Ašoka Suur (304 eKr232 eKr) oli Maurya dünastiasse kuuluv India valitseja aastatel 273 eKr kuni 232 eKr[1], kelle valitsemisala ulatus üle kogu India poolsaare, ulatudes läänes tänapäevasest Afganistanist kuni Bangladeshini idas. Ašokat peetakse üheks suurimaks India valitsejaks ja budismi edendajaks Aasias.

Valitsemine ja budismRedigeeri

Ašoka päris Maurya impeeriumi trooni umbes 273 eKr oma isalt Bindusaralt. Enne seda oli ta olnud asekuningas loode-provintsis, mille keskuseks oli ülikoolilinn Takšašila. Juba sel ajal haaras impeerium enda alla suurema osa Indiat ning ulatus isegi Kesk-Aasiasse. Ainult kagupiirkond ja osa lõunaaladest jäid Ašoka võimuulatusest välja. Iidne unistus ühendada kogu India ühtse ülemvõimu alla vaimustas Ašokat ning ta alustas viivitamata edukat sõjategevust idarannikul asunud Kalinga riigi vastu. Seega ühendas ta esimesena suurema osa Indiast.

Sõdadega kaasnenud tohutud tapatalgud tekitasid Ašokas kahetsuse ja tülgastuse sõja vastu. Mõjutatuna Buddha õpetusest, loobus ta vägivaldsetest vallutusretkedest ning pühendas oma elu Buddha õpetuste levitamisele. Tema kullerid läkitati Süüriasse, Egiptusesse, Makedooniasse, Küreenesse, Epeirosesse ja ka Sise-Aasiasse, viies kaasa tema tervituse ja Buddha sõnumi.

Rohked välissuhted ja misjonitöö kasv tõid kaasa ka kaubavahetuse suurenemise India ja teiste maade vahel. Samuti hakkas India ülikoolidesse saabuma üha rohkem õpilasi välismaalt.[2]

Pärast Ašoka surma käis impeerium alla ja 185 eKr tapeti viimane Maurya dünastia järeltulija ning riik lagunes mitmeks osaks.[3]

EhituskunstRedigeeri

Ašoka oli suur ehitaja ja arvatakse, et oma hiiglaehitiste püstitamiseks kasutas ta ka välismaa meistreid.[2] Ta laskis brahmi ja teistes tähestikes (kharošthi, kreeka) vastavalt kohalikele keeltele ja kirjaviisidele raiuda kivisammastele seadusi ja edikte, mis sageli ülistavad budismi ja valitseja budismimeelsust.

Ašoka käis palverännakutel budismi pühapaikades, millest annavad tunnistust nendesse kohtadesse paigutatud arvukad "Ašoka sambad". Pikale poleeritud liivakivist sambale või kõrvalasuvale kivitahvlile on sisse raiutud Ašoka valitsemise põhimõtted ja budistliku mõtte alused. Selle tipus on lootosega kapiteel, mille peal omakorda sümboolne loom (enamasti lõvi).

Eeskuju on arvatavasti võetud Pärsiast (sarnaseid on leitud näiteks Persepolisest), kuid sümbolism on kindlalt India-pärane ja budismil põhinev. Sammas kujutab endast maailmatelge, mis ühendab maad ja taevast; maailma sümboliseerib hiiglaslik lootos, neli ilmakaart; lõvi on kuninglik embleem, seda on seostatud Šakja klanniga, kuhu kuulus ka ajalooline Buddha Šakjamuni.

Lisaks Pärsia mõjudele võib näha ka hellenistlikke. Ašoka laskis budismi pühadesse paikadesse püstitada mitmekümne tonnised sambaid budistlike sümbolitega ja ligi 84 000 massiivset kuppelehitist.

Tuntuim kivisammas Sarnathis on kaunistatud ülaosas nelja lõvikujuga. Erinevatesse ilmakaartesse vaatavad lõvid näivad valvavat riigi piire. Sarnathi kivisamba neli lõvi on praegu India riigivapil.

Kuppelehitisi ümbritsevad nelja väravaga piirdeaiad. Ehitisi kaunistati inim- ja loomakujudega, budismi sümboliseerivate rataste ja päevavarjudega. Kitsapihalised ning laiapuusalised haldjakujutised kehastavad tolleaegseid arusaamu naiseilust.

Kaljudesse raiuti koobastempleid ja kloostreid, mille kaunistused matkivad puuarhitektuuri. Rikkalikult kaunistatud sissekäigu kohal on aken, altariruum on kuplikujuline. Hiljem said kiviraidurite meelisobjektideks mõtiskleva Buddha kujud.

Üks sammastest asub Besarhis, sellel on veel näha Pärsiale iseloomulikku alust ja nelinurkset soklit lõvi ja lootose vahel. Hiljem need enamasti kaovad (nt Laurija-Nandangarhi sammas). Samba otsas võib olla ka mõni teine loom: Rampurwas on selleks näiteks sõnn ja Sankisas elevant. Loomi on kujutatud looduslähedaselt, kuid ometi stiliseeritult.

ViitedRedigeeri

  1. ENE 1985, lk 355
  2. 2,0 2,1 J. Nehru. India avastamine, 1978, lk 59–61
  3. [1]