tekstidRedigeeri

Hinduismi pühakirjad jagunevad kahte suurde ossa:

  • Śruti (tähendusega see, mida on kuuldud) on hinduismi pühakirja kõige vanem ja kõige kõrgemalt austatud osa, mis pikka aega püsis vaid suulises pärimuses ja kuhu kuuluvad veedad, brahma raamatud, upanišadid, aranyakad ja samhitad.
  • Smriti (tähendusega see, mis on meeles hoitud) esindab kirja pandud pühasid tekste ja sinna kuuluvad eeposed, puraanad, tantrad ja suutrad.

ŚrutiRedigeeri

 
Varasest 19. sajandist juba paberile kirjutatud Rigveda tekstikatkend, mis asub Newberry Raamatukogus Chicagos
  • Hinduismi varaseimad pühakirjad on Veedad:
  1. Rigveeda
  2. Jadžurveeda
  3. Samaveeda
  4. Atharvaveeda

Kõige varasem teos on Rigveda (värsitarkus), kokkuvõte India mütoloogiast, sisaldades 1028 hümni paljudele erinevatele jumalatele. (Hümn ehk sukta tähendab 'kenasti öeldut'. Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Sōmale, mis on teatud jook, samas ka taim, millest see jook on valmistatud, ning ka joogi jumalus.

  • Brahma raamatud ehk Brahmanad on Veedade selgitused ja preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis kirjutati üles umbes 1000 – 800 eKr.
  • Upanišadid ehk Vedaanta on aastatest 800 – 600 eKr pärinevad tekstid, sisuliselt Brahma raamatute kommentaarid – usundifilosoofilised teosed, mida on umbes 200. Upanišadid kirjeldavad Aatmani ja Brahmani vahelist suhet. Upanišad – (õpetajate) jalge juures istuma (istudes kuulama), ei ole pärit preestrite sulest. Raamatud kirjutasid üles sõdalased ja valitsejad (kšatrijad). Upanišadid on enamiku India uskumuste ja traditsioonide aluseks.
  • Aranyakad on Veedade rituaalide filosoofilised selgitused.
  • Samhitad on Veedadega seonduvad mantrad, hümnid, palved jne.

SmritiRedigeeri

  • Eeposed ehk Itihasa (sanskriti keeles 'ajalugu').
  • Ramayana on eepos, mille peategelaseks on legendaarne kuningas Rama.
  • Puraanad on põhiliselt jutustava sisuga, nende aluseks on veedade kokkuvõtted ja nad selgitavad hinduismi põhimõtteid väga lihtsal viisil, keskendudes müütidele maailma loomisest ja jumalatest, legendidele muistsetest valitsejatest jms. Hinduism kui üldrahvalik religioon põhinebki peamiselt puraanadel.

TeoloogiaRedigeeri

 
Nāgade protsessioon Kumbha-Melal Haridwari linnas Indias 1998

Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liidetud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma (tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša (vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.

  • Dharma on 'seadmus, kohus', miks asjad on nii, nagu nad on.
  • Aatman või Atma (Ātmā, sanskrit: आत्‍मा) on hinduismis ja eriti Vedaanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile.
  • Išvara (ka Bhagavān, Paramešvara) on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim. Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid jooga, Vaisheshika, Vedaanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita-vedaanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ta ei esinda Ülimat Vaimu.
 
Deeva Agni
 
Krišna alistab deemoniliku keeristormi Trinavarta

PeasuunadRedigeeri

Hinduismis on neli peasuunda.

VišnuismRedigeeri

Višnuismis ehk vaišnavismis on keskne kohal maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rāma ja Krišna. Rāma on oluline tegelane "Rāmājanas", Krišna "Bhagavadgītās" (osa "Mahābhāratast"). Višnu kaaslane on Lakšmī. Višnuism on kõige levinum hinduismi suund, selle järgijate tunnuseks on kolm püstjoont laubal.

ŠivaismRedigeeri

Šivaismis ehk šaivismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva.

ŠaktismRedigeeri

Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas'e) eest. Kasutatakse palju mantraid (loitse). Šaktismil palju on erinevaid sekte ja filosoofiaid.

Brahmanit peetakse maailmavaimuks, maailmakõiksuseks. Aatmanon indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Šaktismi eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama ning ümbersündide kaudu lõpuks ühte sulada.

Karma seaduse järgi määrab inimese eelmise elu tegude summa selle, kellena ta järgmises elus sünnib. Karma seadus välistab andestuse.

Sansaara - inimese hinge taassünd uutesse eludesse toimub vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism – vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks – eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.

Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda Brahmaniga mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.

KoolkonnadRedigeeri

Hinduismis on kuus ortodoksset (Veedade autoriteeti tunnustavat) filosoofia süsteemi ehk darshanat: Nyaya, Vaisheshika, Samkhya, Jooga, Mimamsa ja Vedaanta.

VedaantaRedigeeri

 
Shri Shankaracharya

VedaantaIndia filosoofiline suund, mis õpetab, et mõistes asjade tõeliselt olemust, saavutatakse vabanemine. Tekkis umbes VIII–IX saj. Selle rajajaks peetakse Shankaracharyat. Vedaanta õpetab, et ainult Brahman on reaalne, maailm on vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest – avidya'st, saavutab ta ühinemise Brahmaniga, seejärel vabaneb ta kõikide tegude tagajärgedest ja enam uuesti ei sünni. Brahmaniga ühinemiseks võib olla kolm teed:

  1. Teadmiste tee (Jnana jooga) ehk upanišadide uurimine, tarkuse saavutamine, omandades Veedade õpetusi.
  2. Tegude tee (Karma jooga) ehk õige käitumine ja rituaali täitmine, vabanemine tuleb isetuid tegusid tehas.
  3. Armastuse tee (Bhakti jooga) ehk pühendumine, andumine ühele jumalusele, sellest on tekkinud ka Hare Krišna liikumine.

Vedaanta erinevad suunad tõlgendavad Brahmani ja Atmani vahelist suhet erinevalt:

SamkhyaRedigeeri

Samkhya ka sankhya filosoofia peaidee on, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalsuse küüsi. Vabanemine ehk kirgastumine tähendab hinge vabanemist mateeria ahelatest, mis saab toimuda läbi tunnetuse arendamise. Sankhya on gnostitsistlik õpetus, mis ei tunnistata jumalaid.

JoogaRedigeeri

 
Maharishi Patanjali kuju Indias Haridwaris

Joogapraktikaid tunti juba veedade ajastul. Õpetus rajaneb Patanjali jooga suutratel, mis pärineb umbes aastast 200 eKr. Erinevad joogaliigid:

  1. radžajooga ehk teadmiste jooga;

Patanjali sõnul tuleb inimesel saavutada kõigepealt kontroll oma keha ja seejärel vaimu üle. Selleks on kaheosaline tee:

  1. mantrajooga ehk loitsude jooga.
  2. hathajooga ehk asendite jooga.
  3. kundalini jooga ehk teadlikkuse jooga.

Joogi ehk joogat praktiseeriv inimene peab olema soovides mõõdukas, elama kõlbelist elu, omama füüsilist ja vaimset tasakaalu.

KultusRedigeeri

 
India guru Ramakrishna aastal 1885

Hinduistlik jumalateenistus väga individuaalne, seda viiakse läbi kas kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palveldakse kodudes, templites ja gurude – vaimsete õpetajate juures. Templiteenistust, mille oluliseks osaks on ohverdamine, protsessioonid ja mantrate (loitsude) laulmine, viivad läbi brāhmanid. Ortodoksse hinduisti kohuseks on vähemalt kord elus minna palverännakule Gangese äärde, Varanasi. Populaarsed on kõiksugused rahvapeod ja festivalid, kuhu võib koguneda nii palju rahvast, et sadu inimesi tambitakse surnuks. Kodus peetakse perekondlike pidustustena üleminekuriitusi, st pereliikme siirdumist järgmisse eluetappi. Uskliku püha kohus on rakendada elus ahmisat ehk vägivallatuse ideed, sellega seoses on populaarne taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti püha on lehm, Nandi, kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulptuuride read, nende vahel on seinamaalid erinevatest jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista ainult mõistes hinduismi, millest on tihedalt läbi põimunud ka muusika. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.

Inimese elus on neli etappi:

  1. Õppimise aeg ehk lapsepõlv;
  2. Kodu ja pere loomise aeg;
  3. Erakuna elamise aeg;
  4. Kerjusaskeedina rändamise aeg.

Need perioodid on eriti levinud kõrgemates kastides.

Hinduistliku ühiskonna eripäraRedigeeri

 
Puutumatute kast Indias Jaipuris aastal 2007

Kastid (sanskriti keeles varna - 'värv' (märk otsa ees)) on suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Kastid ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes. Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.–16. sajandil Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega casta, mis tähendab seisust.

Kastid:

  • braahmanid – preestrid;
  • kšatrijad – sõdalased, valitsejad;
  • vaišjad – talupojad, põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised;
  • šuudrad – teenijad, varem ka orjad.

Neli peamist kasti jagunevad paljudeks alamkastideks.

Hiljem lisandusid sanjaasid – erakud, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli saavutada mokša.

Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.

Väljaspool kaste asuvad haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.

Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ida mõtteloo leksikon: hinduism. [1]
  2. [2]
  3. Religions of the world.

KirjandusRedigeeri

  • BHAGAVADGÎTÂ. Sanskr. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 40/41, 1980. Teine väljaanne: Tartu, Biblio, 2000.
  • Mahatma GANDHI. Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu, 41, 1969.
  • MÜTOLOOGIAD kogu maailmast. Tln., Avita, 2002. Lk 92–103 ISBN 9985-2-0640-1
  • R.K. NARAYAN. Jumalad, deemonid ja teised. Tln., Eesti Raamat, 1990. ISBN 5-450-00736-1
  • Jawaharlal NEHRU. India avastamine. Loomingu Raamatukogu, Lk 24–26, 1978.
  • Leo NORMET. Indiat leidmas. Tln., Eesti Raamat, 1977.
  • ŠUKASAPTATI. Sanskr. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 12/123, 1983.
  • VETÂLA kakskümmend viis juttu. Sansk. tlk. L.Mäll ja U.Masing. Tln., Eesti Raamat, 1969.